3-1-1-97-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-97-10

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 11. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Lea Kivi, Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Kriminaalasi

Juri Muraško süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 394 lg 2 p-de 3 ja 4

ning 376 2 lg 1 järgi;

Sparostar OÜ süüdistuses KarS § 394 lg 4 ja § 3762 lg 2 järgi;

Boriss Šipunovi süüdistuses KarS § 255 lg 1; § 394 lg 2 p-de 3

ja 4 ning 3762 lg 1 - § 22 lg 3 järgi;

Ellespere OÜ süüdistuses KarS § 394 lg 4 järgi;

OÜ Trading Expert süüdistuses KarS § 394 lg 4 järgi;

Kardo Kruusmaa süüdistuses KarS § 394 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi;

OÜ Esmabalt süüdistuses KarS § 394 lg 4 järgi;

Mušfik Askerovi süüdistuses KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

1. septembri

2010.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-10-4995 (AS V apellatsiooni läbi vaatamata

jätmine)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS V lepinguline esindaja vandeadvokaat Anton Filjajev,

määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

9. veebruar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 1. septembri 2010. a määrus muutmata ja AS V esindaja

määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 4. septembril 2009. a kriminaalasjas nr 08700000144 koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõtte

kohaselt kahtlustati A. Š.-i ja veel mitut isikut muu hulgas selles, et nad 17. oktoobrist 2008 kuni

17. veebruarini 2009 varastasid (või aitasid sellele kaasa) AS-le V kuuluvast kütuse transiittorust

2206,53 tonni masuuti kogumaksumusega 6 941 743 krooni 30 senti. Selleks puuriti kütuse

transiittorusse avaus, kuhu paigaldati kraan, mille kaudu pumbati kütust paakautosse, millega kütus

ära veeti. Tegemist oli laevadelt terminali ja terminalist laevadele pumbatava transiitkütusega, mille

väävlisisaldus ei vastanud Euroopa Liidus kütusele esitatavatele nõuetele ja mis oli seega vabas

ringluses käitlemiseks keelatud. Osa kahtlustatavatest panid kuriteo toime A. Š.-i poolt AS V

transiittorust kütuse varastamiseks, käitlemiseks, legaliseerimiseks ja realiseerimiseks loodud

kuritegeliku ühenduse liikmetena.

Samasse kuritegelikku ühendusse kuulusid kohtueelse menetluse kokkuvõtte kohaselt ka Juri

Muraško ja Boriss Šipunov. J. Muraško ülesanne oli AS V transiittorust varastatud kütuse

legaliseerimine selle realiseerimise ja näilikult legaalse tulu teenimise teel. B. Šipunovi ülesanne oli

koostada varastatud ja kvaliteedinõuetele mittevastava kütuse päritolu varjamiseks OÜ Ellespere ja

OÜ Trading Expert nimelt fiktiivsed raamatupidamisdokumendid, samuti võltsida kütuse kvaliteeti

kajastav vastavussertifikaat kütuse edasiseks käitlemiseks ning organiseerida ja korraldada varastatud

kütuse müügist laekunud raha sularahas väljavõtmine ning üleandmine J. Muraškole.

2008. a oktoobris tegi A. Š. J. Muraškole ettepaneku varastatud kütuse realiseerimiseks. J. Muraško

lõi kontaktid AS-ga Z, kes nõustus kütuse realiseerimises osalema. Samuti organiseeris J. Muraško

AS V transiittorust varastatud kütuse transpordi AS Z poolt rendile võetud masuudimahutisse.

Varastatud kütust asus J. Muraško realiseerima enda ainuosalusega Sparostar OÜ kaudu. Selleks

vormistati näilikud dokumendid kütuse müügi kohta Sparostar OÜ-lt AS-le Z, kes omakorda müüs

varastatud kütuse AS-le L. AS V transiittorust varastatud kütuse müügist laekus AS-le Z kokku 8 161

538 krooni. Sellest rahast kandis AS Z 3 339 029 krooni 90 senti Sparostar OÜ pangakontole.

Varjamaks laekunud raha tegelikku päritolu, kandis J. Muraško kokkuleppel B. Šiponoviga sellest 2

617 227 krooni 1 sendi OÜ Trading Expert pangakontole, kust 2 059 933 krooni kanti omakorda

edasi Esmabalt OÜ pangakontole. Esmabalt OÜ pangakontolt kanti 2 053 851 krooni edasi OÜ-le Eu,

kelle kassast tuvastamata isik selle raha 2 052 398 krooni ulatuses Esmabalt OÜ juhatuse liikme

Mušfik Askerovi allkirjastatud orderite alusel sularahas välja võttis ja J. Muraškole üle andis.

AS V transiittorust varastatud kütuse müügist OÜ-le Trading Expert laekunud rahast 497 500 krooni

kandis B. Šipunov üle OÜ Ef pangakontole, kust Kardo Kruusmaa kandis sellest 497 000 krooni

edasi OÜ-le Eu. OÜ Eu kandis raha tagasi OÜ Ef pangakontole, kust K. Kruusmaa selle OÜ Trading

Expert pangakontole tagastas. Seejärel kandis OÜ Trading Expert raha OÜ M pangakontole, kust see

omakorda kanti edasi OÜ-le Eu. OÜ-st Eu võeti kõnealune summa 495 800 krooni ulatuses sularahas

välja ja edastati J. Muraškole.

Eeltoodust tulenevalt kahtlustati J. Muraškot, B. Šipunovi, M. Askerovi ja K. Kruusmaad, samuti

osaühinguid Sparostar, Ellespere, Trading Expert ning Esmabalt AS V transiitorust varastatud kütuse

rahapesus (karistusseadustiku (KarS) § 394). J. Muraškot ja Sparostar OÜ-d kahtlustati ka selle sama

kütuse, mis ei vastanud kvaliteedinõuetele, ebaseaduslikus käitlemises (KarS § 3762) ning

B. Šipunovi kütuse ebaseaduslikule käitlemisele kaasaaitamises. B. Šipunovi kahtlustati lisaks A. Š.-i

loodud kuritegelikku ühendusse kuulumises (KarS § 255).

2. 20. juulil 2009 oli AS V esitanud kriminaalasjas nr 08700000144 tsiviilhagi 5 662 703 krooni

nõudes kõigi kuriteo toimepanijate vastu solidaarselt.

3. Riigiprokuratuuri 4. detsembri 2009. a määrusega eraldati kriminaalasjast nr 08700000144 eraldi

menetluseks käesolev kriminaalasi (nr 09700001018), mis hõlmas J. Muraško, Sparostar OÜ,

B. Šipunovi, Ellespere OÜ, OÜ Trading Expert, K. Kruusmaa, OÜ Esmabalt, M. Askerovi

väidetavaid

tegusid.

Prokuratuuri

määruses

põhjendati

kriminaalasjade

eraldamist

selle

otstarbekusega.

4. 25. jaanuaril 2010 esitas AS V käesolevas kriminaalasjas 13 isiku - sh J. Muraško, B. Šipunovi ja

Sparostar OÜ - vastu tsiviilhagi, milles palus nendelt solidaarselt välja mõista 6 365 931 krooni

kütuse varguse ja ebaseadusliku realiseerimisega tekitatud kahju katteks, samuti menetluskulud. AS

V taotles tsiviilhagi tagamiseks J. Muraško, B. Šipunovi ja Sparostar OÜ vara arestimist. Samuti

taotles AS V seda, et konfiskeeritava vara suurust vähendataks tsiviilhagis esitatud 6 365 931 krooni

suuruse nõude võrra.

Tsiviilhagis nimetati AS-le V kahju põhjustanud tegudeks nii kütuse vargust ja varjamist kui ka

kütuse ebaseaduslikku müüki kolmandale isikule ja kütuse müügist saadud raha varjamist. Kahju

hüvitamise eest vastutavad nii isikud, kes on toime pannud kütuse varguse, kui ka isikud, kes hiljem

varastatud kütust müüsid ja müügist saadud raha varjasid. Kõik need teod kahjustasid AS V omandit

ja muid varalisi õigusi ümberlaaditavale kütusele. Asjaolu, et kütuse müüjate tegevus on

kvalifitseeritud rahapesuna ning nendele pole esitatud süüdistust vargusele kaasaaitamises või muu

varavastase kuriteo toimepanemises, ei välista müüjate vastutust tekitatud kahju eest. Kütuse

müüjatele inkrimineeritud ja rahapesuna kvalifitseeritud tegevus seisneb AS V omandi rikkumises (sh

kütuse hilisemas realiseerimises). J. Muraško jt kütuse müüjad andsid varguse kaastäideviijatele juba

enne varguse toimepanemist nõusoleku varastatud kütust varjata ja realiseerida. Seega aitasid nad

kaasa varguse toimepanemisele ja nad vastutavad ka vargusega tekitatud kahju eest.

Kriminaalasjas on arestitud kahtlustatavate vara, sh rahapesu objektiks olev 2 490 870 krooni

Sparostar OÜ pangakontol. Selle vara konfiskeerimisel ja riigi omandisse andmisel jääks AS V kahju

olulises osas hüvitamata. Seetõttu tuleks konfiskeeritava vara väärtust KarS § 831 lg 3 alusel

tsiviilhagi eseme võrra vähendada. Rahapesu objektina arestitud vara tuleks suunata eelkõige

eelkuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks.

5. Riigiprokuratuuri 15. aprilli 2010. a määruse lõpposas käsitati AS V 25. jaanuari 2010. a tsiviilhagi

taotlusena tsiviilhagi menetlemiseks ja tsiviilhagi tagamiseks vara arestimiseks ning see taotlus jäeti

rahuldamata.

Määruse põhistustes asuti seisukohale, et kriminaalasja juurde edastatud tsiviilhagi tuleb jätta läbi

vaatamata. Prokuratuur leidis, et tegudega, milles J. Muraškot, B. Šipunovi ja Sparostar OÜ-d

kahtlustatakse, ei ole AS-le V kahju tekitatud. Seega ei ole AS V käesolevas kriminaalasjas

kannatanu, mistõttu ei saa ta ka tsiviilhagi esitada ega tsiviilhagi tagamiseks vara arestimist taotleda.

AS V on esitanud tsiviilhagi ka kriminaalasjas nr 08700000144, kus süüdistatavateks on AS V

transiittorust kütust varastanud isikud. Just selles kriminaalasjas tuleb tsiviilhagi läbi vaadata.

Määruses selgitati, et selle peale saab edasi kaevata KrMS §-des 228-229 sätestatud korras

Riigiprokuratuurile.

Riigikohtule esitatud määruskaebuse kohaselt esitas AS V 29. aprillil 2010 Riigiprokuratuuri

15. aprilli 2010. a määruse peale Riigiprokuratuurile kaebuse, mille Riigiprokuratuur jättis 2010.

a augustis tehtud määrusega rahuldamata. (Vt ka käesoleva otsuse punkti 8.4.)

6. Harju Maakohtu 25. juuni 2010. a kokkuleppemenetluses tehtud otsusega tunnistati J. Muraško

süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1, § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 3762 lg 1 järgi; Sparostar OÜ

tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 4 ja § 3762 lg 2 järgi; B. Šipunov tunnistati süüdi ja

teda karistati KarS § 255 lg 1, § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 ning 3762 lg 1 - § 22 lg 3 järgi; Ellespere OÜ

tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 4 järgi; OÜ Trading Expert tunnistati süüdi ja teda

karistati KarS § 394 lg 4 järgi; K. Kruusmaa tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 1 p-de 1

ja 3 järgi; OÜ Esmabalt tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 4 järgi; Mušfik Askerov

tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Süüdistatavad tunnistati kokkuvõtlikult süüdi:

1) kuulumises kuritegelikku ühendusse, mis oli loodud A. Š.-i poolt AS V transiittorus oleva

kvaliteedinõuetele mittevastava kütuse varguseks, käitlemiseks, legaliseerimiseks ja realiseerimiseks

(J. Muraško, B. Šipunov);

2) AS V transiittorust varastatud kütuse ja/või selle müügist saadud raha rahapesus, mis seisnes

esmajoones kütuse kohta näilike ostu-müügidokumentide koostamises ja/või kütuse müügist

laekunud rahaga pangatoimingute tegemises (kõik süüdistatavad);

3) AS V transiittorust varastatud kütuse ebaseaduslikus käitlemises (kauplemises ja ladustamises),

mis seisnes selle kütuse müümises AS-le Z (J. Muraško, Sparostar OÜ) või sellele kaasaaitamises

(B. Šipunov).

Süüdistatavate süüdistunnistamine põhines üldjoontes samadel asjaoludel, mida on kirjeldatud

käesoleva otsuse punktis 1.

7. Sama kohtuotsusega konfiskeeriti KarS § 394 lg 5 ja § 83 lg 1 alusel rahapesu vahetuks objektiks

olnud raha:

1) summas 2 617 227 krooni, mille kohus luges äratarvitatuks, ja asendas KarS § 84 alusel

konfiskeerimise, mõistes B. Šipunovilt ja Trading Expert OÜ-lt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks

välja 2 617 227 krooni;

2) summas 3 339 029 krooni 90 senti, mille kohus luges äratarvitatuks, ja asendas KarS § 84 alusel

konfiskeerimise, mõistes J. Muraškolt solidaarselt Sparostar OÜ-ga Eesti Vabariigi kasuks

välja 3 339 029 krooni 90 senti;

3) summas 2 059 933 krooni, mille kohus luges äratarvitatuks, ja asendas KarS § 84 alusel

konfiskeerimise, mõistes OÜ-lt Esmabalt Eesti Vabariigi kasuks välja 2 059 933 krooni.

8. Harju Maakohtu otsuse peale esitas teiste hulgas apellatsiooni AS V esindaja vandeadvokaat Anton

Filjajev, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale maakohtule uueks

arutamiseks. Apellandi põhiseisukohad olid järgmised.

8.1 Käesoleva (eraldatud) kriminaalasja menetlemisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) 9. peatüki 2. jao sätteid, sest kokkuleppemenetluse kohaldamiseks puudus KrMS

§ 243 kohaselt nõutav kannatanu - AS V - nõusolek. Seetõttu oli kokkuleppemenetluse kohaldamine

vastuolus KrMS § 239 lg 2 p-ga 4. Samuti jättis maakohus kannatanu menetlusse kaasamata.

Riigiprokuratuur

ja

maakohus

rikkusid

kriminaalasja

menetlemisel

kannatanu

õigust

kriminaalmenetluses

osaleda

ning

õigust

nõuda

kuriteoga

tekitatud

kahju

hüvitamist

kriminaalmenetluse raames. Maakohus ei ole teinud otsust AS V tsiviilnõude kohta ega lahendanud

tsiviilhagis esitatud taotlust vähendada KarS § 831 lg 3 alusel konfiskeeritava vara suurust.

8.2 Ekslik on Riigiprokuratuuri 15. aprilli 2010. a määruses väljendatud seisukoht, et süüdistatavatele

omistatud tegevusega ei ole AS-le V otsest varalist kahju tekitatud. Kriminaalasja materjalidest

nähtub, et J. Muraško, Sparostar OÜ ja B. Šipunov andsid kütuse varguse kaastäideviijatele eelneva

lubaduse varastatud kütust varjata ja edasi müüa, liitudes kuriteoplaani realiseerimisega enne varguse

lõpuleviimist. Samuti kütuse müüjad, tegutsedes eelneval kokkuleppel kütust varastanud isikutega,

varjasid varastatud kütust ja müüsid seda edasi, pöörates saadud tulu kuritegeliku ühenduse kasuks.

Seega vastutavad kütuse müüjad vargusega tekitatud kahju eest kaasaaitajatena võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1045 lg 4 järgi solidaarselt.

Kuigi kütuse müüjate tegevus on kvalifitseeritud rahapesuna, võib nende tegusid käsitada ka

vargusele kaasaaitamisena, omastamisena või kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara

omandamise, hoidmise või turustamisena. See, et kütuse müüjatele pole esitatud süüdistust kütuse

varguses või mõne muu varavastase kuriteo toimepanemises, ei välista kütuse müüjate vastutust AS-

le V tekitatud kahju eest. Rahapesu võib seisneda, ning käesolevas asjas seisnebki, vargusele

järgnevate nn järeltegude toimepanemises, nt varastatud vara varjamises ja realiseerimises. Kütuse

müüjatele inkrimineeritud ning rahapesuna kvalifitseeritud tegevus on käsitatav AS V omandi

rikkumisena.

8.3 Prokuratuur ei olnud pädev otsustama AS V tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Tsiviilhagi

lõppadressaadiks on kriminaalasja menetlev kohus ning kohus teeb otsuse tsiviilhagi kohta

kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Kriminaalmenetluse seadustik ei anna

prokuratuurile õigust takistada tsiviilhagi läbivaatamist, s.h otsustada tsiviilhagi menetlusse võtmata

jätmist.

8.4 Apellant osutas ka sellele, et 29. aprillil 2010. a esitas kannatanu kaebuse Riigiprokuratuuri

15. aprilli 2010. a määruse peale, paludes võtta AS V tsiviilhagi kriminaalasja nr 087000001018

toimiku juurde ja edastada see koos konfiskeeritava vara suuruse vähendamise taotlusega

maakohtusse

sisuliseks

läbivaatamiseks.

2010.

a

juuni

alguses,

kinnitas

riigiprokurör

Helga Aadamsoo kannatanu esindajale, et kaebus lahendatakse "lähipäevil". Apellatsiooni esitamise

ajal 12. juulil 2010 ei ole AS V Riigiprokuratuurilt sellele kaebusele vastust saanud. Samas toimus

kohtuistung juba 17. juunil 2010, mis annab alust arvata, et prokuratuur püüdis kannatanut

kriminaalasja menetluse seisust eksitada.

8.5 Asjaolu, et prokuratuur ja maakohus jätsid AS V ebaseaduslikult kannatanuna menetlusse

kaasamata, ei võta AS-lt V apellatsiooniõigust. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on isik, kellele on kuriteoga

vahetult varalist kahju tekitatud, kannatanu. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette isiku

kannatanuks tunnistamist.

8.6 Konfiskeerides rahapesu objektina süüdistatavatelt kokku 8 016 189 krooni 90 senti kahjustas

maakohus oluliselt kannatanu õigusi ja huve, sest konfiskeeritava vara riigi omandisse andmisel jääb

AS V kahju olulises osas hüvitamata. Kannatanu tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei kata tekitatud

kahju, mistõttu on kannatanu huvitatud, et kahjuhüvitis oleks välja mõistetud kõigilt vastutavatelt

isikutelt, sh J. Muraškolt, Sparostar OÜ-lt ja B. Šipunovilt solidaarselt. Suurema osa kohtueelsel

uurimisel arestitud varast moodustab rahapesu objektiks olnud 3 684 020 krooni, sh 2 490 870 krooni

Sparostar OÜ pangakontol. Muu arestitud vara maksumus on ilmselt väike või olematu.

Maakohus konfiskeeris rahapesu vahetu objektina muu hulgas Sparostar OÜ arestitud arvelduskontol

olevad 2 490 870 krooni ning J. Muraškolt ära võetud 16 500 krooni. Kohtuotsuses on eksitavalt

märgitud, et see raha on ära tarvitatud. Selle raha konfiskeerimine toob kaasa AS V jaoks äärmiselt

ebaõiglase olukorra. Nimelt saab riik kütuse varguse tõttu konfiskeeritava vara ja impordimaksu näol

ca 3,2 miljonit krooni tulu (Maksu- ja Tolliamet alustas AS V suhtes maksumenetlust

impordimaksude määramiseks seoses kütuse tollijärelevalve alt väljaviimisega). Samal ajal jääb

kannatanu kanda kahju, mis hõlmab nii varastatud kütuse väärtust kui ka kütuse varguse tõttu

tekkivat impordimaksu-kohustust. Selle kahju suurus on kokku 4,3-5,7 miljonit krooni. Arvestades

süüdistatavate väga madalat maksevõimet, jääks see kahju kannatanule tõenäoliselt hüvitamata.

Lisaks tuleb arvestada, et teised maakohtu otsuses tehtud konfiskeerimisotsustused annavad riigile

süüdistatavate vastu miljonitesse kroonidesse ulatuvad rahalised nõuded. See suurendab

süüdistatavate varalisi kohustusi ja kahjustab nende maksevõimet, mis vähendab veelgi kannatanu

võimalust süüdistatavatelt kahjuhüvitis sisse nõuda.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 1. septembri 2010. a määrusega jäeti AS V apellatsioon läbi vaatamata.

Ringkonnakohus märkis, et käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse isikuid kuritegelikku ühendusse

kuulumises, rahapesus ja kvaliteedinõuetele mittevastava kütuse ebaseaduslikus käitlemises.

Eelkuritegu, s.o kütuse vargust, millega AS-le V kahju tekitati, menetletakse teises kriminaalasjas.

Seega ei ole AS V käesolevas kriminaalasjas menetlusosaline, mistõttu ei pidanudki tema käest

kokkuleppemenetluseks nõusolekut küsima ega teda kohtuistungile kutsuma. Järelikult ei ole

kokkuleppemenetluse norme rikutud. Menetlusvälisel isikul ei ole õigust esitada menetluses taotlusi

ja kaebusi. Seega tuleb ka AS V apellatsioon KrMS § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse AS V esindaja A. Filjajev, kes

taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule AS V

apellatsiooni sisuliseks läbivaatamiseks. Määruskaebuses jääb AS V esindaja apellatsioonis esitatud

seisukohtade juurde, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

10.1 Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et AS V ei ole käesolevas asjas kannatanu. KrMS § 37 lg 1

kohaselt

on

isik,

kellele

on

kuriteoga

vahetult

varalist

kahju

tekitatud,

kannatanu.

Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette isiku eraldi määrusega kannatanuks tunnistamist. Kahju

saamise fakt on juba iseenesest kannatanu menetlusseisundi tekkimise aluseks. Süüdistatavad

tekitasid süüdistuses kirjeldatud käitumisega AS-le V kahju ja AS V on esitanud süüdistatavate vastu

tsiviilhagi. Seega on AS V käesolevas kriminaalasjas kannatanu. Kriminaalmenetluse seadustik ei

anna prokuratuurile õigust takistada tsiviilhagi läbivaatamist, sh otsustada tsiviilhagi menetlusse

võtmata jätmist.

10.2 Prokuratuur võttis tsiviilhagi kriminaalasja juurde ja edastas maakohtule. Kohus pole otsustanud

AS V tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist või tagastamist. Seega pidi maakohus lahendama kannatanu

tsiviilhagi ja taotluse konfiskeeritava vara suuruse vähendamiseks. Maakohus seda ei teinud.

Maakohus ei teavitanud kannatanut ka kriminaalasja kohtulikust arutamisest ega lahendanud

tsiviilhagi, millega rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme.

10.3 Kannatanule kütuse varguse ja edasimüügiga tekitatud 6 365 931 krooni suurune kahju on

hüvitamata. Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei kata kahju. Seetõttu on kannatanu huvitatud, et

kahjuhüvitis oleks välja mõistetud kõigilt vastutavatelt isikutelt, sh J. Muraškolt, Sparostar OÜ-lt ja

B. Šipunovilt solidaarselt. Asjas on tuvastatud, et J. Muraško, Sparostar OÜ ja B. Šipunov on andnud

kütuse varguse kaastäideviijatele eelneva lubaduse varastatud kütust varjata ja edasi müüa, liitudes

kuriteoplaani realiseerimisega enne varguse lõpuleviimist. Seega on kütuse müüjad toime pannud

vargusele kaasaaitamise ja nad vastutavad vargusega tekitatud kahju eest kaasaaitajatena solidaarselt

VÕS § 1045 lg 4 järgi. Asjaolu, et süüdistatavate tegevus on kvalifitseeritud rahapesuna ning kütuse

müüjatele pole esitatud süüdistust vargusele kaasaaitamises või muu varavastase kuriteo

toimepanemises, ei välista kütuse müüjate vastutust tekitatud kahju eest.

10.4 Kütuse müüjate süüdistusasja kergekäelise eraldamisega rikkusid menetlejad kannatanu õigusi ja

see seab kahtluse alla kogu käesoleva kriminaalmenetluse õiguspärasuse.

10.5 Asjaolu, et prokuratuur ja maakohus jätsid AS V ebaseaduslikult kannatanuna menetlusse

kaasamata, ei võta AS-lt V apellatsiooniõigust. AS-l V on tulenevalt KrMS § 318 lg-st 1 ja lg 3 p-st 4

apellatsiooniõigus, kuna ta on kannatanu, kes tugineb apellatsioonis kriminaalmenetluse seadustiku 9.

peatüki 2. jao sätete rikkumisele.

11. Vastuses määruskaebusele palub riigiprokurör Helga Aadamsoo jätta määruskaebus rahuldamata

ja ringkonnakohtu määrus muutmata. Oma taotlust põhistab prokurör järgmiselt.

11.1 Kokkuleppemenetluse kohaldamisel ei rikutud KrMS § 239 lg 1 p 4, kuna kannatanut selles

kriminaalmenetluses ei ole. Rahapesu (KarS § 394) on formaalne ohudelikt ja ühelegi isikule

rahapesuga vahetult kahjulikku tagajärge ei saabu, sest kannatanu suhtes on kuritegu juba lõpule

viidud. Seega ei olnud käesolevas asjas vaja AS-lt V kokkuleppemenetluseks nõusolekut küsida. AS

V esitas küll tsiviilhagi, kuid sellega väljendatud taotlus käsitleda käesolevas kriminaalasjas ka

tsiviilhagi jäeti prokuröri määrusega rahuldamata. AS V tsiviilhagi vaadatakse läbi kriminaalasjas

nr 1-09-21739, kus menetletakse eelkuritegu.

11.2 Kriminaalasjade eraldamine ei kahjusta kriminaalmenetlust, sest kõik isikud, kes on pannud

toime varguse, on ka varguse süüdistusega kohtu ette saadetud. Varguses osalenud isikud on

solidaarvastutajad kannatanule tekitatud varalise kahju eest. Kuuludes kuritegelikku ühendusse

legaliseerisid J. Muraško ja B. Šipunov varastatud kütust, tegutsedes koordineeritult ja

kooskõlastatult isikutega, kellele raha edasi suunati. Vargusega saadud kütuse legaliseerimine on

käsitatav rahapesuna ja selle kuriteo puhul kannatanust rääkida ei saa. Ei ole ilmnenud tõsikindlaid

asjaolusid, mis kinnitaksid, et rahapesus süüdistatavad isikud osalesid ka varguse toimepanemises.

Kuna ükski rahapesu toimepanijatest pole vargusest osavõtja, ei ole kriminaalasjade eraldamise

nõudeid eiratud.

11.3 AS V huvi on saavutada tsiviilhagi hüvitamine Sparostar OÜ arestitud vara arvel. Sparostar OÜ

ei ole aga varguse toimepanija, kuna KarS § 199 juriidilise isiku vastutust ette ei näe. Samuti ei ole

osaühingule esitatud kahtlustust ega süüdistust kuritegelikku ühendusse kuulumises, vaid üksnes

rahapesus ja kütuse ebaseaduslikus käitlemises. Mõlemad on formaalsed kuriteokoosseisud ning

kummagi kuriteoga ei ole vahetult AS-le V varalist kahju tekitatud.

11.4 KrMS § 831 lg 1 mõtte kohaselt ei saa kuriteo toimepanemine olla isikule tulus ning juhul kui

kriminaalasjas kannatanut ei ole või kannatanu nõuet ei esita, tuleb kuriteoga saadud vara

konfiskeerida.

11.5 Asjakohatu on määruskaebuse etteheide kohtule, et tsiviilhagi küsimus on lahendamata.

Kohtumenetluse ajaks oli prokuratuuri määrusega jäetud põhjendatult rahuldamata AS V taotlus võtta

tsiviilhagi kriminaalasja juurde. Asjaolu, et tsiviilhagi oli adresseeritud kohtule, ei kohusta kohut

tsiviilhagi läbi vaatama, kui tsiviilhagi on esitatud isiku poolt, kelle nõue ei ole seotud

kuriteosündmusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendab esmalt küsimuse, kas AS V on käesolevas

kriminaalasjas kannatanu, ja võtab seisukoha määruskaebuse lahendamise kohta (I). Seejärel selgitab

kolleegium väljaspool kriminaalasja lahendamise piire riigi konfiskeerimisnõude ja kolmanda isiku

nõude omavahelise konkurentsiga seonduvat (II). Lõpuks juhib kolleegium tähelepanu mõningatele

konfiskeerimisel kehtivatele reeglitele (III).

I

13. Ringkonnakohus jättis AS V apellatsiooni läbi vaatamata põhjendusega, et selle esitaja on

menetlusväline isik, kellel ei ole apellatsiooniõigust. AS V esindaja leiab seevastu, et AS V on

käesolevas asjas kannatanu, kellel on tulenevalt KrMS § 318 lg-st 1 ja sama paragrahvi lõike 3

punktist 4 apellatsiooniõigus.

14. KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või

süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju.

Seega saab isiku lugeda kriminaalmenetluses kannatanuks juhul, kui 1) talle on tekitatud füüsilist,

varalist või moraalset kahju ja 2) see kahju on tekitatud vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku

õigusvastase (KarS § 27 mõttes) teoga.

15. KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses

(VÕS § 128). Kahju tekitamist KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku

õigushüvede kahjustamist või ründamist. Sellega võib, kuid alati ei pruugi kaasneda rikutud

hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud (tsiviilõigusliku) nõudeõiguse tekkimine.

Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul tsiviilõiguslikku

nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki. Näiteks teatud kuriteokatsete puhul ei pruugi isikul

sellist nõuet olla, mis aga ei tähenda seda, et teda ei saaks lugeda kriminaalasjas kannatanuks. KrMS

§ 37 lg-s 1 toodud kahju mõiste autonoomsust ilmestab seegi, et varalise ja moraalse kahju kõrval

nimetatakse selles sättes eraldi ka füüsilist kahju, mida tsiviilõigus iseseisva kahju liigina ei käsitle.

Sellest järeldub, et kuriteo tõttu füüsilist kahju (eeskätt tervisekahjustuse või valu) saanud isik on

kannatanu sõltumata sellest, kas tal on füüsilisest kahjust tulenev varalise või mittevaralise kahju

hüvitamise nõue.

16. Ühtlasi märgib kolleegium, et juhul, kui kannatanu õigushüvede kahjustamisega kaasneb

tsiviilõigusliku nõudeõiguse tekkimine, ei pea KrMS § 38 lg 1 p-s 2 nimetatud tsiviilhagi esemeks

olema kahjuhüvitise saamine. Näiteks on kahju KrMS § 37 lg 1 tähenduses olemas ka siis, kui isikul

ei ole kahju hüvitamise nõuet seetõttu, et tal on võimalik saavutada rikkumise tagajärgede

kõrvaldamine vindikatsiooninõude (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80), alusetust rikastumisest tuleneva

nõude (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108) või mingi muu õiguskaitsevahendi

abil. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p-d 21-34).

17. KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult

kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada

üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii

faktiliselt kui ka õiguslikult seotud.

18. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad

menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole

võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on konkreetse

kriminaalmenetluse esemeks.

19. KrMS § 37 lg 1 kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult "kuriteoga". See tähendab, et

kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Kuriteokoosseis,

mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille

rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Näiteks on KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses

kannatanuks isik, kes sai süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu raske tervisekahjustuse,

mitte aga isik, kes kandis sama liiklusõnnetuse tagajärjel üksnes varakahju (nt hävis talle kuuluv

mootorsõiduk). Seda seetõttu, et KarS § 422 kaitseb õigushüvena elu ja tervist, kuid mitte omandit.

Juhul, kui kuriteokoosseisu eesmärk, s.o põhjus, miks koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks

tunnistatud, ei hõlma isikul tekkinud kahju ärahoidmist, puudub ka alus isikut selle kuriteokoosseisu

järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks lugeda.

20. Tingimus, mille kohaselt peab kannatanu kahju (KrMS § 37 lg 1 mõttes) tulenema

kriminaalmenetluse aluseks oleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve rikkumisest ei tähenda

kõikidel juhtudel seda, et kannatanuks saab pidada üksnes kahjustatud õigushüve vahetut kandjat. Nii

on kolleegiumi arvates jätkuvalt aktsepteeritav üldtunnustatud arusaam, et näiteks tapmise (KarS

§ 113) või mõrva (KarS § 114) korral on kannatanuks tapetud isiku lähedane.

21. Kolleegium tõdeb, et senises kohtupraktikas ei ole KrMS § 37 lg 1 tõlgendamisel kannatanu

kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahelise õigusliku seotuse nõuet alati silmas peetud. Kannatanu

kui menetlusosalise mõiste selgepiirilisemaks määratlemiseks ja seaduse ühetaolise kohaldamise

tagamiseks on aga kohtupraktika selline täpsustamine vajalik.

22. Samas märgib kolleegium, et tulenevalt menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttest

võib kannatanu tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad

olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve

kahjustamisest. See tähendab, et kannatanu tsiviilhagi aluseks võib olla ka tema õiguste selline

rikkumine, mis iseenesest ei annaks alust isikut selles kriminaalasjas KrMS § 37 lg 1 kohaselt

kannatanuks pidada. Näiteks võib KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses isik, kes sai

mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise tagajärjel raske tervisekahjustuse (ja kes on seetõttu

asjas kannatanu), nõuda lisaks tema tervise kahjustamisest tekkinud kahjule ka liiklusnõuete

rikkumise tõttu tekkinud varakahju (nt hävinud mootorsõiduki) hüvitamist. Olukorras, kus isik tuleb

kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasata, on nii tema õiguste tõhusa kaitse kui ka kohtusüsteemi

efektiivse toimimise seisukohalt põhjendatud võimaldada tal esitada kõik kuriteosündmusega seotud

tsiviilnõuded ühe ja sama menetluse raames.

23. Otsuse punktis 19 osutatud kannatanu kahju ja menetletava kuriteo õigusliku seotuse nõudest

järeldub muu hulgas, et üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida

toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Seda isegi juhul,

kui menetletava teoga on ühtlasi riivatud ka mõnda individuaalset õigushüve, mille kahjustamine pole

aga kuriteona karistatav või mida kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel pole kriminaalmenetlust

alustatud. Näiteks KarS §-ga 265 ("Keelatud avalik koosolek") kaitstavaks õigushüveks on avalik

kord ja julgeolek, mitte aga ettevõtlusvabadus või varalised huvid, mistõttu selle kuriteokoosseisu

järgi toimuvas kriminaalmenetluses ei saa kannatanuna käsitada ettevõtjat, kelle majandus- või

kutsetegevuse keelatud avalik koosolek oluliseks ajaks seiskas ja kes seetõttu kahju sai. Siiski on

oluline silmas pidada, et paljud esmajoones kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud

kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik

rääkida ka üksikisikust kannatanust (nt KarS § 151 lg 2, § 263 p 1; § 2681 jt).

24. AS V leiab, et ta on käesolevas kriminaalmenetluses kannatanu, kuna süüdistatavad tekitasid talle

tema omandi rikkumisega kahju. Kolleegiumi hinnangul ei ole see asjaolu aga piisav, käsitamaks AS-

i V kannatanuna. Ükski nendest kuriteokoosseisudest, mille järgi maakohus süüdistatavad süüdi

tunnistas, ei kaitse individuaalseid õigushüvesid, sh omandit ega vara.

Kuritegeliku ühenduse koosseisuga (KarS § 255) kaitstakse üksnes avalikku rahu ja julgeolekut kui

kollektiivseid õigushüvesid, mitte aga neid individuaalhüvesid, mida kuritegeliku ühenduse tegevuse

käigus on kahjustatud.

Rahapesu koosseisu (KarS § 394) tõlgendamisel tuleb lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-st 1, mille kohaselt on selle seaduse eesmärk tõkestada Eesti

Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks.

Seega on rahapesu koosseisu eesmärk kaitsta riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegelikku

päritolu rahavoogude negatiivse mõju eest, samuti pärssida kuritegelike struktuuride mõjuvõimu

kasvu. Kooskõlas märgituga on kolleegium leidnud, et rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve

saab määratleda kui kõige laiemalt rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist,

konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

13. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-68-10, p 16).

Ka kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise koosseisuga (KarS § 3762)

ei kaitsta vedelkütuse kui vallasasja omandit, vaid eeskätt kütuseturu usaldusväärsust ja

looduskeskkonda.

Seega on käesoleva kriminaalmenetluse aluseks üksnes kollektiivseid õigushüvesid tagavad

kuriteokoosseisud, mille järgi toimetatavas kriminaalasjas n-ö eraisikust kannatanut olla ei saa.

Järelikult ei saa kahju, mida süüdistatavad AS-le V võisid tekitada, tuleneda selliste õigushüvede

rikkumisest, mida kaitsvate kuriteokoosseisude järgi süüdistatavad süüdi tunnistati. Seetõttu ei ole

käesolevas asjas võimalik rääkida AS V kahjust, mis oleks KrMS § 37 lg 1 mõttes tekitatud

kokkuleppes ja maakohtu otsuses nimetatud kuritegudega. Järelikult ei vasta AS V KrMS § 37 lg-s 1

kirjeldatud kannatanu tunnustele.

25. Alust järelduseks, nagu tuleks AS-i V käsitada käesolevas kriminaalasjas kannatanuna, ei anna ka

aktsiaseltsi esindaja väide, et (osade) süüdistatavate käitumine võib olla kvalifitseeritav ka

varavastase süüteona, nt vargusele kaasaaitamisena (KarS § 199 - § 22 lg 3) või kuriteo

toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamisena (KarS § 202).

Välistamata sellise seisukoha materiaalõiguslikku paikapidavust, märgib kolleegium, et hinnates, kas

isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo

asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur. Tulenevalt KrMS §-s 6

sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, samuti KrMS § 30 lg-st 1 ja § 268 lg-

st 1, on just prokuratuuri pädevuses otsustada, milline osa kahtlustatava (süüdistatava) käitumisaktide

ahelast tuleb kuriteotunnuste ilmnemise tõttu muuta kriminaalmenetluse esemeks ja kes saaksid

selliselt kindlaksmääratud piiridest lähtuvalt olla kriminaalmenetluses käsitatavad kannatanutena.

26. Pelgalt isiku enda arvamus, et talle on kuriteoga kahju tekitatud, ei ole kannatanu

menetlusseisundit tekitavaks juriidiliseks faktiks. Menetluslikult saab isik kannatanuks menetleja

otsustuse tulemina (sõltumata sellest, kas isik ise end kannatanuks peab). Menetleja selline otsustus

vormistatakse kas isiku kannatanuna uurimistoimingul (tavaliselt ülekuulamisel) osalemise kutses või

uurimistoimingu protokolli sissejuhatuses. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ei nõuta isiku

kannatanuks tunnistamise kohta eraldi määruse koostamist. Seejuures ei tohi menetleja keelduda

kaasamast kriminaalmenetlusse kannatanuna ühtegi isikut, kes kriminaalmenetluse esemeks oleva

kuriteo asjaolusid ja kvalifikatsiooni arvestades vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu

materiaalsele määratlusele.

27. Isik, kes leiab, et ta on kuriteos kannatanu, saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist või selle

lõpetamist vaidlustada KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud süüdistuskohustusmenetluse raames.

Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ei ole otsesõnu lahendatud küsimust, kas isik, kes enda hinnangul

on kuriteos kannatanu, võib taotleda kohtulikku kaitset ka siis, kui kohtueelne menetleja keeldub teda

kannatanuna kaasamast toimuvasse kriminaalmenetlusse. Põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 valguses tuleb

sellele küsimusele vastata jaatavalt. Seejuures asub kolleegium KrMS § 2 p-le 4 tuginedes

seisukohale, et uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses

kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada samuti KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud

süüdistuskohustusmenetluses.

28. Kokkuvõttes nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et AS V ei ole käesolevas

kriminaalmenetluses kannatanu (ega muu kohtumenetluse pool) ja seetõttu puudub tal KrMS § 318

lg-st 1 tulenevalt ka apellatsiooniõigus. Seega jättis ringkonnakohus AS V apellatsiooni õigesti KrMS

§ 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Samas oli AS-l V KrMS § 384 lg-st 2 tulenevalt menetlusvälise

isikuna õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale, sest

kõnealuse määrusega otsustati AS V õiguste üle. Nendel põhjustel tuleb AS V määruskaebust pidada

lubatavaks, kuid see KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 p-st 1 juhindudes rahuldamata jätta.

II

29. Seoses AS V esindaja väitega, et maakohtu otsustus konfiskeerida süüdistatavatelt

kokku 8 016 189 krooni 90 senti kahjustab oluliselt aktsiaseltsi õigusi ja huve, sest selle tõttu jääb AS

V kahju tõenäoliselt olulises osas hüvitamata (vt otsuse punktid 8.6 ja 10.3), märgib kolleegium

obiter dictum korras järgmist.

30. Ei ole välistatud, et seoses transiittorust varastatud kütuse suhtes toime pandud tegudega on AS-l

V tsiviilõiguslik nõue ka mõne käesolevas kriminaalasjas rahapesus süüdi tunnistatud isiku vastu,

kelle kohta maakohus konfiskeerimisotsustuse tegi.

Näiteks võib varastatud kütuse edasimüümine anda AS-le V kütuse müüja vastu alusetust

rikastumisest tuleneva nõude. VÕS § 1037 lg 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema

omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või

ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise

teel saadu hariliku väärtuse. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et kui õigustatud isiku omandi või

muu õiguse rikkumine seisneb selle käsutamises rikkuja poolt, võib õigustatud isik käsutustehingu

kehtetuse korral nõuda rikkujalt saadu hariliku väärtuse hüvitamist juhul, kui ta kiidab käsutustehingu

vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 114 lõikes 2 sätestatule heaks. VÕS § 1039 kohaselt võib

õigustatud isik rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, lisaks saadu

harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule

teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai.

Varastatud asja hoidmine (varjamine) või edasimüümine võib sõltuvalt asjaoludest olla ühtlasi

käsitatav õigusvastase teona VÕS § 1045 lg 1 punkti 5 või 8 mõttes. Samuti ei ole käesoleva

kriminaalasja asjaolusid arvestades välistatud, et varastatud kütust varjanud ja edasi müünud isikud

vastutavad AS-le V tekitatud kahju eest VÕS § 1045 lg 4 alusel.

31. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistatavatele esitatud süüdistust kütuse vargusest

osavõtus ega kütuse vargusega saadud vara omandamises, hoidmises või turustamises, saab AS V

esitada oma võimalikud nõuded nende isikute vastu tsiviilkohtumenetluse korras.

32. See, kas ja kui, siis millises ulatuses oleksid AS V võimalikud tsiviilnõuded käesolevas

kriminaalasjas süüdistatavate isikute vastu tegelikult sissenõutavad, sõltub võlgnike varalisest

seisundist, sh nende kohustuste mahust. Kuna konfiskeerimine suurendab süüdistatavate kohustusi,

võib see ühtlasi vähendada nende maksevõimet. Samas tuleb silmas pidada, et kogu rahapesu

vahetuks objektiks olnud vara, mille kohus süüdistatavatelt KarS § 83 lg 1, § 84 ja § 394 lg 5 alusel

riigi kasuks välja mõistis, pärines AS V transiittorust varastatud kütuse müügist. Seega on rahapesu

objektina konfiskeeritud raha näol tegemist varaga, mis on omandatud AS V õiguste rikkumise teel

AS V vara arvel. Kolleegiumi hinnangul on sellel asjaolul konfiskeerimise toime seisukohalt õiguslik

tähendus.

33. KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritu riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises

lepingus sätestatud juhtudel tagasi. Seega tekib riigil mõne KarS §-des 83-832 ette nähtud aluse

olemasolul nõudeõigus konfiskeeritavale varale või KarS §-s 84 nimetatud juhul selle vara väärtusele

vastavale rahasummale (konfiskeerimisnõue). Konfiskeerimisnõue on suunatud süüteo toimepanija

või erandina KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmanda isiku vastu.

Seejuures on nii KarS § 83, § 831 kui ka § 832 alusel võimalik konfiskeerida üksnes selline vara, mis

konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kuulub konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Kolmanda isiku

õigused jäävad KarS § 85 lg 2 esimese lause järgi konfiskeerimisel püsima. See tähendab näiteks

seda, et kui ekslikult konfiskeeritakse asi, mis ei kuulu konfiskeerimisotsustuse adressaadile, selle

asja omand konfiskeerimisel riigile üle ei lähe ja üldjuhul võib omanik asja riigilt välja nõuda. Juhul,

kui asi mingil põhjusel pärast konfiskeerimist ei säili, tekib omanikul KarS § 85 lg 2 teise lause alusel

õigus saada riigilt selle eest hüvitist.

34. Samas võib ka konfiskeerimisotsustuse adressaadile kuuluv vara olla omandatud asjaoludel, mis

annavad kuriteos kannatanule või muule kolmandale isikule konfiskeerimisotsustuse adressaadi vastu

rikutud õiguste heastamisele suunatud nõude. Sellise vara konfiskeerimisel võib rääkida riigi

konfiskeerimisnõude ja kolmanda isiku rikutud õiguste heastamisele suunatud nõude konkurentsist.

Konfiskeerimisotsustus vähendab selle adressaadi vara väärtust ja võiks seega tuua kaasa olukorra,

kus väheneb ka kolmanda isiku võimalus oma nõue võlgniku vastu maksma panna.

Karistusseadustiku põhiseaduskonformsel tõlgendamisel on siiski võimalik selline tulemus välistada.

35. KarS § 831 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus tsiviilhagi rahuldamise eesmärgil vähendada

konfiskeeritava vara suurust tsiviilhagi eseme võrra. Kõnealuse sätte tõlgendamisel tuleb lähtuda

sellest, et konfiskeerimise kui karistusõigusliku mõjutusvahendi eesmärk ei võimalda üldjuhul PS

§ 11 teise lause nõudeid järgides õigustada konfiskeerimisotsustuse adressaadiks mitteoleva

kolmanda isiku, sh kuriteos kannatanu põhiõiguste olulist piiramist. Konfiskeerimise kahjustava

toime eest ei pea olema kaitstud mitte üksnes kolmanda isiku asjaõiguslikud või võlaõiguslikud

õigused konfiskeerimise objektile, vaid teatud juhtudel ka kolmanda isiku huvi, et konfiskeerimise

tagajärjel ei muutuks tema nõudeõigus konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu viimase

maksejõuetuse tõttu osaliselt või täielikult väärtusetuks. Eeskätt ei tohi konfiskeerimine kahjustada

sellist konfiskeerimisotsustuse adressaadiks mitteolevat isikut, kelle õigusi rikkudes ja kelle arvel

konfiskeeritav vara on omandatud. Muu hulgas ei või konfiskeerimine vähendada sellise isiku

tegelikku võimalust saavutada oma rikutud õiguste heastamine. Põhiseadusest lähtudes oleks

lubamatu, kui riik asuks konfiskeerimise abil kolmanda isiku arvel rikastuma, võttes endale vara, mis

on algselt saadud kolmanda isiku õigusi rikkudes tema arvel, ja jättes konfiskeerimisotsustuse

adressaadist võlgniku maksejõuetuse riski kolmanda isiku kanda.

Vältimaks konfiskeerimisel kolmanda isiku õiguste rikkumist, peab KarS § 831 lg 3 teist lauset

tõlgendama laiendavalt - nii, et sellest sättest tuleneb üldine põhimõte, mille kohaselt on kolmanda

isiku rikutud õiguste heastamisele suunatud nõudel eelisõigus riigi konfiskeerimisnõude ees.

36. Ühtlasi leiab kolleegium, et ehkki KarS § 831 lg 3 teine lause reguleerib otsesõnu vaid süüteoga

saadud vara konfiskeerimist, kehtib sellest sättest tulenev põhimõte analoogia korras enamasti ka

teiste konfiskeerimise liikide puhul. Eriti ilmne on KarS § 831 lg 3 teise lause kohaldatavus rahapesu

vahetu objekti konfiskeerimise korral, sest tulenevalt RahaPTS § 4 lg-st 1 saab rahapesu vahetuks

objektiks olla üksnes kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara, s.o vara, mis on KarS § 831 mõttes

saadud kuriteoga (eelkuriteoga).

37. Kolmanda isiku nõude prioriteet riigi konfiskeerimisnõude ees ei tähenda siiski seda, nagu tuleks

konfiskeerimisotsustuse tegemiseks vältimatult tuvastada konfiskeerimise objekti omandamisega

seotud kolmandate isikute nõuete puudumine. Konfiskeerimine on sageli vaja otsustada enne seda,

kui lahendatakse konfiskeerimisotsustuse adressaadi vastu suunatud kolmanda isiku nõue. Alati ei

pruugi kolmanda isiku nõue olla kriminaalmenetluse ajaks ilmnenud või selle menetlemine lõpule

jõudnud. Seejuures tuleb arvestada sedagi, et kui kolmas isik ei ole kriminaalasjas kannatanu, ei saa

ta oma nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadi vastu esitada kriminaalmenetluse raames ja see tuleb

läbi vaadata mingis teises menetluses. Samuti ei pruugi konfiskeerimisotsustuse tegemisel olla veel

selge, kas kolmas isik oma nõude üldse esitab või mitte, s.t kas konfiskeerimist kohaldamata on

võimalik tagada näiteks seda, et kuriteo toimepanija oma rikkumisest tulu ei saaks. Kokkuvõttes

oleks konfiskeerimine oluliselt raskendatud, kui see eeldaks alati kolmandate isikute võimalike

nõuete eelnevat kindlakstegemist ja nende nõuete osas toimuvate menetluste lõpptulemuse

äraootamist.

Samas võimaldab kehtiv õigus kindlustada kolmanda isiku nõude eelisseisundi võrreldes riigi

konfiskeerimisnõudega ka nii, et see ei takista konfiskeerimisotsustuse tegemist. Nimelt jääb

kolmanda isiku nõude eelisõigus KarS § 85 lg 2 kohaselt konfiskeerimisel püsima. Seetõttu leiab

kolleegium, et kohus võib teha konfiskeerimisotsustuse ka siis, kui pole selge, kas eksisteerib mõni

riigi konfiskeerimisnõudega konkureeriv kolmanda isiku nõue või mitte.

38. Kolmanda isiku nõude prioriteet riigi konfiskeerimisnõude ees võib realiseeruda näiteks sel viisil,

et konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 alusel riigi

konfiskeerimisnõudele pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse

adressaadist võlgniku vastu. Seega tekib konfiskeerimisel KarS § 85 lg 2 alusel õigussuhe, kus riik

(pantija) vastutab talle kuuluva konfiskeerimisnõudega (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku

(pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. Kolmanda

isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tekib konfiskeerimisotsustuse jõustumisel vahetult

seaduse (KarS § 85 lg 2) alusel ja seda ei pea eraldi seadma.

39. KarS § 85 lg 2 alusel tekkivale kolmanda isiku pandiõigusele kohalduvad analoogia korras

asjaõigusseaduse 8. osa 2. peatüki 3. jao ("Õiguste pantimine") sätted niivõrd, kuivõrd

konfiskeerimise kui avalik-õigusliku meetme olemus seda ei välista. Juhul, kui võlgnik tema vastu

suunatud kolmanda isiku nõuet kohaselt ei täida, on kolmandal isikul õigus oma nõude rahuldamisele

riigi konfiskeerimisnõude arvel. Konfiskeerimisotsustuse täitmisel omandab riik KarS § 85 lg 1

kohaselt konfiskeeritava vara ja samas tekib kolmandast isikust pandipidajal analoogiliselt AÕS §-

s 3194 sätestatuga sellele varale automaatselt pandiõigus. See tähendab, et konfiskeeritud vara

asendab pandi esemena riigi konfiskeerimisnõuet. Lõppastmes vastutab riik kolmanda isiku nõude

täitmise eest maksimaalselt konfiskeerimise tulemi ulatuses.

40. Lähtudes AÕS § 314 lg-st 2 ja §-st 284 on kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele

aktsessoorne, s.t eeldab tagatava nõude olemasolu. Seega, kui kolmandal isikul võlgniku vastu nõuet

ei ole, ei ole tal ka pandiõigust riigi konfiskeerimisnõudele (või seda asendavale konfiskeeritud

varale). Samas tekib KarS § 85 lg 2 alusel kolmanda isiku pandiõigus ka juhul, kui

konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks ei ole riik kolmanda isiku nõude olemasolust teadlik, kolmas

isik pole nõuet võlgniku vastu veel esitanud või nõue on konfiskeerimise ajal vaieldav. AÕS § 279 lg-

te 2 ja 3 kohaselt võib pandiga tagada ka tingimuslikku ja tulevikus tekkivat nõuet. Neid sätteid

analoogia korras kohaldades ja konfiskeerimise eripära arvestades leiab kolleegium, et

konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekkiv pandiõigus tagab ka KarS § 85 lg-s 2 nimetatud kolmanda

isiku sellist nõuet, mis on küll materiaalõiguslikult olemas, kuid mida pole menetluslikult siduval

moel tuvastatud.

41. KarS § 85 lg 2 alusel tekkiv kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tagab üksnes

sellist kolmanda isiku nõuet, mis on seotud konfiskeerimise objektiks oleva varaga. Sellist seost tuleb

jaatada eeskätt juhul, kui konfiskeerimise objekt on omandatud kolmanda isiku õigusi rikkudes tema

vara arvel ja kolmanda isiku nõue süüteo toimepanija või muu konfiskeerimisotsustuse adressaadi

vastu tuleneb sellest samast õiguste rikkumisest.

42. Konfiskeeritud vara nõuab riik vaatamata kolmanda isiku pandiõiguse tekkimisele

konfiskeerimisotsustuse adressaadilt sisse tavapärases korras (KrMS § 4211). Tulenevalt

konfiskeerimise kui avalik-õigusliku meetme eripärast ei kohaldu KarS § 85 lg 2 alusel tekkiva

konfiskeerimisnõude pandi korral AÕS §-s 319 sätestatud kohustuse täitmise kord. See tähendab, et

sõltumata

sellest,

kas

pandi

realiseerimistähtaeg

on

saabunud

või

mitte,

täidetakse

konfiskeerimisnõue alati üksnes riigile. Pärast pandi realiseeritavaks muutumist võib aga kolmandast

isikust pandipidaja nõuda riigilt oma tagatud nõude rahuldamist konfiskeerimisnõude täitmisest

laekunud vara arvel. Juhul, kui see vara pole säilinud, tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 teise

lause alusel õigus nõuda riigilt hüvitist. Seda ka juhul, kui riik ei olnud konfiskeerimisotsustuse

tegemise ajal kolmanda isiku nõudest ja tema seadusjärgsest pandiõigusest teadlik.

43. KarS § 85 lg 2 alusel tekkinud pandiõiguse realiseerimiseks tuleb kolmandal isikul esitada

avaldus Rahandusministeeriumile, analoogiliselt Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004. a määruse nr 263

(RT I 2004, 61, 432; 2010, 60; 407) 5. peatükis sätestatule.

III

44. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et KarS § 84 reguleerib süüteoga saadud

vara konfiskeerimise asendamist ja selle sätte alusel ei ole võimalik asendada süüteo vahetu objekti

konfiskeerimist (KarS § 83 lg 2). Samas on pangakontol olev raha, mis on käsitatav rahapesu vahetu

objektina, võimalik konfiskeerida KarS § 83 lg 2 alusel ilma konfiskeerimist asendamata.

45. Samuti on kolleegium jätkuvalt seisukohal, et konfiskeerimise otsustamisel ei saa juhinduda

võlaõigusseaduses sisalduvast solidaarkohustust puudutavast regulatsioonist, kuna see ei vasta

olemuslikult karistusseadustikus kasutatud konfiskeerimise mõistele ega eesmärgile. Seetõttu ei ole

konfiskeerimise puhul asjakohane käsitada kaastäideviijaid solidaarvõlgnikena ega kohtuotsusega

konfiskeeritud vara riigile üleminekut solidaarkohustusena. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 32.)

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg

Lea Kivi, Villu Kõve, Tambet Tampuu