3-2-1-180-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-180-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. märts 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Ten hagi OÜ Eldon vastu 832 880 krooni suuruse

kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-52981

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Ten kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

53 230 eurot 73 senti (832 880 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

OÜ Ten (registrikood 10286084), esindaja vandeadvokaat Alar

Urm

OÜ Eldon (registrikood 10162034), esindaja vandeadvokaat

Veikko Puolakainen

Asja läbivaatamise kuupäev

28. veebruar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-52981 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO LEXTAL kassatsioonkaebuselt 5. novembril 2010

tasutud kautsjon 532 (viissada kolmkümmend kaks) eurot 31 (kolmkümmend üks) senti

(8328 krooni 80 senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Ten esitas 13. oktoobril 2009 Pärnu Maakohtusse OÜ Eldon vastu hagi 832 880 krooni suuruse

kahjuhüvitise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt tegi kostja hagejale kuuluvas Tokoi Pansionaadis

2008. aastal katlapaigaldustöid, mille käigus muu hulgas demonteeriti vana katlamaja seadmed ning

monteeriti uued seadmed. Kostja paigaldas uue keskküttekatla ebakvaliteetselt, mille tagajärjel

puhkes hotellihoones 20. aprillil 2009 tulekahju. Tulekahjus hävisid hotellihoone siseviimistlus ja

sisustus.

Riiklikult tunnustatud ehitus- ja kinnisvaraeksperdi Ain Birgi Ergo Kindlustuse AS-i tellimusel antud

27. mai 2009. a arvamuse kohaselt on hotellihoone taastamismaksumuseks 1 609 750 krooni (koos

käibemaksuga 1 894 865 krooni). Tulekahjus hävinud inventari ja seadmete maksumuseks on

176 350 krooni. Kindlustusandja hüvitas hagejale kokku 953 220 krooni. Hüvitamata on otsene

varaline kahju 832 880 krooni.

Kostja jättis pärast uue keskküttekatla paigaldamist isoleerimata viimatoru ühenduse korstnaga.

Sellega ta eksis paigaldusjuhendi vastu ja rikkus Eesti projekteerimisnormide (EPN) p-i 10. 4 "Ehitise

tuleohutus" 4. osas sätestatud nõudeid. Hannes Kase eksperdiarvamuse järgi põhjustas tulekahju

puhkemise asjaolu, et kostja paigaldas uue keskküttekatla viimatoru sarnaselt varasemale

lahendusele. Kostja oleks pidanud tööd katkestama ja teavitama hagejat avastatud ebakõlast. Seega

on hagejale tekkinud kahju põhjuslikus seoses keskküttekatla ebakvaliteetse paigaldamisega kostja

poolt. Kostja oleks pidanud asjatundjana igal juhul mõistma, et uus ja vana katel erinevad teineteisest

niivõrd, et allesjäävat viimatoru tuleb täiendavalt isoleerida.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et demonteeris vana katla ning paigaldas uue keskküttekatla.

Ta ei paigaldanud viimatoru, kuid ühendas uue keskküttekatla juba olemasoleva viimatoru külge.

Katla paigalduse ajal olid viimatoru ühendused koos korstnaga seina taga ning ei olnud nähtavad.

Kostja ühendas keskküttekatla olemasoleva seinast väljaulatuva viimatoru külge, kuna hageja selgitas

kostjale, et see on igati töökorras ja uus katel tuleb selle külge ühendada. Asjaolu, et viimatoru on

seina taga ühendatud korstnalõõriga valesti, sai teatavaks pärast põlengut, kui oli hävinud ruumi lagi

ja lõõri ühenduskoht korstnaga nähtavaks muutunud. Katlaruumil olid viimistletud seinad ja lagi.

Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi rikkunud ja sellest tulenevalt puudub ka põhjuslik seos kostja

tegevuse ja hageja kahju vahel. Kahjunõude suurust ei ole võimalik kontrollida. Isegi kui pidada

kostjat tekkinud kahju eest vastutavaks, on hageja nõudeõiguse võlaõigusseaduse (VÕS) § 644 lg 3

järgi kaotanud. Kostja lõpetas töö 14. oktoobril 2008, põleng toimus 20. aprillil 2009. Hagis tugines

hageja peamiselt 7. juuli 2009. a eksperdiarvamusele. Väidetavast mittevastavusest pidi hageja teada

saama hiljemalt sel päeval, hagi on esitatud aga 13. oktoobril 2009, s.o ligi aasta pärast tööde

vastuvõtmist, pool aastat pärast tulekahju ning enam kui kolm kuud pärast eksperdiarvamuse saamist,

seega ilmselgelt ebamõistliku aja jooksul. Kostja ei saanud ette näha, et keskküttekatla paigaldamine

võib endaga kaasa tuua tulekahju (VÕS § 127 lg 3). Kindlustusselts keeldus hüvitamast hagejale

kogu kahju, kuna hageja ei paigaldanud vajalikku automaatset tulekahju signalisatsiooni ning

lokaalsed häirekellad ei töötanud. Päästeamet sai reageerida tulekahjule alles siis, kui suitsu oli juba

näha ka väljaspool hoonet ja seda märkas juhuslik mööduja. Põhjendatud ei ole kindlustusandja

hüvitamata kahju väljamõistmine kostjalt, kuna hageja ise oma tegevusetusega põhjustas suurt kahju.

3. Pärnu Maakohus jättis 18. mai 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on tegemist töövõtulepingust tuleneva kahju hüvitamise nõudega

(VÕS § 635 lg 1). Pooled vaidlevad selle üle, mida nad pidasid silmas keskküttekatla ühendamise all

korstnaga. Tehtud tööde akti p 9 kohaselt tegi kostja korstna ühendused. Pooled ei leppinud

konkreetselt kokku, milliseid töid tuleb kostjal teha korstna ühendamise tarvis.

Hageja tegi kõik tööd, mis olid seotud katlaruumi seinte ja lagede krohvimise ning valgendamisega.

Maakohus luges tõendatuks, et kõik, mis jäi lae ja seina taha, ei olnud kostjalt tellitud töödeks.

Pooled leppisid kokku katla paigalduses selliselt, et keskküttekatel ühendati viimatoru külge.

Tunnistajate ütlused kinnitavad, et poolte sõlmitud töövõtulepingu esemeks oli keskküttekatla

ühendamine metallist viimatoru külge, mitte viimatoru ühendamine telliskivist korstnaga. Põlengu

põhjuseks oli katla viimatoru puudustega ühendus hoone suitsulõõriga. Keskküttekatla ühenduslõõr ei

ulatu kogu ulatuses korstna tellistest välisseinani. Korstna ja ühenduslõõri ühenduskohas on kahe

telliserea kõrgune avaus. Kostja ei teinud töid ühenduslõõri ja korstna ühenduskohas ega vahetanud

metallist viimatoru. Hageja ei esitanud kostjale pretensioone keskküttekatla ja viimatoru ühenduse

kohta. Põlengu põhjuseks ei olnud katla ja viimatoru ühenduskoht.

Kostja täitis töövõtulepinguga võetud kohustused. Ta ei ole rikkunud kontrollimiskohustust.

VÕS § 641 lg 3 kohaselt vabaneb töövõtja tellija juhisest või kolmanda isiku puudulikust eeltööst

tingitud töö lepingutingimustele mittevastavuse korral vastutusest üksnes juhul, kui ta suudab

tõendada, et on juhiste või eeltööde sobivust piisavalt kontrollinud. Seega pidi kostja kontrollima, kas

olemasolev viimatoru on sobilik keskküttekatla ühendamiseks ja ohutuks toimimiseks.

Töövõtulepingu esemeks oli keskküttekatla ühendamine viimatoruga. Olemasolev viimatoru oli

hageja seadusliku esindaja ütluste kohaselt paigaldanud eelmine omanik. Hageja oli olnud hoone

omanik kolm aastat. Eelmise omaniku paigaldatud keskküttekatelt oli köetud kaheksa aastat.

Hagejale teadaolevalt paigaldati keskküttekatel ja viimatoru ühel ajal. Tööde tegemise ajal ei pidanud

hageja ega kostja vajalikuks vahetada vana viimatoru uue vastu. Pärast vanade seadmete demontaaži

tegi hageja ise katlaruumis krohvimis- ja valgendamistöid. Kostja ei näinud töö üheski faasis seina ja

lae taha, kus paiknes viimatoru ja tellistest korstna ühenduskoht viimatoruga. Kostjale oli kogu tööde

tegemise ajal nähtav vaid viimatoru ja keskküttekatla ühenduskoht ning kostja ei pidanud kontrollima

viimatoru ja korstna ühenduskohta lae ning seina taga. Tunnistaja ütluste kohaselt oli katlamaja lagi

päästeameti nõuete kohaselt ehitatud ja kaetud mineriitplaadiga, mis on tulekindel. Vahelaed olid

isoleeritud tulekindla barokkvillaga. Kostjal ei pidanud tekkima kahtlust, et lae ja seina taga olevad

ühendused ei ole mingil põhjusel tehtud korrektselt. Kontrollikohustus ei saa olla piiramatu.

Omanikul on ehitusseaduse § 29 järgi kohustus tagada ehitise korrashoid ja vastavus

tuleohutusnõuetele. Kuna keskküttekatelt oli köetud juba kaheksa aastat, ei pidanud kostjal tekkima

kahtlust, et varem tehtud tööd, sh lae ja seina taga paiknevad korstna osad ning ühendused korstnaga,

ei vasta tuleohutusnõuetele. Katla ühendamine viimatoruga kulges tõrgeteta. Viimatoru ei nihkunud

paigast ning hageja esindaja väited, et kostja nihutas viimatoru jõuga paigast selle keskküttekatlaga

ühendamise eesmärgil, ei vasta tegelikele asjaoludele.

VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus

põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik

seos). Tulekahju tekkepõhjus ei ole seotud kostja tegevusega. Kostja ei ühendanud viimatoru

korstnaga ning tal ei lasunud kohustust kontrollida lae ja seina taga varem tehtud tööde vastavust

tuleohutusnõuetele. Kohus tuvastas vaatluse käigus, et korstna tellistest välisseinas on kahe telliserea

kõrgune avaus, telliskivide puudumine korstna välisseinast ei ole seotud kostja tegevusega.

Põhjuslikku seost kostja tegevuse ja tulekahju tekkepõhjuste vahel ei ole.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks

arutamiseks maakohtule või rahuldada uue otsusega hagi. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. oktoobri 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsioonimenetluse menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi oli hagejale kahju tekitanud tulekahju põhjuseks asjaolu, et

keskküttekatla ühenduslõõr (viimatoru) ei ulatunud kogu ulatuses korstna tellistest välisseinani.

Pooled ei vaidle selle üle, et metallist viimatoru, mis ühendas kostja paigaldatud katlaseadmeid ja

kivist korstnat, oli olemas enne, kui kostja asus töid tegema, kostja seda välja ei vahetanud.

Pooltevahelise töölepingu kohaselt ei pidanudki kostja uut viimatoru paigaldama, vaid ühendama

keskküttekatla vana viimatoru külge. Suulist töövõtulepingut sõlmides ei lepitud kokku konkreetsetes

töödes, mida kostja katlaseadmeid vahetades pidi tegema. Enne tulekahju varjas vahelagi kivist

korstnajalga, nii et viimatoru ühendust korstnaga kostja töid tegema asudes ega neid tehes ei näinud.

Asjaolu, et kostja oleks uut keskküttekatelt paigaldades liigutanud olemasolevat viimatoru selliselt, et

see ei ulatunud enam korstna tellistest välisseinani, ei ole hageja tõendanud. Maakohus tuvastas

otsuses kohapeal toimunud vaatlusel nähtule tuginedes, et viimatoru ja seina ühenduskohas ei olnud

viimatoru ümbert krohvi pudenenud. Hageja esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik teha järeldusi

selle kohta, kuidas mõjutati uue katla paigaldustööde käigus olemasoleva viimatoru asendit.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks

arutamiseks samale maakohtule ning jätta poolte menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse

kohaselt on kohtud eksinud töövõtulepingu eseme kindlakstegemisel, leides, et lepingu esemeks oli

üksnes keskküttekatla ühendamine viimatoruga. Vaieldamatult oli katla paigaldamiseks vajalik ka

selle ühendamine korstnaga. Kui katla paigaldamine ei hõlmaks keskküttekatla ühendamist

korstnaga, siis ei oleks võimalik saavutada poolte kokkulepitud eesmärki - töökorras ja

ohutusnõuetele vastavalt paigaldatud katelt. Kostja eiras paigaldamisel ohutusnõudeid ja

paigaldamisjuhendit ega paigaldanud keskküttekatelt vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1

mõttes. Tulenevalt uue katla iseärasusest ei olnud viimatoru selle endises asendis sobilik

keskküttekatla ohutuks toimimiseks, mistõttu oleks kostja pidanud viimatoru paigaldusjuhendi

kohaselt täiendavalt isoleerima või vähemalt teatama hagejale selle täiendava isoleerimise vajadusest.

Tegemist on töö mittevastavusega VÕS § 642 lg 2 p 2 järgi.

Töövõtulepinguga kokkulepitud tulemus oli uue keskküttekatla paigaldamine selliselt, et see on

töökorras ning ei teki kahju isikute elule, tervisele ja varale. Kohtud on vääralt kohaldanud

VÕS § 641 lg-t 3, mille kohaselt ei vastuta töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis

tulenes tellija juhistest, tellija muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui

töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Vastustajal oli kohustus kontrollida vana

viimatoru asendit ja isoleeritust ka siis, kui ta selle asendit ise töö käigus ei muutnud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

8. Kassatsioonkaebuses väidab hageja, et viimatoru ühendamine kortsnaga kuulus kostja

lepingujärgsete kohustuste hulka. Kohtud on tõendeid hinnates tuvastanud, et töövõtulepingu

esemeks oli üksnes uue keskküttekatla ühendamine olemasoleva viimatoruga, mitte aga viimatoru

ühendamine korstnaga. Riigikohus on TsMS § 688 lg 4 järgi seotud alama astme kohtute tuvastatud

faktiliste asjaoludega ega uuri TsMS § 688 lg 5 järgi tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend

esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Kohtud ei ole

kolleegiumi arvates eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

9. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole kostja töövõtulepingust tulenevaid kohustusi hinnates

arvestanud kõikide kostja lepingujärgsete kohustustega ning on jätnud põhjendamatult hindamata

hageja väite, et kostja pidi kontrollima viimatoru ja korstna ühenduse ohutust.

VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtja töövõtulepinguga saavutama kokkulepitud tulemuse. See

kohustus on töövõtja põhikohustus. Kostja täitis põhikohustuse, paigaldades keskküttekatla ning

ühendades selle juba olemasoleva viimatoru külge. Lisaks töövõtulepingu põhikohustusele on pooltel

ka mitmeid kõrvalkohustusi, mille rikkumine võib samuti kaasa tuua kahju hüvitamise kohustuse

VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 järgi. Eelkõige on lepingupoolte kohustuseks hea usu põhimõttest

(VÕS § 6 lg 1) tulenev kohustus mitte kahjustada oma lepingulist põhikohustust täites teise poole

õigushüvesid (nn lepingulised kaitsekohustused). Töövõtulepingu olemusest tulenevalt on töövõtjal

lisaks põhikohustusele ning muudele kõrvalkohustustele tellija informeerimise kohustus tehtud tööga

kaasneda võivatest riskidest. Töövõtja peab tellijat eelkõige informeerima sellest, kas kokkuleppele

vastavalt tehtud töö vastab selle ettenähtud eesmärgile ning tellija vajadustele. Asja materjalidele

lisatud kostja paigaldatud keskküttekatla kasutusjuhendi järgi (kohtutoimiku I kd, lk 20) tuleb

viimatoru hoolikalt isoleerida. Kostja üksnes ühendas enda paigaldatud keskküttekatla viimatoruga.

Kohtud tuvastasid, et kostja kohustuseks ei olnud viimatoru ühendamine korstnaga. Vaatamata sellise

kohustuse puudumisele oli kostja kolleegiumi arvates kohustatud informeerima hagejat sellest, et

enne keskküttekatla töölerakendamist tuleb veenduda viimatoru ja korstna vahelise ühenduse

nõuetekohasuses ning ohutuses. Hageja informeerimata jätmine võis olla hageja kahju põhjuseks, sest

kui hageja oleks saanud teada, et võib olla ohtlik kasutada kostja paigaldatud keskküttekatelt, siis

oleks ta saanud lasta kostjal või muul isikul kontrollida viimatoru ja korstna vahelise ühenduse

nõuetele vastavust ja ohutust ning vajadusel lasta puudused kõrvaldada enne keskküttekatla

kasutamist. Kolleegiumi hinnangul on hagejal tekkinud kahju hõlmatud kostja rikutud

teavitamiskohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning selline kahju pidi olema kostjale

teavitamiskohustuse rikkumise võimaliku tagajärjena mõistlikult võttes ettenähtav (VÕS § 127 lg 3).

10. Kolleegium leiab, et kohtud ei pidanud hindama kostja vastutust VÕS § 641 lg 3 järgi. Selle sätte

kohaselt ei vastuta töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest,

tellija muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali

või eeltöid piisavalt kontrollis. VÕS § 641 lg-t 3 tuleb kohaldada juhul, kui tehtud töö ei vasta

lepingutingimustele. Praeguses asjas aga tuvastasid kohtud, et kostja kohustuseks ei olnud ühendada

viimatoru korstnaga. Seetõttu ei hinnanud kohtud ka õigustatult seda, kas viimatoru ja korstna

ühendus oli nõuetekohane.

Samuti ei ole asjakohane hinnata hageja kahjuhüvitamisnõude lubatavust VÕS § 644 lg 3 järgi. Selle

sätte esimese lause kohaselt, kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest

õigel ajal või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö

lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele

mittevastavusele tugineda. Lepingu kõrvalkohustuste rikkumisest võib tuleneda kahju hüvitamise

kohustus ka juhul, kui pool on lepingu põhikohustuse täitnud nõuetekohaselt. Hageja nõue hüvitada

kahju sellest tulenevalt, et kostja rikkus lepingulist teavitamiskohustust paigaldatud keskküttekatla

kasutamise võimaliku ohtlikkuse osas, ei ole praegusel juhul seotud kostja lepingulise põhikohustuse

nõuetekohase täitmisega. Sellest tulenevalt ei olnud hagejal ka kostja teavitamise kohustust

VÕS § 644 lg 3 järgi.

11. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

kostjale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku

otsust, tuleb poolte menetluskulud jagada asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu