3-3-1-85-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-85-09

Otsuse kuupäev

22. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja

Tambet Tampuu

Kohtuasi

Oleg Osmjorkini (Osmjorkin) kaebus kriminaalmenetlusega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-06-1178

Menetluse alus Riigikohtus

Oleg Osmjorkini kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Oleg Osmjorkini kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a otsus haldusasjas nr 3-06-1178 ning

Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-06-1178 ja teha asjas uus

otsus.

Tunnistada riigivastutuse seadus põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mis ei näe ette

ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Rahuldada Oleg Osmjorkini kaebus ja mõista Eesti Vabariigilt Oleg Osmjorkini kasuks välja

ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks 1250 eurot.

Tagastada Oleg Osmjorkini kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinnas tapeti 22. oktoobril 1994 kella 21.15 ajal lasuga püstolist pähe Igor Kristapovitš. Samast

relvast tulistati sama päeva kella 22.23 ajal tuledeta sõitvast sõiduautost politseiametnikku, kes oli

andnud korralduse auto peatumiseks. Politseinik sai kehavigastusi.

2. Politsei Keskuurimisbüroo algatas 23. oktoobril 1994 mõlema juhtumi kohta kriminaalasja -

esimesel juhul kriminaalkoodeksi (KrK) § 100 tunnustel (tahtlik tapmine), teisel juhul KrK § 15 lg 2 -

§ 101 p 4 tunnustel (tapmise katse); kriminaalasjad liideti (kriminaalasi nr 94010522).

3. Politsei Keskuurimisbüroo pidas 9. detsembril 1994 Oleg Osmjorkini kuriteo toimepanemises

kahtlustatavana kinni. Politsei Keskuurimisbüroo uurija määruste alusel, mille sanktsioneeris Tallinna

Linnakohtu kohtunik, kohaldati Oleg Osmjorkini suhtes tõkendit vahi alla võtmine alates

10. detsembrist 1994 kuni 31. märtsini 1995. Politsei Keskuurimisbüroo uurija 31. märtsi 1995. a

määrusega, mille sanktsioneeris riigiprokuröri asetäitja, asendati Oleg Osmjorkini tõkend vahi alla

võtmine tõkendiga allkiri elukohast mittelahkumise kohta.

4. Keskkriminaalpolitsei lõpetas 24. oktoobri 2005. a määrusega kriminaalmenetluse kriminaalasjas

nr 94010522 kuriteo aegumise tõttu. Määruse sanktsioneeris Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör.

Määrusega tühistati Oleg Osmjorkini suhtes kohaldatud tõkend allkiri elukohast mittelahkumise

kohta. Määruse kohaselt tuli Oleg Osmjorkinile maksta vahi all viibitud aja eest hüvitist.

5. Oleg Osmjorkin esitas Rahandusministeeriumile avalduse, milles soovis, et alusetu vabaduse

võtmisega tekitatud kahju eest makstaks 69 776 krooni hüvitist.

6. Rahandusministeeriumi 31. jaanuari 2006. a kirja kohaselt maksis Rahandusministeerium Oleg

Osmjorkinile riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5

lg 1 alusel 122 päeva eest, mil Oleg Osmjorkinilt oli alusetult vabadus võetud, 11 760 krooni, millest

arvati maha tulumaks 2822 krooni.

7. Oleg Osmjorkin esitas 14. juunil 2006 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles temale

kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju eest 164 950 krooni suurust hüvitist.

8. Kaebuse kohaselt ei olnud kaebajal pretensioone perioodi 10. detsember 1994 kuni 31. märts 1995

kohta, mil kaebaja viibis vahi all. Selle ajavahemiku eest on kaebaja riigilt hüvitist saanud. Kaebaja

oli seisukohal, et vahi alt vabastamisega ei lõppenud tema alusetu kahtlustamine kuriteo

toimepanemises, see lõppes alles kriminaalmenetluse lõpetamisega 2005. aastal. Pärast 1995. a märtsi

kaebajat kuriteo toimepanemises kahtlustades ja menetlustoiminguid tehes tekitati kaebajale

mittevaralist kahju.

9. Kaebaja selgitas, et kriminaalasja uurimine tekitas talle kannatusi ja hingelist valu. Kaebaja oli

omandanud koka elukutse ja töötanud kokana, kuid pärast vahi alt vabastamist ei õnnestunud

kaebajal leida ei erialast ega muud tööd. Tema nimi oli muutunud kurikuulsaks ajakirjanduses

avaldatud artiklite ning raadios ja televiisoris edastatud teadete tõttu. Temasse suhtuti kui

kurjategijasse, kuigi ta polnud kuritegu toime pannud. Tal ei olnud võimalik ennast kaitsta, sest

kriminaalasi polnud lõpetatud.

10. Kaebaja leidis, et hüvitada tuleb mittevaraline kahju, mis tekkis 31. märtsist 1995 kuni

24. oktoobrini 2005, mil lõpetati kriminaalasi. Hüvitise summa väljaarvutamisel lähtus kaebaja riigi

poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätetest.

11. Vastuseks Tallinna Halduskohtu 24. augusti 2006. a määrusele kaebuse käiguta jätmise kohta

selgitas Oleg Osmjorkin, et oma õiguste rikkumisest sai kaebaja teada Rahandusministeeriumi

31. jaanuari 2006. a kirjast, kus teatati, et kaebajale hüvitatakse ainult vahi all viibimine, ning mille

kaebaja sai kätte 8. märtsil 2006. Moraalset kahju tekitati kaebajale nii enne kui ka pärast 1. jaanuari

2002 sellega, et teotati tema au ja head nime, sest teda seostati Igor Kristapovitši tapmisega. Kaebaja

leidis, et kriminaalmenetlus jäeti õigel ajal lõpetamata ja menetlus lõpetati valel alusel.

Kriminaalmenetlus lõpetati aegumise tõttu 2005. aastal, kuid seda oleks tulnud teha tunduvalt varem,

1995. aastal ning seetõttu, et kaebaja tegevuses puudus kuriteokoosseis. Kaebaja märkis, et on nõus

õiglase hüvitisega kohtu äranägemisel. 7. septembri 2006. a täpsustuses selgitas kaebaja, et

kriminaalasja lõpetamise määrus oli õigusvastane, sest kümme aastat kahtlustati teda tapmises, kuigi

juba 1995. aastal oli kaebaja süütus teada.

12. Tallinna Halduskohus võttis 27. oktoobri 2006. a määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas

vastustajaks Eesti Vabariigi Siseministeeriumi kaudu.

13. Vastustaja, Siseministeeriumi volitatud esindajana vastas Politseiameti peadirektor kohtule, et

Eesti Vabariiki ei saa käsitleda haldusorganina halduskohtumenetluses. Vastustajaks peab olema

seesama haldusorgan, kelle vastu saaks kahju hüvitamise nõude esitada kohtuvälises menetluses.

Kohaseks vastustajaks oleks politseipeadirektori hinnangul Keskkriminaalpolitsei. Tallinna

Halduskohus ei pidanud 22. novembri 2006. a määruses õigeks vastustajat muuta.

14. Vastustaja volitatud esindajana esitas Politseiamet kirjaliku seletuse kaebuse asjaolude ja taotluse

põhjendatuse kohta. Vastustaja leidis, et toimunud kriminaalmenetlust ei saa pidada õigusvastaseks.

Kaebaja ei ole näidanud, et menetlustoimingute tegemisel oleks rikutud tema õigusi ja

menetlusnorme. Kriminaalmenetlusega ei ole erakordselt piiratud kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi,

mis annaksid aluse kahju hüvitamist nõuda. Kaebaja väited au ja väärikuse teotamise kohta on

paljasõnalised ja tõendamata. Väidetava kahju tekkimise ja kahju tekitanud teo (politsei tegevuse)

vahel ei ole põhjuslikku seost.

15. Oleg Osmjorkin selgitas 16. oktoobri 2007. a kohtuistungil, et pärast 31. märtsi 1995 ei tehtud

tema suhtes ühtegi menetlustoimingut ja välja teda ei kutsutud, samuti ei olnud tal kohustust käia

politseis. Kaebaja teadis, et ei tohi riigist välja sõita, muudest kohustustest ei olnud teadlik. Oleg

Osmjorkin selgitas, et hoolimata tõkendist oli ta vahetanud elukohta, kuid ei teadnud, et aadressi

muutumisest on vaja politseisse teatada. Kaebaja ei teadnud kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni

2005. aastal menetluse käigust muud kui seda, et kriminaalasi ei ole lõpetatud. Seda sai kaebaja teada

politseikomissari käest, keda kohtas turul. Kaebaja leidis, et talle tekitati kahju sellega, et

kriminaalmenetlust ei lõpetatud.

16. Politseiamet leidis kirjalikus seisukohas, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 31 lg-st 2 tulenevalt

on kaebetähtaeg enne 1. jaanuari 2002 kaebajale väidetavalt tekitatud kahju osas möödunud ning

menetlus tuleb lõpetada. Vastustaja leidis ka, et uurimisasutuse tegevuse (kriminaalasja lõpetamise

määruse õigusvastasus, kriminaalmenetluse väidetav mitteõigeaegne lõpetamine) vaidlustamiseks on

seadusandaja näinud ette muu menetluskorra ja nii on nende toimingute peale kaebamise kord

sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku 5. jaos (analoogne kord oli sätestatud ka kuni 30. juunini

2004 kehtinud kriminaalmenetluse koodeksis).

17. Tallinna Halduskohus lõpetas 14. detsembri 2007. a määrusega halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 12 lg 3 alusel Oleg Osmjorkini kaebuse osas menetluse. Kohus leidis, et

kaebaja oli väidetava mittevaralise kahju tekitamisest teadlik enne 1. jaanuari 2002, mil jõustus

riigivastutuse seadus, ning seetõttu on kaebus esitatud tähtaega ületades.

18. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. märtsi 2008. a määrusega Oleg Osmjorkini määruskaebuse

rahuldamata ning halduskohtu määruse muutmata.

19. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 17. juuni 2008. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-28-08

Oleg Osmjorkini määruskaebuse. Riigikohus tühistas nii Tallinna Halduskohtu kui ka Tallinna

Ringkonnakohtu määruse, luges Oleg Osmjorkini kaebuse tähtaegseks ning saatis asja Tallinna

Halduskohtule menetluse jätkamiseks.

20. Halduskolleegium leidis, et kaebaja õiguste riivet võis põhjustada tema suhtes pikka aega

toimunud kriminaalmenetlus, millega seostus ka tõkendi kohaldamine ning menetluse mitteõigeaegne

lõpetamine. Kolleegium nõustus kaebajaga selles, et õiguslik võimalus kahjunõuet esitada sai tekkida

üksnes pärast seda, kui menetlus lõpetati, sest alles siis selgus ka kahju suurus. Menetluse lõpetamise

alus iseendast ei mõjuta kahjunõude esitamise õigust. Seetõttu kohaldas kolleegium RVastS § 31 lg-

t 3, mis välistab RVastS § 31 lg 2 kohaldamise juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast

selle seaduse jõustumist.

21. Tallinna Halduskohus võttis 10. oktoobri 2008. a määrusega kaebuse menetlusse, ja tunnistas

30. oktoobri 2008. a määrusega HKMS § 14 lg 2 p 2 alusel Siseministeeriumi asemel vastustajaks

Keskkriminaalpolitsei ning HKMS § 14 lg 3 p 2 kohaselt kaasas kohtuasja menetlusse järelevalvet

teostava organina prokuratuuri.

22. Keskkriminaalpolitsei nõustus kirjalikus vastuses kaebusele Politseiameti varasemas menetluses

esitatud seisukohtadega ning palus jätta kaebus rahuldamata.

23. Riigiprokuratuur leidis kirjalikus arvamuses, et ükski kaebaja suhtes tehtud menetlustoiming ei

olnud ebaseaduslik ja kaebajal ei ole alust kahjutasu nõuda. Vahi all pidamise aluse äralangemisel

tühistas menetleja kriminaalmenetluse vajadustest lähtuvalt kas tõkendi või asendas selle

kergemaliigilise tõkendiga sõltuvalt sellest, kas säilis alus ühte või teist isikut edasi kahtlustada.

Isikul, kelle suhtes on kohaldatud elukohast lahkumise keeldu, ei ole kahjutasu nõudmise õigust.

Kriminaalmenetlus võib kahtlustatava õigusi piirata, kuid ei saa väita, et igasugune

kriminaalmenetlus, mis ei vii süüdimõistmiseni, kujutab endast riigi õigusvastast käitumist.

Kriminaalmenetluses kehtib riigi eksimisprivileegi põhimõte. Pealegi ei lõpetatud kriminaalmenetlust

Oleg Osmjorkini suhtes mitte kahtluse äralangemise, vaid aegumise tõttu.

24. Tallinna Halduskohus jättis 16. jaanuari 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1178 Oleg

Osmjorkini kaebuse rahuldamata. Kohus oli seisukohal, et kahju ei olnud tekitatud õigusvastaselt,

kaebaja õiguste rikkumine ja kahju tekitamine ei olnud tõendatud, samuti polnud kaebaja kasutanud

õiguskaitsevahendeid. Kohus leidis, et isegi juhul, kui kaebaja õigusi oleks rikutud ja rikkumine oleks

olnud sedavõrd intensiivne, et sellega tekitatud mittevaralist kahju saaks hüvitada üksnes rahaliselt,

tuleks kaebaja enda tegevusetuse tõttu nimetatud kahju ärahoidmisel vähendada kahjuhüvitist nullini.

Kohus välistas ka õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise võimaluse.

25. Kohus sedastas kõigepealt, et kaebuse lahendamisel tuleb kohaldada nii riigivastutuse seadust kui

ka enne selle seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Kohus

nentis, et nii tsiviilkoodeksi §-de 448 ja 449 kohaselt kui ka RVastS § 7 lg 1 kohaselt on kahju

hüvitamise eelduseks avalik-õiguslikus suhtes toimepandud õigusvastane tegu, millega on tekitatud

isikule kahju, ning põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel.

26. Halduskohus arvestas halduskohtu piiratud kontrolli kriminaalmenetluse üle ja tuvastas, et Oleg

Osmjorkinile ei tekitatud kahju õigusvastase toimingu või haldusaktiga. Kohus arvestas

õigusvastasuse hindamisel järgmisi aspekte: kriminaalmenetluse kohustuslikkus, millest tuleneb

vajadus kohaldada kriminaalmenetluse tagamiseks seaduses sätestatud tõkendeid; kriminaalmenetlust

kõrvaldavate asjaolude puudumine; prokuratuuri järelevalve kohtueelse kriminaalmenetluse

seaduslikkuse üle ning kaebevõimaluse olemasolu.

27. Kriminaalmenetluse kestuse kohta leidis kohus, et kuigi eeluurimise käigus ei õnnestunud kuriteo

toimepannud isikuid tuvastada, tuli Keskkriminaalpolitseil järgida kriminaalmenetluse

kohustuslikkuse põhimõtet, kuni ilmnes kriminaalmenetlust välistav asjaolu. Seda arvestades ei

muuda kriminaalmenetlust iseenesest õigusvastaseks ka asjaolu, et see kestis küllalt pikka aega.

Kohus oli seisukohal, et isikud peavad taluma piisava kuriteokahtluse korral toimunud

kriminaalmenetlust, isegi kui nad ei ole tegelikult kuritegu toime pannud. Praegusel juhul ei ole

kriminaalmenetluse aluse puudumist tuvastatud, edasise uurimise tõe väljaselgitamiseks välistas

aegumine.

28. Kohus asus seisukohale, et kaebaja ei ole millegagi tunnetanud talle kohaldatud tõkendit ega

kriminaalmenetluse jätkumist. Hoolimata tõkendi rikkumisest ei ole kaebaja suhtes kohaldatud

rangemat tõkendit. Pärast 31. märtsi 1995 ei tehtud kaebaja suhtes ühtegi menetlustoimingut. Kohtu

arvates olid paljasõnalised kaebaja väited tema maine kahjustamise ja võimatuse kohta leida tööd.

29. Oleg Osmjorkin esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus

halduskohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtusse.

30. Keskkriminaalpolitsei vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja jäi oma varasemate seisukohtade

juurde. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

31. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. augusti 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1178 Oleg

Osmjorkini apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 2009. a otsuse

muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu lõppjäreldusega ja vastuseks apellatsioonkaebusele

märkis järgmist.

32. Ringkonnakohus nõustus kaebajaga selles, et kümneaastast kriminaalmenetlust ei saa õigustada

ainuüksi isiku kohustusega taluda enda suhtes toimuvat menetlust. Igasugused riigi korraldatud

menetlused peavad toimuma mõistliku aja jooksul. Mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus isiku

suhtes ei tehta kümne aasta jooksul ühtegi menetlustoimingut, kuid menetlust tema suhtes ei lõpetata.

Praegusel juhul kohaldati kaebaja suhtes kogu kriminaalmenetluse jooksul ka tõkendit - allkiri

elukohast mittelahkumise kohta. Sõltumata sellest, et tegemist oli kõige leebema tõkendiga ja et

kaebaja ei esitanud kriminaalmenetluse jooksul ühtegi kaebust, ning asjaolust, kas kaebaja tegelikult

järgis tõkendit, on ringkonnakohtul põhjust eeldada, et tõkendi kohaldamine võis mingist hetkest

muutuda põhjendamatuks ja ebaproportsionaalseks.

33. Ringkonnakohus ei hakanud kontrollima kriminaalmenetluse ning tõkendi kohaldamise kestuse

õiguspärasust, sest leidis, et mittevaralise kahju tekkimine ei olnud tõendatud. Kohus leidis, et

õigusvastane kriminaalmenetlus võib isikutele üldjuhul põhjustada füüsilisi ja hingelisi kannatusi,

mida isik peab kohtule tõendama või põhistama. Ringkonnakohus sedastas, et hingelisi kannatusi

tekitas kaebajale juba kriminaalmenetluse alustamine tema suhtes ning vahi alla võtmine, selle kohta

aga kaebust esitatud ei ole. Ringkonnakohus möönis, et teadmine pooleliolevast kriminaalmenetlusest

võis kaebajas ka pärast 31. märtsi 1995 hirmu, muret jms põhjustada, kuid leidis, et puuduvad viited,

et kriminaalmenetluse jätkumise mõju kaebajale oleks olnud selline, mis toonuks kaasa selle eest

rahalise hüvitise maksmise vajaduse.

34. Ringkonnakohus oli seisukohal, et kaebust ei saa rahuldada, tuginedes kaebaja väitele, et tema

Igor Kristapovitšit ei tapnud ning seetõttu oli kriminaalmenetlus ebameeldiv. Nimetatud seisukoht ei

ole seotud kriminaalmenetluse kestusega, vaid seab kahtluse alla juba kriminaalmenetluse alustamise

kaebaja suhtes, mis ei ole praeguse vaidluse esemeks.

35. Oleg Osmjorkin esitas Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a otsuse peale

kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Kassaator palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

36. Kassaator leidis, et ekslik on kohtute järeldus, et kümne aasta pikkust kriminaalmenetlust ja

tõkendi kohaldamise õiguspärasust pole vaja kontrollida. Seaduses on sätestatud kümneaastane

tähtaeg kuriteo aegumiseks, mitte aga kriminaalmenetluse toimingute tegemiseks. Vastustaja ja

kaasatud isik on väitnud, et tegelikult kriminaalmenetlust ei toimunud ja kahju ei tekitatud. Juhul kui

kriminaalmenetlust ei toimunud, oleks tulnud menetlus lõpetada. Kaebaja vahistati ilma tõenditeta.

Kümne aasta pikkune menetlus oli ebamõistlikult pikk, mida tuleb vaadelda kui põhjendamatut

repressiooni.

37. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

38. Riigikohtu halduskolleegium leidis 21. juuni 2010. a määruses asjas nr 3-3-1-85-09, et

kohtuasja lahendamisel on tekkinud kahtlus kriminaalmenetluse aktide ja toimingutega tekitatud

kahju hüvitamise sätete või nende puudumise vastavuses põhiseadusele (PS §-d 13, 15 ja 25), ning

andis kohtuasja lahendamiseks üle Riigikohtu üldkogule.

39. Kolleegium leidis, et õigus nõuda kriminaalmenetluse toimumist mõistliku aja jooksul on kohtus

iseseisvalt kaitstav õigus. Kriminaalmenetluse mõistliku aja kindlakstegemine eeldab eraldi

hinnangut igal konkreetsel juhul. Sellise hinnangu kriteeriumiks ei saa olla üksnes kuriteo aegumise

tähtaeg, kuivõrd viimase ülesandeks pole määratleda menetluse kestust. Kuriteo aegumine on

absoluutseks menetlustakistuseks, mille puhul menetlus kuulub lõpetamisele. Mõistlikuks ei saa

pidada olukorda, kus isiku suhtes ei viida kümne aasta jooksul läbi ühtegi menetlustoimingut. Oleg

Osmjorkini suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse vastavust mõistliku menetlusaja nõudele tuleb

hinnata konkreetse kriminaalmenetluse toiminguid uurides, menetleja tegevuse põhjendatust ja

õiguspärasust hinnates. Halduskolleegiumi arvates ei olnud halduskohus ja ringkonnakohus

Oleg Osmjorkini kaebuse lahendamisel menetluse kestusega sisuliselt tegelenud.

40. Kolleegium jõudis ka järeldusele, et kehtiv õigus ei reguleeri, kuidas tuvastada

halduskohtumenetluses kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasus, sh mõistliku menetlustähtaja

ületamine, mille alusel lahendada eelnimetatud asjaoludel väidetavalt tekitatud kahju nõue.

41. Riigikohtu halduskolleegium oli seisukohal, et õigusvastaselt tekitatud kahju, sealhulgas avaliku

võimu kriminaalmenetluse käigus tekitatud mittevaraline kahju, on PS § 25 kaitsealas. Samas aga

puuduvad selle sätte otsekohaldamiseks eeldused. Kolleegium leidis, et RVastS § 9 ei ole vaadeldaval

juhul kohane norm. Kriminaalmenetluse koormavat iseloomu arvestades ei ole kriminaalmenetluse

õigusvastasuse korral, sealhulgas menetluse mõistliku aja ilmselgel ületamisel, põhjendatud

mittevaralise kahju tekkimise tõendamiskoormuse asetamine kaebajale.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

42. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 10 lg 1 kohaselt on

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses menetlusosalisteks: vaidlustatud õigustloova akti

vastuvõtnud või vastu võtmata jätnud organ (p-d 1 ja 2), kohtuotsuse või -määruse alusel algatatud

menetluses kohtuvaidluse menetlusosalised (p 3), õiguskantsler (p 5), justiitsminister (p 6) ning

Vabariigi Valitsust esindav minister (p 7). Praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses on

menetlusosalisteks Riigikogu, halduskohtumenetluses kaebuse esitaja Oleg Osmjorkin, vastustaja

Politsei- ja Piirivalveamet ning kaasatud isik Riigiprokuratuur, õiguskantsler, justiitsminister ja

siseminister.

43. Riigikohtu üldkogu küsis menetlusosaliste arvamust kriminaalmenetluse aktide ja toimingutega

tekitatud kahju hüvitamise sätete või nende puudumise põhiseadusele vastavuse kohta ning RVastS

§ 16 lg 1 põhiseaduspärasuse kohta.

Riigikogu põhiseaduskomisjon

44. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et RVastS § 16 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega.

Põhiseaduskomisjon oli seisukohal, et prokuratuuri määrust tuleks käsitleda riigivastutuse seaduses

haldusaktina nii, nagu seda on teinud esimese ja teise astme kohtud. Põhiseaduskomisjon viitas, et

2004 muudeti RVastS § 2 lg-t 3, asendades "haldusakti" ja "toimingu" mõiste osas viite

haldusmenetluse seadusele viitega halduskohtumenetluse seadustikule. Muudatuse eesmärgiks oli

hõlmata riigivastutuse seadusesse kogu avaliku võimu tekitatav kahju ning halduskohtumenetluse

seadustikus on haldusakti mõiste sätestatud laiemalt kui haldusmenetluse seaduses. Arvestada tuleb

ka riigivastutuse seaduse laia reguleerimisala, mis välistab üksnes eraõiguslikes suhetes kahju

hüvitamist, ning avaliku võimu kandja laia mõistet RVastS § 2 lg-s 1.

45. Põhiseaduskomisjon leidis, et halduskohtul on pädevus kontrollida kriminaalasjas antud prokuröri

määruste õiguspärasust tulenevalt HKMS § 3 lg-st 1, RVastS §-dest 1, 2, § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1,

kuid seda üksnes riigivastutuse seaduse ja kohtuasja piirides.

Politsei- ja Piirivalveamet

46. Politsei- ja Piirivalveamet oli seisukohal, et kohtuasjas ei tule RVastS § 16 lg-t 1 kohaldada, sest

kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist ning RVastS § 16 reguleerib üksnes varalise kahju

hüvitamist.

Riigiprokuratuur

47. Riigi peaprokurör leidis, et kriminaalmenetluse aktide ja toimingutega tekitatud kahju hüvitamise

sätted või nende puudumine ei vasta PS §-dele 13, 15 ja 25 osas, mis puudutab kriminaalmenetluse

aktide ja toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist väljaspool kriminaalmenetluslikku

menetluskorda.

48. Riigi peaprokurör viitas, et kriminaalmenetluse toimingute või aktide õiguspärasuse hindamiseks

on ette nähtud kriminaalmenetluslikud reeglid (nt kriminaalmenetluse seadustiku §-des 228-232

ettenähtud menetluskorras uurimisasutuste ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamiseks, mille käigus

võib prokuratuur või eeluurimiskohtunik vaidlustatud akti või toimingu õigusvastaseks tunnistada).

Kui kriminaalmenetluse toimingu või akti õigusvastasus on kindlaks tehtud kriminaalmenetluse

käigus, siis sellega tekitatud kahju hüvitamiseks kohaldub kahju hüvitamise üldkord (RVastS §-d 17-

18).

49. Riigi peaprokuröri hinnangul tekib kohase menetluskorra puudumise küsimus vaid juhul, kui

kriminaalmenetluse toimingute või aktide õigusvastasuse kindlakstegemine kriminaalmenetluse enda

reegleid järgides pole mingil põhjusel võimalik (näiteks kui kohtumenetlus kriminaalasjas on

lõppenud ja otsus jõustunud). Seni on sellises olukorras esitatud kaebus halduskohtule. Riigi

peaprokurör nõustus halduskolleegiumi seisukohaga, et praegu sisuliselt puudub

halduskohtumenetluses võimalus hinnata kriminaalmenetluses antud aktide ja sooritatud toimingute

õiguspärasust, sh anda hinnangut mõistliku menetlustähtaja ületamisele. Kohase regulatsiooni

puudumist tuleb pidada PS §-de 13 ja 15 rikkumiseks. Riigi peaprokurör nentis, et kui laiendava

tõlgendusega anda halduskohtule selline pädevus, võib see omakorda viia õigusselguse põhimõtte

rikkumiseni, kuna siis oleks kriminaalmenetluse toimingute või akti õigusvastasuse tuvastamine

korraga nii üld- kui ka halduskohtu pädevuses.

Õiguskantsler

50. Õiguskantsler leidis, et halduskohus on seaduse ja põhiseaduse järgi pädev kohtueelses

kriminaalmenetluses tekitatud kahju välja mõistma. Samuti on riigivastutuse seadus kohaldatav ja

sisaldab piisavaid nõudealuseid kahju väljamõistmiseks. Seetõttu oli õiguskantsler seisukohal, et

vaadeldaval juhul pole asjassepuutuvat normi, mille põhiseaduspärasust tuleks hinnata. Kuna

piisavad normid on olemas ja kohaldatavad, siis ei ole põhjust hinnata ka sätete puudumise

põhiseaduspärasust.

51. Õiguskantsler lähtus oma arvamuses sellest, et halduskolleegium seadis kahtluse alla sätete

puudumise vastavuse põhiseadusele, ning leidis, et seega on küsimuse all selliste normide

asjassepuutuvus, mille alusel isik midagi riigilt saab. Sellest lähtuvalt hindas õiguskantsler, millised

on võimalused riigivastutuse seaduse põhiseaduskonformseks tõlgendamiseks, et tagada tekitatud

kahju piisav hüvitamine.

52. Õiguskantsler leidis, et kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju väljamõistmine kuulub

HKMS § 3 alusel halduskohtu pädevusse. Halduskohtu pädevusse kuuluvad lisaks otseselt

halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud vaidlustele ka kõik need avalik-õiguslikud vaidlused,

mis jäävad teistest kohtutest n-ö üle. Õiguskantsler oli seisukohal, et menetlus peab järgnema

materiaalõigusele, peab võimaldama selle realiseerimist eranditult kõigil juhtudel. See tuleneb PS

§ 15 lg-s 1 koosmõjus §-ga 14 sätestatud üldisest põhiõigusest saada tõhusat õiguskaitset ja nõuda

ausat menetlust, mis on õigusriigi aluspõhimõtte vundament. HKMS § 3 lg-t 1 tuleb tõlgendada selle

põhimõtte vaimus. See, kas menetlustoiming on õigusvastane PS § 25 ja/või riigivastutuse seaduse

tähenduses, on materiaalõiguse, mitte HKMS § 3 tõlgendamise küsimus. Riigikohus on mitmel puhul

möönnud, et olukorras, kus küsitav ei ole vahetult karistusotsuse muutmine ja seadusandja ei ole

konkreetse süüteomenetluse raames otseselt ette näinud vastava põhiõiguse riivamise kohtuliku

kontrolli võimalust, on mõeldav rakendada ka halduskohtu kontrollipädevust.

53. Õiguskantsler leidis, et tuleb arvestada seda, et hinnang õigusakti või toimingu õiguspärasusele ei

pruugi primaar- ja sekundaartasandil hindajale teada oleva erineva info hulga tõttu kokku langeda.

Sellest tulenevalt võivad üld- ja halduskohus anda ühele ja samale õigusaktile või toimingule erineva

hinnangu, ilma et tekiks vastuolu. Üldkohus hindab õigusakti või toimingut ex ante perspektiivist,

kust vaadates tuleb anda hinnang õigusakti andmise või toimingu tegemise hetkel teada olnud info

hulga põhjal, samas kui halduskohus hindab sama akti ex post perspektiivist tagant järele, kust

vaadates on ühtlasi teada ka üldkohtu lõplik hinnang isiku süüle. Samuti tuleks arvestada seda, et

seadusandja ei ole teistsugust lahendust kehtestanud, mistõttu ei tohiks kitsendada HKMS § 3

eesmärki selliselt, et kriminaalmenetluses tekitatud kahju selle alla ei kuulu. Vastupidi, järgides

põhiseaduskonformse tõlgendamise põhimõtet, tuleks HKMS § 3 tõlgendada PS § 15 lg 1 ja § 14

võtmes laiendavalt, nagu Riigikohtu üldkogu on seda ka sisuliselt korduvalt teinud. Tõhusa kohtuliku

kontrolli puudumine oleks halvem kui kontroll erinevates kohtutes.

54. Õiguskantsler oli seisukohal, et riigivastutuse seadus kohaldub kohtueelsetele

kriminaalmenetlustoimingutele ja kriminaalmenetluses tehtud määrustele üldse. Kuigi riigivastutuse

seadus peab eelkõige silmas haldusmenetluse seaduse mõttes haldusmenetluses tekitatud kahju, on

tegemist üldseadusega, mille eesmärgiks on hõlmata kõik avaliku võimu tekitatud kahju juhtumid.

Õiguskantsler leidis, et riigivastutuse seadus on kohaldatav ka enne 1. jaanuari 2002 toimunud

sündmustele.

55. Õiguskantsler leidis, et kohaldada ei tule RVastS § 7, mis reguleerib otsese varalise kahju ja

saamata jäänud tulu hüvitamist. Kohaldada ei tule ka RVastS § 15, mille alusel saab kahju hüvitamist

nõuda vaid siis, kui kohtuniku suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Põhimõtteliselt

kohaldatav võiks õiguskantsleri arvates olla RVastS § 16, kuid probleemiks on see, et kaebaja nõuab

mittevaralise kahju hüvitamist, aga sätte sõnastuse kohaselt hüvitatakse üksnes varaline kahju.

56. Õiguskantsler asus seisukohale, et põhiseaduskonformselt tõlgendades saab kaebajale tekitatud

kahju mõista välja RVastS § 9 lg 1 alusel, kui normi koosseisu tingimused on konkreetsel juhul

täidetud. Õiguskantsler nõustus Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohaga, et tõendamiskoormuse

jätmine kaebaja kanda ei oleks praegusel juhul põhjendatud. Samas tekitaks selle argumendiga

RVastS § 9 kohaldatavuse välistamine ebarahuldava olukorra. Kaebaja ise ei ole õigel ajal

kriminaalmenetluse raames talle osaks saanud piiranguid vaidlustanud, vaid soovib mittevaralise

kahju hüvitamist tagant järele. Halduskohtu pädevuses oleva riigivastutuse seaduse ükski isikule

mittekoormav nõudealus sõnastuse järgi ei kohaldu, sest nende eesmärgiks on hüvitada varaline

kahju. PS § 25 otsekohaldamiseks tuleks tagant järele hinnata kriminaalmenetluse raames ette võetud

piirangute õiguspärasust. Seejuures on aga süstemaatilistel põhjustel vaieldav, kas selleks on pädev

halduskohus või peaks kriminaalmenetluse kui sellise õiguspärasuse hindamise pädevus olema

üldkohtul. Üldkohtus menetluse otsast peale alustamine pikendaks aga juba niigi pikka menetlust

veelgi, sest silmas tuleks pidada ka seda, et kaebaja esitas halduskohtule kaebuse kahju hüvitamiseks

14. juunil 2006, st üle nelja aasta tagasi.

57. Õiguskantsler leidis, et RVastS § 9 on võimalik tõlgendada selliselt, et tõendamiskoormus tuleb

ümber jaotada. Õiguskantsler viitas halduskolleegiumi 22. märtsi 2006. a otsusele kohtuasjas nr 3-3-

1-2-06, milles vaieldi vangla kartseri tingimuste nõuetekohasuse üle. Halduskolleegium leidis seal, et

kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi

järgides ning arvestades kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendeid koguda ja esitada, ehk siis

asendades kaebaja range tõendamiskoormuse kohtuliku uurimisprintsiibiga. Õiguskantsler tegi

ettepaneku tõlgendada RVastS § 9 konformselt PS §-dega 11 ja 26 nende koosmõjus. Juhul kui

üldkogu peab menetluse pikkusest tulenevaid piiranguid kaebaja suhtes ebaproportsionaalseteks,

tuleks tõendamiskoormus isiku kasuks ja riigi kahjuks ümber jaotada ning rakendada

uurimisprintsiipi. Kui ei, siis ei ole ka põhjust otsida nõudealust. Tõlgendamisel tuleks arvestada ka

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Selle valguses võib osutuda kümneaastane elukohast

lahkumise keeld ebaproportsionaalseks, mistõttu tuleks isikule välja mõista õiglane hüvitis.

Justiitsminister

58. Justiitsminister oli seisukohal, et kohaldada tuleb RVastS § 16 lg-t 1 koosmõjus õiguse

üldpõhimõtetega, nii nagu need on väljendunud muu hulgas analoogilistes kohtuasjades. Nii

tagatakse muu hulgas isikute ühetaoline kohtlemine. Kohaldada ei tule RVastS § 7 või 9.

59. Justiitsminister leidis, et RVastS § 16 kohaldub täpselt tõlgendatuna üksnes halduse toimingutele,

mitte seadusandliku võimu või kohtuvõimu toimingutele ning täpselt tõlgendades ei ole

kriminaalmenetlus halduse toiming, vaid õigusemõistmine või selle ettevalmistamine. Justiitsminister

viitas aga õiguspraktikas omaksvõetud seisukohale, et kui isikule on kriminaalmenetluses õiguspärase

meetme kohaldamisega tekkinud kahju ja isik on jäetud süüdi mõistmata, on tekkinud kahju

vaadeldav kriminaalmenetluse kui riigivõimu toiminguga tekitatud kahjuna, mille hüvitamine ei ole

keelatud. Asjaolu, et sellise kahju hüvitamise eriregulatsiooni ei ole kehtestatud, ei saa välistada riigi

vastutust isiku ees ning lähtuda tuleb õiguse üldistest põhimõtetest.

60. Justiitsminister sedastas, et kriminaalmenetlusega tekitatud kahju on oma põhiolemuselt

õiguspärane ega ole kaetud PS §-s 25 nimetatud õigusvastaselt tekitatud kahju mõistega. Asjaolu, et

isikut võidakse kahtlustada menetluslike garantiidega kaitstud tingimustel süüteos ja teda võidakse

süüteomenetluses allutada kitsendustele, on õigusriigis elamise risk ning nende kitsenduste tõttu

isikule tekkinud kahju võrdsustamine õigusvastaselt tekitatud kahjuga ei ole õiglane ning selle

absoluutne hüvitamine ei ole põhjendatud.

61. Justiitsminister leidis, et isiku üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele, mis tugineb PS §-le

14, hõlmab endas muu hulgas ka subjektiivset õigust nõuda, et avaliku võimu korraldatud menetlused

oleksid kestnud mõistliku aja. See õigus tugineb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artiklile 6.

62. Samas oli justiitsminister seisukohal, et puudub objektiivne õiguslik alus, väitmaks, et toimunud

kriminaalmenetlus oli või muutus kestmise jooksul õiguspärasest õigusvastaseks. Õiguskindluse

põhimõttest lähtudes on õiguspärane eeldada, et toimunud menetlus oli objektiivses mõttes

õiguspärane. Asjaolu, et kriminaalmenetluse kestel kohaldati kaebaja suhtes menetluse tagamise

vahendeid, ei muuda samuti menetlust õigusvastaseks. Küsimus, kas põhiõigusi riivava meetme

kohaldamine on proportsionaalne, on kontrollitav kriminaalmenetluse õiguses kehtivate garantiidega.

Siseminister

63. Siseminister oli seisukohal, et RVastS § 16 lg 1 reguleerib ainult neid juhte, kus kahju on tekitatud

haldusakti andmisega või halduse toimingu sooritamisega. Riigivastutuse seadus ei reguleeri,

millistel tingimustel oleks võimalik nõuda riigilt hüvitist juhul, kui kriminaalmenetluse toimingute

õiguspärasel tegemisel on tekitatud isikule kahju. Õigus eelnimetatud juhul kahju hüvitamist nõuda ei

ole tagatud PS §-ga 25, kuivõrd nimetatud normi kohaselt on igaühel õigus nõuda vaid õigusvastaselt

tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Siseministri hinnangul ei tulene ühestki teisest

põhiseaduses nimetatud põhiõigusest õigust nõuda riigilt hüvitist, kui kriminaalmenetluse toimingute

õiguspärasel tegemisel on tekitatud isikule kahju.

64. Siseminister leidis, et riigivastutuse seadus ei reguleeri eraldi kriminaalmenetlusega tekitatud

kahju hüvitamist. Samas, kui kriminaalmenetlusega on isikule kahju tekitatud õigusvastaselt, siis on

isikul õigus tulenevalt PS §-st 25 nõuda sellise kahju hüvitamist. Puudub aga põhiseadust täpsustav

regulatsioon, mis sätestaks, kuidas selline nõue tuleks esitada. Siseminister leidis, et tuleks kaaluda

sellise regulatsiooni väljatöötamist.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

65. Riigikohtu halduskolleegiumil tekkis Oleg Osmjorkini kaebuse lahendamisel kahtlus

kriminaalmenetluse aktide ja toimingutega tekitatud kahju hüvitamise sätete või nende puudumise

vastavuses põhiseadusele. Leides, et haldusasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist, andis Riigikohtu

halduskolleegium HKMS § 70 lg 11 alusel kohtumäärusega asja lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

66. PSJKS § 14 lg 3 kohaselt lahendab Riigikohtu üldkogu Riigikohtu kolleegiumi või erikogu poolt

vastava menetlusseadustiku järgi määrusega üleantud asja kõigis asjassepuutuvates küsimustes,

kohaldades samal ajal asja liigile vastavat menetlusseadustikku ja põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seadust. Oleg Osmjorkini kaebuse läbivaatamisel lahendab Riigikohtu üldkogu seega

nii vaidluse haldusasjas kui ka selle lahendamiseks vajaliku põhiseaduslikkuse küsimuse.

67. Kohtuasja lahendamisel selgitab üldkogu kõigepealt välja, mida Oleg Osmjorkin halduskohtule

esitatud kaebuses taotles (I). Pärast seda toob üldkogu välja kohtuasja lahendamisel olulised

põhiseaduse ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) sätted (II).

Seejärel tuvastab üldkogu, kas kohtueelne kriminaalmenetlus Oleg Osmjorkini suhtes ületas

mõistlikku aega ja kas ebamõistlikult pika menetlusega tekitati Oleg Osmjorkinile kahju (III).

Järgmiseks selgitab üldkogu välja kahju hüvitamisel kohaldatava materiaalõiguse (IV) ning annab

hinnangu riigivastutuse seaduse kahju hüvitamise regulatsiooni põhiseaduspärasusele (V). Lõpuks

lahendab üldkogu Oleg Osmjorkinile kahjuhüvitise väljamõistmise küsimuse (VI).

I

68. Oleg Osmjorkin esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles mittevaralise kahju

hüvitamist, mille riik tekitas talle õigusvastase kriminaalmenetlusega. Kaebusest ning selle

täiendustest ja täpsustustest selgub, et kaebaja arvates tekitas riik talle õigusvastaselt kahju pikaajalise

kriminaalmenetlusega, mille vältel kohaldati ka tõkendit allkiri elukohast mittelahkumise kohta.

Kaebaja oli seisukohal, et riik jättis kriminaalmenetluse õigel ajal lõpetamata. Kohtueelne

kriminaalmenetlus jätkus kaebaja suhtes kümne aasta jooksul, kuigi alused tema suhtes menetluse

lõpetamiseks olid olemas juba 1995. aastal. Kaebaja oli seisukohal, et kahju tekitati talle

ajavahemikul 31. märts 1995 kuni 24. oktoober 2005.

69. Oleg Osmjorkin palus esialgses kaebuses mõista talle tekitatud mittevaralise kahju eest välja

164 950 krooni suurune hüvitis. Tallinna Halduskohtu ettepanekul loobus kaebuse esitaja

mittevaralise kahju hüvitise summa märkimisest ning taotles HKMS § 10 lg 31 järgi õiglast hüvitist

kohtu äranägemisel.

70. HKMS § 3 lg 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine (p

1), seadusega sätestatud juhtudel haldustoiminguks loa andmine (p 2) ja seadusega halduskohtu

pädevusse antud muude asjade lahendamine (p 3). HKMS § 3 lg 2 kohaselt ei kuulu halduskohtu

pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse

menetluskorra. HKMS § 6 lg 3 p 2 kohaselt võib halduskohtule esitatud kaebusega taotleda avalik-

õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist.

71. Üldkogu hinnangul esitas Oleg Osmjorkin HKMS § 6 lg 3 p-s 2 nimetatud kaebuse ning

halduskohus on pädev sellist kaebust läbi vaatama. Üldkogu on seisukohal, et tegemist on avalik-

õigusliku vaidlusega ning kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõude läbivaatamiseks

puudub teistsugune menetluskord.

II

72. PS § 13 annab igaühele õiguse saada riigilt ja seaduselt kaitset. PS § 14 kohaselt on õiguste ja

vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste ülesanne.

PS § 15 lg 1 näeb ette igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.

73. EIÕK art 13 kohaselt on igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud,

õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik.

EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu osa (samale seisukohale asus Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari

2004. a otsus kohtuasjas nr 3-1-3-13-03).

74. PS §-st 14 tuleneb põhiõigus tõhusale menetlusele oma õiguste kaitseks. Koostoimes PS §-ga 15

tuleneb neist sätetest põhiõigus tõhusale kohtumenetlusele. Sarnase sisuga õigus on tagatud EIÕK

artiklis 13.

75. PS §-dest 14 ja 15 tulenevad põhiõigused sisaldavad endas isiku subjektiivset õigust nõuda ja riigi

objektiivset kohustust tagada menetluse tõhusus. Tegemist on menetluslike põhiõigustega, mille

eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks ja tagada põhiõiguste tõhus kaitse.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi peab konventsiooniga liitunud riik EIÕK art 13 järgi

tagama, et riigisisesed õiguskaitsevahendid oleksid tõhusad nii õiguslikult kui ka faktiliselt ning et

õiguskaitsevahendi rakendamise tulemusena tehtaks otsus kaebuse kohta ning määrataks võimaliku

tuvastatud rikkumise korral piisav hüvitis (Kudła vs. Poola, otsus 26. oktoobrist 2000, p 17). See

kohustus seob eelkõige seadusandjat, kes on kohustatud kehtestama normid, mis piisava

tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse.

76. Tõhusa õiguskaitse tagamisel on oluline tähendus õigusel nõuda kahju hüvitamist. PS § 25

kohaselt on igaühel õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja

materiaalse kahju hüvitamist. Õigus nõuda kahju hüvitamist tuleneb PS §-st 25 juhul, kui kahju on

tekitatud õigusvastaselt - rikutud on kahju kannatanud isiku mõnda seadusest, põhiseadusest või

välislepingust tulenevat õigust.

77. Põhiõigus tõhusale menetlusele, mis on sätestatud PS §-s 14, hõlmab muu hulgas õigust nõuda, et

menetlus toimuks mõistliku aja jooksul. EÕIK art 6 lg 1 esimene lause ütleb, et igaühel on temale

esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele

mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise

volitustega institutsioonis. EIK on oma praktikas tõlgendanud EIÕK art 6 lg 1 esimest lauset kui isiku

õigust nõuda asja lahendamist mõistliku aja jooksul.

78. Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste, mida EIK on sisustanud praktikas. EIK pole

näinud ette kindlaid ajalisi piire, vaid lähtunud asjas menetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel

järgmistest kriteeriumitest: kohtuasja keerukus, kaebuse esitaja käitumine, menetlejate tegevus ja

kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevad hüved (vt nt EIK 25. märtsi 1999. a otsus

kohtuasjades Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, avaldus nr 25444/94, punkt 67; König vs. Saksamaa,

otsus 28. juunist 1978, p-d 99 ja 111; Kudła vs. Poola, p 124; Konashevskaya jt vs. Venemaa,

otsus 3. juunist 2010, p 42).

79. Riigikohus on korduvalt käsitlenud mõistliku menetlusaja nõuet kriminaalmenetluses, lähtudes

selle sisustamisel EIK praktikast. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. detsembri

2008. a määruses kohtuasjas nr 3-4-1-12-08 rõhutatakse, et kohus peab menetluse kestuse

mõistlikkust EIK praktika kohaselt hindama kohtuasja eripärast lähtuvalt, võttes arvesse EIK

praktikas sätestatud tingimusi, eeskätt kohtuasja keerukust, kaebaja ja pädevate võimuorganite

tegevust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et mõistliku menetlusaja ületamist

hinnates peab kohus lähtuma kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka

muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-3-04, p 19; 18. juuni 2010. a otsus

asjas nr 3-1-1-43-10, p 30). EIÕK ja selle kohaldamise praktika on ühtlasi kriminaalmenetlusõiguse

allikas tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2 p-st 2.

80. PS §-s 14 sätestatud põhiõigus menetlusele mõistliku aja jooksul kohustab nii seadusandjat kui ka

täidesaatvat võimu. Kriminaalmenetlusõiguses peab riik looma piisavad õiguslikud mehhanismid, et

kriminaalmenetlus oleks võimalik lõpule viia mõistliku aja jooksul, ilma et kannataks menetluse

kvaliteet. Tõhusalt ja mõistliku aja jooksul on kohustatud menetlust toimetama ka täidesaatev võim,

sealhulgas kriminaalasjade menetlejad. PS §-st 14 tuleneb kriminaalmenetluses iga menetleja

kohustus astuda nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult

kiireks lahendamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-

3-04, p 19).

III

81. Järgnevalt hindab üldkogu Oleg Osmjorkini suhtes toimunud kohtueelse kriminaalmenetluse

vastavust PS §-s 14 sätestatud mõistliku menetlusaja nõudele. Üldkogu võtab seisukoha, kas

kriminaalmenetlus ületas mõistlikku menetlusaega ning kas sellega tekitati Oleg Osmjorkinile

õigusvastaselt kahju. Üldkogu ei hinda Oleg Osmjorkini suhtes kohtueelses kriminaalmenetluses

tehtud üksikute menetlustoimingute, sealhulgas tõkendite vahi alla võtmine ning elukohast lahkumise

keeld kohaldamise, õiguspärasust.

82. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet ning järelevalvet tegeva organina kaasatud Riigiprokuratuur

leidsid, et Oleg Osmjorkini suhtes toimetatud kohtueelne kriminaalmenetlus oli õiguspärane, ega

avaldanud arvamust menetluse vastavuse kohta mõistliku menetlusaja nõudele.

83. Lähtudes Riigikohtu ja EIK praktikast mõistliku menetlusaja hindamisel, tuleb tuvastada

kriminaalmenetluse algus kaebuse esitaja suhtes, hinnata menetluse keerulisust ja tehtud

menetlustoimingute intensiivsust, menetlejate tegevust menetluse toimetamiseks mõistliku aja

jooksul ja kaebuse esitaja enda käitumist menetluse käigus.

84. Riigikohtu kriminaalkolleegium on sedastanud: "Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt

hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates

arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures

on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse

poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo (vt nt

Reinhardt ja Slimane-Kaļd v. Prantsusmaa, otsus 31. märtsist 1998, p 93 ja Malkov v. Eesti, otsus

4. veebruarist 2010, p 56.) Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud

ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele

kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt

Kangasluoma v. Soome, otsus 20. jaanuarist 2004, p 26). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel

aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg,

mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja - ehkki teda ei ole vahistatud - on ta ametlikult

uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda (vrd Reinhardt ja Slimane-Kaļd v.

Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma v. Soome, p 26)" (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni

2010. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-43-10, p 25). Riigikohtu üldkogu nõustub selle seisukohaga.

85. Oleg Osmjorkin peeti kriminaalasjas nr 94010522 kahtlustatavana kinni 9. detsembril 1994 kell

17.00 ja kuulati 10. detsembril 1994 kahtlustatavana üle. Üldkogu hinnangul tuleb kahtlustatavana

kinnipidamine 9. detsembril 1994 lugeda hetkeks, millal Oleg Osmjorkini vastu esitati süüdistus

EIÕK art 6 lg 1 tähenduses ning tema suhtes alustati kriminaalmenetlust. Seda hoolimata asjaolust, et

süüdistatavana võeti Oleg Osmjorkin uurija määruse alusel vastutusele alles 19. detsembril 1994.

Kriminaalsüüdistuse mõiste EIÕK art 6 kontekstis võib erineda riigisiseses kriminaalmenetlusõiguses

kasutatavatest mõistetest.

86. Järgnevalt hindab üldkogu kriminaalmenetluse keerukust ja selle seost menetluse kestusega.

Kriminaalasja toimikust nähtub, et uuritava tapmise (KrK § 100) ja tapmiskatsega (KrK § 15 lg 2 -

§ 101 p 4) seoses kuulati üle hulgaliselt kahtlustatavaid ja tunnistajaid ning tehti mitmesuguseid

ekspertiise. Vahetuid isikulisi tõendiallikaid selles kriminaalasjas kindlaks teha ei suudetud.

Kohtueelne menetlus keskendus mitmele erinevale ja teineteist välistavale uurimisversioonile.

Uurimise muutis keerulisemaks see, et mõned kahtlustatavad ja süüdistatavad viibisid välismaal ning

olid kuulutatud tagaotsitavaks. Üldkogu hinnangul oli kriminaalasja nr 94010522 uurimine

keskmisest keerukam.

87. Menetlusaja kestuse mõistlikkuse hindamisel on oluline arvestada kuriteo raskust ehk kuriteoga

rünnatud õigushüve. Tapmine ja tapmiskatse on rünne inimese elu vastu. PS § 16 kohaselt on igaühel

õigus elule ja seda õigust kaitseb seadus. Inimelu on õigusriigis üheks väärtuslikumaks ja enim

kaitset väärivaks ning vajavaks õigushüveks. Tapmise ja tapmiskatse puhul eeldatakse

kriminaalmenetluses avaliku huvi olemasolu ja selliste kuritegude menetlemisel kehtib eranditult

kohustuslikkuse põhimõte (kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 3 ja § 93; KrMS § 6) ja

otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamine ei ole lubatud.

88. Kriminaalasja toimikust nähtub, et Oleg Osmjorkin ise ei põhjustanud viivitusi kriminaalasja

menetlemisel.

89. Oleg Osmjorkin viibis eeluurimisvangistuses kuni 31. märtsini 1995, kokku 112 päeva.

Kahtlustatuna KrK §-des 100 ja 101 sätestatud tegude toimepanemises oleks teda süüditunnistamise

korral võidud tõenäoliselt karistada vabadusekaotusega. Kriminaalmenetluses kuulati kaebuse esitajat

korduvalt süüdistatavana ja tema tuttavaid ning sugulasi tunnistajatena üle. Alates 31. märtsist 1995

kuni menetluse lõpetamiseni 24. oktoobril 2005 kohaldati Oleg Osmjorkini suhtes tõkendit allkiri

elukohast mittelahkumise kohta. Kaebuse esitajal oli kriminaalmenetluses kaalul põhiõigustena

kaitstud isikuvabadus (PS § 20), õigus vabalt valida tegevusala (PS § 29), perekonna- ja eraelu

puutumatus (PS § 26), õigus vabalt liikuda ja elukohta valida (PS § 34) ja õigus riigist lahkuda (PS

§ 35). Eriti raske kuriteo kahtluse korral on riigil kohustus välja selgitada kuriteo toimepanija ja

toimepanemise asjaolud, tehes kriminaalmenetluse toiminguid vajaliku põhjalikkusega. Teisest

küljest on riik kohustatud toimetama menetluse võimalikult kiiresti, sest süüdistatava põhiõiguste

riived on olulised.

90. Kriminaalmenetlus Oleg Osmjorkini suhtes kestis 9. detsembrist 1994 kuni 24. oktoobrini 2005,

kokku 10 aastat, 10 kuud ja 15 päeva. Kriminaalasja toimikust nähtub, et viimased

menetlustoimingud Oleg Osmjorkini suhtes tehti 31. märtsil 1995. Pärast seda keskendus uurimine

teistele versioonidele ja kaebaja isikut õigustavaid või süüdistavaid tõendeid ei kogutud.

Kriminaalmenetlus peatati 1. aprillil 1995 ja menetlus uuendati 18. detsembril 1995.

Kriminaalmenetluse uuendamisest kuni selle taaskord peatamiseni 23. jaanuaril 1999 tehti

menetlustoiminguid üksnes teiste kahtlustatavate ja süüdistatavate suhtes. Alates 23. jaanuarist 1999

kuni 29. novembrini 2004 oli menetlus peatatud ja kuni 2000. a jaanuarini tehti vaid üksikuid

edasilükkamatuid menetlustoiminguid. Alates 1. aprillist kuni 18. septembrini 1995 ja pärast

23. jaanuari 1999 kriminaalmenetlust sisuliselt ei toimunud (menetlus oli peatatud). Oleg Osmjorkini

suhtes tuleb menetlus lugeda edasi kestnuks, sest kaebaja oli endiselt süüdistatava menetlusseisundis

ja tema suhtes oli rakendatud tõkendit.

91. Arvestades kriminaalmenetluse kogukestust ning eespool toodud kaalutlusi, leiab Riigikohtu

üldkogu, et kohtueelne kriminaalmenetlus Oleg Osmjorkini suhtes ületas mõistlikku menetlusaega.

Uurimisasutusel oli kohustus kriminaalmenetlust toimetada, kuid see kohustus ei laiene

menetlemiseks konkreetse süüdistatava vastu, kui menetluse lõpuleviimine isiku suhtes ja tema kohtu

alla andmine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik. Mõistliku menetlusaja möödumisel oli menetlejal

võimalik kriminaalmenetlus Oleg Osmjorkini suhtes lõpetada KrMK § 168 lg 1 p 2 alusel ning pärast

1. juulit 2004 sõltuvalt faktilistest asjaoludest KrMS § 199 või § 200¹ alusel. Üldkogu on seisukohal,

et hiljemalt 1990-ndate aastate lõpuks oleks menetleja pidanud jõudma arusaamisele, et

Oleg Osmjorkini suhtes ei ole võimalik menetlust mõistliku aja jooksul lõpule viia.

92. Eeltoodust lähtudes on üldkogu seisukohal, et kohtueelne kriminaalmenetlus Oleg Osmjorkini

suhtes ületas mõistlikku menetlusaega. Ebamõistlikult pikk kohtueelne kriminaalmenetlus oli

vastuolus PS §-st 14 tuleneva kohustusega tagada menetlus mõistliku aja jooksul.

93. Üldkogu leiab, et ebamõistlikult pikk kohtueelne kriminaalmenetlus riivas Oleg Osmjorkini PS §-

st 14 tulenevat põhiõigust menetlusele mõistliku aja jooksul ning tekitas Oleg Osmjorkinile

mittevaralist kahju. EIK on väljendanud seisukohta, et kui on tuvastatud ebamõistlikult pikk

menetlusaeg, siis tuleb üldjuhul eeldada mittevaralise kahju tekkimist süüdistataval, kui pole

tõendatud vastupidist (vt nt Scordino vs. Itaalia, otsus 29. märtsist 2006, kaebus nr 36813/97).

Üldkogu on seisukohal, et süüdistatava menetlusliku seisundiga kohtueelses kriminaalmenetluses

kaasnesid paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud mittevaraline kahju ei vaja

eraldi tõendamist. Samal ajal PS §-s 14 sätestatud põhiõiguse riivele piiras kriminaalmenetlus ka

kaebaja teisi põhiõigusi või vähemalt pidi kaebaja kriminaalmenetluses süüdistatavana põhiõiguste

riivetega arvestama. Nende riivete olemasolu ja intensiivsust arvestab üldkogu allpool kahjuhüvitise

suuruse määramisel.

94. Järgnevalt hindab üldkogu, milline riigiorgan Oleg Osmjorkinile mittevaralist kahju tekitas ning

peaks olema praeguses kohtuasjas vastustajaks. HKMS § 14 lg 2 p 2 kohaselt on vastustajaks

halduskohtumenetluses haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Oleg Osmjorkin märkis

kaebuses vastustajaks Eesti Vabariigi Siseministeeriumi kaudu. Tallinna Halduskohus tunnistas

kohtuasjas vastustajaks Keskkriminaalpolitsei ning kaasas järelevalvet tegeva organina prokuratuuri.

95. Keskkriminaalpolitsei oli Politseiameti struktuuriüksus, mis toimetas kriminaalmenetlust Oleg

Osmjorkini suhtes. Politseiamet nimetati ümber Politsei- ja Piirivalveametiks, kes esines

halduskohtumenetluse hilisemas etapis vastustajana Keskkriminaalpolitsei asemel. Üldkogu

hinnangul on Politsei- ja Piirivalveamet kohtuasjas kohane vastustaja.

96. Üldkogu leiab, et kohtuasjas oleks pidanud Politsei- ja Piirivalveameti kõrval vastustajaks olema

ka Riigiprokuratuur. KrMK § 22 lg 1 kohaselt oli prokuröri ülesandeks kriminaalasjade kohtueelse

menetluse seaduslikkuse järelevalve. Prokuröri ülesanded järelevalve tegemisel olid sätestatud KrMK

§-s 120, mida kriminaalmenetluse kestel mõnevõrra muudeti. Prokuratuuril olid laiaulatuslikud

volitused menetluse seaduslikkuse tagamiseks, muu hulgas tühistada või muuta uurija ebaseaduslikke

ja põhjendamatuid määrusi ja lõpetada kriminaalmenetlus. 1. juulil 2004 jõustunud

kriminaalmenetluse seadustik laiendas veelgi prokuratuuri pädevust kohtueelse kriminaalmenetluse

seaduslikkuse tagamisel. KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, tagades

selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.

97. Üldkogu hinnangul ei ole praeguses menetlusetapis võimalik Riigiprokuratuuri vastustajaks

tunnistada. Üldkogu märgib, et Riigiprokuratuur oli järelevalvet tegeva organina kohtumenetluses

menetlusosaline, kellel olid olemas HKMS §-st 15 tulenevad õigused, muu hulgas võimalus esitada

arvamus kaebuses, samuti apellatsioon- ja kassatsioonkaebuses toodud asjaolude kohta.

IV

98. Oleg Osmjorkin taotles kahju hüvitamist, mis tekkis ajavahemikul 31. märts 1995 kuni

24. oktoober 2005. Üldkogu leidis, et kohtueelne kriminaalmenetlus Oleg Osmjorkini suhtes ületas

mõistliku aja hiljemalt 1990-ndate aastate lõpuks.

99. Alates 1. jaanuarist 2002 reguleerib avaliku võimu tekitatud kahju hüvitamist riigivastutuse

seadus. Riigivastutuse seaduse rakendamist reguleeriv RVastS § 31 lg 1 ütleb, et avalik-õiguslikus

suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks enne riigivastutuse seaduse jõustumist esitatud kaebuse või hagi

läbivaatamisel kohaldatakse enne riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju

hüvitamise üldisi põhimõtteid. Riigikohus on leidnud, et RVastS § 31 lg-st 1 ja õiguse

üldpõhimõtetest tuleneb, et juhul, kui kahju tekitati enne 1. jaanuari 2002, kohaldatakse pärast

1. jaanuari 2002 esitatud kaebuste läbivaatamisel enne riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud

sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Kaebused, mis esitatakse pärast 1. jaanuari 2002, kuid

milles nõutakse enne 1. jaanuari 2002 tekitatud kahju hüvitamist, vaadatakse läbi halduskohtus (vt

Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu 4. märtsi 2002. a määrus kohtuasjas nr 3-3-

4-1-02 ja 10. aprilli 2002. a määrus kohtuasjas nr 3-3-4-2-02).

100. Eeltoodust järeldub, et juhul, kui kahju on tekitatud osaliselt enne ja osaliselt pärast 1. jaanuari

2002 (riigivastutuse seaduse jõustumist), tuleb kahju tekitamist mõlema ajavahemiku osas eraldi

hinnata ning välja selgitada kummalgi perioodil kohalduv materiaalõigus. Üldkogu käsitleb

kõigepealt avalik-õiguslikus suhtes enne 1. jaanuari 2002 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisele

kohaldunud materiaalõigust ning seejärel riigivastutuse seadust.

101. Enne riigivastutuse seaduse jõustumist tuli kahju hüvitamise üle peetavates vaidlustes juhinduda

Eesti NSV tsiviilkoodeksist (TsK) ja kahju hüvitamise üldpõhimõtetest. Üldkogu hinnangul tuleb

kohaldada TsK § 448, mille lõike 1 kohaselt tuli kodaniku isiksusele või varale, samuti ka

organisatsioonile tekitatud kahju hüvitada kahju tekitanud isikul täies ulatuses. TsK § 448 lg 2

kohaselt vabanes kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendas, et kahju ei ole tekitatud tema süül.

102. TsK § 222 lg 2 kohaselt tuli tsiviilkoodeksi alusel hüvitada üksnes varaline kahju. Mittevaralise

kahju hüvitamise aluseid reguleeris 1. septembril 1994 jõustunud ning 1. juulil 2002 kehtivuse

kaotanud tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse rakendussätte

§ 172 lg 2 kohaselt tuli isikule tekitatud moraalne kahju selle tekitanul hüvitada. Kahju tekitanu

vabanes moraalse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendas, et ei ole kahju tekitamises süüdi.

Sama paragrahvi lõige 3 sätestas, et kui isiklikke õigusi oli rikutud, otsustas kohus asjaolude kohaselt,

kas sellega on tekitatud moraalset kahju. TsÜS § 172 lg-st 3 tulenevalt pidi kohus seega otsustama,

kas moraalne kahju tuleb hüvitada rahas. Rahalise hüvitise suuruse määramisel pidi kohus

TsÜS § 172 lg 4 järgi arvestama tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü

astet.

103. TsÜS § 172 lg 1 viitas isiklike õiguste kaitse sätetele TsÜS §-des 23-26. TsÜS § 23 lg 1 kohaselt

oli isikul kohtu korras õigus nõuda au teotamisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist.

TsÜS § 24 lg 1 järgi oli isikul õigus nõuda tema eraelu puutumatuse rikkumise lõpetamist ning

rikkumisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. TsÜS § 25 reguleeris isiku nime kaitset

nime õigustamatu kasutamise korral. TsÜS § 26 kohaselt võis isik seaduses sätestatud juhtudel nõuda

ka TsÜS §-des 23-26 nimetamata isiklike õiguste rikkumise lõpetamist, samuti sellega tekitatud

moraalse ja varalise kahju hüvitamist.

104. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et "kuigi TsÜS §-st 26 tuleneb, et isiklike õiguste

kaitse, sh moraalse kahju hüvitamine, on võimalik eeskätt isiku au teotamise, eraelu puutumatuse

rikkumise või nime õigustamatu kasutamise korral, ei saa sellest järeldada, et avalike ülesannete

täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks puudus teiste isiklike õiguste rikkumise korral enne

Riigivastutuse seaduse jõustumist õiguslik alus. Tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab tsiviilõiguse

üldpõhimõtted, mida kohaldatakse perekonna-, pärimis-, võla- ja asjaõigussuhetes. Riigivastutuse

seaduses on sätestatud tunduvalt laiemad alused avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju

hüvitamiseks, võrreldes Tsiviilseadustiku üldosa seadusega. Ka Riigivastutuse seaduse §-st 7 lg 4

tuleneb põhimõtteline seisukoht, et avalik-õiguslike suhete olemuse tõttu tuleb eristada kahju

hüvitamise aluseid kahju tekitamisel avalike ülesannete täitmisega ja tsiviilõigussuhetes. Seega ei saa

avalik-õiguslikes suhetes tekitatud moraalse kahju hüvitamisel TsÜS § 26 tõlgendada piiravana.

Lähtuda tuleb PS § 25 eesmärgist ja mittevaralise kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest"

(Riigikohtu halduskolleegiumi 3. juuni 2002. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-27-02, p 13).

105. Tsiviilseadustiku üldosa seadus ei sätestanud aluseid ebamõistlikult pika kohtueelse

kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Sellise kahju hüvitamise alust ei

tulenenud ka ühestki teisest seadusest. Üldkogu on seisukohal, et enne 1. jaanuari 2002

ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada PS

§ 25 alusel.

106. Järgmiseks käsitleb üldkogu riigivastutuse seadust. Üldkogu hindab kõigepealt riigivastutuse

seaduse reguleerimisala, selgitamaks, kas see hõlmab ka kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud

kahju hüvitamist. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et riigivastutuse seadus on kohaldatav

kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamise juhtudele, kus

puudub täpsem eriregulatsioon (Riigikohtu halduskolleegiumi 20. novembri 2008. a otsus kohtuasjas

nr 3-3-1-47-08).

107. RVastS § 1 lg 1 kohaselt sätestab riigivastutuse seadus avaliku võimu volituste rakendamisel ja

muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju

hüvitamise alused ja korra. Riigivastutuse seaduse reguleerimisala täpsustab seaduse § 1 lg 2, mis

välistab õiguste taastamise ja kahju hüvitamise eraõiguslikus suhtes. RVastS § 2 lg 1 järgi on avaliku

võimu kandjaks riigivastutuse seaduse tähenduses riik, kohaliku omavalitsuse üksus, muu avalik-

õiguslik juriidiline isik või muu väljaspool alluvussuhet avalik-õiguslikul alusel avalikke ülesandeid

täitev isik. Üldkogu sedastab, et kohtueelset kriminaalmenetlust toimetav uurimisasutus ning

prokuratuur on riigiorganid ning kohtueelne kriminaalmenetlus on avaliku võimu teostamine avalik-

õiguslikus suhtes.

108. RVastS § 2 lg 3 järgi kasutatakse mõisteid "haldusakt" ja "toiming" halduskohtumenetluse

seadustikus määratletud tähenduses. HKMS § 4 lg 1 esimese lause kohaselt on haldusaktiks, mille

peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse,

ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-

õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. HKMS § 4 lg 2 järgi on toiminguks, mille peale

võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse,

ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes.

109. Osaliselt reguleerib kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamist riigi poolt

isikult alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (AVVKHS). Selle seaduse § 1

lg 1 kohaselt hüvitatakse vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes viibis kohtu loal vahi all

ning kelle asjas on kriminaalasja menetlus lõpetatud eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval

istungil või kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus (p 1), ning isikule, kes oli kinni

peetud kuriteo toimepanemises kahtlustatavana ja vabastati kahtluse äralangemise tõttu (p 2). Seega

reguleerib AVVKHS kriminaalmenetluses üksnes vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist.

Sealjuures tuleb arvestada, et AVVKHS § 5 lg 4 kohaselt hüvitatakse AVVKHS § 5 alusel isikule

alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline

kahju, otsese varalise kahju eest hüvitise kindlaksmääramisel kohaldatakse riigivastutuse seaduse

sätteid.

110. Üldkogu on seisukohal, et riigivastutuse seadus on avaliku võimu vastutust reguleeriv üldseadus,

mille reguleerimisalasse kuulub avaliku võimu kandjate tekitatud kahju hüvitamine niivõrd, kuivõrd

see ei ole reguleeritud eriseaduses. Kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks on

eriregulatsioon sätestatud üksnes alusetu vahistamisega tekitatud kahju osas, muus osas kuulub

kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamine seega riigivastutuse seaduse

reguleerimisalasse.

111. Järgmiseks hindab üldkogu, kas riigivastutuse seaduses on sätestatud alused ebamõistlikult pika

kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Riigivastutuse seaduses

on kahju hüvitamise nõudealused sätestatud §-des 7 ja 9 (seaduse 3. peatüki "Kahju hüvitamine"

1. jagu "Üldsätted"), mis on kahju hüvitamise üldsäteteks, ning vastutuse erijuhtumeid reguleerivates

§-des 14, 15 ja 16 (sama peatüki 2. jagu "Vastutuse erijuhud"). Kõigepealt võtab üldkogu seisukoha,

kas kohaldada tuleks RVastS § 15, mis reguleerib õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist.

RVastS § 14, mis reguleerib õigustloova aktiga tekitatud kahju, ja RVastS § 16, mis reguleerib

õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist, ei puutu vaidluse lahendamisel

asjasse.

112. RVastS § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga,

tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud

kuriteo. RVastS § 15 lg 1 sätestab ühest küljest kahju hüvitamise nõudealuse, teisest küljest piirab

säte õigust nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitatakse üksnes juhul, kui kohtunik on pannud toime

kuriteo, kohtumenetluse käigus tekitatud muu kahju hüvitamine on välistatud. Üldkogu on

seisukohal, et vaidluse lahendamisel ei tule kohaldada RVastS § 15 lg-t 1, sest säte reguleerib üksnes

kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist, kuid mitte kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud

kahju hüvitamist.

113. Järgnevalt hindab üldkogu, kas riigivastutuse seaduse kahju hüvitamise üldsätteid saab

kohaldada ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamisel.

114. Avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise üldine nõudealus on

sätestatud RVastS § 7 lg-tes 1 ja 2. RVastS § 7 esimese lõike kohaselt võib isik, kelle õigusi on

avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei ole võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-

des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 kohaselt võib

tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigel ajal andmata

või toiming õigel ajal sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 7 lg 3 ütleb, et sama

paragrahvi lõigete 1 ja 2 alusel saab nõuda üksnes varalise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju

hüvitamisel tuleb lisaks RVastS § 7 lg-tele 1 ja 2 kohaldada RVastS § 9 lg-t 1. Tulenevalt RVastS § 7

lg-st 1 on nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise eelduseks RVastS §-des

3, 4 ja 6 sätestatud nõuete ehk esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine, mille eesmärgiks on kahju

vältimine ja vähendamine.

115. Üldkogu leiab, et kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ei saa kohaldada

RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kohustust kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid. Esmasteks

õiguskaitsevahenditeks, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt kasutada tuleb, on haldusakti kehtetuks

tunnistamise nõue (RVastS § 3), jätkuva toimingu lõpetamise nõue (RVastS § 4) ning haldusakti

andmise või toimingu sooritamise nõue (RVastS § 6). RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõudeid saab

esitada üksnes haldustegevuses, kohtueelses kriminaalmenetluses on nende esitamine võimatu.

Üldkogu ei võta siinkohal seisukohta, kas kriminaalmenetlusõiguses on olemas RVastS §-des 3, 4 ja 6

sätestatud esmaste õiguskaitsevahenditega võrdväärsed kaitsevahendid. Üldkogu on seisukohal, et

RVastS 7 lg-st 1 ei saa tuleneda kohustust kasutada kriminaalmenetluslikke õiguskaitsevahendeid

isegi juhul, kui võrdväärsed õiguskaitsevahendid on olemas.

116. RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmine võib kahju hüvitamise välistada või

oluliselt piirata kahju hüvitamist. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustus piirab isiku PS

§-st 25 tulenevat põhiõigust nõuda kahju hüvitamist. Selline põhiõiguse piirang peab olema seaduses

selgelt sätestatud. Kohus ei saa ilma seadusliku aluseta laiendada haldustegevuses kahju vältimiseks

ja vähendamiseks sätestatud ning põhiõigust piiravat kohustust kohtueelsele kriminaalmenetlusele.

Lisaks sellele on õigusselguse põhimõttega vastuolus olukord, kus isikul on üksnes kohtupraktikat

hästi tundes võimalik aru saada, millised kriminaalmenetluslikud õiguskaitseabinõud on piisavad

RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks. Üldkogu hinnangul saab ja tuleb ka kohtueelse

kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamisel arvestada isiku käitumist kahju tekkimisel ning

tema tegevust või tegevusetust kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Selline vastutuse piiramise

alus on sätestatud ka RVastS § 13 lg 1 p-s 4, mille kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel

eraõiguses sätestatud piiranguid, mis tulenevad kannatanu osast kahju tekitamisel.

117. Üldkogu leiab, et ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralist

kahju ei saa hüvitada RVastS § 9 lg 1 alusel. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ja au või hea nime teotamise

korral. RVastS § 9 lg 1 alusel tuleb mittevaraline kahju rahaliselt hüvitada üksnes juhul, kui on

rikutud õigushüvesid, mis on nimetatud sättes ammendavalt loetletud. Ülejäänud õigushüvede

rikkumisega tekitatud mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitada ei saa.

118. Eeltoodust lähtuvalt on üldkogu seisukohal, et riigivastutuse seaduses puuduvad alused

ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks - ei

riigivastutuse seaduse üld- ega erisätete alusel saa sellist kahju hüvitada. Nõudealuse puudumine

riigivastutuse seaduses tähendab üldkogu hinnangul seda, et ebamõistlikult pika kohtueelse

kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamine on välistatud ning Oleg Osmjorkini kaebus tuleks

jätta rahuldamata. Alljärgnevalt hindab üldkogu, kas riigivastutuse seaduse regulatsioon, mis välistab

ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise, on

põhiseadusega kooskõlas.

V

119. Üldkogu leiab, et riigivastutuse seaduse regulatsioon, mis välistab ebamõistlikult pika

kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise, piirab PS §-s 25 sätestatud

põhiõigust nõuda kahju hüvitamist. Avaliku võimu kandja õigusvastaselt tekitatud mittevaralise ja

varalise kahju hüvitamine kuulub PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse kaitsealasse. Riigivastutuse

seaduse regulatsioon piirab ka PS §-dest 14 ja 15 koostoimes tulenevat õigust tõhusale

kohtumenetlusele. Puudub menetlus, mis võimaldaks isikul, kelle õigusi on ebamõistlikult pika

kohtueelse kriminaalmenetlusega rikutud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju hüvitada.

Riigivastutuse seaduse regulatsioon, mis välistab ebamõistlikult pika kohtueelse

kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise, piirab ka PS §-st 14 tulenevat

põhiõigust menetlusele mõistliku aja jooksul, mille rikkumine tõi kaasa õiguse nõuda kahju

hüvitamist.

120. PS § 11 lubab põhiseaduses sätestatud põhiõigusi piirata ainult tingimusel, et piirang on

põhiseadusega kooskõlas. Põhiõiguste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud

ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust. Tulenevalt PS §-st 11 peavad põhiõiguste piirangud

olema proportsionaalsed eesmärgiga, mida piiranguga taotletakse.

121. Materiaalõiguslikud alused avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamiseks ja seega PS §-

st 25 tuleneva põhiõiguse teostamiseks, sätestab riigivastutuse seadus. Sätestades kahju hüvitamise

alused ja korra, piirab riigivastutuse seadus samas selle põhiõiguse kasutamist. Riigivastutuse seaduse

eelnõu seletuskirja kohaselt oli eelnõu eesmärk anda alus avaliku võimu poolt isikule tekitatud kahju

hüvitamiseks isiku õigusi taastaval, kuid avalikke ressursse mitte liialt koormaval viisil. Seega võib

riigivastutuse seadusest tulenevate kahju hüvitamise piirangute üheks eesmärgiks pidada avaliku

võimu kulutuste vähendamist ning seeläbi riigi rahaliste huvide kaitsmist. Üldkogu leiab, et sama

eesmärki võib pidada ka ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamise välistamise eesmärgiks. Piirangu muid põhjendusi on praegusel ajal raske leida.

Üldkogu hinnangul on riigi rahanduslike huvide kaitsmine iseenesest legitiimne eesmärk põhiõiguste

piiramiseks.

122. Üldkogu leiab aga, et PS §-s 25 ning §-des 14 ja 15 sätestatud põhiõiguste piirang pole

proportsionaalne. Riigivastutuse seaduse regulatsioon, mis välistab ebamõistlikult pika kohtueelse

kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise, piirab väga intensiivselt PS §-st 25

tulenevat põhiõigust nõuda kahju hüvitamist. Riigivastutuse seaduse regulatsioon mitte üksnes ei

sätesta ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist

piiravaid tingimusi, vaid välistab kahju hüvitamise täiesti. Piirangu intensiivsuse hindamisel tuleb

arvestada ka seda, et kohtueelses kriminaalmenetluses riivatakse samal ajal isiku mitmeid põhiõigusi,

mis võivad olla kaalukad ning nende riive intensiivne.

123. Üldkogu on seisukohal, et riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei kaalu üles

ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise

tervikuna ning kaalumisvõimaluseta välistamist.

124. Eeltoodust lähtudes leiab üldkogu, et riigivastutuse seaduse regulatsioon piirab osas, mis ei näe

ette võimalust hüvitada mõistliku menetlusaja ületamisega kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud

mittevaralist kahju, ebaproportsionaalselt PS §-des 25 ning 14 ja 15 sätestatud põhiõigusi. Tuginedes

PSJKS § 15 lg 1 p-le 21, tunnistab üldkogu riigivastutuse seaduse osas, mis ei näe ette võimalust

hüvitada mõistliku menetlusasja ületamisega kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud mittevaralise

kahju, PS §-dega 11, 14, 15 ja 25 vastuolus olevaks.

125. Pärast 1. jaanuari 2002 Oleg Osmjorkinile ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega

tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada PS § 25 alusel.

126. Eespool öeldule lisaks peab Riigikohtu üldkogu vajalikuks rõhutada järgmist. Riigivastutuse

seadus ei reguleeri üksnes kahju hüvitamist, selle kõrval on riigivastutuse seaduses oluline tähendus

kahju vältimisel ning vähendamisel. Riigivastutuse seaduse eelnõu seletuskirjas rõhutati, et eelnõuga

sooviti nihutada riigivastutusõiguse raskuspunkti kahju rahaliselt hüvitamiselt kahju ennetamisele.

Sätted kahju vältimiseks ja vähendamiseks on tihedalt seotud riigivastutuse seaduse kahju hüvitamise

sätetega, moodustades haldustegevuse osas ühtse avaliku võimu vastutuse reguleerimise struktuuri.

Üldkogu leidis eespool, et kahju vältimise ja vähendamise nõuded pole kohtueelses

kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel kohaldatavad. Sellise kahju hüvitamisel

riigivastutuse seaduse alusel saaks riigivastutuse seadust kohaldada üksnes osaliselt, ilma

tervikstruktuuri oluliste elementideta.

127. RVastS §-de 7 ja 9 alusel kahju hüvitamise eelduseks on toimingu või haldusakti õigusvastasuse

tuvastamine. Õigusvastase haldusakti või haldustoiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude

läbivaatamisel tuvastab halduskohus kõigepealt akti või toimingu õigusvastasuse ning mõistab

seejärel välja kahjuhüvitise. Riigivastutuse seadus ei sätesta, kas, kuidas ja millises ulatuses peaks

halduskohus hindama kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust.

Ebaselgus selles küsimuses võib takistada PS §-st 25 tuleneva põhiõiguse kasutamist ning riivata PS

§-dest 14 ja 15 tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele oma õiguste kaitseks. Riigivastutuse

seaduse regulatsioon ei pruugi kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise osas

vastata ka PS §-st 13 tulenevale õigusselguse nõudele.

128. Üldkogu märgib, et kriminaalmenetlus on riigivõimu sedavõrd spetsiifiline teostamine, et see on

reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest - haldustegevusest - eraldi. Kriminaalmenetluse

toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja

kriminaalmenetluse raames üldkohtud. Tähele tuleb panna sedagi, et üldjuhul järgneb

kriminaalmenetluses kohtueelsele menetlusele kohtumenetlus, mille raames antakse muu hulgas

samuti hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele. Kriminaalmenetluses tekitatud

kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua

ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile. Kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust

arvestades oleks see ebamõistlik lahendus ning ei aitaks tõenäoliselt kaasa tõhusa ja lünkadeta

õiguskaitse tagamisele. Üldkogu leiab, et eeskätt PS §-des 14 ja 15 ning §-s 25 sätestatud põhiõiguste

kaitse eeldab kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks eriregulatsiooni kehtestamist.

VI

129. Eespool toodust lähtuvalt tühistab Riigikohtu üldkogu Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti

2009. a otsuse haldusasjas nr 3-06-1178 ja Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 2009. a otsuse

haldusasjas nr 3-06-1178 ning teeb HKMS § 72 lg 1 p 4 alusel asjas uue otsuse.

130. Järgnevalt kaalub üldkogu, kas ja kui suur kahjuhüvitis tuleb Oleg Osmjorkinile välja mõista.

EIK lähtub oma otsustes kriminaalmenetluse ebamõistliku kestuse korral sellest, et mittevaraline

kahju on enamasti heastatav karistuse vähendamise, karistuse osaliselt kantuks lugemise, karistusest

vabastamise või kriminaalmenetluse lõpetamise näol. Seevastu juhtumeil, kus menetlus on lõpetatud

või isik õigeks mõistetud alles pärast mõistliku menetlusaja lõppu ja seda teistel kaalutlustel kui

mõistliku menetlusaja möödumise tõttu (näiteks vähese süü või tõendamatuse tõttu), on ainsaks

õiglaseks vahendiks isikule tekitatud mittemateriaalse kahju hüvitamisel õiglane rahaline hüvitis (vt

nt Ommer vs. Saksamaa, otsus 13. novembrist 2008, kaebus nr 10597/03, p 75). Kriminaalmenetlus

Oleg Osmjorkini suhtes lõpetati 24. oktoobril 2005 kuriteo aegumise tõttu, seetõttu pole võimalik

karistusõiguslike meetmetega mittevaralist kahju hüvitada. Oleg Osmjorkini õiguste rikkumise

ainsaks võimalikuks hüvituseks on praegu õiglase rahalise hüvitise määramine.

131. Üldkogu tugineb Oleg Osmjorkinile tekitatud kahju hüvitamisel PS §-le 25 ning arvestab

hüvitise suuruse määramisel kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Sellest tulenevalt hindab üldkogu

kõigepealt Oleg Osmjorkini õiguste rikkumise raskust ning seejärel tema osa kahju tekkimises.

132. Üldkogu leidis, et kohtueelne kriminaalmenetlus piiras Oleg Osmjorkini PS §-st 14 tulenevat

põhiõigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Kohtueelses kriminaalmenetluses, mis ületas

mõistlikku aega, riivati lisaks PS §-st 14 tulenevale põhiõigusele ka kaebaja teisi põhiõigusi. Üldkogu

arvestab ka nende põhiõiguste riivet kahjuhüvitise suuruse määramisel. Kaebaja väitel teotas tema

seostamine tapmisega tema au ja head nime. Tema nimi oli muutunud kurikuulsaks ajakirjanduses

avaldatud artiklite ning raadios ja televiisoris edastatud teadete tõttu. Kaebaja oli omandanud koka

elukutse ja töötanud kokana, kuid pärast vahi alt vabastamist ei õnnestunud kaebajal leida ei erialast

ega muud tööd. Kaebaja teadis, et ta ei tohi riigist välja sõita. Kaebaja sõnul suhtuti temasse kui

kurjategijasse, kuigi ta polnud kuritegu toime pannud ning tal puudus võimalus enda kaitsmiseks, sest

kriminaalasi polnud lõpetatud. Kaebaja selgitas, et kriminaalmenetlus tekitas talle hingelisi kannatusi,

mis väljendusid alanduse ja solvatuse, hirmu ja mure tunnetes.

133. Üldkogu leiab, et kriminaalmenetluses kohaldatud tõkend - allkiri elukohast mittelahkumise

kohta - riivas kaebaja põhiseadusest tulenevaid õigusi vabalt liikuda ja elukohta valida (PS § 34) ja

õigust riigist lahkuda (PS § 35). Tõkend allkiri elukohast mittelahkumise kohta (KrMK § 69) seisnes

selles, et kahtlustatavalt või süüdistatavalt võeti kirjalik kohustus mitte lahkuda oma alatisest või

ajutisest elukohast uurija, prokuröri või kohtu loata. Kahtlustatavat või süüdistatavat hoiatati, et selle

kohustuse rikkumise korral võib kohaldada raskemat tõkendit. KrMS § 128 näeb ette tõkendi

elukohast lahkumise keeld, mis on sisuliselt sama (kahtlustatava või süüdistatava kohustus mitte

lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui üheks ööpäevaks). Tõkend allkiri

elukohast mittelahkumise kohta on isiku õigusi vähem piirav kriminaalmenetluse tagamise vahend,

võrreldes nt vahistamise või ametist kõrvaldamisega.

134. Üldkogu leiab, et PS § 35 riive olemasolu tõendamiseks ei pea kaebaja tõendama seda, kas ta

üldse soovis riigist lahkuda. Samuti ei tee asjaolu, et kohtuasja materjalidest nähtuvalt kaebaja

tegelikult vahetas kriminaalmenetluse ajal elukohta ega teatanud sellest menetlejale, kuid sellele

rikkumisele ei järgnenud rangema tõkendi kohaldamist tema suhtes, PS § 34 riivet olematuks. Need

asjaolud vähendavad põhiõiguste riive intensiivsust.

135. Kuigi kaebaja pole esitanud täpsemaid väiteid ega tõendeid tema kohta levinud teda kahjustava

teabe või avaldatud meediateadaannete kohta, leiab üldkogu, et kriminaalmenetlus riivas kaebaja PS

§-st 17 tulenevat õigust aule ja heale nimele. Tõsiasi, et isik on kriminaalmenetluses süüdistatav,

riivab tema õigust aule ja heale nimele, sest sellise teabe jõudmine laiema isikute ringini on

tõenäoline. Praegusel juhul oli tõenäosus seda suurem, et kaebaja kohta esitati kriminaalmenetluses

küsimusi tema perekonna liikmetele ning tuttavatele. Mitteametlikult leviva teabe ümberlükkamine ja

oma hea nime taastamine oleks raske isegi olukorras, kus on olemas ametlik kinnitus selle kohta, et

puudub alus isikut kuriteoga seostada. Kaebajal ei olnud kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni

võimalust oma head nime kaitsta.

136. Üldkogu hinnangul võis kahtlustus kuriteo toimepanekus ning sellest tulenev au ja hea nime

riive, samuti piirang vabalt liikuda, tuua ühtlasi kaasa riive kaebaja õigusele vabalt valida tegevusala

(PS § 29). Kaebaja on seda riivet üldiselt põhjendanud raskustega leida erialast tööd, kuid täpsemaid

väiteid pole esitanud. Üldkogu peab kaebaja PS §-s 29 sätestatud põhiõiguse väheintensiivset riivet

võimalikuks.

137. Lisaks sellele on üldkogu seisukohal, et kriminaalmenetlus riivas kaebaja õigust eraelu

puutumatusele (PS § 26), sest viibimine kriminaalmenetluses süüdistatava staatuses tähendas kaebaja

eraelu potentsiaalset vaatluse all hoidmist. Samas ei tehtud kaebaja suhtes pärast 1995. a märtsi

ühtegi uurimistoimingut, mistõttu tema eraelu riive polnud intensiivne.

138. Üldkogu möönab, et Oleg Osmjorkini õiguste riived kohtueelses kriminaalmenetluses polnud

eraldivõetuna rasked. Samas tuleb arvestada seda, et kohtueelne kriminaalmenetlus tähendas mitmete

põhiõiguste riivet koosmõjus ning õigusi riivati väga pika aja jooksul.

139. Järgmiseks hindab üldkogu Oleg Osmjorkini osa kahju tekkimises. Üldkogu selgitab, kas ja

millised õiguskaitseabinõud olid Oleg Osmjorkini käsutuses oma õiguste kaitsmiseks ning kuivõrd

oleks nende kasutamine hoidnud ära kahju tekkimise või kahju vähendanud.

140. KrMK § 182 lg 1 kohaselt sai juurdleja või uurija tegevuse peale esitada kaebuse prokurörile kas

vahetult või juurdleja või uurija vahendusel, kelle tegevuse peale kaevati. KrMK § 183 lg 3 kohaselt

võis prokuröri otsuse peale kaebuse lahendamise kohta või prokuröri tegevuse peale uurimisel edasi

kaevata kõrgemalseisvale prokurörile. Edasikaebus kohtule ei olnud kriminaalmenetluse koodeksi

järgi võimalik. 1. juulil 2004 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku § 228 näeb ette

uurimiskaebemenetluse. Uurimiskaebemenetluses on menetlusosalisel õigus enne süüdistusakti

koostamist esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse peale, kui ta

leiab, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel on kaasa

toonud tema õiguste rikkumise (KrMS § 228 lg 1). KrMS § 230 lg 1 järgi, kui on vaidlustatud

uurimisasutuse või prokuratuuri tegevus, millega on rikutud isiku õigusi, ning kui isik ei nõustu

kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus esitada kaebus maakohtu

eeluurimiskohtunikule, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud.

Seega olid nii kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse ajal, kuid kindlasti pärast kriminaalmenetluse

seadustiku jõustumist Oleg Osmjorkini käsutuses õiguskaitseabinõud, mille kasutamine oleks võinud

vähendada tema õiguste rikkumist. Üldkogu möönab, et kohtukaebe võimaluse puudumise tõttu ei

saa kriminaalmenetluse koodeksis sätestatud kaebevõimalusi pidada väga tõhusaks.

141. Kriminaaltoimikust nähtuvalt ei esitanud Oleg Osmjorkin menetluse vältel prokuratuurile ega

kohtule kaebusi menetluse ebamõistliku kestuse kohta. Samas polnud seadustes sätestatud menetluse

mõistliku aja nõuet, veel vähem normatiivselt määratletud, mis on mõistlik menetlusaeg.

Põhiseadusest ja EIÕK-st ning EIK praktikast tulenevat õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on

Eestis rakendatud üksnes kohtupraktikas.

142. Üldkogu arvates on õigusteadmisteta isiku jaoks sellises olukorras keeruline oma õigusi kaitsta.

Oleg Osmjorkini võimet oma õiguste rikkumisest aru saada ja õigusi kaitsta iseloomustab kaudselt ka

asjaolu, et kriminaaltoimikust nähtuvalt viibis Oleg Osmjorkin 9. veebruaris kuni 23. märtsini 1995

vahi all ilma kohtu sanktsioonita. Kaebaja ei esitanud ka sellise intensiivse vabadusõiguse riive ning

ilmse menetlusreeglite rikkumise peale ühtki kaebust. Eeltoodust lähtuvalt leiab üldkogu, et Oleg

Osmjorkin oleks võinud mõista oma õiguste rikkumist ebamõistlikult pika kohtueelse

kriminaalmenetlusega ning kasutada kriminaalmenetluses ette nähtud üldisi kaebevõimalusi, kuid

nende kasutamist ei saanud temalt mõistlikult eeldada. Kaebevõimaluste kasutamata jätmine ei ole

seetõttu kahjuhüvitise vähendamise aluseks praeguses kohtuasjas.

143. Lähtudes eeltoodud kaalutlustest, leiab Riigikohtu üldkogu, et õiglane hüvitis Oleg Osmjorkinile

ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju eest on 1250 eurot.

Kahjuhüvitis tuleb välja mõista Eesti Vabariigilt.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit

Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu