3-4-1-9-10 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-9-10

Otsuse kuupäev

4. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev,

Henn Jõks ja Jüri Põld

Kohtuasi

Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tunnistada põhiseadusega

vastuolus olevaks vangistusseaduse § 94 lõige 1

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2010. aasta otsus

haldusasjas nr 3-09-1840

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. V. vahistati 24. jaanuaril 2007. Harju Maakohus tunnistas ta 13. jaanuari 2009. aasta otsuses

süüdi. Tallinna Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse läbi 22. aprilli 2009. aasta istungil ja

jättis selle rahuldamata 11. mai 2009. aasta otsusega. Riigikohus jättis 20. juuli 2009. aasta

määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus tema suhtes

seega 20. juulil 2009. Vahistatu staatusest kinnipeetava staatusesse viidi M. V. 28. augustil 2009, mil

Tallinna Vanglasse jõudis Harju Maakohtu teatis kohtuotsuse jõustumise kohta ja tehti kanne

Vangistusregistri infosüsteemi.

2. M. V. esitas 21. augustil 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Tallinna

Vangla 29. aprilli 2009. aasta otsuse õigusvastasus. Vaidlustatud otsusega oli Tallinna Vangla

keeldunud lubamast M. V.le pikaajalist kokkusaamist tema abikaasaga. 2. novembril 2009 esitas M.

V. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 21. augusti 2009. aasta kirja ja 22. oktoobri 2009.

aasta vaideotsuse tühistamiseks. Ka nendes aktides oli Tallinna Vangla jätnud rahuldamata tema

pikaajalise kokkusaamise taotluse. Tallinna Halduskohus liitis nende kaebuste alusel algatatud

haldusasjad ühte menetlusse.

3. Tallinna Halduskohus jättis M. V. kaebuse 29. märtsi 2010. aasta otsusega rahuldamata. M. V.

esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule.

4. Tallinna Ringkonnakohus leidis 30. septembri 2010. aasta otsuses, et vangistusseaduse

(VangS) § 94 lõige 1 on põhiseadusega vastuolus, jättis selle sätte kohaldamata ja rahuldas M. V.

apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu otsus saabus Riigikohtusse 4. oktoobril 2010.

TALLINNA RINGKONNAKOHTU OTSUS

5. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et VangS § 94 lõige 1 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 26

sätestatud õigusega perekonna- ja eraelu puutumatusele.

6. VangS § 94 lõige 1 keelab pikaajalise kokkusaamise võimaldamise vahistatutele. Piirangu eesmärk

seisneb huvis tagada tõe väljaselgitamine kriminaalmenetluses ja õigusemõistmisel. Pikaajalisel

kokkusaamisel ei ole erinevalt lühiajalisest kokkusaamisest nimelt võimalik vahistatut pidevalt

jälgida.

M. V. oli esmase vaidlustatud otsuse tegemise ajaks viibinud vahi all kaks aastat ja kolm kuud ning

teise otsuse ajaks kaks aastat ja ligi seitse kuud. Harju Maakohtu otsusega oli ta 13. jaanuaril 2009

tunnistatud süüdi. Tallinna Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse läbi 22. aprilli 2009. aasta

istungil ja jättis selle rahuldamata 11. mail 2009. Riigikohus jättis 20. juuli 2009. aasta määrusega

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

Esimese vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli seega kriminaalmenetlus maakohtus lõppenud ja

apellatsioonimenetluses kohtuistung peetud ning teatatud kohtuotsuse teatavakstegemise aeg. Sellises

olukorras ei saa abikaasaga pikaajalist kokkusaamist pidada õigusemõistmist või tõe tuvastamist

ohustavaks. Vahi all pidamise kestust arvestades oli perekonnaelu kaitse piirang muutunud

ebaproportsionaalseks juba 29. aprilli 2009. aasta otsuse tegemise ajaks. Enam kui kaks aastat ja

kolm kuud kestvat abikaasade koosviibimise keeldu muul viisil kui vanglaametniku jälgimisel

kestusega kuni kolm tundi korraga ei saanud piisavalt õigustada vajadusega tagada

kriminaalmenetluse toimingute tegemine ja tõe tuvastamine.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

7. Pikaajalised kokkusaamised abikaasaga on VangS § 25 lõike 1 alusel ette nähtud vaid

kinnipeetavatele, vahistatutele on vähemalt kord kuus kuni kolmeks tunniks ette nähtud õigus

lühiajalisteks, isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides kokkusaamisteks, mida ei saa läbi viia

kolmandate isikute vahendusel (VangS § 94 lõige 1, justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr

72 "Vangla sisekorraeeskiri" – vangla sisekorraeeskiri – § 39 lõige 2).

Selline eraelu riive on proportsionaalne, kuna ei ole väga intensiivne: isikul on siiski võimalus

lühiajalisteks, piisavalt tihedateks kokkusaamisteks abikaasaga.

8. Riigivõim on M. V. puhul sekkunud vahistatu PS §-s 26 kaitstud eraellu, mille üheks osaks on isiku

õigus elada perekonnaelu, sellega, et ei võimalda vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi abikaasaga.

Riive eesmärgiks on teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse ning uute kuritegude ärahoidmine. Kuna

vahistatu M. V. vastu on käimas kriminaalmenetlus ja kohus ei ole langetanud otsust, on vahistatul,

kui võimaldada talle pikaajalisi järelevalveta kokkusaamisi abikaasaga, võimalus mõjutada viimase

kaudu kohtumenetlust: mõjutada tunnistajaid, hävitada tõendeid, ähvardada kannatanuid, st panna

toime uusi kuritegusid ja tekitada kahju teistele isikutele.

9. Tõkendina peaks kasutama vahi alla võtmist kõige äärmuslikumatel juhtudel, kuna

kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) näeb ette ka muid, isiku õigusi ja vabadusi vähem piiravaid

tõkendeid. Tõkendi valimisel arvestatakse KrMS § 127 kohaselt mh ka perekonnaseisuga. Kui kohus

on otsustanud isikut vahi all pidada, siis peab kohtul olema selleks piisavalt argumente, mis näitavad,

et isik on ohtlik ka teistele isikutele ja võib hakata mõjutama kohtumenetlust. Samas ei saa

süüdimõistetud ja karistust kandev isik enam menetlust mõjutada, seetõttu leevendatakse ka

piiranguid tema eraelule ja avardatakse tema võimalusi perega suhelda.

10. Mida kauem kestab kriminaalmenetlus ja isikut hoitakse vahi all, seda enam suureneb isiku eraelu

riive ning teatud aja möödudes võib nimetatud riive muutuda ülemäära intensiivseks. Ülemäära pikast

vahi all viibimise ajast ei saa teha järeldust, et VangS § 94 lõige 1 on vastuolus PS §-dega 11 ja 26.

Riik peaks tagama võimalikult kiire ja tõhusa kriminaalmenetluse, millega välditaks olukorda, kus

isik viibib vahi all ülemäära kaua, nii et eraelu riive muutub ülemääraseks.

M. V.

11. M. V. oma arvamust ei esitanud.

Tallinna Vangla

12. VangS § 94 lõige 1 ei ole vastuolus põhiseadusega.

13. Kriminaalmenetluses on põhiõiguste piiramine vältimatu. On paratamatu, et kriminaalasjas, kus

esineb vahistamisvajadus, on vabadusevõtmise aeg ja menetluse kestus üksteist vastastikku

mõjutavad tegurid.

Ka M. V. kaebus on esitatud motiivil, et tema vahi all viibimine on kestnud pikka aega.

Kriminaalmenetluse kestuse küsimus (mõistliku aja põhimõtte järgimine) tuleks lahendada selleks

kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud regulatsioonist lähtudes, mitte aga VangS § 94 alusel.

Seega on perekonnaelu õiguse ülemäärase riive vähendamise kohaseks vahendiks kriminaalmenetluse

tõhustamine ja vahistuse kestuse sätestava regulatsiooni muutmine, mitte aga vahistatu

kokkusaamiste regulatsiooni avardamine. Riigivõim peab tagama, et erinevad põhiõigused ja

põhiseaduslikud väärtused oleksid kriminaalmenetluses tasakaalus ja et nende riive ei muutuks

selliseks, mis riive eesmärgiga võrreldes on ilmselgelt ülemäärane.

14. Erandite tegemisega vahistatute hulgas, tulenevalt vahi all olemise kestusest, kaasneks vastuolud

võrdse kohtlemise põhimõttega. Võimaliku riive vältimiseks tuleb eelkõige muuta praktikat, mille

kohaselt viibivad isikud pikaajaliselt vahi all.

Õiguskantsler

15. Praeguses asjas on küsimus pigem regulatsiooni puudumises vangistusseaduses või õiguskorras

laiemalt, mitte VangS § 94 lõike 1 kehtivas tekstis. Põhjendamatu on tõstatada just VangS § 94 lõike

1 põhiseaduspärasuse küsimus, kuna on vaid üks vahistatu võimalikku vanglavälise suhtlemise liiki

reguleeriv säte, millest ei saa teha järeldust, et täpselt see säte välistab oma kehtivas sõnastuses

võimaluse lubada vahistatule pikaajalist kokkusaamist. Seega pole tegemist asjassepuutuva normiga

ja ringkonnakohus on VangS § 94 lõiget 1 valesti tõlgendanud.

16. Juhuks kui Riigikohus otsustab praeguses kohtuasjas laiendada põhiseaduslikkuse kontrolli kas

taotluses nimetamata normidele või nende puudumisele, soovib õiguskantsler täiendavalt lisada, et

tema hinnangul on ringkonnakohus käsitlenud pikaajalise vahistamisega kaasuva põhiõiguste riive

problemaatikat liiga kitsalt ja ühekülgselt.

17. Pikka aega vahi all olnud isiku perekonnaelu riive tekkepõhjus pole õiguskantsleri hinnangul

mitte niivõrd see, et VangS § 94 lõige 1 või vangistusseadus üldisemalt ei sätesta piisavaid võimalusi

perekonnaga kohtuda, vaid see, et isik on väga pikka aega vahi all ja selline olukord ei võimalda

vahistatul vaba inimesega võrdselt realiseerida lisaks perekonnaelu põhiõigusele veel mitmeid

erinevaid ja samuti kaalukaid põhiõigusi. Pikk vahi all olemine toob kaasa ka perekonnaelu

põhiõiguse ajas kasvava riive, ent keskendumine piiratud kokkusaamisvõimaluste tõttu tekkivale

perekonnaelu õiguse riivele jätaks tähelepanu alt välja teised põhiõigused, mille riive pikaaegne

vahistamine samuti tingib ja mille kaitset ei pea riik tagama vähem kui perekonnaelu põhiõiguse

kaitset.

Esimeses järjekorras riivab isiku vahi all pidamine vahistatu õigust vabadusele ja isikupuutumatusele

(PS § 20 lõige 1). Isikult vahistamisega vabaduse võtmine on lubatav PS §-s 20 sätestatud alustel ja

kriminaalmenetluse raames ennekõike kuriteo ärahoidmiseks või kurjategija pakkumineku

vältimiseks (PS § 20 lõike 1 punkt 3). Samas kaasneb vabaduse võtmisega paratamatult riive nt vaba

eneseteostuse õigusele (PS § 19 lõige 1), õigusele tegeleda ettevõtlusega (PS § 31 esimene lause),

õigusele oma omandit vabalt vallata (PS § 32 lõige 2) jne. Mida kauem on isik vahi all, seda

intensiivsemalt riivatakse tema mitmeid erinevaid põhiõigusi, mille realiseerimist vahi all olek pärsib.

18. Kui vabadusõiguse riive on ulatuslik alates vahistamise hetkest, siis sellega paratamatult kaasnev

perekonnaelu riive (PS § 26) on ajas kasvav. Nii saabubki pikkamööda hetk, mil võib tõdeda, et isiku

perekonnaelu puutumatuse riive on muutunud väga intensiivseks (vahistatuna vanglas viibimise tõttu

on perekonnaelu elamise võimalused väga ahtad), samas põhjuste tähtsus, mis tingisid vajaduse isiku

vabadust vahistamisega piirata, on üldjuhul selgelt vähenenud. Nii väheneb ajapikku õigusrikkumise

tähendus nii kannatanule kui ka ühiskonnale tervikuna, samuti välistab kriminaalmenetluse kulg

(eeldusel et menetlus on kiire, tõhus ja õiglane) selle edenedes võimalusi kuritegude

toimepanemiseks, mis ründavad kriminaalmenetlust (nt karistusseadustiku (KarS) §-des 316 ja 322

sätestatud kuriteod). Aktuaalseks võib jääda pakkumineku vältimise vajadus, ent selle ohu

realiseerumine perekonnaga suhtlemise kaudu ei ole tõenäoline. Sarnaselt perekonnaelu põhiõiguse

riivega kasvab ka vahistatu paljude teiste põhiõiguste riive ajas sedamööda, kui kaua on isik vahi all.

19. Vanglakaristusega karistatud süüdimõistetu vanglas kinnipidamise eesmärgiks on tulenevalt

VangS § 6 lõikest 1 ennekõike kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele ja ka õiguskorra

kaitsmine. Positiivsete kontaktide säilitamine (sh nt kohtumine perekonnaliikmetega) aitab taas-

ühiskonnastumisele tõhusalt kaasa. Vahi all pidamise eesmärgid aga seonduvad ennekõike

kriminaalmenetluse, mille raames isik vahi alla on võetud, huvidega (pakkumineku ja uute kuritegude

toimepanemise vältimine) ja seda on õigesti rõhutanud oma otsuses ka ringkonnakohus (punktis 13).

Seepärast peaks ka pikaajalise vahi all pidamisega kaasneva põhiõiguste riive lahendama eelkõige

kriminaalmenetluslike vahenditega (vabastama isiku vahi alt, valima muu tõkendi vms).

20. Seadusandjal on mõne põhiõiguse tagamiseks vajalikku materiaalõigust ja menetlust võimalik

sätestada vägagi erinevalt ning seega on ka vahistatu põhiõigust perekonnaelule võimalik kaitsta

mitmel eri moel. Üheks ning ilmselt lihtsamaks võimaluseks on sätestada teatud aja vahi all

viibinutele õigus suhelda tihedamalt perekonnaga, kui seda võimaldab kehtiv VangS § 94 lühiajaliste

kokkusaamiste näol.

Justiitsminister

21. Justiitsministri hinnangul on VangS § 94 lõige 1 põhiseadusega kooskõlas. Vahistatutel

pikaajaliste kokkusaamiste keelamine on mõistlik, vajalik ja proportsionaalne.

22. Vahistamise kui tõkendi kohaldamisel arvestatakse KrMS § 127 lõike 1 kohaselt

kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise

jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise võimalikkust, karistuse raskust,

kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi

kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Sellest sättest nähtub selgelt, et kohus peab arvestama

vahistatava perekonnaelu võimalikku riivet kohe tõkendi kohaldamise otsustamisel.

23. Vahistamisega põhjustatud perekonnaelu riivet saab vähendada eelkõige vahistamiste võimalikult

vähese ja lühiajalise kohaldamise ning võimalikult kiire kriminaalmenetlusega. Kohtueelse menetluse

kohta on seaduses sätestatud, et kahtlustatav või süüdistatav ei või üldjuhul vahistatud olla üle kuue

kuu. Sel juhul ei saa rääkida perekonnaelu ülemäärasest kahjustamisest. Pikaajalised vahi all

viibimised on pigem erand kui reegel. 2008. aastal vahi alt vabanenud isikud viibisid keskmiselt vahi

all 5,2 kuud. Kui kohtueelses uurimises oli keskmiseks vahistamise kestuseks 3,9 kuud, siis

kohtumenetluses oli see 2,9 kuud (vt Klopets, U., Vahistamiste analüüs. Tallinn. Justiitsministeerium,

2009). Seega peaks ka vahistatute perekonnaelu kahjustamine olema minimaalne.

24. Vahi all pidamist on võimalik vaidlustada, vahi all pidamist peab menetleja ka ise kontrollima.

Kui kohtu arvates on vahi all pidamine muutunud ebaproportsionaalseks, tuleb vahi all pidamine

lõpetada, vajadusel asendada see mõne muu tõkendiga. Kui vahi all pidamise alus on ära langenud,

tuleb isik KrMS § 131 lõike 5 järgi vabastada viivitamatult. Kui kohus leiab, et vahi all pidamine on

jätkuvalt põhjendatud, siis arvestab ta seejuures ka tagajärjega, milleks on perekonnaga

kokkusaamise võimaluste piiramine.

25. Pikka aega vahi all viibivaid isikuid ei tuleks kohelda pikaajaliste kokkusaamiste õigust silmas

pidades erinevalt kui lühikest aega vahi all viibivaid isikuid. See tooks kaasa probleemid võrdse

kohtlemise põhimõttega. Pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine teatud tähtaja möödumisel

tähendaks ebavõrdselt kohtlemist nende vahistatute suhtes, kes on vahi all olnud lühemat aega. Kui

menetluslikult peetakse vajalikuks, et pikaajaline kokkusaamine on keelatud, siis tuleb pikaajaline

kokkusaamine keelata vaatamata sellele, et isik on juba pikemat aega vahi all olnud. Lähtuda tuleb

sellest, kas vahi all pidamine on tervikuna põhjendatud või mitte.

26. Kahtlustataval või süüdistataval on võimalik pikaajalise kokkusaamise tulemusena suhelda oma

abikaasa vahendusel võimalike tunnistajatega. Kahtlustatav või süüdistatav saab pikaajalise

kokkusaamise käigus mõjutada abikaasat kas ise või teiste isikute vahendusel pöörduma tunnistajate

poole. Põhiseaduse § 22 kohaselt ei tohi aga kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste

vastu. Seega juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav kasutab oma lähedase abi kriminaalmenetluse

takistamiseks, ei ole seaduslikult võimalik sundida seda lähedast isikut uurijale, prokurörile ja

kohtule menetluse takistamist tunnistama.

27. Justiitsminister leiab, et vaatamata sellele, et apellatsioonimenetluses on kohtuistung peetud ja

teatatud kohtuotsuse teatavakstegemise aeg, ei tähenda see siiski seda, et kriminaalmenetlus on

lõppenud. KrMS § 337 lõike 2 punkti 2 kohaselt võib ringkonnakohus nt tühistada kohtuotsuse täies

ulatuses või osaliselt ja saata kriminaalasja uuesti arutada esimese astme kohtule. Ka Riigikohus võib

KrMS § 361 punkti 6 kohaselt tühistada kohtuotsuse täies ulatuses või osaliselt ja saata kriminaalasja

uueks arutamiseks kohtule, kes on valesti kohaldanud materiaalõigust või oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

28. Vangistusseaduse (RT I 2000, 58, 376) § 94 lõige 1 sätestab:

(1) "Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida

vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

29. Kolleegium teeb esiteks kindlaks asjassepuutuva normi (I, II), seejärel riivatava põhiõiguse (III)

ning riive legitiimse eesmärgi (IV). Lõpetuseks hindab kolleegium riive proportsionaalsust (V, VI).

I

30. Kolleegium loeb asjassepuutuvaks VangS § 94 lõike 1 osas, milles see ei võimalda vahistatutele

pikaajalisi kokkusaamisi. Selles lõikes sätestamata pikaajaliste kokkusaamiste võimalusest tuleneb, et

pikaajalisi kokkusaamisi ei ole vahistatute jaoks ette nähtud. Just see säte takistas halduskohtul

vahistatu M. V. kaebuse rahuldamist. Selle sätte põhiseadusega vastuolu korral oleks M. V. kaebust

olnud võimalik rahuldada ehk oleks olnud võimalik otsustada teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse

korral.

31. Kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks on kontrollimiseks esitatud sätte

asjassepuutuvus (PSJKS § 14 lõike 2 esimene lause). Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv

säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu (RKÜK) 22.

detsembri 2000. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Asjassepuutuvust on Riigikohus

sisustanud järgmiselt: "Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele

mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral." (Esimesena RKÜK 28.

oktoobri 2002. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15.)

32. Ringkonnakohtu ees seisnud vaidlus sai alguse sellest, et Tallinna Vangla keeldus M. V.le

lubamast pikaajalist kokkusaamist tema abikaasaga esiteks 29. aprillil 2009 – pärast istungit Tallinna

Ringkonnakohtus, kuid enne asjas otsuse tegemist. Teist korda taotles M. V. kokkusaamist 21.

augustil 2009. 20. juulil 2009 oli jõustunud M. V. suhtes süüdimõistev otsus, kuid vahistatu staatusest

kinnipeetava staatusesse viidi ta alles 28. augustil 2009, mil Tallinna Vanglasse jõudis Harju

Maakohtu teatis kohtuotsuse jõustumise kohta ja tehti kanne Riiklikku kinnipeetavate, karistusjärgselt

kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrisse (VangS § 51 lõike 1 punktid 2 ja 4).

33. Eelvangistuses viibiv vahistatu allutatakse seaduses toodud piirangutele (VangS § 41 lõike 2

esimene lause). Seejuures kohaldatakse eelvangistuse suhtes kinnipeetavale ehk vanglas vangistust

kandvale süüdimõistetule kohaldatavaid sätteid koos eelvangistust reguleerivates sätetes sisalduvate

erisustega (VangS § 90 lõige 1). Eelvangistust puudutavad sätted sisalduvad paragrahvis "Vahistatu

kokkusaamised" (VangS § 94). Seetõttu ei saa vahistatu suhtes kohaldada kinnipeetava kokkusaamisi

reguleerivaid sätteid, mis on eelvangistust reguleerivate sätete suhtes üldsätted. VangS § 94 on

pealkirjastatud "Vahistatu kokkusaamised" ja on selle kohaselt mõeldud reguleerima kõiki

kokkusaamiste liike – nii lühiajalisi kui ka pikaajalisi. Vahistatu kokkusaamised on selles sättes

ammendavalt reguleeritud. Kuna pikaajalisi kokkusaamisi selles sättes ei mainita, siis ei ole

vahistatul nendeks kokkusaamisteks õigust.

34. VangS §-s 94 sisalduv vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine on "seaduses

toodud piirang", millele on vahistatu vabadus allutatud VangS § 41 lõike 2 esimese lause mõttes.

VangS § 94 sätestab seega pikaajalistele kokkusaamistele "konkreetse piirangu" VangS § 41 lõike 2

teise lause mõttes. Seetõttu ei ole vanglal võimalik vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi keelata või

lubada neid VangS § 41 lõike 2 teises lauses antud kaalutlusõiguse alusel.

35. Eelnevat arvestades tuleb VangS § 94 lõiget 1 tõlgendada nõnda, et see keelab vahistatule

pikaajalised kokkusaamised. Seega ei tähenda pikaajaliste kokkusaamiste sõnaselge nimetamata

jätmine, et see küsimus oleks reguleerimata ja tegemist oleks õigustloova akti andmata jätmisega.

VangS § 94 ülejäänud lõiked reguleerivad kohtumisi konsulaartöötajaga ja lühiajaliste kokkusaamiste

korda. Neis sätestamata võimalustest ei tulene otseselt mingeid keelde, mistõttu ei saa neid norme

asjassepuutuvaks lugeda.

Sama on varem leidnud Riigikohtu halduskolleegium (Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK)

19. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-09, punkt 17).

36. Tallinna Ringkonnakohus tõlgendas järelikult VangS § 94 õigesti, leides, et just see säte ei anna

vahistatule õigust pikaajalisteks kokkusaamisteks.

37. Ülaltoodust lähtuvalt ei ole kahtlust, et M. V. oli vahistatu Tallinna Vangla 29. aprilli 2009 otsuse

tegemise ajal ning VangS § 94 lõige 1 on selles osas asjassepuutuv säte.

II

38. VangS § 94 lõige 1 on asjassepuutuv säte ka Tallinna Vangla 21. augusti 2009. a pikaajalise

kokkusaamise lubamisest keeldumise otsuse tegemisel, kuna M. V.le kohaldati ka sel ajal vahistatu

režiimi.

39. M. V.u peeti eeluurimiseks kinni alates 24. jaanuarist 2007. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 20.

juulil 2009, kuna Riigikohus ei võtnud tema kassatsiooni menetlusse. Seejuures tuleb aga rõhutada, et

vangistusseaduse mõttes ei tähenda süüdimõistva kohtuotsuse jõustumine seda, et vahistatu – VangS

§ 4 kohaselt isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise

vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas – muutuks automaatselt kinnipeetavaks.

40. Kohtuotsuse jõustumise tõttu sai M. V.d käsitada alates 20. juulist 2009 süüdiolevana temale

omistatud kuritegudes. Seejuures oli M. V.le VangS § 4 vahistatu definitsiooni kohaselt tõkendina

kohaldatud vahistamist, st eelvangistust kinnises vanglas.

Erinevalt eelvangistuses viibivast vahistatust on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu

(VangS § 2). Kinnipeetavaga on tegu juhul, kui isiku suhtes on esiteks jõustunud süüdimõistev ja teda

vangistusega karistav kohtuotsus ning teiseks kannab isik vanglas vangistust. M. V. suhtes oli 20.

juulil 2009 jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, kuid temale mõistetud karistus ei olnud teistkordse

pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamise ajal veel täitmisele pööratud. KrMS § 411 lõige 4

sätestab, et kohtulahendi täitmisele pööramise korral saadab maakohus või justiitsministri määratud

riigiasutus selle ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele; ärakirjale teeb kohus märke kohtuotsuse või

-määruse jõustumise kohta. Ka VangS § 13 viitab kinnipeetava staatusesse viimisega seotud

formaalsetele toimingutele – isik võetakse vanglasse vastu jõustunud kohtuotsuse või -määruse

ärakirja ning isikut tõendavate dokumentide alusel. Jõustunud kohtuotsus ja teatis kohtuotsuse

jõustumise kohta kuuluvad kinnipeetava isikliku toimiku esimesesse osasse (vangla sisekorraeeskirja

§ 28 lõike 2 punktid 1–2).

41. Seetõttu kohaldati M. V.le ka pärast süüdimõistmist 20. juulil 2009 kuni 28. augustil 2009

kinnipeetava staatusesse viimiseni edasi eelvangistuses viibiva vahistatu režiimi. Ta esitas 30. juulil

2009 vanglale abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks taotluse, mille Tallinna Vangla

jättis kolm nädalat hiljem, 21. augustil 2009 rahuldamata. Keeldumist motiveeriti taotleja vahistatu

staatusega.

III

42. VangS § 94 lõikes 1 vahistatutele pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine mõjutab

ebasoodsalt ehk riivab PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatust

43. PS § 26 näeb ette õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Tegemist on kahe iseseisva

õigushüvega, mille kaitsealad võivad osaliselt kattuda. Seejuures on isikuliselt kaitsealalt tegemist

kõigi- ja igaüheõigustega, esemeliselt kaitsealalt hõlmab perekonnaelu perekonnaliikmete suhete eri

tahke, eelkõige õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ja sotsiaalseid vajadusi.

Riigikohtu määratluse järgi "on pereliikmetel õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja

ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule" (RKHK 13. oktoobri 2005. a otsus asjas

nr 3-3-1-45-05, punkt 16). Seega tähendab PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus muu hulgas

õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses.

44. Vahistamine tähendab mingiks ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu

väga mitmete põhiõiguste kasutamist, seal hulgas ka perekonnaelu puutumatust. Perekonnaelu

puutumatusesse sekkumine on seejuures olemuslikult osa vahistatu staatusest. Asjas Messina nr 2

(Messina vs. Itaalia nr 2, 28. septembri 2000. a otsus, taotlus nr 25498/94, punkt 61) leidis ka

Euroopa Inimõiguste Kohus, et igasugune kinnipidamine, ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (inimõiguste konventsioon) artikli 5 valguses õiguspärane kinnipidamine, toob

kaasa pere- ja eraelu piirangud. Euroopa Inimõiguste Kohus on täpsemalt leidnud, et kokkusaamiste

arvu, kestust ja järelevalvet reguleerides riivab riik isikute õigust inimõiguste konventsiooni artiklis 8

sätestatud era- ja perekonnaelu puutumatusele (Moiseyev vs. Venemaa, 9. oktoobri 2008. a otsus,

taotlus nr 62936/00, punkt 246; Ciorap vs. Moldova, 19. juuni 2007. a otsus, taotlus nr 12066/02,

punkt 111).

45. Kokkuvõtlikult on praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas küsimus selles, kas vahistamise

raames on põhjendatud riivata perekonnaelu puutumatust nõnda, et lubatud ei ole pikaajalised

kokkusaamised.

IV

46. VangS § 94 lõige 1, nägemata vahistatule ette võimalust pikaajaliseks kokkusaamiseks, sekkub

PS §-s 26 tagatud õigusesse perekonnaelu puutumatusele kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise

ning jätkuva kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja

tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärkidel. Need eesmärgid on PS § 26 teise lause kohaselt

perekonnaelu puutumatuse riivena lubatud.

47. Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS §-s 26 sätestatud õigusesse perekonnaelu

puutumatusele ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust,

kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (RKPJK) 13. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-5-05,

punkt 7).

48. Vangistusseaduse § 94 lõige 1 on formaalselt põhiseaduspärane.

49. PS §-ga 26 tagatud igaühe õigusesse perekonnaelu puutumatusele võivad riigiasutused, kohalikud

omavalitsused ja nende ametiisikud sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse,

avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija

tabamiseks (materiaalsed erinõuded). PS § 26 teises lauses on tegemist kvalifitseeritud

seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mis juhul on perekonnaelu riive õiguspärasus sõltuvuses

kitsendavatest, sättes üldjuhul ammendavalt loetletud eeldustest. Sättes loetletud mõistete avar

tõlgendus on samas lubanud paigutada mõne loetletud põhjuse alla erinevaid piirangupõhjuseid (vt nt

RKPJK 3. mai 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-6-01, punkt 18).

50. VangS § 94 lõige 1 ei näe vahistatule pikaajalise kokkusaamise võimalust ette selleks, et selgitada

välja oletatava õigusrikkuja toimepandu, tuua ta kohtu ette ning kindlustada õigusemõistmine. Ka

vangistusseaduse eelnõu (SE 103) seletuskirja kohaselt erineb vahistatute kokkusaamiste regulatsioon

kinnipeetavate vastavast regulatsioonist eeluurimise käigu tagamise vajaduse tõttu. Õigusemõistmise

huviks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh

tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist. Mainitud eesmärgid on

PS § 26 teises lauses loetletud sekkumisvõimalusteks avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja

vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks ja kurjategija tabamiseks ning seega PS § 26 riive

legitiimseteks eesmärkideks.

51. Sarnaselt leidis ringkonnakohus, et pikaajaliste kokkusaamiste piirangu eesmärk seisneb huvis

tagada tõe väljaselgitamine kriminaalmenetluses ja õigusemõistmisel (otsuse punkt 13). Ka Riigikogu

arvates on riive eesmärgiks teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse ning uute kuritegude

ärahoidmine.

V

52. Mõõdukuse hindamisel eristab kolleegium pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamist

vahistatutele kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni ja mittevõimaldamist pärast süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumist isikule, keda ei ole veel üle viidud kinnipeetava staatusesse ja kellele

kohaldatakse jätkuvalt vahistatu režiimi. VangS § 94 lõike 1 vahistatu perekonnaelu puutumatuse

riive põhiseaduslikku õigustatust kaalub kolleegium seetõttu eraldi M. V. suhtes süüdimõistva otsuse

jõustumise järel tehtud teise pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise otsuse puhul (VI).

53. Kolleegium leiab, et kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni on pikaajaliste kokkusaamiste

mittevõimaldamine küll intensiivne sekkumine perekonnaelu puutumatusse, kuid see on kehtestatud

kaalukate kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise, sh

tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärkide

saavutamiseks.

Seega on pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine mainitud eesmärkidel sobiv, vajalik ning

mõõdukas PS § 26 riive.

54. Euroopa inimõiguste konventsioon on Riigikogu ratifitseeritud välisleping, mis on Eesti

õiguskorra lahutamatu osa ja millel on PS § 123 lõikest 2 tulenevalt prioriteet Eesti seaduste või

muude aktide suhtes (vt RKÜK 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03, punkt 31). Seetõttu

tuleb kontrollida, kas inimõiguste konventsioon nõuab pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist

vahistatutele.

55. Euroopa Inimõiguste Kohus on konventsiooni artiklit 8 kohaldades leidnud, et sellest ei tulene

kinnipeetavatele (nii vahistatutele kui ka vangistatutele) pikaajaliste kokkusaamiste õigus. Asjas

Aliev vs. Ukraina (29. aprilli 2003. a otsus, taotlus nr 41220/98) leidis kohus, et artikli 8 rikkumiseks

ei saa pidada seda, kui kinnipeetavale (konkreetsel juhul eluaegne vang) ei võimaldata või riigi

õigusaktid ei näe ette pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ega intiimsuhet abikaasaga (otsuse punkt

187), lisades, et ehkki paljudes Euroopa riikides võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi, ei tähenda

see, et teistes riikides oleks nende võimaldamata jätmine konventsiooni artikliga 8 vastuolus (otsuse

punkt 188). Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda märkis otsuses Dickson vs. Ühendkuningriik (4.

detsembri 2007. a otsus, taotlus nr 44362/04, punkt 81), et rohkem kui pooled Euroopa Nõukogu

riigid võimaldavad kinnipeetavatele pikaajalisi kokkusaamisi, lisades, et kohus ei tõlgenda endiselt

konventsiooni nii, et see paneks liikmesriikidele kohustuse võimaldada pikaajalisi kokkusaamisi.

56. Kolleegiumi teada lubavad sarnaselt Eestiga Horvaatia, Leedu ja Tšehhi vabariik, Luksemburgi

Suurhertsogiriik, Šveitsi Konföderatsiooni mitmed kantonid ja Gruusia vahistatutele vaid lühiajalisi

kokkusaamisi, mille pikkus on üsna lähedane Eesti regulatsioonile (keskmiselt umbes üks tund

nädalas). Samuti leidis Läti Vabariigi Konstitutsioonikohus, tuginedes peamiselt Euroopa Inimõiguste

Kohtu positsioonile ning muu hulgas ka otsesõnu Eesti ja Leedu regulatsioonile, et Läti põhiseadus ei

nõua vahistatutele pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist (23. aprilli 2009. aasta otsus nr 2008-42-

01).

Erinevalt eelnimetatutest on näiteks Kanadas, Norra Kuningriigis ja Saksamaa Liitvabariigis

vahistatutele ette nähtud pikaajaliste külastuste õigus.

57. Vaid Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitusena (Rec (2006) 2) vastu võetud "soovitusliku

iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistik" normid", mis "ei ole Eesti jaoks küll õiguslikult siduvad",

kuid mida "tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest

võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel" (RKHK 5. veebruari

2009. a määrus asjas nr 3-3-1-95-08, punkt 9), peab vajalikuks, et vahistatul peaksid välismaailmaga

suhtlemisel olema kinnipeetavatega võrdsed õigused, kui kohus ei ole kehtestanud isiku suhtes

kindlaks ajavahemikuks eripiirangut (punkt 99). Kinnipeetavate kohta on Euroopa Vanglareeglistiku

punktis 24.1 märgitud, et neile tuleks maksimaalselt võimaldada kokkusaamisi perekonnaga. Punkti

24.2 kohaselt võib kokkusaamiste suhtes kohaldada piiranguid, kui see on vajalik nt eeluurimise

huvides. Punkti 24.4 kohaselt peavad kokkusaamised võimaldama normaalsel viisil säilitada vangide

perekondlikke suhteid. Vanglareeglistiku seletuskiri täpsustab, et perekondlikud kokkusaamised

võiksid võimaluse korral kesta kauem, näiteks 72 tundi, nagu paljudes Ida-Euroopa riikides.

58. Perekonnaelu puutumatuse tagamise kohustust saab seadusega piirata juhul, kui piirangu

kehtestamisel on järgitud põhiseaduses nimetatud eesmärki ja proportsionaalsuse põhimõtet –

piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste

ja vabaduste olemust (PS § 11 teine lause). Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või

õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Proportsionaalsuse põhimõttega

peab arvestama ka seadusandja, mitte üksnes õiguse kohaldaja (vt RKPJK 28. aprilli 2000. a otsus

asjas nr 3-4-1-6-00, punkt 13). Mainitud põhimõttele vastavust kontrollib kohus järjestikku kolmel

astmel – kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas

tähenduses ehk mõõdukust. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral ei ole vaja kontrollida abinõu

vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse

seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu

eesmärgi saavutamist. (RKPJK 6. märtsi 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15.)

Perekonnaelu puutumatusse sekkumise õigustatust tuleb seejuures kaaluda kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning

võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärkidel.

59. Vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine on sobiv abinõu kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise vältimise eesmärkidel, kuivõrd vahistatu

pikemaajalisem kontrollimatu koosolemine abikaasaga võib soodustada pakkumineku ja kuritegude

jätkuva toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise

organiseerimist.

60. Vahistatute puhul ei ole võimalik saavutada kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva

kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate

mõjutamise vältimise eesmärke teise, isikut vähem koormava, kuid vähemalt sama efektiivse

abinõuga kui pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine.

61. Eelmainitud eesmärkidel ei pruugi olla pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega sama

efektiivseteks ja isikut vähem koormavateks abinõudeks näiteks vangistusseaduses ettenähtud

meetmed, nagu vahistatu kirjavahetuse ja telefonikõnede jälgimine, pakkide läbivaatus, samuti

võimalus kasutada julgeolekumeetmetest läbiotsimist ning jälitustegevuse seaduse alusel

jälitusasutuste tehtavad toimingud. Sama efektiivne meede, saavutamaks kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning

võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärke, ei ole ka menetlejale õiguse andmine

lubada vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi.

62. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive,

seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (RKPJK 6. märtsi 2002. a otsus asjas nr 3-

4-1-1-02, punkt 15).

63. Vahistatu perekonnaelu puutumatus on oluline väärtus, mille suhtes tuleb kriminaalasjades

õigusemõistmise huvides rakendada võimalikult vähe piiranguid vaatamata sellele, et vahistatu võis

toime panna kuriteo. Ühelt poolt kehtib vahistatu suhtes süütuse presumptsioon (PS § 22 lõige 1),

teisalt võib PS § 20 lõike 2 punktide 1 või 3 alusel olla vajalik kohaldada seaduses sätestatud juhtudel

ja korras isiku suhtes tõkendina vahi all pidamist, millega kaasneb pikaajaliste kokkusaamiste

mittevõimaldamise tõttu intensiivne perekonnaellu sekkumine.

64. Kuna vabaduse võtmine on vabadusõiguse raske piiramine, näeb seadus vahi alla võtmise

tõkendina ette põhiseaduse mõttes äärmuslikumateks juhtudeks (ultima ratio). Kriminaalmenetluse

seadustik võimaldab ka muid, isiku õigusi ja vabadusi suhteliselt vähem piiravaid kriminaalmenetluse

tagamise vahendeid (vt KrMS 4. ptk § 128, §-d 141–142, ka § 135). Vahistamine on PS § 20 lõike 2

punkti 3 kohaselt lubatud juhul, kui on põhjendatud kahtlus, et pannakse toime õigusrikkumine, kui

põhjendatult peetakse vajalikuks süüteo toimepanemise ärahoidmist või kui on vajalik takistada

põgenemist pärast kuriteo toimepanemist olukorras, kus isiku süütegu ei ole veel tõendatud, kuid

selle võimalikkuses on põhjendatud kahtlus (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 30. augusti 1990. a

otsus Fox, Campbell ja Hartley vs. Ühendkuningriik, taotlused nr 12244/86, 12245/86 ja 12383/86,

punkt 32).

Vahistamine on kahtlustatavale, süüdistatavale või süüdimõistetule kohaldatav tõkend, mis seisneb

isikult kohtumääruse alusel vabaduse võtmises (KrMS § 130 lõige 1). KrMS § 130 lõike 2 kohaselt

võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada (st tõkendi kohaldamiseks on alus), kui ta võib

kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid (vt ka PS § 20 lõike 2

punkt 3). Kohtu alla antud ja vabaduses viibiva süüdistatava võib vahistada linna- või maakohtu või

ringkonnakohtu määruse alusel, kui ta ei ole kohtu kutsel ilmunud ja võib kohtumenetlusest jätkuvalt

kõrvale hoiduda (KrMS § 130 lõige 4).

PS § 20 lõike 2 punktist 1 lisandub ka süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamise eesmärk, mille

huvides võib kohus süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks vahistada

vabaduses viibiva süüdistatava (KrMS § 130 lõige 41) ja süüdimõistva kohtuotsuse täitmise

tagamiseks vabaduses viibiva süüdimõistetu (KrMS § 130 lõige 5, vahistamise kord §-s 429).

65. Pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega vahistatu perekonnaelule tekkiva riive

mõõdukust kaalutakse kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude

toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise

vältimise huvi aspektist vahistamise kui tõkendi valikul ning selle kohaldamise otsustamisel.

Vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatavad näiteks kahtlustatava käitumine selle

terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka

teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

(RKKK) 11. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-103-06, punkt 16). Seega saab juba vahistamise

aluse tuvastamisel arvesse võtta perekonnaelu. See tähendab, et isikut ei võeta vahistamise aluse

puudumise tõttu vahi alla, kuna tema perekonnaelust tulenevalt võib arvata, et ta nt ei hoia

menetlusest kõrvale ega pane toime uusi kuritegusid.

Enne kui (eeluurimis)kohtunik kohaldab prokuröri taotlusel KrMS § 130 lõigete 2, 4, 41 või 5 alusel

tõkendina vahistamist, tuleb KrMS § 127 lõike 1 kohaselt arvestada tõkendi valimisel

kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise

jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust,

kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi

kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. KrMS § 127 lõike 1 alusel kaalutakse seega ka tõkendi

valikul seda, kuidas erinevad tõkendid sekkuvad isiku perekonnaellu. Viimasega arvestamine võib

samuti viia teise tõkendi valikuni. Otsustades kohaldada vahistamist, on hinnatud, et leebemate

tõkenditega ei ole võimalik vahistamise eesmärke saavutada. Sellist regulatsiooni tuleb pidada

perekonnaelu puutumatuse tagamise huvides mõõdukaks.

66. Lisaks on kriminaalmenetluse seadustikus nähtud ette võimalus vaidlustada vahi all pidamist, üle

kuue kuu kestvatel vahistamisjuhtudel peab menetleja vahi all pidamist ka ise kontrollima (KrMS §

137 lõiked 1 ja 4).

Kui kohtu arvates on vahi all pidamine muutunud õigustamatuks, tuleb vahi all pidamine lõpetada,

vajadusel asendada see mõne muu tõkendiga. Kui vahi all pidamise alus on ära langenud, tuleb isik

KrMS § 131 lõike 5 kohaselt vabastada viivitamatult. Kui kohus aga leiab, et vahi all pidamine on

jätkuvalt põhjendatud, siis arvestab ta seejuures ka tagajärjega, milleks on perekonnaga

kokkusaamise võimaluste piiramine.

67. Vahi all pidamise pikkuse kohta on seaduses sätestatud, et kahtlustatav või süüdistatav ei või olla

vahistatud üle kuue kuu (KrMS § 130 lõike 3 esimene lause); KrMS § 130 lõige 31 näeb ette, et

kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral või kriminaalmenetluses rahvusvahelise

koostööga kaasnevatel erandlikel asjaoludel võib eeluurimiskohtunik riigi peaprokuröri taotlusel

pikendada vahi all pidamise tähtaega üle kuue kuu.

Justiitsminister on oma arvamuses väitnud, et pikemaajalised vahi all viibimised on pigem erand kui

reegel, ning toonud välja statistika, et 2008. aastal vahi alt vabanenud isikud viibisid keskmiselt vahi

all 5,2 kuud, sh kohtueelses uurimises keskmiselt 3,9 kuud ja kohtumenetluses 2,9 kuud.

68. Kolleegium rõhutab siiski, et olenemata vahi all olemise aja pikkusest on vahi all viibimisel

pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega tekkinud PS §-st 26 tuleneva perekonnaelu õiguse

riive mõõdukas, kui seda õigustavad olulised kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva

kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate

mõjutamise vältimise eesmärgid. Kuna vahi all pidamine on tingitud kriminaalasjas õigusemõistmise

huvidest, siis saab ka vahistatule lubatud suhtlemise määra ja viisid tingida eeskätt just pakkumineku

vältimise ning kvaliteetsete tõendite, sh tunnistajate ütluste, st kriminaalmenetluses tõe

väljaselgitamise huvi. Vahistamise kohaldamise pikkuse ning sellega kaasneva pikaajaliste

kokkusaamiste keelu puhul võib küsimus tekkida eelkõige tõkendi kohaldamise jätkuva õigustatuse

aspektist, st vastavusest KrMS § 130 lõigetele 2, 4, 41 või 5.

69. Kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise, sh tõendite

hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärkide ning

perekonnaelu huvide vastastikusel kaalumisel tuleb silmas pidada seda, et kahtlustataval või

süüdistataval oleks pikaajalise, pideva jälgimiseta kokkusaamise (VangS § 25 lõige 2, vangla

sisekorraeeskirja § 41 lõige 1) tulemusena võimalik kavandada ja korraldada enda pakkuminekut

ning kuritegude toimepanemist. Kahtlustataval või süüdistataval oleks võimalik pikaajalise

kokkusaamise käigus näiteks kontakteeruda oma abikaasa kaudu võimalike tunnistajatega, mõjutades

abikaasat kas ise või teiste isikute vahendusel pöörduma tunnistajate – või ka hoopis kannatanute –

poole ning mõjutada viimaseid kas andma valeütlusi või takistada nende ilmumist, st sooritada KarS

§-des 317, 322 ning 323 keelatud isiku õiguste vastaseid süütegusid kohtueelses ja kohtumenetluses.

Lisaks on pikemaajalisel kokkusaamisel mh abikaasaga võimalik paremini korraldada tõendite

hävitamist, muutmist ja võltsimist, st KarS §-s 316 keelatud süütegusid. Teisalt aga ei tohi PS § 22

lõike 3 kohaselt kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Seega juhul, kui

kahtlustatav või süüdistatav kasutaks kriminaalasjas õigusemõistmise takistamiseks oma lähedase

abi, ei oleks seaduslikult võimalik sundida seda lähedast isikut (vt KrMS § 71 lõige 1) uurijale,

prokurörile ja kohtule menetluse ja õigusemõistmises tõe tuvastamise takistamist tunnistama.

Euroopa Inimõiguste Kohus leidis sarnaselt kohtuasjas Messina nr 2 (2000), et pereliikmete

lühiajalistel külaskäikudel rakendatud isikute lähikontakti takistavad turvameetmed olid õigustatud,

vähendamaks maffiaperekonna liikmete puhul loomuomase organiseeritud kuritegevusega kontakti

säilitamise riski (otsuse punkt 66).

70. Kolleegiumi arvates aitab pikaajalise kokkusaamise võimaluse puudumisel perekonnasuhete

säilimisele kaasa võimalus suhelda perekonnaga lühiajalistel kokkusaamistel (VangS § 94 lõige 1),

õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele (VangS § 96 lõige 1) ning pakisaamisvõimalus (VangS

§ 98 lõige 1), samuti vahistatu lühiajaline – kuni üheks päevaks – väljaviimine olulistel ja

edasilükkamatutel isiklikel asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku kohalolekut (VangS § 99 lõige

1).

71. Seega ei saa nõustuda ringkonnakohtuga, et VangS § 94 lõige 1, mis ei võimalda vahistatutele

pikaajalisi kokkusaamisi, on vastuolus PS §-s 26 sätestatud õigusega perekonna- ja eraelu

puutumatusele.

VI

72. Pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine isikutele, keda pole pärast süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumist veel üle viidud kinnipeetava staatusesse ja kelle suhtes kohaldatakse jätkuvalt

vahistatu režiimi, on kolleegiumi hinnangul samuti põhiseaduspärane.

73. Kolleegium kaalub pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamise põhiseaduslikkust ajavahemikul,

mis jääb süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise ning vanglakaristuse täitmisele pööramise vahele.

74. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri eraldi jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramist

juhul, kui süüdimõistetu viibib kohtumenetluse ajal vahi all (vt § 414).

Kuna M. V. kassatsiooni ei võetud menetlusse, lisati kassatsioon ja Riigikohtu määrus

kriminaaltoimikusse, mis tagastati 21. augustil 2009 Harju Maakohtule. Apellatsioonikohtu jõustunud

kohtuotsuse pöörab täitmisele samas kriminaalasjas esimese kohtulahendi teinud maakohus (KrMS §

411 lõige 2), praegusel juhul Harju Maakohus, kes kohtulahendi täitmisele pööramiseks saatis selle

ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele – Tallinna Vanglale (KrMS § 411 lõige 4). Kriminaalasjas

kas apellatsiooni või kassatsiooni esitamisel pööratakse süüdimõistev otsus täitmisele kriminaalasja

apellatsiooni- või kassatsioonikohtust tagastamisest alates kolme päeva jooksul (KrMS § 412 lõige

2). Riigi- ja ringkonnakohtust kriminaalasja tagastamiseks ei ole eraldi tähtaega ette nähtud (vt

KrMS § 412 lõige 2), kuid oleks otstarbekas see siiski sätestada.

75. Seega on põhimõtteliselt võimalik ka juhul, kui riigiasutused tegutsevad seaduses ettenähtud

piirides, viivitus jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramisel mh isikute suhtes, kellele kohaldatakse

edasi vahistatu režiimi. Eeldatavasti ei ole ajavahemik süüdimõistva ja isikut vangistusega karistava

kohtuotsuse jõustumise ning vanglakaristuse täitmisele pööramise vahel tavajuhul pikk.

M. V.l oli selleks ajavahemikuks 20. juuli 2009 kuni 28. august 2009, st ligi 40 päeva. Kolleegiumi

arvates tuleb aga eristada õigustloovate aktide põhiseaduslikkust ning riigiasutuste tegutsemise

seaduslikkust ja mõistlikkust, mille hindamiseks on esimesel juhul lõplik pädevus Riigikohtul ja

teisel juhul halduskohtutel.

76. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kinnipeetava staatusesse üleviimata isikutele, kellele

kohaldatakse jätkuvalt vahistatu režiimi, ei ole pikaajaliste kokkusaamiste keelu eesmärkideks enam

selles asjas kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise,

sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimine. Selles

olukorras on pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamise legitiimseteks, PS § 26 teisele lausele

vastavateks eesmärkideks avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse vanglas,

samuti kuritegude tõkestamine. Pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamisega ülalmainitud isikutele

soovitakse vältida vanglas pikaajalisest kokkusaamisest potentsiaalselt lähtuvat ohtu avalikule korrale

ning teistele isikutele, samuti tõkestada võimalikke kuritegusid.

77. Süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise järel kinnipeetava staatusesse veel üleviimata isikutele,

kellele kohaldatakse jätkuvalt vahistatu režiimi, pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamine on vanglas

avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse, samuti kuritegude tõkestamise

eesmärkidel sobiv ja vajalik abinõu.

78. Nimelt hindab isiku paigutamise otsustav vangla (justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9

"Täitmisplaan" – täitmisplaan – § 2 lõige 1) kahe nädala jooksul pärast süüdimõistva ja vangistusega

karistava kohtuotsuse jõustumist esmaselt isikuga seotud riske (justiitsministri 14. mai 2008. a

määruse nr 21 "Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend" – ITK

koostamise juhend – § 2) ning arvestab otsuse täitmisele pööramisel isiku vanglasse paigutamise

otsustamisel mh isiku iseloomuomadusi (VangS § 11 lõige 1). Valik, millisesse vanglasse

paigutatakse vahistatu, sõltub asja arutava kohtu asukohast (täitmisplaani § 3). Seevastu otsus,

millises vanglas hakkab kinnipeetav vanglakaristust kandma, sõltub tema elukohast või/ja kuriteo

liigist, karistuse pikkusest või tema ohtlikkusest ja retsidiivsusriskist, kutsehariduse omandamisest,

sõltuvushäirest, vanusest või soost (täitmisplaani § 5 ja § 6 lõige 2).

79. Süüdimõistva ja vangistusega karistava kohtuotsuse täitmisele pööramise järel läbib isik, kellele

seni kohaldati vahistatu režiimi, vangla vastuvõtuosakonna. Seal tehakse kindlaks kinnipeetava

eluloolised andmed, määratakse tema sotsiaalpsühholoogiline prognoos ja selgitatakse välja muud

andmed, mis on vajalikud kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamiseks (VangS § 14 lõige 3).

Ka vastuvõtuosakonnas viibides ei võimaldata senisele vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi (VangS §

25 lõige 3), kuid menetletakse sellekohaseid taotlusi. Kinnipeetava vastuvõtuosakonnas viibimise aeg

ei tohi seejuures ületada kolme kuud (VangS § 14 lõige 4).

80. Vahistatu puhul – erinevalt kinnipeetavast – ei koguta ka teda ja tema vanglaväliseid suhteid

iseloomustavaid muid andmeid (vt vangla sisekorraeeskirja § 28 lõige 4, VangS § 91 lõige 1 ja § 17

lõige 2). Kinnipeetava isiklikku toimikusse (VangS § 17 lõige 1) aga lisatakse individuaalne

täitmiskava, mis koostatakse neile kinnipeetavaile, kelle reaalselt kandmisele kuuluva vangistuse

tähtaeg ületab ühte aastat (VangS § 16 lõige 1).

Individuaalne täitmiskava on kinnipeetava karistuse täideviimise programm, milles esitatakse

kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise graafik

(ITK koostamise juhendi § 1 lõige 1), ja mis peab ITK koostamise juhendi § 1 lõike 3 punktide 5-7

kohaselt mh sisaldama andmeid kinnipeetava ohtlikkuse ja ohustatuse kohta vabanedes; teavet

kinnipeetava isikuomadustest ja käitumisest tulenevate riskide kohta; tegevusi riskide maandamiseks

ja tegevuste graafikut. ITK koostamise juhendi § 2 kohaselt koosneb täitmiskava koostamise protsess

kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamisest, täitmiskava koostamisest, selle kinnitamisest ning

kinnipeetava poolt allakirjutamisest.

Individuaalne täitmiskava koostatakse hiljemalt nelja nädala jooksul pärast vanglasisest paigutamist.

Seejuures ei või esialgse riskihindamise algatamisest kuni täitmiskava kinnitamiseni kuluv aeg

ületada kahte kuud, samas ei arvestata riskihindamise ja vanglasisese paigutamise vahelist aega

täitmiskava koostamise aja sisse. (Vt ITK koostamise juhendi § 2.)

81. Seega on vahistatu puhul hindamata temast lähtuvad riskid avalikule korrale ning teistele

isikutele, samuti tema üldine ohtlikkus, sh oht uute kuritegude sooritamiseks. Sellises olukorras, kus

veel on teadmata jätkuvalt vahistatu režiimis viibiva isiku ohtlikkus, aitab veel kinnipeetava

staatusesse viimata isikutele pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamine kaasa vanglas avaliku korra

normaalsele toimimisele ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsele, samuti kuritegude

tõkestamisele. Mainitud eesmärkide saavutamiseks puuduvad sama efektiivsed meetmed kui

pikaajaliste kokkusaamiste keelamine. Näiteks ei asendaks seda vangla direktori määratud

vanglateenistuja igakordne kaalutlusotsus pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel.

82. Kuivõrd üldjuhul pole ajavahemik süüdimõistva ja isikut vangistusega karistava kohtuotsuse

jõustumise ning vanglakaristuse täitmisele pööramise vahel liiga pikk, tagatud on muud

suhtlusvõimalused perekonnaga (vt otsuse punkti 70) ning pikaajaliste kokkusaamiste

mittevõimaldamist õigustavad olulised, vanglas avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja

vabaduste kaitse, samuti kuritegude tõkestamise huvid, ei ole sekkumine PS §-ga 26 tagatud igaühe

õigusesse perekonnaelu puutumatusele ebamõõdukas.

83. Ülaltoodust tulenevalt jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu taotluse tunnistada VangS § 94

lõige 1 põhiseadusega vastuolus olevaks PSJKS § 15 lõike 1 punkti 6 alusel rahuldamata.

Märt Rask, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jüri Põld