3-3-1-3-11 · 3-3-1-3-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-3-11 Otsuse kuupäev 14. märts 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi Urmas Isanda (Isand) kaebus Surju Vallavalitsuse haldusakti andmiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-08-2297 Menetluse alus Riigikohtus Rando Heinsalu ja Marilin Türini kassatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Rando Heinsalu ja Marilin Türini kassatsioonkaebused. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-08-2297 ja Tallinna Halduskohtu 17. juuli 2009. a otsus samas asjas osas, millega jäeti rahuldamata Rando Heinsalu ja Marilin Türini taotlused menetluskulude hüvitamiseks. Mõista Urmas Isandalt menetluskulude hüvitamiseks Rando Heinsalu kasuks välja 317 (kolmsada seitseteist) eurot 64 senti ja Marilin Türini kasuks 91 (üheksakümmend üks) eurot 39 senti. Tagastada kautsjonid. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Surju Vallavalitsuse 6. novembri 2007. a korralduse nr 141 alusel väljastati Rando Heinsalule ja Marilin Türinile ehitusluba nr 432 aiamaja laiendamiseks elamuks Surju vallas Metsaääre külas asuval kuuluval Miku 25 kinnistul. Ehitusloa lisadokumendiks on aiamaja ümberehitusprojekt elamuks, töö nr RP-34/07. 25. juunil 2008 pöördus naaberkinnistu (Miku 26) omanik Urmas Isand e-kirjaga Surju Vallavalitsuse poole, paludes teatada, kas Miku 25 kinnistu omanik on teavitanud vallavalitsust ehitamisest ja kas on väljastatud ehitusluba. Kirjas selgitas U. Isand, et rajatud ehitise räästas ulatub Miku 26 kinnistu piirile. Vihmavee rennidel puuduvad äravoolud ning liigvesi voolab naaberkinnistule. Surju Vallavalitsus vastas 27. juuni 2008. a e-kirjaga, et 6. novembril 2007. a on aiamaja laiendamiseks väljastatud ehitusluba nr 432. U. Isand pöördus uuesti vallavalitsuse poole 17. juuli 2008. a e-kirjaga, paludes selgitada, milline on vallavalitsuse seisukoht kujunenud olukorras, milline on olnud vallavalitsuse tegevus ehitusjärelevalve teostamisel ja kas vallavalitsusel on võimalik teha ettekirjutusi olukorras, kus Miku 25 krundil asuva ehitise katuseräästas ulatub üle piiri ning vihmavesi valgub naaberkrundile. Surju Vallavalitsuse 30. juuli 2008. a vastuses selgitati, et ehitusloa andmise aluseks olnud ümberehitusprojekti kohaselt peab laiendatav aiamaja jääma katastriüksuse piirist 1 m kaugusele. Kui

ehitise katuseräästas ulatub Miku 26 kinnistule ning sadevee ärajuhtimisel ei ole tagatud ehitusprojektist kinnipidamine, tuleb kinnistu omanikule teha ettekirjutus; ettekirjutuse koostamise vajaduse üle otsustab vallavalitsus pärast olukorra hindamist. 1. septembril 2008 pöördus U. Isand taas e-kirjaga vallavalitsuse poole, paludes teatada, kas ja mida kavatseb vallavalitsus olukorra lahendamiseks ette võtta. Surju Vallavalitsuse 30. septembri 2008. a kirjas teatati, et 12. septembril 2008. a läbi viidud mõõdistamise andmetel paikneb ehitise kaugeim punkt 0,52 m kaugusel kinnistu piirist ning lähim punkt ületab piiri 0,27 m ulatuses. Ehitise mõõdud ühtivad ümberehitusprojektis toodud mõõtudega. Seega on ehitise laiendamisel järgitud projekti, kuid ehitise asukoht ei ühti ehitusloa andmise aluseks olnud asendiplaanil näidatud ehitise asukohaga. EhS § 61 lg 1 p 3 kohase ettekirjutuse tegemine ning laiendatud ehitise seina likvideerimine ja katastriüksuse piirist 1 m kaugusele ehitamine oleks ebaõiglane, tekitaks omanikule ülemäärast kahju ega oleks kooskõlas põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, sest ehitis on muude ehitise suhtes kohaldatavate normidega kooskõlas või kooskõlla viidav ja naabri õiguste kahjustused on kõrvaldatavad muude meetmetega. Asjaõigusseaduse § 148 lg 2 näeb ette, et kui piiriülene ehitis on püstitatud asjaõiguseta, kuid heauskselt, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama. Sellisel juhul on tal õigus nõuda ehitajalt tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa alla jääva maatüki omandamist või perioodilist hüvitist. Ümberehitusprojekti kohaselt tuleb hoone krundile langev sadevesi koos hoone ümbruse drenaažiga suunata vihmaveetorude alla paigaldatud äravoolulehtritesse, mis tuleb ühendada vähemalt 3 m pikkuse dreeniva torustikuga või krunti piiravasse kraavistikku; maapinna kalde saavutamiseks tuleb krunt viia kõrvalolevate kruntidega samale kõrgusele; vältida tuleb vee valgumist naaberkinnistule. Kuna ehitamise käigus on Miku 25 kinnistu pinda kõrvalolevate kruntide suhtes tõstetud ning vesi valgub naaberkinnistutele, teeb vallavalitsus vastava ettekirjutuse. 2. U. Isand esitas 17. novembril 2008. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Surju Vallavalitsuse kohustamist haldusakti andmiseks Miku 25 kinnistul paikneva ehitise ehitusprojektiga kooskõlla viimiseks. 3. Vastustaja Surju Vallavalitsus ja kolmandad isikud, Miku 25 kinnistu kaasomanikud Rando Heinsalu ja Marilin Türin vaidlesid kaebusele vastu ja palusid selle rahuldamata jätta. 4. Tallinna Halduskohtu 17. juuli 2009. a otsusega jäeti U. Isanda kaebus rahuldamata. Menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda. Kohus selgitas, et ehitusseaduse (EhS) § 61 lg 1 p 3 kohaselt tehakse ehitise omanikule ettekirjutus, kui ehitamise käigus ei peeta kinni ehitusprojektist. Asjas esitatud tõendite kohaselt vastavad ümberehitatud hoone mõõdud projektile. Elamu paikneb ümberehitatava aiamaja vundamendil vastavalt projektile, kuid hoone ei asu kinnistu piirist mitte 1 m, vaid 0,33 m kaugusel. 30. septembri 2008. a vastuses on vastustaja keeldunud ettekirjutuse tegemisest ehitise asukohaga seoses, pidades antud küsimuses ettekirjutuse tegemist põhjendamatuks. Kohus asus seisukohale, et vallavalitsus on lahendanud kaebaja taotluse ettekirjutuse tegemiseks seoses hoone krundil paiknemisega. Vallavalitsuse 30. septembri 2008. a vastust ei ole kaebaja vaidlustanud. Projekti koostaja selgituse

kohaselt on hoone paiknemine piirile asendiplaanil näidatust lähemal tingitud sellest, et hoone asukoht oli vale vanal krundiplaanil. Tõenditest nähtuvalt enne ehitamise alustamist ega ehitamise ajal viga ei tuvastatud. Kogutud tõendeid hinnates ei saa asuda seisukohale, et vaidlusaluse ehitise puhul on rikutud ümberehitusprojekti. Seega ei olnud vastustaja kohustatud hoone paiknemise osas tegema kolmandatele isikutele ettekirjutust EhS § 61 alusel. Kaebaja taotlust sadevee valgumise osas menetles vastustaja edasi. Seda kinnitab vastustaja 14. oktoobri 2008. a pöördumine Miku 25 kinnistu omanike poole probleemi lahendamise võimaluste selgitamiseks. Enne järelepärimisele vastamiseks antud ühekuulise tähtaja möödumist pöördus kaebaja kohtusse. Vastustaja väitel oli menetlus sadevee valgumise osas lõpule viimata ja seetõttu ei saanud vastustaja asjas otsust teha. Kohtule esitatud materjalide kohaselt ei ole ehitustegevus lõpetatud, projektis näidatud tööd sadevee ärajuhtimiseks on alles teostamisjärgus ning rajatud on ajutine sadevee äravoolutorustik. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse menetluskulude vastustajalt väljamõistmiseks. Kohtu hinnangul ei väljunud haldusasi vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest. Seega puudus vastustajal vajadus välise õigusabi järele ja vastustaja taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks tuli jätta rahuldamata. Kolmandad isikud taotlesid kaebajalt menetluskuluna kokku 5900 krooni väljamõistmist. Kohus selgitas, et HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Selleks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötatamist vajavate materjalide mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja ajamahukust. Õigusabiteenuse maksumus sõltub kohtuasja keerukusest, töömahust, asja ettevalmistamiseks kulunud ajast. Kolmandate isikute esitatud kuludokumentides on kajastatud õigusabiteenuse liik ja summa, kuid ei selgu teenuse arvestamise aluseks olnud ühik ega kogus (teenuse osutamiseks kulunud aeg). Nimetatud andmete puudumise tõttu leidis kohus, et ei ole võimalik hinnata õigusabi osutamise raames kohtule esitatud materjalide koostamise ajamahukust ning menetluskulude põhjendatust. Seetõttu jättis kohus kolmandate isikute taotluse menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata. 5. U. Isand esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja kohustada Surju Vallavalitsust haldusakti andmiseks Miku 25 kinnistul paikneva ehitise ehitusprojektiga kooskõlla viimiseks ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskuludena riigilõiv ja õigusabikulud. 6. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Ühtlasi taotles vastusaja kaebajalt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist. 7. Kolmandad isikud R. Heinsalu ja M. Türin esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebused, milles palusid tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti kolmandate isikute menetluskulude hüvitamise taotlused rahuldamata, ning mõista U. Isandalt R. Heinsalu kasuks välja 4720 krooni ja M. Türini kasuks 1180 krooni. Kolmandad isikud leidsid, et nad on täitnud HKMS § 93 lg-s 1 sätestatud kuludokumentide esitamise kohustuse ning kohtul puudus seaduslik alus kulude välja mõistmata jätmiseks. HKMS § 93 lg 5

alusel menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse üle otsustamiseks ei pea kuludokumentidest nähtuma õigusabiteenuse osutamiseks kulunud aeg. Menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust peab kohus analüüsima esitatud menetlusdokumentide, mitte kuludokumentide alusel. Suuruse põhjendatuse selgitamiseks tuleb analüüsida menetlusdokumentide koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning dokumendi koostamise keerukust ja ajamahukust. Lisaks tuleb arvestada istungite arvu ja keerukust ning vajadusel nende ajalist kestust. Seega ei sõltu menetluskulude põhjendatuse analüüs arvel märgitud või märkimata jäetud ajast. Kaebaja ei esitanud 25. märtsi 2009. a kohtuistungil R. Heinsalu menetluskulude suurusele vastuväiteid ning leidis kulud asja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud olevat. Kohtu poolt määratud tähtajaks, s.o 25. juuniks 2009, kaebaja M. Türini menetluskulude suuruse kohta vastuväiteid ei esitanud. 8. U. Isand vaidles kolmandate isikute apellatsioonkaebustele vastu ja palus need rahuldamata jätta. 9. Vastustaja nõustus kolmandate isikute apellatsioonkaebustega, leides, et kohtule esitatud tõendid ja kuludokumendid olid piisavad vajalike ning põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks. 10. Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2010. a otsusega jäeti U. Isanda, R. Heinsalu ja M. Türini apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu otsusega muudeti halduskohtu otsuse põhjendavat osa ja asendati kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmise taotluse rahuldamata jätmise põhjendused ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega. U. Isanda kaebuse lahendamisel nõustus ringkonnakohus halduskohtuga selles, et asja materjalidest nähtuvalt selgus ehitise ühe nurga piirile ettenähtust lähemal paiknemine ja katuseräästa üle piiri ulatumine menetlusosalistele 2008. a juunis. Selleks ajaks oli ehitamine praktiliselt lõpetatud - valmis olid seinad ja katus, pooleli olid projektijärgsed tööd sadevee ärajuhtimiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et kaebaja poolt soovitava olukorra saavutamine, kus ehitis ei paikneks piirile lähemal kui 1 m ning katuseräästas ei ulatuks üle piiri, pole võimalik muul moel kui elamu seina ja katuseräästa lammutamisega. Muud seadusega ehitusjärelevalvet teostavale ametiisikule antud võimalused (juhtida tähelepanu õigusrikkumisele, nõuda ehitamise peatamist, kohustada tegema edasise ehitamise või ehitise nõuetele vastavaks viimise toiminguid) ei võimalda saavutada seda, et juba püstitatud elamu paikneks ümberehitusprojekti asendiplaanil näidatud kaugusel piirist. Sellise sisuga ettekirjutuse tegemisest on vastustaja 30. septembri 2008. a kirjas keeldunud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vastustaja on põhjendatult keeldunud kohustamast kolmandaid isikuid lammutama elamu valminud seina ja katuseräästast. Kaebaja õiguste riive ulatust arvestades on ilmselgelt ebaproportsionaalne nõuda lõppjärgus ehitise seina ja katuse lammutamist. Kaebaja ei ole esile toonud sellist naabrusõiguste rikkumist, mis õigustaks kolmandatelt isikutelt suurte kulutuste kandmise nõudmist projektijärgse olukorra saavutamiseks. Oluline on seegi, et miski ei viita asjas sellele, et ehitusprojektist oleks kõrvale kaldutud pahatahtlikult. Kujunenud olukorra on põhjustanud asjaolu, et hoone asukoht vanal krundiplaanil ei olnud õige. Apellatsioonkaebuse väited selle kohta,

et vastustaja ja ehitise omanike vajaliku hoolsuse korral olnuks piirile ülemäära lähedale ehitamine välditav, võivad olla õiged, kuid see ei õigusta projektist kõrvalekaldumise avastamise ajaks tekkinud olukorra lahendamiseks ebaproportsionaalsete vahendite kasutamist ehitusjärelevalvet teostava organi poolt. Kolmandate isikute apellatsioonkaebusi lahendades nõustus ringkonnakohus apellatsioonkaebuste väidetega selles, et menetluskulude HKMS § 93 lg 5 mõttes vajalikkuse ja põhjendatuse hindamist ei takista iseenesest asjaolu, et kuludokumentidest ei selgu õigusabi teenuse arvestamise aluseks olnud ühik ega kogus (teenuse osutamiseks kulunud aeg). Teenuse osutamiseks kulunud aega saab kohus hinnata tavapäraselt sarnase keerukusastmega asja ajamiseks kuluvast ajast lähtudes. Kolmandate isikute esindaja kulu ei pidanud ringkonnakohus asja mahtu ja keerukust arvestades ülemääraseks. Kolmandate isikute menetluskulude kaebajalt väljamõistmist ei pidanud ringkonnakohus siiski põhjendatuks. HKMS § 92 lg 10 alusel võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohtu arvates oleks kaebajalt menetluskulude väljamõistmine kaebuse rahuldamata jätmisest hoolimata tema suhtes ebaõiglane, sest ehkki kaebaja ei saavutanud soovitud ettekirjutuse tegemiseks vallavalitsuse kohustamist, saanuks kolmandad isikud enne ehitamisele asumist piiri täpse asukoha väljaselgitamisel piirile lubamatult lähedale ehitamist vältida. Vastustaja menetluskulud jättis ringkonnakohus vastustaja kanda HKMS § 93 lg 5 alusel, selgitades, et ehitusjärelevalvealane tegevus ei välju vastustaja igapäevase tegevuse raamest. 11. Kolmandad isikud R. Heinsalu ja M. Türin esitasid Riigikohtule kassatsioonkaebused, milles palusid tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti kolmandate isikute menetluskulude hüvitamise taotlused rahuldamata, ning mõista U. Isandalt R. Heinsalu kasuks välja 4970 krooni ja M. Türini kasuks 1430 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 12. Kassatsioonkaebustes leiavad kolmandad isikud, et ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse lahendamisel ebaõigesti kohaldanud HKMS § 92 lg-t 10. Kuigi ringkonnakohus asus seisukohale, et kolmandate isikute menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud HKMS § 93 lg 5 mõistes, jättis ringkonnakohus menetluskulud välja mõistmata, tuginedes HKMS § 92 lg-le 10. Ringkonnakohtu hinnangul andis HKMS § 92 lg 10 kohaldamiseks alust asjaolu, et kolmandad isikud saanuks enne ehitamisele asumist piiri asukoha väljaselgitamisega vältida piirile lubamatult lähedale ehitamist. Ringkonnakohtu seisukoht on kolmandate isikute arvates üllatav, kuna halduskohus tuvastas, et juurdeehitise paiknemine kinnistu piiri lähedal oli tingitud sellest, et hoone asukoht oli ebaõigesti märgitud vanal krundiplaanil. Kuna olemasolevale hoonele juurde ehitatud projektijärgne laiendus ei tekita kaebajale tegelikku kahju, siis kaebaja tegelikku eesmärki silmas pidades oleks ebaõiglane jätta kolmandate isikute menetluskulud nende endi kanda. Kolmandad isikud leiavad samuti, et HKMS § 92 lg-s 10 sätestatu kohaldub kohtumenetluse poole,

mitte kaasatud isiku suhtes. Kaasatud isik on menetluses üldjuhul ühe või teise poole tegevuse või tegevusetuse tõttu ning tema võimalus menetlust mõjutada on praktiliselt olematu. 13. U. Isand vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Riigikohtus on vaidlus selle üle, kas kolmandate isikute menetluskulude jätmine HKMS § 92 lg 10 alusel nende endi kanda oli põhjendatud. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 7 hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. HKMS § 92 lg-st 10 tulenevalt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. 15. Kolleegium ei nõustu kassaatorite seisukohaga, et HKMS § 92 lg 10 on rakendatav üksnes kohtumenetluse poole suhtes ega kohaldu kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel. Menetluskulude jaotamist halduskohtumenetluses reguleerib halduskohtumenetluse seadustiku 92. paragrahv. Nimetatud paragrahvi lõigetes 1-6, 9 ja 10 on antud reeglid menetluskulude jaotamiseks poolte vahel. Sama paragrahvi seitsmenda lõike järgi on regulatsioon kehtiv kolmandate isikute menetluskulude hüvitamisel. Kuna HKMS § 92 lg 7 sätestab vaid kolmandate isikute menetluskulude hüvitamise, kuid mitte kohustuse hüvitada vastaspoole menetluskulusid, siis ei laiene kolmandatele isikutele need sätted, mis reguleerivad vastaspoole menetluskulude kandmist. HKMS § 92 lg-st 10 tuleneb kohtu õigus erandina vähendada väljamõistetava hüvitise ulatust, jättes kulud täielikult või osaliselt poole enda kanda. Seega reguleerib HKMS § 92 lg 10 menetluskulude hüvitamise ulatust ega pane poolele kohustusi teise poole menetluskulude hüvitamiseks. Seetõttu annab HKMS § 92 lg 7 aluse kohaldada HKMS § 92 lg 10 regulatsiooni halduskohtumenetlusse kaasatud kolmandate isikute suhtes ja normi toime ei ole piiratud üksnes pooltega. 16. Menetluskulude jaotamise üldisest korrast on HKMS § 92 lg-le 10 tuginedes lubatud kõrvale kalduda juhul, kui kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus on kolmandate isikute menetluskulude jätmist nende endi kanda põhjendanud sellega, et kolmandad isikud oleksid enne ehitamisele asumist piiri täpse asukoha väljaselgitamisel saanud vältida piirile lubamatult lähedale ehitamist. Kolleegium on seisukohal, et HKMS § 92 lg 10 kohaldamiseks ei piisa üldsõnalisest tõdemusest, et kolmandatel isikutel oleks olnud võimalik hoolsa käitumise korral vältida piirile lubamatult lähedale ehitamist. Käesolevas asjas ei vaielda selle üle, kas kolmandad isikud on rikkunud kaebaja õigusi ja mida kolmandad isikud oleksid pidanud tegema kaebaja õiguste võimaliku rikkumise vältimiseks. 17. Vastavalt HKMS § 7 lg-le 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega on oma rikutud õiguse kaitsmiseks halduskohtule kaebuse esitamine isiku õigus, mitte kohustus. Kolleegium on korduvalt

selgitanud, et halduskohtul on uurimisprintsiibist tulenevalt kohustus juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. märtsi 2010. määrus asjas nr 3-3-1-90-09, p 10, ja 14. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-77-09, p 12, jt). Halduskohtu sellisest kohustusest ei saa siiski teha järeldust, et kaebaja vabaneks vastutusest kaebuse rahuldamata jäämisega kaasnevate tagajärgede eest, muu hulgas kohustusest hüvitada vastaspoole menetluskulud. Asjaolu, et vastaspool või kolmandad isikud võivad olla rikkunud kaebaja õigusi, mille maksmapanemine võib olla võimalik mõne teise õiguskaitsevahendi abil, ei ole iseenesest aluseks, et pidada menetluskulude hüvitamise kohustust ebaõiglaseks või ebamõistlikuks. Kaebaja pöördus kaebusega kohtusse, leides, et Surju Vallavalitsus on tegevusetusega rikkunud kaebaja õigusi. Kaebuse esitamisel märkis kaebaja menetlusosalisena lisaks vastustajale ka kolmanda isiku R. Heinsalu. Seega oli kaebaja teadlik, et kaebuse lahendamine puudutab kolmandaid isikuid. Nendel asjaoludel pidi kaebaja arvestama ka sellega, et kaebuse rahuldamata jäämise korral tuleb tal hüvitada vastaspoolel olevate kolmandate isikute menetluskulud. Nendel asjaoludel ei ole alust pidada kaebajalt kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmist ebaõiglaseks või ebamõistlikuks. 18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga kolmandate isikute menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas ega pea vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi korrata. 19. Eeltoodu alusel tuleb R. Heinsalu ja M. Türini kassatsioonkaebused rahuldada ning tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-08-2297 ja Tallinna Halduskohtu 17. juuli 2009. a otsus samas asjas osas, millega jäeti rahuldamata R. Heinsalu ja M. Türini taotlused menetluskulude hüvitamiseks. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab R. Heinsalu ja M. Türini taotlused ja mõistab U. Isandalt kolmanda isiku menetluskulude hüvitamiseks R. Heinsalu kasuks välja 317,64 eurot (4970 krooni) ja M. Türini kasuks 91,39 eurot (1430 krooni). Vastavalt HKMS § 90 lg-le 2 tuleb nii R. Heinsalule kui ka M. Türinile tagastada kassatsioonkaebuste esitamisel tasutud kautsjonid. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann