3-1-1-8-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-8-11

Otsuse kuupäev

11. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Tanel Leisalu süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 3 ja

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. novembri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-08-8652

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tanel Leisalu kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade

prokurör Antti Aitsen

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

9. märts 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Tanel Leisalu kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm ja

prokuratuuri esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade

prokurör Antti Aitsen

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 28. juuni 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 4. novembri 2010. a

kohtuotsused:

1.1 Tanel Leisalu ja Aleksei Ponomarjovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p-

de 3 ja 4 järgi, samuti Aleksei Ponomarjovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 418 lg 1

järgi;

1.2 Tanel Leisalult ja Aleksei Ponomarjovilt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas.

2. Mõista õigeks Tanel Leisalu ja Aleksei Ponomarjov süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 3 ja 4

järgi, samuti mõista õigeks Aleksei Ponomarjov süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi.

3. Muus osas - s.o tõkendi tühistamine ja asitõendite hävitamine - jätta kohtuotsused

muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Tanel Leisalu kasuks välja 301,41 eurot (kolmsada üks eurot ja

nelikümmend üks senti) kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Viru Maakohtu 28. juuni 2010. a otsusega tunnistati Tanel Leisalu süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 201 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi omastamises ja teda karistati viiekuulise vangistusega, mis jäeti

kolmeaastast katseaega kohaldades KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi täitmisele pööramata. KarS § 201

lg 2 p-de 3 ja 4 järgi tunnistati süüdi ka Aleksei Ponomarjov, kellele mõisteti karistuseks neljakuuline

vangistus. Lisaks sellele karistati A. Ponomarjovi KarS § 418 lg 1 järgi ühekuulise vangistusega

laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Ponomarjovile kahest

karistusest neljakuuline liitkaristus, mis jäeti KarS § 73 lg-le 1 tuginevalt tingimisi täitmisele

pööramata, kui A. Ponomarjov ei pane kolmeaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

1.2 KarS § 201 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi tunnistati süüdistatavad süüdi järgmise teo eest. 18. aprilli 2006.

a varahommikul kell 2.50 saabus Ida Maksu- ja Tollikeskuse Narva Maantee tollipunkti Eestist

Venemaa poole väljuval suunal firma "E" liinibuss. Bussi tolliläbivaatuse käigus avastati esiratta

luukide seest mitu pakki, mis sisaldasid erinevaid esemeid, nagu autovaruosad, sularaha, kellad jms.

Kaup võeti bussist ära ja viidi tollipunkti lattu. Bussijuht A. Ž. suhtes alustati väärteomenetlust

tolliseaduse § 73 lg 1 järgi kauba ebaseadusliku Eestist välja toimetamise eest. 18. aprilli 2006. a

päeval ilmusid tollipunkti kaubale järele A. O. ja M. G., kes väitsid end olevat äravõetud asjade

omanikud. Nad kõnelesid Narva Tolliosakonna juhataja T. Leisaluga, ütlesid end olevat OÜ M

esindajad, väitsid bussist leitud autovaruosad olema OÜ M omandi, kirjeldasid neid ning esitasid ka

varuosade nimekirja. Lõpuks palusid nad T. Leisalul autovaruosad neile tagastada. Tegelikult ei olnud

ei varuosad ega muud asjad OÜ M omad. T. Leisalu konsulteeris tagastamise osas Narva

Tolliosakonna Narva Maantee tollipunkti juhataja A. Ponomarjoviga ning otsustas kauba A. O.-le ja

M. G.-le üle anda, paludes üleandmise viia läbi A. Ponoarjovil. Viimane andiski kogu bussist leitud

kauba üle ning võttis selle kohta M. G.-lt allkirjalise kinnituse. Kaupa üle andes panid T. Leisalu ja A.

Ponomarjov toime nende valduses olnud võõra vallasasja ebaseadusliku kolmanda isiku kasuks

pööramise.

1.3 KarS § 418 lg 1 järgi tunnistati A. Ponomarjov süüdi selle eest, et ta hoidis 25. märtsist 1996. a

kuni 27. novembrini 2007. a enda juures 20 laskekõlblikku 9 mm püstolipadrunit.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Leisalu kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, kes

palus oma kaitsealuse õigeks mõista. Kaitsja hinnangul ei ole mõistetav, miks maakohus leidis, et

bussist leitud kaup oli A. O. ja M. G. või nende firma OÜ M jaoks võõras. Kuni käesoleva ajani ei ole

ükski isik esitanud asjade suhtes kellelegi ühtegi nõuet või pretensiooni. T. Leisalu võis küll rikkuda

ametialaseid eeskirju, aga see ei tähenda, et ta oleks toime pannud omastamise. Isegi kui kaup oli

ülalnimetatud isikute jaoks võõras, ei saa öelda, et T. Leisalu tegutses objektiivse koosseisu asjaolude

suhtes tahtlikult, kuivõrd ta ei olnud teadlik, et kaup A. O.-le, M. G.-le või OÜ-le M ei kuulu.

3. Tartu Ringkonnakohtu 4. novembri 2010. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ära näidanud tõendid, mis kinnitavad, et

liinibussist ära võetud esemed ei kuulunud OÜ-le M, M. G.-le või A. O.-le. Kuriteo subjektiivne külg

on tuvastatud objektiivse külje kaudu. T. Leisalu ei tegutsenud mitte ettevaatamatult, vaid vähemalt

kaudse tahtlusega, olles teadlik, et tegu oli M. G. jaA. O. jaoks võõraste asjadega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4.1 Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Leisalu kaitsja L. Tamm. Kaitsja arvates

ei ole ringkonnakohus apellatsioonile sisuliselt tähelepanu pööranud ja piirdutud on üksnes maakohtu

otsuse refereerimisega.

4.2 Ei M. G.-d ega A. O.-d ei ole esemete omastamise eest karistatud - nende osas on

kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg 1 järgi lõpetatud.

4.3 Kohtud ei ole tuvastanud, et esemete omanik ei ole OÜ M, M. G. või A. O.

4.4 Ekslikult OÜ-le M üle antud OÜ-le M mitte kuulunud esemed - s.o asjad, mis ei olnud

autovaruosad - andis OÜ M esemete õigetele omanikele tagasi.

4.5 Nõustuda ei saa kohtutega, et kauba soetamisdokumentide puudumine OÜ M raamatupidamisest

tõendab, et asjad ei olnud OÜ M omad. Seisukoht, et nimetatud dokumentide puudumine kinnitab

vara kuulumist kellelegi teisele, kujutab endast süütuse presumptsiooni jämedat rikkumist.

4.6 T. Leisalul puudus tahtlus KarS § 201 järgse kuriteo toimepanemiseks. Süüdistuse formuleering

"kohustatud piisava põhjalikkusega kindlaks tegema, kellele kuulub 18.04.2006.a. "E" bussist

avastatud kaup" viitab hooletusele, mitte tahtlusele.

5. Kassatsioonivastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen, et

kassatsioonis toodud väited on põhjendamatud ega anna alust ringkonnakohtu seadusliku ja

põhjendatud otsuse tühistamiseks.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled senises menetluses

välja toodud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium analüüsib kõigepealt T. Leisalu ja A. Ponomarjovi vastutust autovaruosade

üleandmise eest M. G.-le ja A. O.-le (I), kontrollib pärast seda süüdistatavate süüditunnistamise

seaduslikkust ülejäänud asjade enda valdusest välja andmise eest (II), peatub siis A. Ponomarjovi

karistamisel KarS § 418 lg 1 järgi (III) ja võtab lõpuks kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning

lahendab kassatsioonimenetluse kulud (IV).

I

8. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et soostuda tuleb kohtute poolt tuvastatud

järgmiste faktiliste asjaoludega. 18. aprilli 2006. a varahommikul leiti Narva tollipunktis kinni peetud

liinibussi esiratta luukidest mitu pakki autovaruosade, sularaha, kellade ja muude väikesemõõduliste

asjadega. Samal päeval saabusid tollipunkti A. O. ja M. G., kes palusid neile tagastada nende

äriühingule OÜ M kuuluvad bussist leitud asjad. Nad kirjeldasid T. Leisalule autovaruosasid ja

esitasid varuosade nimekirja. T. Leisalu konsulteeris A. Ponomarjoviga ja käskis lõpuks viimasel

asjad A. O.-le ja M. G.-le üle anda. A. Ponomarjov andis kogu bussist leitud kauba A. O.-le ja M. G.-

le. Nimetatud osas ei vaidle kohtute poolt tuvastatud asjaolude üle ka kassatsioonimenetluse pooled.

Seevastu ei nõustu kassaator sellega, et liinibussist leitud autovaruosad ei kuulunud M. G.-le, A. O.-le

ega OÜ-le M. Sellist võimalust ei ole kassaatori hinnangul välistatud. Isegi kui need asjad aga

nimetatud isikutele ei kuulunud, ei olnud T. Leisalu sellest teadlik, arvates, et asjadele järele tulnud

isikud olid tõesti asjade omanikud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul väärivad need väited tähelepanu.

9. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib

Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude

tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades

ebaselgetele,

mitteammendavatele

või

vastuolulistele

seisukohtadele

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-103-10, p 7 ja 22. mai 2009. a otsus

asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et praegusel juhul ei ole

üheselt välistatud võimalus, et M. G.-le ja A. O.-le üle antud asjad kuulusid neile või nende firmale

OÜ M.

10. Karistusseadustiku § 201 järgi saab isikut oma valduses oleva vallasasja kolmanda isiku kasuks

pööramise eest karistada üksnes juhul, kui teo objektiks on võõras vallasasi. Võõras on vallasasi

kolmanda isiku kasuks toimuva omastamise puhul siis, kui vallasasi ei ole ei teo toimepanija ega

teost kasu saava kolmanda isiku omandis. Seetõttu tuleb isiku süüdistamisel omastamises muude

objektiivse koosseisu tunnuste kõrval tõendada ära ka koosseisutunnus "võõras".

11. Maakohus leidis, et ei M. G. ega A. O. ei suutnud esitada ühtegi kirjalikku dokumenti, mis oleks

tõendanud fakti, et OÜ M ostis kauba mõnelt juriidiliselt isikult. Sealjuures analüüsis kohus A. O.

väidet, et vaidlusaluse kauba müüs OÜ-le M AS S. Kohus viitas OÜ M kaubatundja L. K. ütlustele,

et vaidlusaluste autoosade loeteluga pakkimisleht ei ole osa OÜ M dokumentatsioonist.

12.1 Kriminaalkolleegium märgib, et vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks

olema dokumente. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega,

kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle

omandajale. Küll aga võib dokumentide olemasolu või puudumine olla teatud juhtudel olulise

tõendusliku tähendusega. Käesoleval juhul aga ei saa AS-lt S pärineva müügiarve puudumise või OÜ

M raamatupidamises mittekajastatud pakkimislehe olemasolu pinnalt teha ühest järeldust, et autoosad

ei olnud OÜ M omandis.

12.2 Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt andis A. O. ütlusi, et AS-lt S ostetud varuosade kohta ei

koostatud koheselt dokumente, vaid need pidi hea koostöö tõttu aktsiaseltsiga saadetama hiljem

faksiga. Pärast juhtumit piiripunktis aga helistas A. O. oma sõnul AS-i S direktorile öeldes, et tehing

kaotas mõtte, kuivõrd kaupa ei ole enam võimalik Venemaal asuvatele klientidele edasi toimetada (kd

3, tl 102). Kuigi kohtueelses menetluses kuulati üle AS-i S müügijuht A. S. (kd 1, tl 69), ei

täpsustatud seejuures, kas A. O. eeltoodud ütlused on tõelevastavad. Kohtulikul arutamisel aga A. S.-i

üle ei kuulatud.

12.3 Samuti ei lükka A. O. väiteid ümber AS-i V töötajate ütlused. A. O. sõnul oli AS V seotud

vaidlusaluste autovaruosade deklareerimisega. Maakohus märgib, et AS-i V kulleri K. A. sõnul ei

olnud aktsiaseltsil 2006. aastal OÜ-ga M mingeid suhteid. Samas viitab kohus ka AS-i V juhataja V.

M.-i ütlustele, et 2006. a koostas tema firma OÜ-ga M tollideklaratsioone. Seetõttu on kohus

tuginenud teineteisega vastuolus olevatele tõenditele, ilma et seda vastuolu oleks selgitatud.

12.4 Kohus on otsuses viidanud ka 18. aprillil 2006. a A. O. ja M. G. käes olnud pakkimislehele,

millel oli autovaruosade nimekiri (kd 1, tl 127-128). Sealjuures on toodud ära ka L. K. ütlused, et

vaidlusaluste autoosade loeteluga pakkimisleht ei ole osa OÜ M dokumentatsioonist. Samas ei ole

aga kohus kuidagi selgitanud, mida osaliselt trükitud ja osaliselt käsitsi täidetud pakkimisleht endast

kujutama pidi ja miks see kohtu hinnangul oleks üldse pidanud OÜ M raamatupidamisdokumentides

kajastuma.

12.5 Viimaks juhib kriminaalkolleegium tähelepanu ka maakohtu tõdemusele, et M. G. või A. O. ei

suutnud esitada ühtegi kirjalikku dokumenti kauba ostu kohta OÜ M poolt. KrMS § 7 lg 2 järgi ei ole

keegi kriminaalmenetluses kohustatud tõendama oma süütust. Selle põhimõttega ei ole kooskõlas

tõdemus, et iseenesest mittenõutavate dokumentide puudumist saab süüdistatavale ette heita.

Maakohus on jätnud samuti tähelepanuta kohtulikul arutamisel tuvastamist leidnud ja süüdistatava

kasuks rääkiva asjaolu, et pärast asjade kinnipidamist saabusid M. G. ja A. O. tollipunkti omal

algatusel taotlema nende tagastamist, kusjuures neil oli kaasas autovaruosade nimekiri.

12.6 Ülalnimetatud põhjustel on maakohtu otsus kriminaalkolleegiumi hinnangul vastuoluline ja

ebaselge. Seetõttu on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

13. Tulenevalt eelmärgitust leiab kolleegium, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole kogutud

piisavalt tõendeid, mis kõrvaldaksid kahtluse selles, et autovaruosad olid M. G., A. O. või OÜ M

suhtes võõrad vallasasjad KarS § 201 tähenduses. Kõrvaldamata kahtlused peab tulenevalt KrMS § 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tõlgendama süüdistatava kasuks. Et senises pikalt

kestnud kriminaalmenetluses on T. Leisalu kaitsja kogu aeg asjade omandiküsimusega seonduvale

kaitseväitele tuginenud, seda ei ole aga sellest hoolimata usutavalt ümber lükatud, tuleb tõdeda, et

selle puuduse kõrvaldamine ei ole edasises menetluses enam võimalik. Seega ei ole T. Leisalu

süüditunnistamine KarS § 201 järgi objektiivse koosseisu puudumise tõttu võimalik. Et KrMS § 352

lg 6 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile

süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb

materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, tuleb samasugune järeldus teha ka A. Ponomarjovi

kohta. Seetõttu tuleb T. Leisalu ja A. Ponomarjov autovaruosade üleandmise eest M. G.-le ja A. O.-le

KarS § 201 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi õigeks mõista.

II

14. Peale autoosade anti M. G.-le ja A. O.-le üle ka muud bussist leitud esemed. Nende asjade osas

on üheselt tuvastatud, et need ei olnud ei M. G., A. O. ega OÜ M omandis. Vaatamata sellele leiab

kriminaalkolleegium, et kohtuotsused tuleb ka nimetatud osas tühistada materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tõttu.

15. T. Leisalu väitel palus ta A. Ponomarjovil M. G.-le ja A. O.-le üle anda üksnes autovaruosad.

Maakohus tegi kindlaks, et T. Leisalu ei tundnud lihtsalt huvi, millised asjad tagastatakse ega

nõudnud A. Ponomarjovilt ka tagastatu kohta dokumente. Samuti tuvastas kohus, et T. Leisalu sai

teadlikuks sellest, et Ponomarjov ei täitnud tema suulist korraldust ja tagastas tunduvalt rohkem

esemeid, alles päev pärast juhtunut, kuid ei võtnud siiski A. Ponomarjovi suhtes tarvitusele mingeid

meetmeid ega teatanud võimalikust distsiplinaarväärteost. Seega on maakohus ühemõtteliselt leidnud,

et T. Leisalu ei olnud teadlik A. Ponomarjovi poolt lisaks autoosadele ka muu kauba üleandmisest -

sellest sai T. Leisalu teadlikuks alles järgmisel päeval. Kuna omastamine kujutab endast tulenevalt

KarS § 15 lg-st 1 tahtlikku kuritegu, saab isikut selle eest karistada üksnes juhul, kui tal esineb

objektiivse koosseisu asjaolude osas tahtlus teo toimepanemise ajal. KarS § 17 lg-st 1 tuleneb, et

toimepanijal koosseisu objektiivsete asjaolude realiseerimise järgselt kujunenud teadmisi ei saa võtta

arvesse subjektiivse koosseisu tuvastamisel. Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema

vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Maakohus on

tuvastanud, et T. Leisalu ei tundnud huvi, millised asjad A. Ponomarjov üle annab. Sellisena

tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole aga võimalik järeldada, et T. Leisalu tegevuses esines tahtlus asja

kolmanda isiku kasuks pööramise osas. Kaudne tahtlus eeldab tulenevalt KarS § 16 lg-st 4 seda, et

isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist. Käesoleval juhul ei ole aga ära

näidatud, millest lähtuvalt pidas T. Leisalu kohtu hinnangul võimalikuks seda, et A. Ponomarjov

annab M. G.-le ja A. O.-le üle ka muud esemed peale autovaruosade. Maakohus on tuvastanud

hoopiski selle, et T. Leisalu ei tundnud huvi, millised asjad A. Ponomarjov üle annab. See aga

tähendab, et T. Leisalu ei olnud mingilgi määral teadlik sellest, et üle antakse ka muud esemed peale

auto varuosade. Sellest tulenevalt on maakohtus T. Leisalu tegevuse subjektiivse küljena leidnud

tõendamist hooletus KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus

välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest.

16. Juhindudes KarS § 352 lg-st 6 analüüsib kriminaalkolleegium järgmisena ka A. Ponomarjovi

vastutust autovaruosadeks mitte olnud asjade üleandmise eest. Andes asjad M. G.-le ja A. O.-le üle,

pööras A. Ponomarjov need kolmanda isiku kasuks ja täitis KarS § 201 objektiivse koosseisu. Lisaks

sellele nõuab omastamise koosseis aga subjektiivsest küljest, et teo toimepanija pidas vähemalt

kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et tegemist oli kolmanda isiku suhtes võõraste asjadega.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole arusaadav, kuidas jõudsid kohtud tuvastatud asjaolude pinnalt

järeldusele, et A. Ponomarjov pidas võimalikuks, et tagastatavad asjad ei kuulu M. G.-le või A. O.-le.

Kohtud on leidnud, et A. Ponomarjov andis liinibussist leitud kauba üle T. Leisalu käsul. A.

Ponomarjov andis kohtus ütlusi, et tema sai T. Leisalu suulisest käsust aru nii, et tagastada tuleb kogu

bussist ära võetud kaup (kd 3, tl 129, pöördel). Ka väitis ta, et ta oli kindel, et kogu kaup kuulub ühele

isikule (kd 3, tl 130). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud neid väiteid kummutanud.

Maakohtu otsuses on küll korduvalt märgitud, et A. Ponomarjov ei kontrollinud kauba

omandistaatust, ehkki tema ametinõuded nägid selle ette (kd 3, tl 188, pöördel), samuti heidab kohus

A. Ponomarjovile ette, et ta lootis asju üle andes T. Leisalu professionaalsusele (tl 189, pöördel).

Need tõdemused aga kinnitavad kriminaalkolleegiumi hinnangul just seda, et A. Ponomarjovil

puudus KarS § 201 järgi tahtlus pöörata võõraid asju kolmandate isikute kasuks. Seetõttu on A.

Ponomarjovi tegevus oma ametijuhendi järgimata jätmisel subjektiivsest küljest vaadeldav

hooletusena KarS § 18 lg 3 mõttes, mis aga välistab tema vastutuse KarS § 201 järgi.

17. Leides tuvastatud asjaolude pinnalt, et T. Leisalul ja A. Ponomarjovil oli autovaruosadeks mitte

olnud asjade omastamise tahtlus, on kohtud eeltoodust tulenevalt kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust KrMS § 362 p 1 tähenduses. Seetõttu tuleb süüdistatavad ka selles osas KarS § 201 lg

2 p-de 3 ja 4 järgi õigeks mõista.

III

18. Juhindudes KrMS § 352 lg-st 6 laiendab kriminaalkolleegium kriminaalasja läbivaatamise piire

ka A. Ponomarjovi süüdistusele KarS § 418 lg 1 järgi. A. Ponomarjov on KarS § 418 lg 1 järgi süüdi

tunnistatud selle eest, et ta hoidis 25. märtsist 1996. a kuni 27. novembrini 2007. a enda juures 20

laskekõlblikku 9 mm püstolipadrunit. Et 15. märtsil 2007. a jõustus seadus, millega KarS § 418 lg-t 1

muudeti, kehtis säte A. Ponomarjovi teo toimepaneku ajal kahes erinevas redaktsioonis. Kuni 15.

märtsini 2007. a kehtinud redaktsioonis nägi KarS § 418 lg 1 ette karistuse tulirelva, selle olulise osa

või laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest; 15. märtsil 2007. a jõustunud ja tänaseni kehtiva

redaktsiooni kohaselt karistatakse KarS § 418 lg 1 järgi aga tulirelva, selle olulise osa või laskemoona

ebaseadusliku käitlemise eest, välja arvatud padrunite ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine.

Seega dekriminaliseeriti 15. märtsil 2007 jõustunud seadusega padrunite ebaolulises koguses

ebaseaduslik käitlemine. KarS § 5 lg 2 sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab

karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Kuna 15. märtsil 2007. a

jõustunud KarS § 418 lg 1 muudatus välistab karistatavuse padrunite ebaolulises koguses

ebaseadusliku käitlemise eest, on sellel tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 tagasiulatuv jõud. Seetõttu tuleb

lahendada küsimus, kas A. Ponomarjovi käideldud 20 laskekõlblikku 9 mm püstolipadrunit on

käsitletav padrunite ebaolulise kogusena KarS § 418 lg 1 mõttes.

19. Kuna karistusseadustik ei anna padrunite ebaolulise koguse mõistet, tuleb seda

kriminaalkolleegiumi hinnangul sisustada relvaseaduse alusel. Relvaseaduse § 46 lg 4 p 1 kohaselt

võib füüsiline isik hoida kuni 100 püstolipadrunit. Kuivõrd käesoleval juhul hoidis A. Ponomarjov

enda juures sellest normist viis korda vähem padruneid, ei saa sedavõrd väikest padrunite hulka

pidada oluliseks koguseks KarS § 418 lg 1 tähenduses. Seega ei vastanud A. Ponomarjovi tegevus

KarS § 418 lg 1 objektiivsele koosseisule. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 tuleb praegu kehtivat KarS §

418 lg 1 redaktsiooni kohaldada tagasiulatuvalt ka enne 15. märtsi 2007. a toimunud A. Ponomarjovi

poolsele padrunite valdamisele. Seetõttu on kohtud A. Ponomarjovi KarS § 418 lg 1 järgi süüdi

tunnistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes. A. Ponomarjov tuleb

süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi õigeks mõista.

IV

20. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 7 lg-st 3 ja 339 lg-st 2, § 309 lg-st 2, § 361 p-st 7

ning § 362 p-st 2 tuleb T. Leisalu ja A. Ponomarjov autovaruosade üleandmise eest M. G.-le ja A. O.-

le süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi õigeks mõista, kuivõrd ei ole tõendatud, et varuosad ei

olnud need enda valdusesse saanud isikute omandis. Ülejäänud vallasasjade üleandmise eest tuleb T.

Leisalu ja A. Ponomarjov KarS § 201 lg 2 p-de 3 ja 4 järgses süüdistuses tulenevalt KrMS § 309 lg-st

2, § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 õigeks mõista seetõttu, et süüdistatavate teos puudus subjektiivne

koosseis. A. Ponomarjov tuleb juhinduvalt KarS § 5 lg-st 2 ja KrMS § 309 lg-st 2, § 361 p-st 7 ning

§ 362 p-st 1 süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi õigeks mõista, kuivõrd tema tegu ei vastanud

karistusseaduse objektiivsele koosseisule.

21. T. Leisalu kaitsja vandeadvokaat L. Tamm esitas Riigikohtule taotluse hüvitada T. Leisalule

käesoleva kriminaalasja kassatsioonimenetluses kantud kulu advokaadi õigusabile. Taotluse ja sellele

lisatud arve kohaselt peab T. Leisalu tasuma Advokaadibüroo Hansa Law Offices OÜ-le

kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 301,41 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on

menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Süüdistataval on õigus eeldada, et

tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on

kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2 ja 24.

septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). Kuna Riigikohus leidis, et kasseeritud

kohtuotsus ei olnud seaduslik ja põhjendatud, tuleb kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud

tasu T. Leisalule mõistlikus suuruses hüvitada. Kolleegium leiab, et taotluses nimetatud 301,41 eurot

on käesolevas asjas kaitsjatasuna mõistliku suurusega ja see summa tuleb süüdistatavale hüvitada

täies ulatuses.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi