3-4-1-19-10 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-19-10

Otsuse kuupäev

31. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar,

Lea Kivi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 181 lõike 31

põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 2-08-87222

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses 28. veebruaril 2011

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2010. a otsusega Asko Kalevi Lahtoneni hagi ja mõistis

Tatjana Lahtonenilt välja kahju hüvitamiseks 140 000 krooni ning 15 627 krooni 15 senti viivist ja

lisaks ajavahemiku eest alates 2. veebruarist 2010 kuni põhinõude täitmiseni viivise võlaõigusseaduse

§ 113 lõikes 1 sätestatud määras protsendina põhinõudest.

2. Maakohtu otsuse peale esitas kostja T. Lahtonen apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu

otsuse täies ulatuses tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata.

Seaduse kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses esitatud nõudelt tasuda riigilõivu 15 000 krooni.

Apellatsioonkaebuselt kostja riigilõivu ei tasunud, vaid esitas menetlusabi taotluse. Apellant palus

vabastada end riigilõivu tasumisest 10 000 krooni ületavas osas ning võimaldada tal tasuda selles

osas riigilõivu osade kaupa: 4000 krooni kohtu määratud tähtajaks ning 6000 krooni kahes võrdses

osas 10. jaanuariks 2011 ja 10. märtsiks 2011. Taotlusele lisas apellant andmed oma majandusliku

seisundi kohta.

3. 24. novembril 2010 esitas apellant Tallinna Ringkonnakohtu ettepanekust juhindudes täiendavad

andmed oma majandusliku seisundi kohta.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. detsembri 2010. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-87222

T. Lahtoneni menetlusabi taotluse rahuldamata.

Kohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas apellanti maksma apellatsioonkaebuselt

riigilõivu 15 000 krooni 15 päeva jooksul määruse jõustumisest.

Lisaks tunnistas Tallinna Ringkonnakohus põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jättis

kohaldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 181 lõike 31.

5. Ringkonnakohtu määrus saabus Riigikohtusse 8. detsembril 2010.

Tallinna Ringkonnakohtu määrus

6. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas, et kuna tsiviilasja riigilõiv ei ületa apellatsiooniastmes

eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, esinevad apellandi

T. Lahtoneni puhul TsMS § 182 lõike 2 punktis 1 sätestatud asjaolud, mistõttu on välistatud talle

menetlusabi andmine.

7. Järgmiseks leidis kohus, et TsMS § 181 on täiendatud lõikega 31, mis on kohtu arvates sedavõrd

õigusselgusetu, et ei vasta PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttele.

Kohus leidis, et kui TsMS § 181 lõiget 31 tõlgendada viisil, et selle eesmärgiks on anda menetlusabi

ka juhul, kui selle andmiseks ei ole taotleja majanduslikust olukorrast tulenevat alust, siis on see säte

vastuolus TsMS § 181 lõike 1 punktiga 1, mis seab menetlusabi andmise sõltuvusse taotleja

majanduslikust olukorrast. Siis on TsMS § 181 lõige 31 ületamatus vastuolus ka TsMS § 182 lõike 2

punktiga 1, sest kohustaks kohut kaaluma TsMS § 181 lõikes 31 sätestatud menetlusabi andmist

isikule, kellele igasuguse menetlusabi andmine on TsMS § 182 lõike 2 punktist 1 tulenevalt keelatud.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

8. Riigikogu õigus- ja põhiseaduskomisjoni arvates on TsMS § 181 lõige 31 põhiseadusega kooskõlas

olev erinorm TsMS § 181 lõike 1 punkti 1 ja § 182 lõike 2 punkti 1 suhtes ning tegemist ei ole

õigusselgusetu olukorraga PS § 10 tähenduses.

TsMS § 181 lõige 31 on kohtu otsustusõigust laiendav ja menetlusosalist soodustav säte puhuks, kui

menetlusabi taotluse rahuldamiseks puudub taotleja majandusliku seisundi tõttu alus. Sel viisil

menetlusabi andmiseks ei pea menetlusabi taotleja vastama menetlusabi andmise tingimustele

majandusliku seisundi osas, küll aga tuleb kohtul menetlusabi taotluse läbivaatamisel hinnata taotleja

menetluses osalemise eeldatavat edukust, samuti asja tähtsust taotlejale ning menetluses osalemise

mõistlikkust (TsMS § 181 lõike 1 punkt 2 ja lõiked 2–3).

9. Apellant T. Lahtonen Riigikohtule arvamust ei esitanud.

10. Vastustaja A. K. Lahtonen leiab, et TsMS § 181 lõige 31 on õigusselge ja üheselt mõistetav ning

vastab PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõtetele.

Lisaks toob vastustaja välja, et ringkonnakohus on kohaldanud TsMS § 182 lõike 2 punkti 1 ning

keeldunud selle alusel apellandile menetlusabi andmast. Kohus ei ole samas leidnud ühtegi

TsMS § 181 lõikes 31 toodud asjaolu, et nimetatud sätet kohaldada, mistõttu ei ole tegemist

asjassepuutuva normiga.

11. Õiguskantsleri hinnangul ei ole Tallinna Ringkonnakohtu taotlus algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve TsMS § 181 lõike 31 põhiseadusele vastavuse üle lubatav.

Õiguskantsleri arvates ei nähtu Tallinna Ringkonnakohtu määrusest, nagu oleks kohus TsMS § 181

lõike 31 kohaldamiseks asunud hindama, kas riigilõivu korraga tasumine takistas või ei takistanud

konkreetsel juhul ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud

õiguse või huvi kaitseks. Järelikult ei selgitanud kohus välja kõiki normi rakendamiseks vajalikke

asjaolusid ega asunud ka normi rakendama, mistõttu ringkonnakohtu taotlus ei ole lubatav.

12. Juhuks, kui Riigikohus asub seisukohale, et TsMS § 181 lõike 31 põhiseaduslikkuse järelevalve

on lubatav, on õiguskantsleri hinnangul lisaks TsMS § 181 lõikele 31 asjassepuutuvad ka TsMS § 182

lõike 2 punkt 1, mis välistab sättes nimetatud asjaoludel füüsilisest isikust kostjale menetlusabi

andmise, ning TsMS § 183 lõige 1, mis välistab üldjuhul juriidilisele isikule menetlusabi andmise.

PS § 15 lõikes 1, § 24 lõikes 5 ning § 28 lõikes 2 sisalduvaid põhiõigusi riivab see, et TsMS § 181

lõikes 31, § 182 lõike 2 punktis 1 ja § 183 lõikes 1 nähakse ette piirangud menetlusabi saamisele.

13. Õiguskantsleri arvates ei saa norme pidada põhiseadusvastaseks, kui mõistliku pingutusega on

tõlgendamist kasutades võimalik välja selgitada kehtiv käitumisjuhis.

Õiguskantsler leiab, et TsMS § 181 lõige 31 tundub sõnastuslikult ning eesmärgilt menetlusabi

taotleja jaoks soodsam ning võib tagada osal juhtudel õigluse, kuid säte ei pruugi tagada õiglust

kõikidel sarnastel juhtumitel. Samuti ei soodusta säte menetlusökonoomiat ning probleemseks võib

pidada ka küsimust, kas initsiatiiv sätte kohaldamiseks tuleneb üksnes kohtult või on ka menetlusabi

taotlejal võimalik sätte kohaldamist taotleda. Lisaks võib mainitud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

sätete koostoimes kohaldamisel tekkida küsimus vastandlikest eesmärkidest.

14. Õiguskantsler arvab, et juriidilise isiku puhul on põhjendatud TsMS § 181 lõikest 31 erinev,

kitsam menetlusabi andmine, st menetlusabi andmine üksnes väga erandlikel juhtumitel. TsMS § 183

lõikes 1 sätestatud piirangu anda menetlusabi sätte tingimustele mittevastavale juriidilisele isikule

kohaldamisel ei ole menetlusabi eesmärgid samavõrra kõrged kui TsMS § 182 lõike 2 punktis 1

sätestatud piirangu puhul anda menetlusabi füüsilisele isikule, kelle menetluskulud ei ületa

eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, millest on tehtud

seaduslikud mahaarvamised. Inimese toetamisel on oluline arvestada tema sotsiaalriigi ideest

tuleneva inimväärikusega, mida aga juriidilise isiku puhul arvestada ei tule. Seetõttu võib

TsMS § 181 lõike 31 ja § 183 lõike 1 koostoimes kohaldamine vajada nii menetlusabi vajaja kui ka

kohtu jaoks seadusandja selgemaid juhiseid.

Seetõttu mõistab õiguskantsler ringkonnakohtu küsimuse püstitust normide ületamatust vastuolust

ning raskustest nende kohaldamisel, seda siiski mitte niivõrd füüsilisest isikust, vaid juriidilisest

isikust menetlusabi taotleja puhul.

15. Seega leiab õiguskantsler pärast TsMS § 181 lõike 31, § 182 lõike 2 punkti 1 ja § 183 lõike 1

koostoimes kohaldamise võimalikkuse analüüsimist, et kuna algidee – igaühel peab olema võimalik

oma õigusi kohtus kaitsta ning riigi kohustuseks on selle õiguse tegelik tagamine – menetlusabi

andmise võimaluste loomisel on kõigi kolme sätte puhul sarnane, on võimalik tõlgendada ja

kohaldada TsMS § 181 lõiget 31 koostoimes § 182 lõike 2 punktiga 1 põhiseadusega kooskõlas

oleval viisil. See on kooskõlas menetlusabi taotleja põhiõigustega ning ei muuda norme sisutühjaks.

16. Justiitsminister leiab, et TsMS § 181 lõige 31 on piisavalt määratletud ja vastab õigusselguse

põhimõttele ning on sellest tulenevalt põhiseadusega kooskõlas.

17. TsMS § 181 lõige 31 on asjassepuutuv säte, kuna ringkonnakohus tuvastas esiteks, et apellandi

puhul esinevad TsMS § 182 lõike 2 punktis 1 sätestatud asjaolud, mistõttu on välistatud talle

menetlusabi andmine, mille järel asus ringkonnakohus teiseks analüüsima, kas apellandi puhul on

võimalik kohaldada TsMS § 181 lõikes 31 sätestatut. Juhul kui TsMS § 181 lõige 31 on

põhiseadusega kooskõlas, on ringkonnakohtul võimalik kaalutlusõiguse alusel otsustada, et

apellandile tuleb menetlusabi anda, võimaldades tasuda riigilõivu osamaksetena.

18. Vaidlustatud normi eesmärk ja kohaldamine tuleneb selgelt normi sõnastusest, selle

süstemaatilisest asukohast seadustikus ning seaduseelnõu seletuskirjast. Justiitsministri hinnangul on

TsMS § 181 lõige 31 erinorm TsMS § 181 lõike 1 punkti 1, § 182 lõike 2 ja § 186 suhtes –

TsMS § 181 lõige 31 sätestab viidatud normidest erandi menetlusabi andmiseks isiku majandusliku

seisundi hindamisel.

Justiitsminister toob välja, et seadusandja eesmärgiks TsMS § 181 lõike 31 kehtestamisel oli

võimaldada kohtul määrata menetlusabi taotluse läbivaatamisel hagiavalduse või apellatsioonkaebuse

esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu tasumine ajatamisega ka juhul, kui taotleja majanduslik

olukord ei võimalda talle menetlusabi anda, kuid riigilõivu korraga tasuma kohustamine on kohtu

hinnangul asjaolusid arvestades ebaõiglane või ebamõistlik. Kohtul on TsMS § 181 lõike 31

kohaldamisel seejuures kaalutlusõigus ning mingeid kindlaid kriteeriume selle kohta, kuidas hinnata,

kas riigilõivu korraga tasumine takistab ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava

ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, seadusandja ette ei näinud.

Justiitsminister lisab, et TsMS § 181 lõike 31 kehtestamisega taotlust esitama õigustatud isikute ringi

ei laiendatud. Seega on kohtul seadusandja mõtet arvesse võttes võimalik kohaldada TsMS § 181

lõiget 31 juhul, kui ta vaatab läbi lubatavat taotlust. See tähendab, et taotlejaks on füüsiline isik, kui

menetlus ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega, või juriidiline isik, arvestades

TsMS §-s 183 sätestatud piiranguid. Juhul kui menetlusabi taotleb isik, kes ei ole selleks õigustatud –

nt äriühing, kelle suhtes ei ole pankrotti välja kuulutatud, – tuleks normi väljatöötajate hinnangul

kohtul, nii nagu ka enne TsMS § 181 lõike 31 jõustumist, jätta menetlusabi taotlus läbi vaatamata,

sest TsMS § 183 lõike 1 kohaselt ei ole sättes nimetamata juriidilistel isikutel õigust menetlusabi

taotleda. Kui isikutel puudub õigus menetlusabi taotleda, ei saa selliste lubamatute taotluste alusel

menetlusabi anda ka TsMS § 181 lõike 31 järgi.

Justiitsminister rõhutab, et seadusandja eesmärgiks oli võimaldada TsMS § 181 lõike 31 kohaldamist

üksnes juhul, kui kohus vaatab läbi lubatud menetlusabi taotlust, ning seetõttu eraldi taotlust

TsMS § 181 lõike 31 kohaldamiseks ei esitata.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

19. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197; RT I 2010, 26, 128) § 181 lõige 31

sätestab:

"§ 181. Menetlusabi andmise tingimused

[---]

(31) Kui menetlusabi taotluse läbivaatamisel ilmneb, et taotleja majandusliku seisundi tõttu puudub

alus talle menetlusabi andmiseks, kuid kohus leiab, et tasumisele kuuluva riigilõivu korraga tasumine

takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse

oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, võib kohus menetlusabi korras määrata,

et hagiavalduselt või apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluv riigilõiv tasutakse osamaksetena kohtu

määratud tähtaja jooksul."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Kolleegium hindab esiteks TsMS § 181 lõike 31 asjassepuutuvust (I) ja seejärel sätte õigusselgust

(II).

I

21. Kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks on kontrollimiseks esitatud sätte

asjassepuutuvus (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2

esimene lause) ehk otsustav tähtsus kohtuasja lahendamisel (Riigikohus järjepidevalt alates

22. detsembri 2000. a otsusest üldkogu asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Asjassepuutuvust on

Riigikohus sisustanud järgmiselt: "Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte

põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral."

(Esmakordselt 28. oktoobri 2002. a otsuses üldkogu asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

22. Tallinna Ringkonnakohus otsustas 6. detsembri 2010. a määrusega nr 2-08-87222

apellatsioonkaebuse alusel küsimust, kas apellandil T. Lahtonenil on õigus saada menetlusabi ja

tasuda apellatsioonkaebuselt hagihinnaga 140 000 krooni riigilõivu 15 000 krooni asemel

osamaksetena 10 000 krooni. Asjas on põhivaidluseks seega menetlusabi saamise võimalus.

Ringkonnakohtu kohaldatavad sätted peavad seega olema asjassepuutuvad küsimuse puhul, kas

apellandil on võimalus kaebusele käigu andmiseks saada menetlusabi, sh riigilõivu osamaksetena

tasuda.

23. Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine eeldab mõnel juhul ka selle hindamist, kas konkreetse

normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusvastaseks tunnistatud normi,

samuti norme, mis määratlevad põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja

ulatuse. Seejuures on asjassepuutuvuse hindamiseks vajalik, et asja lahendav kohus oleks välja

selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud (Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-15-08, punkt 17) kui ka kohaldatava õigusnormi

(Riigikohtu 25. novembri 2003. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-9-03, punkt 12).

24. TsMS § 181 lõike 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja

ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda

üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on

edukas.

Tallinna Ringkonnakohus kohaldas füüsilisele isikule menetlusabi andmist piiravat TsMS § 182 lõike

2 punkti 1, mille kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud eeldatavasti ei

ületa menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse

esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud

ja sundkindlustuse maksed ning seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud

summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Ringkonnakohus hindas apellandi

taotluses esitatud andmeid tema majandusliku seisundi kohta ning leidis, et kuna menetluskulud,

mille tasumiseks apellant menetlusabi on taotlenud (15 000-kroonine riigilõiv), ei ületa menetlusabi

taotluses esitatud andmeid aluseks võttes TsMS § 182 lõike 2 punktis 1 nimetatud summat (selles

asjas 22 250 krooni), on menetlusabi andmine välistatud.

25. Kuigi TsMS § 182 lõike 2 punkt 1 välistab praeguse kaasuse asjaoludel menetlusabi andmise,

sätestab TsMS § 181 lõige 31, et olenemata taotleja majanduslikust seisust võib kohus lubada tasuda

riigilõivu osamaksetena kohtu määratud tähtajaks. Seda juhul, kui kohus leiab, et riigilõivu korraga

tasumine takistab kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma

eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks.

26. Olles tuvastanud, et apellandi T. Lahtoneni puhul esinevad TsMS § 182 lõike 2 punktis 1

sätestatud asjaolud, mistõttu on välistatud talle menetlusabi andmine, asus ringkonnakohus uurima

TsMS § 181 lõikes 31 sätestatut, et analüüsida, kas apellandi puhul on võimalik seda sätet kohaldada.

Apellant taotles nimelt menetlusabi ka riigilõivu osamaksetena tasumiseks.

Kohus ei jõudnud aga selle hindamiseni, kas praegusel juhul takistab riigilõivu korraga tasumine

kohtusse pöördumist ebamõistlikult, kuna ta leidis enne, et kõnealune säte on sõnastatud sedavõrd

ebaselgelt ja vastuoluliselt, et selle sisu ei ole võimalik üheselt mõista.

27. Hinnates, mida täpselt TsMS § 181 lõige 31 nõuab, et seda kohaldada, asus Tallinna

Ringkonnakohus tegelema normi hüpoteesi sisustamisega. Seetõttu saab lugeda asjassepuutuvaks

sätteks TsMS § 181 lõike 31, mille kohaldamise eeldusi kohus püüdis sisustada. On loogiline, et

ringkonnakohus ei saanud enne normi kohaldamise tingimuste kindlaksmääramist asuda normi

kohaldama ehk hindama seda, kas riigilõivu korraga tasumine takistas või ei takistanud konkreetsel

juhul ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või

huvi kaitseks.

28. Seega oleks ringkonnakohus saanud vaidlusaluse sätte põhiseaduspärasuse korral teha teistsuguse

otsuse kui sätte põhiseadusvastasuse korral. Eeltoodu tõttu on TsMS § 181 lõige 31 asjassepuutuv

norm ehk norm, mida kohus oleks tegelikult võinud kohaldada (vt ka Riigikohtu 8. juuni 2010. a

otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-10, punkt 14). Tallinna Ringkonnakohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatamise taotlus on seetõttu lubatav.

II

29. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatanud Tallinna Ringkonnakohtu määruses

põhjendatakse TsMS § 181 lõike 31 põhiseadusvastasust õigusselgusetusega. Seega on praegusel

juhul küsimuseks, kas füüsilisele isikule menetlusabi andmise lisavõimalus on õigusselge, seda nii

õiguse rakendaja kui ka taotleja jaoks.

30. PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava

selgusega ette näha, mida üks või teine tegu kaasa toob (esmakordselt Riigikohtu 15. detsembri 2005.

a otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-05, punkt 20). Õigusselguse põhimõte

kehtib ka normide koosmõju kohta (Riigikohtu 17. juuni 1998. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve

asjas nr 3-4-1-5-98, punkt V).

Kolleegium märgib, et põhiseaduses nõutav normi määratluse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide

normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi

piirata ja isikule peale panna kohustusi (Riigikohtu 20. märtsi 2006. a otsus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 3-4-1-33-05, punkt 22). TsMS § 181 lõige 31 on aga menetlusosalise õigusi

suurendav norm.

31. Arvestades, et seadust ei tohi tõlgendada viisil, mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks

(Riigikohtu 2. novembri 1994. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr III-4/A-6/94, punkt 1),

tuleb esimese sammuna püüda norme koostoimes tõlgendada ja normide omavahelist vastuolu

välistada. Riigikohtul puudub alus seaduse või muu põhiseadusest alamal seisva õigusakti

põhiseadusvastaseks tunnistamiseks, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduskonformselt, st kui

mõistliku pingutusega on tõlgendamist kasutades võimalik leida põhiseaduspärane käitumisjuhis. Kui

võimalikud on erinevad tõlgendusvariandid, siis tuleb eelistada sellist tõlgendust, mis on

põhiseadusega kooskõlas ehk tagab erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse

(Riigikohtu 22. veebruari 2005. a otsus üldkogu asjas nr 3-2-1-73-04, punkt 36).

32. Riigi menetlusabi andmist menetluskulude kandmisel reguleerib TsMS § 180, mille lõike 1

punkti 2 järgi võib kohus määrata menetlusabi saaja taotlusel menetlusabina, et menetlusabi saaja

võib tasuda riigilõivu, kautsjoni või muud kohtukulud või menetlusdokumentide või kohtulahendi

tõlke kulud osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. TsMS § 180 lõike 1 punkti 1 kohaselt võib

kohus menetlusabi saaja menetlusabina vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu või kautsjoni

maksmisest või muude kohtukulude või menetlusdokumentide ja kohtulahendi tõlke kulude

kandmisest.

Menetlusabi andmise tingimused on sätestatud TsMS §-s 181. Viidatud sätte lõike 1 järgi antakse

menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid

tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena (punkt 1) ja on piisav alus

eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas (punkt 2).

33. Seega hinnatakse menetlusabi taotluse lahendamisel TsMS § 181 lõike 1 kohaselt menetlusabi

taotleja majanduslikku seisundit ning menetluses osalemise edukust. Taotleja majanduslikku seisundit

hinnatakse kahes etapis. Kõigepealt hinnatakse taotleja majanduslikku seisundit TsMS § 182 järgi ja

seejärel, kui menetlusabi on § 182 järgi lubatud, siis konkreetse menetlusabi liigi valikul TsMS § 186

järgi (vt Riigikohtu 13. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, punkt 12; 20. veebruari

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-07, punkt 8).

34. TsMS § 182 lõike 2 punktide 1–2 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi juhul, kui

menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut,

mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest

on maha arvatud maksud ja sundkindlustuse maksed ning seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste

täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile; või kui

menetlusabi taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava

vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude.

35. 14. juunil 2010 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seadus,

millega täiendati TsMS § 181 lõikega 31. Selle kohaselt, kui menetlusabi taotluse läbivaatamisel

ilmneb, et taotleja majandusliku seisundi tõttu ei ole alust talle menetlusabi anda, kuid kohus leiab, et

tasumisele kuuluva riigilõivu korraga tasumine takistab kohtuasja asjaolusid arvestades

ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi

kaitseks, võib kohus menetlusabi korras määrata, et hagiavalduselt või apellatsioonkaebuselt

tasumisele kuuluv riigilõiv tasutakse osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul.

36. Kolleegium tõdeb, et TsMS § 181 lõike 31 ühesugune mõistmine koostoimes

tsiviilkohtumenetluse seadustiku teiste menetlusabi reguleerivate sätetega, eriti TsMS §-ga 182, on

raskendatud. TsMS § 182 lõike 2 punktid 1 ja 2, mis sätestavad menetlusabi andmise piirangud

sõltuvalt füüsilisest isikust taotleja majanduslikust seisundist, on üldnormina sõnastatud

imperatiivselt menetlusabi andmist välistavalt. Säte lähtub sellest, et kui eeldatavad menetluskulud ei

ületa taotleja kahe kuu sissetulekut, siis suudab ta menetluskulusid kanda. Ehk teisiti öeldes, taotlejal

ei peaks sellisel juhul olema majandusliku seisundi tõttu takistusi oma rikutud õiguste kaitseks

kohtusse pöördumisel. TsMS § 181 lõike 31 kohaldamine eeldab aga just menetlusliku takistuse

olemasolu, s.o suutmatust pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks.

Seadusandja, tahtes leevendada menetlusabi andmise piiranguid, oleks saanud seda teha selgemalt,

menetlusabi regulatsiooni vajalikul määral süsteemselt ümber kujundades.

37. Kohtu ülesandeks on ka seaduste tõlgendamine ning seaduses olevate vastuolude ja lünkade

ületamine. Igasugune seaduse ebaselgus ei tähenda tingimata põhiseadusvastasust.

Praegusel juhul on seaduse süstemaatilise tõlgendamise abil võimalik järeldada seadusandja tahet

sätestada füüsilistele isikutele üldisest menetlusabi andmise korrast erand riigilõivu ajatamiseks.

Riigikohtu hinnangul on kohtul võimalik TsMS § 181 lõiget 31 kohaldada. Riigikohus on sätte ka

varem kahel korral kohaldatavaks hinnanud (vt tsiviilkolleegiumi 9. novembri 2010. a määrus

nr 3-2-1-95-10, punkt 9; 21. detsembri 2010. a määrus nr 3-2-1-147-10, punkt 10), seda küll

juriidiliste isikute suhtes.

38. TsMS § 181 lõige 31 võimaldab seega kohtul riigilõivu ajatada juhul, kui riigilõivu korraga

tasumine takistaks kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma

eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks.

TsMS § 181 lõige 31 näeb ette erikorra võrreldes menetlusabi andmise üldise korraga. Sätte sõnastuse

kohaselt on tegemist menetlusabi korras määratava abiga, mis seisneb konkreetse menetluskulu –

riigilõivu – ajatamises. Säte näeb ette ka eraldi korra majandusliku seisundi hindamiseks: kohus leiab

pärast majandusliku seisundi tuvastamist, et taotleja majandusliku seisundi tõttu ei ole alust

menetlusabi anda, kuid hindab samas, et tasumisele kuuluva riigilõivu korraga tasumine takistab

kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse.

Kolleegiumi arvamust, et TsMS § 181 lõiget 31 saab käsitada erinormina TsMS § 181 lõike 1

punkti 1 ja § 182 lõike 2 punktide 1 ja 2 suhtes, toetab ka sätte eelnõu seletuskiri. Kohtul on võimalik

TsMS § 181 lõiget 31 kohaldada juhul, kui ta vaatab läbi füüsilise isiku lubatavat taotlust. Seejuures

hindab kohus ka TsMS § 181 lõike 1 punkti 2 ja lõigete 2–3 järgi kavandatava menetluses osalemise

edukust ja eriti asja tähendust taotlejale ning menetluses osalemise mõistlikkust (vt ka Riigikohtu 21.

detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-10, punkt 10).

39. Menetlusabi taotluse läbivaatamisel TsMS § 181 lõike 31 alusel menetlusabi korras riigilõivu

osamaksetena maksmise määramiseks on kohtul kaalutlusõigus, otsustamaks, kas avalduselt või

kaebuselt hagihinna alusel korraga tasumisele kuuluva riigilõivu summa korraga maksmise kohustus

takistab kohtuasja asjaolusid hinnates isikul ebamõistlikult tema eeldatava ja seadusega kaitstud

õiguse või huvi kaitseks kohtusse pöördumist, ning otsustusõigus lubada sellises olukorras riigilõivu

ajatamist.

40. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist (Riigikohtu 13. juuni

2005. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-05, punkt 16) ega kaalutlusõiguse

sätestamist (Riigikohtu 21. juuni 2004. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-9-04,

punkt 16). Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on vältimatu, et paljud seadused on

sõnastatud, kasutades termineid, mis on suuremal või vähemal määral ähmased ning mille

tõlgendamine ja kohaldamine on praktika küsimus (Euroopa Inimõiguste Kohtu täiskogu 26. aprilli

1979. a otsus asjas Sunday Times vs. Ühendkuningriik, punkt 49).

Kolleegiumi hinnangul on seetõttu põhiseaduspärane, et kohtul tuleb riigilõivu ajatamise kaalumisel

seadusandja juhise kohaselt hinnata ja sisustada määratlemata õigusmõiste "takistab konkreetse

kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult".

41. Kolleegium möönab, et norm ei anna kriteeriume, milliseid kohtuasja asjaolusid tuleks kohtul

kaalutlusõiguse alusel hinnata. Kolleegiumi arvates on asja tähendus menetlusosalisele erinev

sõltuvalt sellest, kui suure õigushüve üle vaieldakse. Kohtuasja asjaolusid tuleks hinnata laiemalt kui

ainult vaidluseseme asjaolusid. Kindlasti on õige hinnata ka kohtuasja menetlemisega seotud

asjaolusid. Seega tuleks arvestada ja hinnata põhjusi, mis võivad takistada riigilõivu korraga tasumist,

ka siis, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu

sissetulekut, arvestades seadusega lubatud mahaarvamisi. Isik ei tarvitse suuta tasuda riigilõivu

korraga erakorraliste väljaminekute tõttu, mis võivad olla ajutised või ka püsivad. Näiteks võivad

menetlusabi taotleja igakuised kulud vajalikele ravimitele olla tavapärasest tunduvalt suuremad, mis

ei võimalda mõistlikku kokkuhoidu selleks, et riigilõivu korraga tasuda, kuid TsMS § 182 lõige 2

punkt 1 ravimikulusid menetlusabi taotleja sissetulekust maha arvata ei luba.

42. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et vaidlusaluse normi kehtetuks tunnistamine

õigusselgusetuse tõttu ei ole põhjendatud. TsMS § 181 lõige 31 on põhiseadusega kooskõlas, sest

seda normi on võimalik põhiseaduskonformselt tõlgendades kohaldada. Seetõttu tuleb Tallinna

Ringkonnakohtu taotlus jätta PSJKS § 15 lõike 1 punkti 6 alusel rahuldamata.

43. Kolleegium ei pea vajalikuks hinnata TsMS § 181 lõike 31 vastavust põhiseaduse muudele

nõuetele.

Märt Rask, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Jüri Põld