3-1-1-116-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-116-10

Otsuse kuupäev

10. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi R.F-i süüdistuses KarS § 361 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 1-08-8554

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.F-i kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ene Timmi

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. veebruar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.F anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 361 lg 1 järgi selles, et tema püüdis ajavahemikul 6.-10. septembrini 2007

Lämmijärves nakkevõrkude ja mõrdadega 2262 koha, mille pikkus värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud

alammõõdust. Sellega rikkus R.F kalapüügiseaduse (KPS) § 20 lg-t 2. Lähtudes Vabariigi Valitsuse 25. juuli 1995. a

määrusega nr 275 kinnitatud looduslikule taimestikule ja loomastikule tekitatud kahju hüvitamise määradest, tekitas R.F

oma teoga loomastikule kahju kokku 339 300 krooni (s.o 150 krooni ühe isendi kohta).

Samuti süüdistati R.F KarS § 361 lg 1 järgi selles, et ta müüs 10. septembril 2007 465 kg alamõõdulist kala, rikkudes

sellega KPS § 20 lg 6 p 1 nõudeid.

2. Tartu Maakohtu 26. aprilli 2010. a otsusega tunnistati R.F KarS § 361 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 3-kuulise

vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Sama

kohtuotsusega mõisteti R.F-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 339 300 krooni looduskeskkonnale tekitatud kahju katteks.

Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

2.1 On tuvastatud, et R.F püüdis ajavahemikus 6.-10. septembrini 2007 Lämmijärves nakkevõrkude ja mõrdadega kala ja

müüs enamiku sellest 10. septembril 2007 OÜ-le F, mida esindas J. L. 11. septembri 2007. a hommikul kontrollis

Keskkonnainspektsioon J. L.-i kasutuses olnud kaubikut, milles leiti värske kala. Maakohtu tõendite analüüsi kohaselt oli

tegemist selle sama kalapartiiga, mis eelmisel päeval osteti R.F-ilt.

Pärast kalade leidmist määrasid Keskkonnainspektsiooni ametnikud kindlaks kalapartii hulgas olnud kohade koguse (sh

nende kaalu, suuruse ja tükiarvu). Kohus luges Keskkonnainspektsiooni koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja

kalade loendamise protokolli usaldusväärseteks tõenditeks ning nendes kajastatud andmed tõeseks. Neid tõendeid ei muuda

lubamatuks ega ebausaldusväärseks ka see, et R.F ei kutsutud kalade mõõtmise ja loendamise juurde. R.F-i mittekutsumine

oli tingitud sellest, et kalad loendati ja mõõdeti OÜ F kui kala ostja suhtes toimunud väärteomenetluses. Samuti tuleb

arvestada, et värske kala on kiiresti riknev kaup, mis vajas kiiret käitlemist.

2.2 Kalade loendamise protokolli kohaselt oli OÜ F kaubikust leitud R.F-i püütud kala hulgas koha kokku 3502 isendit

kaaluga 692 kg, sh mõõdulist koha 954 isendit kaaluga 227 kg ja alamõõdulist koha kokku 2548 isendit kaaluga 465 kg.

Kala on võimalik mõõta mitmeti - ninamiku tipust sabauime keskmiste kiirte alguseni või ninamiku tipust kuni sabauime

lõpuni. Keskkonnaministri 16. augusti 2007. a määruse nr 52 § 1 kohaselt oli Lämmijärvel 1. septembrist 31. detsembrini

2007 keelatud püüda koha, mille pikkus ninamiku tipust, suu suletud, kuni sabauime keskmiste kiirte alguseni on väiksem

kui 30 cm või pikkus ninamiku tipust, suu suletud, kuni sabauime lõpuni väiksem kui 35 cm.

Sündmuskoha vaatlusprotokollis ega kalade loendamise protokollis pole fikseeritud, kumba mõõtemetoodikat kasutati, s.t

millist kala pikkust protokollid kajastavad. Protokollid koostanud tunnistaja A. K. võttis kohtuistungil õigeks, et tegemist on

tema eksimusega protokollide koostamisel. Samas kinnitas tunnistaja A. K., et kalade loendamise protokollis fikseeritud

mõõtude näol on tegemist kala üldpikkusega, s.o mõõduga ninamiku tipust kuni sabauime lõpuni. Maakohtu hinnangul

puudub igasugune alus tunnistaja selles väites kahelda. Kuna kalade loendamise akti kohaselt oli kokku 2548 koha pikkus

alla 35 cm, tuleb need kalad lugeda alamõõdulisteks. Keskkonnaministri 16. augusti 2007. a määruse nr 52 § 2 kohaselt oli

võrgupüügil lubatud alamõõdulise koha kaaspüük kuni 30% arvulisest kohasaagist. Seega oli R.F-i poolt ebaseaduslikult

püütud alamõõduliste kohade koguseks 2262 isendit, mille pikkus mõõdetuna ninamiku tipust kuni sabauime lõpuni oli

väiksem kui 35 cm.

2.3 Vabariigi Valitsuse määruse nr 275 lisa 1 kohaselt on ühe alamõõdulise koha hüvitamise määraks 150 krooni. Seega

tekitas R.F oma tegevusega looduskeskkonnale kahju 339 300 krooni (2262x150=339 300). Kuivõrd nimetatud summa

ületab tunduvalt 2007. a kehtinud palga alammäära 3600 krooni kümnekordse määra, siis põhjustas süüdistatav oma

tegevusega looduskeskkonnale olulise kahju.

2.4 Täidetud on ka KarS § 361 ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis, sest süüdistatav tegutses alamõõdulist kala püüdes

tahtlikult.

2.5 Süüdistuses R.F-ile ette heidetud alamõõdulise kala müük ja seega ka KPS § 20 lg 6 p 1 rikkumine on küll tõendatud,

kuid see rikkumine pole põhjuslikus seoses KarS § 361 lg-s 1 ette nähtud koosseisulise tagajärjega ning tuleb seetõttu

süüdistusest välja jätta.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R.F-i kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus, leides, et maakohus ei ole tõendite hindamisel vigu teinud ega õiguse kohaldamisel eksinud, märkis muu

hulgas järgmist.

4.1 Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid, puudub kahtlus, et J. L.-i kaubikust leitud kala puhul oli tegemist üksnes

selle sama kalaga, mis oli eelmisel õhtul ostetud R.F-ilt, kes püüdis selle süüdistuses märgitud ajavahemikul.

4.2 Nii sündmuskoha vaatlusprotokoll kui ka kalade loendamise protokoll on käesolevas kriminaalasjas tõenditena

kasutatavad. Mõõtemetoodika puudumine nendes protokollides ei ole käesoleval juhul selline menetlejapoolne rikkumine,

millega kaasneks protokollide tõenditena kõrvale jätmine. Protokollide puudulikkusest tingitud kahtlus küsimuses, millist

mõõtemetoodikat kalade loendamisel kasutati, on kõrvaldatav protokollid koostanud tunnistaja A. K. ütlustega

menetlustoimingu käigu kohta.

Ringkonnakohus möönis, et nii sündmuskoha vaatlusprotokollis kui ka kalade loendamise protokollis puudub otsene viide

kasutatud mõõtemetoodikale - s.t sellele, kas kohade mõõtmisel on aluseks võetud pikkus ninamiku tipust kuni sabauime

keskmiste kiirte alguseni või ninamiku tipust kuni sabauime lõpuni. Samas on sündmuskoha vaatlusprotokollis märgitud, et

"Kaubikus olnud värske koha hulgas visuaalsel vaatlusel lubatust väiksemaid isendeid (koha alammõõt Peipsi järves 35 cm

mõõdetuna ninamiku tipust sabakiirte lõpuni)". Kuigi eeltoodust ei nähtu otseselt, et mõõtmise aluseks oleks olnud koha

pikkus ninamiku tipust sabauime lõpuni, viitab menetleja kõnealune märge siiski sellele, et toimingu läbiviimist, s.t kalade

mõõtmist ja kaalumist, peeti vajalikuks, kuna ilmnes kahtlus, et kaubikus olnud isendid ei vasta nõudele, mille kohaselt võib

koha pikkuseks ninamiku tipust sabauime lõpuni olla 35 cm või enam. Eeltoodust nähtub muu hulgas viide kasutatud

mõõtemetoodikale, mida on menetleja kohtuistungil kinnitanud. Tähtsust ei ole sellel, et osutus mõõtemetoodikale sisaldub

sündmuskoha vaatlusprotokollis, mitte kalade loendamise protokollis, sest sündmuskoha vaatlusprotokollis on olemas viide

ka asjaolule, et kalade mõõtmise ja kaalumise kohta on koostatud eraldi protokoll.

Riigikohtu praktikas (nt otsused asjades nr 3-1-1-47-08 ja 3-1-1-73-08) on asutud seisukohale, et menetleja ülekuulamine

tunnistajana on lubatud menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks ehk

uurimistoimingu käiku puutuvate küsimuste osas. Sellest tulenevalt asus ringkonnakohus, hinnates kogumis sündmuskoha

vaatlusprotokolli ja kalade loendamise protokolli ning A. K. ütlusi, seisukohale, et kohade mõõtmise aluseks on võetud

mõõt ninamiku tipust kuni sabauime lõpuni.

Lähtudes eeltoodust, leidis ringkonnakohus, et olulise kahju tuvastamisel tuleb lähtuda Keskkonnainspektsiooni

looduslikule taimestikule ja loomastikule tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramise aktist, mille kohaselt on keskkonnale

2262 alamõõdulise koha ebaseadusliku püügiga tekitatud kahju suuruseks kohta 339 300 krooni.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R.F-i kaitsja M. Sikut, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja R.F-i õigeksmõistmist.

Kassaatori hinnangul ei ole ringkonnakohus analüüsinud tõendeid küllaldase põhjalikkusega, on jätnud kõrvaldamata

nendes sisalduvad vasturääkivused ega ole tõlgendanud tekkinud kahtlusi süüdistatava kasuks, rikkudes nii süütuse

presumptsiooni põhimõtet. Kohade mõõtmine kui menetlustoiming ei ole vaatlusprotokollis ja kalade loendamise

protokollis nõuetekohaselt fikseeritud. Protokollides puuduvad olulised parameetrid, mille alusel saaks usaldusväärselt

tuvastada nendesse kantud andmete õigsust. Sellise puuduse kõrvaldamine menetlustoimingut läbi viinud isiku

kohtuistungil antud ütlustega on lubamatu. Kaitsja hinnangul on kalade loendamise akt kohtukõlbmatu tõend.

6. Kassatsioonivastuses palub prokurör Ene Timmi jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Prokurör leiab, et kohtute poolt otsuse tegemisel aluseks võetud tõendid on lubatavad ja nõustub nende pinnalt tehtud

järeldustega. Samuti on prokurör seisukohal, et just vaatlusprotokolli ja kalade loendamise protokolli koostanud isiku

ristküsitlemine kohtuistungil on andnud võimaluse veenduda teiste tõendite (s.o eelnimetatud protokollide) tõelevastavuses.

Varasem kohtupraktika on korduvalt käsitlenud lubatavana menetleja ülekuulamist kriminaalasja uurimise käiku

puudutavates küsimustes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, nagu tuleks Keskkonnainspektsiooni 11. septembri 2007. a sündmuskoha

vaatlusprotokoll ja sellele lisatud kala loendamise protokoll lugeda käesolevas kriminaalasjas kohtukõlbmatuteks tõenditeks.

8. Esmalt märgib kolleegium, et üldjuhul ei ole keelatud kasutada kriminaalmenetluses tõendina selliseid tõendeid, mis on

kogutud mingis muus menetluses. Erandina võib menetleja kriminaalmenetluse-välise toiminguga kogutud tõendi

kasutamine olla lubamatu siis, kui selle saamisel ei ole järgitud KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi või

teatud kriminaalmenetluslikke garantiisid, näiteks PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust mitte olla

sunnitud aitama kaasa enda või oma lähedaste poolt toime pandud kuriteo tõendamisele (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-57-07, p-d 14-17). Lisaks peab ka väljaspool

kriminaalmenetlust kogutav tõend olemuslikult paigutuma mõne KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendi vormi alla. Eelmärgitu

ei tähenda mõistetavalt seda, nagu ei peaks menetleja kriminaalasja raames tõendeid kogudes lähtuma üksnes sellest

menetlustoimingute kataloogist, mis on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustikus.

Kuna väärteomenetluses järgitakse tõendite kogumisel valdavalt kriminaalmenetluse sätteid (VTMS § 31 lg 1), siis saab

väärteomenetluse nõuete kohaselt kogutud tõendit pidada kriminaalmenetluses lubamatuks vaid väga erandlikel juhtudel.

11. septembril 2007. a väärteomenetluses koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll on käsitatav uurimistoimingu - täpsemalt

sündmuskoha vaatluse - protokollina KrMS § 63 lg 1 mõttes ja kala loendamise protokoll sündmuskoha vaatlusprotokolli

lisana KrMS § 148 tähenduses. Selle tõendi kogumine ei olnud vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega, samuti

vastab 11. septembri 2007. a vaatlusprotokoll KrMS § 87 nõuetele. Vaatlusprotokollis on muu hulgas märgitud

alamõõduliste kohade arv, asjaolu, et kalade mõõtmisel kasutati taadeldud joonlauda ja mõõdulinti, samuti see, et kala

mõõtmise ja kaalumise kohta on koostatud eraldi protokoll. Seetõttu ei muuda kriminaalmenetluse-väline päritolu kõnealust

tõendit käesolevas asjas lubamatuks.

9. Sarnaselt maakohtu ja ringkonnakohtuga ei jaga ka Riigikohus kaitsja arvamust, et ebatäpsused kalade mõõtemetoodika

kirjeldamisel muudavad 11. septembri 2007. a sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sellele lisatud kalade loendamise protokolli

kohtukõlbmatuks tõendiks.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et vaatlusprotokollis sisalduv tekst "(Koha alammõõt Peipsi järves 35 cm mõõdetuna

ninamiku tipust sabakiirte lõpuni)" koostoimes kohtus tunnistajana üle kuulatud kohtuvälise menetleja ametniku A. K.

ütlustega võimaldab piisava tõsikindlusega järeldada, et vaatluse käigus mõõdeti kalu ninamiku tipust kuni sabauime

lõpuni, mitte aga sabauime keskmiste kiirte alguseni. Seejuures kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, et KrMS

§ 66 lg 2 ei välista menetleja ametniku ülekuulamist tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-47-08, p 10). Käesolevas kriminaalasjas kuulatigi

A. K. tunnistajana üle mitte tõendamiseseme asjaolude, vaid kalade mõõtmise protseduuri osas.

10. Kassaatoriga ei saa nõustuda ka selles, nagu oleksid kohtud jätnud tõendid nõuetekohaselt analüüsimata ja rikkunud

KrMS § 7 lg-s 3 sätestatut. Kolleegiumi hinnangul on kohtuotsuste põhistused piisavad ja kohtu siseveendumuse

kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei saa käesolevas asjas rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mis tuleks tõlgendada

R.F-i kasuks.

11. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. a

otsuse R.F-i KarS § 361 lg 1 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata ning kassatsiooni rahuldamata.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg