3-2-1-4-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-4-11

Määruse kuupäev

Tartu, 4. aprill 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Indrek Porila taotlus täiendava määruse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-10-22874

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Indrek Porila määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Indrek Porila (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Britta Oltjer

Kostja Arco Vara AS (registrikood 10261718), esindaja

vandeadvokaat Erki Kergandberg

Puudutatud isik Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

7. märts 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-

22874.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata Indrek Porila määruskaebuse eest 22. oktoobril 2010 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni) riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Indrek Porila (hageja) esitas 13. mail 2010 Harju Maakohtule Arco Vara AS-i (kostja) vastu hagi,

milles palus kohustada kostjat täitma lepingut, mõista kostjalt välja viivis, tuvastada kostja

ülesütlemisavalduse tühisus ning kohustada kostjat võõrandama 12,5% erinevate äriühingute osadest.

Koos hagiavaldusega esitas hageja menetlusabi taotlused, milles palus vabastada ennast riigilõivu

tasumisest ja hagi tagamise tagatise andmisest. Lisaks esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles

palus arestida kostja omandis olevad erinevate äriühingute aktsiad, kokku nimiväärtusega

3 290 000 krooni ja kostja arvelduskontodel olev raha 10 000 000 krooni ulatuses.

Maakohus rahuldas 18. mai 2010. a määrusega hageja menetlusabi taotluse osaliselt, vabastades ta

riigilõivu tasumisest 530 750 krooni ulatuses ning kohustades hagejat tasuma riigilõivu

100 000 krooni. Sama kuupäeva määrusega rahuldas maakohus osaliselt hageja tagatise andmisest

vabastamise taotluse ning kohustas hagejat tasuma hagi tagamise tagatiseks 25 000 krooni. Maakohus

rahuldas 19. mai 2010. a määrusega hagi tagamise taotluse samuti osaliselt, arestides kostja omandis

olevate erinevate äriühingute osad nimiväärtusega kokku 3 290 000 krooni. Seejuures jättis maakohus

rahuldamata hageja taotluse arestida kostja arvelduskontod.

2. Eesti Vabariik (puudutatud isik) esitas maakohtu 18. mai 2010. a määruse peale määruskaebuse,

milles palus määruse tühistada ja jätta rahuldamata hageja menetlusabi taotlus. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 13. septembri 2010. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Kostja esitas maakohtu 19. mai 2010. a määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada

osas, millega arestiti kostja omandis olevad äriühingute osad. Tallinna Ringkonnakohus jättis

13. septembri 2010. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

3. Hageja esitas 6. oktoobril 2010 ringkonnakohtule taotluse, milles palus teha ringkonnakohtul omal

algatusel 13. septembri 2010 määruseid täiendava määruse, millega määrata kindlaks menetluskulude

jaotus ning jätta kõik määruskaebemenetlusest tekkinud menetluskulud kostja ja puudutatud isiku

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. oktoobri 2010. a määrusega hageja taotluse rahuldamata.

Määruse põhjenduste kohaselt märgib asja menetlenud kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 173 lg 1 järgi menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus või

hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata

või asja menetlus lõpetatakse. Menetlusseadustik ei näe ette, et menetluskulude jaotus määratakse

kindlaks määruses, millega kohus lahendab menetlusosalise taotluse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt oleks ringkonnakohus pidanud poolte menetluskulude jaotuse määrama

kindlaks määrustes, mis tehti hagi tagamise ja menetlusabi andmise tühistamise taotluste kohta. Need

määrused on menetlust lõpetavad määrused TsMS § 173 lg 1 mõttes, sest nende määrustega lõpetati

menetlusabi saamise ja hagi tagamise vaidlused. Selles sättes ei ole menetlust lõpetavad määrused

loetletud ammendavalt, mistõttu tuleb menetlust lõpetavaks määruseks lugeda ka määrus, mis lõpetab

mingi õiguse teostamise võimaluse selles menetlusstaadiumis. Vastasel korral võidakse

määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulud jätta menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

menetluses arvestamata.

6. Kostja ja puudutatud isik paluvad jätta hageja määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu määrus muutmata.

8. TsMS § 173 lg 1 esimese lause kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, mh määruses, millega hagita

menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või

teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse

esitaja, kui määruskaebus jääb rahuldamata. Kolleegium on menetlust lõpetava määruse tähendust

selgitanud nt 3. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 tehtud määruse p-s 10, mille järgi tuleb

menetlust lõpetavaks määruseks pidada määrust, millega asi lahendatakse, st menetlus n-ö suletakse

või lõpetatakse. Kolleegiumi arvates ei ole hagi tagamise või menetlusabi taotluse kohta tehtav

määrus kohtuasja menetlust lõpetavaks määruseks eelnimetatud sätte järgi. Menetlust lõpetavaks

määruseks TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi ei ole ka menetlust mittelõpetava määruse peale

esitatud määruskaebuse kohta tehtav kõrgema astme kohtu määrus eelnimetatud määruste kohta.

Seega ei pidanud TsMS § 173 lg 1 esimesest lausest tulenevalt ringkonnakohus märkima

menetluskulude jaotust oma määruses. Menetlust lõpetavaks määruseks TsMS § 173 lg 1 esimese

lause järgi ei ole lisaks eelnimetatud määrustele menetlusabi andmise või sellest keeldumise

määrused.

9. Kolleegium selgitab, et kõrgema astme kohus võib TsMS § 171 lg 1 esimesest lausest tulenevalt

märkida oma määruses, et menetluskulusid TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi lahendav kohus peab

määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvestama TsMS § 171 lg 1 esimese lauses sätestatuga.

Menetluskulusid lahendav kohus võib ka TsMS § 171 lg 1 esimesest lausest tuleneva jaotuse korral

kohaldada TsMS § 162 lg-t 4, mille kohaselt võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt

poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks

tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 kohaldamise õigus on

menetluskulusid jagaval kohtul ka siis, kui kõrgema astme kohus on oma määruses viidanud

TsMS § 171 lg 1 esimesele lausele.

10. Ühtse kohtupraktika kujundamiseks selgitab kolleegium, et hagimenetluse menetluskulud

jagatakse üldjuhul TsMS § 162 lg 1 järgi, st et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Erandid sellest põhimõttest on seaduses selgelt sätestatud (nt TsMS § 169 ja § 170). Kõikidel

juhtudel on kohtul õigus kohaldada TsMS § 162 lg-t 4.

Näiteks, kui maakohus rahuldab hagi, kuid on jätnud hagi tagamise taotluse rahuldamata, peaks

TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kandma kõik menetluskulud. TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus

erandlikel asjaoludel jätta hagi tagamise taotluse menetlemisega seotud menetluskulud hageja kanda.

Samas kui maakohus on hagi tagamise taotluse rahuldanud, kuid jätab hagi rahuldamata, võib ta

TsMS § 162 lg 4 järgi jätta hagi tagamisega seotud menetluskulud kostja kanda. TsMS § 162 lg 4

kohaldub ka menetluskulude jaotamisel kõrgema astme kohtus, sh juhul, kui kõrgema astme kohus

jagab apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi. Menetluskulude jagamisel peab kõrgema astme kohus

arvestama erisätteid, nt TsMS § 171 lg-d 2 ja 3.

11. Kolleegium selgitab lisaks, et juhul, kui kohus rahuldab hagi tagamise avalduse, mis on esitatud

TsMS § 382 lg 1 järgi enne hagi esitamist, kuid kohtu määratud tähtaja jooksul hagi ei esitata, määrab

kohus menetluskulud kindlaks hagi tagamise tühistamise määruses (TsMS § 382 lg 2).

12. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu