3-3-1-69-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-69-09

Otsuse kuupäev

31. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja

Tambet Tampuu

Kohtuasi

Vaike Õiglase (Õiglane) kaebus alusetu vahistamisega tekitatud

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2009. a otsus haldusasjas nr 3-

07-1817

Menetluse alus Riigikohtus

Vaike Õiglase kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Vaike Õiglase kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2009. a otsus haldusasjas nr 3-07-1817 ning

Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-07-1817 ja saata asi uueks

läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tagastada Vaike Õiglase kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 3. novembril 2003 alustati menetlust kriminaalasjas nr 03914100013, milles Vaike Õiglast

kahtlustati karistusseadustiku § 344 lõikes 1 (dokumendi, pitsati ja plangi võltsimine) ja § 347 lõikes

1 (tähtsa isikliku dokumendi võltsimine) kirjeldatud tegude toimepanemises.

2. Vaike Õiglane peeti 4. novembril 2003 kahtlustatavana kinni ja 5. novembril 2003 andis Tallinna

Linnakohtu kohtunik loa kohaldada tema suhtes tõkendina vahi all pidamist kuni 13. novembrini

2003. Tallinna Linnakohtu kohtunik pikendas 13. novembri 2003. a määrusega Vaike Õiglase suhtes

kohaldatud tõkendit vahi all pidamine kuni 3. jaanuarini 2004. Vahistamist pikendati veelkord kuni

22. aprillini 2004, mil Vaike Õiglane vabastati vahi alt ja tõkend vahi all pidamine asendati tõkendiga

allkiri elukohast mittelahkumise kohta.

3. Kriminaalmenetlus Vaike Õiglase suhtes lõppes Harju Maakohtu 29. jaanuari 2007. a otsusega

kohtuasjas nr 1-05-50, mille kohaselt Vaike Õiglane mõisteti õigeks. Maakohtu otsuse resolutsiooni

punkti 10 kohaselt viibis Vaike Õiglane 4. novembrist 2003 kuni 22. aprillini 2004 (s.o 171 päeva)

alusetult vahi all ning tal on õigus saada riigilt hüvitist.

4. Vaike Õiglane esitas 25. juulil 2007 Rahandusministeeriumile avalduse, milles taotles riigilt

õiglase hüvitise määramist ja väljamaksmist Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse

võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Vaike Õiglane

viitas avalduses riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse

(AVVKHS) § 1 lõike 1 punktile 1, § 2 lõikele 1 ja § 4 lõikele 2.

5. Rahandusministeerium vastas Vaike Õiglase avaldusele 15. augusti 2007. a kirjaga nr 4-4/10236,

milles teatas, et Vaike Õiglasele makstakse AVVKHS § 5 lõike 1 alusel 98 154 krooni. Ministeerium

pidas summast kinni tulumaksu 21 594 krooni ning kandis Vaike Õiglase kontole 76 560 krooni.

6. Vaike Õiglane esitas 17. septembril 2007 kaebuse Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a

haldusakti nr 4-4/10236 peale. Kaebaja oli seisukohal, et Rahandusministeeriumi makstud summa ei

hüvita alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralist kahju ja saamata jäänud tulu täielikult.

See asjaolu rikub kaebaja subjektiivset õigust saada õiglast hüvitist alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest.

7. Kaebaja selgitas, et vahistamise tõttu jäi tal saamata tulu OÜ-ga Advokaadibüroo Kuklase ja

Partnerid sõlmitud patroonilepingu alusel. Lepingu kohaselt kohustus kaebaja osutama

advokaadibüroole kui käsundiandjale advokaadibüroo vajaduste kohast teenust, mis seisnes

vandeadvokaadi abi kohustuste täitmises patrooni juhtimisel. Teenuse osutamise eest oli kokku

lepitud tulemustasu. Lepingu kohaselt oli kaebajal õigus saada 40% käsundiandja kinnitatud

majandusaasta aruande puhaskasumist. Käsundiandja 2003. a majandusaasta aruandes fikseeritud

puhaskasum oli 609 649 krooni ja 2004. a puhaskasum oli 450 750 krooni. Kaebaja oli seisukohal, et

seega oli tal õigus saada 2003. aasta eest 243 859 krooni 6 senti ja 2004. aasta eest 180 300 krooni,

kokku 424 159 krooni 6 senti. Kaebaja viibis vahi all ega saanud täita lepingust tulenevaid kohustusi.

8. Kaebaja leidis, et AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12, 20 ja

25, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 5 lõikega 5,

artikli 6 lõikega 1 ning artikliga 13. Kaebaja leidis, et kahju mittetäielik hüvitamine on PS §-s 25

sätestatud õiguse piirang, millel peab olema põhiseaduslik põhjendus. AVVKHS-is fikseeritud

hüvitise suurus ei ole proportsionaalne vabadusõigusesse sekkumise tagajärgedega, mistõttu seadus

on vastuolus PS §-des 20 ja 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Lisaks sellele rikub

AVVKHS PS §-st 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna kohtleb ebavõrdseid võrdselt.

9. Kaebaja palus kohustada Eesti Vabariiki Rahandusministeeriumi kaudu hüvitama kaebajale

mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu osas, mis jäi Rahandusministeeriumi haldusakti alusel

hüvitamata. Kaebaja palus kohtul tunnistada AVVKHS § 5 lõigete 1, 2 ja 4 vastuolu põhiseadusega

ning jätta AVVKHS § 5 lõiked 1 ja 4 kohaldamata.

10. Kaebuse esitaja täiendas kaebust ja selgitas, et vahi all viibides ei olnud kaebajal võimalik täita

patroonilepingut ning sellest tulenevalt kaotas ta õiguse nõuda tasu. Kaebaja töö tulemustasu

saamiseks jäi poolikuks vahi alla võtmise tõttu. Patroonilepingut ei lõpetatud, sest selle lõpetamiseks

ei olnud alust. Leping oli sõlmitud tähtajaliselt ning hiljemalt 2004. a lõpuks pidi kaebaja sooritama

vandeadvokaadi vanemabi või vandeadvokaadi eksami, millele oleks järgnenud uue lepingu

sõlmimine. Tegemist on tähtajalise käsunduslepinguga, mis lõpeb tähtaja saabudes, mitte

töölepinguga, mida saab peatada. Kaebaja astus pärast vahistamist patrooni palvel advokatuurist

välja, vältimaks kahju advokatuuri mainele.

11. Vaike Õiglase esindaja esitas kaebaja täiendatud seisukohad, milles palus kohustada Eesti

Vabariiki Rahandusministeeriumi kaudu hüvitama 424 159 krooni 6 senti saamata jäänud tulu ja

mittevaralise kahju osas, mis jäi Rahandusministeeriumi kirja alusel hüvitamata.

12. Tallinna Halduskohus jättis Vaike Õiglase kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et Vaike Õiglasel

puudub alus nõuda AVVKHS-i järgi suuremat hüvitist mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest,

kui talle hüvitati. Kohus oli seisukohal, et AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 on põhiseadusega kooskõlas.

Kohus leidis, et alusetu ja ebaseadusliku vabaduse võtmise vahele ei saa panna võrdusmärki ning

ebaseaduslikuks ei saa pidada kohtueelse menetleja ega kohtu tegevust kriminaalmenetluse

ülesannete täitmiseks, kui see on toimunud seaduse kohaselt. Kohus nentis, et puuduvad tõendid selle

kohta, et Vaike Õiglase vahistamine oli õigusvastane. Kohtu hinnangul pole alust väita, et AVVKHS-

is sätestatud hüvitis on ebaproportsionaalne või ebaõiglaselt väike.

13. Kohus rõhutas, et PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse realiseerimise riigi vastu tagab eelkõige

riigivastutuse seadus, mis näeb ette nii riigi tekitatud õigusvastase kahju kui ka õiguspäraste

haldusaktide või toimingutega põhjustatud kahju hüvitamise regulatsiooni. AVVKHS on

riigivastutuse seaduse suhtes eriseadus, mis kehtestab tingimused ja piirid kriminaalmenetluses

õiguspärase meetmega alusetult tekitatud kahju hüvitamiseks. Niisugusel juhul pole hüvitise saamine

absoluutne inim- või põhiõigus, vaid see on riigi hea tahte avaldus. Seetõttu oli kohtu hinnangul

alusetu tõstatada küsimust kindlaksmääratud hüvitise suuruse proportsionaalsusest PS §-s 20

sätestatud põhiõiguse riivega.

14. Kohus oli seisukohal, et AVVKHS ei kohtle ebavõrdseid isikuid meelevaldselt võrdselt.

AVVKHS käsitleb võrdsetena isikuid, kellelt oli seaduslikult, kuid alusetult võetud vabadus. Need

isikud võivad olla küll ebavõrdsed mitmel erineval moel (varandusliku seisundi poolest), kuid

erinevalt riigivastutuse seadusest on AVVKHS-i loogika näha kahju kannatanud isikutele ette ka

ühesugustel alustel ja korras hüvitise maksmine lihtsama ja ökonoomsema menetluse tulemusena,

sealjuures ilma isiku kohustuseta tõendada mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu olemasolu ja

suurust. AVVKHS-i alusel ei hüvitata isikule tegelikult tekkinud moraalset kahju ja saamata jäänud

tulu, vaid loetakse kompenseerituks mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu kindlas suuruses

tasutud hüvitisega. Ebavõrdsete isikute võrdne kohtlemine pole meelevaldne, vaid on põhjendatud

menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega.

15. Kohus nõustus vastustaja esitatud arvamusega, et isikute moraalne tundlikkus ja ootuspärase tulu

määr on erinevad, kuid kriminaalmenetlus ei tohi sõltuda potentsiaalselt kriminaalmenetlusele

allutatavate isikute ootuspärastest tuludest või moraalsest tundlikkusest. Kriminaalmenetleja ei tohi

tõkendite valikul olla sunnitud arvestama rohkem isiku majandusliku olukorra või moraalse

tundlikkusega kui kriminaalmenetluse eesmärkidega. Kui isikule, kelle ootuspärane tulu on suurem,

tuleks hiljem tõkendi alusetuks osutumise korral hüvitada suurem saamata jäänud tulu kui isikule,

kelle ootuspärane tulu on väiksem või olematu, võiks see tähendada viimase suhtes kergekäelisemalt

kohaldatavat tõkendit ning kokkuvõttes diskrimineerivat kohtlemist varalise seisundi alusel. Kohus

märkis, et AVVKHS ei keela isikul nõuda kahjutekitajalt täiendavalt veel hüvitist riigivastutuse

seaduse alusel.

16. Vaike Õiglane esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles loobus mittevaralise

kahju nõudest. Kaebaja nõustus, et mittevaralise kahju hüvitamine AVVKHS-is sätestatud ulatuses on

seaduslik, põhjendatud ja põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja ei nõustunud aga sellega, et AVVKHS

§ 5 lõigete 1, 2 ja 4 alusel makstud hüvitisega loetakse isikule hüvitatuks saamata jäänud tulu, ja

leidis, et neis sätetes fikseeritud hüvitise suurus ei ole proportsionaalne PS §-dega 11, 12 ja 25.

17. AVVKHS § 5 lg 1 on vastuolus PS §-ga 11, kuna see piirab isiku võimalust saada hüvitist

tegelikult tekkinud kahju ulatuses. AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-ga 25, kuna

AVVKHS ei luba isikuid, kellelt on alusetult võetud vabadus, asetada kahju hüvitamise eesmärgiks

olevasse olukorda, st olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, kus isik oleks olnud, kui

kahju ei oleks tekitatud. AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-ga 12, kuna isikuid, kelle

tegelik kahju on suurem kui seitsme päevapalga suurune summa, koheldakse võrdselt isikutega, kelle

tegelik kahju on väiksem kui seitsme päevapalga suurune hüvitis, mis on sätestatud seaduses.

Kaebaja leidis, et ei ole põhjendatud tuginemine menetlusökonoomiale, kuna selline menetluse

ökonoomia rikub isikute, kellelt on võetud alusetult vabadus, õiguspärast ootust saada õiglast ja

kohest hüvitist.

18. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. mai 2009. a otsusega Vaike Õiglase apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja

4 ei ole vastuolus PS §-ga 25. Kohus oli seisukohal, et vahistamisega tekitatud kahju ei ole tekitatud

õigusvastaselt ning sellise kahju hüvitamine ei kuulu PS § 25 kaitsealasse. Õigeksmõistva

kohtuotsusega langeb küll ära isiku vahi all pidamise alus, kuid see ei muuda vahistamist

õigusvastaseks.

19. Ringkonnakohus möönis, et vabaduse võtmine piirab väga intensiivselt isiku põhiõigusi ja -

vabadusi ning tuleb eeldada talle vähemalt mittevaralise kahju tekkimist. Õiguspärase tegevusega

tekitatud kahju tuleb aga hüvitada vaid erandlikel juhtudel, eelkõige olukorras, kus isiku põhiõigusi

või -vabadusi on erakordselt piiratud (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 lõige 1). Riigivastutuse

seaduse suhtes kehtib eriseadusena AVVKHS, mis näeb ette isikule tema põhiõiguste ja -vabaduste

piiramisega (alusetu vahistamisega) tekitatud kahju hüvitamise. Kuna sellisel juhul hüvitatakse

riigiorganite õiguspärase tegevusega tekitatud kahju, siis ei ole seadusandja pidanud põhjendatuks

hüvitada isikutele kogu neile tekkinud kahju. Kindla suurusega hüvitise ettenägemine on põhjendatav

sellega, et vahistamise kohaldamisel oleksid selle võimalikud tagajärjed riigile ettenähtavad. Isikule

tekkinud tegeliku kahju hüvitamise kohustus võib põhjustada isikute diskrimineerimist tulenevalt

nende varanduslikust seisust - isiku vahistamise tõttu riigile tekkida võiv ülisuur kahjuhüvitise

kohustus võib osutuda kaalukamaks argumendiks kui kriminaalmenetluse teised eesmärgid. Seetõttu

on kõigile ühesuguse hüvitise ettenägemine põhjendatud ja sellega ei kohelda kaebajat teistega

võrreldes ebavõrdselt. Ringkonnakohus oli seisukohal, et AVVKHS § 5 lõikega 1 ettenähtud

seitsmekordse miinimumpäevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult

vabadus võetud, ei saa pidada ebamõistlikult väikeseks, isegi kui see ei hüvita kaebajale kogu

tekkinud kahju.

20. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et isikul on riigivastutuse seaduse alusel

võimalik pöörduda saamata jäänud tulu täiendava hüvitamise taotlusega kohtusse. Õiguspäraselt

tekitatud kahju hüvitamise RVastS § 16 lõike 1 alusel välistab RVastS § 16 lõike 2 punkt 4, sest

alusetu vabaduse võtmisega põhjustatud saamata jäänud tulu hüvitamine on ette nähtud AVVKHS-is.

21. Vaike Õiglane esitas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles leidis, et

ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ja seetõttu ebaõigesti kohaldanud PS § 25 ja 12 ning sellest

tulenevalt jätnud rahuldamata apellandi taotlused. Kaebaja ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga,

et alusetu vahistamine on halduse õiguspärane tegevus. Kriminaalmenetluse lõpetamise või isiku

õigeksmõistmise korral kohaldatakse AVVKHS § 1 lõike 1 punkti 1 ja sellest tulenevalt on

vahistamine alusetult vabaduse võtmine sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas

kriminaalmenetluse normidega või mitte. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine

kuulub esemeliselt PS § 25 kaitsealasse.

22. Kaebaja oli seisukohal, et AVVKHS-is fikseeritud hüvitis pole õiglane hüvitis, mis korvab nii

mittevaralise kui ka varalise kahju. Kaebaja arvates on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et

seitsmekordse miinimumpäevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva eest ei saa pidada ebamõistlikult

väikeseks, isegi kui see ei hüvita kaebajale kogu tekitatud kahju.

23. Kaebaja palus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2009. a otsus haldusasjas nr 3-07-1817

ning Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-07-1817 ja saata asi uueks

läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kaebaja palus Riigikohtul jätta kohaldamata AVVKHS § 5

lõiked 1, 2 ja 4 ning tunnistada nimetatud sätted kehtetuks ja PS §-dega 11, 12, 20 ja 25 vastuolus

olevaks.

24. Rahandusministeerium palus vastuses kassatsioonkaebusele jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja leidis, et õigeksmõistva kohtuotsusega ei muutu vahistamine õigusvastaseks. AVVKHS-i

alusel ei hüvitata isikule tegelikult saamata jäänud tulu, vaid see loetakse kompenseerituks kindlas

suuruses tasutud hüvitisega. Hüvitise eesmärk on tagada igaühele hüvitis ka riigi õiguspärase

tegevuse eest, eeldusel et riigi vastav tegevus on isiku põhiõigusi erakordselt piirav. Kahju

kannatanud isik saab põhjendatud juhul nõuda temale tekitatud kahju täiendavat hüvitamist.

AVVKHS-is ei ole sätet, mis keelaks isikul kohtusse pöörduda ja täiendavalt hüvitist nõuda, kuid

selle nõude teostamisel puudub vajadus taotleda AVVKHS-i põhiseaduspärasuse kontrolli.

25. Vastustaja leidis, et AVVKHS ei ole vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise

põhimõttega. AVVKHS-i alusel soovib riik näha ette ühesugusel alusel kahju kannatanud isikutele ka

lihtsama ja ökonoomsema menetluse tulemusena ühesugustel alustel ja korras hüvitise maksmise,

sealjuures isiku kohustuseta tõendada mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu olemasolu ja suurust.

AVVKHS-i põhimõtted on põhjendatud menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse

põhimõtetega. Varalise seisundi arvestamine võiks tähendada isiku suhtes, kelle ootuspärane tulu on

väiksem, kergekäelisemalt kohaldatavat tõkendit ning kokkuvõttes diskrimineerivat kohtlemist

varalise seisundi alusel, mille PS § 12 keelab.

26. Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis andis 15. märtsi 2010. a määrusega kohtuasjas

nr 3-3-1-69-09 halduskohtumenetluse seadustiku § 70 lõike 1 punkti 2 alusel haldusasja

lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Halduskolleegiumi arvates oli asja üleandmine üldkogule tähtis

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonide ühetaolise kohaldamise seisukohalt.

27. Kolleegium leidis, et PS § 25 keskseks tunnuseks on kahju õigusvastane tekitamine. Kolleegium

ei jaganud kassaatori seisukohta, et alusetult vabaduse võtmist tuleks alati käsitada õigusvastaselt

vabaduse võtmisena, st PS § 25 kaitsealas olevana. Ainuüksi AVVKHS-i alusel ei ole võimalik

otsustada, kas ja millistel asjaoludel on alusetu tegevusega tekitatud kahju tekitatud PS § 25

tähenduses õigusvastaselt. Kolleegium nentis, et kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes

AVVKHS § 2 järgi otsustab õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel, süüdimõistva kohtuotsuse

tühistamisel või muutmisel või menetluse lõpetamise määruse või isiku vabastamise otsuse tegemisel

ka alusetult vabaduse võtmise esinemise ja kestuse üle, ei anna õiguslikku hinnangut, kas vabaduse

võtmine oli õiguspärane või õigusvastane. Kolleegium möönis samas, et kahju hüvitamise ulatus ja

hüvitise määramise menetlus võivad olla seatud sõltuvusse sellest, kas tegemist on vabaduse

õiguspärase või õigusvastase võtmisega.

28. Kolleegium osutas, et Euroopa Inimõiguste Kohtu püsiv praktika loeb õigusvastaseks ning

hüvitamisele kuuluvaks need vabaduse võtmise juhtumid, mis seostuvad EIÕK artiklite 5 ja 6

rikkumisega. Vabaduse võtmine võib osutuda õigusvastaseks ka siis, kui ei järgne õigeksmõistvat

kohtuotsust. Algselt õiguspärane vabaduse võtmine võib muutuda õigusvastaseks ka vabaduse

võtmise käigus. Kehtivas õiguskorras puudub selge regulatsioon ning ühtne kohtupraktika, millises

korras tuleks tuvastada vabaduse võtmise õigusvastasus. Kuigi kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 137 sisaldab sätteid vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks, ei välista see vabaduse

võtmise õiguspärasuse kohtulikku kontrolli. Kolleegium ei olnud veendunud, et vabaduse võtmise

õigusvastasuse tuvastamine on otstarbekas ja kehtiva menetluskorra raames võimalik

halduskohtumenetluses, kuivõrd tuvastamisele kuuluvad asjaolud on kriminaalmenetluslikku laadi.

29. Kolleegium oli seisukohal, et ka nendel juhtudel, kui isikult vabaduse võtmise õigusvastasus on

tuvastatud, tuleb hinnata, kas PS § 25 nõuetele vastav hüvitis on võimalik määrata AVVKHS-i alusel

või tuleb kohaldada riigivastutuse seadust või vahetult PS § 25. Kolleegiumi hinnangul on

seadusandja eeldanud, et vabaduse võtmisega tekitatud kahju kõik probleemid lahendatakse

AVVKHS-i alusel.

30. Kolleegium oli seisukohal, et Vaike Õiglase kohtuasja lahendamisel on AVVKHS-i ja

riigivastutuse seaduse koos kohaldamine välistatud. Riigivastutuse seadus lähtub hüvitise määramisel

tegelikust kahjust. Samuti ei sisalda riigivastutuse seadus erisätteid kahju hüvitamiseks õigusvastaselt

vabaduse võtmise korral. AVVKHS-i regulatsioon, mis näeb kahju hüvitamise ette ametiisiku süüst

sõltumata, ei sobi kokku RVastS § 9 lõikega 1, mille kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju

hüvitamist muu hulgas süüliselt vabaduse võtmise korral.

31. Riigivastutuse seaduse kohaldamine eeldab, et tuvastatakse ametiisik, kelle tegevusega kahju

tekitati. Vabaduse võtmisega tekitatud kahju puhul on selline isik sisuliselt määramata. Eelnevast

tulenevalt on ka praeguse kohtuasja üheks vaidlusaluseks küsimuseks õige vastustaja määramine.

Rahandusministeerium võib küll eksida hüvitise väljamaksmisel, kuid vaevalt on tegemist vabaduse

võtmisega kahju tekitanud subjektiga. Kuivõrd KrMS § 130 järgi võib isiku vahistada

eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, saab eeldada, et asjakohaseks sätteks on

RVastS § 15, mis reguleerib õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist. Eeltoodu osutab

kolleegiumi arvates piisaval määral asjaolule, et kehtiv õigus ei sisalda selgeid regulatsioone, mis

võimaldaksid lahendada õigusvastase vabaduse võtmisega seotud kahjuhüvitamisnõudeid.

Halduskolleegium leidis, et kohtuasja lahendamiseks ei paku piisavalt praktilisi lahendusi ka

kohtupraktika.

32. Riigikohtu üldkogu kaasas 15. juuni 2010. a määrusega kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 menetlusse

teise vastustajana Justiitsministeeriumi, kuna Vaike Õiglane vahistati kohtumääruse alusel ning

RVastS § 17 lõike 1 teise lause kohaselt on kohtumääruse teinud kohtu asemel vastustajaks

Justiitsministeerium.

33. Üldkogu märkis, et Vaike Õiglase kassatsioonkaebuse lahendamisel tuleb üldkogul võtta

seisukoht ka küsimuses, kas AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 on põhiseadusega vastavuses. Juhindudes

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 10 lõikest 1, mis nimetab

menetlusosalised põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses, kaasas üldkogu menetlusse

Riigikogu, õiguskantsleri ja justiitsministri.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

34. Üldkogu küsis PSJKS § 10 lõike 2 alusel menetlusosaliste arvamust AVVKHS § 5 lõigete 1, 2 ja

4 vastavuse kohta PS §-des 12 ja 25 sätestatud võrdse kohtlemise ja kahju hüvitamise põhimõtetega,

samuti RVastS § 15 lõike 1 põhiseaduspärasuse kohta osas, mis piirab õigusvastase vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamist.

35. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 on üldjoontes

põhiseadusega kooskõlas, ebakõla põhiseadusega võib olla saamata jäänud tulu hüvitamise

regulatsiooni osas. Komisjon viitas, et saamata jäänud tulu ja moraalse kahju hüvitamiseks on ette

nähtud kindla suurusega hüvitis kõigile sellesse olukorda sattunud isikutele. Komisjon leidis, et nagu

otsese varalise kahju puhul, mis hüvitatakse riigivastutuse seaduse alusel, tuleks ka saamata jäänud

tulu hüvitamisel aluseks võtta konkreetse isiku saamata jäänud tulu, kui isik tõendab selle tekkimist.

Komisjoni hinnangul oleks see kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.

36. Kassaatori esindaja vandeadvokaat Anto Kasak leidis, et vaidlus ei käi kriminaalprotsessi

seaduslikkuse üle, vaid kassaatorile määratud hüvitise proportsionaalsuse, kohasuse ja seaduslikkuse

üle. Vaidluse esemeks on asjaolu, kas isikule, kellelt võeti alusetult vabadus, hüvitise tasumine

fikseeritud määras on vastavuses PS §-dega 10, 12 ja 25. Kassaatori esindaja hinnangul kuulub

alusetu vahistamisega tekitatud kahju PS § 25 kaitsealasse. Alusetut vabaduse võtmist tuleb

Riigikohtu praktika kohaselt pidada õigusvastaseks. PS § 25 sätestab kahju hüvitamise põhimõtte,

mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud. Kõikidele

isikutele kahju hüvitamine AVVKHS § 5 lõigetes 1 ja 4 fikseeritud määras ei ole kooskõlas PS §-

dega 12 ja 25 ega proportsionaalne PS § 11 järgi. Kassaatori esindaja palus tunnistada AVVKHS § 5

lõiked 1 ja 4 PS §-dega 11, 12, 20 ja 25 vastuolus olekvaks.

37. Vastustaja Rahandusministeerium leidis, et kui isik ei pea AVVKHS-i alusel saadud

õiguspäraselt tekitatud varalise kahju kompensatsiooni piisavaks, võib ta täiendavalt taotleda hüvitist

RVastS § 16 lõike 1 alusel. Pole põhjust analüüsida AVVKHS-i ja riigivastutuse seaduse

regulatsioonide põhiseaduslikkust, sest kassaatoril ei ole jäänud saamata tulu, mida hüvitada.

AVVKHS-i alusel on kaebaja hüvitist saanud ning samas korras talle makstavat hüvitist ei

suurendata, mistõttu kohus ei saa asja lahendades tugineda AVVKHS §-le 5 ning AVVKHS § 5

lõiked 1, 2 ja 4 ei puutu vaidluses asjasse.

38. Ministeerium oli seisukohal, et AVVKHS § 5 lõigete 1, 2 ja 4 ulatuses saadava hüvitise osas ei

ole vaja tõendada saamata jäänud tulu suurust ega sellega kaasneda võiva kahju olemasolu.

Regulatsioon eeldab, et kõigilt vabaduse kaotanud isikutelt võeti vabaduse kaotamise ajaks ühtlasi

võimalus tulu saada. Rahandusministeerium leidis, et AVVKHS § 5 alusel makstav hüvitis on

võrreldav ühiskonna üldise heaolu tasemega (ületab keskmist kuupalka), sõltub üldise heaolu

tasemest (seotud töötasu alammääraga) ja perioodist, mille eest hüvitist maksti.

39. Justiitsminister leidis, et AVVKHS § 5 lõike 4 esimene lause keelab alusetult vabaduse võtmise

tõttu saamata jäänud tulu osas täiendava nõude esitamise riigivastutuse seaduse alusel.

Justiitsminister oli seisukohal, et AVVKHS ei ole põhiseadusega vastuolus. Kriminaalmenetlusega

tekitatud kahju on põhiolemuselt õiguspärane ega kuulu PS § 25 kaitsealasse. Asjaolu, et isikut

võidakse kahtlustada menetluslike garantiidega kaitstud tingimustel süüteos ja teda võidakse

süüteomenetluses allutada kitsendustele, on õigusriigis elamise risk ning nende kitsenduste tõttu

isikule tekkinud kahju võrdsustamine õigusvastaselt tekitatud kahjuga ei ole õiglane ning selle

absoluutne hüvitamine ei ole õiguslikult põhjendatud. Õiguspärase toiminguga tekkinud kahju

hüvitamisel ei saa eeldada, et tegemist on absoluutse, täieliku ja alati adekvaatse restitutsiooniga ehk

isiku asetamisega olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud. Seadus loeb vabaduse

võtmisega tekitatud saamata jäänud tulu kompenseerituks, kui on kätte saadud AVVKHS-is ette

nähtud hüvitis, ning ei võimalda kaalumist.

40. Justiitsminister märkis, et vabaduse võtmine vahistamise vormis on iseenesest kooskõlas PS §-s

20 sätestatuga. Kui selline õiguspärane vabaduse võtmine osutub AVVKHS-i tähenduses alusetuks,

on riik kohustunud seaduses ettenähtud ulatuses ning isikute vahel vahet tegemata hüvitama saamata

jäänud tulu. See on riigi vastutulek, sellise kahju hüvitamist rahvusvahelised põhiõigusi puudutavad

põhimõtted otseselt ei nõua. Justiitsministri hinnangul on alusetu vabaduse võtmise hüvitamine

AVVKHS-i alusel proportsionaalne PS § 20 võrdsest iseloomust lähtuvalt. Seadusandja on

põhjendatult ja põhiseaduspäraselt eeldanud, et inimeste vabadusel, samuti vabaduseta oldud ajal on

võrdne väärtus. Kahjuhüvitise iseloomu ja eesmärki silmas pidades puudub vastuolu PS §-s 12

sätestatud võrdsuspõhimõttega.

41. Õiguskantsler leidis, et AVVKHS § 5 lõiked 1 ja 2 ning lõike 4 esimene lause on sobivad ja

vajalikud meetmed kulude piiritlemiseks. Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb kõigi isikute

ühesugust kohtlemist lugeda põhjendatuks, AVVKHS-is ettenähtud summa ei ole liiga väike.

Probleem on varalise kahju hüvitamise piiramise mõõdukusega. Saamata jäänud tulu arvutamisel

tuleb arvesse võtta ka konkreetse isiku tegelikku teenistust. Õiguskantsler peab põhiseaduspäraseks

süsteemi, kus on lisaks mittevaralise kahju hüvitamisele võimalus saada ilma täiendavaid tõendeid

esitamata saamata jäänud tulu hüvitisena nt miinimumpalka. Suurema hüvitise saamiseks tuleb

konkreetset saamata jäänud tulu tõendada; võimalik on kehtestada hüvitatavale töötasule ülemmäär.

42. Õiguskantsleri arvates on AVVKHS § 5 lõiked 1 ja 2 ning lõike 4 esimene lause vastuolus PS §-

ga 25 koostoimes PS §-ga 11 osas, milles normeeritud hüvitise maksmisega loetakse isikule

hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu.

VAIDLUSTATUD SÄTTED

43. AVVKHS §-s 5 "Hüvitis" on sätestatud:

(1) Käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud korras makstakse isikule hüvitist seitsme päevamäära

(päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud.

(2) Päevamäära (päevapalga) arvutamise aluseks on isiku vabastamise otsuse (määruse) jõustumise

päeval kehtinud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär. Päevamäära (päevapalga)

suurus määratakse kindlaks kuupalga alammäära jagamisel 30-ga, murdosa arvestamata.

[---]

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise maksmisega loetakse isikule hüvitatuks alusetult

vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. Otsese varalise

kahju eest hüvitise kindlaksmääramisel kohaldatakse riigivastutuse seaduse sätteid.

[---]

ÜLDKOGU SEISUKOHT

44. Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis leidis Vaike Õiglase kassatsioonkaebust läbi

vaadates, et vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonide ühetaolise kohaldamise

seisukohalt on tähtis asja lahendamine Riigikohtu üldkogus. Riigikohtu üldkogul tekkis kassatsiooni

lahendamisel kahtlus, kas AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 vastavad PS §-des 12 ja 25 sätestatud võrdse

kohtlemise ja kahju hüvitamise põhimõtetele. Kassatsioonkaebuse läbivaatamisel lahendab

Riigikohtu üldkogu vaidluse haldusasjas ja võtab seisukoha kaebuse lahendamiseks vajaliku

põhiseaduslikkuse küsimuse kohta.

45. Kohtuasja lahendamisel sedastab üldkogu kõigepealt, mida Vaike Õiglane taotles (I). Seejärel

toob üldkogu välja kohtuasja lahendamisel olulised põhiseaduse sätted (II). Pärast seda käsitleb

üldkogu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist reguleerivat materiaalõigust (III) ning võtab

seisukoha, kes on kohtuasjas kohane vastustaja (IV). Lõpuks hindab üldkogu, kas kohtuasjas on

tõendatud kahju tekitamine ja suurus, ning võtab seisukoha Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna

Halduskohtu otsuste kohta (V).

I

46. Vaike Õiglane viibis kohtueelses kriminaalmenetluses 171 päeva vahi all ja kohus mõistis ta

õigeks. Rahandusministeerium teatas Vaike Õiglasele 15. augusti 2007. a kirjaga nr 4-4/10236, et

alusetult vahi all viibitud päevade eest makstakse talle hüvitis 98 154 krooni, millest arvatakse maha

tulumaks 21 594 krooni. Rahandusministeerium kandis Vaike Õiglase kontole 76 560 krooni.

47. Vaike Õiglane esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a

haldusakti nr 4-4/10236 peale. Vastustajaks oli kaebuses märgitud Eesti Vabariik

Rahandusministeeriumi kaudu. Kaebaja palus kohustada Eesti Vabariiki Rahandusministeeriumi

kaudu hüvitama mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu osas, mis jäi ministeeriumil hüvitamata.

Kaebuse esitaja oli seisukohal, et talle makstud hüvitis ei kata alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

mittevaralist kahju ja saamata jäänud tulu täies ulatuses. Apellatsioonkaebuses loobus Vaike Õiglane

mittevaralise kahju hüvitamise nõudest ning taotles saamata jäänud 424 159 krooni 6 sendi suuruse

tulu hüvitamist osas, mis jäi Rahandusministeeriumil hüvitamata. Vaike Õiglane palus tunnistada

AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 vastuolus olevaks PS §-dega 11, 12, 20 ja 25 ning jätta AVVKHS § 5

lõiked 1 ja 4 kohaldamata.

48. Üldkogu hinnangul esitas Vaike Õiglane halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 6 lõike 3

punktis 2 nimetatud kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja taotles

talle vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist osas, mis ületab Rahandusministeeriumi makstud

summat. Tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega ning kriminaalmenetlusega tekitatud kahju

hüvitamise nõude läbivaatamiseks ei ole teistsugust menetluskorda, seega on halduskohus pädev

kaebust läbi vaatama.

49. Üldkogu leiab, et kaebus ei ole esitatud Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a haldusakti

nr 4-4/10236 tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks (HKMS § 6 lõike 2 punkt 1 ja lõike 3

punkt 1). Esialgse kaebuse pealkirjas oli küll märgitud, et kaebus on esitatud selle haldusakti peale,

kuid kaebuses ega selle hilisemates täiendustes, samuti kohtuistungitel ei taotlenud kaebaja

haldusakti tühistamist ega esitanud väiteid selle õigusvastasuse kohta.

50. Vaike Õiglane taotles vahistamisega tekitatud kahju täiendavat hüvitamist ja AVVKHS-i sätete

põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kaebaja ei väitnud, et tema vahi all pidamine oli õigusvastane,

kuid leidis, et kriminaalsüüdistuses õigeksmõistetud isikule vahistamisega tekitatud kahju on

õigusvastane ja tuleb PS §-st 25 tulenevalt hüvitada.

II

51. Vahistamine on tõkend ehk kriminaalmenetluse tagamise vahend, mis seisneb kuriteo

toimepanemises kahtlustatavalt või süüdistatavalt kohtumääruse alusel vabaduse võtmises, juhul kui

isik võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või panna jätkuvalt toime kuritegusid (KrMS § 130

lõiked 1 ja 2). Sarnaselt oli sätestatud tõkend vahi alla võtmine 30. juunil 2004 kehtivuse kaotanud

kriminaalmenetluse koodeksis (KrMK § 73 lõige 1).

52. PS § 20 esimese lõike kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. PS § 20 teine

lõige lubab vabaduse võtta muu hulgas kuriteo ärahoidmiseks, sellises õigusrikkumises põhjendatult

kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. Vahistamine

on kriminaalmenetluse tagamise vahend, mis kõige tõsisemalt riivab isikuvabadust (Riigikohtu

üldkogu 1. veebruari 2008. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-15-07, punkt 24).

53. PS § 11 lubab põhiseaduses sätestatud põhiõigusi piirata ainult tingimusel, et piirang on

põhiseadusega kooskõlas. Põhiõiguste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud

ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust. Tulenevalt PS §-st 11 peavad põhiõiguste piirangud

olema proportsionaalsed eesmärgiga, mida piiranguga taotletakse. Vahistamisega PS §-s 20 sätestatud

vabadusõigusesse sekkumise proportsionaalsuse tagamiseks igal üksikjuhul on kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatud menetluslikud tagatised. PS §-st 20 tuleneva isikuvabaduse

ebaproportsionaalne riive on põhiseadusega vastuolus. Juhul kui põhiseadusvastase vahistamisega on

tekitatud kahju, tuleneb kahju hüvitamise kohustus PS §-st 25.

54. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud

moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. PS §-st 25 tuleneb õigus nõuda ka avaliku võimu kandja

tekitatud kahju hüvitamist. PS § 25 kaitseala hõlmab nii otsese varalise kahju kui ka saamata jäänud

tulu, samuti mittevaralise kahju hüvitamist.

55. Õigus nõuda kahju hüvitamist tuleneb PS §-st 25 juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastaselt -

rikutud on kahju kannatanud isiku mõnda seadusest, põhiseadusest või välislepingust tulenevat

õigust. PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse eesmärk on rikutud õiguste taastamine, mistõttu tuleb

õigusvastaselt kahjustatud isik asetada kahju hüvitamisega olukorda, mis oleks võimalikult lähedane

sellele, milles ta oleks olnud juhul, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

56. Vahistamine riivab küll esmajoones isikuvabadust, kuid ka mitmeid teisi põhiõigusi. Peale

isikuvabaduse võib vahistamine riivata ka PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. PS § 32 lõike 1

esimese lause kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud ning PS § 32 lõike 2 esimene

lause ütleb, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. PS § 32 kaitseb

omandina varalisi õigusi - nii asju, raha kui ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid (Riigikohtu

üldkogu 17. juuni 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-143-03, punkt 18).

57. Omandipõhiõiguse riive on PS §-s 32 sätestatud õigusliku positsiooni igasugune kitsendamine,

omanikule varalise kaotuse põhjustamine. Kuigi omandipõhiõiguse riive ei ole vahistamise

eesmärgiks, võib vahistamine riivata enamiku vahistatute omandipõhiõigust. Vahistatu ei saa käia

tööl, teenida elatist, täita oma lepingulisi kohustusi ning see võib põhjustada talle varalise kaotuse.

58. Omandipõhiõigus ei ole piiramatu. PS § 32 lõike 2 teise ja kolmanda lause kohaselt sätestab

omandi kitsendused seadus ning omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. PS § 32 lõike 1

teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud

juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Igaühel, kelle vara on tema

nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitis

või selle suurus.

59. PS §-st 32 tulenevalt peab omandipõhiõiguse riive olema sätestatud seaduses ja omandit saab

võõrandada üksnes üldistes huvides. PS §-s 32 sätestatud põhiõiguse riive põhiseaduspärasuse

hindamisel tuleb arvestada PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Seadusandja peab

kaaluma riive eesmärgiks olevaid üldisi huvisid ja üksikisiku põhiõiguse riivet, et leida nende vahel

mõistlik tasakaal.

60. Üldkogu märgib, et üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat

kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Kriminaalmenetlus teenib üldisi

huvisid. Kriminaalmenetlus tervikuna ja üksikud menetlustoimingud, sealhulgas vahistamine on

suunatud kriminaalasjas tõe väljaselgitamisele eesmärgiga karistada teo toime pannud isikut.

KrMS § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud

toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub

alus lõpetada kriminaalmenetlus.

61. Üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused peavad jagunema üksikisikute vahel võrdselt.

PS § 12 lõike 1 esimese lause kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Võrdsuspõhimõttega oleks

vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi

kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse. Õiglase hüvitise

maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe

üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur. Riigi sekkumisega

üksikisiku õigustesse kaasneb isikule varaline kaotus, mis talumiskohustuse võrdsust arvestades on

ülemäärane.

62. Vahistamisel ei arvestata ega saagi täielikult arvestada vahistatu omandipõhiõiguse riivet, mis

vahistamisega võib kaasneda. Vahistamise regulatsioon kriminaalmenetluse seadustikus peab tagama

eelkõige isikuvabaduse riive proportsionaalsuse. Vahistamise eesmärk on võtta isikult vabadus

kriminaalmenetluse tagamiseks ja kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamiseks. Omandipõhiõiguse

riive üksnes kaasneb kriminaalmenetlusega. Siiski võib eeldada, et seadusandja on

kriminaalmenetluse seadustiku vahistamise reeglite sätestamisel piiratud ulatuses arvestanud ka teiste

põhiõiguste võimalike riivetega. Nii on uurimisasutus, prokuratuur ja kohus kohustatud andma

vahistatu järelevalveta vara hoiule ning tagama vahistatu alaealise lapse järelevalve või vahistatu abi

vajava lähedase hooldamise (KrMS § 8 punktid 5 ja 6). Pole välistatud, et kriminaalmenetluse

reeglitega kooskõlas toimunud vahistamine toob mõnele isikule kaasa palju suurema kahju võrreldes

teiste vahistatud isikutega, pannes sellele isikule üldistes huvides ebavõrselt suure talumiskohustuse.

63. Paljudel omandipõhiõiguse piiramise juhtudel on võimalik leida tasakaal üldiste ja üksikisiku

huvide vahel. Samas võib ette tulla olukordi, kus riigil on üldistes huvides vajalik piirata üksikisiku

omandipõhiõigust rohkem, kui see oleks konkreetse üksikisiku huve arvestades proportsionaalne.

Üldkogu leiab, et juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida

mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist.

Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku

isiku põhiõigust.

64. Eeltoodust lähtudes on üldkogu seisukohal, et PS §-dest 32 ja 12 koostoimes tuleneb riigi

kohustus maksta kohtueelses kriminaalmenetluses õiguspärase vahistamisega omandipõhiõiguse

riivamisel õiglast hüvitist juhul, kui vahistamine riivab üksikisiku omandipõhiõigust rohkem, kui

seda õigustab talumiskohustus üldistes huvides. Sellisel juhul pole võimalik saavutada õiglast

tasakaalu üldiste huvide ja üksikisiku õiguste vahel ilma hüvitist maksmata. Hüvitise puudumise

korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on PS §-dest 32 ja 12 tulenevate põhiõiguste riive

ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on vastuolus PS §-dega 32, 12 ja 11 nende koostoimes.

Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse

kehtestamata jätmine.

65. Õiglase hüvitise puudumine ning PS §-des 32 ja 12 sätestatud põhiõiguste ebaproportsionaalne

riive toob kaasa õigusvastase varalise kaotuse, mille hüvitamise kohustus tuleneb PS §-st 25.

Üldkogu rõhutab, et õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalise kaotuse puhul ei tule seda

hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas,

mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja

talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb

hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe.

66. Üldkogu selline järeldus on kooskõlas Riigikohtu üldkogu varasema seisukohaga, mille kohaselt

ei pea sundvõõrandatava asja õiglane hind tingimata võrduma asja hariliku väärtuse ehk turuhinnaga.

Ehkki üldjuhul saab õiglaseks väärtuseks lugeda asja turuväärtust, võib põhiseadusega kooskõlas olla

ka väiksem hüvitis, kui täielik hüvitamine ei ole sundvõõrandamise asjaolusid arvestades

põhjendatud. Hüvitise õiglusele hinnangu andmiseks tuleb üksikisiku huve kaaluda üldiste huvidega

(Riigikohtu üldkogu 18. märtsi 2005. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-59-04, punkt 19).

67. PS §-des 32 ja 12 sätestatud põhiõiguste riive proportsionaalsuse ja õiglase hüvitise maksmise

vajaduse, samuti õiglase hüvitise suuruse hindamiseks tuleb kaaluda üksikisiku PS §-dest 32 ja 12

tulenevate põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Üldkogu märgib, et

kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu ka asjaolu, et

kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik mõisteti menetluse tulemusena õigeks.

III

68. Järgnevalt hindab üldkogu Vaike Õiglase kaebuse lahendamisel kohaldamisele kuuluvat

materiaalõigust. Avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamist reguleerib üldseadusena

riigivastutuse seadus. Alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib AVVKHS,

mis on riigivastutuse seaduse suhtes eriseaduseks.

69. AVVKHS § 1 lõike 1 järgi on riik kohustatud hüvitama isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju. Juhtumid, mida AVVKHS loeb alusetult vabaduse võtmiseks ning mille puhul näeb

ette kahjuhüvitise, on loetletud AVVKHS § 1 lõike 1 punktides 1-7. AVVKHS § 1 lõike 1 punkti 1

järgi on vabaduse võtmine alusetu juhul, kui isik viibis kohtu loal vahi all ning tema asjas lõpetati

kriminaalasja menetlus eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või tema kohta on

jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Vaike Õiglane taotles saamata jäänud tulu hüvitamist, mille

põhjustas tema vahistamine kriminaalmenetluses, mis lõppes õigeksmõistva otsusega. Üldkogu ei

analüüsi kõiki AVVKHS § 1 lõikes 1 nimetatud kahju hüvitamise juhtumeid, vaid üksnes alusetu

vahistamisega seotud kahju hüvitamist, mis on hõlmatud AVVKHS § 1 lõike 1 punktis 1 sätestatuga.

70. Üldkogu on seisukohal, et alusetu vahistamisega tekitatud kahju AVVKHS-i tähenduses ei pruugi

olla õigusvastane PS § 25 tähenduses. Alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamine AVVKHS-i

alusel ei eelda vahistamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemist. Vahistamine on

AVVKHS-i tähenduses alusetu ja toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist sõltumata sellest, kas

vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte (sama järelduse tegi Riigikohtu

üldkogu 1. veebruaril 2008 kohtuasjas nr 3-3-1-15-07 tehtud otsuse punktis 29). Samas pole

välistatud, et alusetu vahistamine oli õigusvastane ning isikul tekkis kahju, mis tuleks hüvitada PS §-

st 25 tulenevalt. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju mõiste AVVKHS-is ei kattu üksüheselt

õigusvastaselt tekitatud kahju mõistega põhiseaduses ning alusetu vabaduse võtmisega tekitatud

kahju ei kuulu tingimata PS § 25 kaitsealasse.

71. AVVKHS §-s 5 on sätestatud alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitise suuruse

määramise alused. AVVKHS § 5 lõike 1 järgi makstakse AVVKHS-is sätestatud korras isikule

hüvitist seitsme päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli

alusetult vabadus võetud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on päevamäära (päevapalga) arvutamise

aluseks isiku vabastamise otsuse (määruse) jõustumise päeval kehtinud Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäär. Päevamäära (päevapalga) suurus määratakse kindlaks kuupalga

alammäära jagamisel 30-ga, murdosa arvestamata. Tulenevalt AVVKHS § 5 lõikest 4 loetakse

AVVKHS § 5 lõikes 1 sätestatud hüvitise maksmisega isikule alusetult vabaduse võtmise tõttu

saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju hüvitatuks. Otsese varalise kahju eest

hüvitise kindlaksmääramisel kohaldatakse riigivastutuse seaduse sätteid.

72. AVVKHS § 5 lõike 4 esimene lause näeb ette hüvitise nii saamata jäänud tulu kui ka mittevaralise

kahju eest. Samas ei täpsusta seadus, millises osas on AVVKHS § 5 lõike 4 esimeses lauses

nimetatud hüvitis saamata jäänud tulu hüvitiseks ja millises osas mittevaralise kahju hüvitiseks.

Üldkogu leiab, et sellises olukorras saab eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt (samale

seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium 17. detsembril 2009 kohtuasjas nr 3-3-1-72-08 tehtud

otsuse punktis 15). Rahandusministeerium maksis Vaike Õiglasele alusetu vahistamisega põhjustatud

saamata jäänud tulu ja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 98 154 krooni, millest arvati maha

tulumaks. Eelnevast lähtudes on üldkogu seisukohal, et põhjendatud on jagada nimetatud summa

kaheks ning lugeda, et Vaike Õiglasele maksti saamata jäänud tulu hüvitamiseks 49 077 krooni.

73. AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv, mis ütleb: "[---] hüvitise maksmisega

loetakse isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu [---]", välistab

alusetu vahistamisega põhjustatud saamata jäänud tulu täiendava hüvitamise muu seaduse alusel.

Juhul kui AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimest alternatiivi ei tuleks kohaldada

põhiseadusvastasuse tõttu, oleks võimalik taotleda saamata jäänud tulu täiendavat hüvitamist muu

seaduse alusel, kui selline regulatsioon on olemas. Järgmiseks võtab üldkogu seisukoha, kas alusetu

vahistamisega põhjustatud saamata jäänud tulu täiendavat hüvitamist oleks põhimõtteliselt võimalik

taotleda riigivastutuse seaduse alusel.

74. Kõigepealt hindab üldkogu, kas kohaldada tuleks riigivastutuse seaduse kahju hüvitamise erisätet

- § 15 "Õigusemõistmisel tekitatud kahju". KrMK § 73 lõike 2 järgi kohaldati Tallinna Linnakohtu

kohtuniku loal kohtueelses kriminaalmenetluses Vaike Õiglase suhtes tõkendit vahi all pidamine.

RVastS § 15 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga

tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud

kuriteo. RVastS § 15 lõige 1 sätestab ühest küljest kahju hüvitamise nõudealuse, teisest küljest piirab

õigust nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitatakse üksnes juhul, kui kohtunik on pannud toime

kuriteo, kohtumenetluse käigus tekitatud muu kahju hüvitamine on välistatud. Üldkogu on

seisukohal, et vaidluse lahendamisel ei tuleks kohaldada RVastS § 15 lõiget 1, sest säte reguleerib

üksnes kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist, kuid mitte kohtueelses kriminaalmenetluses

tekitatud kahju hüvitamist.

75. Vaike Õiglasele alusetu vahistamisega tekitatud kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamisel ei saaks

kohaldada riigivastutuse seaduse kahju hüvitamise üldsätteid (seaduse 3. peatüki "Kahju hüvitamine"

1. jagu "Üldsätted"). Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudealus on

sätestatud RVastS § 7 lõikes 1. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib nõuda kahju hüvitamist isik, kelle

õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud. Seega on

RVastS § 7 lõike 1 alusel kahju hüvitamise eelduseks kahju tekitamise õigusvastasus.

76. Praeguses kohtuasjas pole kaebuse esitaja väitnud, et talle tekitati kahju seadusvastase

vahistamisega. Vastupidi, Riigikohtu üldkogule esitatud arvamuses rõhutas kaebaja esindaja, et

vaidlust ei ole kriminaalprotsessi seaduslikkuse üle. Sellises olukorras peab üldkogu võimalikuks

eeldada, et Vaike Õiglasele tekitati kahju õiguspäraselt ning kahju ei saa hüvitada RVastS § 7 alusel.

77. Kaebuse lahendamisel ei saaks kohaldada ka RVastS § 16 "Õiguspärase haldusakti või

toiminguga tekitatud kahju". RVastS § 16 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema

põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise

kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Selle sätte alusel ei saa hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses

õiguspärase vahistamisega tekitatud kahju, kuna tegemist ei ole haldusakti või haldustoiminguga.

78. Saamata jäänud tulu, mis ületab AVVKHS-i alusel makstud summat, hüvitamist ei välista RVastS

§ 16 lõike 2 punkt 4. Selle sätte kohaselt ei saa RVastS § 16 lõikes 1 nimetatud hüvitist nõuda

ulatuses, milles hüvitise maksmine on reguleeritud muude seadustega. Muus seaduses sätestatud

hüvitist ületavas osas kahju hüvitamist RVastS § 16 lõike 1 alusel § 16 lõike 2 punkt 4 ei välista.

79. Eeltoodust lähtuvalt leiab üldkogu, et AVVKHS § 1 lõike 1 punkti 1 alusel tuli alusetu

vahistamise tõttu Vaike Õiglasel saamata jäänud tulu hüvitada AVVKHS §-s 5 sätestatud ulatuses.

Selles ulatuses on Vaike Õiglane hüvitise saanud ja kohtuasjas selle üle ei vaielda. Saamata jäänud

tulu hüvitamise AVVKHS-is ette nähtust suuremas ulatuses välistab aga AVVKHS § 5 lõike 4

esimese lause esimene alternatiiv. Alusetu vahistamisega õiguspäraselt põhjustatud saamata jäänud

tulu hüvitamist ei näe ette ka riigivastutuse seadus ega muu seadus.

IV

80. Järgnevalt hindab üldkogu, kes on kohtuasjas kohane vastustaja. HKMS § 14 lõike 2 punkti 2

kohaselt on vastustajaks halduskohtumenetluses haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud.

Vaike Õiglane märkis kaebuses vastustajaks Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumi kaudu. Tallinna

Halduskohus tunnistas kohtuasjas vastustajaks Rahandusministeeriumi. Riigikohtu üldkogu tunnistas

15. juuni 2010. a määrusega kohtuasjas teiseks vastustajaks Justiitsministeeriumi.

81. Vaike Õiglane soovis hüvitist saamata jäänud tulu eest, mille põhjustas kohtu loal vahi all

viibimine. RVastS § 17 lõike 1 kohaselt võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud

haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Kohtu tekitatud kahju hüvitamise taotlus esitatakse

justiitsministrile. AVVKHS-is on sätestatud sellest erinev regulatsioon. Alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise taotlus tuleb esitada Rahandusministeeriumile (AVVKHS § 4 lõige 2).

Rahandusministeerium kontrollib hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust ning maksab

taotlejale hüvitise välja või otsustab taotluse rahuldamata jätta (AVVKHS § 4 lõiked 3 ja 4).

Tulenevalt AVVKHS § 4 lõikest 6 võib isik esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks

juhul, kui hüvitise saamise avaldus on jäetud rahuldamata või läbi vaatamata.

82. Rahandusministeerium ei otsusta iseseisvalt alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise üle. Kohus, kes teeb õigeksmõistva otsuse, otsustab ka selle üle, kas alusetu vabaduse

võtmisega tekitatud kahju tuleb isikule hüvitada või mitte (AVVKHS § 2 lõiked 1 ja 2, KrMS § 190

punkt 3). Ministeerium üksnes kontrollib hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust. Kahju

hüvitamisel lähtub ministeerium kohtu poolt kahju hüvitamise aluseks olevas otsuses tuvastatud

asjaoludest (samale seisukohale asus Riigikohtu üldkogu 1. veebruaril 2008 kohtuasjas nr 3-3-1-15-

07 tehtud otsuse punktis 35).

83. Üldkogu on seisukohal, et kohtuasjas ei ole kohaseks vastustajaks Rahandusministeerium.

Rahandusministeerium ei ole põhjustanud Vaike Õiglasele kahju ning Rahandusministeeriumil

puudus iseseisev pädevus otsustada alusetu vahistamisega põhjustatud saamata jäänud tulu

hüvitamise üle. Kohtuasjas on RVastS § 17 lõike 1 teise lause järgi kohaseks vastustajaks

Justiitsministeerium, sest kaebaja taotleb kohtu tekitatud kahju hüvitamist.

V

84. Üldkogu leidis eespool, et PS §-dest 32 ja 12 koostoimes tuleneb riigi kohustus hüvitada

õiguspärase vahistamisega põhjustatud saamata jäänud tulu, tagamaks põhiõiguste riive

proportsionaalsus. Regulatsioon, mis välistab hüvitise maksmise õiglases määras, samuti õiglase

hüvitise aluseid ja korda sätestava regulatsiooni puudumine on vastuolus PS §-dega 32, 12 ja 11

nende koostoimes.

85. Samuti leidis üldkogu, et AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv välistab saamata

jäänud tulu hüvitamise AVVKHS-is ette nähtust suuremas ulatuses. Alusetu vahistamisega

õiguspäraselt põhjustatud saamata jäänud tulu täiendavat hüvitamist ei võimalda ka riigivastutuse

seadus ega ükski teine seadus.

86. AVVKHS § 5 alusel makstakse kõigile isikutele, kellelt on alusetult vabadus võetud, mittevaralise

kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamiseks ühesugune summa. Hüvitise saamiseks pole vaja kahju

tegelikku tekkimist ega suurust tõendada. AVVKHS-i regulatsioon lähtub eeldusest, et PS §-s 20

sätestatud vabadusõiguse piiramine tekitab paratamatult mittevaralist kahju ning põhjustab tulu

saamata jäämist. Riigikohus on samuti leidnud, et alusetult vabaduse võtmisega kaasnevad

paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud moraalset kahju ei ole vaja eraldi

tõendada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 1998. a otsus asjas nr 3-2-1-32-98) ning

vahistamise kui intensiivse põhiõiguste riivega kaasnevat mittevaralist kahju tuleb eeldada

(Riigikohtu üldkogu 1. veebruari 2008. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-15-07, punkt 27). Üldkogu

möönab, et ka vahistatud isikul tulu saamata jäämist saab eeldada. AVVKHS § 5 alusel kahju hüvitise

määramisel ei hinnata isikule tegelikult tekkinud kahju ning seda, millises ulatuses kahju hüvitamine

oleks õiglane.

87. Üldkogu märgib, et AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv, mis välistab saamata

jäänud tulu hüvitamise AVVKHS-is ette nähtust suuremas ulatuses, võib olla vastuolus PS §-dega 32,

12 ja 11 nende koostoimes. Nimetatud säte võib olla põhiseadusega vastuolus seetõttu, et välistab

saamata jäänud tulu hüvitamise konkreetsel juhul õiglases määras. Põhiseadusega vastuolus võib olla

ka regulatsiooni puudumine, mis sätestaks alused ja korra alusetu vahistamisega põhjustatud saamata

jäänud tulu hüvitamiseks õiglases ulatuses.

88. Eeltoodust lähtuvalt on kohtuasja lahendamiseks vaja võtta seisukoht, kas AVVKHS § 5 alusel

Vaike Õiglasele alusetu vahistamise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamiseks makstud summa (38 280

krooni) oli õiglane. Üldkogu on seisukohal, et hüvitise õiglust konkreetsel juhul saab hinnata üksnes

olukorras, kus kahju tekitamine ja suurus on tuvastatud. Kohtuasjas tuleb seega tuvastada, kas Vaike

Õiglasel jäi alusetu vahistamise tõttu tulu saamata ning kui suur oli tema saamata jäänud tulu.

89. Kaebuses toodud väidete kohaselt jäi Vaike Õiglasel saamata tulu tema ning OÜ Advokaadibüroo

Kuklane ja Partnerid vahel 6. jaanuaril 2003 sõlmitud patroonilepingu alusel. Tallinna Halduskohtu

nõudmisel esitas advokaadibüroo kohtule lepingu koopia. Patroonilepingu näol oli tegemist

käsundilepinguga, mille järgi Vaike Õiglane (käsundisaaja) kohustus osutama advokaadibüroo

(käsundiandja) ülesandel ja juhendamisel õigusteenuseid. Advokaadibüroo pidi Vaike Õiglasele

lepingus sätestatud kohustuste täitmise eest maksma tulemustasu. Tulemustasu suurus oli lepingu

järgi 40% advokaadibüroo kinnitatud majandusaasta aruande puhaskasumist. Tasu tuli maksta

hiljemalt majandusaasta aruande kinnitamisele järgneva kalendrikuu jooksul, maksud maha arvatud.

Advokaadibüroo pidi Vaike Õiglasele hüvitama teenuse osutamisega kaasnevad mõistlikud kulud.

90. Vaike Õiglane selgitas kaebuses, et kuna ta viibis alates 4. novembrist 2003 vahi all, ei saanud ta

enam täita patroonilepingust tulenevaid kohustusi. Vaike Õiglase esindaja väitis 22. mai 2008

kohtuistungil, et töö eest advokaadibüroos ei ole Vaike Õiglane tasu saanud. Kaebaja pidi tasu saama

aasta lõpus, aga kuna ta võeti vahi alla, siis advokaadibüroo keeldus tulemustasu välja maksmast.

Käsundiandja 2003. a majandusaasta aruandes fikseeritud puhaskasum oli 609 649 krooni ja 2004. a

puhaskasum oli 450 750 krooni. Kaebaja oli seisukohal, et seega jäi tal saamata 2003. a eest 243 859

krooni 6 senti ja 2004. a eest 180 300 krooni, kokku 424 159 krooni 6 senti. Advokaadibüroo

juhatuse liige Olev Kuklase selgitas 6. juuni 2008. a kirjas Tallinna Halduskohtule, et advokaadibüroo

ei ole Vaike Õiglasele tasu maksnud, isegi mitte juba tehtud töö eest.

91. Üldkogu leiab, et kohtuasjas on tõendamata, kas ja millises ulatuses jäi Vaike Õiglasel

patroonilepingu järgi tulu saamata. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt tegi Vaike Õiglane

patroonilepingu alusel tööd 6. jaanuarist 2003 kuni vahi alla võtmiseni 4. novembril 2003, kuid tasu

selle aja jooksul tehtud töö eest väidetavalt ei saanud. Vaike Õiglase esindaja selgitused 22. mai 2008

kohtuistungil Vaike Õiglase sissetulekute kohta sellel ajavahemikul pole selged. Advokaadibüroo

Kuklane ja Partnerid esindajalt on kohtumenetluses küsitud üksnes kirjalikke selgitusi. Üldkogu on

seisukohal, et kahju tekkimise ja suuruse kohta on vaja kohtuasjas koguda täiendavaid tõendeid.

HKMS § 64 lõike 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud

faktilistel asjaoludel. Sellest tulenevalt ei tuvasta Riigikohus kaebuse aluseks olevaid faktilisi

asjaolusid.

92. Eeltoodust lähtudes rahuldab üldkogu kassatsioonkaebuse osaliselt. Riigikohtu üldkogu tühistab

HKMS § 72 lõike 1 punkti 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2009. a otsuse haldusasjas nr 3-

07-1817 ja Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2008. a otsuse haldusasjas nr 3-07-1817 ning saadab

asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

93. Kuna Vaike Õiglasele kahju tekkimine ja kahju suurus on tuvastamata, ei saa üldkogu konkreetse

normikontrolli menetluses hinnata AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimese alternatiivi

põhiseadusele vastavust. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses saab üldkogu hinnata üksnes

asjassepuutuva sätte põhiseadusele vastavust. AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv

on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv säte üksnes juhul, kui Vaike Õiglasele makstud hüvitis ei

hüvitanud talle põhjustatud saamata jäänud tulu õiglases määras. Sellest tulenevalt jätab üldkogu

rahuldamata kassatsioonkaebuses esitatud taotluse tunnistada AVVKHS-i sätted põhiseaduse

vastaseks.

94. Haldusasja lahendaval kohtul tuleb tuvastada, kas Vaike Õiglasel jäi alusetu vahistamise tõttu tulu

saamata ja kui jäi, siis millises ulatuses. Seejärel tuleb kohtul hinnata, kas Vaike Õiglasele makstud

hüvitis oli õiglane. Juhul kui halduskohus leiab, et õiglane hüvitis Vaike Õiglasele oleks pidanud

olema suurem kui talle AVVKHS-i alusel makstud hüvitis, tuleks PSJKS § 9 lõike 1 kohaselt jätta

AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv kohaldamata, tunnistada säte põhiseadusega

vastuolus olevaks ning saata kohtuotsus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks

Riigikohtule. Õiglase hüvitise maksmise aluste ja korra puudumisel tuleks kahju õiglases määras

hüvitada PS § 25 alusel.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit

Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu