3-3-1-85-09 · Riigikohus

Riigikohtunike Jüri Ilvesti ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse kohta

kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, mille p-dega 1-3 on ühinenud riigikohtunik Henn Jõks ning p-dega 1

ja 2 on ühinenud riigikohtunikud Jaak Luik ja Priit Pikamäe

1. Leiame, et üldkogu otsuse resolutsiooni p 3 ei ole kooskõlas üldkogu otsuse p-ga 124, mille järgi

üldkogu rakendas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 15 lg 1 p 21.

Selle sätte kohaselt on Riigikohtul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras õigus

tunnistada õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks. PSJKS § 15 lg 1 p 21

sõnastusega oleks olnud kooskõlas, kui üldkogu oleks oma otsuse resolutsiooni p-s 3 tunnistanud

põhiseadusega vastuolus olevaks ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist võimaldava õigustloova akti andmata jätmise. Võrdluseks -

14. aprillil 2009 kohtuasjas nr 3-3-1-59-07 tehtud otsuses on üldkogu seadusandja tegevusetuse

põhiseaduse vastaseks tunnistamise korral järginud PSJKS § 15 lg 1 p 21 sõnastust.

2. Üldkogu otsuse resolutsiooni p-st 3 võib jääda ekslik mulje, et põhiseaduspärane on ebamõistlikult

pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise võimaluse ja

tingimuste reguleerimine üksnes riigivastutuse seaduses.

Sellist ekslikku arusaamist süvendab ka üldkogu otsuse põhjenduste mitmetimõistetavus osas, milles

üldkogu selgitab kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise kuulumist

riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse. Otsuse p-s 110 leiab üldkogu, et osas, milles kohtueelse

kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole ette nähtud eriregulatsiooni mõnes muus

seaduses, tuleb sellise kahju hüvitamist käsitada riigivastutuse seaduse reguleerimisala osana.

Seejärel aga, pärast kehtiva riigivastutuse seaduse normistiku analüüsi (otsuse p-d 106-117), jõuab

üldkogu ühemõttelisele järeldusele, et riigivastutuse seadus ei näe ette aluseid ebamõistlikult pika

kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning et riigivastutuse

seaduses ei sisaldu vastavaid nõudealuseid (otsuse p 118). Üldkogu otsuses puuduvad põhjendused

selle kohta, mille alusel üldkogu siiski leiab, et kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju

hüvitamine kuulub nimelt riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse. Meie arvates ei saa juba

formaalloogiliselt kuuluda konkreetse seaduse reguleerimisalasse midagi, mille kohta see seadus

regulatsiooni ei sisalda.

Sellest, et riik peab hüvitama isikule kahju, mille riigi ametiisikud on talle õigusvastaselt tekitanud

kohtueelse kriminaalmenetluse läbiviimisel, järeldub vaid see, et kriminaalmenetlusega tekitatud

kahju hüvitamise kohustus on osa riigi vastutusest. Nõustume üldkogu otsuse p 124 esimese lausega,

mille järgi riigivastutuse seaduse regulatsioon piirab ebaproportsionaalselt PS §-des 25 ning 14 ja 15

sätestatud põhiõigusi osas, mis ei näe ette võimalust hüvitada mõistliku menetlusaja ületamisega

kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud mittevaralist kahju. Siiski ei järeldu sellisest põhiseaduse

vastasusest automaatselt, et põhiseadusega oleks kooskõlas sellise vastutuse reguleerimine vaid

riigivastutuse seaduses.

3. Üldkogu otsuse p 117 järgi ei saa ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud

mittevaralist kahju hüvitada tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud

piirangutest. Üldkogu otsuse p-s 118 on öeldud, et ebamõistlikult pika kohtueelse

kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks nõudealuse puudumine

riigivastutuse seaduses välistab O. Osmjorkini kaebuse rahuldamise. Üldkogu otsuse p-des 119-128

on põhjendatud ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks riigivastutuse seadusest tulenevate piirangute põhiseadusvastasust. Nendest

põhjendustest saab järeldada, et üldkogu otsuse resolutsiooni p-s 3 peeti silmas riigivastutuse

seadusest tulenevate piirangute põhiseadusvastasust. Seetõttu oleks olnud õige kohaldada PSJKS § 15

lg 1 p 2 ning tunnistada otsuse resolutsiooni p-s 3 RVastS § 9 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja

kehtetuks osas, milles see välistab ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise.

4. Üldkogu otsuse resolutsiooni p 3 koostoimes PSJKS § 15 lg 1 p-ga 21 jätab vastuseta küsimuse,

kas üldkogu otsuse avaldamisest alates on halduskohus päev menetlema kaebusi, milles nõutakse

ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Meie

arvates ei ole Riigikohtul juhul, kui ta tunnistab seadusandja tegevusetuse põhiseaduse vastaseks

PSJKS § 15 lg 1 p 21 järgi, pädevust kehtestada oma otsusega põhiseaduse vastaselt puudu olevat

õigustloovat akti. Seetõttu on vaieldav, kas üldkogu otsuse resolutsiooni p 3 kõrvaldab põhiseaduse

vastase olukorra ja kehtestab puuduva regulatsiooni. RVastS § 9 lg 1 eelnimetatud osas kehtetuks

tunnistamise korral (vt käesoleva eriarvamuse p 3) oleks olnud selge, et põhiseaduse vastane olukord

on kõrvaldatud ning et ka teised isikud saavad edaspidi esitada riigi vastu sarnase nõude, nagu esitas

O. Osmjorkin.

Üldkogu on 21. mail 2008 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-07 tehtud otsuse p-s 29

leidnud, et PSJKS § 9 lg 1 ja § 15 lg 1 p 21 on seotud RVastS § 14 lg-ga 1 ning seetõttu määratud

toimima üksnes koos õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Sarnast

seisukohta on varem väljendanud Riigikohtu halduskolleegium 6. märtsi 2003. a haldusasjas nr 3-3-

1-23-03 tehtud otsuse p-s 14. Kahest eelviidatud kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt oleks

O. Osmjorkinil õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist seoses seadusandja tegevusetusega, mitte

ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

5. Me ei ole nõus üldkogu otsuse resolutsiooni p-ga 4, sama otsuse p-dega 81-93 ja p-dega 129-143

ning leiame, et alama astme kohtu lahendid oleks tulnud tühistada ja asi oleks tulnud saata uueks

läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Praeguses asjas on üldkogu hinnanud haldusasja lahendamiseks tõendeid ja tuvastanud vajalikud

asjaolud kohtueelse kriminaalmenetluse pikkuse mõistlikkuse kohta õigusliku hinnangu andmiseks ja

O. Osmjorkinile väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse määramiseks. Meie arvates puudus üldkogul

selge pädevus selliseks menetluslikuks tegevuseks. Halduskohtumenetluse seadustiku § 64 lg 2 järgi

põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel ning

Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. PSJKS §-s 49 nähakse ette tõendite

esitamist üksnes põhiseaduslikkuse järelevalvet puudutavates küsimustes. Riigi tegevusetusele

õigusliku hinnangu andmine ning kahjuhüvitise suuruse tuvastamine on materiaalõiguse kohaldamise

küsimused.

Asja uuel läbivaatamisel oleks halduskohus saanud menetlusse kaasata kohase vastustaja (vt üldkogu

otsuse p 94-97) ning selgitada enne asja sisulist lahendamist välja vastustaja seisukohad kohtueelse

kriminaalmenetluse pikkuse mõistlikkuse ja kahjuhüvitise suuruse kohta.

Jüri Ilvest, Henn Jõks, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Tambet Tampuu