3-4-1-4-11 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-4-11

Otsuse kuupäev

21. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask ning liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Paavo Pihelga kaebus Riigikogu 2011. a valimistel

elektrooniliselt antud häälte tühistamiseks

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Paavo Pihelga kaebus rahuldamata.

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. P. Pihelgas esitas 5. märtsil 2011 Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse, milles esitas soovi, et

Vabariigi Valimiskomisjon kaaluks Riigikogu 2011. a valimistel elektrooniliselt antud häälte

tühistamist. P. Pihelgas väitis kokkuvõtlikult järgmist:

1) kolmas osapool võib valija arvutisse paigutada jälgimistarkvara, et teha kindlaks hääletaja isik ja

tema antud hääl. Valijarakendus ega e-valimiste üldine korraldus ei paku selle eest kaitset. Erinevalt

valimisjaoskonna kabiinis hääletamisest ei saa elektroonilise valimise korral valija olla kindel, et

kolmas osapool ei jäädvusta tema valikut;

2) P. Pihelga valduses on eksperimentaalkorras välja töötatud viirus, mille paigutamisel arvutisse

saadetakse Vabariigi Valimiskomisjoni serverisse ainult nendele kandidaatidele minevad hääled, kelle

viirus on heaks kiitnud. Ohutuskaalutlustel puudub viirusel levimismehhanism. E-valimiste

puuduliku korralduse tõttu, mis on vastuolus Riigikogu valimise seaduse (RKVS) § 44 lg-ga 5, pole

valijal võimalust vahetult pärast hääle andmist kontrollida, kas tema saadetud hääl jõudis Vabariigi

Valimiskomisjoni serverisse. Viiruse katsetamise järel kinnitas Vabariigi Valimiskomisjoni

elektroonilise hääletamise projektijuht, et kirjeldatud rünne jääb Vabariigi Valimiskomisjonil

valijarakenduse sisse ehitatud kaitsemeetmetel tuvastamata. Viiruse katsetus toimus katsealuste täiel

teadmisel ja nõusolekul. OSCE/ODIHR vaatlejad filmisid 1. märtsi 2011. a katsetust;

3) kirjeldatud rünnete tuvastamise kohta arvas elektroonilise hääletamise projektijuht, et kui neid

sooritatakse arvutiviiruste kaudu, mis on ainus praktiline massilise ründe viis, siis CERT Eesti,

Küberkaitseliit jt küberjulgeoleku eest vastutavad organisatsioonid tuvastavad viiruse leviku ja

soovitavad Vabariigi Valimiskomisjonil tühistada elektroonilise hääletamise tulemused. Selline

arvamus pole põhjendatud. Maailmapraktika näitab, et viirused võivad jääda avastamata kuni aastaks.

Eestis puudub süsteem, mis suudaks arvutiviiruse kiiresti avastada;

4) Eesti e-valimiste praegused vead on valimiskorraldust muutmata parandamatud. Kõige ohtlikum

on praegu tagasiside puudumine hääle vastuvõtmise kohta, mis on RKVS § 44 lg 5 rikkumine. Ainus

indikaator valija antud hääle Vabariigi Valimiskomisjonile saatmise kohta on kiri valija arvuti

ekraanil, mida viirus või pahavara võib näidata ka juhul, kui tegelikult ei ole häält saadetud. Praegune

süsteem ei paku usaldusväärset moodust hääle arvesseminekus veendumiseks. Üks odavamaid

võimalusi oleks igaühele saadetava valijakaardi tagaküljele trükkida tabel kandidaatide ja

kinnitussõnade või -fraasidega (nt "punane vaip"), mida hoitaks ainult Vabariigi Valimiskomisjoni

kesksüsteemis ja valija käes paberil. Pahavaral valija arvutis ei ole ligipääsu kinnitussõnale. Pahavara

saab kinnitussõna kätte ainult juhul, kui laseb hääle korrektselt edastada Vabariigi

Valimiskomisjonile. Sel juhul on kinnitussõna pahavarale kasutu, sest Vabariigi Valimiskomisjon on

hääle kätte saanud ja pahavaral puudub end reetmata võimalus mõjutada hääletamist.

2. Vabariigi Valimiskomisjon käsitles 7. märtsi 2011. a kirjas P. Pihelga 5. märtsi 2011. a kaebust

märgukirjana märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 2 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt ning

vastas kaebusele kui märgukirjale.

3. P. Pihelgas esitas 8. märtsil 2011 Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse, milles palub, et Vabariigi

Valimiskomisjon tühistaks Riigikogu 2011. a valimistel elektrooniliselt antud hääled, sest

elektrooniline hääletamine korraldati ebaturvalisel moel. Kaebuses väidetakse, et vastusena P. Pihelga

eelmisele kaebusele, mille Vabariigi Valimiskomisjon kvalifitseeris ümber märgukirjaks, kirjutas

Vabariigi Valimiskomisjon, et suudab avastada kõik rünnakud elektroonilise valimise süsteemi vastu.

P. Pihelgas peab seda väidet ekslikuks ja arvab, et Vabariigi Valimiskomisjon ei suuda tuvastada

pahavara tööd ega pahavara levimist. Oma väidet põhjendab P. Pihelgas järgmiselt:

1) P. Pihelgas on sõltumatutele vaatlejatele korduvalt demonstreerinud ja e-valimiste projektijuhile

kirjalikult tutvustanud ründeviise, mis jäävad Vabariigi Valimiskomisjonile märkamatuks. Viimane

selline demonstratsioon toimus 2. märtsi pärastlõunal kella viie paiku ja selle jäädvustas ETV

võttegrupp. Vabariigi Valimiskomisjon tunnistas vastuses kaebusele, et ei tuvastanud 2. märtsil

korraldatud häälte blokeerimise põhimõttel toimunud rünnet: "Ühtegi sellist juhtumit käesolevatel

valimistel ilmsiks tulnud ei ole." P. Pihelga eelmises kaebuses kirjeldatud vead ei saagi ilmsiks tulla,

sest valimiseks kasutatud programm saadab informatsiooni hääle võimalikust mõjutamisest pahavara

poolt alles koos häälega. Kui pahavara blokeerib "sobimatu" kandidaati poolt hääle andmise, kuid

näitab valijale, et hääl on antud, ei jõua Vabariigi Valimiskomisjonini hääl ega koos sellega

informatsioon hääle blokeerimise kohta;

2) samuti ei kannata vähimatki kriitikat põhjendus, et kuna elektroonilise hääletamise puhul on teada

"võimalikud ründeobjektid, ründemeetodid ning ka aeg", siis "ründed avastatakse tulemuslikult".

Infoturbefirma McAfee hinnangul luuakse 2010. a lõpu seisuga päevas keskmiselt 55 000 ühikut

pahavara. CERT Estonia ei pea mitte ainult pahavara tuvastama, vaid ka seda analüüsima, et teha

kindlaks võimalik tegevus elektroonilise hääletamise tarkvara vastu. Seitsme töötajaga on see

ainuüksi füüsiliselt võimatu, nõudes igaühelt kogu tööpäeva vältel minutis 16 pahavara analüüsimist.

Välismaised infoturbefirmad ei tee analüüse pahavara mõjust Eesti elektroonilise valimise tarkvarale.

CERT Eestil puudub tõsiseltvõetav potentsiaal pahavara avastamiseks ja analüüsimiseks.

4. Vabariigi Valimiskomisjon edastas P. Pihelga 8. märtsi 2011. a kaebuse Riigikohtule. Vabariigi

Valimiskomisjon palus jätta kaebuse läbi vaatamata ja selgitas täiendavalt järgmist:

1) esimest korda pöördus P. Pihelgas e-kirjaga Vabariigi Valimiskomisjoni poole 26. veebruaril 2011.

Tema väiteid ja väljatöötatud tarkvara prototüüpe analüüsis elektroonilise hääletamise süsteemi

tehniline personal eesotsas e-hääletamise projektijuhiga. P. Pihelgas pöördus Vabariigi

Valimiskomisjoni poole uuesti 5. märtsil 2011. Vabariigi Valimiskomisjon käsitles pöördumist

märgukirjana märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt, sest pöördumises

sooviti, et Vabariigi Valimiskomisjon kaaluks elektroonilise hääletamise tulemuste tühistamist. Kiri ei

käsitlenud isiku õiguste rikkumist, vaid elektroonilise hääletamise süsteemi turvalisust, ja kirjas tehti

ettepanekuid elektroonilise hääletamise süsteemi paremaks korraldamiseks. Vabariigi

Valimiskomisjon vastas P. Pihelgale kirjalikult;

2) P. Pihelgas esitas 8. märtsil 2011 pärast Vabariigi Valimiskomisjoni vastuse kättesaamist Vabariigi

Valimiskomisjonile kaebuse ja kinnitab, et soovib selle käsitlemist kaebusena, millega ta taotleb, et

Vabariigi Valimiskomisjon tühistaks elektrooniliselt antud hääled. Kuna Vabariigi Valimiskomisjon

on P. Pihelga taotlust juba arutanud ja sellele sisuliselt vastanud ning leidnud, et P. Pihelga soovitud

toimingu tegemiseks puudub alus, siis edastab Vabariigi Valimiskomisjon P. Pihelga kaebuse RKVS §

72 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 38 lg 2 järgi Riigikohtule;

3) P. Pihelga kaebusest ei nähtu, et P. Pihelgas ei saanud hääletada või et tema hääl loeti valesti.

Tegemist on avalikes huvides esitatud kaebusega. Seejuures pole kaebaja esitanud ühtegi fakti, et

elektrooniline hääletamine korraldati ebaseaduslikult. Sisuliselt on tegemist märgukirjaga, milles

seatakse kahtluse alla elektroonilise hääletamise süsteemi töökindlus. Vabariigi Valimiskomisjon on

kaebaja kahtlustele vastanud sisuliselt 7. märtsi 2011. a kirjaga.

5. Riigikohus saatis P. Pihelgale kirja, milles soovis vastust küsimusele, kas P. Pihelgas soovib, et

Riigikohus vaataks kirjalikus menetluses läbi 8. märtsil 2011 Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud

kaebuse, milles P. Pihelgas palus Vabariigi Valimiskomisjonil tühistada Riigikogu valimistel

elektrooniliselt antud hääled.

P. Pihelgas vastas Riigikohtule 15. märtsil 2011: "Jah; soovin, et minu poolt 8. märtsil esitatud

kaebust lahendaks Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kirjalikus menetluses."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. P. Pihelgas on Vabariigi Valimiskomisjonile 2011. a märtsis esitanud kaks kaebusena vormistatud

taotlust – 5. märtsi kaebuse ja 8. märtsi kaebuse.

7. Vabariigi Valimiskomisjon käsitleb 5. märtsi 2011. a kaebust märgukirjana märgukirjale ja

selgitustaotlusele vastamise seaduse mõttes.

Kolleegium nõustub sellise käsitlusega. Märgukirjaks märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise

seaduse § 2 lg 2 järgi on isiku pöördumine, millega isik teeb adressaadile ettepanekuid asutuse või

organi töö korraldamiseks või valdkonna arengu kujundamiseks (p 1) või annab adressaadile teavet (p

2). P. Pihelgas esitas 5. märtsi 2011. a kaebuses soovi, et Vabariigi Valimiskomisjon kaaluks

Riigikogu 2011. a valimistel elektrooniliselt antud häälte tühistamist.

8. P. Pihelga 8. märtsi 2011. a kaebus oli adresseeritud Vabariigi Valimiskomisjonile ja selles

kaebuses taotles P. Pihelgas, et Vabariigi Valimiskomisjon tühistaks Riigikogu 2011. a valimistel

elektrooniliselt antud hääled, sest elektrooniline hääletamine korraldati P. Pihelga väitel ebaturvalisel

moel. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium pöördus pärast Vabariigi Valimiskomisjonilt 8.

märtsi kaebuse saamist P. Pihelga poole küsimusega, kas P. Pihelgas soovib, et tema 8. märtsil

esitatud kaebust lahendaks Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kirjalikus

menetluses. P. Pihelgas andis jaatava vastuse.

9. RKVS § 69 lg 1 p 3 järgi tuleb valimiskomisjoni otsuse peale esitatud kaebuses märkida andmed

vaidlustatava otsuse kohta. P. Pihelga kaebuses pole näidatud, millist Vabariigi Valimiskomisjoni

otsust vaidlustatakse. See vormiline puudus ei takista kolleegiumi arvates P. Pihelga kaebuse

menetlemist. P. Pihelga kaebuses on selgelt väljendatud taotlus tühistada elektroonilise hääletamise

tulemused. RKVS § 61 lg 2 järgi koostab Vabariigi Valimiskomisjon hääletamistulemuste kohta

protokolli. Nimetatud protokoll on Vabariigi Valimiskomisjoni otsus RKVS § 72 mõttes ja seega

Riigikohtus vaidlustatav. Vabariigi Valimiskomisjoni protokolli, millega tehakse kindlaks

hääletamistulemused, on Riigikohtul võimalik identifitseerida ka siis, kui kaebuse esitaja pole

protokolli kuupäeva ja numbrit märkinud.

10. Riigikohtu pädevuses on RKVS § 83 lg 1 ja § 46 lg 2 kohaselt hääletamistulemused riigis

kehtetuks tunnistada.

Kolleegium märgib, et PSJKS § 42 lg 2 järgi on võimalik kogu riigis hääletamistulemused kehtetuks

tunnistada üksnes juhul, kui Riigikohus jõuab järeldusele, et õigusrikkumine mõjutas või võis

mõjutada hääletamistulemust oluliselt. Kolleegium möönab, võttes arvesse elektrooniliselt antud

häälte osakaalu Riigikogu valimistel, et rikkumised elektroonilisel hääletamisel võivad mõjutada

valimiste tulemust oluliselt.

11. P. Pihelga 8. märtsi kaebusest ja märgukirjana kvalifitseeritavast 5. märtsi kaebusest nähtuvalt

peab P. Pihelgas Riigikogu 2011. a valimiste e-hääletamist ebaturvaliseks põhjendusega, et valija

arvutis oleva arvutiviiruse või pahavara abil on võimalik olukord, kus pahavara või viiruse jaoks

sobimatule kandidaadile antud hääl ei jõua Vabariigi Valimiskomisjonile, kuid valija saab pärast hääle

andmist tänu viirusele või pahavarale ikkagi teate selle kohta, et tema hääl on valimiskomisjonile

tema valitud kandidaadi kasuks edukalt edastatud, ning valimiskomisjon sellist blokeeringut ei

registreeri (vt käesoleva otsuse punktid 1 ja 3).

Märgukirjas peab P. Pihelgas sellist olukorda RKVS § 44 lg 5 rikkumiseks. RKVS § 44 lg-s 5

sätestatakse: "Valija saab veebilehel teate hääle vastuvõtmise kohta." P. Pihelga 8. märtsi 2011. a

kaebuses seda sätet nimetatud ei ole. Märgukirja ja 8. märtsi kaebuse põhiväidete kokkulangevusest

teeb kolleegium järelduse, et ka praegu Riigikohtus läbi vaadatavas kaebuses peetakse silmas seda

sätet.

12. Kolleegium on seisukohal, et kui valija saab RKVS § 44 lg-s 5 nimetatud teate, mis vastab tema

tegelikult antud häälele, kuid tegelikult antud hääl ei jõua Vabariigi Valimiskomisjonini, siis on

tegemist põhiseaduse § 56 p-s 1 ja 57 lg-s 1 tagatud subjektiivse valimisõiguse rikkumisega.

Kui elektroonilise hääletamise süsteem ei võimalda valijal anda häält kandidaadile, kellele ta soovis

hääle anda, ega teata hääle andmise võimatusest valijale siis on tegemist subjektiivse valimisõiguse

rikkumisega.

Sellistel juhtudel puudub valijal õiguslikult tagatud võimalus anda oma hääl kandidaadi kasuks enda

valitud viisil.

13. RKVS § 72 lg-s 1 sätestatakse: "Kui huvitatud isik leiab, et jaoskonnakomisjoni toiminguga,

maakonna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga või Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või

toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduses ettenähtud korras kaebuse Riigikohtule." RKVS § 70 lg 1 mõistab huvitatud isikuna

üksikisikut, kandidaati või erakonda. Sellisena võimaldab RKVS § 72 lg 1 ka valijale kaitse selle

eest, et Vabariigi Valimiskomisjoni otsus ei rikuks tema valimisõigust. Kaebuse rahuldamise

eelduseks on aga kaebuse esitaja õiguste rikkumine Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või

toiminguga.

Kaheldamatult saab P. Pihelgas kui täisealine Eesti kodanik olla huvitatud isikuks RKVS § 72 lg 1 ja

§ 70 lg 1 mõttes.

14. Eeltoodud põhjendustel on kolleegiumil võimalik menetleda P. Pihelga 8. märtsi 2011. a kaebust.

15. Lahendada on vaja küsimus, kas Vabariigi Valimiskomisjon on rikkunud P. Pihelga subjektiivset

valimisõigust.

16. Märgukirjast nähtuvalt on P. Pihelgas katsealuste täiel teadmisel ja nõusolekul teinud

eksperimendi, mis P. Pihelga väitel tõendab Riigikogu valimistel elektroonilise hääletamise

eelkirjeldatud ebaturvalisust. Kolleegium eeldab, et ka P. Pihelgas osales enese korraldatud

eksperimendis katsealusena. P. Pihelgase kirjeldatud asjaoludest nähtuvalt pidid katsealused

kolleegiumi arvates teadma, et nad annavad hääle viirusega nakatatud arvuti kaudu.

17. RKVS § 72 lg-st 1 ja § 70 lg-st 1 tulenevalt saab kaebuse esitada ainult enda rikutud õiguste

kaitseks. Seega ei saa P. Pihelga 8. märtsi 2011. a kaebus olla esitatud eksperimendis osalenud teiste

isikute õiguste kaitseks.

18. Kui eeldada P. Pihelga märgukirjas ja 8. märtsi kaebuses esitatud asjaolude paikapidavust, siis ei

saa P. Pihelga enese võimalik osavõtt kirjeldatud eksperimendist rikkuda tema valimisõigust. Nimelt

on hääletamisviisi valiku võimalusega isik, nakatades oma arvuti "viirusele ebameeldiva hääle"

edastamist blokeeriva viirusega, end teadlikult pannud olukorda, kus tema elektrooniliselt antud hääl

ei jõua Vabariigi Valimiskomisjonini.

19. P. Pihelga märgukirjast ja kaebusest võib järeldada, et P. Pihelgas peab võimalikuks analoogilise,

talle teadmata viiruse olemasolu hääletaja arvutis. Selline hüpoteetiline võimalus ei saa olla P. Pihelga

kaebuse rahuldamise põhjuseks ka juhul, kui ta hääletas elektrooniliselt arvuti kaudu, milles talle

teadaolevalt ei olnud hääle edastamist blokeerivat viirust. Hääletamistulemuste kehtetuks

tunnistamise eelduseks on valija õiguste tuvastatud rikkumine.

20. Eeltoodud põhjendustel jääb P. Pihelga kaebus rahuldamata.

Märt Rask, Jüri Põld, Harri Salmann