3-3-1-7-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-7-11

Otsuse kuupäev

4. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Sergei Jerini (Jerin) kaebus Tallinna Vangla toimingute

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2010. a otsus

haldusasjas nr 3-09-1557

Menetluse alus Riigikohtus

Sergei Jerini kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Sergei Jerini kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri

2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-1557 muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Jerin esitas 16. juulil 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vangla

toimingu õigusvastasuse tuvastamist. 15. juulil 2009 paigutati S. Jerin kartserikambrisse nr 75.

Kaebuse kohaselt on kambris ülejäänud kambrist eraldamata tualett, mis ebameeldiva lõhna tõttu

tekitab füüsilisi kannatusi ning mille kasutamine kartserikaaslase silme ees on inimväärikust alandav.

Kartserikambris on kõrge niiskus, õhk on rõske, seintel on hallituslaigud. 15. juulil 2009 mõõdeti

kambris õhuniiskust, kuid kaebaja ja tema kambrikaaslane viidi selleks ajaks kambrist välja.

Mõõdistamisest kaebajat ei informeeritud. Läbiviidud mõõtmise tulemused ei olnud adekvaatsed,

kuna mõõtmisel tulnuks arvestada seda, et kahe isiku pea ööpäevaringsel kambris viibimisel muutub

kamber umbseks. Kambris viibis S. Jerin koos O. P.-ga, kellel niiskuse tõttu langes vererõhk liiga

madalale. Selle asjaolu fikseeris meditsiinitöötaja. Nõuetele mittevastavasse kartserikambrisse

paigutamise õigusvastasuse tuvastamine on kaebajale vajalik, kuna ta soovib taotleda mittevaralise

kahju hüvitamist.

2. 17. juulil 2009 esitas S. Jerin uue kaebuse, mille Tallinna Halduskohus liitis 15. septembri 2009. a

määrusega asjas nr 3-09-1557 S. Jerini 16. juulil esitatud kaebusega ühte menetlusse. Senistele

põhjendustele kartseritingimuste õigusvastasuse osas lisas S. Jerin, et õigusvastane on see, et kella

6.00-st 22.00-ni jäetakse ta kartseris voodi ja magamistarveteta. Kartseris puudub normaalne

valgustus. Päeval ja öösel põlevad kaks kummalist lambikest. Öine valgustus ei võimalda normaalselt

magada. Kambris puudub ventilatsioon. Kartseris ei võimaldata ajalehti lugeda.

3. 17. detsembril 2009 esitas S. Jerin halduskohtule taotluse saata talle tema esitatud kaebustest

koopiad või täpsustada, kas kaebustes on esitatud küsimus kaebaja õiguste rikkumisest seoses sellega,

et kartserikambril oli betoonpõrand.

4. 12. jaanuaril 2010 vastas kohus kirjaga kaebajale, et kohtumenetluses dokumendi ärakirja

väljastamise eest tuleb tasuda riigilõivu 5 kr lehekülje eest (riigilõivuseadus § 57 lg 2). Kui kaebaja

soovib koopiaid, tuleb tal seega täpsustada, millised dokumendid teda huvitavad ning tasuda vastavas

ulatuses riigilõiv.

5. S. Jerin esitas 19. jaanuaril 2010 taotluse koopiate saamiseks tema 16. ja 17. juulil 2009 esitatud

kaebustest. Kaebaja palus riigilõivust vabastamist maksejõuetuse tõttu.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 26. jaanuari 2010. a otsusega kaebuse osaliselt. Kohus tunnistas

õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingu S. Jerini paigutamisel perioodil 15.-18. juuli 2009

kartserikambrisse nr 75, kus püsis pidevalt kanalisatsioonihais. Muus osas jättis kohus kaebuse

rahuldamata.

Halduskohus leidis, et kaebajal on tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi seoses kahju

hüvitamise nõude esitamise kavatsusega. Kohus leidis, et kaebaja ilmajätmine ajalehtede lugemise

võimalusest oli õiguspärane. Vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 4 võimaldab piirata kinnipeetava

VangS § 30 lg-s 1 sätestatud õigust lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju. Tallinna Vangla direktor

on 12. juuni 2009. a käskkirjas nr 390-d, mille alusel kaebaja kartserisse paigutati, kaebaja nimetatud

õigusest kartseris viibimise ajaks ilma jätnud. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber

vastama ehitusseadusega (EhS) eluruumidele kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kambris

vajaliku õhuhulga, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja piisav kunstlik valgustus.

Seejuures peab olema tagatud kinnipeetava pidev jälgimine (VangS § 651 lg 1). Kartserikambri

valgustus oli elutegevuseks piisav. Kaebaja ja tunnistaja O. P. tunnistused on vastuolulised - kaebaja

väitel oli kambris liiga valge, kuna valgustus takistas tal magamist; tunnistaja väitel aga oli valgustus

ebapiisav. Kambris oli olemas aken, seega puudus kaebajal juulikuus üleüldse vajadus kunstliku

valgustuse järele. Öösel pidid lambid põlema, et tagada kinnipeetavate visuaalne jälgimine.

Tunnistaja V. Ilvese ütluste kohaselt ei võetud kambrit pärast seal teostatud õhuniiskuse mõõtmist

kasutusest maha, järelikult pidi õhuniiskus vastama normile. 15. juulil 2009 teostatud mõõtmise kohta

koostatud dokumenti pole vangla kohtule esitanud. Esitatud on aga akt, mille kohaselt oli

15. oktoobril 2009 teostatud mõõtmise ajal kambris õhuniiskus 39,4%. Suvisel ajal on õhk niiskem

kui kütteperioodil, kuid pole tõendatud, et õhuniiskus kambris ületas lubatud normi. Voodivarustuse

päevaseks ajaks kambrist eemaldamine on kooskõlas justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega

nr 72 vastu võetud "Vangla sisekorraeeskirjaga" ja Tallinna Vangla kodukorraga.

Sirmi puudumine WC-augu ümber on kooskõlas nõudega tagada kartserikambris viibiva kinnipeetava

pidev jälgimine. Antisanitaarseks ja inimväärikust alandavaks tuleb pidada ebapiisavat ventilatsiooni

kartserikambris ning WC-poti puudumist, mille tõttu kambris levis kanalisatsioonihais. Vastustaja

pole neid väiteid ümber lükanud. Kaebaja paigutamisega sellistesse tingimustesse rikkus vangla

VangS § 41 lg-t 1. Seega oli kaebaja kinnipidamine 15.-18. juulil 2009 kartserikambris nr 75

õigusvastane.

7. Tallinna Halduskohus jättis 2. veebruari 2010. a määrusega rahuldamata S. Jerini taotluse

riigilõivust vabastamiseks kohtumenetluses dokumendi ärakirja väljastamise eest. Kohus leidis, et

kaebaja soov saada koopiaid omaenda kaebustest pole põhjendatud.

8. S. Jerin esitas apellatsioonkaebuse nende Tallinna Vangla toimingute osas, mida halduskohus

õigusvastaseks ei tunnistanud: tema paigutamine kartserikambrisse, mille niiskustase oli liialt kõrge

(liigniiskuse teket soodustas kambri betoonpõrand) ning kus puudus normaalne valgustus (päevasel

ajal ei võimaldanud lugeda; öisel ajal ei võimaldanud tervislikku und) ja ventilatsioon; informatsiooni

vaba kättesaamise õigusest ilmajätmine, magamislavatsite kasutamise võimaldamine vaid 8 h jooksul

ööpäevas. Kohus pole piisava päevavalguse osas järelduse tegemisel uurinud ega arvestanud kambri

asukohta ja ehituslikke asjaolusid. Vangla selgitused juulis 2009 toimunud niiskuse mõõtmise kohta

on paljasõnalised, oktoobris 2009 toimunud mõõtmise tulemused pole asjakohased. Kaebaja leidis, et

halduskohus on rikkunud menetlusnorme, jättes talle esitamata taotletud koopiad tema kaebustest.

9. S. Jerin esitas lisaks määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 2. veebruari 2010. a määrusele.

10. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus osas,

millega kohus tunnistas õigusvastaseks S. Jerini paigutamise kartserikambrisse, kus püsis

kanalisatsioonihais.

11. 5. aprilli 2010. a määrusega jättis Tallinna Ringkonnakohus S. Jerini määruskaebuse Tallinna

Halduskohtu 2. veebruari 2010. a määruse peale rahuldamata. Määruse kohaselt on menetlusosalisel

õigus tutvuda toimikuga ja teha sellest ärakirju (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 15 lg 1).

Dokumendi ärakirja väljastamise eest tuleb aga tasuda riigilõivu. Riigilõivust vabastamise taotlus

rahuldatakse vaid juhul, kui see on isiku õiguste kaitseks vältimatult vajalik. Üldjuhul ei saa olla

põhjendatud isikule koopiate tegemine tema enda esitatud kaebusest. Kaebaja ei ole selgitanud, miks

tal koopiaid tarvis on.

12. Ringkonnakohus jättis 30. septembri 2010. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata.

Menetlusdokumentidest koopiate tegemise küsimuses viitas ringkonnakohus oma 5. aprilli 2010. a

määrusele. Täiendavalt selgitas ringkonnakohus, et halduskohus andis 17. novembri 2009. a

määrusega pooltele võimaluse esitada täiendavaid dokumente ja taotlusi 16. detsembrini 2009.

Kaebaja esitas taotluse koopiate saamiseks 16. detsembril 2009. Ka juhul, kui halduskohus oleks

soovitud koopiad kaebajale edastanud, ei oleks kaebajal enam võimalik olnud täiendavalt seisukohti

ja taotlusi esitada.

Ringkonnakohus leidis, et kaebajale väidetavalt tekitatud kahju saab olla üksnes mittevaraline kahju

väärikuse alandamise eest, kuna kaebaja ei ole väitnud varalise kahju tekkimist või tervise

halvenemist. Tuvastamisnõude lahendamine ei eelda kaebaja väärikuse alandamise tuvastamist, see

tehakse kindlaks kahju hüvitamise taotluse lahendamisel. Kaebaja väärikuse alandamist

kartserikambrisse paigutamisega ei saa välistada.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebajale ajakirjandusväljaannetega tutvumise

mittevõimaldamine oli õiguspärane. Halduskohus ei selgitanud kaebajale, et kaebuse selle eesmärgi

saavutamiseks oleks tal võimalik esitada Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 390-d õigusvastasuse

tuvastamise taotlus. See menetlusnormi rikkumine ei tingi aga halduskohtu otsuse tühistamist, kuna

ajakirjandusväljaannetega tutvumise võimaluse piiramine oli õiguspärane. Seega ei mõjutanud

halduskohtupoolne menetlusnormide rikkumine menetluse lõpptulemust.

Kaebaja kartserikambris nr 75 kinnipidamise õigusvastasuse tuvastamiseks piisab sellest, kui eksitud

on vaid ühe vangistusseaduse nõude vastu. Seega ei saa tähelepanuta jätta ka kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud väiteid kambris betoonpõranda olemasolu ja selle lubamatuse kohta.

Kaebaja juhtis sellele asjaolule tähelepanu juba halduskohtus, kuigi mitte koheselt kaebuses.

Tegemist on ühe asjaoluga, mis kaebaja väitel tingis tema kartserikambrisse paigutamise

õigusvastasuse, seega ei ole apellatsioonimenetluses sellise väite esitamine apellatsioonkaebuse

piiridest väljumine. Ringkonnakohus leidis, et betoonpõrand kartseris ei ole ühegi õigusaktiga

keelatud ega oma olukorras, kus kambrid on nõuetekohaselt ventileeritud ja niiskus ei ületa lubatud

taset, kinnipeetava tervisele kahjulikku mõju.

Ka enne ehitusseaduse jõustumist ehitatud ehitis peab vastama ehitusseaduse normidele õhuniiskuse

taseme osas, kuna tegemist on inimese elu, tervise ja vara kaitseks sätestatud nõuetega (EhS § 72

lg 1, § 3 lg 4). Täpsemad nõuded on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määruses

nr 38 "Eluruumidele esitatavad nõuded". Piisav valgustus ja normaalne niiskustase kambris on

ringkonnakohtu arvates tõendatud. Kaebaja ei ole põhjendanud, et kartserikambri ülemäärane niiskus

oli ainus võimalik liigniiskus, mis võis põhjustada kaebajaga koos kartserikambris viibinud O. P.

tervise halvenemist. 21. veebruaril 2008 käis õiguskantsler kontrollkäigul Tallinna Vanglas,

külastades muu hulgas ka kartserihoonet ja kambrit nr 75. Õiguskantsler tegi märkusi üksnes kambri

nr 89 kohta, seega ei saanud kamber nr 75 olla ehituslikult selline, et seal ei oleks piisavalt valgust.

Ebausutav on, et võrreldes 2008. a veebruariga halvenes 2009. a juuliks kambri seisund

märkimisväärselt ning kambri sein kattus hallitusega. Vajalik pole teiste kambris nr 75 kinni peetud

isikute küsitlemine tunnistajatena, kuna kinnipeetavad ei viibi kartserikambris pikaajaliselt, uuritavast

perioodist on möödunud palju aega ning isikud ei pruugi kambri olmetingimusi detailselt mäletada.

Voodi kasutamise aeg kambris on magamiseks piisav. Kloseti kartseri muust osast mitteeraldamine ja

haisuluku puudumine tingisid kinnipeetava kohtlemise inimväärikust mitteaustaval viisil ning

põhjustasid talle rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

kinnipidamisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. S. Jerin esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused

osas, millega tema kaebus jäeti rahuldamata. Kaebuse kohaselt on kohtud keeldunud kaebajale tema

õiguste kaitseks vajalike koopiate andmisest. Kaebaja märkis, et ta pole tõepoolest väitnud, et tema

tervis halvenes, kuid tervise halvenemine võib ilmneda ka hiljem. Kartseritingimuste õigusvastasuse

osas leidis kaebaja, et betoonpõrand on väga oluline faktor, mis mõjutab inimese elu ja tervist.

Kaebaja palus Tallinna Vanglat kohustada tagama kartseris normaalne päevane ja öine valgustus;

voodi peaks olema kambris üles seinale kinnitatud vaid kaheksaks tunniks ning sama pikaks ajaks

võiks ära võtta madratsi; kartseris ei tohi takistada värske õhu juurdepääsu. Kaebuse kohaselt

pidanuks kohus kambri kohta järelduste tegemiseks kambriga kohapeal tutvuma. Kaebaja palus talle

teada anda summa, mis on ette nähtud väärikust alandava kohtlemise eest.

14. Tallinna Vangla pidas kassatsioonkaebusele esitatud vastuses kassatsioonkaebust põhjendamatuks

ja nõustus ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. S. Jerin heidab kassatsioonkaebuses kohtutele ette tema õiguste kaitseks vajalike koopiate

väljastamisest keeldumist. S. Jerin palus 17. detsembril 2009 esitatud taotluses halduskohtul teada

anda, kas kaebuses oli välja toodud asjaolu, et kartserikambril, kuhu ta paigutati, oli betoonpõrand,

või väljastada talle selle asjaolu kontrollimiseks tema kaebusest koopia. Seejuures taotles S. Jerin

enda vabastamist koopiate väljastamise eest riigilõivu tasumisest. Tallinna Halduskohus jättis

S. Jerini 12. jaanuari 2010. a määrusega riigilõivust vabastamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis

2. veebruari 2010. a määrusega S. Jerini määruskaebuse rahuldamata.

16. HKMS § 741 lg 1 kohaselt võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega

lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite

kassatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu määrusele, millega

ringkonnakohus lahendab määruskaebuse halduskohtu määruse peale, millega menetlusosaline on

jäetud koopiate väljastamise eest nõutavast riigilõivust vabastamata, ei ole seadusega lubatud

Riigikohtule määruskaebuse esitamine. Samuti ei ole tegemist sellise määrusega, mis takistaks

kohtuasja edasist menetlust. Seega võis S. Jerin esitada määrusele vastuväite kassatsioonkaebuses.

17. Riigikohus nõustub kohtute seisukohaga, mille kohaselt S. Jerini vabastamine riigilõivu

tasumisest koopiate väljastamisel ei oleks olnud põhjendatud. S. Jerinil oleks olnud võimalik oma

eesmärk (selle ülekontrollimine, kas ta oma kaebuses oli välja toonud ka kartserikambri

betoonpõrandaga seonduvad väited) saavutada ka HKMS § 15 lg 1 alusel toimikuga tutvumist

taotledes. Ärakirjade väljastamine tema enda esitatud kaebustest ei olnud tema õiguste kaitseks

vajalik. Pealegi on ringkonnakohus kaebaja väidet kartserikambri betoonpõranda kohta kaebuse

lahendamisel arvestanud.

18. S. Jerin leiab kassatsioonkaebuses jätkuvalt, et tema kartserikambris nr 75 kinnipidamise

õigusvastasus oleks tulnud tuvastada ka kambris valitsenud liigse õhuniiskuse ja nõuetele

mittevastava valgustuse tõttu.

19. Kinnipeetava kambri tingimusi reguleerib VangS § 45 lg 1, mille kohaselt kinnipeetava kamber

peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad ka

kinnipeetavale elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Samadele

tingimustele peab vastama ka kartserikamber, seejuures peab aga olema tagatud kinnipeetava pidev

visuaalne või elektrooniline jälgimine (VangS § 651 lg 1).

20. EhS § 3 lg 4 kohaselt ei või ehitise osades ega pindadel koguneda niiskust inimese elu, tervist või

vara ohustaval määral. Riigikohus märgib, et kuigi Tallinna Vangla hoone on ehitatud enne

ehitusseaduse jõustumist, kohaldub EhS § 3 lg 4 vanglahoonele VangS § 45 lg-s 1 toodud viite kaudu.

21. Kohtud lugesid kartserikambri nr 75 nõuetekohase õhuniiskuse tõendatuks, tuginedes vastustaja

kinnitusele, mille kohaselt 15. juulil 2009 teostati kambris õhuniiskuse mõõtmine ega tuvastatud

puudusi, ja kohtule esitatud mõõtmistulemustele 15. oktoobrist 2009, mis näitasid õhuniiskuse

normikohasust.

22. HKMS § 15 lg 3 kohaselt on kaebuse esitaja kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate

tõenditega. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid tõendeid esitada

ei saa. HKMS § 16 lg 2 kohaselt peab menetlusosaline halduskohtumenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Halduskohus teeb ettepaneku,

et menetlusosalised esitaksid vajalikud tõendid või vajadusel kogub tõendeid omal algatusel.

Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt peab halduskohus uurimisprintsiipi järgides

arvestama kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks (22. märtsi 2006. a

otsus asjas nr 3-3-1-2-06, p 13; 21. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-14-10, p 10).

Riigikohus leiab, et kaebaja väide kartserikambri liigse õhuniiskuse kohta ei ole tõendatud. S. Jerini

väidet kartserikambri liigse õhuniiskuse kohta oleks võinud kinnitada 15. juulil 2009 teostatud

mõõtmise tulemusi kajastav dokument. Vangla väitel selle mõõtmise kohta akti ei koostatud.

S. Jerinil oleks olnud võimalik enne halduskohtule kaebuse esitamist taotleda vanglalt 15. juulil 2009

toimunud mõõtmise tulemuste dokumenteerimist ja talle mõõtmistulemuste väljastamist. Samuti

oleks S. Jerinil olnud võimalik taotleda kohtult HKMS § 16 lg 5 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku

26. peatüki alusel tõendi tagamist. Kaebuse lahendamisel ei olnud halduskohtul omal algatusel enam

võimalik välja selgitada kartserikambris 15.-18. juulil 2009 valitsenud õhuniiskust.

Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu halduskolleegium, et kohtud on õigesti järeldanud, et S. Jerini

väide kartserikambris valitsenud liigsest õhuniiskusest on tõendamata.

23. Kartserikambri valgustusega seonduva väite esitas S. Jerin 17. juulil 2009 halduskohtule esitatud

kaebuses. Selles kaebuses märkis S. Jerin järgmist: "Puudub normaalne [---] valgustus. Päeval ja

öösel põlevad kaks kummalist lambikest. Puudub öine valgus, millega inimene saaks normaalselt

magada". Seega sisaldas S. Jerini halduskohtule esitatud kaebus vaid väidet öise valgustuse

ülemäärasuse kohta, päevase valgustuse ebapiisavust puudutavaid väiteid kaebuses ei olnud. Alles

apellatsioonkaebuses esitas S. Jerin väite, mille kohaselt päevane valgustus ei vasta nõuetele ning on

ebapiisav lugemiseks.

24. HKMS § 31 lg 1 kohaselt on poolel ja kolmandal isikul õigus halduskohtu otsuse peale

apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtule, kui halduskohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi.

Apellatsioonkaebuses ei saa esitada uusi nõudeid, mida kaebuses halduskohtule polnud esitatud.

Seega jätab Riigikohus tähelepanuta kaebaja väited päevase valgustuse ebapiisavuse kohta. Öise

valgustuse osas nõustub Riigikohus halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt kartserikambri öine

valgustus on vajalik VangS § 651 lg-s 1 sätestatud jälgimisnõude täitmiseks.

25. Riigikohus nõustub haldus- ja ringkonnakohtu põhjendustega Tallinna Vangla toimingute osas,

millega ei võimaldatud S. Jerinil kartserikambris viibimise ajal ajakirjandusväljaannetega tutvuda

ning päevasel ajal voodit kasutada. Riigikohus ei pea vajalikuks korrata kohtute põhjendusi.

26. Kassatsioonkaebuses palub S. Jerin, et Riigikohus annaks talle teada, milline hüvitise summa on

ette nähtud väärikust alandava kohtlemise eest. Riigikohus märgib, et kassatsioonimenetluses

kontrollib Riigikohus konkreetses kohtuasjas seda, kas ringkonnakohus on kohaldanud õigesti

materiaalõiguse norme ja järginud kohtumenetluse norme (HKMS § 64 lg 1). Seega ei saa Riigikohus

vastata menetlusosaliste abstraktsetele küsimustele.

27. Eeltoodust tulenevalt jätab Riigikohus S. Jerini kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu 30. septembri 2010. a otsuse muutmata.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann