3-3-1-96-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-96-10

Otsuse kuupäev

24. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Urve Kauri (Kaur) kaebus Tallinna Transpordiameti 22. juuni

2009. a käskkirja nr 7.-1.1/09/152pk seadusevastaseks

tunnistamiseks, distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, kaebaja

teenistusse ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud

aja eest tasu väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-09-1591

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Transpordiameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Transpordiameti kassatsioonkaebus rahuldamata.

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-09-1591

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse punktidele 10-14.

Mõista Tallinna Transpordiametilt Urve Kauri kasuks välja kassatsiooniastme õigusabikulu

109 eurot 29 senti (1710 krooni).

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Transpordiamet (TTA) määras 22. juuni 2009. a käskkirjaga nr 7-1.1/09/152pk

peaspetsialist Urve Kaurile avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p-de 1 ja 3, § 85 lg 1 p 5 ning § 118

alusel distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise.

Käskkirja kohaselt määrati karistus seoses teenistuskohustuste täitmata jätmise ja vääritu teoga, mis

seisnes umbes poole kuu jooksul 43 tasuta sõidu õigust omava isiku andmete vastavasse andmebaasi

kandmata jätmises. Nimetatud teenistuskohustuste täitmata jätmise tulemusena karistati sellisele

soodustusele tegelikult õigust omavat isikut piletita sõitmise eest väärteomenetluse korras

rahatrahviga. Käskkirja järgi oli kõnealuste andmete andmebaasi kandmine U. Kauri ametijuhendi p-

s 4.1.9 sätestatud ülesanne. Karistuse määramisel arvestati U. Kaurile 15. aprilli 2009. a käskkirjaga

nr 7.-1.1/09/79pk vääritu teo eest määratud noomitust ning 15. juunil 2009 omavolilise töölt

puudumise eest tehtud hoiatust.

2. Kaebuses halduskohtule palus U. Kaur tunnistada karistuse määramise käskkiri seadusevastaseks,

tühistada talle määratud distsiplinaarkaristus, ennistada kaebaja teenistusse ja mõista talle välja tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

Kaebaja leidis, et põhjendamatu on eelnevalt määratud noomituse ja hoiatuse arvestamine karistuse

määramisel, kuna noomituse on ta kohtus vaidlustanud ning hoiatus pole distsiplinaarkaristusena

vormistatud. Kaebaja hinnangul ei kuulunud tema teenistuskohustuste hulka tasuta sõidu õigusega

isikute andmebaasi kandmine, vaid ainult piletialaste andmebaaside koostamine ja haldamine.

Seetõttu ei saanud ta ka toime panna käskkirjaga süüks arvatud tegusid.

3. Tallinna Halduskohus jättis 23. detsembri 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1591 kaebuse

rahuldamata. Halduskohus leidis, et ametnik peab täitma lisaks õigusaktidest ja ametijuhendist

tulenevatele ülesannetele ATS § 60 lg-st 1 lähtuvalt ka vahetu ülemuse või asutuse juhi ühekordseid

teenistusalaseid korraldusi, mille täitmise kohustus ei tulene tema teenistuskohast. Samuti võivad

teenistusülesanded tuleneda ametikoha ja teenistussuhte olemusest. U. Kauri ametijuhendi p 4.1.12

kohaselt pidi ta täitma ametijuhendist otseselt mittetulenevaid peaökonomisti poolt antavaid

ühekordseid ülesandeid. Ka ühekordsete ülesannete täitmatajätmine on käsitatav teenistuskohustuse

mittetäitmisena. Isegi kui tasuta sõidu õigust omavate isikute andmete kandmine andmebaasi ei olnud

U. Kauri ametijuhendist tulenev teenistusülesanne, on tuvastatud vastavasisulise korralduse andmine.

Kaebaja ise on andmete sisestamata jätmist pidanud kiirustamisest tingitud inimlikuks eksimuseks

ega eita vastava korralduse saamist. Tõendatud on, et piletialane andmebaas hõlmab ka

sõidusoodustustega isikute nimekirja ning kaebaja on seda andmebaasi täiendanud teenistusse

asumisest alates. Seega on teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine tõendatud. Käskkirjast ega

selles viidatud dokumentidest ei nähtu, milles seisnes vääritu tegu, kuigi käskkirjas viidatakse ka ATS

§ 84 p-le 3. Sellele vaatamata ei pidanud halduskohus käskkirja õigusvastaseks ning leidis, et täidetud

on ATS § 118 lg 2 kohaldamise eeldused, st kaebajal on kehtiv distsiplinaarkaristus, mille kehtivust ei

väära ka selle karistuse määramise käskkirja vaidlustamine halduskohtus. Kohus ei pidanud määratud

karistust ka ebaproportsionaalseks, kuna lisaks kehtivale distsiplinaarkaristusele oli seadusega

(töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 8 lg 1) kooskõlas kaebaja varasema käitumise ja

töössesuhtumise arvestamine. Käskkiri vastab vorminõuetele, on õiguslikult ja faktiliselt piisavalt

motiveeritud ning sisaldab haldusorgani kaalutlusi, sh rangeima karistuse valiku põhjendamisel.

Kaebajale oli distsiplinaarmenetluses tagatud võimalus olla ära kuulatud, ta oli teadlik, millist

käitumist talle ette heidetakse ning tal oli võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid (ametnik sai

esitada seletusi ning temaga on vestelnud nii vahetu ülemus kui ka TTA juhataja).

4. Apellatsioonkaebuses palus U. Kaur tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus. Apellant väitis, et ülesanne, mille täitmist talle ette heidetakse, ei tulene tema

ametijuhendist. Käskkirjast ega halduskohtu otsusest ei nähtu, kust tulenes kaebaja väidetav kohustus

andmebaasi täiendamiseks. Kaebaja sisestas vaidlusaluseid andmeid vabatahtlikult, mitte

teenistuskohustuse täitmiseks. Ebaõige on kohtu lähenemine, et teenistuskohustuse puudumist peab

tõendama kaebaja ise.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31. augusti 2010. a otsusega halduskohtu otsuse ja rahuldas

uue otsusega U. Kauri kaebuse, tunnistas vaidlustatud käskkirja seadusevastaseks, tühistas määratud

distsiplinaarkaristuse, ennistas U. Kauri teenistusse, kohustas TTA-d kindlaks määrama ja välja

maksma tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest vastavalt otsuse p-le 18 ning mõistis TTA-lt

U. Kauri kasuks välja menetluskulu 3600 krooni. Kohus märkis, et HKMS § 99 lg 1 p-dest 1 ja 2

tulenevalt kuulub otsus viivitamata täitmisele osas, mis puudutab ennistamist ja tasu väljamõistmist

kahe kuu eest. Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) vaidlustatud käskkirja kohaselt on U. Kaurile süüks arvatud tegu kvalifitseeritud samaaegselt ATS

§ 84 p 1 ja p 3 järgi. Vastavalt Riigikohtu seisukohale 25. novembri 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-

3-1-70-03 (p 14) ei moodusta ATS 84 p-s 1 nimetatud süütegu ideaalkogumit ATS § 84 p-s 3

nimetatud süüteoga ning kui süütegu on sellena käsitatav mõlema nimetatud sätte alusel, tuleb see

kvalifitseerida ATS § 84 p 3 järgi. Kui tegu on õigesti kvalifitseeritud ATS § 84 p 3 järgi, ei saa

ainuüksi täiendav viitamine sama paragrahvi p-le 1 mõjutada asja otsustamist. Kui tegu on aga

kvalifitseeritav küll ATS § 84 p 1 alusel, kuid mitte vääritu teona (p 3), võib ekslik kvalifitseerimine

vääritu teona mõjutada karistuse valikut. Vääritut tegu on seadusandja pidanud muust

teenistuskohustuse rikkumisest (p 1) raskemaks distsiplinaarsüüteoks, kuna ATS § 118 lg 2 kohaselt

võib kohaldada teenistusest vabastamist kui rangeimat karistust ka ilma kehtiva distsiplinaarkaristuse

olemasoluta;

2) vaidlustatud käskkirjast ei selgu, milles seisnes etteheidetav vääritu tegu, mistõttu ei ole käskkiri

kontrollitav. Väide ametiasutuse diskrediteerimisest ei ole Riigikohtu varasemaid seisukohti

arvestades ka sisuliselt põhjendatud;

3) käskkirjas on viidatud küll avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-le 18, mille kohaselt peab ametnik

olema vastutus- ja kohusetundlik, kuid selleks, et teenistuskohustuste täitmatajätmist või

mittenõuetekohast täitmist käsitada vääritu teona, mille eest määratakse rangeim võimalik karistus,

peab rikkumine olema eriti tõsine. Käesoleval juhul kirjeldatud rikkumine ei ole tühine, kuid

käskkirjas toodud asjaolud ei anna alust käsitada rikkumist teenistusest vabastamist tingiva vääritu

teona;

4) käskkirjas on põhjendamatult üle hinnatud rikkumise tähendust tasuta sõidu õigust omava isiku

jaoks. Väärteomenetluses saab tasuta sõidu õigust tegelikult omavat isikut piletita sõidu eest

lõppkokkuvõttes karistada vaid juhul, kui isik ise on väärteomenetluses oma õiguste kaitsel

põhjendamatult passiivne;

5) eeltoodud põhjustel on distsiplinaarkaristuse määramine põhjendamatu sõltumata sellest, kas

etteheidetud tegu üldse aset leidis;

6) vastustajal tuleb välja arvutada ja maksta kaebajale teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu,

millest tuleb maha arvata kaebuse esitajale sel perioodil teiste tööandjate poolt makstud töötasu, mille

kohta kaebuse esitaja peab TTA-le esitama viivitamatult andmed.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Tallinna Transpordiameti kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta

jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist:

1) ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millel põhineb kohtu seisukoht, et vaidlusalune rikkumine ei

olnud eriti tõsine. Seejuures on kohus kaebaja käitumise hindamisel põhjendamatult omistanud

tähenduse väärteomenetluses piletita sõidu eest karistatud isiku võimele oma õigusi selles menetluses

kaitsta;

2) vaidlustatud käskkirjas on kirjeldatud, milles seisnes etteheidetava käitumise puhul nii

teenistuskohustuste rikkumine kui ka vääritu tegu. Seetõttu ei kohaldu käesolevas asjas Riigikohtu

lahendis haldusasjas nr 3-3-1-70-03 (p-d 15 ja 16) väljendatud seisukohad;

3) määratud karistus on proportsionaalne. Arvestatud on nii kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu

kui ka varasemat töössesuhtumist, mis on kaasa toonud karistusena mittevormistatud suulisi hoiatusi

ja vastavad märkused atesteerimislehel;

4) kassaatoril ei ole võimalik täita ringkonnakohtu otsust viivitamatu teenistusse ennistamise osas,

kuna kaebaja asendas ajutiselt äraolevat töötajat, kes naasis teenistusse 1. septembril 2010.

7. U. Kaur leiab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohus tühistas põhjendatult

vaidlustatud käskkirja, kuna tegu kvalifitseeriti ebaõigesti vääritu teona ning see võis mõjutada

karistuse määramist. Põhjendamatu on pidada süüks arvatud tegu väärituks teoks vastuolu tõttu

ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. U. Kaur on esitanud ka taotluse kassatsioonimenetluses

kantud õigusabikulu (1710 krooni) väljamõistmiseks vastustajalt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Vaidlus on ajendatud Tallinna Transpordiameti 22. juuni 2009. a käskkirjast nr 7-1.1/09/152pk,

millega U. Kaurile määrati distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Käskkirja andmisel

määratleti etteheidetav süütegu nii ATS § 84 p 1 kui ka p 3 järgi.

9. ATS § 84 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks nii teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või

mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine (p 1) kui ka vääritu tegu (p 3).

Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus praeguse vaidluse lahendamisel vääralt viidanud

Riigikohtu 25. novembri 2003. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-70-03. Nimetatud lahendi p-s 14 leidis

kolleegium: "Juhul, kui teenistuskohustuste mittetäitmine toob kaasa varalise kahju (ohu) ja sellega

diskrediteerib ametiasutust, tuleb vastav rikkumine kvalifitseerida üksnes ATS § 84 p 3 järgi."

10. ATS § 132 lg-st 3 tulenevalt kantakse distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastamise

vormistamise dokumenti ka töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 teises lõikes loetletud

andmed. TDVS § 11 lg 2 p 3 kohaselt tuleb teenistusest vabastamisel antavas aktis märkida süüteo,

samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus.

Kolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas asjas, erinevalt eelnevalt tsiteeritud Riigikohtu lahendist,

vaidlustatud käskkirjas etteheidetavat tegu kirjeldatud lisaks teenistuskohustuste täitmatajätmisele ka

vääritu teona.

ATS § 84 p 3 kohaselt peetakse väärituks teoks süülist tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud

kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või

ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust.

Riigikohus on vääritu teo mõistet selgitanud 25. novembri 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-70-03

(p-d 15 ja 16). Nimetatud lahendist tulenevalt on diskrediteerimisega ATS § 84 p 3 tähenduses

tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule

antavat hinnangut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb arvestada, kuivõrd taunitav oli tegu,

lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse

mainet ja usaldusväärsust. Diskrediteerimine kui vääritu tegu eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku

või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse

tekkimiseks vajalik põhjuslik seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning

saabunud tagajärje vahel.

Vaidlustatud käskkirjas on kirjeldatud üht õigusrikkumist, mis seisnes tasuta sõidu õigusega isikute

andmebaasi kandmata jätmises. Viidates käskkirjas avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-le 18

("Ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik") on märgitud, et ametnikku iseloomustab

vastutustundlikkus ja kohusetunne ega ole tähelepanu pööratud selle sätte kolmandale elemendile, st

väärikusele. Väited vääritust käitumisest lisandusid alles kohtumenetluse käigus.

11. Seega on kolleegium seisukohal, et käskkirjast nähtuvalt pole TTA kirjeldanud ATS § 84 p-s 3

sätestatud ega kohtupraktikas väljakujunenud määratlusele vastavat vääritut tegu. Samuti ei nähtu

kirjeldusest, et teenistuskohustuste rikkumine oleks kaasa toonud avaliku teenistuse seaduses

nimetatud või senise kohtupraktika kohaselt vääritu teo kvalifitseerimist võimaldava järelmi.

Tegemist pole Riigikohtu viidatud lahendis kirjeldatuga sarnase olukorraga ning seega pole

kohaldatav nimetatud otsuses väljendatud seisukoht, et kui üks tegu hõlmab teise, tuleb

kvalifikatsioon määrata raskema koosseisu järgi. Ringkonnakohus on põhjendamatult analüüsinud

vääritut tegu, mida käskkirjas pole kirjeldatud. Seega on karistuse määramise käskkirjas lisaks

asjakohasele õiguslikule alusele (ATS § 84 p 1) märgitud ekslikult ka ATS § 84 p 3.

12. Karistuse määramise käskkirjas on kirjeldatud, milles seisnes väidetav teenistuskohustuste

täitmatajätmine ning selle mõju isikule, kelle tasuta sõidu õigust polnud ametniku teenistuskohustuste

täitmata jätmise tõttu võimalik kontrollida ja kellele seetõttu määrati väärteomenetluses karistus

piletita sõidu eest. Käskkirjas märgiti ka, et ametnik on teenistusülesannete täitmata jätmist püüdnud

varjata ning viidati vajadusele hüvitada teise isiku poolt kantud rahatrahv. Samuti on osutatud

kehtivale distsiplinaarkaristusele ning varasemale töödistsipliini rikkumisele, mis päädis suulise

hoiatusega.

Arvestades vaidlustatud käskkirjas sisalduvat vastuolu teo kirjelduse ning esitatud õiguslike aluste ja

kvalifikatsiooni vahel, ei pea kolleegium võimalikuks hinnata, kas karistuse määraja on võimalikest

distsiplinaarkaristustest rangeimat valides lähtunud asjakohastest kaalutlustest ning kas kaalumine on

toimunud õiguspäraselt. Seetõttu nõustub kolleegium lõppjäreldustes ringkonnakohtuga.

TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle

toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Kolleegiumi praktikas on järjekindlalt

leitud, et teenistusest vabastamist kui rangeima distsiplinaarkaristuse määramist tuleb alati väga

hoolikalt põhjendada ja see ei ole automaatne tagajärg ka juhtudel, mil avaliku teenistuse seadus näeb

ette põhimõttelise võimaluse distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamiseks (vääritu tegu,

usalduse kaotus, teenistuskohustuste jäme rikkumine või distsiplinaarüleastumise toimepanek

olukorras, kus isikul on kehtiv distsiplinaarkaristus). Seda seisukohta on kolleegium rõhutanud

näiteks 13. juuni 2002. a otsuses asjas nr 3-3-1-35-02 ja 9. aprillil 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-9-09.

Karistatavad süüteod tuleb välja selgitada ja neile õiguslik hinnang anda distsiplinaarmenetluses (vt

ka otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03, p-d 9 ja 14), mille käigus tuleb sisustada ka määratlemata

õigusmõiste "vääritu tegu". Teo täiendav sisustamine ning distsiplinaarkaristuse täiendavate

asjaoludega põhjendamine kohtumenetluse vältel pole lubatav.

13. Asudes analüüsima vääritu teo olemasolu, järeldas ringkonnakohus otsuse p-des 14 ja 15, et

vääritule teole osutab käskkirja viide avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-le 18. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtuga, et ainuüksi asjaolu, et rikutav kohustus on sätestatud avaliku teenistuse

eetikakoodeksis, ei anna alust sisustada distsiplinaarüleastumist vääritu teona.

14. Käskkirja kohaselt on teo olemuse hindamisel oluliseks peetud ka seda, et isikut, kelle tasuta

sõidu õigust puudutavad andmed olid kaebaja süül andmebaasi kandmata, karistati väärteomenetluses

piletita sõidu eest.

Ringkonnakohus leidis, et kuigi kontrollimise ajal ei õnnestunud tõestada selle isiku ID-kaardi alusel

tema tasuta sõidu õigust (töösuhe Tallinna ühistranspordis sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu

alusel tegutseva veondusettevõttega), ei ole selle asjaolu kontrollimine väärteomenetluses keerukas.

Ringkonnakohus märkis, et väärteo eest saab karistus taolises olukorras jõusse jääda vaid siis, kui isik

ise on väärteomenetluses oma õiguste kaitsel põhjendamatult passiivne.

Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et ringkonnakohus on ametnikule määratud

distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse hindamisel põhjendamatult olulise tähenduse omistanud

karistatud isiku võimele oma õigusi väärteomenetluses kaitsta. Hinnang ametniku käitumisele ja talle

määratud distsiplinaarkaristusele ei saa sõltuda sellest, kas ja kuivõrd isik, kellele ametniku tegevuse

tõttu tekivad olulised õiguslikud tagajärjed (näiteks viiakse läbi väärteomenetlus), suudab vastavas

menetluses oma õigusi kaitsta.

15. Kassaatori väitel ei ole tal võimalik täita ringkonnakohtu 31. augusti 2010. a otsust viivitamatu

teenistusse ennistamise osas, kuna kaebaja asendas ajutiselt äraolevat ametnikku, kes naasis

teenistusse 1. septembril 2010.

HKMS § 98 lg 1 kolmanda lause kohaselt täidetakse kohtuotsus seaduses sätestatud juhtudel

viivitama. Viivitamata täitmine on ATS § 160 lg-s 4 ja HKMS § 99 lg 1 p-s 2 ette nähtud ka juhul,

mil ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnik ennistatakse. Kehtiv õigus ei anna asjaoludest

olenemata kohtule otsustusruumi olukorras, kus ametnik on ebaseadusliku teenistusest vabastamise

korral taotlenud teenistusse ennistamist.

Asja materjalidest nähtuvalt oli ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal 31. augustil 2010 U. Kauri ja

TTA vahel veel teenistussuhe, st otsus oli täidetav. Kassaator väidab ilma asjakohaseid tõendeid

kohtule esitamata, et ajutiselt ära olnud ametnik, keda U. Kaur asendas, naasis teenistusse järgmisel

päeval pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist. Kolleegiumi hinnangul leidis ringkonnakohus

olemasolevatele asjaoludele tuginedes 31. augusti 2010. a otsuses põhjendatult ja õiguspäraselt, et

teenistusse ennistamise osas tuleb kohtuotsus täita viivitamata.

HKMS § 64 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja

esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust.

Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et ATS § 21 lg 2 p 1 kohaselt võetakse ajutiselt äraoleva

ametniku asendaja teenistusse asendatava ametikohale naasmiseni või ametist vabastamiseni, st

määratud ajaks. Määratud ajaks ametisse nimetatud või valitud ametnik vabastatakse asendatava

ametniku naasmisel ATS § 113 lg 1 alusel teenistusest teenistustähtaja möödumise tõttu. Asendajana

teenistuses olnud ametniku teenistussuhe lõpeb teenistustähtaja möödumise päevale järgnevast

päevast.

16. Eeltoodule tuginedes tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi muudetakse vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

17. U. Kaur on esitanud taotluse kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kantud õigusabikulu

väljamõistmiseks ning õigusabikulu kandmist tõendavad dokumendid (tl 143-146). Kolleegiumi

hinnangul on taotluses märgitud summa (1710 krooni, s.o 109 eurot ja 29 senti) väljamõistmine

Tallinna Transpordiametilt põhjendatud. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS

§ 90 lg 2 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann