3-2-1-171-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-171-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. aprill 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

E. B hagi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastu

tervishoiuteenuse osutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-4412

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. B kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

25 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E. B (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Mart Sikut

Kostja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood

90006399), esindaja vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper

Asja läbivaatamise kuupäev

7. veebruar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-4412 ja

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada E. B-le kassatsioonkaebuselt 4. oktoobril 2010 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend

viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. B (hageja) esitas 2. veebruaril 2007 Harju Maakohtule sihtasutuse Põhja-Tallinna

Regionaalhaigla (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja nõuetele

mittevastava tervishoiuteenuse osutamisega põhjustatud mittevaralise kahju. Hageja hindas

mittevaralise kahju suuruseks 300 000-400 000 krooni, kuid palus hüvitise suuruse kohtul kindlaks

määrata.

Hagiavalduse kohaselt viibis hageja 23.-28. septembril 2005 kostja haigla III kirurgia osakonnas, kus

tal diagnoositi maksatsüst (Cysta hepatis) ning eemaldati laparoskoopilise operatsiooni teel maksast

tsüstilaadne moodustis. 18. augustil 2006 hospitaliseeriti hageja Moskvas ning sealses haiglas sai

hageja Eestis diagnoositust kardinaalselt erineva diagnoosi - Echinococcosis (generaliseerunud

ehhinokokoos parema kopsu ja maksa kahjustusega, tüsistunud parema kopsu ülasagara

ehhinokokoostsüsti avanemisega trahheobronhiaalpuusse, aspiratsioonipneumoonia). Sellest

tulenevalt määrati hagejale ka erinev ravi. Diagnoosimisel võeti aluseks Eesti Vabariigis varem

võetud analüüs, st sama algmaterjal, mille alusel sai hageja diagnoosi ka Eestis. Hoolimata etteantud

diagnoosist, ei ole praeguseni suudetud hagejale Eestis ravi tagada.

Hageja tegeliku diagnoosi järgi ei oleks tohtinud hagejale teha laparoskoopilist operatsiooni. Tsüstide

lõhkemisel võib tekkida anafülaktiline reaktsioon ja parasiitide külv. 15. septembril 2005 tehtud

kompuutertomograafilise uuringuga tuvastati, et hageja maksas esineb moodustis, mille ülemine osa

on kergelt ebakorrapärase kujuga. Sellise leiu korral oleksid pidanud arstid uurima ka teisi

siseorganeid, eelkõige kopsu, mida aga ei tehtud. Seega ei teinud kostja meditsiiniteenuse osutamisel

kõike endast sõltuvat haiguse väljaselgitamiseks ja sellele vastava ravi määramiseks. Kui kostja oleks

2005. aastal diagnoosinud haiguse, mida hageja tegelikult põdes, ja valinud õiged ravimeetodid, oleks

hageja tervislik seisund praegu tunduvalt parem ja ei oleks tekkinud komplikatsioone.

Hagejale on tehtud operatsioone, mille järel on hagejal tulnud viibida 3-4 päeva intensiivravipalatis.

Toibumise järel oli hageja šokis, kannatas valu operatsioonide, haavade sidumise ja hooldamise tõttu

ning oli teadmatuses, milline on tema tulevik. Hageja on pidanud olema pikalt haiglaravil ning

muutma oma elukorraldust, sest opereeritud sapipõis seab toitumisreeglid. Lisaks on hageja kehal

ulatuslikud ebaesteetilised operatsiooniarmid.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja arvates tekitas kostja talle kahju järgmiste tegevuste või tegevusetusega: kostja ei selgitanud

hageja haigust välja; kostja ei määranud hageja haigusele vastavat ravi; Eesti Vabariigis ei suudetud

tagada ravi ka pärast seda, kui Venemaal diagnoositi hagejal ehhinokokoos.

Moraalse kahju hüvitamiseks peab kannatanul olema tekkinud õigusvastase teo tulemusena

tervisekahjustus. Seega oli hagejal kohustus nimetada ja tõendada, millised tervisekahjustused tal

tekkisid ja et need tekkisid kostja tegevuse või tegevusetuse tulemusena. Arvestades, et hageja paneb

kostjale süüks kolme erinevat tegu, tuli hagejal selgitada, kuidas iga tegu on põhjuslikus seoses

saabunud tagajärjega. Juhul kui kostja mõni eelnimetatud tegevus või tegevusetus ei ole

õigusvastane, siis ei saa olla tekkinud kahju juba iseenesest põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega

ning kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub alus.

Hageja arvates tekitati talle kahju muu hulgas sellega, et talle ei suudetud Eesti Vabariigis tagada ravi

ka pärast ehhinokokoosi diagnoosimist. Hageja ei ole selgitanud, kas ja kui jah, siis kuhu ning millal

ta Eestis pärast ehhinokokoosi diagnoosimist ravi saamiseks pöördus. Hageja ei ole tõendanud, et

kostja oleks talle ravi andmisest keeldunud. Lisaks ei saa kostjat samastada Eesti Vabariigiga.

Hageja arvates seisneb kostja väidetav õigusvastane tegevusetus hageja ravimisel ka selles, et

2005. aastal ei ravitud hagejat õigesti, s.o hageja ei saanud ravi, mida oleks pidanud ehhinokokoosi

korral saama. Hageja väite lükkavad üheselt ümber 12. mai 2009. a isiku komisjonilise ekspertiisiakti

nr 5 ja kohtule 9. veebruaril 2010 esitatud isiku täiendava komisjonilise ekspertiisiakti nr 1

järeldused, mille kohaselt diagnostikameetodid valitakse vastavalt patsiendi kaebustele ja arstlikul

läbivaatusel tuvastatud sümptomitele; ehhinokokoosi puhul puuduvad spetsiifilised sümptomid, mis

võimaldaks haigust varases järgus enne vaevuste tekkimist diagnoosida; valikmeetodiks on

kirurgiline ravi, mida praegusel juhul ka rakendati, ning tsüsti kirurgiline eemaldamine oli sobivaim

ravimeetod.

Hageja leidis, et 2005. aastal jäi tal õige diagnoosi määramata jätmise tõttu saamata õige ravi. Hageja

ei ole kordagi viidanud ega selgitanud, millist ravi ta siis oleks pidanud saama. Tõendatud ei ole ka

seda, et muu ravi saamisel ei oleks olnud vaja hagejat 2006. ja 2007. aastal Venemaal opereerida.

Järelikult ei ole hageja tõendanud põhjuslikku seost väidetava tagajärje ja õigusvastase tegevusetuse

vahel. Kostja tehtud operatsioon oli õige ravi ka ehhinokokoosi puhul, haiguse edasine levik

organismis ei sõltunud kostjast ja oli iseloomulik haigusele ning haiguse vastu sisuliselt ravi puudub.

Aeglasema kasvuga kopsutsüstid olid suure tõenäosusega hagejal olemas juba enne maksatsüsti

eemaldamist, kuid nad ei põhjustanud vaevusi. Tsüstide teke ja kasv on äärmiselt erinev, sõltudes iga

patsiendi eripärast. Nad võivad püsida organismis sama suurena ja vaevusi põhjustamata

aastakümneid, võivad hakata ootamatult suurenema või hoopis kaduda. Teaduslikud artiklid

kinnitavad, et tsüsti kirurgiline eemaldamine oli ainuõige ravimeetod. Tsüsti eemaldamise tulemusena

võisid paratamatult hakata omakorda kasvama organismis juba olemas olnud, kuid seni pärsitud

kasvuga tsüstid (kuna nende kasvu pärssinud tsüst eemaldati). Teine võimalik ehhinokokoosi raviviis

on kemoteraapia, kuid selle mõju ei ole selge ning see ei ole tõhus. Eksperdiarvamuses on eksperdid

kinnitatud, et operatsiooni käigus eemaldatud tsüsti morfoloogiat hinnanud patoloog oleks pidanud

oma töös vajalikku hoolsust järgides ehhinokokoosi diagnoosima, kuid võttes arvesse, et tsüsti

patohistoloogiline uuring tehti pärast selle eemaldamist operatsiooni teel, ei saanud ehhinokokoosi

diagnoosimine ega diagnoosimata jätmine enam mõjutada senist ravi kulgu. Asjaolu, et tsüstide

edasine opereerimine on vältimatu, kinnitab ka fakt, et hagejat opereeriti vaatamata ehhinokokoosi

diagnoosimisele ka 2006 augustis ja uuesti 2007 juulis.

Hageja haigus nõudis kirurgilist ravi ja paraku on operatsiooniarmid vältimatud. Hagejal ei saa kostja

tehtud operatsiooni tulemusena olla suuri ja igapäevaelu segavaid arme. Hagejat on opereeritud pärast

kostja juures tehtud operatsiooni korduvalt veel Venemaal. Kostja ei saa kuidagi vastutada teises

meditsiiniasutuses tehtud operatsioonide ja nendest tingitud operatsiooniarmide eest.

Ainuüksi tervisekahjustusega kaasnev füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju.

3. Harju Maakohus jättis 19. märtsi 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et neil oli sõlmitud

tervishoiuteenuse osutamise leping VÕS § 758 lg 1 mõttes, st asjas tuleb kohaldada lepinguõigust

reguleerivaid sätteid. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja tegi kõik endast sõltuva hageja haiguse

väljaselgitamisel ja ravi määramisel ning kas kostja tegevus põhjustas hagejale mittevaralise kahju.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud

isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise

eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige

siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahju tekitamisega ja seadusest tulenevat

kohustust rikkuva käitumisega. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis,

kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi. Tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse

tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktivastutuse tekkimise ainsaks aluseks on

kohustuslike õigusnormide rikkumine. Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja

elemendi samaaegne olemasolu: kannatanul on seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tõttu

tekkinud kahju; kahju tekkimise põhjuseks on kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab

olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; kahju tekitati õigusvastaselt; kahju tekitati

süüliselt, s.o kas tahtlikult või hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes

juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud

kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb lähtuda

põhimõttest conditio sine qua non, st ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud.

Hüvitatav kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline ning isiku tervise

kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb maksta talle VÕS § 130 lg 2

järgi kahju hüvitamiseks mõistlik rahasumma.

VÕS § 770 lg 1 järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise

eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja temalt nõusoleku saamise

kohustuse rikkumise eest. VÕS § 762 järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse

üldisele tasemele ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.

Arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine tähendab raviviga. Arstiteaduse üldise

taseme kindlakstegemine tähendab vastuse leidmist küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama

kvaliteetselt nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst. Kui ravivõtet kasutanud arsti tegutsemise

kvaliteet oli madalam kui vastava eriala haritud ja kogenud arsti oma, võis tegemist olla raviveaga.

Haritud ja kogenud arsti kriteerium ei tähenda, et arstiteaduse üldine tase võrdub ülikooli professori

või oma valdkonna tippspetsialisti tasemele. Tervishoiuameti Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjoni

koosoleku protokolli (I kd, tl 26-27) kohaselt oli tegemist kostja patoloogi eksimusega, kuid kuna

patoloog lähtub histoloogilisel uuringul kliinilisest diagnoosist, ei olnud tal alust oletada

põistangpaelussi esinemist kõnealusel patsiendil. Maksatsüstist võetud histoloogilise uuringu

preparaatides polnud põistangpaelussi esinemisele üheselt viitavat tüüpilist/eriomast leidu.

Tervishoiuameti Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjon leidis, et tagantjärele võib ainult oletada, et

latentses faasis parasiidi tsüst võis kopsus olla juba 2005. aasta septembris, kuid jäi tuvastamata, kuna

arstid ei teinud kopsude röntgenoloogilist uuringut. Isiku komisjonilise ekspertiisi teinud eksperdid

leidsid, et terviseteenuse osutajad lähtusid hageja ravi määramisel temal esinenud kaebustest ja

kliinilisest leiust. Täiendava ekspertiisi tegemisel (II kd, tl 112-113) leidsid eksperdid, et operatsiooni

käigus eemaldatud tsüsti morfoloogiat hinnanud patoloog oleks pidanud oma töös vajalikku hoolsust

järgides ehhinokokoosi diagnoosima, kuid võttes arvesse, et tsüsti patohistoloogiline uuring tehti

pärast selle eemaldamist operatsiooni teel, ei saanud ehhinokokoosi diagnoosimine ega

diagnoosimata jätmine enam mõjutada senist ravi kulgu. Seega, sõltumata sellest, kas patoloog oleks

diagnoosinud ehhinokokoosi või mitte, ei oleks see saanud mõjutada hageja senist haiguse kulgu.

Õige ei ole hageja väide, et kui patoloog oleks olnud hoolsam, oleks hagejale tagatud õige ravi, mis

oleks välistanud edasised kannatused. Lepingu täitmise hindamisel ei saa tagantjärele aluseks võtta

tervishoiuteenuse osutamise lõpptulemust. Ükski meditsiiniline operatsioon ei taga 100%

õnnestumist ka siis, kui seda teevad kvalifitseeritud meditsiinitöötajad oma erialaseid teadmisi, oskusi

ja kogemusi rakendades ja vajalikku hoolsust järgides.

Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et tsüstide moodustumise ehk põite kasvukiirus on 20–30 aastat.

Kuna tsüstid moodustuvad väga pika aja jooksul, on haiguse selles faasis, kus tsüstid hakkavad

aktiivselt moodustuma, nende edasine tekkimine haiguse loomulik kulg. Haigus võib kulgeda aastaid

asümpomaatiliselt või avalduda mittespetsiifiliste vaevustena. Seega ei saa väita, et ravi varem

alustamine oleks välistanud tsüstide edasise moodustumise ja nende opereerimise. Ekspertiisist ja

kohtule esitatud ravidokumentidest ei nähtu, et hagejale 23. septembril 2005 tehtud operatsioon

põhjustas tüsistusi. Samuti on eksperdid seisukohal, et ehhinokokoosi levik organismis ei olnud

seotud 23. septembril 2005 tehtud operatsiooniga ja laparoskoopiline operatsioon ei saanud

põhjustada uute tsüstide teket. Ka Venemaa Teadusliku Kirurgiakeskuse epikriis (I kd, tl 9-12) ega

muud tõendid (I kd, tl 13-20) ei sisalda informatsiooni, et tegemist oli kostja operatsioonist tekkinud

komplikatsioonidega. Üksnes asjaolu, et tervishoiuteenuse osutamisega kaasnesid patsiendile

negatiivsed tagajärjed, ei ole argument, väitmaks, et tegemist oli mittenõuetekohaselt osutatud

teenusega.

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu kui käsunduslepingu puhul ei ole üldjuhul oluline mitte niivõrd

konkreetse tulemuse saavutamine nagu töövõtulepingu puhul, vaid tulemusele viiva protsessi

reguleerimine, mis on sätestatud ka VÕS § 766 lg-s 2, mille kohaselt ei tohi tervishoiuteenuse osutaja

üldjuhul lubada operatsiooni edukust, kuid peab osutama teenuse VÕS § 762 järgi arstiteaduse

üldisele tasemele vastavalt. Käsundisaajal on kohustus teha kõik mõistlikult võimalik, et saavutada

käsundiandja soovitud tulemus, seega on oluline käsundisaaja hoolsuskohustuse täitmine.

Hoolsuskohustuse määra hindamisel tuleb kohtu arvates lähtuda VÕS §-s 762 sätestatust, mis

määratleb tervishoiuteenuse minimaalse tasemena arstiteaduse üldise taseme tervishoiuteenuse

osutamise ajal. VÕS § 621 lg 1 reguleerib käsundiandja juhiste järgimist, selle teine lause sätestab, et

kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, siis ei või

käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste kohta.

Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et talle määrati vale diagnoos. Hagejal on õigus käia mitmete

arstide konsultatsioonidel ja ravil, kuid see ei anna alust arvata, et kostja diagnoos oli vale. Asjaolu,

et hagejal diagnoositud haiguse raviks on mitu võimalikku raviviisi, ei tähenda, et kostja määratud

ravi oli ebaõige. Ka eksperdid on seisukohal, et laparoskoopiline operatsioon on maksatsüsti

eemaldamise puhul valikmeetodiks, mis on võrreldes laparotoomiaga vähem traumeeriv. Eksperdid

kinnitasid, et tsüsti kirurgiline eemaldamine oli sobivaim ravimeetod ning laparoskoopilise

operatsiooni asemel ei oleks olnud nõutav muu kirurgilise meetodi valik.

Hageja kahtlused ei anna alust väita, et kostja tegevus oli hooletu ja kostja ei selgitanud välja hageja

haigust ega määranud sellele vastavat ravi, ning sellega on tekkinud hagejale tervisekahjustusi. Kuna

kostja kohustuse rikkumine tervishoiuteenuse osutamisel ei ole tõendatud, ei vastuta kostja hagejale

väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju eest. Hagejale tervisekahju tekkimine ei ole põhjuslikus

seoses kostja tehtud operatsiooniga. Seega ei ole täidetud VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud kahju

hüvitamise eeldus. Samuti puudub kostja süü.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse

üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja et kostja ei osutanud tavalise oodatava hoolega teenust.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohtuotsuses sisalduvad järeldused ei

ole kooskõlas kogutud tõenditega ja on olulises osas põhjendamata.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. septembri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, nõustudes TsMS § 654 lg 6 alusel täielikult maakohtu põhjendustega.

Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole asjas esitatud tõenditega kooskõlas hageja

käsitus, et kui patoloog poleks eksinud ja oleks olnud hoolsam, oleks hagejale õige diagnoosi

panemisel tagatud õige ravi, mis oleks välistanud edasised kannatused, sh operatsioonid. Hageja ei

ole viidanud kaebuses ühelegi tõendile, mis tema väidet kinnitaks. Ekspertiisiakti nr 5 p-de 7 ja 8

kohaselt ei nähtu ekspertiisiks esitatud ravidokumentidest, et hagejale 23. septembril 2005 tehtud

operatsioon oleks põhjustanud mingeid tüsistusi. Ehhinokokoosi levik organismis on tingitud

haigusele omasest kulust ega ole seotud selle operatsiooniga (I kd, tl 139). Patoloogi arvamus, mis

anti pärast operatsiooni viimase käigus võetud preparaadi kohta, ei saanud kuidagi tagasiulatuvalt

mõjutada enam haiguse esialgset diagnoosi ja valitud raviviisi. Eksperdid on kinnitanud, et igal juhul

oli sobivaim ravimeetod tsüsti kirurgiline eemaldamine (I kd, tl 139; II kd, tl 113). Seega on asjas

tuvastatud, et kostja tehtud maksatsüsti operatsioon oli õige ravimeetod ka ehhinokokoosist

põhjustatud maksatsüsti korral. Haiguse edasine levik organismis ei sõltunud kostja tegevusest, vaid

oli iseloomulik sellele haigusele, mille vastu medikamentoosne ravi puudub. Sellist seisukohta on

väljendatud ka hageja esitatud väljavõtetes vastavast meditsiinilisest kirjandusest.

Ükski asjas esitatud tõend ei kinnita hageja väited selle kohta, et tal oli 23. septembril 2005 ka kopsus

tsüst, mida kostja ei avastanud. Hagejal ei olnud kopsutsüsti olemasolule viitavaid haigustunnuseid.

Hageja esitatud epikriisist nähtub, et hageja pidas ennast täiesti terveks kuni 15. augustini 2006.

Pärast seda tekkis tal oksendus ja köha koos suure hulga läbipaistva vedeliku eritumisega (I kd, tl 11).

Epikriis on iseenesest läbitehtud ravijärgu kokkuvõte ja sellest ei nähtu, et kopsutsüst oli hagejal

tuvastatav ka 23. septembril 2005. Epikriis ei lükka ümber ekspertide arvamust.

Põhjendatud ei ole hageja väide, et maakohus jättis lahendamata küsimuse, kas laparoskoopiline

operatsioon oli sobilik ravi ehhinokokoosi tsüsti eemaldamiseks. Eksperdid kinnitasid, et

laparoskoopiline operatsioon on maksatsüsti eemaldamise puhul valikmeetod, mis on võrreldes

laparotoomiaga vähem traumeeriv (II kd, tl 113). Isiku täiendav komisjoniline ekspertiisiakt nr 1 ei

ole tõendina kõlbmatu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja

saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohtute järeldused kooskõlas asjas kogutud

tõenditega ning on olulises osas põhjendamata.

Isiku komisjonilise ekspertiisi aktist nr 5 nähtub, et tegemist oli patoloogi eksimusega. Patoloog oleks

pidanud hagejalt võetud preparaati uurides märkama ehhinokokile iseloomulikke skoolekseid. Kui

patoloog oleks olnud hoolikas, oleks hagejale pandud kohe õige diagnoos ja tagatud õige ravi, mis

oleks ära hoidnud hilisemad operatsioonid, kopsu tsüsti lõhkemise ja edasise parasiitide külvi

kõhukoopasse. Kuna hagejal avastati ebakorrapärase kujuga tsüst, tulnuks hagejale teha täiendavad

uuringud ja analüüsid, sh uurida hageja kopsu ja aju. Kohtud ei ole hageja selle väite kohta

seisukohta võtnud.

Laparoskoopiline operatsioon ei olnud ehhinokokoosi diagnoosiga patsiendile sobiv ravimeetod, sest

vältimaks parasiitide külvi ja anafülaktilist reaktsiooni tuli vältida tsüsti lõhkemist.

Kohtud ei ole põhjendanud, mille alusel asusid nad seisukohale, et kostja tehtud operatsiooni

tagajärjel ei tekkinud hagejale tüsistusi. See seisukoht ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega.

Asjas on ekspertide arvamuse ja teiste dokumentaalsete tõenditega tõendatud, et kostja

tegevuse/tegevusetuse ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos - kui patoloog oleks pannud

õige diagnoosi, oleks uuritud ka hageja kopsu ning eemaldatud 2005. aastal ka kopsu- ja

sapipõietsüst, millega oleks saanud ära hoida hilisema operatsiooni käigus kopsutsüsti lõhkemise ja

parasiitide külvi. Kohtud ei ole hageja väite kohta seisukohta võtnud.

Haiguse õige diagnoosimise ja õigeaegse ravi korral olnuks hageja kannatused kordades väiksemad

või olematud ning tema elukvaliteet teine - hagejale tehti mitmeid operatsioone, mille tagajärjel on tal

eemaldatud sapipõis koos sapijuhaga ja osa maksast, kehal on armid ning toitumisel tuleb järgida

dieeti.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus ei ole

asja lahendades rikkunud menetlusõiguse ega materiaalõiguse normi ning Riigikohtul puudub

pädevus hinnata ümber asjas kogutud tõendeid. Samas on hageja väited tõendite ebapiisava ja väära

hindamise kohta ka sisuliselt alusetud, sest asjas esitatu alusel asusid kohtud õigesti seisukohale, et

kostja ei saanud vältida hageja järgnevaid operatsioone. Hageja ei ole tõendanud, et kostja

mittenõuetekohane tegevus põhjustas hagejale põhjendamatuid kannatusi ja sellega moraalset kahju.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus

tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja on tekitanud hagejale diagnoosivea ja

vale raviga mittevaralist kahju, mille hüvitamise eest kostja vastutab. Hagiavalduse põhjenduste

kohaselt rikkus kostja hagejale tervishoiuteenust osutades nii tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

(TTKS) § 1 lg-t 1 kui ka VÕS § 762, s.o ei osutanud hagejale lepingust ega seadusest tulenevatele

tingimustele vastavat tervishoiuteenust, kui jättis hagejal diagnoosimata haiguse (ehhinokokoos) ja

vale diagnoosi tõttu määras vale ravi. Hageja väitel kasutas kostja hagejat ravides ka vale

ravimeetodit, s.o eemaldas tsüsti laparoskoopilise operatsiooni teel, kuigi hagejal esinenud haigust

arvestades ei oleks tohtinud hagejat sel viisil ravida.

11. Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või

mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi,

hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.

Sotsiaalministri 10. jaanuari 2002. a määrusega nr 13 kehtestatud tervishoiuteenuste loetelu § 1 p 1

järgi käsitatakse tervishoiuteenusena mh rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide

statistilise klassifikatsiooni kümnendas väljaandes (RHK-10) loetletud haiguste diagnoosimise ja

ravimisega seotud tervishoiuteenuseid. Nimetatud loetelus sisaldub ka hagejal väidetavalt õigel ajal

diagnoosimata jäänud haigus ehhinokokoos (Echinococcosis [B67]), mille diagnoosimine ja ravi

mahub ülalmärgitu kohaselt tervishoiuteenuse osutamise mõiste alla.

12. Üldjuhul osutatakse isikule tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel.

Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub VÕS § 758 lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse

osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama

patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või

pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning

tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse

osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.

Tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse VÕS § 759 järgi mh sõlmituks ka tervishoiuteenuse

osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi

nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine

vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele.

Ülaltoodut arvestades saab kannatanu nõuda nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud

kahju hüvitamist eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel,

kuid lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib

tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete

järgi (VÕS § 1043 jj). Seega võib olla olukord, kus kannatanu saab valida, kas ta nõuab

tervishoiuteenuse osutamisega tekitatud kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu või

kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Sellisel juhul võib kannatanu esitada oma nõuded

TsMS § 370 lg 2 järgi alternatiivselt.

Seejuures tähendab hageja hüvitisnõude õigusliku aluse määramine nõude kvalifitseerimist, mis on

TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu

11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Kui hageja ei ole oma nõuet selgelt

määratlenud, peab kohus TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi eelmenetluses selgitama hageja nõuet ning

juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile. Sealhulgas peab kohus

tulenevalt TsMS § 370 lg-st 2 selgitama välja ka selle, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused

või jätab kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud

asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).

13. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenust

tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Hagis esitatud asjaoludest saab samuti järeldada, et

hageja nõuab kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tulenevalt (I kd, tl 3-

6). Ka maakohus tuvastas, et pooled olid sõlminud tervishoiuteenuse osutamise lepingu VÕS § 758

lg 1 järgi, ja märkis, et vaidlus tuleb lahendada lepingut reguleerivate sätete alusel. Sellest hoolimata

kohaldas maakohus vaidlust lahendades nii tervishoiuteenuse osutamise lepingu kui ka õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamise sätteid. Sellise materiaalõiguse normi kohaldamisega nõustus ka

ringkonnakohus. Kolleegium juhib tähelepanu, et maa- ega ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik

üheselt aru saada, kas vaidlus lahendati lepingu või kahju õigusvastast tekitamist reguleerivate sätete

alusel. Kohus ei tohi kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldada vaheldumisi lepingulise ja

lepinguvälise vastutuse sätteid (vt ka Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-

05, p 21; Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; Riigikohtu 19. mai

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11).

14. Kui hageja soovib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, on asjas oluline tuvastada, kas kostja rikkus lepingust

tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale mittevaraline kahju, ning kas kostja vastutab selle

kahju tekkimise eest.

VÕS § 101 lg 1 p 3 järgi võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust

rikkunud. Kohustuse rikkumiseks on VÕS § 100 järgi eelkõige võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja osutas hagejale

tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel tervishoiuteenust, mille eesmärgiks oli TTKS § 2 lg 1

järgi hoida ära hageja tervise seisundi halvenemine või haiguse ägenemine ning taastada hageja

tervis. Seejuures pidi kostja osutatud tervishoiuteenus vastama VÕS § 762 järgi vähemalt arstiteaduse

üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt

oodatava hoolega ning vajadusel pidi tervishoiuteenuse osutaja saatma patsiendi eriarsti juurde või

kaasama eriarsti. Hageja väitel ei osutanud kostja talle neile nõuetele vastavat teenust, sest jättis nii

maksatsüsti avastamisel enne operatsiooni kui ka operatsiooni järel hagejalt võetud preparaati uurides

diagnoosimata hagejal esinenud haiguse ning selle tulemusena määramata õige ravi, sh tegi

laparoskoopilise operatsiooni, mis ei olnud hageja tegelikku haigust arvestades näidustatud.

Kolleegiumi arvates saab tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile vale diagnoosi määramist

pidada ülalmärgitud tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt sellest lepingust tuleneva

kohustuse rikkumiseks. Sama tuleneb ka VÕS § 770 lg-st 1, mille järgi vastutab tervishoiuteenuse

osutaja mh diagnoosi- ja ravivigade eest. Seega peab tervishoiuteenuse osutaja hüvitama patsiendile

üldjuhul diagnoosi- ja raviveast tingitud kahju, sh kahju, mis tekkis haiguse diagnoosimata jätmisest,

kui haiguse diagnoosimine oli arstiteaduse üldist taset arvestades ja tavalist hoolsust järgides

võimalik.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kuigi maakohus asus asjas tõendeid hinnates seisukohale, et hageja

ei ole tõendanud, et kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, on maakohtu otsuse põhjendused

kostja kohustuse rikkumise, sh diagnoosi- ja ravivea kohta vastuolulised. Ühest küljest tsiteeris

maakohus ekspertide arvamustes välja toodud seisukohti, mille kohaselt oli tegemist patoloogi

eksimusega (Tervishoiuameti Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjoni koosoleku protokoll nr 63 (I kd,

tl 26-27)) ja patoloog oleks pidanud oma töös vajalikku hoolsust järgides haiguse diagnoosima (isiku

täiendav komisjoniline ekspertiisiakt nr 1 (II kd, tl 112-113)), millest saab järeldada, et

tervishoiuteenuse osutamisel tehti vähemalt pärast operatsiooni diagnoosiviga. Teisalt asus aga

maakohus seisukohale, et asjas ei ole tõendatud, et kostja määras vale diagnoosi. Kolleegium leiab, et

maakohus on sel viisil tõendeid hinnates teinud vastuolulise lahendi ning jätnud sisuliselt tuvastamata

asjas tähtsad asjaolud, s.o selle, kas patoloog määras hagejale vale diagnoosi või jättis määramata

õige diagnoosi, mille tagajärjel jäi pärast operatsiooni määramata ka õige ravi.

Samuti asus maakohus seisukohale, et kostja ei määranud hagejale vale ravi (laparoskoopiline

operatsioon), kuid ei võtnud põhjendatud seisukohta, kas kostja oleks pidanud arstiteaduse üldist taset

arvestades ja tavalist hoolsust järgides diagnoosima hagejal esineva haiguse juba ebakorrapärase

tsüsti avastamisel, s.o enne laparoskoopilise operatsiooni kasuks otsustamist. Kui kostja pidanuks

haiguse diagnoosima enne operatsiooni ja laparoskoopiline operatsioon ei olnud näidustatud hageja

diagnoosi korral, võis kostja valitud ravimeetod olla vale, st esines raviviga.

15. Edasi juhib kolleegium tähelepanu, et haiguse diagnoosimisel või ravimisel tehtud viga toob

endaga kaasa tervishoiuteenuse osutaja varalise vastutuse siiski üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib

patsiendile kahju. Seejuures tuleb arvestada, et kahju ei tule VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitada ulatuses,

milles kahju ärahoidmine ei olnud rikutud kohustuse eesmärgiks. Seega ei loeta lepingut rikkunud

isikut vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära

hoidma (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13).

Hüvitamisele kuuluv kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline, millest viimane

hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Nii

enne 31. detsembrit 2010 kehtinud VÕS § 130 lg 2 kui ka 31. detsembril 2010 jõustunud VÕS § 134

lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse

olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Kolleegium juhib

tähelepanu, et kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist, tuleb VÕS § 130 lg 2

järgi maksta mittevaralise kahju hüvitamiseks kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis

(vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 14).

Arvestada tuleb aga ka seda, et VÕS § 134 lg 1 järgi võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise

eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi

järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või

pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju.

Ülaltoodu kohaselt saab üldjuhul patsient nõuda tervishoiuteenuse osutajalt mõistlikku rahasummat,

hüvitamaks talle diagnoosi- või raviveaga kaasnenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused kui

mittevaraline kahju. Sellise kahju hüvitamist on ka hageja kostjalt nõudnud ning palunud kohtul

määrata mõistliku hüvitise. Ka alama astme kohtud on möönnud, et sellist kahju saab iseenesest

hüvitada.

16. Isik peab VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitama kahju siiski üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg

(põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose

tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus

loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat

sündmust toimunud (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17). Sellest

tulenevalt peab just tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga olema põhjustanud

patsiendile kahju, st ilma selle veata ei oleks patsiendil kahjulikke tagajärgi saabunud, sh diagnoosi-

või raviveata ei oleks patsiendil füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi kui mittevaralist kahju

tekkinud.

Hageja väitel tekkis tal mittevaraline kahju seetõttu, et kostja jättis diagnoosimata hagejal tegelikult

esinenud haiguse (ehhinokokoos), valis sellest tulenevalt vale ravimeetodi (makstsüsti

laparoskoopiline operatsioon) ja jättis hageja haiguse lõpuni ravimata, mistõttu arenes haigus edasi ja

põhjustas hagejale hiljem hingelisi üleelamisi ja kannatusi, mida oleks saanud ära hoida, kui kostja

oleks määranud hagejale õige diagnoosi ja ravi. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejal maksatsüsti

eemaldamine laparoskoopilise operatsiooni teel põhjustas hagejale mittevaralist kahju, st et muu

kirurgilise ravimeetodi kasuks otsustades ei oleks hagejale mittevaralist kahju tekkinud. Õige ei ole

aga kohtute arusaam, et hagejal haiguse diagnoosimine ei oleks välistanud hageja edasisi kannatusi.

Samas on kolleegiumi arvates iseenesest õige kohtute seisukoht, et hagejat oleks tulnud ka õige

diagnoosi määramise korral opereerida, kui tsüst kopsus oleks sel ajal avastatud. Kohtud jätsid aga

arvestamata asjaolu, et haiguse diagnoosimata jätmine võis tuua kaasa haiguse süvenemise ning

haiguse õigel ajal diagnoosimise korral oleks võinud olla olemata kopsutsüsti lõhkemine ja selle

tagajärjed.

Kolleegium leiab, et tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul

pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Seejuures juhib

kolleegium tähelepanu, et VÕS § 770 lg 4 järgi eeldatakse diagnoosi- või ravivea korral patsiendil

terviserikke tekkimisel, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, et kahju tekkis vea

tagajärjel. Seega peab viidatud sätte järgi patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või

ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja

ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks

tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi-

ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel.

17. Lisaks eeltoodule tuleb tervishoiuteenuse osutaja vastutuse üle otsustades arvestada ka

tervishoiuteenuse osutaja vastutust välistavaid asjaolusid. Üldjuhul vabaneb võlgnik VÕS § 103 lg 1

esimese lause järgi vastutusest üksnes juhul, kui rikkumine on vabandatav. Seaduses ettenähtud

juhtudel vastutab aga võlgnik VÕS § 104 lg-te 1 ja 2 järgi üksnes süü, s.o hooletuse, raske hooletuse

või tahtluse olemasolu korral. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma

kohustuste süülise rikkumise eest. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või

raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale

diagnoosi või ravi, sh jättis õige diagnoosi ja ravi määramata. Seejuures tuleb kerge hooletuse puhul

hüvitada VÕS § 127 lg 3 järgi üksnes kahju, mida kahju tekitaja nägi rikkumise võimaliku tagajärjena

ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal.

Hageja väitel uuris patoloog temalt operatsiooni käigus eemaldatud tsüsti, kuid ei olnud preparaati

uurides piisavalt hoolikas, mistõttu ei pannud tähele preparaadis leiduvaid ehhinokokoosile otseselt

viitavaid tunnuseid (skoolekseid), kuigi need sisaldusid preparaadis ja tuvastati hiljem tehtud uuringu

käigus.

VÕS § 103 lg 1 esimese lause järgi eeldatakse kohustuse rikkumise mittevabandatavust. Sellest

sättest tulenevalt eeldatakse ka lepingut rikkunud isiku süüd. Seega juhul, kui hageja tõendab

praeguses asjas, et kostja rikkus tervishoiuteenuse lepingut ja põhjustas sellega hagejale mittevaralist

kahju, peab kostja selleks, et vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, tõendama, et ta ei olnud

lepingu rikkumises süüdi.

Kostja süü tuvastamise osas on maakohtu otsus vastuoluline. Ühest küljest viitab maakohus eksperdi

arvamusele, mille kohaselt oleks patoloog pidanud oma töös vajalikku hoolsust järgides

ehhinokokoosi diagnoosima (isiku täiendav komisjoniline ekspertiisiakt nr 1 (II kd, tl 112-113)), mis

viitab otseselt sellele, et patoloog ei teinud uuringut piisava hoolsusega, kuid asus siiski seisukohale,

et hageja kahtlused ei ole piisavad, et väita, et kostja tegevus oli hooletu, jättes arvestama eespool

viidatud eksperdiarvamuses toodud seisukoha. Samuti ei ole maakohus arvestanud kostja süü üle

otsustades Tervishoiuameti Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjoni koosoleku protokolli nr 63 p-s 2.3

märgitut, mille kohaselt otsustas komisjon juhtida kostja kirurgiakliiniku tähelepanu sellele, et tsüsti

esinemisel tuleks alati mõelda ka parasitaarse tsüsti võimalusele (I kd, tl 26-27)), millest saab

järeldada, et patoloog peab tsüste uurides selgitama mh, kas tegemist võiks olla ehhinokokoosiga.

Patoloogi vastavat kohustust kinnitab kolleegiumi arvates ka asjaolu, et tegemist on rahvusvahelises

haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnendas väljaandes

nimetatud haigusega, mille ravimine kuulub tervishoiuteenuse osutamise hulka (vt ülal p 11).

18. Lisaks eeltoodule võib hagejal olla VÕS § 1044 lg 3 järgi tervishoiuteenuse osutaja vastu ka

deliktiõiguslik mittevaralise kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 jj alusel (vt ülal p 12 teine lõik).

VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane mh juhul, kui see tekitati kannatanule

kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Ka kahju õigusvastase tekitamise korral ei vastuta

kahju tekitaja kahju tekitamise eest VÕS § 1050 lg 1 järgi juhul, kui ta tõendab, et ei ole kahju

tekitamises süüdi.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

20. Kuna maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu