3-2-1-7-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-7-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. märts 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jeofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Mirjam Veide hagi Kuressaare linna vastu töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja tööle

ennistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-42806

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kuressaare linna kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1597 eurot 79 senti (25 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Mirjam Veide (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kersti Põld

Kostja Kuressaare linn (Kuressaare Linnavalitsuse kaudu),

esindaja vandeadvokaat Andres Tamm

Asja läbivaatamise kuupäev

28. veebruar 2011. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Kersti Põld ja kostja esindaja

vandeadvokaat Andres Tamm. Istungit protokollis Ragne Loog

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-42806 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kuressaare linna kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Kuressaare linnale kassatsioonkaebuselt 10. detsembril 2010 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mirjam Veide (hageja) esitas 25. augustil 2009 Pärnu Maakohtule hagi Kuressaare linna (kostja)

vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, töölepingu lõpetamise formuleeringu

muutmiseks ja kuue kuu keskmise palga suuruse hüvitise saamiseks. 16. veebruaril 2010 muutis

hageja oma nõuet ja palus tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ning ennistada ta tööle.

Hagiavalduse kohaselt asus hageja 1. augustil 1989 tööle Kuressaare 5. lasteaia (edaspidi kostja

asutus) õpetajana. 23. oktoobril 2008 valiti ta ametiühingu usaldusisikuks. Töölepingu muudatuse

järgi oli hageja põhipalk alates 1. jaanuarist 2009. a 10 277 krooni. 2009. aasta märtsis hakkas kostja

asutus avaldama töötajatele survet töölepingu muutmiseks selliselt, et töötajate palk väheneb, aga töö

maht jääb endiseks. Hageja selle ettepanekuga ei nõustunud. Kostja asutus teatas 7. mail 2009

hagejale töölepingu ühepoolsest muutmisest, mille järgi vähendatakse hageja töötasu arvestuslikult

18% alates 2009. aasta aprillist. Hageja pöördus rahalise hüvitise nõudega Lääne inspektsiooni

töövaidluskomisjoni (TVK). TVK rahuldas 9. juuni 2009. a otsusega hageja avalduse ja tunnistas

kostja asutuse ühepoolse töötaja palgamäära vähendamise ebaseaduslikuks, kohustas teda täitma

palgakokkulepet töölepingu 3. veebruari 2009 lisa kohaselt ning mõistis kostja asutuselt välja töötasu

1850 krooni ja viivise 231 krooni. TVK otsus jõustus edasikaebamata.

Kostja asutus esitas 18. mail 2009 hagejale koondamisteate, mille kohaselt lõpetatakse tema

tööleping enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seaduse (edaspidi kehtinud TLS) § 86 lg 3 alusel

alates 4. augustist 2009. Koondamisteates märgiti, et Kuressaare Linnavolikogu 9. aprilli 2009. a

määrusega kärbiti linna allasutuste (sh hageja tööandja) palgafondi 18%, mis muudab võimatuks

töölepingu jätkamise samadel palgatingimustel. Kuivõrd hageja ei nõustunud ettepanekuga töötasu

vähendamise kohta, tuleb ta koondada, sest kostja asutusel ei ole raha töölepingu jätkamiseks endistel

palgatingimustel. 3. augusti 2009. a kirjaga pakkus kostja asutus hagejale kui koondatavale õpetaja

töökohta teises rühmas töötasuga 8427 krooni kuus. Hageja keeldus sellest, kuna pakuti sama töö sisu

ja mahuga töökohta, millel ta seni töötas, kuid väiksema töötasuga. Tööinspektsiooni Lääne

inspektsioon andis 3. juuni 2009. a otsusega nõusoleku hageja kui usaldusisiku koondamiseks. Kostja

asutus lõpetas hagejaga töölepingu koondamise tõttu 4. augustil 2009 ja maksis välja lõpparve

(25 666 krooni hüvitisena koondamisest vähem etteteatatud ajavahemiku eest, 41 938 krooni

hüvitisena töölepingu lõpetamise eest ja 6281 krooni puhkusekompensatsioonina).

Hageja leidis, et töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ning tal on õigus nõuda enda tööle

ennistamist. Kostja asutuse töömaht ei ole vähenenud, tööd ei ole ümber korraldatud ega esine ka

muid asjaolusid, mis oleksid tinginud töö lõppemise. Kostja asutuses ei olnud koondamissituatsiooni.

Isegi kui tööandjal olnuks alus lõpetada tööleping koondamise tõttu, on rikutud töölepingu

lõpetamiseks ettenähtud protseduurireegleid. Nimelt ei arvestatud kehtinud TLS § 99 kohaselt hageja

töölejäämise eelisõigusega.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et töölepingu lõpetamine hagejaga oli õiguspärane. Kostja

asutuses tekkis koondamissituatsioon. Majanduslangusest tingitud palgafondi vähendamise tõttu ei

olnud töö jätkamine senistel palgatingimustel võimalik. Tekkis vältimatu vajadus muuta kõigi

töötajate töötingimusi. Tööd said jätkata need töötajad, kes nõustusid töölepingu muudatustega. Kuna

hageja ei olnud töölepingu muutmisega nõus ega võtnud vastu teist tööd (lasteaiaõpetaja, õpetaja abi,

üldkoristaja), tuli ta koondada. Objektiivset vajadust koondamiseks tõendab Kuressaare

Linnavalitsuse 14. aprilli 2009. a korraldus Kuressaare linna hallatavate asutuste palgamäärade

kinnitamise kohta (edaspidi linnavalitsuse korraldus), mille aluseks on Kuressaare Linnavolikogu

9. aprilli 2009. a määrus Kuressaare linna 2009. a I (negatiivse) lisaeelarve kinnitamise kohta

(edaspidi linnavolikogu määrus). Linnavolikogu määrusega vähendati personalikulusid alates

1. aprillist 2009. a 18% ning linnavalitsuse korralduse lisa järgi on kehtestatud hageja kui

kõrgharidusega lasteaia õpetaja kuupalgamääraks alates 1. aprillist 2009. a 8427 krooni. Kostja

asutusel oli viidatud õigusaktide täitmise kohustus. Samuti ei ole tulenevalt töötajate võrdse

kohtlemise põhimõttest kostjal lubatav kohaldada töösuhtes mõnele töötajale teiste võrreldavate

töötajate suhtes oluliselt soodsamaid töölepingu tingimusi. Esinenud koondamissituatsioonis ei ole

kehtinud TLS § 99 kohaldatav. Hageja ei nõustunud samal töökohal muudetud töötingimustel edasi

töötama. Teiste töötajate koondamiseks alust ei olnud, mistõttu puudus töölejäämise eelisõiguse

rakendamise võimalus. Samal põhjusel ei ole kohaldatav töölejäämise eelisõigus hagejale kui

töötajate esindajale.

3. Pärnu Maakohus jättis 5. mai 2010. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjendustel on tööandjal kehtinud TLS § 86 p 3 alusel õigus lõpetada töötajaga

tööleping koondamise tõttu. See võib juhtuda siis, kui tööandja majanduslikel põhjustel ei suuda

enam töötajat tööga kindlustada, st kui töö lõpeb töötaja jaoks üldse või temaga kokkulepitud

tingimustel. Kehtinud TLS § 98 lg 1 loetleb alused, mille puhul on tööandjal õigus töötajaid

koondada: töömahu vähenemine, tootmise või töö ümberkorraldamine, varem töötanud töötaja tööle

ennistamine ja muud juhud, mis tingivad töö lõppemise. Linnavalitsuse korralduse (korralduse lisa

järgi on kehtestatud hageja kui kõrgharidusega lasteaia õpetaja kuupalgamääraks alates 1. aprillist

2009. a 8427 krooni) ja linnavolikogu määrusega on tõendatud, et kostjal kui tööandjal oli üldisest

majanduslikust olukorrast tulenevalt objektiivne vajadus koondada, st ka individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse § 28 mõttes esines koondamise alus. Viidatud haldusaktid on jõustunud ja

haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2 kohaselt kostja asutusele kohustuslikud. Üldjuhul on koondamine

seotud töömahu vähenemisega, kuid võib esineda olukordi, kus töötamise jätkamiseks on

objektiivselt vajalik ja põhjendatud muudatuste tegemine kokkulepitud töötingimustes, kuna endistel

tingimustel pole võimalik töötamist jätkata. Koondamise põhjusena saab vaadelda töö lõppemist

kokkulepitud tingimustel, s.o töö ei lõpe, kuid endistel tingimustel pole seda võimalik jätkata.

Töölepingu tingimusi saab muuta üldjuhul töötaja nõusolekul. Kui töötaja sellega ei nõustu ning

tööandja ei saa teda enam endistel tingimustel rakendada, on töölepingu lõpetamine koondamise tõttu

seaduspärane.

Kostja asutus ei rikkunud kehtinud TLS § 98 lg-s 2 sätestatud kohustust pakkuda enne töölepingu

lõpetamist koondamise tõttu võimaluse korral teist tööd. Tõendatud on, et kostja asutus pakkus

hagejale teist sobivat tööd, kuid hageja keeldus sellest. Kehtinud TLS § 99 ei ole praeguses

koondamissituatsioonis kohaldatav. Hageja nõutud töötingimustel oli töö alates 1. aprillist 2009

lõppenud ning hageja ei nõustunud töötama samal töökohal edasi muudetud tingimustel. Teiste

töötajate koondamiseks ei olnud alust. Samal põhjusel ei ole kohaldatav töölejäämise eelisõigus

hagejale kui töötajate esindajale. Tulenevalt kehtinud TLS § 94 p-st 2 oli eelnevalt vajalik

Tööinspektsiooni põhjendatud nõusolek hageja kui Saaremaa Haridustöötajate Liidu 5. lasteaia

töötajate usaldusisiku koondamiseks ja selline nõusolek on antud 3. juunil 2009. Tallinna

Halduskohus jättis 22. detsembri 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-2117 hageja kaebuse

Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 3. juuni 2009. a otsuse peale rahuldamata. Asjas ei ole

tõendatud, et hageja koondamise eesmärgiks oli vabaneda ebasobivast töötajast ja/või töötajate

usaldusisikust. Samuti pole tõendatud, et tööandja oleks oluliselt rikkunud töölepingu lõpetamiseks

ettenähtud protseduurireegleid.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. novembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus tunnistas hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamise

4. augustil 2009 enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 86 p 3 alusel ebaseaduslikuks ning leidis, et

hagejaga sõlmitud tööleping ei ole lõppenud.

Ringkonnakohus kohaldas 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 131 lg 2 alusel

töölepingu lõpetamise aluste hindamisel senikehtinud seadust. Vaidlust ei ole selle üle, et

lasteaiakasvataja töö maht ei vähenenud ning lasteaia tööd ei korraldatud ümber, samuti ei tinginud

hageja koondamist varem töötanud töötaja tööle ennistamine. Kostja asutus leidis, et töö lõppemise

tingis see, et kohaliku omavalitsuse haldusaktide alusel vähendati palgafondi 18%. Maakohus leidis

ebaõigesti, et kohaliku omavalitsuse haldusaktide alusel vähenes hageja kuupalgamäär 8427 kroonini.

Tööandaja ei saanud tulenevalt kehtinud palgaseaduse § 4 lg-st 1 ning TLS § 59 lg-test 1 ja 5

ühepoolselt muuta oma haldusaktidega töötaja töölepingus kokkulepitud palga suurust.

Linnavalitsuse korralduse adressaadiks ei olnud koolieelsete lasteasutuste töötajad, vaid kostja

hallatavad asutused. Viidatud korraldus oli aluseks töötajatega läbirääkimiseks ja kokkulepete

sõlmimiseks, kusjuures selle rakendamiseks oli igale asutuse juhile jäetud töötasufondi piires ka

mõnetine otsustamisõigus- ja vabadus. Omavalitsusüksusel ja kostja asutusel on õigus oma eelarvet

kujundades otsustada, milliseid kululiike nad selles ette näevad ja kui suur on muu hulgas palgafond,

kuid sellekohased otsustused ei mõjuta nende töötajatega sõlmitud töölepingute tingimusi. Kostja ei

ole ka tõendanud, et tal ei olnud raha hagejale palga maksmiseks töölepingus kokkulepitud suuruses.

Linnavolikogu määrus ja linnavalitsuse korraldus sellise järelduse tegemiseks alust ei anna. Seda

enam, et ka vähendatud palgafondi tingimustes oli kostja asutuse juhil linnavalitsuse korralduse p 2

järgi õigus kohaldada kinnitatud palgamääradest kõrgemaid palgamäärasid. See, et töötaja ei nõustu

sõlmima kokkulepet palga vähendamise kohta, ei anna iseenesest alust töötaja koondamiseks

kehtinud TLS § 86 p 3 alusel. Sama mahuga töö tegemiseks võeti pärast hageja koondamist tööle uus

töötaja, kuid väiksema palgaga. Praegusel juhul ei ole tegemist töö lõppemisega üldse ega ka

kokkulepitud tingimustel. Kehtinud TLS § 98 lg 1 järgi saab aga töötajat koondada üksnes töö

lõppemise korral. Seda, et töö ei lõppenud, vaid kostja asutus soovis sama töö tegemist väiksema

palga eest, kinnitab muu hulgas asjaolu, et hagejale pakuti samas lasteaias lasteaiaõpetaja kohta

töötasuga 8427 krooni (s.o sama töökohta väiksema palgaga). Kuivõrd kostja asutuses ei olnud

koondamissituatsiooni, ei olnud hageja koondamine seaduslik. Seetõttu pole vaja hinnata hageja

väidet, et kostja rikkus hea usu põhimõtet. Asja lahendamisel ei ole tähtsust sellel, kas ja miks

nõustus enamik lasteaia töötajatest palga vähendamisega.

TLS § 131 lg 2 järgi kohalduvad töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral selle tagajärgede osas

kehtiva TLS sätted, sest tööleping lõpetati hagejaga pärast 1. juulit 2009. TLS ei sätesta sellist

õiguskaitsevahendit nagu tööle ennistamine. Kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on

seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine, siis loetakse, et

leping ei ole ülesütlemisega lõppenud (TLS § 107 lg 1). Sellisel juhul lõpetab kohus tööandja või

töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral

(TLS § 107 lg 2). TLS § 107 lg 3 järgi ei rahulda kohus sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tööandja

taotlust, kui töötaja on valitud töötajate esindajaks, välja arvatud juhul, kui mõlemapoolseid huve

arvestades ei ole see mõistlikult võimalik. Hageja soovib töösuhte jätkumist. Kostja peab hageja

koondamist õiguspäraseks ega soovi temaga töösuhet jätkata. TLS § 107 lg 3 mõtte kohaselt tuleb

tööandja taotlus töösuhte lõpetamiseks töötajate esindajaga rahuldada üksnes siis, kui töösuhte

jätkamine ei ole mõeldav, st ennekõike juhul, kui tööandja on oma tegevuse lõpetanud. Seadusandja

on leidnud, et töötajate esindajale tuleb tagada tõhus kaitse, mis üldjuhul on saavutatav töösuhte

jätkamise võimalusega. Asjas ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et töösuhet ei ole

võimalik jätkata. TLS § 107 lg 1 järgi ei ole hagejaga sõlmitud tööleping lõppenud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

jõusse maakohtu otsus.

Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme, kui leidis, et kostja asutuses ei olnud

koondamissituatsiooni ja hageja koondamine oli ebaseaduslik. Kohaliku omavalitsuse haldusaktid

olid kostja asutusele täitmiseks kohustuslikud ja mõjutasid töötajatega sõlmitud töölepingute

tingimusi. Kostja asutusel ei ole muid tuluallikaid peale linna eelarve, mille kinnitab kohaliku

omavalitsuse volikogu. Seega on linna eelarve negatiivne muudatus otseselt põhjuslikus seoses kostja

asutuse pedagoogide palgafondiga ning selle vähenemisest tulenes ka hageja palgamäära

vähenemine. Selliselt lõppes hageja töö senistel palgatingimustel ja kostja asutuses tekkis

koondamissituatsioon.

Ringkonnakohus kohaldas põhjendamatult TLS § 107 lg-t 3. Kohaldada tuli kehtinud TLS § 94, mis

ei sätestanud töötaja esindajaga töölepingu lõpetamisele muid tingimusi kui tööandja asukoha

tööinspektori nõusolek.

Ringkonnakohus rikkus asja läbivaatamisel ka menetlusõiguse norme, kui jättis kohtuotsuse

nõuetekohaselt põhjendamata. Asudes maakohtust vastupidisele seisukohale, tuli ringkonnakohtul

maakohtu otsuses toodud tõendid ja põhjendused ümber lükata ja võtta seisukoht kõigi asjas esitatud

väidete ja vastuväidete kohta. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsus täidetav. Kuivõrd ringkonnakohus

leidis, et hagejaga sõlmitud tööleping ei ole lõppenud, peaks hageja hakkama tööle kostja asutuses

õpetaja ametikohal palgamääraga 10 277 krooni, samas kui sellise palgaga ametikohta kostja asutuses

ei ole.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele ei pidanud hageja kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu.

8. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning hageja

esindaja oma vastuväidete juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata tagasi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja lõpetas hageja kui töötajate usaldusisikuga töölepingu

koondamise tõttu seaduspäraselt ja kas hageja töösuhe jätkub. Maakohus jättis hageja nõude

tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja ennistada hageja tööle rahuldamata, sest kohtu

tuvastatud asjaoludel oli kostjal hageja koondamiseks objektiivne vajadus. Ringkonnakohus asus

vastupidisele seisukohale, leides, et kostjal ei olnud vajadust hagejat koondada (puudus

koondamissituatsioon). Arvestades ühtlasi töölepingu seaduses töötaja usaldusisiku kohta kehtestatud

erisätteid, luges ringkonnakohus, et vaidlusalune tööleping ei ole lõppenud.

11. Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohus kohaldas asjas õigesti enne 1. juulit 2009 kehtinud

töölepingu seadust. Hageja töölepingule kohalduva seaduse sätestab TLS § 131. Viidatud sätte järgi

kohaldatakse enne 2009. aasta 1. juulit sõlmitud töölepingule alates 2009. aasta 1. juulist töölepingu

seaduses sätestatut (TLS § 131 lg 1) ning eeltoodu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ega

kohustusi, mis on tekkinud enne 2009. aasta 1. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või

toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust

(TLS § 131 lg 2). Kostja asutus esitas hagejale koondamisteate 18. mail 2009 ja lõpetas vaidlusaluse

töölepingu hagejaga 4. augustil 2009. Seega on õige ringkonnakohtu järeldus, et töölepingu

lõpetamise aluste hindamise osas tuleb kohaldada kehtinud töölepingu seaduse sätteid (§ 86 p 3, § 98

lg 1 ja § 99 lg 1), sest koondamise asjaolud tekkisid selle seaduse kehtivuse ajal. Ringkonnakohus

leidis ka õigesti, et kuna tööleping lõpetati aga uue seaduse kehtivusruumis, s.o 4. augustil 2009, siis

kohalduvad töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tagajärgedele alates 1. juulist 2009 kehtiva

töölepingu seaduse sätted (§ 107).

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti, kui leidis, et kostja

asutuses ei olnud koondamissituatsiooni ning seetõttu ei olnud hageja koondamine seaduslik.

Tulenevalt kehtinud TLS § 98 lg-st 1 on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p-s 3 ettenähtud

alusel töömahu vähenemisel, tootmise või töö ümberkorraldamisel, varem töötanud töötaja tööle

ennistamisel ja muudel juhtudel, mis tingivad töö lõppemise, ning töötaja keeldumist tööajanormi

suurendamise või vähendamise ettepanekust ei loeta asjaoluks, mis tingib töö lõppemise. Tööandja

kohustuseks on pakkuda töötajale enne koondamist võimaluse korral teist tööd (kehtinud TLS § 98

lg 2), samuti peab tööandja arvestama töötaja töölejäämise eelisõigusega (kehtinud TLS § 99).

Riigikohus on selgitanud viidatud sätete kohaldamise kohta, et tööandjal on töötaja koondamise õigus

juhul, kui tööandja majanduslikel põhjustel ei suuda enam töötajat tööga kindlustada, st kui töö lõpeb

töötaja jaoks üldse või tema poolt kokkulepitud tingimustel. Samas rõhutab Riigikohus, et

koondamise iga aluse puhul tuleb hinnata ka töölejäämise eelisõigust (vt Riigikohtu 5. aprilli 2000. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-00).

Asjas on tuvastatud, et hageja töö maht ei vähenenud ning kostja asutuse tööd ei korraldatud ümber,

samuti ei tinginud hageja koondamist varem töötanud töötaja tööle ennistamine. Seega järeldas

ringkonnakohus eeltoodud sätetest põhjendatult, et asja lahendamisel tuli kontrollida, kas esines muid

asjaolusid, mis tingisid töö lõppemise. Ringkonnakohus analüüsis asjas esiletoodud asjaolusid ning

luges töölepingu lõpetamise õigesti ebaseaduslikuks, sest hageja töö ei lõppenud, vaid tööandja

soovis muuta hageja palgatingimusi (nõudis sama töö tegemist väiksema palga eest). Kolleegium

nõustub ringkonnakohtuga, et töötaja keeldumine töölepingus kokkulepitud tingimuste

(sh palgatingimuste) muutmisest ei ole käsitatav koondamissituatsioonina, mis annab aluse

töölepingu lõpetamiseks. Mis tahes töölepingu tingimuste muutmine ei tähenda veel töö lõppemist

kokkulepitud tingimustel. Vastupidine seisukoht ei oleks kooskõlas ka kehtinud töölepingu seaduse

regulatsiooniga, mis sätestas töölepingu tingimuste ühepoolse muutmise keelu (kehtinud TLS § 59

lg 5) ning võimaldas töötajal nõuda töötingimuste ühepoolsel muutmisel töölepingu lõpetamist

(kehtinud TLS § 82) või lepingu täitmist (kokkulepitud lepingutingimuste taastamist) (kehtinud

TLS § 69).

13. Ringkonnakohus märkis õigesti, et kehtiv töölepingu seadus ei sätesta sellist õiguskaitsevahendit

nagu tööle ennistamine. Kui kehtinud töölepingu seaduse järgi oli töötajal töölepingu ebaseadusliku

lõpetamise korral otsustusõigus, kas taotleda tööle ennistamist või loobuda ennistamisest, nõudes

sellekohast hüvitist, siis kehtiv töölepingu seadus võimaldab töövaidlusorganil ühe poole taotlusel

töösuhte lõpetada. Nii sätestatakse TLS § 107 lg-s 1, et kui töövaidlusorgan tuvastab, et töölepingu

ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine

või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud.

Sellisel juhul lõpetab töövaidlusorgan tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see

oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral (TLS § 107 lg 2). Seega, kui tööandja või töötaja on

taotlenud töölepingu lõpetamist, siis üldjuhul tööleping ka lõpetatakse ning töövaidlusorgan mõistab

TLS § 109 lg 1 järgi tööandjalt välja töötaja kolme kuu töötasu suuruse hüvitise.

Erinormina TLS § 107 lg-s 2 märgitud üldreeglist võimaldatakse (hoolimata tööandja taotlusest

töösuhe lõpetada) töösuhte jätkamine kolmele töötajate rühmale, kes vajavad oma seisundi või

staatuse tõttu rohkem kaitset. TLS § 107 lg 3 kohaselt ei rahulda töövaidlusorgan TLS § 107 lg-s 2

märgitud tööandja taotlust, kui töötaja on ülesütlemise ajal rase või töötajal on õigus saada rasedus- ja

sünnituspuhkust või töötaja on valitud töötajate esindajaks, välja arvatud juhul, kui mõlemapoolseid

huve arvestades ei ole see mõistlikult võimalik, ning sellisel juhul mõistab töövaidlusorgan

TLS § 109 lg 2 järgi tööandjalt välja töötaja kuue kuu töötasu suuruse hüvitise. Viidatud sätte järgi on

töövaidlusorganil pädevus ka hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise ajaolusid ja

mõlema poole huve. Kõnealustele töötajatele kehtivad töölepingu seaduses erireeglid, mis tagavad

neile teiste töötajatega võrreldes suurema kaitse (nt TLS § 18, § 92–94 jt). Sellist eesmärki täidab ka

TLS § 107 lg-s 3 sätestatu, mille kohaselt tagatakse nimetatud töötajatele tõhus kaitse töösuhte

jätkamise võimalusega.

Kolleegium osutab, et analoogia alusel TLS § 93 lg-s 1 sätestatuga, on TLS § 107 lg-s 3 märgitud

isikutega töösuhte lõpetamine koondamise tõttu üldjuhul võimalik, kui tööandja tegevus on lõppenud

või kui on välja kuulutatud tööandja pankrot, kui tööandja tegevus lõpeb, või pankrotimenetluse

lõpetamisel, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu. Loetletud juhtudel ei jää alles ühtegi

töökohta, millel töötaja saaks töötamist jätkata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei soovi kostja hagejaga töösuhet jätkata. Kuna hageja

oli töölepingu lõpetamise ajal töötajate esindaja, tuli ringkonnakohtul TLS § 107 lg 3 järgi lähtuvalt

kostja taotlusest tuvastada, kas poolte huve arvestades oli hagejaga töösuhte jätkumine mõistlikult

võimalik või mitte. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks alust

arvata, et töösuhte jätkamine hagejaga ei ole võimalik.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust

(TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 654 lg-d 4 ja 5), kui jättis kostja esiletoodud asjaolud

tähelepanuta ja sellekohased väited analüüsimata. Kostja on asjaoluna esitanud majanduslangusest

tingitud palgafondi vähenemise ja esitanud selle tõendamiseks Kuressaare Linnavalitsuse 14. aprilli

2009. a korralduse Kuressaare linna hallatavate asutuste palgamäärade kinnitamise kohta (tlk 54), mis

on vastu võetud Kuressaare Linnavolikogu 9. aprilli 2009. a määruse alusel Kuressaare linna 2009. a

I (negatiivse) lisaeelarve kinnitamise kohta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kaaluda,

kas eeltoodust tulenevalt on poolte huve arvestades hageja töösuhte jätkumine mõistlikult võimalik

või mitte.

14. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

15. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Jaak Luik, Peeter Jeofejev, Lea Laarmaa