3-3-1-9-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-9-11

Määruse kuupäev

21. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Aivar Jürisalu kaebus Kehtna Vallavalitsuse 10. augusti 2010. a

korralduse nr 215 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. a määrus

haldusasjas nr 3-10-2386

Menetluse alus Riigikohtus

Kehtna Vallavalitsuse määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aivar Jürisalu

Vastustaja Kehtna Vallavalitsus

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. a määrus

haldusasjas nr 3-10-2386 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aivar Jürisalu esitas 15. septembril 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kehtna Vallavalitsuse

10. augusti 2010. a korralduse nr 215 "Ehitusloa väljastamine" tühistamiseks. Kaebuses sisaldus

taotlus peatada esialgse õiguskaitse korras vaidlustatud haldusakti täitmine kohtulahendi jõustumiseni

käesolevas asjas. Kaebaja tasus kaebuselt riigilõivu 250 kr ja esialgse õiguskaitse taotluselt 200 kr.

Kehtna Vallavalitsus teatas 23. septembril 2010 halduskohtule, et ta tunnistas 22. septembri 2010. a

korraldusega nr 273 oma 10. augusti 2010. a korralduse nr 215 kehtetuks. Vallavalitsus leidis, et

seega esineb alus haldusasja menetluse lõpetamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 24

lg 1 p 4 alusel. Tallinna Halduskohus jättis 23. septembri 2010. a määrusega esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata, sest vaidlusalune korraldus on tunnistatud kehtetuks ja puudub alus selle

täitmise peatamiseks. A. Jürisalu esitas 29. septembril 2010 halduskohtule taotluse haldusasja

menetluse lõpetamiseks, kuna vaidlusalune haldusakt on kehtetuks tunnistatud, ning palus mõista

vastustajalt tema kasuks välja asjas kantud kohtukulud (riigilõivud).

2. Tallinna Halduskohus lõpetas 30. septembri 2010. a määrusega haldusasjas nr 3-10-2386

menetluse HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel, mõistis HKMS § 92 lg 5 ja § 83 lg 2 alusel Kehtna

Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja riigilõivu esialgse õiguskaitse taotluselt summas 200 kr ning

tagastas HKMS § 84 lg 4 p 4 alusel kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 250 kr.

3. Kehtna Vallavalitsuse määruskaebuses paluti halduskohtu määrus tühistada osas, milles Kehtna

Vallavalitsuselt mõisteti kaebaja kasuks välja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv

200 kr, ning teha tühistatud osas uus määrus, millega tagastada ka viidatud riigilõiv HKMS § 84 lg 4

p 4 alusel kaebajale.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2010. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et HKMS § 84 lg-s 4 alates 1. septembrist 2006 kehtivas regulatsioonis

peetakse tasutud riigilõivuna silmas sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigilõivu, mis tasutakse

kaebuselt või apellatsioonkaebuselt. Ehkki vahepeal on riigilõivude arv halduskohtumenetluses

kasvanud (määruskaebus, esialgse õiguskaitse taotlus), ei anna see alust HKMS § 84 lg 4

kohaldamisala laiendada. Riigilõivu tagastamise regulatsioon HKMS §-s 84 on kehtestatud silmas

pidades sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigilõivu tasumise juhtusid. Riigilõivu tagastamise aluste

läbivaks tunnuseks on olukord, kus kaebust ei lahendata sisuliselt ehk ei teostata sooritust, mille

hüvitamiseks riigilõiv on kehtestatud (riigilõivuseaduse (RLS) § 3, § 15 lg 1 p-d 4-6). Sisuliselt läbi

vaadatud esialgse õiguskaitse taotlus ei ole võrdsustatav tagastatud või läbi vaatamata jäetud

kaebusega. HKMS §-s 84 nimetamata menetluskulude ja riigilõivude puhul tuleb lähtuda

menetluskulude jaotuse üldisest regulatsioonist, s.o HKMS §-st 92.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kehtna Vallavalitsus esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse

tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse kohaselt on

ringkonnakohus oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustikku (TsMS § 654 lg 5). Kohus

ignoreeris määruskaebuse punkti 5 väidet. Seisukoht, et esialgse õiguskaitse eest tasutud riigilõiv ei

ole hõlmatav HKMS § 84 lg 4 p-ga 4, tekitab tupikseisu, sest poleks võimalik tagastada ka esialgse

õiguskaitse taotluselt ettenähtud riigilõivust enamtasutud osa.

6. A. Jürisalu vastuses palutakse jätta määruskaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassatsiooniastmes vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas menetluse lõpetamisel HKMS § 24 lg 1 p 4

alusel tuleb esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv kaebajale HKMS § 84 lg 4 p 4 alusel

tagastada või tuleb see HKMS § 92 lg 5 alusel vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

8. HKMS § 84 lg 4 p 4 sätestab: "Tasutud riigilõiv tagastatakse [---] menetluse lõpetamisel, kui

kaebuse esitamise tähtaeg on mõjuva põhjuseta mööda lastud, kui asi ei kuulu halduskohtu pädevusse

või kui kaevatav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja andmata jäetud haldusakt on välja antud,

peatatud haldusakt on täidetud või toiming sooritatud."

9. Ringkonnakohus asus seisukohale, et HKMS § 84 lg 4 p-s 4 peetakse tasutud riigilõivuna silmas

vaid kaebuselt või apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu, sest sama paragrahvi lõikes 1 mainitakse

vaid kaebuselt või apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu. Vastustaja leiab, et vaidlusaluses sättes

peetakse silmas igasugust riigilõivu, mis on tasutud haldusasjas, mille menetlus lõpetatakse.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega, pidamata vajalikuks neid täies

mahus korrata. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist.

10. Tuleb nõustuda ringkonnakohtuga, et riigilõivu regulatsiooni läbivaks põhimõtteks on lõivu

tagastamine, kui avaldus, mille eest lõiv tasuti, jääb sisuliselt lahendamata (kehtiva RLS § 3, § 15 lg 1

p-d 5 ja 6). Selle põhimõtte rakendamisel tuleks haldusasja menetluse lõpetamisel tagastada kaebuselt

tasutud lõiv, mitte esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud lõiv, kui see taotlus on sisuliselt läbi

vaadatud. Seega eksib vastustaja, väites, et kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud

riigilõivude eristamine ei ole põhjendatud.

11. Kohtud ei ole HKMS § 84 lg 4 p 4 sõnastust ignoreerinud. Ringkonnakohus viitas oma seisukoha

põhjendamisel õigustatult asjaolule, et HKMS § 84 kehtiv sõnastus jõustus 1. septembril 2006. Siis ei

olnud halduskohtumenetluses ette nähtud muid riigilõive kui kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt

tasutavad lõivud (riigilõivuseaduse tollase redaktsiooni § 37 lg 1 p-d 9-12, 14 ja 18,

halduskohtumenetluse seadustiku tollase redaktsiooni § 32 lg 3 teine lause). Kolleegium ei näe antud

juhul alust tõlgendada HKMS § 84 lg 4 p 4 pärast täiendavate riigilõivude kehtestamist sätte algsest

redaktsioonist laiemalt. See kujutaks endast kõrvalekallet riigilõivu regulatsiooni üldpõhimõttest

(eespool p 10). Sellised erandid tuleb seaduses sätestada selgesõnaliselt.

Vastustaja märgib iseenesest õigesti, et tagastamisele kuulub ka määruskaebuse või esialgse

õiguskaitse taotluse eest seadusega nõutust enam tasutud riigilõiv. Samas on määruskaebuselt või

esialgse õiguskaitse taotluselt enam tasutud lõivu tagastamine ka ilma HKMS § 84 lg 4 laiendava

tõlgendamiseta võimalik kehtiva RLS § 15 lg 1 p 1 alusel. Sama tuleb nentida varasema RLS § 15

lg 1 p 1 puhul.

12. Eeltoodud põhjustel ei ole tähtsust küsimusel, kas ringkonnakohus järgis määruskaebuse esitaja

argumentide käsitlemisel TsMS § 654 lg-t 5. Kolleegium jätab Riigikohtule esitatud määruskaebuse

rahuldamata. Määruskaebuse eest tasutud kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 90 lg 2).

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann