3-4-1-15-10 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-15-10

Otsuse kuupäev

3. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks

Kohtuasi

Raivo Paala taotlus tuvastada, et isikul puudub Eesti

õigussüsteemis tõhus õiguskaitsevahend õigusnormi

põhiseaduspärasuse kontrolliks, kui seda õigusnormi

kohaldatakse tema suhtes kohtuvälises menetluses;

alternatiivselt taotlus selgitada, kas isikul on võimalik

olukorras, kus tema põhiõigusi soovitakse kohtuvälises

menetluses piirata, pöörduda kohtusse sellise piirangu

proportsionaalsuse kontrollimiseks ja seeläbi saavutada "oma

kohtuasi" PS § 15 esimese lause tähenduses

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Raivo Paala taotlus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raivo Paala esitas Riigikohtule 6. oktoobril 2010 individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve

taotluse, milles ta palub tuvastada, et isikul puudub Eesti õigussüsteemis tõhus õiguskaitsevahend

õigusnormi põhiseaduspärasuse kontrolliks, kui seda õigusnormi kohaldatakse tema suhtes

kohtuvälises menetluses. Alternatiivselt palub R. Paala selgitada, kas isikul on võimalik olukorras,

kus tema põhiõigusi soovitakse kohtuvälises menetluses piirata, pöörduda kohtusse sellise piirangu

proportsionaalsuse kontrollimiseks ja seeläbi saavutada "oma kohtuasi" PS § 15 esimese lause

tähenduses.

2. R. Paala taotlus saabus Riigikohtusse 8. oktoobril 2010, kuid sellelt puudus esitaja allkiri.

Allkirjastatud taotlus saabus Riigikohtusse 3. novembril 2010.

TAOTLUSE ESITAJA PÕHJENDUSED

3. R. Paala soovib esitada halduskohtule kaebuse vahetult maksukorralduse seaduse sätete peale, mis

kehtestavad liialt ulatusliku kaasaaitamiskohustuse (MKS § 56) ja liialt kitsa vaikimisõiguse (MKS §

64 lg 1 p 6) (MKS sätted). Selle kaebusega soovib ta hoida ära põhiõiguste rikkumise

(PS § 22 lg 3, PS § 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon)

artikkel 8, konventsiooni artikkel 6), mis MKS sätete kohaldamine tulevikus võib põhjustada.

4. Kui vahetult MKS sätete peale kaebuse esitamine ei ole võimalik, siis soovib R. Paala pöörduda

halduskohtusse, et kontrollida tema suhtes kavandatava põhiõiguste piirangu proportsionaalsust.

Teisisõnu soovib ta vaidlustada mingit maksumenetluses kavandatavat toimingut/akti, mille

arutamisel saaks ta ennetavalt väita ka MKS sätete vastuolu põhiseadusega. Sellise kaebuse esitamise

õigus tuleneb tema hinnangul EIK 14. septembri 2010. aasta otsusest Sanoma Uitgevers vs. Holland.

5. R. Paala ei täpsusta, millist konkreetset põhiõiguste tulevast rikkumist ta soovib ära hoida. Taotluse

punktis 1 on ta märkinud, et taotlus on esitatud Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevate isikute

huvides.

6. Taotluse esitaja leiab, et tal kas ei ole õigust punktides 4 ja 5 kirjeldatud sisuga kaebusi kehtiva

õiguse kohaselt kohtule esitada või on juba ette teada, et sellise sisuga kaebused pigem ei ole edukad.

Tal puudub seetõttu tõhus õiguskaitsevahend (menetlus) oma põhiõiguste (PS § 22 lg 3, § 26,

konventsiooni artikkel 6) kaitseks.

7. R. Paala taotleb, et Riigikohus tunnistaks punktides 4 ja 5 nimetatud õiguskaitsevahendite

puudumise vastuolus olevaks konventsiooni ja selle kohaldamise värskema praktikaga ja

põhiseadusega. Sisuliselt taotleb R. Paala seda, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistataks

sellise ennetava õiguskaitsevahendi puudumine, mis võimaldaks tal hoida ära väidetavalt

põhiseadusega vastuolus oleva õigusakti kohaldamisega tulevikus põhjustatav põhiõiguste rikkumine.

8. Kui Riigikohus peaks siiski arvama kas PS § 15 "oma kohtuasja" laiema tõlgenduse tõttu või muul

põhjusel, et R. Paalal on ikkagi halduskohtus võimalik nõuda kas 1) vahetult maksukorralduse

seaduse sätete ennetavat põhiseadusvastaseks tunnistamist, 2) mingi kaebuse esitamist, mille käigus

ta saaks nõuda ka maksukorralduse seaduse põhiseadusvastasust või 3) sellise õiguskaitsevahendi

puudumise põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist, mis ei võimalda tal esimest või teist nõuet

esitada, siis peab Riigikohus andma halduskohtule selged menetlussuunised. Neist peab nähtuma,

kuidas halduskohus peab R. Paala ebatavalisi nõudeid menetlema. Suuniste andmise kohustus tuleneb

EIK 10. septembri 2010. aasta otsusest kohtuasjas McFarlane vs. Iirimaa ja 14. septembri 2010. aasta

otsusest kohtuasjas Subicka vs. Poola.

9. R. Paala märgib, et tõhusaks õiguskaitsevahendiks ei saa pidada seda, kui Riigikohus üksnes

nendib, et tõhusa ennetava õiguskaitsevahendi puudumise saab ta tõstatada halduskohtus. Täiendavalt

sunnib R. Paala arvates asja menetlema ka riigi kõrgeima kohtu kohustus kõrvaldada õiguslikke

ebaselgusi (vt eelmises punktis viidatud EIK otsus kohtuasjas Subicka vs. Poola, p 48). Praegu on

just nimelt ebaselge, kus ja kuidas tal oleks võimalik oma õigusi kaitsta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. R. Paala eesmärk on kolleegiumi hinnangul, et maksukorralduse seaduses (MKS) liialt ulatusliku

kaasaaitamiskohustuse (MKS § 56) ja liialt kitsa vaikimisõiguse (MKS § 64 lg 1 p 6) kehtestavad

sätted tunnistataks põhiseadusega vastuolus olevateks ja seda enne, kui maksuhaldur neid tema suhtes

kohaldab (vt sellega seoses ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. juuni

2010. aasta määrus kohtuasjas 3-4-1-3-10). Selle eesmärk on ära hoida talle PS § 22 lg-s 3 antud

põhiõiguse (õigus keelduda enda ja oma lähedaste vastu tunnistamisest) rikkumine nende sätete

tulevase kohaldamisega maksuhalduri poolt.

11. R. Paala on pöördunud Riigikohtu poole, kuna tal ei ole võimalust kasutada kindlaid tema

eelistustele vastavaid õiguskaitsevahendeid, et hoida ära põhiõiguste rikkumisi, mida põhjustaks see,

kui maksuhaldur kohaldaks tema suhtes põhiseadusega väidetavalt vastuolus olevat MKS § 56 ja

MKS § 64 lg 1 p 6. Niisuguse võimaluse puudumine on R. Paala arvates vastuolus põhiseaduse ja

konventsiooniga.

12. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses (PSJKS) ei sätestata võimalust esitada

Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma

põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud

tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda,

kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja

tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat

kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata

sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust

kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata

(vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (RKPSJK) 7. detsembri 2009. aasta määrus

kohtuasjas 3-4-1-22-09, punkt 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Eeltoodust lähtudes on Riigikohus

pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole

olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest.

13. PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt on isikul õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu

õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist "oma kohtuasja läbivaatamisel". Sellest

tulenevalt saab isik taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh

kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles

vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kui isiku arvates piirab mingi kohtumenetluse norm

põhiseadusvastaselt tema õigusi, näiteks õigust tõhusale õiguskaitsele, saab ta kohtult taotleda, et

viimane jätaks konkreetse kohtuasja menetlemisel selle normi kui põhiseadusvastase kohaldamata.

PS § 15 lg 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseadusvastaseks mis tahes seaduse,

muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil

põhiseadusega vastuolus. PS § 152 lg-s 1 sätestatakse, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel

kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Nendest

sätetest tulenevalt peab kohus kas isiku taotlusel või omal algatusel tunnistama asjassepuutuvas osas

põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa

isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlus Riigikohtus (PS § 152 lg 2; PSJKS § 4 lg 3).

14. Riigikohtu senises praktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus kohus on kohtuasja menetlusse

võtmisel või selle menetlemise käigus tunnistanud põhiseadusvastaseks ja jätnud kohaldamata

protsessinormi, mis on piiranud isiku õigust tõhusale õiguskaitsele (vt nt RKPSJK 25. märtsi

2004. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-04; 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-20-07 ja Riigikohtu

üldkogu (RKÜK) 16. mai 2008. aasta otsus asjas nr 3-1-1-88-07). Lisaks on Riigikohus asunud

seisukohale, et kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku

menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine

põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu

hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (vt RKÜK 2. juuni 2008.

aasta otsus asjas nr 3-4-1-19-07, punkt 32). Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise

raames – sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel – ulatuslikud võimalused kontrollida

asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased

menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse.

15. Ühtlasi märgib kolleegium, et PS § 15 lg 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja

läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks

tunnistamist ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada

kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. PS § 15 ning § 152

sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse

põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka RKÜK 8. juuni 2009. aasta

otsus asjas nr 3-4-1-7-08, punkt 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral

konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele,

mitte üksnes Riigikohtule.

16. R. Paala leiab esiteks, et tal peab olema õigus esitada vahetult MKS sätete peale ennetav kaebus

halduskohtule. Kolleegium märgib, et kehtivate menetlusseadustike kohaselt sellist võimalust

R. Paalal ei ole. Vastavalt HKMS § 3 lg-le 2 ja PSJKS §-le 2 ei kuulu vahetult õigustloovate aktide

ehk üldaktide peale esitatud kaebuste läbivaatamine halduskohtu pädevusse.

17. Ei PS § 15 lõige 1 ega ka lõige 2 nõua, et isikul oleks võimalik esitada selline kaebus

halduskohtule või Riigikohtule. Kaebus, mis esitatakse kohtule vahetult õigustloova akti peale

selleks, et hoida ära võimalik põhiõiguste rikkumine tulevikus, on sisuliselt abstraktse normikontrolli

taotlus. Võimalust esitada niisugune kaebus ei nõua ka konventsiooni artikkel 34

(vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas Sejdić ja Finci vs. Bosnia

ja Hertsegoviina, punkt 28). Konventsiooni kohaselt ei ole EIK-le võimalik esitada populaarkaebust

selleks, et tõlgendada konventsiooniga tagatud õigusi. Samuti ei anna konventsioon isikutele õigust

vaidlustada mõnd sätet, toimingut või üksikakti üksnes seetõttu, et neile tundub, et need sätted võivad

konventsiooni rikkuda, kuid nendest tulenevad tagajärjed isikuid otseselt ei puuduta. Need järeldused

on kolleegiumi hinnangul ülekantavad ka riigisisesele õiguskaitsevahendite süsteemile. EIK on siiski

tunnustanud isiku õigust pöörduda EIK poole väitega, et õigustloov akt rikub tema õigusi ilma

individuaalsete rakendusaktideta, juhul kui ta on sunnitud oma käitumist muutma kriminaalmenetluse

ähvardusel või kui selle seaduse tagajärjed teda otseselt puudutavad (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu

eespool viidatud otsus kohtuasjas Burden vs. Ühendkuningriik, punkt 34).

18. Niisuguse abstraktse normikontrolli taotluse lubamatust on Riigikohus nentinud ka varem

(vt RKPSJK 10. juuni 2010. aasta määrus kohtuasjas 3-4-1-3-10, punkt 14).

19. R. Paala väidab teiseks, et tal kas ei ole võimalik esitada põhiõiguste rikkumist ennetavat kaebust,

mille läbivaatamisel saaks nõuda ka MKS sätete põhiseadusvastaseks tunnistamist, või et selle

kaebuse menetlusse võtmine või rahuldamine on pigem ebatõenäoline. Seega ei ole tal oma

põhiõiguste kaitseks halduskohtus tõhusat menetlust. Selle menetluse puudumine on vastuolus

konventsiooniga ja PS §-ga 15.

20. Riigikohtule esitatud taotlusest ei nähtu, kas väidetav põhiõiguste rikkumine võiks tulevikus

haldusorgani tegevuse tõttu aset leida või milles see rikkumine võiks seisneda. Sellise rikkumist

ennetava kaebuse jätaks halduskohus kolleegiumi hinnangul menetlusse võtmata. Sellest ei nähtu

nimelt, et vaidlustatud õigusakti kehtimine õiguskorras võiks riivata R. Paala õigusi. Sellise kaebuse

põhjal võib tõdeda, et isikul ilmselgelt ei ole halduskohtusse pöördumise õigust (HKMS § 7).

21. Kui aga R. Paala näitab halduskohtule esitatavas kaebuses ära, kuidas ja millal seaduse tulevane

kohaldamine tema õigusi riivab, siis ei saa välistada, et R. Paalal on kehtiva menetlusseadustiku

alusel võimalik vaidlustada mõni akt või toiming, mis võimaldaks tal nõuda ka MKS § 56 ja

MKS § 64 lg 1 p 6 põhiseaduspärasuse ennetavat kontrolli.

22. R. Paala väitel on maksukorralduse seaduses sätestatud liialt ulatuslik kaasaaitamiskohustus.

Kaasaaitamiskohustus tähendab seda, et isikul on kohustus teatada maksuhaldurile kõik talle

teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust (MKS § 56

lg 1). Maksukohustuslasel on kohustus pidada arvestust selliste asjaolude kohta, anda seletusi, esitada

deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitada neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul (MKS § 56

lg 2). Seda kohustust täpsustavad MKS §-d 57 ja 58. Kaasaitamiskohustus hõlmab ka kohustust mitte

takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel (MKS § 56 lg 3). Praeguse asja jaoks on

oluline üksnes kaasaaitamiskohustuse see aspekt, mis puudutab maksukohustuslase kohustust teatada

maksuhaldurile kõik teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast

tähendust.

23. Kaasaitamiskohustuse asjakohase osa täitmist – enamasti suulise või kirjalikku teabe esitamisega

– nõuab maksuhaldur maksumenetluses korraldusega (vt MKS § 60 lg 2, MKS § 62 lg 4). Revisjoni

käigus võib maksuhaldur esitada ka suulise korralduse (MKS § 79 lg 2).

24. Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud maksuhalduri poolt kaasaitamiskohustuse täitmiseks

esitatud korralduse vaidlustamine põhjusel, et nõutav teave tähendaks enda või oma lähedase vastu

tunnistamist ehk põhjusel, et see korraldus on vastuolus MKS § 64 lg 1 punktidega 5 ja 6 ja PS § 22

lõikega 3. Korralduse vaidlustamisel saab tõstatada ka selle aluseks olevate sätete põhiseaduspärasuse

küsimuse. Välistatud ei ole ka toimingu sooritamisest hoidumise nõue või tegevusetuse kui toimingu

sooritamise nõue HKMS § 6 lg 2 ja riigivastutuse seaduse (RvastS) § 5 alusel, et hoida ära kindla

sisuga korralduse andmine. RvastS § 5 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmata jätmist

või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks

tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal

vaidlustamisel. Samuti ei saa välistada ka HKMS § 6 lg 3 p 3 alusel avalik-õigusliku suhte

kindlakstegemise taotlust. Sellisel juhul paluks isik tuvastada, kas tal on kaasaaitamiskohustus või

vaikimisõigus ja saaks selle käigus vaidlustada MKS vastavas sätted.

25. R. Paala hinnangul on halduskohtusse pöördumine isegi õigusliku võimaluse olemasolul igal

juhul ebatõhus õiguskaitsevahend. R. Paala taotlusest ei selgu, kas ta on selliste kaebustega

halduskohtu poole pöördunud. Kolleegium R. Paala hinnanguga ei nõustu. Sellest, et kohtul ei ole

olnud võimalust kindla sisuga kaebust lahendada, ei saa järeldada, et niisugune kaebus jäetakse

menetlusse võtmata või lahendatakse põhiõiguste kaitse seisukohast ebatõhusal viisil. Kolleegiumil ei

ole võimalik anda halduskohtule ka selgitusi hüpoteetiliste juhtumite lahendamiseks.

26. Lisaks kaasaaitamiskorralduse vaidlustamisele enne selle täitmist on R. Paalal õigus lõplikku

maksuotsust vaidlustades vaidlustada ka menetluslikke rikkumisi. Seda tehes on tal võimalik nõuda

ka MKS sätete põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kui tõendid on saadud maksukorralduse seadust

või PS § 22 rikkudes, siis ei ole võimalik neid kasutada maksumenetluses tõendina tema vastu.

Samuti on R. Paalal võimalik MKS sätete põhiseaduspärasust vaidlustada siis, kui ta on keeldunud

kaasaaitamiskohustuse täitmisest, teda on väärteo korras karistatud maksuhalduri tegevuse

takistamise eest MKS § 154 alusel ja ta on vaidlustanud selle väärteomenetluses tehtud otsuse.

27. Eelnevale lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et kuigi vastastikune teabevahetus ei ole

kriminaal- ja maksumenetluses välistatud, tuleb maksumenetluses kogutud tõendeid

kriminaalmenetluses uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides

(vt RKÜK 17. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-120-03, punkt 17). Kui

maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom

viitab isiku poolt toime pandud kuriteole, on isikul õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile

isegi siis, kui kriminaalmenetlust ei ole veel alustatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi (RKKK)

1. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-39-05, p-d 12–15). Maksumenetluses

kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole aga kriminaalmenetluses

lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses MKS § 64 lg 1 punktide 5 ja 6 vaikimisõigusele

ei tuginenud. Õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest on vastuolus ka see, kui teises menetluses

sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse

kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid

tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (Vt RKKK 1.

juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-39-05, punktid 12–15 ja 22. oktoobri 2007. aasta otsus

kohtuasjas nr 3-1-1-57-07, punktid 14–17).

28. Samuti on R. Paalal võimalik MKS sätete põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks pöörduda

õiguskantsleri poole.

29. Kolleegiumi hinnangul on R. Paalale eelmistes punktides kirjeldatud viisil tagatud piisavalt tõhus

võimalus taotleda kohtulikku kaitset MKS sätete võimalikust põhiseadusvastasusest tingitud

põhiõiguste rikkumise eest. Põhiseaduses sätestatud õiguste kaitse süsteem tervikuna tagab tema

põhiõigustele piisavalt tõhusa kaitse. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et R. Paala taotluse

läbivaatamine ei ole Riigikohtu pädevuses. Lähtudes PSJKS § 11 lg-st 2 tuleb taotlus jätta läbi

vaatamata ja tagastada esitajale.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks