3-2-1-2-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-2-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. märts 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu MRP ÄRIGRUPP (pankrotis) hagi Eesti Energia

Aktsiaseltsi vastu õiguse tunnustamiseks keelduda kohustuse

täitmiseks esitatud arve tasumisest

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-40285

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Energia Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

17 133 eurot 94 senti (268 088 krooni 63 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing MRP ÄRIGRUPP (pankrotis) (registrikood

10019466), esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo

Kostja Eesti Energia Aktsiaselts (registrikood 10421629),

esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher

Asja läbivaatamise kuupäev

21. veebruar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 26. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-40285 ja Tartu

Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2010. a otsus samas asjas ja saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Eesti Energia Aktsiaseltsile kassatsioonkaebuselt 26. novembril 2010 tasutud

kautsjon 171 (ükssada seitsekümmend üks) eurot 35 senti (2681 (kaks tuhat kuussada

kaheksakümmend üks) krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing MRP ÄRIGRUPP (pankrotis) (hageja) esitas 13. augustil 2009 Tartu Maakohtule hagi

Eesti Energia Aktsiaseltsi (kostja) vastu, milles palus tunnustada tema õigust keelduda lepingust

tuleneva kohustuse täitmiseks esitatud 286 736 krooni 31 sendi suuruse arve tasumisest.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18. septembril 2001 elektrienergia müügi ja võrguteenuste

osutamise lepingu Valga linnas Vabaduse 39 asuvale tarbimiskohale Säästumarket (edaspidi leping).

13. veebruaril 2009 koostas kostja olukorra fikseerimise akti (edaspidi akt). Akti järgi on

kontrollimisel tuvastatud, et arvesti oli programmeeritud koefitsiendiga 30 (150/5) ning voolutariifid

olid ülekandega 200/5 (koefitsiendiga 40), seega luges arvesti 75% tegelikust tarbimisest ja hageja

tarbis selliselt energiat alates 16. jaanuarist 2007. Kostja esitas akti alusel 7. juulil 2009 hagejale arve

286 736 krooni 31 sendi tasumiseks.

Hageja leidis, et ta ei ole lepingut rikkunud. Seega ei saa kostja nõuda temalt lepingujärgselt

täiendavate summade tasumist. Kostja ei teatanud hagejale kontrolli tegemisest ega kaasanud teda

akti koostamisele (hagejale teatati telefoni teel võimalikest mõõteprobleemidest kaks kuud pärast akti

koostamist), mistõttu ei saa kontrollida, kas aktis märgitud asjaolud on õigesti tuvastatud. Kui

elektrienergia koguse mõõtmisega on eksitud, ei ole see toimunud hagejast tulenevatel asjaoludel.

Elektrituruseaduse kohaselt on mõõteseadmete paigaldamine, nende nõuetekohasuse tagamine ja

tarbitud energiakoguse mõõtmine kostja kohustus. Lepingust tulenevalt ei ole kostjal õigust

tagantjärele ümber arvestada tarbitud elektrienergia kogust ja nõuda hagejalt selle eest tasumist. Asjas

ei kohaldu märtsis 2008 kehtinud OÜ Jaotusvõrk võrgulepingu tüüptingimused madalpingel üle 63 A

ja keskpingel (edaspidi võrgulepingu tüüptingimused), sest need on kehtestatud 1. märtsist 2008, s.o

pärast lepingu sõlmimist. Võrgulepingu tüüptingimuste p-d 8.4 ja 8.6 on ka ilmselgelt tarbijat

kahjustavad, seega tühised. Hageja ei saa vastutada kostjal lepingu väidetavast rikkumisest tekkinud

võimaliku kahju eest, sest puuduvad hageja vastutuse tekke aluseks olevad koosseisulised elemendid.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta selgitas, et vaidlusalusele tarbimiskohale paigaldati voolutrafo

koefitsiendiga 200/5, kuid tarbimist mõõtnud arvestit ümber ei programmeeritud ning see jätkas

mõõtmist koefitsiendiga 150/5. Vale koefitsiendiga programmeerimise tõttu on arvele võetud üksnes

75% hageja tegelikust tarbimisest. Kuivõrd mõõtevahendi väärseadistus ja tegelik tarbimismaht on

tuvastatud, on kostjal õigus nõuda hagejalt lepingu täitmist, s.o tasumist tegelikult tarbitud

elektrienergia eest. Lisaks sellele, et tegelik tarbimismaht on tuvastatud mõõtekoefitsiendi alusel, on

samane tarbimismaht tuvastatav ka varasema tarbimise võrdluse põhjal. Nii varem kehtinud kui ka

alates 1. märtsist 2008 kehtivate võrgulepingu tüüptingimuste p-d 8.4 ja 8.6, samuti alates

1. septembrist 2008 kehtiva dokumendi - Eesti Energia Aktsiaseltsi elektrilepingu tüüptingimused

müügikohustuse alusel (edaspidi elektrilepingu tüüptingimused) - p 3.6 annavad võrguettevõtjale

nõuetekohase mõõtesüsteemiga mõõtmata elektrienergia tarbimise korral õiguse viia elektrienergia

arvestus vastavusse tegeliku tarbimisega ja esitada täiendav arve.

3. Tartu Maakohus rahuldas 26. märtsi 2010. a otsusega hagi ja tunnustas hageja õigust keelduda

poolte sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks esitatud arve tasumisest.

Maakohus tuvastas, et hageja nõue on suunatud lepingust tuleneva kohustuse puudumise

tuvastamisele ning kostjal on õigus kasutada võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg-s 1 sätestatud

õiguskaitsevahendeid juhul, kui hageja on lepingut rikkunud. Asjas on tõendatud, et hageja ei ole

lepingujärgseid maksekohustusi rikkunud ning hageja on oma maksekohustuse kostja vastu täitnud.

Lepingu p-d 1.3, 3.1 ja 3.4 sätestavad hageja kohustuse tasuda tarbitud elektrienergia eest kostja

esitatud arvete alusel, tagades arvel näidatud summa laekumise kostja arvelduskontole 14 päeva

jooksul arve väljastamisest. Kõnealusel tarbimiskohal on kauglugemisega mõõtesüsteem, mille abil

on arvesti näidud võtnud ja selle alusel hagejale arved esitanud kostja; hageja on kostjale tasunud

kõik viimase esitatud jooksvad arved arvetel näidatud tähtajaks ja summas ning kostja on hageja

tasutu kohustuse täitmisena vastu võtnud.

Kostjal ei ole lepingu täitmisele ja/või kahju hüvitamisele suunatud nõuet võrgulepingu

tüüptingimuste p-de 8.4 ja 8.6 ning elektrilepingu tüüptingimuste p 3.6 alusel. Viidatud sätted

kehtestavad võrguettevõtja õiguse kontrollida mõõtesüsteemide näite ja viia elektrienergia arvestus

vastavusse tegeliku tarbimisega ning esitada täiendav arve. Tarbijast mitteolenevatel põhjustel

tekkinud mõõtmistulemuste ebaõigsuse korral lasub vastutuse riisiko võrguettevõtjal. Kostja viidatud

lepingutingimusi ei saa vaadelda kohustuse eraldiseisva tekkealusena, vaid neid tuleb hinnata

koosmõjus lepingu (koos tüüptingimustega) teiste tingimustega ja sellekohaste õigusaktide sätetega.

VÕS § 213 lg 1 sätestab, et kui asja ostuhind tuleb arvutada asja hulga mõõdu või kaalu alusel,

võetakse arvutamisel aluseks asja hulk, mõõt või kaal asja juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko

ülemineku ajal ostjale, s.o müügiobjekti üleandmise hetkel (VÕS § 214 lg 2). Seega on seadusandja

piiritlenud ajaliselt ja mahuliselt ostja (tarbija) lepingulise kohustuse, välistades võimaluse, et müüja

esitab pärast kauba/teenuse ostjale üleandmist täiendavalt lepingujärgseid nõudeid tulenevalt

müügiobjekti omaduste hilisemast mõõtetulemusest. Samuti sätestavad lepingu p 2.2, elektrilepingu

tüüptingimuste p 3.4 ja võrgulepingu tüüptingimuste p-d 2.1.10, 3.1, 4.3 ja 8.1 võrguettevõtjale

kohustuse tagada edastatud elektrienergia koguse mõõtmine nõuetelevastava mõõtevahendiga. Ka

elektrituruseaduse (ElTS) § 65 lg 1 p-d 5 ja 6 ning § 67 lg 1 sätestavad võrguettevõtja kohustuse

tagada õigusakti nõuete (mõõteseaduse § 7 lg 1 p 1) kohase mõõteseadme paigaldamine tema võrgus

edastatud elektrienergia koguste kindlaksmääramiseks ning mõõteandmete kogumine ja töötlemine.

Eeltoodust tulenevalt on seadusandja tahteks seada lepingutingimusena elektriettevõtjale kohustus

korraldada ja tagada tarbitava elektrienergia nõuetekohane mõõtmine ning tarbijale vastusooritusena

kohustus tasuda nende mõõtmistulemuste alusel esitatud arve. Seda järeldust toetab asjaolu, et nii

lepingu p 2.5, elektrilepingu tüüptingimuste p 3.10, võrgulepingu tüüptingimuste p 8.5 kui ka

ElTS § 68 ning Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 15. mai 2007. a määrus nr 34

"Ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult

kasutatud elektrienergia maksumuse määramise kord" näevad ette tarbija vastutuse üksnes

elektrienergia ebaseadusliku tarbimise korral. Siit johtuvalt oleks võrguettevõtjal lepingu rikkumisest

tulenev (lepingu täitmise või kahju hüvitamise) nõue tarbija vastu üksnes juhul, kui mõõtetulemust on

mõjutanud tarbija ja/või elektrienergiat on tarbitud ebaseaduslikult. Praeguses asjas on tuvastatud, et

elektrienergia tarbimise arvestus toimus kostja paigaldatud mõõtevahendiga ning hagejal ei olnud

õigust ja võimalust sekkuda mõõteseadme nõuetelevastavuse kontrolli menetlusse. Poolte kinnitusel

ei ole hageja tarbinud elektrienergiat ebaseaduslikult ning pole mõjutanud mõõtetulemust. Hagejal ei

ole kostja vastu lepingujärgset kohustust, sest puudub hageja õigusvastane ja süüline käitumine ning

põhjuslik seos hageja käitumise ja kostjal seeläbi väidetavalt tekkinud kahju vahel.

Lisaks on tüüptingimused, mis sätestavad tarbija kohustuse hüvitada temast mitteolenevatel põhjustel

mõõtmistulemuste ebaõigsuse korral võrguettevõtjale tekkinud kahju, tarbijat ebamõistlikult

kahjustavad VÕS § 42 (lg 3 p-d 10, 11, 13, 17 ja 23) ja § 44 tähenduses ja seeläbi VÕS § 42 lg 1 järgi

tühised. Ka on tarbijat kahjustav tüüptingimus, mis sätestab tarbija vastutuse müüja omandis oleva ja

vaid müüja seadistatava/kontrollitava mõõtevahendi hilisemal kontrollimisel tuvastatud

mõõtetulemuse ebatäpsuse korral. Sellise tüüptingimusega võetakse tarbijalt võimalus hinnata nii

mõõtevahendi kui ka kontrollmõõtmise tulemuste nõuetele vastavust ning seeläbi välistatakse tema

õigus kasutada/koguda omapoolseid tõendeid (VÕS § 42 lg 3 p-d 10, 11 ja 13). Samuti antakse nende

tüüptingimustega võrguettevõtjale põhjendamatu õigus ühepoolselt määrata osutatava teenuse

vastavus lepingutingimustele ja seeläbi nõuda täiendava tasu maksmist tarbijalt (VÕS § 42 lg 3 p-

d 17 ja 23). Ebamõistlik on olukord, kus näiteks kaubandusettevõte nõuab enda kasutatava

mõõtevahendi mittetöökorras oleku tõttu aastaid hiljem kliendilt täiendavate summade tasumist.

Kostja on turgu valitsev ettevõtja konkurentsiseaduse §-de 13 ja 15 tähenduses ning sellisel ettevõtjal

on sama seaduse § 16 p 1 kohaselt keelatud oma seisundit kuritarvitada, mh kehtestada otseselt või

kaudselt ebaõiglasi äritingimusi.

Kuna kostjal ei ole hageja vastu lepingujärgset nõudeõigust, ei pidanud maakohus vajalikuks

käsitleda kostjal lepingu rikkumisest väidetavalt tekkinud kahju olemasolu ja selle suuruse

arvestamise aluste õigsust.

Maakohus tegi hageja taotluse alusel 1. septembril 2009 hagi tagamise määruse, keelates kostjal kuni

asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni katkestada tarbimiskoha elektriga varustamine.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja nõude tegelik suurus on 268 088 krooni

63 senti (286 736 krooni 31 sendi suurune arve - 18 647 krooni 68 sendi suurune arve).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 28. oktoobri 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhjendustel on asja materjalide juures kolmed tüüptingimused: leping, viidatud

lepingu p 5.3 kohaselt selle lahutamatuks osaks olevad elektrilepingu tüüptingimused ja võrgulepingu

tüüptingimused. Kostja tugines võrgulepingu tüüptingimustele. Maakohus märkis otsuses, et loeb

tüüptingimused tühiseks, kuid selliselt jääb ebaselgeks, milliseid tüüptingimusi maakohus silmas

pidas. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus luges tühiseks võrgulepingu tüüptingimuste

p 8.6. Menetlusosalised ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu järeldust, et kohaldada

tuli võrgulepingu tüüptingimusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega nimetatud

tüüptingimuste p 8.6 tühisuse tuvastamise osas.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei tarbinud elektrienergiat ebaseaduslikult. ElTS § 68 lg 11

kohaselt ei loeta selle paragrahvi lõike 1 p-s 2 nimetatud juhtumit elektrienergia või võrguteenuse

ebaseaduslikuks tarbimiseks, kui võrguettevõtja ja müüja esitavad tarbitud võrguteenuse ja

elektrienergia eest tarbijale regulaarseid arveid ning tarbija on arved õigel ajal tasunud või kui tarbija

tasub tarbitud võrguteenuse ja elektrienergia eest vähemalt üks kord kvartalis, kui arveid ei ole

esitatud. Vaidlusalust tarbimist võiks lugeda lepingu p 2.5 järgi arvestuseta tarbimiseks. Kostja väitel

toimus arvestuseta tarbimine kostja vea tõttu, kuna kostja seadistas mõõteseadme valesti. Pooled ei

vaidle ka selle üle, et nii tüüptingimustest kui ka elektriohutusseadusest tuleneb kostja ainuõigus ja -

kohustus vastutada mõõteseadmete korrasoleku eest ja kontrollida nende nõuetelevastavust

regulaarselt. Asjakohatu on kostja etteheide hagejale, et tarbija pidi aru saama, et mõõteseade ei ole

korras. Seda, et mõõteseade ei olnud korras, võib ette heita kostjale, kes pärast uue seadme

paigaldamist ja seadistamist ei kontrollinud seadistamist ega märganud ligikaudu kolme aasta jooksul

viga ega seda, et väidetavalt muutus hageja tarbimine. VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei või võlausaldaja

tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid

niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus,

mille toimumise riisikot ta kannab. Kuna nõude aluseks on hageja kõrvalkohustus, siis saab hageja

keelduda võlausaldaja nõude täitmisest ka hea usu põhimõttele tuginedes.

Väär on kostja väide, et asjas ei vaielda tarbitud elektrienergia koguse üle. Hageja esitas väite, et ta ei

nõustu kostja arves märgitud arvestusliku tarbitud elektrienergia kogusega. Kostja pidi oma väite

alust põhjendama, esitades sellekohased võrreldavad andmed ja metoodika põhjendused. Kuna hagi

tuleb rahuldada, siis ei ole oluline tuvastada arvestuseta tarbitud elektrienergia kogust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi

esimese astme kohtule uueks arutamiseks või teha võimalusel uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab vääralt, et hageja ei pea tasuma elektrienergia eest, mida ta tegelikult tarbis.

Põhimõte, et elektrienergia eest tasutakse tegelikult tarbitud koguse alusel, on sätestatud lepingu p-

s 2.1, samuti võrgulepingu tüüptingimuste p-s 8.6. Samuti on vale ringkonnakohtu seisukoht, et

hageja tegelikult tarbitud elektrienergia kogust ei ole tuvastatud. Ringkonnakohus ei ole

põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta sellisele järeldusele jõudis. Teades arvesti näitu,

ajavahemikku ja voolutrafode koefitsiente, on tarbitud elektrienergia tagantjärele tuvastatav lihtsa

matemaatilise tehtega.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et võrgulepingu tüüptingimuste p 8.6 on tühine. Viidatud

tüüptingimust, mis on suunatud lepingu mõistliku täitmise tagamisele, ei saa pidada teist lepingupoolt

ebamõistlikult kahjustavaks. Isegi kui kõnealune tüüptingimus oleks tühine, ei mõjuta see lepingu p-

s 2.1 sätestatud põhimõtet, et tasuda tuleb tegeliku tarbimise alusel.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 101 lg-t 3, kui leidis, et hagejal oleks õigus keelduda ka

viidatud sätte alusel tegelikult tarbitud elektrienergia eest tasumisest. Kostja nõue ei tulene lepingu

rikkumisest, vaid tegemist on lepingu täitmise nõudega. Kõnealune säte saaks aluseks olla sellele, et

kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt viiviseid algsest arvestusest rohkem tarbitud elektrienergia tasu

eest. Praeguses asjas ei ole hageja kostjalt viivist nõudnud. Ekslik on ka ringkonnakohtu tuginemine

hea usu põhimõttele. Kostja käitumine on hea usu põhimõttega kooskõlas, sest ta nõuab tasumist

üksnes selle elektrienergia eest, mida hageja on tegelikult tarbinud.

Ringkonnakohus on jätnud arvesse võtmata alusetu rikastumise sätted. Hageja on kostja arvel

rikastunud, sest ta tarbis elektrienergiat rohkem, kui selle eest tasus. Kui kostjal ei ole ka lepingust

tulenevat alust rohkem tarbitud elektrienergia eest tasu nõuda, on tal hageja vastu nõue VÕS § 1028

alusel alusetult saadu väljamõistmiseks.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja kaebusele vastu ning ei pidanud seda põhjendatuks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-

de 1 ja 2 ja lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kohustus tasuda kostja esitatud täiendav arve, mis on

esitatud elektrienergia müügi ja võrguteenuste osutamise lepingu alusel perioodi 16. jaanuar 2007

kuni 13. veebruar 2009 eest. Kostja leiab, et sellel perioodil ei olnud hageja tarbitud elektrienergia

mõõtetulemus tegeliku tarbimisega kooskõlas ja hageja peab maksma tegelikult tarbitud

elektrienergia eest. Pooled ei vaidle selle üle, et mõõteseadmete korrasoleku tagamine on kostja

kohustus. Hageja palub tunnustada oma õigust keelduda esitatud täiendava arve tasumisest, sest ta on

esitatud arved tasunud, s.o ta pole lepingut rikkunud.

10. Kohtud leidsid õigesti, et hageja tuvastusnõude aluseks on poolte sõlmitud leping ning asjas

kohalduvad lepingulisi võlasuhteid reguleerivad võlaõigusseaduse sätted. Tulenevalt VÕS § 76 lg-

st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping

lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab

VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse

täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab VÕS § 108. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku

üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 alusel

tuleb kohaldada võlaõigusseaduse sätteid ka enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingu suhtes.

Vaidlusalune leping on kestvusleping. Maakohus rahuldas hagi, leides, et hageja ei ole lepingut

rikkunud - hageja on täitnud oma kohustuse tasuda mõõtmistulemuste alusel esitatud arved ning

elektrikoguse ebaõigest mõõtmisest tulenev risk jääb kostja kui võrguettevõtja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hagejal ei ole kostja vastu lepingust tulenevat nõudeõigust.

11. Kohtud jätsid aga tähelepanuta poolte lepingus sätestatud põhimõtte, mille kohaselt toimub

elektrienergia eest tasumine tegelikult tarbitud koguse alusel. Nii märgitakse lepingu p-s 2.1, et

tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse arvestuse aluseks on tegelikult tarbitud energia kogused ning

võrguettevõtjaga kokkulepitud peakaitsme nimivool või võimsus (vastavalt valitud hinnapaketile).

Lepingu p 2.2 järgi määratakse tarbitud energia kogused võrguettevõtja aktsepteeritud

arvestussüsteemide näitude alusel, kui võrguettevõtjaga ei ole kokku lepitud teisiti. Tulenevalt

lepingu p-dest 2.3 ja 2.4 on võrguettevõtjal õigus täpsustada tarbitud energia kogust.

Prognoosarvestuse korral fikseerib võrguettevõtja aktiga vähemalt üks kord aastas tarbija arvestite

kontrollnäidud ja täpsustab prognoosi (p 2.3). Arvestite alg-, lõpp- ja kontrollnäite, mõõtesüsteemi

tehnilist seisukorda ja seadistust aga ka koguste arvestamisel tekkivaid ja tekkinud erakorralisi

situatsioone fikseerivad võrguettevõtja koostatud aktid on pooltele täitmiseks kohustuslikud (p 2.4).

Lepingu p 3.2 sätestab, et kui lepingu punktides 2.3 ja 2.4 nimetatud aktide alusel täpsustatakse

tarbitud energia kogust, koostab võrguettevõtja selle kohta täiendava arve, mille maksetähtpäeva

määrab võrguettevõtja.

Eeltoodust nähtub, et kõik viidatud lepingupunktid võivad olla suunatud lepingu p-s 2.1 sätestatud

põhimõtte (tasumine toimub tegeliku tarbimise alusel) rakendamisele. Leping sätestab seega ka

arvestuse korra juhuks, kui elektrienergiat tarbiti rohkem, kui nähtub elektriarvesti näidust. Sellisel

juhul kohustub tarbija tasuma elektrienergia ja võrguteenuste eest arvestuste alusel, mis on koostatud

kehtivate õigusaktide ja võrguettevõtja kehtiva hinnakirja alusel (p 2.5). Maakohus viidatud sätteid ei

analüüsinud ega hinnanud. Samuti ei hinnanud maakohus kostja tõendeid hageja tegeliku tarbimise

kohta. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu põhjendustega, osutas vaid sellele, et hageja

vaidlusalust tarbimist võib käsitada lepingu p-s 2.5 märgitud arvestuseta tarbimisena.

Ringkonnakohus jättis hindamata selle lepingupunkti koosmõjus teistes eespool viidatud

lepingupunktides sätestatuga ning ei põhjendanud, kuidas eeltoodu mõjutab järeldust hagi

rahuldamise kohta.

Hageja kohustus tasuda kostjale kui müüjale tarbitud elektrienergia eest tuleneb samuti VÕS § 208

lg-test 1 ja 3. VÕS § 208 lg 3 järgi kohaldatakse asja müügi kohta seaduses sätestatut vastavalt ka

õiguse ja muu eseme müügile, muu hulgas energia, vee ja soojuse müügile ühendusvõrgu kaudu, kui

seadusest ei tulene teisiti ja see ei ole vastuolus eseme olemusega.

12. Võrguettevõtja kohustused edastatava elektrienergia mõõtmiseks sätestatakse ElTS §-s 67.

Võrguettevõtja tagab tema võrku siseneva ja sealt väljuva elektrienergia koguse kindlaksmääramise,

mõõteandmete kogumise ja nende töötlemise õigusaktis sätestatud tehniliste nõuete kohaste

mõõteseadmete abil ning kooskõlas õigusakti ja võrguteenuse osutamise lepinguga (mõõtmine)

(viidatud paragrahvi lg 1). Võrguettevõtja tagab võrguteenuse kasutaja teavitamise mõõtmise

tulemustest ja nende alusel tehtud võrguteenuste eest maksmisele kuuluva tasu arvestusest kooskõlas

õigusakti ja asjakohase lepinguga (viidatud paragrahvi lg 5 esimene lause). Seega eeldab poolte

vaidlusaluse kokkuleppe (kas hageja kohustuseks oli tasuda elektrienergia eest mõõtmistulemuste

alusel või tegeliku tarbimise alusel) kindlaksmääramine eelkõige sõlmitud lepingu tõlgendamist

kooskõlas seaduses sätestatud tõlgendamisreeglitega. Tulenevalt VÕSRS § 12 lg-st 1 kohaldub

vaidlusalusele lepingule kui kestvuslepingule VÕS §-s 29 sätestatu. Kolleegiumi arvates

kohtuotsused sellest paragrahvist tulenevatele nõuetele ei vasta. Kolleegium märgib, et asja uuel

läbivaatamisel peab kohus omal algatusel hindama ka seda, kas eelviidatud lepingupunktid on

tüüptingimused, kas need kehtivad hageja suhtes (VÕS § 37) ja kas need on kehtivad. Tulenevalt

VÕSRS § 12 lg-st 1 kohaldub vaidlusalusele lepingule kui kestvuslepingule tüüptingimuste mõistet

sätestav VÕS § 35, samuti reguleerivad tüüptingimusi VÕS §-d 36-44. Kui tegemist on

tüüptingimustega lepinguga, tuleb arvestada ka võlaõigusseaduse reegleid tüüptingimuste kohta

(vt selle kohta 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21).

13. Sätted, mis reguleerivad eeldatava tarbimise kindlakstegemist olukorras, kus mõõdetud

elektrienergia kogus ei vasta tegelikult tarbitule, on esitatud toimikusse lisatud võrgulepingu

tüüptingimustes ja elektrilepingu tüüptingimustes. Kohtuotsuse põhjendustest nähtub, et maakohus

analüüsis viidatud tüüptingimuste sätteid, kuid jättis oma järelduses nende sätete kehtivuse kohta

täpsustamata, milliseid tüüptingimusi ta silmas pidas. Ringkonnakohus leidis, et maakohus tuvastas

võrgulepingu tüüptingimuste p 8.6 tühisuse ja nõustus sellega. Seejuures tugines ringkonnakohus

ekslikult asjaolule, et apellatsioonimenetluses ei ole pooled maakohtu järeldust võrgulepingu

tüüptingimuste kohaldamise kohta vaidlustanud. Hageja osutab vastuses kostja

apellatsioonkaebusele, et asjas on tuginetud ekslikult 2008. aastal vastuvõetud tüüptingimustele, sest

vaidlusalune ajavahemik algas juba 2007. aasta alguses (tlk 118). Samasisulise väite esitas hageja ka

18. veebruari 2010. a eelistungil (tlk 89). Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht ka selle

kohta, millised tüüptingimused lisaks lepingutingimustele asjas kohalduvad ning kas need on

muutunud hagejale täitmiseks kohustuslikuks, ning seejärel hinnata kohaldatavate tüüptingimuste

sätete kehtivust. Lepingu järgi on nimetatud selle lahutamatuks osaks lepingule lisatud elektrienergia

müügi üldtingimusi, milles sätestatu on pooltele täitmiseks kohustuslik (lepingu p 5.3). Järgnevates

lepingupunktides on pooled kokku leppinud reeglites, kuidas toimub nimetatud üldtingimuste

asendamine võrguühenduse kasutamise, võrguteenuste osutamise ja elektrienergia müügi

tüüptingimustega ja millal muutuvad lepingu lahutamatuks osaks nimetatud tüüptingimuste

muudatused. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus muu hulgas hindama VÕS § 36 järgi

eelnimetatud tingimuste kehtivust hageja suhtes.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et VÕS § 37 lg 1, mille kohaselt on tüüptingimus lepingu osaks,

kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas

ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Seega peab kostja juhul, kui ta tahab

tugineda lepingus või selle lisades sisalduvatele tüüptingimustele, tõendama, et need tüüptingimused

olid olemas lepingu sõlmimise ajal ning teisel poolel oli võimalus nende sisu teada saada. Kuna ei ole

teada, millised olid võrgulepingu tingimused lepingu sõlmimise ajal ja isegi 2007. aastal, ei saa

Riigikohus anda hinnangut võrgulepingu tüüptingimuste p 8.6 kohaldatavusele poolte suhetele ja

selle kehtivusele.

Tulenevalt eeltoodust peab maakohus asja uuel läbivaatamisel tõlgendamisreegleid silmas pidades

tõlgendama poolte sõlmitud lepingut ja tüüptingimusi ning hindama kostja viidatud lepingupunktide

ja tüüptingimuste kehtivust. Kui tuvastatakse, et pooled on kokku leppinud, et tasuda tuleb tegelikult

tarbitud elektrienergia eest, tuleb kohtul poolte väidete ja vastuväidete alusel tuvastada hageja

tegelikult tarbitud elektrienergia kogus. Kostja on esitanud kohtule tarbimisanalüüsi, mis kajastab

hageja tarbimist enne ja pärast vaidlusalust ajavahemikku (tlk 75-82). Kui hageja on tasunud kostjale

väiksema koguse elektrienergia eest, kui tegelikult tarbis (nägi ette lepingus kokkulepitu), ei ole

hagejal alust keelduda kostja esitatud täiendava arve tasumisest. Sealjuures peab maakohus

põhjendama, hinnates tõendeid, kostja esitatud arvutuse õigsust.

14. Kolleegium märgib, et juhul kui hageja on kohustatud maksma elektrienergia eest täiendava arve

alusel, kuid täiendava arve esitamine sai võimalikuks üksnes kostja enda tegemata jätmise tõttu

(tarbimist mõõtnud arvesti kahe aasta jooksul ümberprogrammeerimata jätmine ja tegelikust

tarbimisest väiksemate arvete esitamine), võib üksnes kostjast sõltuvate asjaolude tõttu rohkem saadu

tagasi nõudmine olla hea usu põhimõttega (VÕS § 6) vastuolus, kui tagantjärele nõude rahuldamine

oli hageja jaoks ettearvamatu ning hageja tarbijana ei saanud aru ega pidanudki aru saama arvestuse

ebaõigsusest ning arve tagantjärele maksmine tooks talle kaasa tõsiseid tagajärgi. Kostja

kassatsioonkaebuses käsitletud alusetu rikastumise nõue tuleks kõne alla vaid siis, kui kostja tarnis

hagejale elektrienergiat lepinguga kokku lepitust rohkem. Kostja ei ole kolleegiumi hinnangul

sellisele asjaolule tuginenud.

15. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, otsustatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause

ja § 162 lg 1 järgi menetluskulude jaotus maakohtus.

16. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu