3-1-2-1-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-1-11

Otsuse kuupäev

11. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi O.H süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p 4,

§ 133 lg 1 ning § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu

Maakohtu

30. detsembri

2008.

a

ja

Tallinna

Ringkonnakohtu 8. aprilli 2009. a kohtuotsused kriminaalasjas nr

1-08-10171

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O.H kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, teistmisavaldus

Teised teistmismenetluse pooled

Lääne Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. märts 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

O.H

kaitsja

vandeadvokaat

Ants

Nõmmik

ja

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Küllike Kask

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 8. aprilli 2009. a otsused O.H

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ning talle KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud

liitkaristuse osas.

2. Süüdi tunnistada O.H KarS § 214 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus kolmeks aastaks.

3. Mõista O.H-le KarS § 63 lg 2 alusel karistuseks vangistus kolmeks aastaks ja kaheks kuuks.

4. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 2. novembri 2007. a kohtuotsusega

mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o. kahe aasta kahe kuu ja neljateistkümne päeva võrra ja lugeda

lõplikuks karistuseks viie aasta nelja kuu ja neljateistkümne päeva pikkune vangistus.

5. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 8. aprilli 2009. a otsused

muutmata.

6. Teistmisavaldus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O.H tunnistati Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2008. a otsusega süüdi ja karistati KarS § 214 lg 2 p 4 järgi vangistusega

neljaks aastaks, § 133 lg 1 järgi vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks ning § 424 järgi vangistusega kuueks kuuks.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel viis aastat vangistust ning

KarS § 65 lg-st 2 juhindudes suurendati seda Pärnu Maakohtu 2. novembri 2007. a otsusega mõistetud vangistuse

ärakandmata osa, s.o kahe aasta kahe kuu ja neljateistkümne päeva võrra. Lõplikuks liitkaristuseks mõisteti seitse aastat

kaks kuud ja neliteist päeva vangistust. Lisakaristusena võeti O.H-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks.

KarS § 214 lg 2 p 4 järgi tunnistati O.H süüdi selles, et ta nõudis 2007. a augusti lõpus Tallinnas Madara 22 parklas koos

R. U. ja A. T.-ga kannatanult A. U.-lt 50 000 krooni maksmist, lüües nõude kinnitamiseks kannatanut mitu korda rusikaga

näkku. Kriminaalasja kohtueelses menetluses olid materjalid A. T. osas tema tagaotsitavaks kuulutamise tõttu eraldatud.

2. Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2008. a otsuse peale esitas apellatsiooni O.H kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, kes

vaidlustas O.H süüditunnistamise KarS § 214 lg 2 p 4 ja § 133 lg 1 järgi ning taotles selles osas maakohtu otsuse

tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 8. aprilli 2009. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu otsus osaliselt O.H süüditunnistamises

KarS § 133 lg 1 järgi ning talle KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmises materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tõttu. O.H mõisteti KarS § 133 lg 1 järgi õigeks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks

üksikkaristustest raskeima suurendamise teel nelja aasta ja kahe kuu pikkune vangistus ning KarS § 65 lg-t 2 järgides

suurendati seda Pärnu Maakohtu 2. novembri 2007. a kohtuotsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa võrra.

Lõplikuks liitkaristuseks mõisteti vangistus kuus aastat neli kuud ja neliteist päeva. Lisaks jättis ringkonnakohus A. U.-lt

raha välja pressimist käsitlevast maakohtu otsuse osast välja eksliku viite R. U.-le ja nimetas A. T. tuvastamata isikuks. O.H

süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p 4 ja § 424 järgi jäeti Pärnu Maakohtu otsus muutmata. O.H kaitsja apellatsioon

rahuldati osaliselt.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 8. aprilli 2009. a otsus jõustus 15. juunil 2009. a, mil Riigikohus jättis süüdimõistetute kaitsjate

kassatsioonid menetlusse võtmata.

5. Harju Maakohtu 31. märtsi 2010. a otsusega aga mõisteti A. T. samas kuriteoepisoodis KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi

õigeks. Maakohus leidis, et kriminaalasjas pole kogutud piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid A. T. süüd A. U.-lt raha välja

pressimises, ning neist ei nähtu, milline oli A. T. roll selles kuriteos.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2010. a otsus, millega Harju Maakohtu otsus muutmata ja prokuröri apellatsioon

rahuldamata jäeti, jõustus edasikaebamata.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 8. aprilli 2009. a otsuste peale esitas KrMS § 366 p

5 alusel teistmisavalduse O.H kaitsja vandeadvokaat A. Nõmmik, kes taotleb kohtuotsuste tühistamist O.H

süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule. Kaitsja tugineb

Harju Maakohtu 31. märtsi 2010. a otsusele, millega tuvastati, et A. T. ei pressinud koos O.H-ga A. U.-lt 2007. a augusti

lõpus raha välja. Seega on O.H grupiviisilises väljapressimises ebaõigesti süüdi mõistetud ja A. T. õigeksmõistmine toob

kogumis varem tuvastatud asjaoludega kaasa O.H õigeksmõistmise KarS § 214 lg 2 p 4 järgi. Uus liitkaristus kergendaks

oluliselt O.H olukorda.

8. Teistmisavaldusele esitatud vastuses leiab Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Küllike Kask, et A. T.

õigeksmõistmisega KarS § 214 lg 2 p 4 järgi langes ära O.H poolt toimepandud kuriteo oluline tunnus - väljapressimine

isikute grupi poolt. Seega pressis O.H A. U.-lt raha välja üksinda ja tema tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 214 lg 1 järgi.

Võttes arvesse, et O.H on varem vägivallaga seotud kuritegude eest kahel korral karistatud ja talle väljapressimise eest

mõistetud nelja-aastane vanglakaristus jääb ka KarS § 214 lg 1 sanktsiooni piiridesse, ei tule Tallinna Ringkonnakohtu 8.

aprilli 2009. a otsusega lõplikuks liitkaristuseks mõistetud kuue aasta nelja kuu ja neljateistkümne päeva pikkust vangistust

muuta. Ühtlasi märgib prokurör, et käesolevas kriminaalasjas ei ole ilmnenud selliseid uusi asjaolusid, mis tingivad

kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

9. Kohtuistungil jäid teistmismenetluse pooled oma taotluste juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2008. a kohtuotsusega on tuvastatud, et O.H nõudis 2007. a augusti lõpus Tallinnas

Madara 22 parklas A. U.-lt 50 000 krooni maksmist ja lõi kannatanut mitu korda rusikaga näkku. Selline tegevus

kvalifitseeriti KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, kuna kohtuotsuse põhistuste kohaselt pani O.H kuriteo toime koos A. T.-ga.

Harju Maakohtu 31. märtsi 2010. a otsusega aga tuvastati, et A. T. viibis küll sõidukis koos O.H ja A. U.-ga, kuid teda ei

seostatud A. U. suhtes toime pandud kuriteoga.

Seega jõudsid kaks erinevat esimese astme kohut A. U. suhtes 2007. a augusti lõpus toimepandud väljapressimist

puudutavaid tõendeid hinnates kuriteo toimepanijate arvu osas erinevatele järeldustele.

11. Riigikohtu üldkogu aktsepteeris 24. aprilli 2000. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 erinevates kohtuotsustes

sisalduvate järelduste vastolu asjaoluna, mis sai AKKS § 771 lg 3 p 5 kohaselt olla teistmisaluseks

12. Kuna O.H käitumises on KarS § 214 põhikoosseis tuvastatud, langeb A. T. teopanuse puudumise tõttu ära üksnes O.H

poolt toime pandud kuritegu raskendav asjaolu - väljapressimine isikute grupi poolt. Seetõttu pole kolleegiumi arvates vaja

O.H süüasja õigeks lahendamiseks tuvastada uusi asjaolusid, vaid tuvastatud asjaoludele toetudes tuleb tema teole anda uus

karistusõiguslik hinnang.

13. Lähtudes eeltoodust ja KrMS § 373 lg-st 3 tühistab kolleegium Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2008. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 8. aprilli 2009. a otsused O.H süüditunnistamises ja karistamises KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja teeb

süüdimõistetu olukorda raskendamata uue otsuse, millega mõistab O.H süüdi KarS § 214 lg 1 järgi.

14. Arvestades asjaolu, et muutus O.H teole antud õiguslik hinnang - kuriteo toimepanemine üksiktäideviijana, mitte aga

isikute grupi poolt, tuleb ümber hinnata ka tema süü suurus ja mõista talle uus karistus. Pärnu Maakohus karistas O.H

väljapressimise eest vangistusega neljaks aastaks, seega KarS § 214 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni alammääras. KarS § 214

lg 1 kontekstis jääb nelja aasta pikkune vangistus sanktsiooni ülemmäära lähedale.

15. KarS § 214 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kuna O.H pani väljapressimise

toime Pärnu Maakohtu 7. mai 2007. a otsusega mõistetud katseajal ja kriminaalasja nr 1-07-1088 kohtumenetluse ajal, ei

mõjutanud varasemad karistused, lühiajaline vangistus, kriminaalhooldus ega käimasolnud kohtumenetlus teda uute

kuritegude toimepanemisest loobuma. Eelneva tõttu karistab kolleegium O.H vangistusega.

16. O.H nõudis A. U.-lt suure rahasumma - 50 000 krooni - üleandmist ja kasutas seejuures kannatanu suhtes füüsilist

vägivalda. Seda arvestades tuleb O.H-le mõista karistus, mis ületab KarS § 214 lg 1 sanktsiooni keskmist raskust. Pidades

silmas, et O.H pressis A. U.-lt raha välja eelmiste, vägivallaga toimepandud kuritegude eest mõistetud katseajal ja järgmise

vägivallaga toimepandud kuriteo kohtuliku menetlemise ajal, karistab kolleegium O.H KarS § 214 lg 1 järgi kolmeaastase

vangistusega.

17. Tulenevalt eeltoodust tuleb ka O.H-le KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristused viia vastavusse talle

KarS § 214 lg 1 alusel mõistetud karistusega.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg