3-4-1-11-10 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele asjas

nr 3-4-1-11-10

1. Nõustun otsuse põhjenduste I osaga. Otsuse resolutsiooniga nõustun osas, milles resolutsioon on

seotud otsuse põhjenduste I osaga. Ma ei nõustu otsuse põhjenduste II osaga ja otsuse

resolutsiooniga osas, milles resolutsioon on seotud otsuse põhjenduste II osaga. Arvan, et

õiguskantsleri taotlus tulnuks rahuldada osaliselt ja Tallinna Linnavolikogu 10. veebruari 2005. a

määrusega nr 13 kinnitatud "Perekonna sissetulekust mittesõltuvate sotsiaaltoetuste maksmise korra"

punktid 3.1, 3.2 ja 3.5 tulnuks tunnistada põhiseaduse vastaseks osas, millest tulenevalt on toetuse

saamiseks nõutav mõlema lapsevanema olemasolu.

2. Tallinna Linnavolikogu 10. veebruari 2005. a määrusega nr 13 kinnitatud korra punktid 3.1, 3.2 ja

3.5 on minu arvates sõnastatud õigusselgelt. Nendest sätetest tuleneb ühemõtteliselt, et sünnitoetuse

saamiseks peavad lapsel olema mõlemad vanemad. Minu arvates möönab otsuse punktis 71 nende

sätete sõnastuse sellist ühemõttelisust ka kolleegiumi enamus.

3. Ma ei pea võimalikuks tõlgendust, mille tagajärjel sätte sõnastus ja sättele tõlgendamisega antud

sisu (õigusnorm) on risti vastupidised. Tõlgendamise tagajärjel ei tohi kujuneda olukorda, kus

õigusakti lugeja näeb üht, kuid Riigikohtu otsusest tulenevalt peab nägema seda, mis oma silmaga

nähtule on risti vastupidine.

Arvan, et sellised tõlgendused võivad külvata õigusselgusetust ja eksitada inimesi mõistlike

käitumisvariantide valikul. Inimesele ei saa ette heita seda, et ta käitumisvariantide valikul juhindus

grammatiliselt selgest sättest ega osanud arvata, et ta sellisest sättest juhindumiseks peab veel otsima

Riigikohtu lahendit, mis ehk on andnud sättele vastupidise sisu.

Kolleegiumi enamus ongi valinud eelkirjeldatud tõlgendusvõtte ja omistanud vaidlusalustele sätetele

sisu, mida õigusakti tekstist ei saa kuidagi välja lugeda. Arvan, et kolleegiumi enamus ületas

tõlgendamise piire ja lõi uue, vaidlusalusest normist sisult erineva õigusnormi.

4. Panen end praeguses asjas vaidlustatud sätteid lugeva üksikvanema olukorda. Lähtun tõsiasjast, et

Riigikohtu tõlgendused ei kajastu õigusaktide andmebaasides nende sätete juures, mida Riigikohus

põhiseaduse vastaseks ei tunnistanud, ja et keskmine inimene ei ole kursis Riigikohtu lahenditega ega

pea eeldama, et Riigikohtu lahend tõlgendab sätet risti vastupidiselt, kui sättes eneses kirjas on.

Üksikvanemana saaksin nendest sätetest enne Riigikohtu otsust aru nii, et üksikvanemal pole õigust

saada sünnitoetust. Ka pärast Riigikohtu otsust, seda otsust lugemata, oleks minu arusaam nendest

sätetest samasugune.

5. Möönan, et praeguses asjas ei pruugi tõlgendamise piiride ületamine kaasa tuua kahjulikke

tagajärgi vaidlustatud sätteid lugevale isikule, kes siiski soovib toetust saada. Nimelt väidab Tallinna

Linnavolikogu, et vaidlustatud sätete rakenduspraktika on selline, et toetust saab ka üksikvanem, kes

toetust taotleb. Välistada ei saa aga seda, et mõni vaidlustatud sätteid lugev üksikvanem, kes usub

õigusaktis õigusselgelt kirjapandut, arvab, et tal puudub õigus toetusele ja jätab toetuse taotlemata.

6. Mind teeb murelikuks see, et kohtukoosseisu enamuse valitud tõlgendamisvõtte kasutamise

jätkumine võib kaasa tuua olukorra, kus isik ei julge isegi õigusakti selgelt sõnastatud sätete järgi

iseseisvalt ühtegi sammu astuda, ehk olukorra, kus isik ka ühemõtteliselt sõnastatud sätete puhul

igaks juhuks (kindluse mõttes) pöördub juristi poole, kellelt ta eeldab Riigikohtu praktikaga kursis

olekut. Vaevalt oleks sellise olukorra loomine kooskõlas Põhiseaduse § 13 lg-ga 2.