3-1-1-11-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-11-11

Otsuse kuupäev

7. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Mikk Segeri süüdistuses KarS § 422 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-07-3684

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. Segeri kaitsja vandeadvokaat Kristiina Lee, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristine Tamm

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

9. märts 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada täies ulatuses Pärnu Maakohtu 21. juuli 2010. a ja Tallinn Ringkonnakohtu

9. novembri 2010. a otsused, millega lahendati kriminaalasjas Mikk Segeri süüdistuses

KarS § 422 lg 2 järgi esitatud tsiviilhagisid ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks

Pärnu Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 15. detsembri 2008. a otsusega mõisteti Mikk Seger süüdi KarS § 422 lg 2 ja

§ 424 järgi ning teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega seitsmeks aastaks ja kuueks kuuks.

M. Seger mõisteti süüdi ka teises episoodis KarS § 424 järgi, mille eest teda karistati vangistusega

kuueks kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja M. Segeri

liitkaristuseks mõisteti seitse aastat ja kuus kuud vangistust. Kannatanute tsiviilhagid otsustati jätta

lahendamiseks KrMS § 310 lg 3 alusel tsiviilkohtumenetluse korras.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2009. a otsusega tühistati maakohtu otsus tsiviilhagide

läbivaatamata jätmise osas ja kriminaalasi saadeti selles osas Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks.

3. Riigikohtu 19. oktoobri 2009. a otsusega nr 3-1-1-83-09 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu ja

Pärnu Maakohtu otsused osaliselt. M. Seger mõisteti õigeks süüdistuses KarS 422 lg 2 järgi

mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis ja KarS § 424 järgi ning tühistati KarS § 64 lg 1 järgi

mõistetud liitkaristus. Muus osas jäid kohtuotsused muutmata.

M. Seger tunnistati süüdi KarS § 422 lg 2 järgi selles, et 13. augustil 2006. a kella 21.29 paiku juhtis

ta Pärnu-Rakvere-Sõmeru maantee 47,6. kilomeetril Kalmaru küla ristmikul sõiduautot Honda Civic.

Mootorsõidukit juhtides eiras M. Seger liiklusnõudeid sellega, et juhtis mootorsõidukit kiirusega 212

km/h, ehkki sellel teelõigul oli suurim lubatud sõidukiirus 100 km/h. Sellega rikkus M. Seger LE

§ 110, § 124 p 2 ja § 123 nõudeid. Rikkumiste tagajärjel põrkus M. Segeri juhitud sõiduauto kokku

peateele vasakpööret lõpetava sõiduautoga Chrysler Vision. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkusid

sõiduautos Chrysler Vision viibinud R. K., S. K. ja T. J. Sõiduautos Honda Civic sai juhi kõrvalistuja

K. K. eluohtlikke tervisekahjustusi.

4. Pärnu Maakohtu kohtunik Igor Pütsepa 21. juuli 2010. a otsusega rahuldati R. K. ja Ü. K.

tsiviilhagid osaliselt. M. Segerilt mõisteti R. K. kasuks välja ühe lapse surmaga põhjustatud moraalse

kahju hüvitisena 200 000 krooni ja Ü. K. kasuks kahe lapse surmaga põhjustatud moraalse kahju

hüvitisena 400 000 krooni. Ü. K. tsiviilhagi materiaalse kahju hüvitamiseks jäi rahuldamata. Otsuses

märgiti, et VÕS § 134 lg 3 näeb isiku surma põhjustamise korral ette mittevaralise kahju hüvitamise

nõude võimaluse ka isiku lähedastele, kuid seda vaid juhul, kui esinevad erandlikud asjaolud.

Liiklusõnnetuses lapsed kaotanud R. K. ja Ü. K. on isikud, kellel võiks olla VÕS § 134 lg 3 järgne

nõue. Nimetatud kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja seetõttu

tuleb juhinduda õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ja kohtupraktikast.

Riigikohtu 8. aprilli 2008. a tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-19-08 on selgitatud, et VÕS § 134

lg 3 kohaselt võib surmasaanud isiku lähedane nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist eelkõige siis,

kui tal oli kahju tekitamise ajal hukkunuga ruumiline lähedus - ta viibis õnnetuse ajal hukkunuga

samas autos või nägi õnnetust või selle tagajärgi vahetult pealt. On tuvastatud, et kannatanu R. K.

sõitis pärast õnnetust sündmuskohale. Kohale jõudes avanes kohutav vaatepilt - kõik surnud olid

autost väljas. See vaatepilt šokeeris teda, sest ta teadis, et ka tema poeg sai selles avariis surma.

Saanud õnnetusest teada, sõitis ka kannatanu Ü. K. avariipaigale. Talle sõitis vastu kiirabi, kohale

jõudes nägi ta autovrakke. Oma poegi ta ei näinud, sest politsei ei lubanud lähedale minna. Ü. K.

selgitas kohtus, et hinges valitses tühjus, hetkega oli ta kaotanud mõlemad pojad. Maakohus asus

seisukohale, et eeltoodu on vaadeldav erandlike asjaoludena VÕS § 134 lg 3 tähenduses ja R. K.-l

ning Ü. K.-l on õigus esitada M. Segeri vastu nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks.

5. M. Segeri kaitsja vandeadvokaat Kristina Lee esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles

taotles otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks.

5.1 Apellatsioonis leiti, et maakohus lahendas tsiviilhagi ebaseaduslikus kohtukoosseisus. M. Seger

on süüdi mõistetud esimese astme kuriteos. KrMS § 18 lg 1 näeb ette, et esimese astme kuriteos peab

kriminaalasja arutav kohtukoosseis olema kolmeliikmeline, maakohtu otsuse tegi kohtunik aga

ainuisikuliselt.

5.2 Mittevaraline kahju hõlmab VÕS § 128 lg 5 kohaselt eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja

hingelist valu ning kannatusi. Nimetatud asjaolud jäävad süüdistuse esemest väljapoole ja seetõttu

tuleb kannatanul neid asjaolusid tõendada tsiviilkohtumenetluse tõendamisreeglite alusel. Maakohtu

otsuses vastavaid tõendeid ei ole käsitletud. Välja on toomata nõutavad erandlikud asjaolud, mis

võimaldavad kaaluda mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist VÕS § 134 lg 3 järgi.

Kohtuotsuses käsitletud asjaolud ei ole asjakohased. M. Seger põhjustas kannatanute surma

ettevaatamatusest. Ta on kannatanute ees vabandanud, oma tegu kahetsenud ja kannatanutele varalise

kahju hüvitanud. Maakohtu otsusega väljamõistetud hüvitis muudab M. Segeri täielikult

maksejõuetuks ning raskendab tema ühiskonda sulandumist pärast karistuse kandmist.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2010. a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu 21. juuli 2010. a

otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole rikkunud

KrMS § 18 lg 1 sätteid. M. Segeri suhtes tehtud kohtuotsus jõustus süüküsimuse ja karistuse osas

Riigikohtu otsuse tegemisega 19. oktoobril 2009. Seega ei olnud maakohtus menetlusesemeks

kriminaalasi KrMS § 18 lg 1 tähenduses, vaid üksnes kuriteoga tekitatud kahju küsimus.

Põhjendatuks loeti ka M. Segerilt mittevaraline kahju väljamõistmine. Ringkonnakohus asus

seisukohale, et sõltumata asjaoludest põhjustab lapse surm vanematele psüühilisi kannatusi ja

hingevalu. Sellega kaasneb neile alati ka mittevaraline kahju, kuid iga juhtumi korral tuleb eraldi

otsustada, kas see kuulub seaduse kohaselt hüvitamisele või mitte. Apellant tõlgendab liiga kitsalt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsuses nr 3-2-1-19-08 loetletud erandlikke asjaolusid

VÕS § 134 lg 3 järgi. Nimetatud loetelu ei ole ammendav ega välista mittevaralise kahju hüvitamist

ka sellele lähedastele, kes ei olnud kahju tekkimise ajal või kohe pärast seda hukkunuga samas

ohutsoonis. Apellatsioonis esitatud etteheide mittevaralist kahju kinnitavate tõendite puudumise

kohta on asjakohatu. Lapse surmaga põhjustatud mittevaralist kahju ei olegi vanematel võimalik

dokumentaalselt tõendada. M. Segeri süülise käitumisega põhjustati kolme inimese surm ja just laste

surm põhjustas nende vanematele mittevaralise kahju. Kriminaalasja menetlemisel on tuvastatud, et

M. Seger rikkus liikluseeskirja nõudeid tahtlikult, põhjustades oma süülise käitumisega kolme elujõus

noormehe surma, kellel oli terve elu ees. Kolleegium leidis, et konkreetses asjas ületab laste surmaga

kaasnenud üleelamine leina ja kaotusvalu, mis lähedase surmaga tavapäraselt kaasneb. Hukkunud

noormeeste vanemad elasid teadmises, et neil on lapsed, kes saavad neile pakkuda rõõmu lastelaste

näol ja vanaduses toetust, kuid kõik see võeti neilt ühe hetkega. Vanemad saatsid rahuajal oma pojad

kodust ära teadmisega, et nad tulevad peagi tagasi, kuid nad sattusid olema kohas, kus M. Seger

rikkus tahtlikult liikluseeskirja nõudeid, demonstreerides arutult kihutades oma rallioskusi.

Ringkonnakohus leidiski, et sellistel asjaoludel mittevaralise kahju tekitamine on vaadeldav

erandlikuna VÕS 134 lg 3 tähenduses. Väljamõistetud hüvitise vähendamiseks ringkonnakohus alust

ei näinud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. M. Segeri kaitsja vandeadvokaat K. Lee esitas kassatsiooni, milles palutakse maa- ja

ringkonnakohtu otsused tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise tõttu.

7.1 Kassaator leiab jätkuvalt, et Pärnu Maakohus arutas M. Segeri kriminaalasja tsiviilhagisse

puutuvas osas ebaseaduslikus kohtukoosseisus, rikkudes sellega KrMS § 339 lg 1 p 1 sätteid. KrMS §

18 lg 1 ei loo mingeid erandeid olukorraks kui kriminaalasjas on kohtumenetluse esemeks vaid

tsiviilhagi küsimus. M. Seger pani toime esimese astme kuriteo, mis väidetavalt põhjustas hukkunute

vanematele mittevaralise kahju. Kannatanud esitasid tsiviilhagid kriminaalmenetluses, mistõttu

maakohus ei saanud kriminaalasja tagasi saades eirata KrMS § 18 lg-st 1 tulenevat nõuet arutada

esimese astme kuriteo kriminaalasja kohtukoosseisus, mis koosneb eesistujast ja kahest

rahvakohtunikust.

7.2 Maa- ja ringkonnakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme ka KrMS § 339 lg 2

tähenduses. Tsiviilhagisid lahendades on kohtud hälbinud Riigikohtu praktikast, mille kohaselt peab

kriminaalasjas

esitatud

tsiviilhagi

lahendamisel

lähtuma

võlaõigusseaduse

sätetest

ja

tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest. Kannatanud ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et neil

tekkis avarii tõttu kahjulik tagajärg - VÕS § 128 lg-s 5 märgitud füüsiline või hingeline valu.

7.3 Maa- ja ringkonnakohus on ebaõigesti sisustanud VÕS § 134 lg-s 3 sätestatud erandlikke

asjaolusid. Kannatanutel ei olnud hukkunud lastega ruumilist lähedust kahju tekkimise ajal ning nad

ei näinud kohapeal hukkunuid ega nende vigastusi. Samuti ei ole tuvastatud M. Segeri soov

hukkunute vanematele kahju tekitada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 2010. a otsuse nr

3-1-1-57-10 kohaselt aktualiseeruvad VÕS § 134 lg 3 sätted siis, kui süüdlane tekitab kahju tahtlikult

ja lähedastel tekivad sellest üleelamised. M. Seger on aga süüdi mõistetud ettevaatamatusest

toimepandud kuriteos, kannatanute üleelamised on tõendamata.

7.4 Ringkonnakohtu arutlus surmasaanud isikute elujõulisuse jmt üle on asjakohatu, sest VÕS § 134

lg 3 kohaldamise seisukohalt need asjaolud tähtsust ei oma (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr

3-1-1-57-10). Nõutavat hinnangut M. Segeri süü vormile nii KarS § 16 kui ka VÕS § 104 lg 5

tähenduses otsustes ei ole.

7.5 Käsitlemata on põhjuslik seos M. Segeri teo ja tekkinud mittevaralise kahju vahel. Kohtuotsustest

ei selgu sedagi, kas tegemist on delikti üldkoosseisul põhineva vastutusega või riskivastutusega.

7.6 Ebaõige on kahjuhüvitise suuruse otsustamisel viidata M. Segeri alkoholi tarvitamisele, sest

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-83-09 mõisteti ta õigeks mootorsõiduki juhtimise

eest alkoholijoobes.

8. Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristine Tamm leiab kassatsioonivastuses, et

maakohus ei ole rikkunud KrMS § 18 lg 1 sätteid. Maa- ja ringkonnakohus on õigesti leidnud, et

VÕS § 134 lg 3 sisustamisel ei ole takistuseks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-19-08

märgitu, sest seal käsitletud erandlike asjaolude loetelu ei ole ammendav. Eeltoodut arvestades palub

prokurör jätta kohtuotsused muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. KrMS § 18 lg 1 kohaselt arutab maakohus esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja

kahest rahvakohtunikust koosnevas kohtukoosseisus. Kohtunik arutab maakohtus kriminaalasju

ainuisikuliselt teise astme kuritegudes ja esimese astme kuritegudes lihtmenetluses (KrMS § 18 lg 2).

Kohtunik toimetab ainuisikuliselt ka kohtulikku eelmenetlust (KrMS § 18 lg 5). Käesoleva asja

kohtulikul menetlemisel on KrMS § 18 lg-s 1 sätestatud nõuet eiratud.

10. Ringkonnakohus leidis, et M. Segeri süüküsimus ja karistus lahendati Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2009. a otsusega nr 3-1-1-83-09 lõplikult. Riigikohtu lahendiga

jäeti aga muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2009. a otsus osas, millega saadeti M. Segeri

kriminaalasi kannatanute tsiviilhagide osas uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule. Asja uuel

arutamisel ei lahendanud maakohus enam M. Segeri kriminaalasja, vaid üksnes tsiviilhagisid

kuriteoga tekitatud kahju nõudes. Sellisel juhul ei ole nõutav KrMS § 18 lg-s 1 sätestatud

kolmeliikmeline kohtukoosseis. Kolleegium peab ekslikuks ringkonnakohtu seisukohta, et asja uuel

arutamisel ei lahendanud maakohus enam M. Segeri kriminaalasja ja seetõttu võis tsiviilhagisid

lahendada kohtunik ainuisikuliselt.

11. Lähtuvalt KarS § 4 lg-st 2 anti M. Seger kohtu alla süüdistatuna esimese astme kuriteos

KarS § 422 lg 2 ja teise astme kuriteos § 424 järgi. Juhindudes KrMS § 18 lg-st 1 menetles Pärnu

Maakohus kriminaalasja üldmenetluses kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Tallinna Ringkonnakohtu

otsusega tagastati sama kriminaalasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks tsiviilhagide osas. Seega

pidi maakohus menetlema sama kriminaalasja üldmenetluse korras, lahendades tsiviilhagisid, milles

nõuti esimese astme kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette

erandeid kohtukoosseisu osas kriminaalasjas, milles lahendatakse tsiviilhagi esimese astme kuriteoga

tekitatud kahjude hüvitamise nõudes. Seetõttu tulenevalt KrMS § 18 lg-st 1 pidi maakohus

lahendama ka kannatanute tsiviilhagisid kolmeliikmelises kohtukoosseisus, sest tegemist oli esimese

astme kuriteo kriminaalasjas esitatud tsiviilhagidega. Lahendades kannatanute tsiviilhagisid

ainuisikuliselt, rikkus Pärnu Maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 1

tähenduses. Ringkonnakohus jättis ekslikult tühistamata ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tehtud

otsuse. Seda arvestades tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused ning tagastab

kriminaalasja tsiviilhagide küsimuses uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

12. Põhjusel,

et

kriminaalkolleegium

tuvastas

esimese

astme

kohtu

poolt

olulise

kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 1 tähenduses, puudub kolleegiumil vajadus

peatuda kassatsiooni ülejäänud väidetel.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab kriminaalkolleegium

täies ulatuses Pärnu Maakohtu 21. juuli 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2010. a

kohtuotsused, millega lahendati kriminaalasjas Mikk Segeri süüdistuses KarS § 422 lg 2 järgi esitatud

tsiviilhagisid, rahuldab M. Segeri kaitsja kassatsiooni osaliselt ja saadab kriminaalasja tsiviilhagide

osas uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Lea Kivi