3-2-1-174-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-174-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. märts 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Nikolai Bedritski hagi Osaühingu KLAVESTI vastu varalise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-4895

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nikolai Bedritski kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2492 eurot 55 senti (39 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Nikolai Bedritski (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Indrek Sirk

Kostja Osaühing KLAVESTI (registrikood 10022112)

Asja läbivaatamise kuupäev

21. veebruar 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-4895 osas,

millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 15. jaanuari 2010. a otsuse samas tsiviilasjas

osas, millega maakohus mõistis Osaühingult KLAVESTI Nikolai Bedritski kasuks välja

10 420 krooni ja viivise, ning menetluskulude jaotuse osas.

2. Jätta Harju Maakohtu 15. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-4895 jõusse osas, milles

maakohus mõistis Osaühingult KLAVESTI Nikolai Bedritski kasuks välja kahjuhüvitise

10 420 krooni.

3. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada selle

otsuse õiguslikku põhjendust.

4. Lugeda kohtuotsuse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada Nikolai Bedritski hagi Osaühingu KLAVESTI vastu osaliselt.

4.2. Mõista Osaühingult KLAVESTI Nikolai Bedritski kasuks välja 10 420 (kümme tuhat

nelisada kakskümmend) krooni (665 (kuussada kuuskümmend viis) eurot 96 senti).

4.3. Jätta ülejäänud osas Nikolai Bedritski hagi Osaühingu KLAVESTI vastu rahuldamata.

5. Teha menetluskulude jaotuse osas uus otsus, millega jätta poolte menetluskulud kõigis

kohtuastmetes nende endi kanda.

6. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli kassatsioonkaebuselt 10. novembril

2010. a tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nikolai Bedritski ja Tamara Bedritskaja esitasid 11. veebruaril 2008 Harju Maakohtule

hagiavalduse Osaühingu KLAVESTI ja Sergei Abovjani vastu varalise kahju hüvitamiseks.

Maakohus jättis 10. märtsi 2008. a määrusega S. Abovjani vastu esitatud hagi läbi vaatamata hagist

loobumise tõttu, sest S. Abovjan oli surnud 20. detsembril 2007. Maakohus lõpetas 6. oktoobri

2008. a määrusega T. Bedritskaja hagi menetluse ning kinnitas T. Bedritskaja ja Osaühingu

KLAVESTI kompromissi. Maakohus jätkas N. Bedritski hagi menetlemist Osaühingu KLAVESTI

vastu.

Hagiavalduse kohaselt põhjustas kostja töötaja S. Abovjan 18. septembril 2007 liiklusõnnetuse, mille

tagajärjel hävis hagejale kuuluv sõiduauto ning tema abikaasa T. Bedritskaja (edaspidi kannatanu) sai

tervisekahjustusi ning toimetati haiglaravile. Kannatanu viibis statsionaarsel ravil ajavahemikul

18. septembrist 2007 kuni 21. septembrini 2007 ja ambulatoorsel ravil 22. septembrist 2007 kuni

7. oktoobrini 2007. Kannatanu vajas igapäevast tuge, hoolt ja juuresolekut, kuna jalaluu murru tõttu

oli ta liikumisvõimetu. Kannatanu hooldamise ja hageja sõiduauto liiklusõnnetuse käigus hävimise

tõttu ei saanud hageja täita varem sõlmitud töövõtulepingut ja pidi selle üles ütlema. Töövõtulepingu

ülesütlemisega tekkis hagejale kahju 39 000 krooni (bruto). Hageja palus kostjalt välja mõista

saamata jäänud tulu 30 420 krooni ja aja eest kuni hagi esitamiseni viivise 220 krooni ja alates hagi

esitamisest viivise 9 krooni 17 senti päevas.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et temalt kahjuhüvitist

nõudes põhjustab hageja ise teadlikult kostjale varalist kahju. Liiklusõnnetusega tekitati kahju ka

kostjale, sest tema liikluskindlustuse makset suurendati ning ta pidi tegema kulutusi avariis osalenud

sõiduauto remondiks. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, mil määral vajas kannatanu kodusel ravil

viibimise ajal alalist hoolitsemist. Töövõtulepingu tingimused on vastuolulised. Hageja vanust

arvestades on kaheldav, kas ta oleks olnud võimeline tähtajaks kvaliteetselt tegema lepinguga võetud

tööd. Hageja ja tellija töövõtuleping on näiline tehing.

3. Harju Maakohus rahuldas 15. jaanuari 2010. a otsusega hagi täielikult ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kahjuhüvitise 30 420 krooni, aja eest kuni hagi esitamiseni viivise 220 krooni ja viivise

9 krooni 17 senti päevas alates 9. veebruarist 2008 kuni kahju hüvitamiseni. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda.

Hageja töövõtulepinguga on tõendatud, et hagejal oli kokku lepitud 180 valuvormi valmistamine

ajavahemikus 17. septembrist 2007 kuni 10. novembrini 2007, kokku tasuga 39 000 krooni (bruto).

Liiklusõnnetus juhtus üks päev pärast töövõtulepingu sõlmimist. Hageja ei saanud liiklusõnnetuse

tõttu asuda töövõtulepingut täitma, sest tema abikaasa sai vigastusi ja vajas pärast liiklusõnnetust iga

päev abi. Hageja ütles töövõtulepingu põhjendatult üles, see oli otseses põhjuslikus seoses

liiklusõnnetusega. Seega hagejal jäi saamata tulu 30 420 krooni (39 000 krooni - tulumaks). Kostja ei

ole tõendanud, et hageja ei oleks saanud töövõtulepingus kokkulepitud tasu, kui kostja töötaja ei

oleks liiklusõnnetust põhjustanud. Tõendatud ei ole ka asjaolu, et hagejaga sõlmitud töövõtuleping on

näiline. Asjakohatud on kostja viited hageja vanuse kohta. Isiku töövõime sõltub isiku võimega teha

tööd, mitte tema vanusest.

Kostja põhjendused, et kahju vähendamiseks oleks hageja võinud võtta hooldaja, ei ole asjakohased.

Kostjal on kohustus hüvitada hagejale tekkinud kahju olenemata sellest, kes isikut hooldab, st kas

pereliige või vajaliku väljaõppega palgaline töötaja. Kostja ei ole tõendanud, et arsti arvates oleks

hageja abikaasa saanud ise liikuda. Liiklusõnnetuses saadud vigastused ei piirdunud jala külgmise

pekse murruga, vaid sellele lisandus keha põrutus, valu rindkeres ja hingamisraskused, mille kohta

tehtud uuringud on loetletud kannatanu haigusloo väljavõttes.

Hagejal jäi abikaasa eest hoolitsemise vajaduse tõttu tulu saamata osas, mille ta oleks saanud

töövõtulepingut täites. Kui liiklusõnnetust ei oleks toimunud, ei oleks tekkinud hagejal vajadust

abikaasa eest hoolitseda ja ta oleks saanud täita töövõtulepingut. Seega on kahju tekkimine

põhjuslikus seoses kostja töötaja tegevusega, kelle tekitatud kahju eest vastutab tööandja (kostja).

Kostja tekitas hagejale saamata jäänud tuluna kokku 30 420 krooni varalist kahju. Selle kahju peab

kostja hagejale hüvitama kahju põhjustanud isiku tööandjana VÕS § 1054 lg 1 järgi. Kuivõrd kostjal

on kohustus hüvitada kahju, on hagejal õigus nõuda kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgi

ka viivist. Kuna kostja keeldus 14. jaanuaril 2008 kahju hüvitamast, tuleb see kuupäev lugeda viivise

arvutamise alguseks. Kostja ei ole viivise arvestusele vastu vaielnud.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale osas, millega temalt mõisteti välja

20 000 krooni. Ta palus teha uue otsuse, millega jätta hageja nõuded rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt hindas maakohus tõendeid valesti. Kui töövõtuleping oli tõeline, oleks

hageja pidanud kahju vähendamiseks kasutama kannatanu eest hoolitsemisel kõrvalist abi. Hageja ei

ole põhjendanud, miks ta ei kasutanud kellegi teise abi. Ka pole hageja tõendanud, et kannatanu vajas

abi. Lisaks on maakohus jätnud arvestamata, et tööl käies oleks hageja teinud lisakulutusi

nt transpordile. Kannatanu ambulatoorne ravi lõppes enne töövõtulepingu tähtpäeva saabumist. Seega

on arusaamatu, miks ei saanud hageja vähemalt nendel päevadel töövõtulepingut täita. Hageja ei ole

tõendanud, et ka sellel ajal oli tööülesannete täitmine võimatu ja kostja on talle kahju põhjustanud.

Kostja ei ole kahju tekitamises süüdi või pole süüdi kogu sissenõutava kahju tekitamises. Kostja pole

süüdi ka selles, et hageja ei saanud töövõtulepingut täita. Kuna kannatanu kips eemaldati

17. oktoobril 2007 ja ambulatoorne ravi lõppes 7. novembril 2007, taastus kannatanu liikumisvõime

neist ühel või teisel ajal ning hooldajat poleks enam vaja olnud. Seega tulnuks hagejal tasuda

hooldaja tasu 26 päeva eest, s.o kokku 11 300 krooni, või 50 päeva eest, s.o kokku 21 700 krooni.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. oktoobri 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi kohaldas maakohus valesti VÕS-i 53. peatüki sätteid lepinguväliselt

tekitatud kahju hüvitamise kohta. Maakohus ei arvestanud VÕS § 127 lg-s 2 sätestatut.

Lepinguväliselt kahju tekitamisest tulenevaid kohustusi reguleerivate sätete eesmärk ei ole kaitsta

liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku hooldajat saamata jäänud töötasu eest, mis tekkis kannatanu

hooldamise vajaduse tõttu. Seega ei ole hagi rahuldamiseks õiguslikku alust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada.

Hageja leidis kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 651 lg-t 1, sest kuigi kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt, tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ka ulatuses, mille

peale ei olnud apellatsioonkaebust esitatud. Ringkonnakohus ei ole otsust põhjendanud ning on

tuginenud üllatuslikele asjaoludele. Kostja ei ole tuginenud ega kohtud juhtinud poolte tähelepanu

VÕS § 127 lg-le 2. Hagejal ei ole olnud võimalust esitada oma väiteid selle kohta, kas lepinguvälise

kahju hüvitamise eesmärk on kahju hüvitamine. Hagejal on õigus saada kahjuhüvitist. Hageja ei oleks

pidanud palkama hooldajat, kuna abikaasa ülalpidamiskohustus tuleneb perekonnaseadusest.

Abikaasa ülalpidamiskohustust täitva isiku saamata jäänud tulu on samaväärne kannatanu saamata

jäänud tuluga, sest see oleks olnud perekondlik tulu.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse

osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 420 krooni ja jaotas menetluskulud.

Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid täiendada tuleb

ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kahjuhüvitise 10 420 krooni, tuleb TsMS § 691 p 5 järgi jätta jõusse maakohtu otsus. Kooskõlas

TsMS § 689 lg-ga 21 märgib kolleegium kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse otsuse

resolutsiooni. Menetluskulud tuleb jätta kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda.

10. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus

rahuldas hageja nõude kostja vastu ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise

10 420 krooni. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse. Ta märkis apellatsioonkaebuses, et tunnustab

maakohtu otsust osas, millega temalt mõisteti hageja kasuks välja 10 420 krooni. Kostja tasus

apellatsioonkaebuselt riigilõivu 4000 krooni, arvestades tsiviilasja hinnaks 20 000 krooni. Järelikult

vaidlustas kostja apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus mõistis

temalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 20 000 krooni ja viivise. Kuna kostja ei vaidlustanud

maakohtu otsust osas, millega temalt mõisteti hageja kasuks välja kahjuhüvitis 10 420 krooni, jõustus

maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt. Selles osas maakohtu otsust

tühistades ületas ringkonnakohus apellatsiooni piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1.

Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2

ja § 692 lg 4 esimese lause järgi, mistõttu tuleb eelnimetatud osas ringkonnakohtu otsus tühistada

sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendustest (vt ka Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 14).

11. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et ringkonnakohus rikkus VÕS § 127 lg-t 2 kohaldades

TsMS § 652 lg-t 9 ning § 436 lg-d 3 ja 4. VÕS § 127 lg 2 järgi ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles

kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju

hüvitamise kohustus tekkis. Hinnangu andmine selle sätte järgi on õiguse kohaldamise, mitte

asjaolude tuvastamise küsimus. Kohus ei ole otsust tehes TsMS § 436 lg 7 järgi seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-07, p 15).

Ringkonnakohus ei ole TsMS § 652 lg 8 järgi seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.

Seega võis ringkonnakohus iseenesest kohaldada VÕS § 127 lg-t 2 sõltumata poolte esitatud

õiguslikest põhjendustest.

12. Täpsustada tuleb ringkonnakohtu seisukohta, et hagi rahuldamise välistab VÕS § 127 lg-s 2

sätestatu. Hageja palus kostjalt kahjuhüvitisena välja mõista saamata jäänud tulu, mida ta oleks

saanud, kui ta ei oleks pidanud hooldama oma abikaasat, kes sai kostja töötaja põhjustatud

liiklusõnnetuses tervisekahjustusi ja kehavigastusi.

Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb

kahjulikust tagajärjest (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1, 2, 3 ja 5), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk

VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS-i 7. peatüki sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude

ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (VÕS §-d 129-132) (vt Riigikohtu 26. septembri

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Vaidlusaluse asja lahendamiseks on oluline

VÕS § 130, mis piirab hüvitusnõudeid isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamise

korral (VÕS § 1045 lg 1 p 2). VÕS § 130 lg 1 järgi hüvitatakse kahjustatud isikule kehavigastuse või

tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kulud, sh vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning

täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetulekute vähenemisest ja edasiste

majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. See säte võimaldab kahjustamisest tekkinud

kulusid ja töövõimetusest tekkinud kahju nõuda üksnes kahjustatud isikul, st isikul, kellele tekitati

kehavigastus või muu tervisekahjustus. Seadus ei näe ette isiku tervise kahjustamise või

kehavigastuse tekitamise korral teise isiku õigust nõuda talle sama juhtumiga tekitatud varalise kahju

hüvitamist. Järelikult oleks maakohus pidanud hagi jätma rahuldamata VÕS § 130 lg-st 1 tulenevalt.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima ka

lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi

ulatust kohus hindab. Ringkonnakohus ei märkinud, missuguse sätte kaitse-eesmärgi ulatust ta

hindas.

13. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus, tühistades maakohtu otsuse, jättis

mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse osalise

tühistamise ja maakohtu otsuse osalise jõustumise tõttu muudab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese

lause alusel menetluskulude jaotust. Kolleegium leiab, et hagi ja kassatsioonkaebuse osalise

rahuldamise tõttu on TsMS § 163 lg 1 järgi põhjendatud jätta poolte kõigis kohtuastmetes kantud

menetluskulud poolte endi kanda.

14. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel hagejale tagastada. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest

OÜ Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli. Hageja on TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et

kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Sirk ja

Saareväli.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu