3-2-1-177-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-177-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. märts 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Kaarsilla Kinnisvara OÜ hagi Tanel Pritsi vastu

174 258 krooni 49 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-8107

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaarsilla Kinnisvara OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

11 137 eurot 15 senti (174 258 krooni 49 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Kaarsilla Kinnisvara OÜ (registrikood 10081732),

esindaja vandeadvokaat Anne Tammer

Kostja Tanel Prits (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

21. veebruar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-8107

tervikuna ja Tartu Maakohtu 15. detsembri 2009. a otsus samas tsiviilasjas osas, millega

maakohus jättis Kaarsilla Kinnisvara OÜ nõude põhivõla 174 258 krooni 49 sendi saamiseks

rahuldamata, tühistas hagi tagamise ning jaotas menetluskulud. Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Kaarsilla Kinnisvara OÜ-le kassatsioonkaebuselt 8. novembril 2010 tasutud

kautsjon 111 (ükssada üksteist) eurot 40 senti (1743 (üks tuhat seitsesada nelikümmend kolm)

krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaarsilla Kinnisvara OÜ (hageja) esitas 25. veebruaril 2009 Tartu Maakohtule hagi Tanel Pritsi

(kostja) vastu põhivõla 174 258 krooni 49 sendi ja viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja TanTar Disaini OÜ 17. oktoobril 2008 lepingu (leping I)

võla 110 589 krooni 54 sendi tasumiseks. Võlg tuli tasuda osade kaupa hiljemalt 1. maiks 2009.

Hageja ja TanTar Disaini OÜ sõlmisid 12. detsembril 2008 lepingu (leping II) võla 63 668 krooni

95 sendi tasumiseks hiljemalt 31. detsembriks 2008. Mõlemas lepingus oli kokku lepitud ka viivise

tasumine võla tasumisega viivitamisel.

Lepingu I p-s 8 ja lepingu II p-s 7 on kokku lepitud, et TanTar Disaini OÜ juhatuse liige vastutab

lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja on TanTar Disaini OÜ juhatuse liige ja kirjutas

mõlemale lepingule alla. Seega võttis kostja endale kohustuse vastutada lepingust tulenevate TanTar

Disaini OÜ kohustuste täitmise eest, võttes käenduskohustuse hageja ees. Hageja nõue on kooskõlas

Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu 30. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-158-05). Kuna

TanTar Disaini OÜ on sisuliselt maksejõuetu, siis nõuab hageja kostjalt lepingute täitmist. Hageja

palus kostjalt välja mõista lepingu I alusel põhivõlg 110 589 krooni 54 senti ja viivis 16 500 krooni;

lepingu II alusel põhivõlg 63 668 krooni 95 senti ja viivis 17 827 krooni. Hageja palus kostjalt välja

mõista ka viivise 0,5% põhinõudelt päevas kuni põhinõude täitmiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hageja tõlgendus lepingule on meelevaldne ning vastuolus

lepingu ja lepingupoolte tegeliku tahtega. Kostjal puudus igasugune huvi või soov äriühingu

kohustusi käendada. Lepingu allkirjastamise ajal oli äriühingul kaks juhatuse liiget. Kui lähtuda

hageja meelevaldsest tõlgendusest, siis tekib küsimus, kumb juhatuse liikmetest peaks hageja ees

vastutama. Vastavad lepingu punktid on hageja teadlikult ja tahtlikult vormistanud selliselt, et kostja

eksimusse viia. Kostja sai enda võimalikust eksimusest ja hageja tõlgendusest lepingute vastavatele

punktidele teada 31. juulil 2009 kohtumaterjalidega tutvudes. Varem ei ole hageja kordagi kostjalt kui

eraisikult võlgnevuse tasumist nõudnud ega viidanud ka kostja kui eraisiku võimalikule

maksekohustusele. Kostja leiab, et ta on olnud eksimuses. Kostja on 17. augustil 2009 hagejale

esitatud avaldusega vaidlusalused tehingud tühistanud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kostja

menetluskulud hageja kanda.

3. Tartu Maakohus jättis 15. detsembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata ning poolte menetluskulud

hageja kanda. Maakohus tühistas ka Tartu Maakohtu 29. juuni 2009. a määrusega seatud hagi

tagamise.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagi põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Pooled ei

vaidle selle üle, et TanTar Disaini OÜ on jätnud täitmata hageja ees lepingutest I ja II tulenevad

kohustused ja TanTar Disaini OÜ pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu. Pooled vaidlevad

lepingu I p 8 ja lepingu II p 7 tõlgendamise üle. Nimetatud punktide teksti kohaselt vastutab võlgniku

juhatuse liige lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Võlgniku juhatuse liikmena on mõlemale

lepingule alla kirjutanud kostja. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingute tekstid on ette valmistanud

hageja. Hageja väidab, et lepingutele alla kirjutades on kostja TanTar Disaini OÜ seadusliku

esindajana võtnud endale käendaja kohustused hageja ees. Maakohus nimetatud hageja seisukohaga

ei nõustunud.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Nimetatud

võlasuhtest tulenevad õigused ja kohustused eksisteerivad võlausaldaja ja käendaja vahel. Kuna

tegemist ei saaks olla tarbijakäendusega, siis on käenduslepingu sõlmimine vormivaba. Vorminõudest

tuleb aga eristada käenduslepingu minimaalsisu. Põhimõtteliselt peab käendusleping sisaldama kõiki

käenduslepingu olulisi tingimusi. Eelkõige peab käenduslepingust tulenema käendaja tahe vastutada

võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Hageja on arusaamisel, et lepingut

allkirjastades sõlmiti tegelikkuses kaks lepingut: leping TanTar Disaini OÜ ja hageja vahel võla

tasumiseks ja pooltevaheline käendusleping eelnimetatud võlakohustuse tagamiseks. Praktikas

sõlmitakse käendusleping tavaliselt iseseisva lepinguna. Hageja püstitatud eelduse kontrollimiseks

peab kohus tuvastama, et kostjal oli tahe sõlmida ühe ja ühise allakirjutamisega tegelikkuses kaks

erinevat lepingut ja seda erinevate poolte vahel.

VÕS § 29 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida

lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Kui lepingupoolte

ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka lepingu

eesmärki ja olemust (VÕS § 29 lg 5 p 4). Mõlema vaidlusaluse lepingu sõlmimisel oli hageja

eesmärgiks luua iseseisev ja sõltumatu võlakohustus VÕS § 30 alusel ja saavutada kohustuse täitmine

TanTar Disaini OÜ-lt. Kostja eesmärgiks lepingu sõlmimisel oli saavutada ajapikendust lepingus

märgitud kohustuste täitmiseks.

Osaühingu juhatuse liikme kohustusi ja vastutust äriühingu ja äriühingu võlausaldajate ees reguleerib

äriseadustik (ÄS). ÄS § 187 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma

korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju

osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Nimetatud kahju hüvitamist võib

nõuda ka võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. ÄS § 180 lg 51

kohaselt peab juhatuse liige viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel alalise

maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Nimetatud kohustuse

rikkumise korral võib võlausaldaja esitada kohustust rikkunud juhatuse liikme vastu nõude

VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel.

Kui võlausaldaja soovib lisaks seadusest tulenevale äriühingu juhatuse liikme vastutusele tagada

kohustuse täitmist ka juhatuse liikme antud käendusega, peab selline kokkulepe sisaldama kõiki

käenduslepingu olulisi tingimusi, sh käendaja selget tahteavaldust vastutada võõra võla eest.

Maakohus leidis, et lepingu I p 8 ja lepingu II p 7 ei sisalda kostja kui lepingule alla kirjutanud

juhatuse liikme selget tahteavaldust vastutada võlgniku kohustuste täitmise eest käendajana, st

täiendavalt äriühingu juhatuse liikme seadusega sätestatud vastutusele. Kostjat kui füüsilist isikut ei

ole lepingus poolena märgitud ja lepingu olemust ja eesmärki arvestades ei saa seda ka eeldada.

Vaidlusalustele punktidele hageja esitatud tõlgenduse andmisel tuleks käsitada kostjat ka lepingu

poolena - tegemist oleks kolmepoolse lepinguga. Samas lepingute preambulis (poolte andmed) ja

viimases punktis, mis käsitleb lepingu vormistamist, käsitatakse lepinguid ikkagi kahepoolsete, mitte

kolmepoolsetena. Kostjale kui eraisikule ei ole ette nähtud lepingu üht originaaleksemplari.

Kasutatakse sõnastust "mõlemad pooled", mis viitab lepingu kahepoolsusele.

On õige, et Riigikohus on 30. jaanuari 2006. a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-158-05 asunud

seisukohale, et ainuüksi see, et käendaja isik ei ole lepingus üheselt nimeliselt fikseeritud, ei tähenda

veel, et leping oleks vastuolus heade kommetega ja seega tühine. Samas ei saa nimetatud Riigikohtu

lahendit kohaldada üksüheselt praegusele asjale. Nimetatud kohtuasjas olid pooled kokku leppinud, et

ettevõtte juhatuse liikmed vastutavad solidaarselt ettevõttega maksmata arvete eest. Praeguses asjas ei

ole pooled kokku leppinud kostja solidaarses vastutuses ettevõtjaga. Lepingute vaidlusalustest

punktidest ja ülejäänud lepingust ei nähtu kostja tahe vastutada ettevõtja kohustuste täitmise eest

eraisikuna lisaks tema kui juhatuse liikme seadusest tulenevale vastutusele. Kostjat ei ole peetud

lepingute iseseisvaks pooleks. Seega ei ole pooled saavutanud kokkulepet kõigis käenduslepingule

vajalikes tingimustes ja kostja ei pea vastutama käendajana hageja ees. Kuna pooled ei ole sõlminud

käenduslepingut, siis ei saa kostja ka seda tühistada.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt välja hageja kasuks lepingu I järgi

põhivõlg 110 589 krooni 54 senti ja viivis 110 589 krooni 54 senti ning lepingu II järgi põhivõlg

63 668 krooni 95 senti ja viivis 63 668 krooni 95 senti ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Tartu Ringkonnakohus võttis 15. veebruari 2010. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse

osaliselt (põhinõude 174 258 krooni 49 sendi osas).

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. oktoobri 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis

ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid kooskõlas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-ga 6.

Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väitega, et maakohus rikkus oluliselt menetlusnormi, kuna

määras menetluse kestel, et edaspidi toimub menetlus kirjalikus menetluses poolte nõusolekul, jättes

samas määramata TsMS § 403 lg-st 1 tuleneva tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks.

Maakohus arvestas asjas poolte taotlust üle minna kirjalikule menetlusele, hageja kinnitas korduvalt,

et ta ei soovi täiendavaid tõendeid esitada, ning hageja ei ole ka tõendite esitamise taotlust

maakohtule ega ringkonnakohtule esitanud. Ringkonnakohus leidis, et praeguses asjas esitatud

asjaoludel ei ole tähtaja määramata jätmine toonud kaasa õiguslikke tagajärgi. Kumbki pool ei ole

soovinud uusi tõendeid ega taotlusi esitada, seega ei piiranud maakohus poolte õigusi.

Hageja väited, et kostja sõlmis hagejaga kaks käenduslepingut, ei ole õiged. Ringkonnakohus nõustus

hagejaga, et lepingute punkti sõnastust "võlgniku juhatuse liige vastutab lepingust tulenevate

kohustuste täitmise eest" saab tõlgendada erinevalt, sõltuvalt asjas esitatud ja hindamisele kuuluvatest

asjaoludest. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti vaidlusaluste lepingute p 8 ja 7

tõlgendanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et lepingu tekst ja poolte selgitused ei anna alust

tuvastada, et poolte tahe oli viidatud punkti sõnastamisel suunatud käenduskohustuse tekkimisele

hageja esitatud alustel ja ulatuses.

Hageja väide, et maakohus on põhjendamatult viidanud juhatuse liikmete vastutuse regulatsioonile, ei

ole asjakohane. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike

väidetega. Kostja esitas oma vastuses seisukoha, kuidas tema vaidlusalusest punktist aru sai.

Maakohus oli õigustatud määrama kohaldamisele kuuluvad normid. Hageja ei ole ka esile toonud, et

juhul kui kohus oleks pooltega vaidlusaluseid asjaolusid menetluses arutanud, siis oleks hageja oma

seisukohti korrigeerinud või esitanud täiendavaid nõudeid või väiteid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

Hageja kassatsioonkaebuse kohaselt on väär maakohtu seisukoht, et pooled ei ole saavutanud

kokkulepet kõigis käenduslepingule vajalikes tingimustes ja kostja ei pea vastutama käendajana

hageja ees. Mõlemas lepingudokumendis sisaldub kaks erinevat lepingut: 1) võlatunnistus VÕS § 30

alusel (põhikohustus), selle lepingu poolteks on hageja ja TanTar Disaini OÜ; 2) käendus VÕS § 142

lg 1 alusel (kõrvalkohustus), mis tuleneb lepingu I p-st 8 ja lepingu II p-st 7 ja mille poolteks on

hageja ja kostja. Seega on ühes ja samas lepingudokumendis sõlmitud kaks erinevat lepingut.

Kohus on tehingu tõlgendamisel lähtunud ühekülgselt ja ebaõigesti üksnes lepingudokumendi

preambulist (poolte andmetest) ning viimasest punktist. Kuna seadusest ei tulene, et lepingu

preambulis peavad olema nimetatud kõik pooled, siis ainuüksi tuginemine asjaolule, et kostjat ei ole

preambulis lepingu pooleks märgitud, ei ole piisav, väitmaks, et käenduslepingut pole sõlmitud.

VÕS § 11 lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi

allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või

kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile

on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Kirjalik vorm ei eelda kõigi lepingupoolte

märkimist lepingu preambulis või originaaleksemplaride arvu märkimist vastavalt lepingu poolte

arvule. Oluline on, et leping oleks alla kirjutatud omakäeliselt. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja

kirjutas omakäeliselt alla lepingudokumentide lõpuossa trükitud "Tanel Prits" juurde.

VÕS § 144 lg 1 järgi eeldatakse võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks. See tähendab,

et käenduslepingu sõlmimiseks piisab käendaja ühepoolsest avaldusest. Seadus ei keela, et põhileping

ning käendaja tahteavaldus, millega käendaja võtab endale kohustuse käendada põhivõlgniku

kohustust, on ühes ja samas lepingudokumendis. Kohus on jätnud kontrollimata, kas lepingu I p-s 8

ja lepingu II p-s 7 sisaldub kostja tahteavaldus tagada TanTar Disaini OÜ kohustuste täitmist. Kohus

on jätnud sisuliselt lepingu I p 8 ja lepingu II p 7 analüüsimata ja viidatud p-dest tulenevad

lepingupooled ning poolte tahte välja selgitamata. Kuigi lepingudokumentide preambulis ei ole

kostjat nimetatud, ilmneb lepingu I p-st 8 ja lepingu II p-st 7 sõnaselgelt kostja tahe vastutada TanTar

Disaini OÜ kohustuste täitmise eest. Lepingu I p-s 8 on kokku lepitud, et võlgniku juhatuse liige

vastutab lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Lepingu I preambulist nähtub, et võlgnik on

TanTar Disaini OÜ, mida esindas juhatuse liige Tanel Prits, kes kirjutas 17. oktoobril 2008 lepingule I

alla. Lepingu II p-s 7 on kokku lepitud, et TanTar Disaini OÜ juhatuse liige vastutab lepingust

tulenevate kohustuste täitmise eest. Lepingu II preambulist nähtub, et võlgnik on TanTar Disaini OÜ,

mida esindas juhatuse liige Tanel Prits, kes kirjutas 12. detsembril 2008 lepingule II alla. Seega on

üheselt selge, et vaidlusalustes punktides on võlgniku juhatuse liikme all silmas peetud kostjat. Kostja

ei ole vaidlustanud, et lepingute preambulites peeti võlgniku juhatuse liikme all silmas kostjat.

Osaühingu seadusliku esindajana lepingutele alla kirjutades kirjutas kostja lepingutele samal ajal alla

ka füüsilise isikuna. Kuna kostja on lepingutele alla kirjutanud ja lepingutes sisaldub punkt kostja kui

füüsilise isiku kohustuste kohta, on kostja teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus

ei ole kostjat lepingupoolena märgitud. Kostja allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust.

Lepingutes I ja II on määratud käenduslepingu kõik olulised tingimused: võlausaldaja (hageja),

põhivõlgnik TanTar Disaini OÜ, kostja tahe vastutada hageja ees TanTar Disaini OÜ lepingus

nimetatud kohustuste täitmise eest ning tagatavad nõuded. Järelikult on pooled kokku leppinud

käenduslepingu kõigis olulistes tingimustes ning kostja vastutab käendajana hageja ees lepingutest I

ja II tulenevate TanTar Disaini OÜ kohustuste täitmise eest.

Asjakohased ei ole maakohtu viited ÄS § 180 lg-le 51 ja § 187 lg-tele 1, 2 ja 4. Praegusel juhul on

pooled sõlminud lepingud, millega kostja võttis enesele kohustuse vastutada lepingutest I ja II

tulenevate TanTar Disaini OÜ kohustuste täitmise eest. Seega on tegemist lepingulise kohustusega.

Vaidlusaluseid lepinguid ei ole võimalik tõlgendada ja analüüsida ÄS § 180 lg-s 51 ja § 187 lg-tes 1,

2 ja 4 sätestatust lähtudes, kuna osaühingu juhatuse liige vastutab võlausaldajate ees deliktiõiguse

alusel juhul, kui ta rikub mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või

sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks.

Ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 669 lg 1 p-s 5 sätestatut, kuna kaevatav otsus

on olulises ulatuses jäetud põhjendamata.

Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi. 5. novembril 2009 toimunud kohtuistungil

määras maakohus pooltele kokkuleppe sõlmimise tähtajaks 1. detsembri 2009. Samuti määras

maakohus asja lahendamiseks kirjalikus menetluses juhul, kui kokkulepet ei saavutata. Pooled ei

sõlminud kompromissi. TsMS § 403 lg 1 kohaselt võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda

kohtuistungil arutamata. Sel juhul määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on

võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavaks tegemise aja, ja teatab neist

menetlusosalistele. Maakohus rikkus TsMS § 403 lg-s 1 sätestatut, kuna ei määranud pooltele

tähtaega, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente. Maakohus rikkus oluliselt

menetlusnormi, mis võis kaasa tuua ebaõige otsuse.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsus muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 4, § 692 lg 1 p 2 ning lg 5 alusel

tühistada tervikuna menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kuivõrd Tartu Ringkonnakohtu

15. veebruari 2010. a määrusega võeti apellatsioonkaebus menetlusse osaliselt, st põhivõla

174 258 krooni 49 sendi osas (tl 106), on maakohtu otsus viivisenõude rahuldamata jätmise osas

jõustunud. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada TsMS § 691 p 4, § 692 lg 1 p 2 ning lg 5 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega maakohus jättis hageja nõude põhivõla

174 258 krooni 49 sendi saamiseks rahuldamata. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Pooled vaidlevad lepingu I p 8 ja lepingu II p 7 tõlgendamise üle ehk selle üle, kas kostja võttis

lepingu I ja II allkirjastamisega endale käendaja kohustused hageja ees.

Hageja leiab, et osaühingu seadusliku esindajana lepingutele alla kirjutades kirjutas kostja lepingutele

samal ajal alla ka füüsilise isikuna. Kostja sellega ei nõustu, vaid märgib, et sai lepingute punktidest

aru nii, et juhatuse liige vastutab oma juhatuse liikme kohustuste täitmise eest, mitte eraisikust

käendajana äriühingu kohustuste täitmise eest.

Maakohus leidis, et lepingu I p 8 ja lepingu II p 7 ei sisalda kostja kui lepingule alla kirjutanud

juhatuse liikme selget tahteavaldust vastutada võlgniku kohustuste täitmise eest käendajana,

st täiendavalt äriühingu juhatuse liikme seadusega sätestatud vastutusele. Kostjat ei ole peetud

lepingute iseseisvaks pooleks. Pooled ei ole saavutanud kokkulepet kõigis käenduslepingule vajalikes

tingimustes ja kostja ei pea vastutama käendajana hageja ees. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

põhjendustega ning leidis, et maakohus on õigesti vaidlusaluste lepingute p 8 ja 7 tõlgendanud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et lepingu tekst ja poolte selgitused ei anna alust tuvastada, et

poolte tahe oli viidatud punkti sõnastamisel suunatud käenduskohustuse tekkimisele hageja esitatud

alustel ja ulatuses.

11. Lepingu I p 8 ja lepingu II p 7 kohaselt vastutab võlgniku juhatuse liige lepingust tulenevate

kohustuste täitmise eest. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda

isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Õige on

maakohtu seisukoht, et käenduslepingust peab tulenema käendaja tahe vastutada võlausaldaja ees

põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole maakohus ega

ringkonnakohus aga põhjendanud, millistele tõenditele või asjaoludele tuginedes saaks järeldada, et

eelnimetatud lepingute punktidest ei tulene kostja tahet vastutada käendajana hageja ees. Sellega on

kohtud rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 436 lg-t 1), mistõttu tuleb ringkonnakohtu

otsus tühistada tervikuna ja maakohtu otsus osaliselt (st osas, millega maakohus jättis hageja nõude

põhivõla 174 258 krooni 49 sendi saamiseks rahuldamata) ning saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Kostja on lepingud allkirjastanud. Kolleegium on oma varasemas praktikas asunud seisukohale, et

kui kostja on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt

kostja kui füüsilise isiku kohustuse kohta, on kostja teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et

lepingus ei ole kostjat lepingupoolena märgitud. Kostja allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust

(vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p 11). Kolleegium jääb selle

seisukoha juurde. Seega üksnes asjaolust, et praegusel juhul ei ole kostjat kui füüsilist isikut

lepingutes lepingupoolena märgitud, ei saa järeldada, et kostjal puudus lepingute sõlmimisel tahe

vastutada käendajana lepingutest tulenevate TanTar Disaini OÜ kohustuste täitmise eest. Lisaks

märgib kolleegium, et kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada

äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole ka praktikas ebaharilik. Põhjendatud ei

ole kostja tõlgendus, et lepingu I p-s 8 ja lepingu II p-s 7 peeti silmas seda, et kostja vastutab

seadusest tulenevate juhatuse liikme kohustuste täitmise eest.

12. Kolleegium märgib, et lepingu I p-s 8 ja lepingu II p-s 7 võisid pooled kokku leppida ka

kohustusega ühinemises VÕS § 178 mõttes. VÕS § 178 lg 1 kohaselt võib kohustuse üle võtta ka nii,

et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine)

(kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14).

13. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata ka kostja vastuväidet, et ta on sõlmitud

lepingud eksimuse tõttu tühistanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lg 1 kohaselt on

eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. TsÜS § 92 lg 2 kohaselt on tehing tehtud olulise

eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga

sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt

teistsugustel tingimustel.

14. Põhjendatud ei ole hageja väide, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui määras

menetluse kestel, et edaspidi toimub menetlus kirjalikus menetluses poolte nõusolekul, kuid ei

määranud TsMS § 403 lg 1 järgi avalduste ja dokumentide esitamiseks tähtaega. Ringkonnakohus on

põhjendatult leidnud, et maakohus arvestas asjas poolte taotlust minna üle kirjalikule menetlusele

ning hageja kinnitas korduvalt, et ta ei soovi täiendavaid tõendeid esitada. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtuga, et maakohus ei piiranud seega poolte õigusi, kui jättis TsMS § 403 lg 1 nõude

täitmata.

15. Kuna ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tühistatakse asja lahenduse osas, tuleb see tühistada ka

osas, milles maakohus tühistas hagi tagamise. Ka selles osas lahendatakse asi sõltuvalt asja uue

läbivaatamise tulemustest (vt TsMS § 386 lg 4, § 442 lg 5 esimene lause, § 445 lg 2).

16. Kuna ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka kohtute määratud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotus

jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

17. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Jaak Luik