3-1-1-6-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-6-11

Otsuse kuupäev

23. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Peeter Pähni süüdistuses KrK § 1481 lg-te 2 ja 10

(KarS § 386 lg 1; § 3891 lg 2) järgi ning Andrus Umala

süüdistuses

KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 - § 17 lg 6 (KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3;

§ 3891 lg 2 - § 22 lg 3) järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-4005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Peeter Pähni kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv ja Andrus Umala

kaitsja

vandeadvokaadi

vanemabi

Marko

Paabumets,

kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Krisiina Laas, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. veebruar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a ja Tartu Maakohtu 30. aprilli 2010. a

otsused Peeter Pähnile ja Andrus Umalale mõistetud karistuste osas, samuti Peeter Pähnile ja

Andrus Umalale mõistetud karistuste KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel kohaldamata jätmise osas.

2. Mõista Peeter Pähnile KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 (KarS § 386 lg 1; § 3891 lg 2) järgi karistuseks

rahaline karistus kolmkümmend päevamäära summas 96 (üheksakümmend kuus) eurot. Jätta

see karistus KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi kahe aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata.

3. Mõista Andrus Umalale KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 - § 17 lg 6 (KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3; § 3891

lg 2 - § 22 lg 3) järgi karistuseks rahaline karistus kolmkümmend päevamäära summas 96

(üheksakümmend kuus) eurot. Jätta see karistus KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi kahe aasta

pikkuse katseajaga täitmisele pööramata.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Peeter Pähni kasuks välja 1763 (üks tuhat seitsesada kuuskümmend

kolm) eurot 96 senti apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu

katteks.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Andrus Umala kasuks välja 1917 (üks tuhat üheksasada seitseteist)

eurot 35 senti apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Käesoleva kriminaalasja menetlemine enne ringkonnakohtu vaidlustatud otsusega muutmata jäetud

maakohtu 30. aprilli 2010. a otsuse tegemist kulges järgmiselt.

1.1 27. detsembril 2001. a alustas Maksupettuste Uurimise Keskuse Lõuna osakond võetuse määruse

koostamisega KrK § 1481 lg 10 tunnustel kriminaalmenetlust selle kohta, et OÜ Võlupõld juhatuse

liige Peeter Pähn esitas ajavahemikul 1. märtsist 2000 kuni 31. märtsini 2001 OÜ Võlupõld

käibedeklaratsioonides

valeandmeid.

Kriminaalmenetluse

alustamise

ajendiks

oli

Viljandi

Maksuameti 17. detsembri 2001. a avaldus P. Pähni kui OÜ Võlupõld juhatuse liikme suhtes

kriminaalmenetluse alustamiseks ja sellele lisatud erirevisjoni kontrollakt.

1.2 Samal päeval, s.o 27. detsembril 2001 teostati Viljandi Maksuametis OÜ Võlupõld

majandustehinguid kajastavate dokumentide võetus.

1.3 11. jaanuaril 2002 toimetati P. Pähni elukohas läbiotsimine, mille käigus võeti ära rida

dokumente.

1.4 11., 14. ja 18. jaanuaril ning 23. ja 27. mail 2002 kuulati P. Pähn käesolevas kriminaalasjas üle

tunnistajana. Menetleja küsimused puudutasid OÜ Võlupõld raamatupidamise korraldust ja

majandustegevust, peaasjalikult aga neid OÜ Võlupõld tehinguid, mille tegelik toimumine oli Maksu-

ja Tolliameti kuriteoavalduses kahtluse alla seatud.

1.5 14. jaanuaril 2002 toimetati läbiotsimine OÜ M ruumides, leidmaks materjale, mis kajastaksid

OÜ Võlupõld ja tema partnerite vahelisi tehinguid. Läbiotsimise käigus võeti ära rida dokumente,

samuti arvutid.

1.6 17. jaanuaril, 4. aprillil ja 17. mail 2002 toimetati OÜ M ruumidest läbiotsimisel ära võetud

arvutites olevate andmete vaatlus.

1.7 21. jaanuaril 2002 tegi uurija pankadele järelepärimised P. Pähni ja OÜ Võlupõld arvelduskonto

väljavõtete

ja

muude

pangadokumentide

saamiseks.

Vastused

järelepärimistele

laekusid

31. jaanuariks 2002.

1.8 22. jaanuaril 2002 tehti Tallinna Linnakohtu registriosakonnale järelepärimine OÜ-le Võlupõld

arveid väljastanud äriühingute asutamisega seotud dokumentide saamiseks. Vastus sellele

järelepärimisele saabus 14. veebruaril 2002.

1.9 Ajavahemikus 23. aprillist 2002 kuni 5. veebruarini 2004 kuulati tunnistajana üle isikud, kellel oli

äriregistri andmetel seadusjärgne õigus esindada neid äriühinguid, kelle poolt OÜ-le Võlupõld

väljastatud arvete õigsus oli menetluse käigus kahtluse alla seatud, samuti isikud, kes olid seotud

eelnimetatud äriühingutele osanike ja juhatuse liikmete värbamisega. Nendele tunnistajatele esitatud

küsimused olid suures osas standardsed, puudutades osaühingu osa omandamise ja juhatuse liikmeks

saamise asjaolusid, samuti isiku tegevust juhatuse liikmena ning seda, kas tunnistajal oli

kokkupuuteid OÜ-ga Võlupõld ning P. Pähniga. Kõnealuste tunnistajate koguarv oli 21.

1.10 26. juunist 2002 kuni 14. juulini 2003 kuulati tunnistajana üle 5 isikut, kellel oli olnud puutumus

OÜ Võlupõld või tema tehingupartnerite tegevusega.

1.11 Jaanuaris-veebruaris 2003 tegi uurija erinevaid järelepärimisi pankadele ja avalikele registritele.

Nii esitati 22. jaanuaril 2003 pankadele järelepärimised kokku 20 OÜ-le Võlupõld arveid väljastanud

äriühingu kontoväljavõtete ja muude pangadokumentide saamiseks. Vastused järelepärimistele

laekusid 14. veebruariks 2003.

24. jaanuaril 2003 esitati Tartu Maakohtu ja Tallinna Linnakohtu registriosakondadele

järelepärimised OÜ-le Võlupõld arveid väljastanud äriühingute asutamisega seotud dokumentide

saamiseks. Vastused järelepärimistele laekusid 31. jaanuariks 2003. 25. veebruaril 2003 tegi uurija

mitmeid järelepärimisi P. Pähni olemasoleva vara ja varasema karistatuse kindlakstegemiseks.

1.12 2. mail 2003 esitas Viljandi Maksuamet tsiviilhagi summas 3 214 739 krooni.

1.13 2. veebruaril 2004 kuulati tunnistajana üle üks isik ja ajavahemikus 22. novembrist

14. detsembrini 2004 23 isikut, kes olid seotud nende äriühingutega, kellele OÜ Võlupõld oli

väljastanud metsamaterjali müügi või raieteenuse osutamise arveid. Ka nendele tunnistajatele esitatud

küsimused olid enamjaolt standardsed, käsitledes tunnistajate kokkupuuteid OÜ-ga Võlupõld ja

P. Pähniga ning seda, kas OÜ-ga Võlupõld tehtud tehingud on reaalselt toimunud.

1.14 18. augustil 2004 liideti käesoleva kriminaalasjaga kriminaalasjast 03934000038 eraldatud

materjalid. Tegemist oli 14. oktoobril 2003 OÜ K ruumides toimunud läbiotsimisel ära võetud

arvutibloki kõvaketta vaatlusprotokolliga 14. aprillist 2004 ja sellele lisatud väljatrükkidega arvuti

kõvakettalt. Kõnealune vaatlus oli toimunud kokku kümnel päeval ajavahemikus 14. aprill kuni

30. juuni 2004.

1.15 13. oktoobril 2004 kuulati tunnistajana üle T. T., kes OÜ K töötajana tegeles

raamatupidamisteenuse osutamisega OÜ-le Võlupõld.

1.16 Oktoobris-novembris 2004 tegi menetleja mitmeid dokumendinõudeid. Nii saadeti 8. oktoobril

2004 Maksu- ja Tolliametile nõudekiri koopiate saamiseks OÜ Võlupõld käibedeklaratsioonidest

maksustamisperioodidel märts 2000 kuni aprill 2001. Koopiad maksudeklaratsioonidest edastati

uurimisasutusele 14. oktoobril 2004. 4. novembril 2004 saadeti kohtu registriosakonnale

järelepärimine OÜ Võlupõld asutamisega seotud dokumentide koopiate saamiseks. Vastus päringule

laekus 11. novembril 2004.

1.17 4. novembril 2004 esitas uurija Maksu- ja Tolliametile taotluse OÜ Võlupõld maksuarvestuse

koostamiseks perioodi 1. märts 2000 kuni 30. aprill 2001 kohta. Maksuhaldur esitas nõutud

maksuarvestuse uurijale 29. detsembril 2004.

1.18 Detsembris 2004 esitati erinevatele äriühingutele nõudekirju koopiate saamiseks OÜ Võlupõld

poolt nendele äriühingutele väljastatud arvetest. Vastused laekusid detsembrikuu jooksul.

1.19 9. juunil 2005 esitati Maksu- ja Tolliametile nõue koopiate saamiseks maksustamisperioodide

märts 2000 kuni aprill 2001 kohta käivatest OÜ Võlupõld tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonidest.

Koopiad edastati uurijale 14. juunil 2005.

1.20 22. juunil 2005 kuulati P. Pähn esmakordselt üle kahtlustatavana ja tema suhtes kohaldati

tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Täiendavalt kuulati P. Pähn kahtlustatavana üle 15. augustil

2005.

1.21 27. juunil 2005 esitas Maksu- ja Tolliameti Lõuna Maksu- ja tollikeskus tsiviilhagi avalduse

summas 24 098 122 krooni, mis koosnes OÜ Võlupõld maksustamisperioodide märts 2000 kuni

aprill 2001 käibe- ja tulumaksust ning nendelt arvestatud maksuintressist.

1.22 12. augustil 2005 esitas uurija pankadele järelepärimised P. Pähni ja A. Umala arvelduskontode

ja saldoseisu kohta. Vastused laekusid 17. augustiks 2005.

1.23 26. augustil 2005 kuulati kahtlustatavana üle Andrus Umal. Samal päeval kohaldati tema suhtes

tõkendina elukohast lahkumise keeldu.

1.24 1. septembril 2005 andis Tartu Maakohus loa arestida tsiviilhagi tagamiseks A. Umala

arvelduskontod ja kinnisasjad.

1.25 1. veebruaril 2006 koostas uurija kohtueelse menetluse kokkuvõtte.

1.26 24. märtsil 2006 koostas prokurör süüdistusakti, mis 27. märtsil 2006 saadeti Tartu

Maakohtusse. Süüdistusakti kohaselt süüdistati P. Pähni KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 (KarS § 386 lg 1)

järgi

kokkuvõtlikult

selles,

et

tema

OÜ

Võlupõld

juhatuse

liikmena

esitas

ajavahemikul 24. aprillist 2000 kuni 22. maini 2001 osaühingu käibe- ja tuludeklaratsioonides

maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil valeandmeid, mistõttu jäi riigile laekumata 4 557

316 krooni käibemaksu ja 10 022 865 krooni tulumaksu. A. Umalat süüdistati KrK § 1481 lg-te 2

ja 10 - § 17 lg 6 (KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi) sellele kuriteole kaasaaitamises, mis

kokkuvõtlikult

seisnes

maksupettuse

eesmärgil

loodud

varifirmade

asutamisdokumentide

ettevalmistamises ja varifirmade nimel fiktiivsete arvete vormistamises.

1.27 Tartu Maakohtu 7. augusti 2006. a määrusega anti P. Pähn ja A. Umal nendele esitatud

süüdistuses kohtu alla. Kohtuistungi toimumise ajaks määrati 5.-15. september 2006.

1.28 11. septembril 2006 kohtuistung katkes, kuna osa kutsutud tunnistajatest kohtuistungile ei

ilmunud. Samal põhjusel ei õnnestunud kohtulikku arutamist jätkata ka 14. septembril, mistõttu lükati

kohtuistung edasi. 18. septembril 2006 tehtud määrustega kuulutas Tartu Maakohus tagaotsitavaks

mitu tunnistajana kohtusse ilmumata jäänud isikut, sh U. T.

1.29 15. septembril 2006 saatis prokuratuur maakohtule muudetud süüdistusakti, milles oli

täpsustatud kuriteo toimepanemise aega ja laiendatud A. Umalale etteheidetava kaasaaitamisteo

mahtu.

1.30 27. novembril 2006 jätkus kohtulik arutamine tunnistajate ülekuulamisega, mis vältas umbes

kolm ja pool tundi. Pärast seda lükati kohtuistung prokuröri taotlusel edasi, sest osa tunnistajana

kohtusse kutsutud isikuid oli jäänud kohtusse ilmumata. Maakohtu 29. novembri 2006. a määrustega

kohaldati mitme tunnistajana ilmumata isiku suhtes järgmiseks kohtuistungiks sundtoomist.

1.31 11. detsembri 2006. a kohtuistungil kuulati umbes pooleteist tunni vältel üle kaks tunnistajat.

Pärast seda lükati kohtuistung edasi, sest osa tunnistajaid olid jäänud kohtusse ilmumata. Prokuröri

taotlusel määrati uus kohtuistung järgmisesse aastasse, et istungile oleks võimalik kutsuda ka

tunnistaja R. S.

1.32 Järgmine kohtuistung toimus 6. märtsil 2007, mil jätkati tunnistajate ülekuulamist. Kahe

tunnistaja mitteilmumise tõttu lükati kohtuistung edasi.

1.33 Kohtuistung jätkus ühe tunnistaja ülekuulamisega 21. mail 2007. Seejärel lükati kohtuistung

edasi, kuna ilmnes, et Lõuna Politseiprefektuur ei ole maakohtu 18. septembri 2006. a määrusega

tagaotsitavaks kuulutatud U. T.-d tegelikult taga otsinud. Maakohus tegi uue määruse U. T.

tagaotsitavaks kuulutamiseks.

1.34 Järgmine kohtuistung toimus 16. oktoobril 2007. U. T. kohtuistungile ei ilmunud. Prokurör

taotles tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, kuna kõik abinõud U. T. asukoha

kindlakstegemiseks on tarvitusele võetud, ent need pole tulemusi andnud. Kaitsjad vaidlesid U. T.

ütluste avaldamisele vastu, kuna puuduvad konkreetsed andmed, milliseid tagaotsimistoiminguid on

U. T. leidmiseks tehtud. Samuti ei soostunud kaitsjad prokuröri ettepanekuga muuta tõendite uurimise

järjekorda ja jätkata süüdistatavate ülekuulamisega. Maakohus lükkas kohtuistungi järgmisele

päevale, selgitamaks, milliseid tagaotsimistoiminguid U. T. leidmiseks on tehtud.

1.35 17. oktoobri 2007. a kohtuistung jäi ära kohtuniku haigestumise tõttu.

1.36 Järgmine kohtuistung 7. jaanuaril 2008 jäi ära, kuna tunnistaja U. T., kelle asukoht oli vahepeal

kindlaks tehtud, kohtuistungile ei ilmunud, põhjendades seda telefoni teel kohtunikule asjaoluga, et ta

unustas kohtuistungi aja ära.

1.37 8. jaanuari 2008. a kohtuistungil kuulati üle tunnistaja U. T. ja alustati süüdistatavate

ülekuulamisega. Järgmine kohtuistung määrati 27. märtsiks 2008.

1.38 27. märtsi 2008. a kohtuistungil jätkati süüdistatava A. Umala ülekuulamisega ja avaldati

kriminaaltoimiku materjale. Järgmine kohtuistung määrati 4. juuniks 2008, võimaldamaks

kohtumenetluse pooltele piisavalt aega kohtuvaidluse ettevalmistamiseks.

1.39 4. juuni 2008. a kohtuistung jäi ära, kuna süüdistatav P. Pähn viibis töövõimetuslehel. Kohtule

esitati selle kohta arstitõend.

1.40 4.-5. septembril 2008 viidi lõpule kohtulik uurimine ja toimus kohtuvaidlus.

1.41 Tartu Maakohtu 11. septembri 2008. a otsusega tunnistati P. Pähn ja A. Umal nendele esitatud

süüdistuses süüdi ja neid karistati vastavalt kahe aasta ja kuue kuu ning ühe aasta ja kuue kuu pikkuse

vangistusega, mis jäeti tingimuslikult täitmisele pööramata. Samuti rahuldas kohus Eesti Vabariigi

(Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi, mõistes P. Pähnilt ja A. Umalalt solidaarselt kannatanu

kasuks välja 17 591 432 krooni.

1.42 Tartu Ringkonnakohus, arutades kriminaalasja nii P. Pähni ja A. Umala kaitsjate kui ka prokuröri

apellatsioonide alusel, tühistas oma 1. detsembri 2008. a määrusega maakohtu 11. septembri 2008. a

otsuse ja saatis kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjusel, et selles puudus nõuetekohane põhistus nii

P. Pähnile ja A. Umalale süüksarvatava teo tõendatuse, selle õigusliku kvalifikatsiooni kui ka

mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu sellele, et kohtuotsuse põhistus ei saa

seisneda vaid tõendite loetlemises või nendele viitamises, vajalik on ka tõendite analüüsimine ja

nende seostamine kohtu järeldustega. Selle jättis aga maakohus tegemata.

1.43 Kriminaalasja uuel arutamisel toimus 9. aprillil 2009. a Tartu Maakohtus eelistung. Eelistungile

järgnenud kirjavahetuse käigus leppisid kohtumenetluse pooled kokku, et kriminaalasja kohtulik

arutamine toimub 6.-16. oktoobrini 2009.

1.44 P. Pähni kaitsja 2. oktoobri 2009. a taotluse ja 9. oktoobri 2009. a täiendava taotluse alusel lükati

kriminaalasja kohtulik arutamine P. Pähni lähedase isiku surma tõttu edasi.

1.45 Kriminaalasja uus kohtulik arutamine algas 19. jaanuaril 2010 ja jätkus vastavalt planeeritule

20., 21., 22., 27., 28. jaanuaril ja 2. veebruaril 2010. Sel päeval lükati kriminaalasja arutamine edasi

31. märtsile 2010, kuna tunnistaja Ü. V. oli jäänud kohtusse ilmumata. Eelnevalt taotles prokurör

Ü. V.-i kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist KrMS § 291 p 5 alusel, põhjendades seda

asjaoluga, et tegemist on töötu isikuga, kellel pole hetkel raha kohtusse tulla, sest töötu abiraha

laekub alles 15. veebruaril. Kohus jättis taotluse Ü. V.-i ütluste avaldamiseks rahuldamata ja kohaldas

tunnistaja suhtes sundtoomist.

1.46 27. märtsil 2010 esitas kannatanu maakohtule avalduse tsiviilhagi muutmiseks ja sellele lisatud

tõendid.

1.47 31. märtsil 2010 lükati kriminaalasja kohtulik arutamine edasi 5. ja 7. aprillile 2010, kuna

P. Pähn kohtuistungile ei ilmunud, viidates haigestumisele ja esitades kohtule arstitõendi.

1.48 5. aprillil 2010 lõpetati kohtulik uurimine ja määrati kohtuvaidluse toimumise ajaks 7. aprill

2010.

1.49 7. aprillil 2010 lükati kohtulik arutamine edasi, kuna P. Pähn viibis haiglaravil.

1.50 14. aprillil 2010 toimus kohtuvaidlus.

2. Tartu Maakohtu 30. aprilli 2010. a otsusega tunnistati P. Pähn KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi süüdi

ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ja 8 kuuks. KarS § 74 alusel jättis kohus mõistetud vangistuse

tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata, pannes P. Pähnile muu hulgas KarS § 75 lg 2

p 1 alusel kohustuse tasuda igal kuul tsiviilhagi katteks vähemalt 3000 krooni.

Sama kohtuotsusega tunnistati A. Umal süüdi KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 - § 17 lg 6 järgi ja teda

karistati vangistusega 1 aastaks. KarS § 74 alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi

kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata, pannes A. Umalale muu hulgas KarS § 75 lg 2 p 1

alusel kohustuse tasuda igal kuul tsiviilhagi katteks vähemalt 3000 krooni.

Maakohus rahuldas ka kannatanu tsiviilhagi ja mõistis P. Pähnilt ning A. Umalalt solidaarselt Eesti

Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks välja 17 591 432 krooni.

2.1 P. Pähn tunnistati KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema OÜ Võlupõld

juhatuse liikmena esitas ajavahemikul 24. aprillist 2000 kuni 28. augustini 2001 osaühingu

maksudeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid, mille tagajärjel jäi riigile

laekumata 4 557 316 krooni käibemaksu ja 10 022 865 krooni tulumaksu (kokku 14 580 181 krooni).

Nimelt deklareeris P. Pähn maksustamisperioodide märts 2000 kuni aprill 2001 kohta käivates OÜ

Võlupõld käibedeklaratsioonides osaühingu sisendkäibemaksu tegelikust suuremana, vähendades nii

OÜ Võlupõld käibemaksukohustust. Valeandmete esitamiseks kasutas P. Pähn erinevate äriühingute

nimel väljastatud näilikke arveid, mille alusel tegelikult kaupu ega teenuseid ei soetatud. Samuti jättis

P. Pähn tulumaksu tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil maksustamisperioodide märts 2000 kuni

aprill 2001 kohta käivates OÜ Võlupõld tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ettevõtlusega

mitteseotud kuluna tahtlikult deklareerimata OÜ Võlupõld väljamaksed, mis tehti eelnimetatud

näilike arvete alusel.

2.2 A. Umal tunnistati KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 - § 17 lg 6 järgi süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema,

eesmärgiga vähendada OÜ Võlupõld maksukohustust, aitas kaasa P. Pähni poolt OÜ Võlupõld

maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele. Olles OÜ-le Võlupõld raamatupidamisteenust

osutanud OÜ K juhatuse liige, valmistas A. Umal ette maksupettuse eesmärgil loodavate varifirmade

asutamisdokumendid ning vormistas varifirmade nimel fiktiivsed arved, mida kajastati OÜ Võlupõld

raamatupidamises kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksu arvestuses. Selliste arvete

edastamisega P. Pähnile võimaldas A. Umal P. Pähnil deklareerida OÜ Võlupõld sisendkäibemaksu

tegelikust suuremana ja jätta ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed deklareerimata.

2.3 Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

2.3.1 Süüdistuses nimetatud arved, mille alusel OÜ Võlupõld sisendkäibemaksu deklareeris, olid

väljastanud nn varifirmad ja nendel arvetel kajastatud tehinguid tegelikult ei toimunud. Arveid

väljastanud äriühingute ainuosanikeks ja juhatuse liikmeteks olid isikud, kes tegelikult äriühingute

tegevusega kokku ei puutunud ja sellest ka midagi ei teadnud. Osade äriühingute ainuosanikuks ja

juhatuse liikmeks oli vormistatud surnud isik. Faktiliselt tegutsesid ühingute nimel kõrvalised isikud,

kelle tegevust juhatuse liikmed ei kontrollinud. Arveid väljastanud äriühingutel puudus

raamatupidamine ja nende pangakontodele laekunud raha võeti kohe pärast ülekande toimumist

sularahas välja. Tegelikult ei ole P. Pähn OÜ Võlupõld nimel nende äriühingutega tehinguid teinud.

Isegi kui OÜ Võlupõld ostis mingit kaupa, siis ei olnud see kaup pärit süüdistuses nimetatud

äriühingutelt, vaid tuvastamata isikutelt. Seejuures teadis P. Pähn, et arvetel näidatud isikud ei ole

kauba tegelikud müüjad. Muu hulgas põhjendas kohus oma järeldust asjaoluga, et P. Pähn ei täitnud

alates 17. novembrist 2000 rahapesu tõkestamise seaduse § 7 lg-st 3 tulenenud kohustust tuvastada

teise tehingupoole isikusamasus. OÜ Võlupõld raamatupidamises puuduvad nii väljavõtted

lepingupartnerite registrikaartidest kui ka nende juhatuse liikmete või volitatud isikute isikut

tõendavatest dokumentidest. P. Pähn kajastas OÜ Võlupõld raamatupidamises fiktiivseid arveid

maksudeklaratsioonides esitatud valeandmete varjamiseks. OÜ Võlupõld maksukohustuse

vähendamiseks vajalikud arved sai P. Pähn A. Umalalt, kes haldas süüdistuses nimetatud

varifirmasid, pakkudes äriühingutele teenust maksukohustuse optimeerimiseks. Kajastades selliseid

arveid OÜ Võlupõld raamatupidamises ja maksuarvestuses, sai P. Pähn aru, et OÜ Võlupõld

maksudeklaratsioonid sisaldavad valeandmeid. Valeandmete kajastamisega kaupade või teenuste

ostmisel tasutud käibemaksu real kahanes OÜ Võlupõld tasumisele kuuluv käibemaks ja see oligi

valeandmete esitamise eesmärk. Seega pani P. Pähn talle süüksarvatava teo toime otsese tahtlusega.

Alates 1. septembrist 2002 oli P. Pähni tegu kuriteona karistatav KarS § 386 lg 1 järgi ja 15. märtsist

2007 on see karistatav KarS § 3891 lg 2 järgi. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 1. septembrist 2002

14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 386 lg 1 sanktsioonist kui leebeimast.

2.3.2 Kohus asus kriminaalasjas kogutud tõendeid analüüsides seisukohale, et A. Umal tegeles

näilike arvete väljastamiseks varifirmade loomise ja haldamisega (sh ainuosanikeks ja juhatuse

liikmeteks vormistatud isikute värbamisega). Fiktiivsete arvete koostamise eesmärk oli võimaldada

majandustegevust omavatel äriühingutel nende abil maksukoormust vähendada. A. Umala

kontrollitavate varifirmade hulka kuulusid ka OÜ-le Võlupõld arveid väljastanud äriühingud.

A. Umal väljastas enda kontrollitavate äriühingute nimel P. Pähnile fiktiivseid arveid, millel näidatud

tehinguid tegelikult ei toimunud. P. Pähnile fiktiivseid arveid väljastades sai A. Umal aru, et P. Pähni

tegevus on suunatud OÜ Võlupõld maksukohustuse vähendamisele. OÜ Võlupõld maksukohustuse

vähendamine oli ka A. Umala kaasaaitamiseteo eesmärk. Seega tegutses A. Umal otsese tahtlusega.

2.3.3 KrMS § 310 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse puhul teeb kohus otsuse tsiviilhagi kohta.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud

isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kannatanu tsiviilhagi

tuleb täielikult rahuldada ja A. Umalalt ning P. Pähnilt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista

17 591 432 krooni.

OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusena jäi riigil saamata 4 557 316

krooni käibemaksu ja 10 022 865 krooni tulumaksu. Käibemaksuvõlast summas 3 214 739 krooni sai

kannatanu teada 22. novembril 2001 revisjoniakti koostamisel. Kuna

OÜ Võlupõld rahavoogude analüüs kinnitab, et see summa õnnestunuks maksuvõlast teadasaamise

hetkel OÜ-lt Võlupõld sisse nõuda, siis ei ole selles osas võimalik P. Pähni ja A. Umala vastu

kahjunõuet esitada. Ülejäänud maksuvõla osast (käibemaks summas 1 342 577 krooni ja tulumaks

summas 10 022 865 krooni) sai kannatanu teada kriminaalasja uurimise tulemusena kogutud

materjalidest, tehes nende alusel täiendava maksuarvestuse. Nähtuvalt OÜ Võlupõld rahavoogude

analüüsist oli äriühing maksukohustuse tekkimise ajal võimeline selle täitma. Alates 2004. a maist

puudub aga OÜ-l Võlupõld käive, osaühingu majandustegevus on täielikult seiskunud. Samuti ei ole

OÜ-l Võlupõld alates aastast 2004 mingit vara. Seega ei ole maksukohustuslasest äriühingult

võimalik maksuvõlga sisse nõuda. Järelikult on riigil tekkinud kahju, mille hüvitamiseks on P. Pähn

kohustatud tulenevalt tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg-st 1 ja äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 2, A. Umal

aga lähtudes TsK § 448 lg-st 1. Riigi kahju hõlmab riigil OÜ-lt Võlupõld saamata jäänud käibemaksu

summas 1 342 577 krooni, saamata jäänud tulumaksu summas 10 022 865 krooni ja maksuvõlalt

ajavahemikus 1. juulist 2002 kuni 29. detsembrini 2004 arvestatud intressi summas 6 225 990 krooni.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid P. Pähni kaitsja Tarmo Pilv ja A. Umala kaitsja

Marko Paabumets. Mõlemad apellandid taotlesid maakohtu otsuse tühistamist nii süüdistatavate

süüditunnistamist ja karistamist kui ka tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas ning palusid oma

kaitsealused õigeks mõista.

4. Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsjate

apellatsioonid rahuldamata.

4.1 Erinevalt P. Pähni kaitsjast leidis ringkonnakohus kogutud tõendeid analüüsides, et P. Pähnile ja

A. Umalale esitatud süüdistused on tõendatud. Kriminaalasjas ei ole kahtlusi, mida tuleks KrMS § 7

lg 3 kohaselt süüdistatavate kasuks tõlgendada.

4.2 Tunnistades A. Umala süüdi selles, et ta aitas kaasa P. Pähni poolt maksuhaldurile valeandmete

esitamisele perioodil 24. aprillist 2000 kuni 28. augustini 2001, ei väljunud maakohus süüdistusakti

piiridest. Ehkki süüdistuse ühes lõigus on "28.08.2001" asemel kirjas "28.05.2001", on tegemist

veaga.

4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsjate seisukohaga, et käesolevas kriminaalasjas on rikutud

süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Apellatsioonikohtu arvetes tuleb menetlusaja

mõistlikkuse hindamisel aluseks võtta periood alates 2005. aastast, mil P. Pähn ja A. Umal muutusid

käesolevas kriminaalasjas kahtlustatavateks. Kuna tegemist on mahuka maksukuriteoga, tuleb selle

menetlemiseks kulunud 5 aastat pidada mõistlikuks.

4.4 Kannatanu tsiviilhagi rahuldades on maakohus järginud seadust ja kohtupraktikat. Kohus luges

tuvastatuks, et riik sai maksuvõlast ja selle ulatusest teada 29. detsembril 2004. Sel ajal ei olnud

maksunõue OÜ-lt Võlupõld sissenõutav. Maksunõude võib pöörata äriühingu juhatuse liikme vastu

ka juhul, kui see ei ole kasvõi osaliselt täidetav. Sellest tulenevalt ei oma tähtsust, millises ulatuses

võinuks OÜ Võlupõld olla võimeline maksunõuet tasuma.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid P. Pähni kaitsja vandeadvokaat Tarmo

Pilv ja A. Umala kaitsja vandeadvokaadi vanemabi M. Paabumets.

6. P. Pähni kaitsja taotleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Täiendavas taotluses palub kaitsja hüvitada P. Pähnile

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu summas 117 031 krooni

(7479 eurot 64 senti). Kassaatori põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised.

6.1 Kohtud on P. Pähni süüdi tunnistades rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid, kuna kohtuotsuste

põhistused ei ole veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine pole otsuse lugejale jälgitav. Kohtute

järeldused P. Pähni ebaseadusliku tegevuse kohta on märkimisväärses osas konkreetsete tõenditega

seostamata, samuti ei ole veenvalt kõrvaldatud P. Pähni ütluste pinnalt tekkivad kahtlused tema

süüdiolekus. Ei ole tõendatud, nagu poleks P. Pähn OÜ Võlupõld jaoks kaupu ostes heauskselt

arvanud, et arvetel näidatud äriühingud ei ole kauba tegelikud müüjad.

6.2 Rikutud on P. Pähni Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-st 1

tulenevat õigust kriminaalasja menetlemisele mõistliku aja jooksul. P. Pähni suhtes toimunud

kriminaalmenetluse kestust ei tule arvestada mitte aastast 2005, vaid 27. detsembrist 2001, mil uurija

alustas seoses OÜ Võlupõld käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisega P. Pähni suhtes KrK

§ 1481 lg 10 tunnustel kriminaalmenetlust, koostades võetuse määruse. Selleks ajaks oli menetlejal

P. Pähni suhtes selge kuriteokahtlus, samuti mõjutasid menetleja poolt kriminaalmenetluse

alustamisel ette võetud toimingud P. Pähni olukorda. Seejuures ei saa P. Pähnile ette heita menetluse

tahtlikku venitamist. Kohtuistungite edasilükkumine toimus valdavalt süüdistatavatest ja nende

kaitsjatest mitteolenevatel asjaoludel.

6.3 Kohtud on jätnud kannatanu tsiviilhagi rahuldamise nõuetekohaselt põhistamata. Kassaator ei

nõustu ka ringkonnakohtu järeldusega, et P. Pähni vastu esitatud tsiviilhagi lahendamisel pole oluline,

millises ulatuses olnuks OÜ Võlupõld suuteline maksunõuet tasuma. Kohtuotsustest ei nähtu, kas

kannatanul poleks olnud võimalik koostada täiendavat maksuarvestust varem ja saada OÜ Võlupõld

maksukohustusest teada enne 29. detsembrit 2004. Ühtlasi ei nähtu kohtuotsusest, kas riigi nõue on

rahuldatud VÕS § 1043, TsK § 448 lg 1 või ÄS § 187 lg 2 alusel.

7. A. Umala kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. Umala süüditunnistamist ja

karistamist ning temalt tsiviilhagi katteks raha väljamõistmist puudutavas osas, paludes A. Umala

õigeks mõista ning kannatanu tsiviilhagi A. Umala vastu rahuldamata jätta. Alternatiivselt taotleb

kassaator nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. Umalat puudutavas osas ja

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Ühtlasi taotleb kassaator A. Umalale

valitud kaitsjale makstud tasu katteks 30 000 krooni väljamõistmist. Kassaatori põhiväited on

kokkuvõtlikult järgmised.

7.1 Käesolevas kriminaalasjas oli kohtulik uurimine ühekülgne ja puudulik. Tõendeid on hinnatud

valikuliselt, arvestatud on lubamatuid, sh ebaseaduslike menetlustoimingute käigus saadud tõendeid.

Rikutud on in dubio pro reo ning süütuse presumptsiooni põhimõtteid. Ringkonnakohus on jätnud

olulise osa apellatsioonis esitatud argumentidest tähelepanuta.

7.2 Kohtud kohaldasid A. Umalat süüdi tunnistades vääralt materiaalõigust. Kohtute hinnangul

seisnes A. Umala kaasaaitamistegu fiktiivsete arvete vormistamises ja edastamises P. Pähnile.

A. Umala väidetav käitumine ei saanud kaasa aidata valeandmete esitamisele OÜ Võlupõld

maksudeklaratsioonides. Maksudeklaratsioonid valmistas ette raamatupidaja ja allkirjastas P. Pähn.

Koos deklaratsioonidega maksuhaldurile arveid ei edastatud, mistõttu on ebaõige kohtute seisukoht,

et P. Pähn kasutas fiktiivseid arveid selleks, et maksta vähem makse. Maksudeklaratsioonis ebaõigete

andmete esitamisel ei ole vahet, kas arved on olemas või mitte, sest koos deklaratsiooniga

maksuhaldurile arveid ei esitata. Fiktiivsete arvete vormistamise eesmärgiks on varjata juhatuse

liikmete poolt varem toime pandud kuritegu juhul, kui maksuhaldur peaks kontrollima

deklaratsioonis esitatud andmete vastavust tegelikkusele. Alates 15. märtsist 2007 ei ole

maksuhalduri tegevuse takistamine, sh maksudeklaratsioonide õigsuse kontrollimiseks tõendeid

koguvale maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine enam karistatav kuriteona, vaid

väärteona maksukorralduse seaduse (MKS) § 154 järgi. KarS § 23 kohaselt on väärtegude puhul

karistatav üksnes täideviimine.

7.3 Osavõtutegu peab olema tahtlik ning hõlmama tahtliku põhiteo (kahekordne tahtlus). Põhiteo

tahtlus, milleni osavõtutahtlus peab ulatuma, tuvastatakse karistusseadustiku eriosa vastava

süüteokoosseisu järgi. KarS § 3891 subjektiivne koosseis eeldab teo toimepanijalt maksu- või

kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagasinõude suurendamise või tekitamise suhtes kavatsetust.

Maa- ja ringkonnakohus on tuvastanud, et A. Umal pani kaasaaitamisteo toime otsese tahtlusega.

Seega ei ole A. Umala puhul subjektiivne süüteokoosseis täidetud.

7.4 Õiguspärane ei ole P. Pähni kui täideviija ja seega ka A. Umala kui osavõtja süüditunnistamine

rahapesu tõkestamise seaduse jõustumisele eelnenud perioodil toime pandud tegude eest.

7.5 Süüdistusakti kohaselt aitas A. Umal kaasa P. Pähni poolt maksuametile maksudeklaratsioonides

valeandmete esitamisele perioodil 24. aprill 2000 kuni 28. mai 2001. Seega tunnistades A. Umala

süüdi selles, et ta aitas kaasa P. Pähni poolt maksuametile maksudeklaratsioonides valeandmete

esitamisele perioodil 24. aprill 2000 kuni 28. august 2001, väljusid kohtud süüdistuse piiridest.

7.6 Käesolevas kriminaalasjas on ületatud mõistlikku menetlusaega. Samuti rikuks kriminaalasja

uueks arutamiseks saatmine alama astme kohtule Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 1 tulenevat A. Umala õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.

Kriminaalmenetlust alustati 27. detsembril 2001 võetuse määruse koostamisega. OÜ K, mille

juhatuse liige A. Umal on, ruumides toimus läbiotsimine 14. oktoobril 2003. Väär on ringkonnakohtu

seisukoht, et menetlusaja kulgu tuleb arvestada 2005. aastast. Kriminaalasi on keskmise keerukusega

ning süüdistatavad ei ole pahauskselt menetlust venitanud ega kriminaalmenetlusest kõrvale

hoidunud. Menetluse pikaajaline kestus ei ole tingitud süüdistatavate käitumisest.

7.7 Kohtud on alusetult rahuldanud kannatanu tsiviilhagi. Järeldus, et OÜ Võlupõld on varatu, on

põhistamata ega tugine tõenditele. Samuti on jäetud tähelepanuta asjaolu, et A. Umal ei olnud OÜ

Võlupõld juhatuse liige, mistõttu ei saa ta ka solidaarselt P. Pähniga väidetava kahju eest vastutada.

Tsiviilhagi rahuldamine A. Umala suhtes on nõuetekohaselt põhjendamata. Arusaamatuks jääb

maakohtu viide VÕS §-le 1043.

8. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör Kristiina Laas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata

ja kassatsioonid rahuldamata. Prokuröri vastuväited kassatsioonidele on kokkuvõtlikult järgmised.

8.1 P. Pähni kaitsja taotleb KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisele viidates sisuliselt Riigikohtult faktiliste

asjaolude tuvastamist ja kohtute poolt tõenditele antud hinnangu muutmist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt

Riigikohus seda aga teha ei saa. Erinevalt A. Umala kaitsjast on prokurör seisukohal, et kohtud ei ole

tuginenud ühelegi lubamatule tõendile.

8.2 Iseenesest on õige A. Umala kaitsja seisukoht, et maksudeklaratsioonides saab valeandmeid

esitada ka juhul, kui raamatupidamisdokumendid üldse puuduvad. Käesolevas kriminaalasjas on aga

tõendatud, et A. Umala kontrolli all olevate äriühingute arved on kajastatud OÜ Võlupõld

raamatupidamises ja maksuarvestuses. OÜ Võlupõld raamatupidaja koostas deklaratsioonid P. Pähni

toodud raamatupidamisdokumentide alusel. Kui maksudeklaratsioonid on koostatud tegelikkusele

mittevastavate arvete alusel, siis on selliste arvete koostamine ja edastamine pädevale isikule vajalik

eeltingimus maksupettuse toimepanemiseks ja põhjuslikus seoses maksudeklaratsioonides

valeandmete esitamisega.

8.3 Prokurör ei nõustu ka sellega, et kohtute tuvastatud tahtluse liik ei ole piisav täitmaks KrK § 3891

subjektiivset koosseisu. P. Pähnile ja A. Umalale süüks arvatavad teod on toime pandud

kriminaalkoodeksi kehtivusajal. KrK §-s 1481 sätestatud kuriteokoosseis eeldas subjektiivsest küljest

vähemalt kaudset tahtlust. Kohtud on hinnanud süüdistatavate käitumises subjektiivset koosseisu

kriminaalkoodeksi alusel, tuvastades, et nii P. Pähn kui ka A. Umal panid kuriteo toime otsese

tahtlusega KrK § 8 lg 2 mõttes. KarS §-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis, millele P. Pähni ja

A. Umala teod vastavad käesoleval ajal (A. Umalal KarS § 22 lg 3 kaudu), eeldab maksu- või

kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes toimepanijalt

kavatsetust. Kuigi kohtud ei ole sõnaselgelt analüüsinud süüdistatavate tahtlust KarS § 16 alusel, on

maakohus P. Pähni subjektiivset koosseisu käsitledes leidnud, et P. Pähni eesmärgiks valeandmete

esitamisel oli maksukohustuse vähendamine. Seega on ta õigusvastase teo toime pannud kavatsetult

KarS § 16 lg 2 mõttes.

Kohtud on leidnud, et ka A. Umal on kuriteo toime pannud otsese tahtlusega (KarS § 8 lg 2).

Kaasaaitaja puhul ei ole nõutav, et tema tahtlus ulatuks ka toimepanija teo eesmärgini ehk eesmärgini

vähendada maksukohustust.

8.4 Kannatanu on järginud Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 antud juhiseid ja koostanud

tsiviilhagi lisana põhjaliku analüüsi selle kohta, milline oli OÜ Võlupõld majanduslik olukord

maksukohustuse tekkimise ajal ja milline oli hetk, kui kannatanu sai teada maksuvõla olemasolust.

Rahuldades kannatanu tsiviilhagi, nõustusid kohtud kannatanu analüüsis toodud järeldustega, et OÜ

Võlupõld oli maksukohustuse tekkimise hetkel võimeline maksukohustust täitma, maksuvõlast

teadasaamise hetkel oli aga äriühingu majandustegevus seiskunud, äriühingul vara ei olnud ning

alustatud oli OÜ Võlupõld likvideerimismenetlust. Põhjendatud on kaitsjate seisukoht, et käesolevas

asjas võlaõigusseadus ei kohaldu. Kuigi maakohus on tsiviilhagi käsitlemisel teinud viite VÕS §-le

1043, nähtub kohtu edasisest käsitlusest, et normiks, mis on P. Pähni ja A. Umala poolt tekitatud

kahju väljamõistmise aluseks, on TsK § 448 lg 1 ja P. Pähni kui OÜ Võlupõld juhatuse liikme puhul

lisaks ÄS § 187 lg 2 (aastatel 2000-2001 kehtinud redaktsioonis).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium kontrollib esmalt P. Pähni ja A. Umala süüditunnistamise ja karistamise (I), samuti

kannatanu tsiviilhagi rahuldamise (II) seaduslikkust ja põhjendatust ning annab seejärel hinnangu

kassaatorite väitele, et käesolevas kriminaalasjas on rikutud süüdistatavate õigust menetlusele

mõistliku aja jooksul (III). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja

lahendab kassatsioonimenetluse kulud (IV).

I

10. Kassaatorite väited selle kohta, et tuvastades P. Pähni ja A. Umala süüditunnistamise aluseks

olevaid faktilisi asjaolusid, rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, on ilmselgelt

põhjendamatud. Kolleegium leiab, et kohtud järgisid tõendite hindamisel ja nendest järelduste

tegemisel menetlusnorme. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine

otsuse lugejale jälgitav. Seetõttu jätab kolleegium kaitsjate kõnealused väited KrMS § 363 lg 4 p-st 2

juhindudes üksikasjalikult käsitlemata.

11. Sarnaselt ringkonnakohtuga ja erinevalt A. Umala kaitsjast leiab Riigikohus, et A. Umala

süüditunnistamisel ei ole väljutud süüdistusakti piiridest. A. Umalale esitatud süüdistuse tekstis on

sissejuhatavalt tõepoolest märgitud, et "Andrus Umalat süüdistatakse selles, et tema /../ aitas kaasa

Peeter

Pähni

poolt

ajavahemikul

24.04.2000.

a

kuni

28.05.2001.

a

OÜ

Võlupõld

maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele /../." Samas on A. Umala süüdistuse tekstis

järgnevalt välja toodud ka loetelu OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonidest, milles valeandmete

esitamisele kaasaaitamist A. Umalale ette heidetakse (koos nende deklaratsioonide esitamise

kuupäevadega). See loetelu hõlmab ka mitmeid ajavahemikus 28. mai - 28. august 2001 (kaasa

arvatud) esitatud OÜ Võlupõld deklaratsioone. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul süüdistuse teksti

pinnalt selgesti mõistetav, et sissejuhatavas osas sisalduv viide kuupäevale "28.05.2001" on trükiviga

ja tegelikult laieneb A. Umala kaasaaitamistegu täideviija A. Pähni tegevusele kogu selle ajalises

ulatuses, s.o kuni 28. augustini 2001.

12. Kolleegium möönab, et kohtute tõdemus, mille kohaselt pani P. Pähn talle süüksarvatava teo

toime otsese tahtlusega, võib esmapilgul tekitada küsimuse, kas käesolevas asjas tuvastatud põhitegu

vastab KarS § 3891 lg-s 2 sätestatud kuriteokoosseisule, s.t kas see on käesoleval ajal jätkuvalt

kuriteona karistatav. Nimelt eeldab KarS §-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis maksu- või

kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes kavatsetust (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 17.1 ja

16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 21). Lähtudes kohtute tuvastatud faktilistest

asjaoludest, nõustub kolleegium siiski prokuröri seisukohaga, et kohtuotsustes on silmas peetud otsest

tahtlust teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 8 lg 2 mõttes. Kuna kriminaalkoodeks kavatsetust kui

tahtluse liiki ei tundnud, hõlmas otsene tahtlus KrK § 8 lg 2 mõttes ka selliseid tegusid, mis KarS

§ 16 lg 2 kohaselt tuleks lugeda kavatsetuteks. Kohtud on leidnud, et P. Pähni tegevus OÜ Võlupõld

maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisel oli suunatud sellele, et vähendada OÜ Võlupõld

maksukohustust. Õiguslikult tähendab see seda, et P. Pähnil oli OÜ Võlupõld maksukohustuse

vähendamise suhtes otsene tahtlus KrK 8 lg 2 mõttes ja kavatsetus KarS § 16 lg 2 tähenduses. Seega

täidab P. Pähni tegu KarS § 3891 lg 2 subjektiivse koosseisu. Järelikult puudub alus rääkida KarS §-st

3891 süüdistatavate käitumise karistatavust välistavast seadusest KarS § 5 lg 2 mõttes. Kolleegium

märgib, et ehkki kohtud oleksid pidanud andma P. Pähni suhtumisele toimepandavasse teosse eraldi

õigusliku hinnangu nii teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi kui ka kehtiva

karistusseadustiku alusel, pole selle tegemata jätmine käesoleval juhul selline viga, mis tooks kaasa

kohtuotsuste tühistamise.

13. Kolleegium ei nõustu A. Umala kaitsja väitega, et kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust, kui

käsitasid A. Umala poolt tegelikkusele mittevastavate arvete koostamist ja nende P. Pähnile

edastamist maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele kaasaaitamisena.

13.1 A. Umalale süüksarvatava teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 17 lg 6 luges kaasaaitajaks

isiku, kes aitas kaasa kuriteo toimepanemisele nõuandega, juhatusega, vahendi või riista andmisega,

takistuse kõrvaldamisega või muul viisil soodusolukorra loomisega, samuti isiku, kes eelnevalt lubas

varjata kurjategijat, kuriteo toimepanemise vahendit või riista, kuriteo jälgi või kuritegelikul teel

saadud eset. KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule

õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi.

13.2 Iseenesest on õige, et sisendkäibemaksu alusetuks suurendamiseks käibedeklaratsioonis või

ettevõtlusega mitteseotud kulude vähendamiseks tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis ei ole

maksukohustuslasel vältimatult vaja tegelikkusele mittevastavaid arveid, mis kinnitaksid, et ta on

ostnud teiselt käibemaksukohustuslaselt oma ettevõtlusega seotud kaupu või teenuseid. Seaduse

kohaselt

ei

tule

selliseid

arveid

lisada

ei

käibedeklaratsioonile

ega

tulu-

ja

sotsiaalmaksudeklaratsioonile ning põhimõtteliselt on maksudeklaratsioonis võimalik esitada

andmeid, mida maksukohustuslase raamatupidamis- ja maksuarvestus ei kinnita. Tasumisele või

tagastamisele kuuluva maksusumma tuvastamine toimubki üldjuhul maksukohustuslase poolt

maksudeklaratsioonis arvutatud maksusumma alusel (vt MKS § 88 lg 1 esimene lause). Samas on

maksuhalduril alati õigus kontrollida maksukohustuslase poolt maksudeklaratsioonis arvutatud

maksusummat ning vajaduse korral ise maksusumma määrata (MKS § 88 lg 1 teine lause). Seejuures

tuleb silmas pidada, et deklareeritavate andmete teatud mustri puhul on maksuhalduri kontrolli

tõenäosus tulenevalt kontrolliobjektide valikul rakendatavast riskianalüüsist tavapärasest tunduvalt

suurem. MKS § 82 kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu

määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lõige 1),

maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud

arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta

täiendavaid tõendeid. MKS § 59 lg 2 esimene lause sätestab, et maksuhalduril on õigus kontrollida

kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude

tasumisega seotud dokumente, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja

osutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi. Analoogiline kontrollipädevus tulenes ka enne 1. juulit

2002 kehtinud maksukorralduse seaduse §-dest 17 ja 22. Osutatud sätetest lähtudes uuritakse

maksuhalduri kontrolli korral alati ja esmalt ka seda, kas maksudeklaratsioonides kajastatud andmed

vastavad

maksukohustuslase

enda

raamatupidamis-

ja

maksuarvestusele.

Juhul,

kui

maksukohustuslane deklareerib alusetult suurt sisendkäibemaksu, mille tasumise kinnituseks tal

raamatupidamises mingeid arveid ei ole, on tema rikkumine maksuhalduri kontrolli käigus väga

kergesti tuvastatav. Nimelt on sisendkäibemaksu mahaarvamine lubatud üksnes käibemaksuseaduses

sätestatud nõuetele vastava originaalarve alusel (1993. a käibemaksuseaduse § 18 lg 6, 2001. a

käibemaksuseaduse § 22 lg 1, kehtiva käibemaksuseaduse § 31) ja samas lasub maksukohustuslasel

arvestuse pidamise ja dokumentide säilitamise kohustus (1993. a käibemaksuseaduse § 25 lg 1,

2001. a käibemaksuseaduse § 27 lg 1 p 1 ja kehtiva käibemaksuseaduse § 25 lg 1). Samuti on lihtsalt

tuvastatavad

ettevõtlusega

mitteseotud

väljamaksed,

mille

kohta

maksukohustuslase

raamatupidamises puuduvad kuludokumendid, mis (näiliselt) kinnitaks väljamaksete seotust

maksukohustuslase ettevõtlusega (TuMS § 51 lg 2 p 3). Seega vähendab tegelikkusele mittevastavate

arvete olemasolu maksumaksja raamatupidamises oluliselt riski, et sisendkäibemaksu alusetu

enamdeklareerimine ja ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimata jätmine maksumenetluses

(või teatud juhtudel ka süüteomenetluses) avastatakse.

13.3 Eeltoodust tulenevalt on tegelikkusele mittevastavad arved sisendkäibemaksu alusetu

deklareerimise ja ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimata jätmise korral käsitatavad süüteo

toimepanemise vahendina. Seda seetõttu, et arvete olemasolu maksumaksja raamatupidamises

võimaldab panna maksupettust toime viisil, mis vähendab oluliselt selle ilmsikstuleku riski. Seega on

tegelikkusele mittevastavate arvete koostamine ja maksukohustuslasele (tema esindajale) edastamine

- juhul, kui see toimub enne maksudeklaratsiooni esitamist - objektiivselt vaadeldav kuriteo

toimepanemise vahendi andmisena KrK § 17 lg 6 mõttes ja ainelise kaasabina KarS § 22 lg 3

tähenduses. See, kui maksukohustuslasele või tema esindajale antakse enne maksudeklaratsiooni

esitamist ainult lubadus hankida (vajadusel) pärast maksudeklaratsiooni esitamist näilikud arved, on

käsitatav täideviija teotahtluse tugevdamisena. Selline lubadus on võrreldav eelnevalt antud kuriteo

varjamise lubadusega. Teotahtluse tugevdamist vaadeldi enne 1. septembrit 2002 kui soodusolukorra

loomist KrK § 17 lg 6 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2000. a otsus asjas

nr 3-1-1-94-00, p 6.4). Käesoleval ajal on tegemist kuriteole vaimse kaasabi osutamisena KarS § 22

lg 3 tähenduses.

13.4 A. Umala kaitsja leiab, et maksukohustuslasele näilike arvete hankimine, võimaldamaks tal

varjata maksudeklaratsioonis valeandmete esitamist, aitab kaasa üksnes maksuhaldurile teadvalt

ebaõigete dokumentide esitamisele kui MKS §-s 154 sätestatud väärteole, mitte aga maksuhaldurile

valeandmete esitamisele kui kuriteole. Kaitsja selline seisukoht peab paika vaid olukorras, kus isik

edastab arved maksukohustuslasele alles pärast maksudeklaratsiooni esitamist ja ilma, et ta oleks

enne deklaratsiooni esitamist seda teha lubanud. Sellisel juhul ei soodusta näilike arvete hankimine

tõepoolest maksuhaldurile valeandmete esitamist, vaid aitab üksnes juba lõpule viidud kuritegu

tagantjärele (eelnevalt mittelubatult) varjata. Järelikult ei ole selline käitumine ka vaadeldav

maksuhaldurile valeandmete esitamisele kaasaaitamisena. Käesolevas kriminaalasjas aga kõnealuse

situatsiooniga tegemist pole.

13.5 Selleks, et lugeda tegelikkusele mittevastavate arvete hankimine maksudeklaratsioonis

valeandmete esitamisele kaasaaitamiseks, ei pea tuvastama, et näilike arvete puudumise korral poleks

valeandmeid sisaldanud deklaratsioone esitatud. Kolleegium on selgitanud, et kaasaaitamise

objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Siiski ei pea

see põhjuslik seos olema nii vahetu kui põhiteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv põhjuslik seos.

Kaasaaitaja tegevus peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut.

Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks

eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Karistusõiguslikult ei ole

korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma

osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri

2000. a otsus asjas nr 3-1-1-94-00, p 6.4; 23. mai 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-60-02, p 12 ja 18. juuni

2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 16.)

13.6 Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn

kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo

toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija

poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo

suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei tea täideviija käitumises

esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab

ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis

langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. Kui põhiteo ebaõigussisusse kuuluvad erilised

subjektiivsed koosseisulised tunnused, peab kaasaaitaja olema neist teadlik. Seega peab ka maksude

maksmisest kõrvalehoidumisele (KarS § 3891) kaasaaitaja teadma muu hulgas seda, et täideviija

tegutseb maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või

tekitamise eesmärgil, kuid tal endal ei pea sellist eesmärki olema.

13.7 Käesolevas asjas on kohtud tuvastanud, et P. Pähn kajastas A. Umalalt saadud tegelikkusele

mittevastavaid

arveid

OÜ

Võlupõld

raamatupidamises

selleks,

et

varjata

osaühingu

maksudeklaratsioonides valeandmete esitamist. Seega on A. Umala poolt P. Pähnile antud näilikud

arved käsitatavad kuriteovahendina ja nende valmistamine ja üleandmine kuriteovahendi andmisena

(KrK § 17 lg 6) ehk ainelise kaasabi osutamisena (KarS § 22 lg 3) valeandmete esitamisele OÜ

Võlupõld maksudeklaratsioonides. Samuti on tuvastatud, et A. Umal edastas arveid P. Pähnile

tahtlikult, kusjuures arveid väljastades sai A. Umal aru, et P. Pähni tegevus on suunatud OÜ Võlupõld

maksukohustuse vähendamisele. Seega vastab A. Umala käitumine ka kaasaaitamise subjektiivsetele

tunnustele.

14. Erinevalt A. Umala kaitsjast on kolleegium seisukohal, et P. Pähni ja A. Umala süüditunnistamine

on seaduslik ja põhjendatud ka nende episoodide osas, mis pandi toime enne 17. novembrit 2000, mil

jõustus rahapesu tõkestamise seaduse redaktsioon (RT I 2000, 84, 533), millega kehtestati krediidi-

või finantseerimisasutuseks mitteolevale ettevõtjale tehingupartneri isikusamasuse tuvastamise

kohustus (§ 7 lg 3, § 5, § 6 lg 1 ja § 9). Rahapesu tõkestamise seaduse ajalisel kehtivusel pole

käesolevas asjas otsustavat tähtsust.

14.1 Rahapesu tõkestamise seadus (praeguse nimega rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

seadus) ei reguleeri maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise aluseid ega sätesta

karistusõiguslikku vastutust maksusüütegude eest. Riigikohtu halduskolleegium asus 8. mai 2003. a

otsuses asjas nr 3-3-1-43-03 ja mitmetes hilisemates otsustes seisukohale, et kui väljapoole

maksuõigust jääv seadus paneb ostjale täiendavaid kohustusi oma tehingupartneri kontrollimiseks (nt

rahapesu tõkestamise seadusest tulenev kohustus tuvastada väljamakse saanud isik) ja ostja jätab

sellise kohustuse täitmata, siis ei ole ostja näidanud üles nõutavat hoolsust ning sellest tulenevalt

lasub tal kohustus tõendada, et kauba või teenuse müüja on tõepoolest arvel näidatud isik. Kui

käibemaksukohustuslane jätab isiku tuvastamise nõude täitmata ega suuda tõendada tehingu

tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, sest ta pole pidanud silmas

nõutavat ja tavapärast hoolsust ning seepärast tuleb pidada tegelikuks müüjaks tundmatut kolmandat

isikut. (Vt viidatud otsuse punkt 11.) Osutatud seisukohast ei saa aga järeldada, nagu oleks

käibemaksuarvestuses kajastatud arvetel näidatud tehingute tegelikku toimumist võimalik kindlaks

teha üksnes selle alusel, kas järgitud on rahapesu tõkestamise seadusest tulenevat isikusamasuse

tuvastamise kohustust või mitte. Tehing võib osutuda MKS § 83 lg 4 esimese lause mõttes näilikuks

ka juhul, kui selle teise poole (esindaja) isikusamasus on nõuetekohaselt tuvastatud. Samas võib olla

tegemist ka olukorraga, kus tehingu tegemisel on isikusamasuse tuvastamise kohustust küll rikutud,

ent teised tõendid kinnitavad arvel kajastatud tehingu tegelikku toimumist. Mõistetavalt tuleb sellisel

juhul tehingut maksustamisel arvestada.

14.2 Seega on rahapesu tõkestamise seadusest tuleneva isikusamasuse tuvastamise kohustuse

rikkumine vaid üks argument selle kinnituseks, et arvel näidatud tehingut pole tegelikult toimunud ja

et maksukohustuslane teab seda. Sellest ei saa aga veel automaatselt järeldada tehingu

mittetoimumist. Maksumenetluslikult on isikusamasuse tuvastamise kohustuse rikkumisel

tõendamiskoormist mõjutav tähendus, sest kui käibemaksukohustuslane jätab tehingu tegemisel

kõnealuse kohustuse täitmata, peab ta selle tehingu raames makstud sisendkäibemaksu

mahaarvamiseks tõendama, et kauba või teenuse müüja on tõepoolest arvel näidatud isik (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 8. mai 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-43-03, p 11 ja 2. juuni 2003. a otsus

asjas nr 3-1-1-40-03). Kriminaalmenetluslikku tõendamisstandardit ja süütuse presumptsioonist

tulenevat tõendamiskoormust arvestades ei ole ainuüksi isikusamasuse tuvastamise kohustuse

rikkumise fakt piisav, väitmaks, et tehingut tegelikult ei toimunud või et tehingu tõendamise kohustus

on süüdistatavale üle läinud. Samas on kõnealune asjaolu ka kriminaalmenetluses kindlasti arvestatav

ühe argumendina, mis kinnitab seda, et arvel näidatud tehingut tegelikult ei toimunud ja/või seda, et

arvet maksudeklaratsioonis kajastades isik vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 2), et

tehingut ei toimunud ja arvet ei saa maksustamisel arvestada. Siiski võib maksusüüteo menetlemisel

leida tuvastamist, et arvel näidatud tehing on toimunud, ehkki selle tegemisel rikuti isikusamasuse

tuvastamise kohustust. Samuti on võimalik tõendada tehingu mittetoimumine olenemata sellest, et

tehingu tegemisel järgiti rahapesu tõkestamise seaduse nõudeid. Järelikult ei sõltu võimalus tuvastada

maksudeklaratsioonis kajastatud tehingu näilikkus sellest, millal hakkas kehtima rahapesu

tõkestamise seaduses sätestatud isikusamasuse tuvastamise kohustus.

14.3 Käesolevas kriminaalasjas on kohtud, leides, et P. Pähn ei teinud tegelikult süüdistuses

nimetatud äriühingutega OÜ Võlupõld nimel tehinguid, põhjendanud oma järeldust muu hulgas

sellega, et tehingu teise poole esindaja isikusamasust pole tuvastatud ja sellekohaseid andmeid

säilitatud, ehkki see olnuks rahapesu tõkestamise seaduse (17. novembrist 2000 kehtinud

redaktsioonis) järgi nõutav. See ei tähenda seda, nagu oleks P. Pähn käesolevas asjas muu hulgas

süüdi tunnistatud rahapesu tõkestamise seaduse nõuete rikkumises (ja A. Umal sellele

kaasaaitamises). Viide rahapesu tõkestamise seaduse rikkumisele on käsitatav vaid ühe - ja seejuures

mitte keskse - argumendina, millega kohtuotsustes põhistatakse süüdistuses nimetatud arvetel

kajastatud tehingute näilikkust. Tuvastades, et süüdistuses nimetatud arvetel näidatud äriühingud

tegelikult OÜ-le Võlupõld kaupu ei müünud, ja et P. Pähn seda teadis, on kohtud tuginenud

erinevatele tõenditele ja nendele rajatud põhistustele. Seejuures on isikusamasuse tuvastamise

kohustuse kehtestamise algusaeg kohtuotsuste põhistustes sõnaselgelt välja toodud. Sellest võib

järeldada, et kohtud on omistanud rahapesu tõkestamise seaduse rikkumisele ka tõendusliku

tähenduse üksnes nende tehingute puhul, mis arvete kohaselt pidanuks aset leidma pärast

17. novembrit 2000.

II

15. Seoses kannatanu tsiviilhagi rahuldamisega, mida mõlemad kassaatorid vaidlustavad, märgib

kolleegium järgmist.

15.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 on selgitatud,

et teatud juhtudel võib riigil TsK § 448 lg 1 alusel tekkida tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue enne

1. juulit 2002 äriühingu maksudeklaratsioonid esitamata jätnud või nendes valeandmeid esitanud

juhatuse liikme vastu (vt viidatud otsuse punkt 43). Samas otsuses käsitles kolleegium ka sellise

kahjunõude tekkimise eeldusi ja ulatust (vt lähemalt viidatud otsuse punkte 44-54).

Kokkuvõtlikult leidis kolleegium asjas nr 3-1-1-60-07, et juhatuse liikme poolt äriühingu

deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju saab väljenduda eeskätt 1) riigi maksunõude

muutumises täielikult või osaliselt mittesissenõutavaks sel ajal, mil maksuvõla sissenõudmine

deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu viibis; 2) maksuintressis, arvestatuna maksuvõla sellelt osalt,

mis oleks olnud maksukohustuse tekkimise ajal äriühingult sissenõutav, tingimusel, et intressisummat

pole äriühingult võimalik sisse nõuda, ja 3) kahju suuruse kindlakstegemise ja selle sissenõudmisega

seotud mõistlikes kuludes.

Selleks, et tuvastada riigi kahju, mis seisneb maksunõude muutumises täielikult või osaliselt

mittesissenõutavaks

(väärtusetuks)

sel

ajal,

mille

jooksul

maksuvõla

sissenõudmine

deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu viibis, tuleb toimida järgmiselt. Maksuvõla osast, mis

õnnestunuks riigil äriühingult viimase majanduslikku olukorda arvestades reaalselt sisse nõuda siis,

kui riik oleks maksunõudest teada saanud maksukohustuse tekkimise ajal, tuleb lahutada maksuvõla

osa, mis õnnestu(nu)ks riigil äriühingult sisse nõuda pärast maksunõudest tegelikku teadasaamist

maksu- või kriminaalmenetluses. (Vt otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p-d 45-47.) Seega otsustamaks

deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu TsK § 448 lg 1 alusel esitatud riigi

kahjunõude põhjendatuse üle, tuleb muu hulgas tuvastada nii varjatud maksukohustuse sissenõutavus

selle tekkimise ajal kui ka see, et maksunõude täitmine ei ole maksunõude ilmsikstulekul enam

täielikult või osaliselt võimalik (näiteks äriühingust maksumaksja lõppemise, tema maksevõimetuse

või maksuvõla aegumise tõttu) (samas, punkt 54).

15.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsuses asjas nr 3-1-1-83-10 selgitati

täiendavalt eelmises punktis nimetatud kahju suuruse arvestamise põhimõtteid (vt otsuse punkte 32-

35).

Kolleegium leidis, et riigile äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega

tekitatud kahju suuruse arvestamiseks tuleb esmalt tuvastada varjatud maksukohustuse suurus.

Seejärel tuleb kindlaks teha 1) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingust

maksumaksjalt sissenõutav maksukohustuse tekkimise ajal ja 2) summa, mille ulatuses olnuks selline

maksukohustus

maksumaksjalt

sissenõutav

ajal,

mil

maksuhalduril

oli

pärast

varjatud

maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada

oma maksuvõlga tasuma. Nende summade vahe on käsitatav maksumaksjast äriühingu juhatuse

liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna.

Teise komponendina tuleb tuvastada maksuintressi-summa äriühingust maksumaksja varjatud

maksukohustuse sellelt osalt, mis oli maksukohustuse tekkimise ajal maksumaksjalt sissenõutav.

Seejuures saab maksuintresse arvestada 1. juulist 2002, mil jõustusid intressikohustuse tekkimise

aluseks olevad MKS §-d 115 ja 117, kuni ajani, mil maksuhalduril oli pärast varjatud

maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada

oma maksuvõlga tasuma. Selliselt leitud summast tuleb lahutada maksuintressisumma see osa, mis

olnuks maksumaksjalt sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli mõistlikult tegutsedes võimalik

maksumaksjat siduvalt kohustada maksuintressi tasuma. Saadud vahe on samuti käsitatav äriühingu

juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna.

Selleks, et tuvastada riigi maksunõude sissenõutavuse määr ühel või teisel ajahetkel, tuleb hinnata

maksumaksja varalist olukorda sellel ajahetkel, võttes arvesse nii maksumaksja varaliselt hinnatavaid

õigusi kui ka kohustusi. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse (TsK

§ 448 lg 1) kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja

kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja

poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Seega peab maksumaksja

maksukohustuse sissenõutavuse määra (ja seega ka maksumaksja varalise seisundi) ning selle

muutumise kui kahju ulatust determineerivad asjaolud üldjuhul tõendama kannatanu (riik

maksuhalduri kaudu). Ühe erandina sellest reeglist ei pea aga kannatanu tõendama, et

maksukohustuse tekkimise ajal puudusid maksumaksjal varalised kohustused teiste võlausaldajate ees

(mis võinuksid vähendada maksumaksja suutlikkust täita oma maksukohustust).

15.3 Käesolevas asjas on tuvastatud, et OÜ Võlupõld juhatuse liige P. Pähn rikkus A. Umala

kaasaaitamisel deklareerimiskohustust, esitades osaühingu käibedeklaratsioonides ja tulu- ning

sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid. Seetõttu ei saanud riik õigeaegselt teada oma

maksunõudest OÜ Võlupõld vastu. Varjatud maksunõude kogusuurus oli 14 580 181 krooni.

15.4 Samuti tuvastasid kohtud kannatanu esitatud tõendite alusel, et varjatud maksukohustuse

tekkimise ajal oli OÜ Võlupõld majanduslikult võimeline seda täitma. Süüdistatavad ega kaitsjad ei

ole esitanud kohtule konkreetseid tõendeid, mis seaksid kannatanu esitatud tõenditest tulenevad

järeldused kahtluse alla.

15.5 OÜ Võlupõld varjatud käibemaksukohustusest sai riik tsiviilhagi kohaselt osaliselt (3 214 739

krooni ulatuses) teada 22. novembril 2001, s.o ajal, mil OÜ Võlupõld oli veel majanduslikult

suuteline seda kohustust täitma. Järelikult ei põhjustanud P. Pähni deklareerimiskohustuse rikkumine

riigi maksunõude selle osa reaalväärtuse vähenemist ja seega ka kahju.

15.6 Ülejäänud osas (11 365 442 krooni ulatuses) sai riik oma maksunõudest OÜ Võlupõld vastu

tsiviilhagi kohaselt teada 29. detsembril 2004, kui maksuhaldur koostas kriminaalmenetluses kogutud

andmete alusel maksuarvestuse. Kohtud nõustusid kannatanu sellise seisukohaga. Ühtlasi lugesid

kohtud kannatanu esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et juba alates 2004. a kevadest oli OÜ

Võlupõld majandustegevus lakanud ja äriühingul puudus igasugune vara. Ka seda järeldust

kummutavaid tõendeid ei ole süüdistatavad ega kaitsjad kohtumenetluses esitanud. Seega oli riigi

maksunõue summas 11 365 442 krooni, mis selle tekkimise ajal oli sissenõutav (vt punkt 15.4),

muutunud 2004. a kevadeks OÜ Võlupõld varatuse tõttu täielikult väärtusetuks. Nendest asjaoludest

lähtuvalt saab kolleegiumi hinnangul riigi kahju summas 11 365 442 krooni jaatada.

15.7 P. Pähni kaitsja leiab, et kohtud pole kontrollinud, kas kannatanu ei oleks pidanud oma

maksunõudest teada saama varem kui 29. detsembril 2004. Kolleegiumi hinnangul puudub OÜ

Võlupõld raamatupidamises kajastatud arvetega seoses tõusetunud tõenduslike probleemide valguses

alus väita, et maksuhaldur pidanuks suutma juba enne 29. detsembrit 2004 OÜ Võlupõld

maksukohustuse maksumaksja jaoks siduvalt kindlaks määrata. Väärib märkimist, et kannatanu on

tsiviilhagis lugenud varjatud maksukohustusest teadasaamise ajaks maksuarvestuse koostamise aja.

Seda võib pidada süüdistatavate seisukohalt soodsaks käsitluseks, sest tegelikult ei kohusta

maksuarvestus maksumaksjat maksuvõlga tasuma. Seega ei ole riik maksuarvestuse koostamise järel

veel samaväärses olukorras, kus ta oleks olnud siis, kui ta oleks saanud oma maksunõudest teada

õigeaegselt esitatud ja tõesest maksudeklaratsioonist (s.t kui juhatuse liige oleks oma

deklareerimiskohustust täitnud).

15.8 Kuna kohtute tuvastatu kohaselt oli OÜ Võlupõld varjatud maksukohustus summas 11 365 442

krooni tekkimise ajal täielikult sissenõutav, saab riigile P. Pähni poolt A. Umala kaasaaitamisel

deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahjuks lugeda ka laekumata maksusummalt teenimata

finantstulu. See väljendub maksuintressides arvestatuna 1. juulist 2002 kuni varjatud

maksukohustusest teadasaamise ajani (tsiviilhagi ja kohtuotsuste kohaselt 29. detsember 2004). Kuna

varjatud maksukohustuse ilmsikstulekul oli OÜ Võlupõld varatu, ei saa käesoleval juhul rääkida ka

maksuintressisumma osast, mis olnuks OÜ-lt Võlupõld sissenõutav ajal, mil maksuhalduril olnuks

mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada maksuintressi tasuma (vt punkt

15.2).

15.9 P. Pähni kaitsjaga nõustuvalt märgib kolleegium, et ekslik on ringkonnakohtu otsuses sisalduv

lause, mille kohaselt ei ole tähtsust sellel, millises ulatuses võinuks OÜ Võlupõld olla võimeline

maksunõuet tasuma. Tulenevalt käesoleva otsuse punktides 15.1 ja 15.2 märgitust mõjutab see

asjaolu otseselt riigi kahjunõude suurust. Kuna aga käesolevas asjas on tuvastatud, et varjatud

maksunõude tekkides oli OÜ Võlupõld võimeline seda täies ulatuses täitma, maksunõude (täpsemalt

selle 11 365 442 krooni suuruse osa) ilmsikstulekul oli OÜ Võlupõld täielikult varatu, pole

ringkonnakohtu ekslikul mõtteavaldusel asja lahenduse seisukohalt otsustavat tähtsust.

15.10 Tulenevalt otsuse punktist 15.1, on käesolevas asjas esitatud kannatanu nõude

materiaalõiguslikuks aluseks TsK § 448 lg 1, millele mõlema astme kohtud on ka tuginenud. Samas

osutavad kaitsjad põhjendatult sellele, et kohtuotsustes viidatakse ka VÕS §-le 1043 ja ÄS § 187 lg-

le 2 (enne 1. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis). Kolleegium nendib, et osutus VÕS §-le 1043 ja ÄS

§ 187 lg-le 2 on käesoleva kahjunõude lahendamisel asjakohatu.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse § 22 lg 1 näeb ette, et võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut

kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset

pärast 1. juulit 2002. Käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus kahju põhjustanud tegu pandi

toime enne 1. juulit 2002, s.t võlaõigusseadus kohaldatav ei ole.

ÄS § 187 lg 2 (enne 1. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis) alusel tekib osaühingu võlausaldajal

osaühingu juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõue üksnes siis, kui juhatuse liige on rikkunud

oma kohustust äriühingu ees ning võlausaldaja kahju on tekkinud nimelt juhatuse liikme kohustuse

rikkumise tõttu (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. detsembri 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-79-05,

p 11). Käesoleval juhul ei ole kannatanu nõude aluseks asjaolu, nagu oleks P. Pähn rikkunud juhatuse

liikme kohustusi OÜ Võlupõld ees. Kannatanu nõue rajaneb sellel, et P. Pähn rikkus A. Umala

kaasaaitamisel KrK § 1481 kui deliktiõigusliku kaitsenormi alusel riigi ees tekkinud isiklikku

kohustust järgida OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonide esitamisel riigi varalisi huve (huvi saada oma

maksunõudest õigeaegselt teada). Sellise kohustuse rikkumine on vaadeldav õigusvastase teona TsK

§ 448 lg 1 koosseisu mõttes. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas

nr 3-1-1-60-07, p 43.)

15.11 Kolleegium ei nõustu A. Umala kaitsja väitega, et kuna A. Umal ei olnud OÜ Võlupõld

juhatuse liige, on tema vastutus riigile tekitatud kahju eest välistatud. Kahju tahtliku tekitamise korral

on kahju ühiseks põhjustajaks TsK § 448 lg 1 mõttes ka isik, kes kahju põhjustanud tegu vahetult

toime ei pannud, kuid kes aitas oma tahtliku tegevusega kaasa kahju põhjustava teo toimepanemisele

(vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. juuli 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-72-09, eriti otsuse p 13). TsK

§ 459 kohaselt vastutavad ühiselt kahju tekitanud isikud kannatanu ees solidaarselt. Küsimust sellest,

kuidas jaguneb vastutus P. Pähni ja A. Umala omavahelises suhtes ei saa lahendada kannatanu

tsiviilhagi otsustamisel kriminaalmenetluse raames, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-42-08, p 26 ja 27. juuni

2005. a otsus asjas nr 3-1-1-34-05, p 35).

15.12 Kokkuvõttes leiab kolleegium, et tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas kohtuotsuste

tühistamiseks alust ei ole.

III

16. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub täielikult kassaatorite väitega, et käesolevas

kriminaalasjas on rikutud süüdistatavate Põhiseaduse §-st 14 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevat õigust

menetlusele mõistliku aja jooksul.

17. Ilmselgelt väär on ringkonnakohtu seisukoht, et P. Pähni ja A. Umala suhtes toimunud menetluse

kestust tuleb arvestada alles aastast 2005, mil P. Pähn ja A. Umal esmakordselt kahtlustatavatena üle

kuulati.

17.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsuses asjas nr 3-1-1-43-10 (punktis 25)

selgitati järgmist: "Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see

periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui

isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus

kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud

ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. (Vt nt Reinhardt ja Slimane-

Kaļd v Prantsusmaa, otsus 31. märtsist 1998, p 93 ja Malkov v. Eesti, otsus 4. veebruarist 2010, p 56.)

Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või

toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis

mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt Kangasluoma v. Soome, otsus 20. jaanuarist 2004,

p 26). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav

näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja

- ehkki teda ei ole vahistatud - on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda

(vrd Reinhardt ja Slimane-Kaļd v Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma v. Soome, p 26). Näiteks

otsuses Malkov v Eesti leidis inimõiguste kohus, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamise

ajaks ei saa lugeda kuriteosündmuse suhtes kriminaalmenetluse alustamise kuupäeva ega kuupäeva,

mil kaebaja kuulati (pealiskaudselt) üle tunnistajana (sest sel ajal ei puudutanud menetlus kaebajat),

vaid kuupäeva, mil uurija koostas kaebaja süüdistatavana vastutusele võtmise määruse ja kaebaja

kuulutati tagaotsitavaks (kuna kaebaja pidi umbes sel ajal saama teada sellest, et ametiasutused

otsivad teda taga). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka esimene ülekuulamine politsei poolt

(Kangasluoma v. Soome, p 26), dokumentide võetus (T.K. ja S.E. v. Soome, otsus 31. maist 2005) või

isiku elu- ja tööruumides toimunud läbiotsimine (Coėme jt v. Belgia, otsus 22. juunist 2000, p 133).

Samuti mõjutab kriminaalmenetlus oluliselt isiku olukorda ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil

ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks

meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema eraellu, nt küsitletakse seoses isiku käitumisega

tunnistajaid (vt Šubinski v. Sloveenia, otsus 18. jaanuarist 2007, p 65). Samas pole iseenesest alust

lugeda juriidilisest isikust maksukohustuslase juhi kui füüsilise isiku suhtes toimunud maksukuriteo

menetlemist alanuks pelgalt seetõttu, et seoses samade rikkumistega kohaldati sanktsioone juriidilise

isiku suhtes (vt Hozee v. Holland, otsus 22. maist 1998, p 44)."

17.2 Käesolevas asjas alustati kriminaalmenetlust 27. detsembril 2001 seoses konkreetselt P. Pähni

suhtes tõusetunud kuriteokahtlusega (vt otsuse punkt 1.1). Kriminaalmenetlus hakkas P. Pähni

olukorda oluliselt mõjutama hiljemalt 11. jaanuarist 2002, mil tema elukohas toimus läbiotsimine ja

mil ta esmakordselt üle kuulati (vt otsuse punktid 1.3 ja 1.4). Seejuures ei ole menetlusaja kulgemise

alguse seisukohalt tähtsust sellel, et formaalselt kuulati P. Pähn 2002. a jaanuaris üle tunnistajana.

Nähtuvalt P. Pähnile ülekuulamisel esitatud küsimuste sisust, olid need otseselt suunatud P. Pähni

suhtes tõusetunud kuriteokahtluse kontrollimisele. 2002. a jaanuaris ja mais toimunud P. Pähni

tunnistajana ülekuulamised olid põhjalikud, kusjuures nende käigus esitatud küsimused kattusid

küllaltki suures osas küsimustega, mis P. Pähnile esitati 2005. a suvel tema ülekuulamisel

kahtlustatavana. On selge, et P. Pähni ülekuulamine tunnistajana oli ebaseaduslik ja teda tohtinuks

juba 11. jaanuaril 2002 üle kuulata üksnes kahtlustatavana (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

8. aprilli 1997. a otsus asjas nr 3-1-1-36-97 ja 25. novembri 1997. a otsus asjas nr 3-1-1-105-97).

Samas ei mõjuta kõnealune menetlusnormide rikkumine siiski vaidlustatud kohtuotsuste

seaduslikkust, sest P. Pähni süüditunnistamisel ei ole tema tunnistajana antud ütlustele tuginetud. Küll

annab eelmärgitu piisava aluse väita, et P. Pähni suhtes algas kriminaalmenetlus (EIÕK art 6 lg 1

mõttes) hiljemalt 11. jaanuaril 2002. Seega on menetlus P. Pähni suhtes käesoleva otsuse tegemise

ajaks väldanud vähemalt 9 aastat 2 kuud ja 12 päeva.

17.3 A. Umala suhtes tuleb kriminaalmenetlus lugeda alanuks hiljemalt 14. oktoobrist 2003, mil

A. Umala juhitava OÜ K ruumides toimus läbiotsimine, mille käigus võeti ära ka A. Umala arvuti.

Tähtsust ei ole sellel, et läbiotsimine toimetati teise kriminaalasja raames, kuna olemuslikult oli

kõnealune uurimistoiming seotud käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. Seega on

kriminaalmenetlus A. Umala suhtes kestnud vähemalt 7 aastat 5 kuud ja 4 päeva.

18. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures

eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste

asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses

kaalul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 30).

18.1 Õiguslikust küljest on käesolev kriminaalasi keskmise keerukusega. Tegemist on levinud tüüpi

maksupettusega, mille lahendamine ei eelda harvaesinevate õiguslike küsimuste käsitlemist.

Kolleegium möönab, et tõenduslikult on tegemist tavapärasest mahukama, kuid siiski mitte

erakordselt mahuka asjaga. Seejuures tuleb arvestada, et juba kriminaalmenetluse alustamisel

27. detsembril 2001. a oli menetleja käsutuses maksuameti kuriteoavaldus ja sellele lisatud

revisjoniakt, milles oli lisaks P. Pähnile kui kuriteo võimalikule toimepanijale välja toodud ka

äriühingud, kelle poolt OÜ-le Võlupõld väljastatud arvete õigsuses oli põhjust kahelda. Tegemist oli

samade äriühingutega, kelle müügiarvete OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonides kajastamises P. Pähn

on käesolevas asjas süüdi tunnistatud. Kriminaalmenetluse käigus ilmnes küll, et P. Pähni kuriteo

ulatus on suurem kui kannatanu kuriteoteates arvatud, ent samas olid ka täiendavalt tuvastatud

rikkumised toime pandud umbkaudu samal ajal ja sarnastel asjaoludel.

18.2 Käesolevas asjas on menetlus - vähemalt P. Pähni suhtes - kestnud niivõrd kaua, et seda saaks

õigustada üksnes süüdistatava-poolne ulatuslik menetluse pahauskne venitamine. Millestki sellisest

aga antud juhul rääkida ei saa. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et P. Pähn, A. Umal või nende

kaitsjad oleksid põhjustanud asja lahendamisel märkimisväärseid õigustamatuid viivitusi.

Kohtumenetluse vältel lükati edasi ridamisi kohtuistungeid, kuid vaid harvadel juhtudel oli see

tingitud süüdistatavatest või nende kaitsjatest. Seejuures puudub alus väita, et ka nendel vähestel

kordadel, mil õigusemõistmine lükkus edasi süüdistavate või nende kaitsjate tõttu oli tegemist

menetluse pahauskse venitamisega.

18.3 Seevastu kriminaalasja menetlejate tegevus oleks võinud olla menetlusaja mõistlikkusest

hoolivam. Ehkki käesoleva asja lahendamisele kulunud aeg on olnud sedavõrd pikk, et riigivõimu

tegevuse detailsem analüüs on mõistliku menetlusaja ületamise tuvastamiseks ülearune, osutab

kolleegium siiski mõningatele konkreetsetele minetustele, mis kriminaalasja materjalidest nähtuvad.

Esiteks ei ole kolleegium veendunud, kas kohtueelses menetluses tehtud uurimistoimingute sisu ja

mahtu saab pidada selliseks, mis õigustaks selle menetlusetapi enam kui 4-aastast kestust. Nii on

kohtueelses menetluses üle kuulatud tunnistajate hulk küll märkimisväärne, ent samas tuleb

arvestada, et valdavale osale tunnistajatest esitati standardseid küsimusi (vt otsuse punktid 1.9, 1.10 ja

1.13). Suur osa uurimistoiminguid seisnes järelpärimiste ja dokumendinõuete esitamises pankadele,

avalikele registritele või Maksu- ja Tolliametile. Selliseid toiminguid ei saa pidada keerukateks ega

aeganõudvateks. OÜ K ruumides 14. oktoobril 2003 toimunud läbiotsimise käigus ära võetud arvuti

kõvakettal olevate vaatlus algas alles 14. aprillil 2004 (toimudes kokku kümnel päeval ajavahemikus

14. aprill kuni 30. juuni 2004). Ehkki tegemist oli teise kriminaalasja raames tehtud

uurimistoiminguga, mõjutas selle venimine tõenäoliselt ka käesoleva kriminaalasja kulgu, sest sealt

saadud tõenditel oli käesolevas asjas keskne tähtsus. Hiljemalt 2005. a algusest muutus kohtueelne

menetlus eriti passiivseks. Selle põhjused kriminaaltoimikust ei nähtu.

Kohtumenetluses lükkus valdav osa kohtuistungitest edasi seetõttu, et prokuröri taotlusel kohtusse

kutsutud tunnistajad jäid ilmumata. Arvestades tunnistajate suurt arvu, oli kõikide tunnistajate

õigeaegse kohtusse ilmumise tagamine kindlasti keeruline ülesanne. Samas ei saa väita, et riik tegi

alati kõik endast oleneva, et tunnistajate kohalolu kindlustada. Näiteks selgus 21. mai 2007. a

kohtuistungil, et Lõuna Politseiprefektuur ei ole enam kui 7 kuu vältel teinud mitte midagi selleks, et

täita maakohtu määrust tunnistaja U. T. tagaotsitavaks kuulutamise kohta (vt otsuse punkt 1.34).

2. veebruaril 2010 lükati kohtulik arutamine edasi sama aasta 31. märtsile seetõttu, et kohtusse jäi

ilmumata sinna prokuröri taotlusel kutsutud tunnistaja Ü. V. (vt otsuse punkt 1.45). Seejuures oli

tunnistaja mitteilmumise põhjuseks asjaolu, et töötuna ei olnud tal raha kohtusse sõita. Selle asemel,

et tagada tunnistajale kohtusse ilmumiseks transport, taotles prokurör tema kohtueelsel menetlusel

antud ütluste avaldamist KrMS § 291 p 5 alusel. Maakohus jättis täiesti põhjendatult prokuröri

taotluse rahuldamata, kuid samas tõi tunnistaja mitteilmumine kohtumenetlusse peaaegu kahekuulise

pausi.

Menetluse venimise põhjuste hulgas ei ole sugugi vähetähtis asjaolu, et kriminaalasja esmakordsel

arutamisel jättis maakohus oma 11. septembri 2008. a otsuse nõuetekohaselt põhistamata, mistõttu

pidi ringkonnakohus selle apellatsiooni korras tühistama ja kriminaalasja esimese astme kohtule

uueks arutamiseks saatma (vt otsuse punkt 1.42). Maakohtu kõnealune viga pikendas menetluse

kestust ligikaudu 1 aasta ja 8 kuu võrra.

18.4 Eeltoodut arvestades on kolleegiumi hinnangul ilmne, et käesolevas asjas on rikutud

süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Seda nii P. Pähni puhul, kelle suhtes on

menetlus toimunud üle üheksa aasta, kui ka A. Umala puhul, kelle suhtes on menetlus väldanud

ligemale seitse ja pool aastat.

19. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust

menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki

asjaolusid kaaludes kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha

õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 20 koos viidetega varasematele

lahenditele).

19.1 Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida,

tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust

menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo

raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude

rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes

kriminaalmenetluse lõpetamist.

19.2 Lisaks võib mõistliku menetlusaja nõude rikkumise järelmi valikul teatud juhtudel tähtsust olla

ka kriminaalasjas esitatud tsiviilhagil. Juhul, kui kohus teeb õigeksmõistva otsuse, jäetakse tsiviilhagi

läbi vaatamata (KrMS § 310 lg 2) ja selgitatakse kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti

tsiviilkohtumenetluse korras (KrMS § 310 lg 3). Sarnaselt toimitakse tsiviilhagiga üldjuhul ka

kriminaalmenetluse lõpetamisel (KrMS § 274 lg 4). Seega tuleks õigeksmõistva otsuse tegemisel või

kriminaalmenetluse lõpetamisel kannatanu nõude lahendamiseks alustada n-ö nullist uut

kohtumenetlust. See tähendab, et vaidluseseme ühe osa suhtes pikeneks menetlusaeg

märkimisväärselt. Välja arvatud juhtudel, kui kannatanuks on riik või muu avalik-õiguslik isik, tuleb

arvestada ka kannatanu õigusega saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul. Kui

kannatanu tsiviilhagi jäetakse pärast pikaajalist kriminaalmenetlust läbi vaatamata ja ta peab alustama

uut kohtuteed tsiviilkohtumenetluses, võib see tähendada kannatanu konventsioonijärgsete õiguste

rikkumist (vt ka Dinchev vs Bulgaaria, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 22. jaanuarist 2009).

Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et juhul, kui mõistliku menetlusaja rikkumine tuvastatakse

pärast kohtuliku arutamise kõigi staadiumide läbimist nõupidamistoas kohtuotsust tehes, kusjuures

kohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu on tõendatud ning tsiviilhagi põhjendatud, tuleb

mõistliku menetlusaja rikkumisele reageerimise viisi valikul arvesse võtta ka aega, mis eelduslikult

kuluks kannatanu nõude läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses. Märgitu ei tähenda siiski seda, nagu

välistaks kannatanu tsiviilhagi süüdistatava õigeksmõistmise mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

või samal põhjusel kriminaalmenetluse lõpetamise. Tegemist on üksnes ühe argumendiga, mida

kohtul tuleb ebamõistlikule menetlusajale reageerimisel arvesse võtta.

Praeguses kriminaalasjas selles punktis märgitul siiski otsest tähtsust pole, sest kannatanuks on riik,

kes ei saa olla põhiõiguste kandja.

19.3 Nii käesoleva kriminaalasja kogukestus kui ka menetlejate-poolsed minetused annavad alust

väita, et P. Pähni ja A. Umala õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud ulatuses, mida ei saa pidada

väheoluliseks. Samas vähendab rikkumise intensiivsust see, et kumbki süüdistatav pole viibinud

kriminaalasjas vahi all (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-

43-10, p 54). P. Pähn ja A. Umal on toime pannud ulatusliku maksupettuse, mille tõttu jäi riigile

laekumata üle 14 miljoni krooni. Ehkki iseenesest ei ole kõneksoleva kuriteo raskus selline, mis igal

juhul välistaks süüdistatavate õigeksmõistmise mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, on see siiski

piisav, et lugeda käesolevas asjas tuvastatud P. Pähni ja A. Umala õiguste rikkumine heastatavaks

karistuse olulise kergendamisega.

19.4 Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused P. Pähnile ja

A. Umalale mõistetud karistuste osas, samuti karistuste tingimusliku kohaldamata jätmise osas ning

mõistab süüdistatavatele kergemad karistused. Karistuse mõistmisel lähtub Riigikohus, nagu ka

maakohus, KarS § 386 lg 1 sanktsioonist, sest see on KarS § 5 lg 2 mõttes kõige kergem. Arvestades

menetlusaja pikkust karistab kolleegium P. Pähni ja A. Umalat vangistuse asemel rahalise karistusega

karistusliigi alammäära ulatuses. Seega tuleb nii P. Pähnile kui ka A. Umalale mõista rahaline karistus

kolmkümmend päevamäära ehk 96 eurot. KarS § 73 lg 1 alusel jätab kolleegium nii P. Pähnile kui ka

A. Umalale mõistetud rahalise karistuse tingimisi kohaldamata. Vältimaks süüdistatavate olukorra

osalist raskendamist, lähtub kolleegium maakohtu määratud katseajast kaks aastat, ehkki see on

väiksem KarS § 73 lg-s 3 ette nähtud katseaja minimaalpikkusest.

IV

20. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2 ning EIÕK art 6 lg-st 1,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse P. Pähnile ja

A. Umalale mõistetud karistuste ja nende karistuste tingimusliku kohaldamata jätmise osas ning teeb

tühistatud osas uue otsuse. Muus osas jätab kolleegium vaidlustatud kohtuotsused muutmata.

Mõlemad kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.

21. P. Pähni kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada P. Pähnile kriminaalmenetluse vältel valitud

kaitsjale makstud tasu summas 117 031 krooni ehk 7479 eurot 64 senti. Kuna Riigikohus ei tee

P. Pähni õigeksmõistvat otsust, puudub alus kaitsja taotlust täies ulatuses rahuldada. Samas on

P. Pähnil õigus kassatsioonimenetluse kulude hüvitamisele, sest tema kaitsja kassatsioon saab

osaliselt rahuldatud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema

kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on

kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2; 22. mai

2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-08, p 14; 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-

09, p 61 ja 24. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22).

Samuti on P. Pähnil õigus apellatsioonimenetluse kulude hüvitamisele. Olukorras, kus Riigikohus

leiab, et ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on

ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse

kulud süüdistatava kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa aga panna

süüdimõistetule

kohustust

apellatsioonimenetluse

kulude

kandmiseks.

(Vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-21-07, p 7.3).

Kaitsja taotluses ei ole eraldi välja toodud, milline osa P. Pähni poolt makstud kaitsjatasust on

makstud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Taotlusele lisatud arvete

põhjal eeldab kolleegium, et P. Pähnil apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses tekkinud kulu suurus

on kokku 27 600 krooni (1763 eurot 96 senti). See summa tuleb riigilt P. Pähni kasuks välja mõista.

22. A. Umala kaitsja palub A. Umalale hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu 30 000 krooni (1917

eurot 35 senti). Taotluse sisust ja põhjendusest võib järeldada, et see summa hõlmab kogu

kriminaalmenetlust, ehkki taotlusele lisatud arves on nimetatud kassatsiooni koostamist ja esitamist.

Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on võimalik eelmises punktis märgitud alustel rahuldada ja riigilt

P. Pähni kasuks 1917 eurot 35 senti välja mõista, lugedes sellega kaetuks nii P. Pähni apellatsiooni-

kui ka kassatsioonimenetluse kulud.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg