3-2-1-178-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-178-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. märts 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi Anna Kuusmaa, Valentina Kuusmaa ja

Dmitri Kuusmaa vastu solidaarselt 81 338 krooni 93 sendi

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-24802

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anna Kuusmaa, Valentina Kuusmaa ja Dmitri Kuusmaa

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5198 eurot 51 senti (81 338 krooni 93 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu),

esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob

Kostjad Anna Kuusmaa (isikukood xxxxxxxxxxx), Valentina

Kuusmaa (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Dmitri Kuusmaa

(isikukood xxxxxxxxxxx), ühine esindaja vandeadvokaat Ksenia

Kravtšenko

Asja läbivaatamise kuupäev

21. veebruar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-24802 ja

jätta jõusse samas tsiviilasjas 16. veebruaril 2010 tehtud Harju Maakohtu otsus, arvestades

Riigikohtu otsuse põhjendusi.

2. Eesti Vabariigi hagi Anna Kuusmaa, Valentina Kuusmaa ja Dmitri Kuusmaa vastu jätta

rahuldamata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Eesti Vabariigi kanda.

5. Tagastada Advokaadibüroo Vares & Partnerid OÜ-le (konto nr 10220119315016, AS SEB

Pank) 3. novembril 2010 Anna Kuusmaa, Valentina Kuusmaa ja Dmitri Kuusmaa

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 813 krooni 40 senti (51 eurot 99 senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) (hageja) esitas 27. mail 2009 Harju

Maakohtule hagi Anna Kuusmaa (kostja I), Valentina Kuusmaa (kostja II) ja Dmitri Kuusmaa

(kostja III) vastu, paludes mõista kostjatelt solidaarselt välja 81 338 krooni 93 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja I 18. novembril 1998 õppelaenu saamiseks AS-iga SEB Pank

(varasemad ärinimed Aktsiaselts Eesti Ühispank, aktsiaselts SEB Eesti Ühispank) (pank)

õppelaenulepingu nr 18837 (laenuleping). Selle alusel laenas pank kostjale I kokku 58 000 krooni,

mis kanti kostja I kontole neljas osas: 1. veebruaril 1999 13 000 krooni, 16. septembril 1999

15 000 krooni, 15. septembril 2000 15 000 krooni ja 15. septembril 2001 15 000 krooni. Kostja I

kohustus maksma laenult pangale intressi 5% aastas. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist

tagasid 18. novembril 1998 sõlmitud käenduslepingute alusel kostjad II ja III.

11. detsembril 2002 edastas pank kostjale I palve tasuda tekkinud intressivõlg, kirjad edastati ka

käendajatele. Korduv meeldetuletus esitati 13. jaanuaril 2003 ja 12. veebruaril 2003. Kuna kostjad ei

täitnud nõuetekohaselt oma lepingulisi kohustusi, nõudis pank Eesti Vabariigi haridusseaduse

(HaS) § 362 lg-le 1 tuginedes hagejalt riigitagatise rakendamist 62 341 krooni 95 sendi ulatuses

(58 000 krooni laenujääk ja intress 4341 krooni 95 senti), millise nõude hageja ka täitis. Seetõttu

tekkis hagejal HaS § 362 lg 2 järgi nõudeõigus enda tasutu ulatuses. Rahandusministeerium teavitas

17. aprilli 2003. a kirjas kostjat I võlausaldaja vahetumisest ja palus tasuda võlgnevuse hiljemalt

18. mail 2003 või taotleda maksegraafikut. Täiendavalt teavitas Haridus- ja Teadusministeerium

kostjaid võlgnevusest aastatel 2005, 2006 ja 2007.

Tulenevalt HaS § 362 lg-st 3 tasutakse pangale makstud rahalt intressi 5% aastas. Intress ajavahemiku

18. maist 2003 kuni 20. maini 2009 eest on 18 996 krooni 98 senti. See tuleb koos põhivõlaga

kostjatelt solidaarselt välja mõista.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta see rahuldamata ning teha nõude aegumise kohta

vaheotsuse. Hagi rahuldamise korral palusid kostjad vähendada intressi mõistliku suuruseni.

Kostjad ei vaidlustanud laenulepingu ja käenduslepingute sõlmimist, leides, et laenu tagastamise

kohustus muutus sissenõutavaks 11. detsembril 2002. Kostja I kohustus hageja ees muutus

sissenõutavaks alates 17. aprillist 2003, mil hageja tegi pangale makse, ja samast ajast hakkas

kulgema hageja nõuete aegumistähtaeg. Hagi esitamise päeva seisuga oli möödunud nõuete

sissenõutavaks muutumisest üle kuue aasta, seega on nõue aegunud. Lisaks on hageja nõue kostjate II

ja III vastu lõppenud Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 211 p 2 alusel. Samuti on hageja intressinõue

hea usu põhimõtte vastane, kuna nõue esitati suure viivitusega.

3. Harju Maakohus jättis 16. veebruari 2010. a otsusega hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus leidis, et kuna laenuleping sõlmiti aastatel 1999, 2000 ja 2001, tuleb võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

(VÕSRS) § 11 järgi kohaldada enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksit. Ka käenduslepingutele

tuleb kohaldada lepingute sõlmimise ajal kehtinud seadust.

Kuna hageja on täitnud kostja I kohustuse panga ees, tekkis hagejal nõudeõigus kostja I vastu kogu

pangale tasutu ulatuses. Kostja I kohustus hageja ees muutus sissenõutavaks 17. aprillil 2003, mil

hageja tegi pangale makse ja sellest tuleb hakata lugema ka hageja nõuete aegumistähtaega. Hagi on

kohtule esitatud 27. mail 2009, mistõttu on nõue kostja I vastu tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 järgi aegunud. Samuti on aegunud käenduslepingute alusel esitatud

nõuded, lisaks on käendus lõppenud TsK § 211 p 2 kohaselt.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 4. oktoobri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas

maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse järgi leidis maakohus õigesti, et kostja I kohustus hageja ees muutus

sissenõutavaks 17. aprillil 2003, s.o ajast, mil hageja tasus pangale 62 341 krooni 95 senti. Aegumise

kohaldamise osas on maakohtu otsus aga ebaõige. Hageja kohustus tasuda pangale kostja I võlgnevus

tulenes lepingu sõlmimise ajal kehtinud HaS § 362 lg-st 1 ja asjaolust, et kostja I ei olnud oma

kohustusi panga ees nõuetekohaselt täitnud. Hagejal tekkis HaS § 362 lg 2 järgi nõudeõigus kogu

pangale tasutud summa ulatuses. Sellest nähtuvalt täitis hageja talle seadusega pandud kohustust ja

pooltevahelise suhte puhul on tegemist eriseadusega reguleeritud võlaõigusliku valdkonnaga.

Seetõttu ei ole hageja nõue kostjate vastu aegunud. Sõltumata laenulepingu sõlmimise ajast tuleb

aegumisele VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldada alates 1. juulist 2002 kehtivat seadust, sest aegumine on

alanud pärast 1. juulit 2002. Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 järgi kümme

aastat nõude sissenõutavaks muutmisest, mis ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud. Seetõttu on

ebaõige ka maakohtu otsuses sisalduv seisukoht käenduse lõppemise kohta viitega TsK § 211 p-le 2.

Kuna maakohus tegi aegumise kohaldamise kohta vaheotsuse ja jättis hagi rahuldamata, tehes selle

kohta lõppotsuse, ei saa ringkonnakohus teha uut otsust ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsuse. Kui Riigikohus leiab, et nõue ei ole aegunud kostja I suhtes, paluvad kostjad jätta hagi

kostjate II ja III vastu rahuldamata ja lõpetada selles osas menetlus. Alternatiivselt paluvad kostjad

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud TsÜS § 149, kuna tegemist on lepingulise nõudega, mis on

läinud seaduse jõul üle hagejale. Hageja nõue kostja I vastu on aegunud. Kohustuse täitmise tähtpäev

saabus 11. detsembril 2002, mistõttu kostjate II ja III kohustus hageja ees lõppes TsK § 211 p 2 järgi.

Ka ei tekkinud hagejal HaS § 362 lg 2 alusel õigust nõuda laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmist kostjatelt II ja III. Nõue käendajate vastu on ka aegunud. Ringkonnakohus jättis otsuse

käenduse osas põhjendamata.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Kolleegium

teeb TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsuse, st jätab hagi rahuldamata,

arvestades ka Riigikohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohus ei ole oluliselt rikkunud

menetlusnorme, kuid on andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu. Kassatsioonkaebus

tuleb rahuldada.

9. Kolleegium käsitleb esmalt tuvastatud asjaolusid ja asja lahendamisel kohalduvaid õigusakte (I),

seejärel hagi rahuldamise võimalusi kostja I suhtes (II) ning edasi kostjate II ja III suhtes (III).

Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

10. Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:

pank ja kostja I sõlmisid 18. novembril 1998 laenulepingu, mille (ja mille hilisemate lisade) alusel

kandis pank kostja I kontole ajavahemikul 1999-2001 kokku 58 000 krooni, mida kostja I ei ole

tagastanud;

laenu tagamiseks sõlmis pank kostjatega II ja III 18. novembril 1998 käenduslepingud;

11. detsembril 2002 edastas pank kostjatele nõude tasuda tekkinud intressivõlg, korduva

meeldetuletuse kostjale I edastas pank 13. jaanuaril 2003 ja kõigile kostjatele 12. veebruaril 2003;

kostjad nõutud intressi ei maksnud ja pank nõudis 14. märtsil 2003 hagejalt riigitagatise alusel

62 341 krooni 95 sendi (58 000 krooni laenujääk ja intress 4341 krooni 95 senti) maksmist, mida

hageja 17. aprillil 2003 ka tegi.

11. Hageja nõuab kostjalt I 1998. a-l sõlmitud laenulepingu ja selle lisade järgi 1998-2001

väljamakstud õppelaenu ja tasumata intressi maksmist, mille hageja tasus kostja I eest 2003. a-l

pangale, samuti täiendava intressi maksmist. Kostjatelt II ja III nõuab hageja sama raha maksmist

1998. a-l sõlmitud käenduslepingute alusel. Kohtud on leidnud, et hageja põhinõue kostja I vastu

muutus sissenõutavaks 17. aprillil 2003, mil hageja tasus pangale 62 341 krooni 95 senti.

Erinevad asja lahendamisega seotud asjaolud puudutavad erinevat aega, kus kehtisid erinevad

õigusaktid, mistõttu tuleb esmalt määrata kindlaks õigusaktid, mida asjas kohaldada.

12. Õppelaenude andmist reguleerib praegu õppetoetuste ja õppelaenu seadus (ÕÕS). See jõustus

ÕÕS § 40 lg 1 järgi üldiselt 1. septembril 2003, ÕÕS §-d 30 ja 31 aga sama seaduse § 40 lg 2 järgi

1. septembril 2004. Selle seaduse § 30 lg 1 (varasema § 30 teksti) järgi maksavad isikud, kes on

ÕÕS-i jõustumise ajaks sõlminud õppelaenulepingu riigi tagatud õppelaenu saamiseks

haridusseaduse kohaselt, õppelaenu tagasi enne ÕÕS-i jõustumist kehtinud ning õppelaenulepinguga

kehtestatud tingimustel ja korras. Enne ÕÕS-i jõustumist sõlmitud õppelaenulepingute alusel antud

õppelaenudele rakendub riigitagatis ÕÕS § 31 järgi enne ÕÕS-i jõustumist kehtinud tingimustel ja

korras.

Seega tuleneb ÕÕS-ist, et vaidlusalusele laenulepingule ja käenduslepingutele ning hageja

tagasinõudele tuleb kohaldada haridusseadust.

13. Maakohus on leidnud, et asja lahendamisel tuleb lisaks kohaldada lepingute sõlmimise ajal

kehtinud tsiviilkoodeksit ja ka ringkonnakohtu otsusest ei nähtu teistsugust seisukohta. Samuti on

sellest lähtunud pooled.

14. Võlaõigusseadus ja tsiviilseadustiku üldosa seadus jõustusid VÕSRS § 1 lg 1 järgi 1. juulil 2002.

Võlaõigusseaduse tarbijakrediidilepingu sätted (s.o VÕS-i 22. ptk 2. jagu) jõustusid VÕSRS § 1 lg 3

järgi aga hoopis 1. septembril 2002, mida tuleb kolleegiumi arvates vastavalt silmas pidada mh

VÕSRS §-de 2, 7, 11 ja 12 kohaldamisel.

15. Võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse VÕSRS § 11 järgi enne

VÕSRS jõustumist kehtinud seadust. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne

1. juulit 2002, kohaldatakse VÕSRS § 2 järgi asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud

seadust.

Seega kehtestas VÕSRS põhimõtte, et enne selle jõustumist kehtinud lepingutele kohaldatakse

põhimõtteliselt varem kehtinud materiaalõigust. Esmalt tähendab see, et lepingu (sh kestvuslepingu)

kehtivust hinnatakse selle sõlmimise ajal kehtinud seaduse järgi (vt ka Riigikohtu 21. detsembri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-10, p 10). Samuti tähendab see, et lepingust tulenevate

kohustuste täitmist ja nende rikkumise tagajärgi hinnatakse varem kehtinud seaduse järgi.

Eriregulatsioon kehtib VÕSRS § 7 järgi varem tehtud tehingu tühistamise ja lõpetamise kohta.

16. Erandlikult reguleerib seadus võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaldamist

kestvuslepingutele.

Enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi alates 1. juulist

2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. See ei välista ega piira

VÕSRS § 12 lg 2 esimese lause järgi aga lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne

1. juulit 2002. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud

enne 1. juulit 2002, kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 2 teise lause järgi senikehtinud seadust.

VÕSRS § 12 on kolleegiumi arvates mh erinormiks VÕSRS § 7 suhtes, mis näeb ette eriregulatsiooni

varem tehtud tehingute tühistamise ja lõpetamise kohta.

17. Laenuleping on tüüpiline kestvusleping § 195 lg 3 mõttes, st leping, mis on suunatud püsiva

kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kuigi laenuleping ja selle lisad sõlmiti ning laenuraha

kanti kostjale I üle enne 1. juulit 2002, tuleb vaidluse lahendamisel VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldada

võlaõigusseadust.

Kohtud ei ole tuvastanud, millal muutusid kostja I maksekohustused panga ees laenulepingu järgi

sissenõutavaks ning kas ja millal pank lepingu seetõttu lõpetas. Pooled ei vaidle samas, et panga

esimene kiri võlgnevuse kohta saadeti kostjatele 11. detsembril 2002. Varasemat aega vähemalt

kostja I laenukohustuse sissenõutavuseks ei ole pooled väitnud, ka kui intressivõlgnevus tekkis

varem. Seega saab kolleegium lähtuda, et kostja I võimalik laenulepingu rikkumine ja laenukohustuse

sissenõutavaks muutumine toimus vähemalt põhinõude osas pärast võlaõigusseaduse jõustumist.

18. Keerulisem on õiguslik olukord 1998. a-l panga ning kostjate II ja III vahel sõlmitud

käenduslepingutele kohalduva õiguse kindlakstegemisega.

Riigikohus on varem leidnud, et käenduslepingu näol ei ole üldiselt tegemist kestvuslepinguga ja

sellele tuleb VÕSRS § 11 järgi kohaldada enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust (vt nt Riigikohtu

23. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-05, p 12; 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

102-07, p 11). Erandina on Riigikohus leidnud, et kestvusleping on VÕSRS § 12 lg 1 mõttes enne

võlaõigusseaduse jõustumist sõlmitud määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud

käendusleping, millele saab kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut, kui võimalik käendatav kohustus

tekkis pärast selle seaduse jõustumist (vt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-

06, p 14; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 11).

Kohtute tuvastatud asjaoludest lähtudes ei ole võimalik hinnata, kas käenduslepingutega tagati

konkreetset kohustust (st üksnes algsest 1998. a õppelaenulepingust tulenevat laenukohustust) või ka

samale lepingule tuginedes hiljem sõlmitud lepingulisade alusel tekkinud laenukohustusi. Seetõttu ei

ole kolleegiumil võimalik ka tõsikindlalt määrata, kas käenduslepingutele tuleb kohaldada

tsiviilkoodeksit või võlaõigusseadust. Sel ei ole siiski olulist tähendust, kui see ei mõjuta asja

lahendamise lõpptulemust hageja nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise osas. Seetõttu peab

kolleegium vajalikuks kontrollida kostjate II ja III võimalikku vastutust käenduslepingute järgi

mõlema regulatsiooni alusel.

II

19. Hageja nõuab kostjalt I 81 338 krooni 93 sendi maksmist. Sellest 62 341 krooni 95 senti on

hageja poolt pangale kostja I õppelaenu võlgnevuse katteks makstu, millest omakorda 58 000 krooni

on laenujääk (st kostjale I laenulepingu järgi üle kantud raha, mille see jättis pangale tagastamata),

4341 krooni 95 senti aga tasumata intress. Sellele lisandub 18 996 krooni 98 senti intressina

ajavahemiku eest 18. maist 2003 kuni 20. maini 2009.

Oma nõudes tugineb hageja haridusseadusele ning laenulepingule ja selle lisadele.

20. Panga ja kostja I vaheline laenuleping ja selle lisad vastavad selle sõlmimise ajal kehtinud

TsK § 272 lg-s 1 nimetatud laenulepingu tunnustele, samuti alates 1. juulist 2002 lepingule kohalduva

VÕS § 396 lg 1 tunnustele. Lisaks vastab leping alates 1. septembrist 2002 lepingule täiendavalt

kohaldatavatele tarbijakrediidilepingu sätetele, st tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402

mõttes.

Laenuleping vastab ka õppelaenu määratlusele haridusseaduse järgi, mida on HaS § 361 lg 1 järgi

õigus saada üksnes kindlatele kriteeriumitele vastavatel isikutel. Õppelaenu andjaks on HaS § 363

lg 1 järgi avaliku konkursi teel valitud krediidiasutused oma krediidiressursi arvel riigiga sõlmitud ja

HaS § 363 lg-s 3 sätestatud tingimustele vastava lepingu alusel. Riik tagab HaS § 361 lg 3 esimese

lause järgi laenusaaja õppelaenu ja sellelt õppelaenusummalt laenusaaja poolt krediidiasutusele

tasumisele kuuluva intressi (riigitagatis). Laenusaaja tasub HaS § 361 lg 4 esimese lause järgi riigi

tagatud õppelaenu summalt krediidiasutusele intressi 5 % aastas. Selle intressi ja kommertsintressi

vahe tasub krediidiasutusele HaS § 361 lg 4 teise lause järgi riik enda ja krediidiasutuse vahel

sõlmitavas lepingus sätestatud tingimustel.

Sisuliselt on õppelaen kolleegiumi arvates tavaline tsiviilõiguslik laenuleping, mille eripäraks on

soodusintress (intressivahe katab riik) ja riigipoolne tagatus krediidiasutuse ees.

21. Pangal on laenulepingu p 14 järgi õigus leping ühepoolselt lõpetada ja nõuda laenu-, intressi- ja

muude lepingujärgsete maksete tasumist mh siis, kui laenusaaja ei maksa intressi lepingus ettenähtud

ajal. Sisult sarnane on ka 13. septembrist 2000 kehtiva laenulepingu redaktsiooni p 10. Ka VÕS § 399

lg 1 p 2 järgi võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohe tagastamist, mh kui

laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi.

Pooled ei vaidle, et hagejal oli intressivõlgnevus ja et pangal oli õigus laenuleping üles öelda, mh ei

vaielda tarbijakrediidilepingu ülesütlemist piirava VÕS § 416 lg 1 eelduste täitmise üle.

22. Kohtud on leidnud, et hageja nõue kostja I vastu muutus sissenõutavaks 17. aprillil 2003, mil

hageja tasus pangale 62 341 krooni 95 senti. Kolleegium märgib, et esitatud asjaoludel tulnuks

tegelikult tuvastada, kas ja millal ütles pank kostja I makseviivituse tõttu laenulepingu üles ja nõudis

kogu laenu tasumist, st millal muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7

mõttes. Vähemalt tasumata jäänud intressi nõue muutus tõenäoliselt sissenõutavaks juba 2002. a-l.

Kuna vaidluse esemeks on aga üksnes nõude aegumine, lähtub kolleegium selle kindlakstegemisel

kohtute märgitud 17. aprillist 2003, kuna hilisemat nõude sissenõutavust ja seega aegumise algust ei

ole menetluses väidetud.

23. Kui laenusaaja ei ole HaS § 362 lg 1 järgi ettenähtud tähtaja jooksul asunud laenu tagasi maksma

ning tema või tema käendajad ei täida õppelaenulepingust tulenevaid kohustusi, tekib krediidiasutusel

õigus nõuda riigilt laenusaaja või tema käendaja kohustuse täitmist laenule antud riigitagatise

ulatuses. Kui riik on selles ulatuses täitnud laenusaaja kohustuse krediidiasutuse ees, tekib riigil

HaS § 362 lg 2 järgi nõudeõigus laenusaaja vastu kogu krediidiasutusele tasutud summa ulatuses.

Selliselt nägi haridusseadus ette, et õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle

riigile. Kolleegiumi arvates ei ole tegemist seadusest tuleneva riigi (uue) nõudega laenusaaja vastu,

vaid seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega

TsÜS § 6 mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega. Seaduse alusel nõude üleminekule kohaldatakse

VÕS § 173 lg 2 järgi nõude loovutamise kohta sätestatut, mh VÕS § 164 lg-t 2, mille järgi nõude

loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele, ja VÕS § 171 lg-t 1, mille järgi võib võlgnik

uue võlausaldaja nõude vastu esitada mh kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu

nõude loovutamise ajal.

24. Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt maksab laenusaaja HaS § 362 lg 3 järgi riigile intressi 5%

aastas. Kolleegiumi arvates ei ole see mitte riigi eraldi nõue laenusaaja vastu, vaid seadusjärgne

viivisenõue VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega

viivitamise korral. Nõude aegumise lahendamise kontekstis ei ole vaidluse esemeks kontrollida, kas

hageja 18. maist 2003 kuni 20. maini 2009 intressina arvutatud 18 996 krooni 98 sendi nõue on

vastuolus laenulepinguga, HaS § 362 lg-ga 3, VÕS § 415 lg 1 esimese lausega või VÕS § 113 lg 6

esimese lausega.

25. Olemuslikult on hageja positsioon riigitagatisena laenusaaja nõuet pangale rahuldades võrreldav

käendaja omaga VÕS § 142 lg 1 mõttes ja riigi tagasinõudele saab täiendavalt kohaldada ka käendaja

tagasinõudele kehtivaid sätteid. Seda kinnitab mh see, et riigitagatis rakendub õppelaenu andmise

korraldamiseks krediidiasutuse ja riigi vahel sõlmitud lepingu alusel. Erisuseks käendusest on see, et

HaS § 362 lg 1 ei sätesta riigi puhtakujulist solidaarvastutust laenusaajaga (nagu näeb üldjuhul ette

VÕS § 145 lg 1), vaid n-ö täiendava vastutuse, mis kohaldub, kui laenusaaja (ja käendajad)

vabatahtlikult oma kohustusi ei täida.

26. Eelneva põhjal ei lõpetanud asjaolu, et hageja rahuldas panga nõude, seda nõuet ega muutnud

selle olemust, st panga nõue läks tervikuna üle hagejale ja seda koos viivisenõudega

(intressinõudega). Esitatud asjaoludel muutus nõue sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002. Seega ei ole

asja lahendamisel tähendust VÕSRS §-l 9, kuna nõue muutus sissenõutavaks ja hakkas aeguma pärast

1. juulit 2002, nagu leidis põhjendatult ka ringkonnakohus.

Asi tuleb lahendada kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel. Haridusseaduses nõude aegumise

kohta erisätteid ei ole ja aegumise kohta ei tulene erisust ka käenduse sätete kohaldamisel. Käendaja

tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS § 152 lg 1 kolmanda lause järgi vastavalt VÕS §-s 70

sätestatut. Sellest tulenevalt lõpeb hageja tagasinõude aegumistähtaeg VÕS § 70 lg 1 järgi ajal, mil

aeguks panga nõue kostja I suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati.

27. Kuna hagejale läks üle panga nõue kostja I vastu laenulepingu alusel, ei tekkinud hagejal seaduse

alusel uut nõuet kostja I vastu. Seega on tegemist tehingust tuleneva nõude aegumisega. Sellise nõude

aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat nõude

sissenõutavaks muutumisest.

Kuna hageja nõude hiliseim võimalik sissenõutavaks muutumise aeg on 17. aprill 2003 ja hagi esitati

alles 27. mail 2009, on hageja nõue laenu tasumiseks aegunud.

28. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaks aluse kohaldada kümneaastast nõude aegumist

ettenägevat TsÜS § 146 lg-t 4. Samuti ei ole hageja esitanud asjaolusid, mis viitaks aegumise

katkemisele või peatumisele. Muu hulgas ei ole aegumise peatumise aluseks TsÜS § 167 lg 1 mõttes

kostjatele korduvate kirjade saatmine, kui kostjad sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud ei

ole. Ainuüksi riigi võimalik haldussuutmatus tagasinõude sissenõudmisel ei põhjenda kümneaastase

aegumistähtaja kohaldamist.

29. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub TsÜS § 144 järgi ka kõrvalkohustusest tulenev

nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega puudub vajadus intressinõude aegumist eraldi

käsitleda.

30. Eelneva põhjal on hageja nõue kostja I vastu tervikuna aegunud ja hagi tema vastu tuleb sel

põhjusel jätta rahuldamata, nagu leidis kokkuvõttes õigesti maakohus.

31. Kolleegium märgib täiendavalt, et riigi, õppelaenu andva krediidiasutuse ja laenusaaja vahelised

õigussuhted on põhimõtteliselt sarnased ka kehtiva ÕÕS-i järgi õppelaenu andmisel.

III

32. Hageja õigussuhted kostja I laenu käendanud kostjatega II ja III on komplitseeritumad. Kuna ei

ole selge, kas käenduslepingutele tuleb kohaldada tsiviilkoodeksit või võlaõigusseadust (vt otsuse

p 18), analüüsib kolleegium suhteid mõlema seaduse järgi.

33. Nagu juba märgitud (vt otsuse p 18), ei ole käenduslepingute puhul selge, kas 1998. a-l kostja I

13 000 krooni suurust õppelaenu käendanud kostjad II ja III vastutavad ka laenulepingu lisade alusel,

st kogu väljastatud laenusumma eest.

Käendaja vastutuse ulatuse määramisel tuleb kolleegiumi arvates lähtuda lepingu sõlmimise ajal

kehtinud seadusest, sõltumata sellest, kas pidada käenduslepinguid kestvuslepinguks VÕSRS § 12

mõttes. Riigikohus on varem leidnud, et tsiviilkoodeks ei keelanud käendajal võtta vastutust ka

võlasuhte hilisemast muutmisest tekkivate nõuete eest (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-165-01; 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-07, p 13). Samas tuleb

lähtuda eeldusest, et konkreetset kohustust käendanud käendaja vastutus hilisematele lepingu

laiendustele ei ulatu, kui seda ei ole kokku lepitud. Ka kehtivas õiguses on VÕS § 142 lg 2 teise lause

järgi ette nähtud, et tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt

määratletav, ning VÕS § 145 lg 4 järgi ei laienda käendaja kohustust tehing, mille põhivõlgnik teeb

pärast käenduslepingu sõlmimist.

Kuna kostjad II ja III ei ole oma vastutust kogu laenu eest iseenesest eitanud ja praeguses asjas on

vaidluse all üksnes nõuete aegumine, lähtub kolleegium selle kontrollimisel abstraktselt hagejale

soodsaimast tõlgendusest, et käendajate vastutus ulatus kogu kostjale I antud õppelaenule.

34. Käendaja vastutus tagatud kohustuse eest on TsK § 206 lg 1 ja VÕS § 142 lg 1 järgi

põhimõtteliselt sarnane. Nii TsK § 207 lg-s 1 kui ka VÕS § 145 lg-s 1 on käendaja vastutus kohustuse

täitmise eest nähtud ette üldjuhul solidaarselt põhivõlgnikuga. Käendaja võib nii TsK § 208 lg 2

esimese lause kui ka VÕS § 149 lg 1 esimese lause järgi esitada võlausaldaja nõudele põhimõtteliselt

kõik vastuväited, mis oleks võinud esitada võlgnik ise. Võlgniku asemel kohustuse täitnud käendajale

läheb üle võlausaldaja nõue nii TsK § 209 lg 1 kui ka VÕS § 152 lg 1 esimese lause järgi. Käendus

lõpeb tagatud kohustuse lõppemisega nii TsK § 211 p 1 kui ka VÕS § 153 lg 1 p 1 järgi.

Olulise erisusena võlaõigusseadusest lõpeb käendus TsK § 211 p 2 järgi, kui võlausaldaja kolme kuu

jooksul, arvates kohustuse täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu ning kui

kohustise täitmise tähtpäeva ei ole määratud või on määratud nõude esitamise momendiga, siis

teistsuguse kokkuleppe puudumise korral ühe aasta möödumisega käenduslepingu sõlmimise päevast.

Seevastu VÕS § 153 lg 1 p 3 järgi lõpeb käendus tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumisega,

kusjuures VÕS § 153 lg 3 järgi eeldatakse tähtajalise käenduse lõppemise korral, et käendaja vastutab

edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest. Olulise erisusena on võlaõigusseaduses ette

nähtud ka erisätted tarbijakäendusele (vt VÕS § 143 lg 1). Lisaks on võlaõigusseaduse regulatsioon

märksa detailsem.

35. Kui riik on HaS § 362 järgi täitnud krediidiasutusele laenusaaja kohustuse, tekib riigil HaS § 362

lg 2 järgi nõudeõigus laenusaaja vastu kogu krediidiasutusele tasutud summa ulatuses ja sellelt

summalt maksab laenusaaja HaS § 362 lg 3 järgi riigile intressi 5% aastas. Alates 28. juunist 2003

kehtinud HaS § 362 lg 2 redaktsiooni järgi tekib riigil nõudeõigus ka laenusaaja käendajate vastu

kogu riigilt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses ja HaS § 362 lg 3 järgi maksab intressi

laenusaaja või tema käendaja. Samas nägi enne 28. juunit 2003 kehtinud HaS § 362 lg 4 ette, et riigilt

krediidiasutusele tasutud raha ja intressi on riigil õigus õppelaenu saanud isikult või õppelaenu

täiendavalt taganud isikutelt sisse nõuda täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras.

HaS § 362 (sh selle lg-te 2 ja 3) redaktsiooni muudeti 12. juunil 2003 vastu võetud ja 28. juunil 2003

jõustunud Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise seadusega. Selle eelnõu (69 SE) seletuskirjas on

HaS § 362 lg 2 muutmist põhjendatud mh selliselt, et sätet "täiendatakse, sätestades, et riigil tekib

laenusaaja kohustuste krediidiasutuse ees täitmise korral nõudeõigus lisaks laenusaajale ka tema

käendajate suhtes". HaS § 362 lg 4 väljajätmist on seletuskirjas põhjendatud aga sellega, et

"täitemenetluse seadustik ei näe ette riigi poolt krediidiasutusele tasutud õppelaenusummade ja

nendelt tasumisele kuuluva intressi sissenõudmise korda, mistõttu nimetatud säte ei ole rakendatav".

Eelnevast järeldub, et haridusseadusega ei olnud enne 28. juunit 2003 ette nähtud, et õppelaenu

käendajad vastutaks riigitagatise realiseerimise korral riigi ees vähemalt kogu käendatud kohustuse

ulatuses. Käendajate vastutuse ulatus määratakse käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud seaduse

järgi (vt otsuse p 33) ja haridusseadusest ei tulene teistsugust regulatsiooni. Seega ei laiendanud

haridusseaduse hilisemad muudatused juba sõlmitud käenduslepingutest tulenevat käendajate

vastutust.

36. Siiski ei tähenda see, et haridusseadus ei andnud hagejale kogu enda tasutu ulatuses tagasinõuet

kostjate II ja III vastu, et hagejal ei võinuks sellist tagasinõuet üldse olla.

Kolleegium leidis eespool, et riigitagatise andmisele ja sellest tulenevatele suhetele saab kohaldada

ka käendusele sätestatut (vt otsuse p 25). Seega ei peaks riigi positsioon õppelaenu tagajana olema

halvem teistest käendajatest. Ka Riigikohus on varasemalt leidnud, et seaduse mõtte kohaselt ei saa

võlgniku asemel kohustise täitnud käendajat asetada halvemasse olukorda, võrreldes uue

võlausaldajaga, kes on saanud nõude loovutamise korras (vt Riigikohtu 18. juuni 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-89-02, p 8). Sama kohustust käendanud mitu käendajat vastutavad võlausaldaja

ees nii TsK § 207 lg 3 kui ka VÕS § 150 järgi solidaarselt (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Seega saab vastavalt kohaldada solidaarvõlgnike omavahelise suhte

kohta sätestatut ja seda nii TsK § 188 lg 5 kui ka VÕS § 69 lg 7 alusel. Nii TsK § 188 lg-st 5 kui ka

VÕS §-st 69 tuleneb põhimõte, et mitme käendaja olemasolul kannavad siis, kui kohustuse täidab üks

käendaja, võlgniku maksejõuetuse riski ka teised käendajad võrdsetes osades. Mitme käendaja

olemasolul ei pea võla tasunud käendaja kandma üksinda põhivõlgniku maksevõimetuse riisikot, vaid

seda peavad kandma käendajad ühiselt (vt ka Riigikohtu 23. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

55-05, p 14).

37. Käendaja võib nii TsK § 208 lg 2 esimese lause kui ka VÕS § 149 lg 1 esimese lause järgi esitada

võlausaldaja nõudele põhimõtteliselt kõik vastuväited, mis oleks võinud esitada võlgnik ise, mh

tugineda nõude aegumisele. Võlaõigusseaduses on täpsustatud käendaja tagasinõude aegumist,

millele kohaldatakse VÕS § 152 lg 1 kolmanda lause järgi vastavalt VÕS §-s 70 sätestatut. Sellest

tulenevalt lõpeb kohustuse täitnud käendaja tagasinõude aegumistähtaeg VÕS § 70 lg 1 järgi ajal, mil

aeguks võlausaldaja nõue võlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Tagasinõue ei aegu

VÕS § 70 lg 2 järgi siiski enne kuue kuu möödumist päevast, mil käendaja täitis kohustuse või

võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks. Koos tagasinõudega aeguvad VÕS § 70 lg 4

järgi ka tagasinõude asemel esitatavad võimalikud käsundita asjaajamisest ja alusetust rikastumisest

tulenevad nõuded, samuti VÕS § 69 lg-s 5 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue.

Kolleegium leidis eespool, et hagejale üle läinud panga nõude aegumine algas pärast 1. juulit 2002,

st nõude aegumisele tuleb kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seadust, ja et tehingust tuleneva

nõudena on nõue kostja I kui põhivõlgniku vastu aegunud (vt otsuse p-d 27-30). Kuna nõue kostja I

vastu on aegunud, saavad kostjad II ja III tugineda nõude aegumisele isegi siis, kui lähtuda VÕS § 70

lg-s 2 sätestatud kuuekuulisest "täiendavast" aegumistähtajast.

38. Eelneva põhjal tuleb hagi ka kostjate II ja III vastu jätta aegumise tõttu rahuldamata, sõltumata

sellest, kas ja millises ulatuses hagejal nende vastu nõue üldse on või kas see võis olla TsK § 211 p 2

järgi lõppenud.

Ebaõige on ringkonnakohtu käsitlus, et võimalik kümneaastane aegumistähtaeg välistab TsK § 211

p 2 järgi nõude lõppemise. Aeguda saab vaid olemasolev, mitte aga lõppenud nõue ja TsK § 211 p 2

näeb ette nõude lõppemise (vt nt Riigikohtu 13. detsembri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-00;

15. veebruari 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-01; Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-102-07, p 12).

39. Kolleegium juhib tähelepanu kehtiva ÕÕS § 21 lg-le 2, millega riik on (sarnaselt haridusseaduse

hilisemale redaktsioonile) ennast käendajatega võrreldes privilegeerinud, st taganud endale teiste

tagatiste andjate suhtes tagasinõudeõiguse täies ulatuses, st põhivõlgniku maksejõuetuse risk on

vähemalt käendajate suhtes jäetud üksnes nende kanda.

IV

40. Lähtudes eelnevast, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsuse,

arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. Hagi kõigi kostjate vastu jääb rahuldamata.

41. Kolleegium märgib, et maakohus ei ole vastuolus TsMS § 442 lg 2 p-ga 51 märkinud otsuses

tsiviilasja hinda.

Hagihind arvutatakse TsMS § 133 lg 1 järgi põhinõude järgi. Hagihinda arvutades ei arvestata

TsMS § 133 lg 2 esimese lause järgi kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet.

Kui hagi esitatakse mitme solidaarselt vastutava kostja vastu, määratakse hagihind TsMS § 134 lg 2

järgi nõude väärtuse järgi. Arvestades asjaolu, et hageja nõue kostjate vastu koosnes tegelikult

põhinõudest 58 000 krooni ning intressinõuetest 4341 krooni 95 senti ja 18 996 krooni 98 senti, oli

hagihind maakohtus 58 000 krooni.

42. Apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise puhul on TsMS § 137 lg 1 järgi tsiviilasja hind

sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Mitme menetlusosalise ühise kaebuse

hinna määramisel võetakse TsMS § 137 lg 3 järgi aluseks kaebuses taotletu väärtus. Otsuse

vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas võetakse TsMS § 137 lg 4 järgi otsuse tegemiseni arvestatud

kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus

vaidlustatakse ka põhinõude osas.

Seega on asja hind ringkonnakohtus ja Riigikohtus 81 338 krooni 93 senti.

43. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1, § 171 lg-st 1 ja § 173 lg 3 esimesest lausest, jätab kolleegium

menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda. Kostjad võivad TsMS § 174 lg 1 esimese lause

järgi nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest.

44. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi

tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu