3-2-1-161-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-161-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. märts 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Marek Jamnese hagi Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS

vastu kindlustushüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-19227

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2729 eurot 3 senti (42 700 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Marek Jamnes (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Aktsiaselts INGES KINDLUSTUS (registrikood

10089395), esindaja vandeadvokaat Indrek Veso

Asja läbivaatamise kuupäev

31. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2010. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-08-19227

muutmata, kuid muuta otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS kassatsioonkaebuselt 6. juulil 2010 tasutud

kautsjon 27 (kakskümmend seitse) eurot 29 senti (427 (nelisada kakskümmend seitse) krooni)

riigituludesse.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marek Jamnes (hageja) esitas 15. mail 2008 Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS (kostja) vastu

hagi, milles palus kostjalt välja mõista kindlustushüvitise 42 700 krooni.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt toimus 22. oktoobril 2007 Tallinnas Estonia pst ja Teatri väljaku

ristmikul liiklusõnnetus, kus trollibuss Škoda 15RT (registreerimisnumber 414) sõitis ristmikule ajal,

mil fooris ei põlenud lubav foorituli, ning põrkas kokku hagejale kuuluva ja hageja juhitud

sõiduautoga Mazda 323F (registrinumber 783 TFF), vigastades hageja sõidukit ja põhjustades

hagejale 42 700 krooni suuruse kahju. Sündmuskohal käis ka politsei, kuid kuna trollibussijuht

tunnistas sündmuskohal, et vastutab liiklusõnnetuse tekkimise eest, lahkusid politseitöötajad

sündmuskohalt ja sõidukijuhid vormistasid teate liiklusõnnetuse kohta. Trollibussi osas oli

liikluskindlustusandjaks kostja.

Hageja oli pöördunud enne hagi esitamist kahju hüvitamise nõudega kostja poole, kuid kostja keeldus

13. novembri 2007. a otsusega hagejale kahju hüvitamast. Kostja väitis, et hageja vastutab ise

liiklusõnnetuse põhjustamise eest, sest ta rikkus liikluseeskirja (LE) § 167 nõudeid. Hageja esitas

seepeale kaebuse Kindlustuse Vaidluskomisjonile. Kindlustuse Vaidluskomisjon jättis 30. aprilli

2008. a otsusega kaebuse rahuldamata.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja vastutab ise liiklusõnnetusega

tekitatud kahju eest, sest rikkus LE § 167 nõudeid, kui ei andnud teed trollibussile, mis oli lõpetamas

ristmiku ületamist.

3. Harju Maakohus rahuldas 19. märtsi 2010. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise 42 700 krooni ja jättis hageja menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 22. oktoobril 2007 toimus

Tallinnas Estonia pst ja Teatri väljaku ristmikul liiklusõnnetus, kus hageja juhitud ja hagejale kuuluv

sõiduauto Mazda 323F põrkas kokku trollibussiga Škoda, mida juhtis Jelena Zujeva. Liiklusõnnetuse

tagajärjel sai hageja sõiduk kahjustada ning sõiduki remondikulu oli 42 700 krooni. Mõlema juhi

tsiviilvastutus oli kindlustatud.

Kahjujuhtumi toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 7 lg 1 järgi peab

kindlustusandja hüvitama kindlustatu tekitatud liikluskahju. Pooled vaidlevad selle üle, kas

trollibussijuht vastutab liikluskahju tekitamise eest. Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 2001. a

määrusega nr 48 kinnitatud LE § 167 järgi peab juht andma foori lubava tule süttimisel teed teisele

juhile, kes lõpetab ristmiku ületamist, ja veel sõiduteel olevale jalakäijale.

Trollibussi nr 258 juhtinud M. Pahhomova seletuskirjast Tallinna Trammi- ja

Trollibussikoondise AS-ile nähtub, et tema seisis liiklusõnnetuse eel II liinil enda juhitud trollibussiga

Estonia peatuses ja soovis asuda tegema vasakpööret teatri suunas. Ta ei saanud seda teha, sest foori

taga seisid I liinil trollibuss nr 322 ja III liinil trollibuss nr 414, kes ootasid liikumist lubavat

foorituld. Pärast rohelise fooritule süttimist sõitis trollibuss nr 322 üle ristmiku ja selle järel liikus

trollibuss nr 414, mis peatus ristmikul, kuna toimus avarii.

Trollibussi nr 322 juhtinud P. Rohtla seletuskirjast Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise AS-ile

nähtub, et tema alustas pärast rohelise fooritule süttimist vasakpööret Teatri väljakult Estonia

puiesteele. Jõudes Estonia pst keskele, nägi ta tahavaatepeeglist, et tagumine trollibuss liigub tema

taga ca 3 m kaugusel. Kui ta oli manöövri lõpetanud, põles Teatri väljaku suunal fooris veel roheline

tuli.

Liiklusõnnetusse sattunud trollibussi nr 414 juhtinud trollijuhi seletuskirjast Tallinna Trammi- ja

Trollibussikoonduse AS-ile nähtub, et Estonia pst-le pööramiseks foori lubavat tuld oodates seisis

tema ees trollibuss nr 322. Rohelise tule süttides alustas ta liikumist. Ristmiku ületamise järel vaatas

ta tahavaatepeeglisse ja kuulis trollibussi vastu lööke. Trollibussist paremal seisis kolm korda vastu

külge löögi saanud Mazda, mis ei võimaldanud trollil manöövrit lõpetada. Politsei süüdistas teda

liiklusõnnetuses, kuid tema ei olnud õnnetuses süüdi.

Tunnistaja K. Jakobsoo kohtus antud ütlustest nähtub, et tema sõitis mööda Estonia puiesteed

Vabaduse väljaku suunas ning tema ees sõitis üks BMW ja selle järel Mazda. Mazda ja tunnistaja

sõiduki vahe võis olla ca 25-30 m ning sõideti linnakiirusega. Tunnistaja ütluste kohaselt põles fooris

roheline tuli ja nii BMW kui ka Mazda sõitsid, ilma et keegi oleks seisma jäänud. Mazda ja BMW

sõitsid enne ja pärast foori sama kiirusega edasi. BMW ületas ristmiku foori lubava tule ajal, ilma et

oleks seisma jäänud, ja selliselt sõitis ristmikult läbi ka Mazda. Tunnistaja nägi liiklussituatsioonis

üksnes ühte trollibussi ja seda, mis sõitis Mazdale sisse vasakusse külge. Trollibussi nägi tunnistaja

hetkel, kui tema ise oli ca 50 m kaugusel ristmikust ja kui BMW oli foori alt läbi sõitnud ning oli

ristmikul. Enne õnnetust võis foori tuli põleda ca 4 sekundit.

Liiklusõnnetuse teates on liiklusõnnetusse sattunud trollibussijuht tunnistanud, et vastutab

liiklusõnnetuse eest. Teatel oleva liiklusõnnetuse skeemi järgi sõitis trollibussijuht enda juhitud

trollibussiga hageja juhitud Mazdale otsa selliselt, et vigastada sai põhiliselt Mazda vasak tagumine

osa ja osaliselt juhipoolne külg ning trollibussi esimene parem nurk. Tunnistaja ütluste kohaselt

vastab skeem juhtunule.

Hinnates omavahel tunnistaja ütlusi ja liiklusõnnetuse skeemi Mazda ja trollibussi asetsemisest

teineteise suhtes avarii hetkel ning Mazda tagumise vasakpoolse külje vigastusi, saab järeldada, et

Mazda oli avarii momendil trollibussist eespool. Seega ei olnud trollibuss enne avariid veel ristmikku

läbinud. Nimetatu langeb kokku ka õnnetusse sattunud trollibussijuhi seletuskirjas märgituga. Seega

ei olnud trollibussijuht pööret Estonia pst-le lõpetanud ega lõpetamas. Hinnates tunnistaja

K. Jakobsoo ütlusi selle kohta, et nii kõige ees liikunud BMW kui ka hageja juhitud Mazda sõitsid nii

enne kui ka pärast eelmist foori ühtlase kiirusega ja et fooris põles mõlema sõiduki sõidu ajal roheline

tuli, saab järeldada, et hageja ei alustanud foori lubava tulega sõitmist vahetult pärast selle süttimist,

vaid selles põles kogu hageja sõidu ajal roheline tuli. Seega võis hageja oma sõidusuunas sõita ja ta

lõpetas õnnetuse juhtumise ajal ristmiku ületamist. Hageja ei pidanud LE § 167 alusel lubama

trollibussijuhul manöövrit lõpetada, sest hageja ei olnud foori taga ootamas lubava tule süttimist

selleks, et alustada rohelise tule süttimisel sõitu. Trollibussijuhtide seletuskirjad oma tööandjaile ei

tõenda kostja väiteid, et hageja oli alustamas sõitu ristmikule ega lasknud trollibussijuhil manöövrit

lõpetada.

Veenvad ega mõistetavad ei ole trollibussijuhi P. Rohtla ja õnnetusse sattunud trollibussijuhi

kirjalikud seletused selle kohta, et nad nägid oma sõiduki tahavaatepeeglitest seda, et õnnetusse

sattunud trollibussi manöövri tegemise ajal põles neile fooris roheline tuli. Seega ei ole kostja

tõendanud asjaolu, et hageja ei lasknud trollibussijuhil ristmikul olles vasakmanöövrit lõpetada.

Sõidukite asetus teineteise suhtes avarii hetkel ja asjaolu, et õnnetusse sattunud trollibussijuht ootas

foori taga seistes lubavat tuld, kinnitavad seda, et Teatri väljaku foori roheline tuli süttis hiljem,

s.o alles siis, kui hageja oli juba ristmikul. Seega pidi trollibussijuht veenduma manöövri ohutuses

ning lubama hagejal ristmiku ületamise lõpetada. Kostja ei ole tõendanud, et trollibussijuht seda tegi.

Trollibussijuht tunnistas liiklusõnnetuse toimumise järel oma süüd liiklusõnnetuse teatel. Tööandjale

kirjutatud seletuskirjas muutis küll trollibussijuht hiljem oma arvamust toimunu kohta, kuid see ei ole

veenev.

Kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja vastutab liiklusõnnetuse põhjustamise eest, ja asjas on

tõendatud, et liiklusõnnetuse põhjustas trollibussijuht, kelle kindlustusandjaks oli kostja, peab kostja

LKindlS § 7 järgi hagejale tekkinud kahju hüvitama. Pooled ei vaidle kahju suuruse üle, seega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista 42 700 krooni.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. juuni 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täpsustas otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis

apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 22. oktoobril 2007 toimus

Tallinnas Estonia pst ja Teatri väljaku ristmikul liiklusõnnetus, kus trollibussiga toimunud

kokkupõrke tagajärjel sai vigastada hageja juhitud ja temale kuuluv sõiduauto Mazda. Vaidlust ei ole

ka selle üle, et sõiduauto liikus Estonia pst-l esimesel sõidurajal suunaga Pärnu mnt poole ning

trollibuss tegi vasakpööret Teatri väljaku teiselt rajalt Estonia pst esimesele rajale suunaga Pärnu mnt

poole ja et kokkupõrke hetkel oli sõiduauto eespool trollibussi, mis parema esinurgaga sõitis sisse

sõiduauto vasakusse külge. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et tegemist on liikluskahjujuhtumiga

ning et trollibussi osas on kindlustusandjaks kostja.

Maakohus leidis õigesti, et LKindlS § 7 lg 1 esimese lause järgi on kindlustusandjal kohustus

hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Kostja keeldus hagejale liikluskahju hüvitamast

põhjendusel, et hageja vastutab ise liikluskahju tekkimise eest. Liikluskahju hüvitamisest keeldumise

alused on sätestatud LKindlS § 44 lg-s 3, mille p 3 järgi ei hüvitata kahju tekitamise eest vastutava

sõidukijuhi juhitud sõiduki omanikule või valdajale tekitatud kahju, välja arvatud isikukahju. Seega

oleks kostjal juhul, kui hageja oleks liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutav, alus hüvitise

maksmisest keelduda. LKindlS § 7 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustusest vabanemiseks peab

kindlustusandja tõendama, et kahju hüvitamisest keeldumiseks on seaduses sätestatud alus, s.o hageja

vastutab talle tekkinud kahju eest ise.

Hageja väitel sõitis ta ristmikule foori lubava tule ajal ja selle asjaolu on kostja omaks võtnud. Kostja

väitel sõitis ka trollibuss ristmikule foori lubava tule ajal, tal oli LE § 166 järgi kohustus sealt

kavatsetud suunas ära sõita sõltumata ristmikul olevate teiste fooride tuledest, hageja oleks aga

pidanud kooskõlas LE §-ga 167 võimaldama trollibussil vasakpöörde lõpetada vaatamata sellele, et

temale süttis fooris lubav tuli. Hageja kostja esitatud asjaolusid omaks ei võtnud ja väitis, et trollibuss

sõitis ristmikule, kui trollibussile ei põlenud foori lubavat tuld. Seega pidi kostja tõendama, et

trollibussijuht sõitis ristmikule foori lubava tule ajal, nii et hagejal tekkis kohustus talle teed anda.

Seda ei ole kostja tõendanud.

Maakohus hindas asjas õigesti liiklusõnnetuse teadet, skeemi ja tunnistaja K. Jakobsoo ütlusi, kuid

hindas asjas vääralt tõenditena trollibussijuhtide seletuskirju, mis ei vasta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 229 lg-s 1 sätestatud tõendi mõistele, sest ei ole seaduses sätestatud

protsessivormis. Seletuskirjade sisuks on pealtnägijate ütlused, mis on olemuslikult tunnistajate

ütlused TsMS § 251 lg 1 mõttes, kuid asjas ei ole neid tõendeid kogutud tunnistaja ütluste

kogumiseks ettenähtud korras. Seetõttu ei ole need seletuskirjad tsiviilkohtumenetluses lubatud

tõendid TsMS § 229 lg 2 mõttes ning nendega ei saa asja lahendamisel arvestada. Asjaolu, et hageja

ei esitanud trollibussijuhtide seletuskirjade tõenditena esitamisele vastuväidet, ei anna alust käsitada

neid tõenditena. Siiski ei muuda see maakohtu lahendit ebaõigeks, sest maakohus on ka seletuskirju

tõenditena käsitades jõudnud õigele järeldusele, et kostja ei ole kahju hüvitamisest keeldumise alust

tõendanud. Kostja pidi tõendama, et trollibuss sõitis ristmikule foori lubava tulega ja hageja ei

andnud talle teed.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 229 lg-t 1, kui jättis

trollibussijuhtide seletuskirjad asjas tõendina arvestamata. Kindlustusvaidlustes on tavapärane, et

kohtud arvestavad asja lahendades tunnistajate allkirjastatud seletuskirju. Ka maakohus käsitas

seletuskirju tõendina, mistõttu ei taotlenud kostja trollibussijuhtide tunnistajatena ülekuulamist

maakohtus. Ringkonnakohus ei põhjendanud, kuidas ta jõudis ilma trollibussijuhtide seletuskirjadeta

lõpptulemusena tõendeid hinnates samale järeldusele.

Hageja kaebus põhineb asjaolul, et tema arvates sõitis trollibussijuht ristmikule punase tulega, kuid

maakohtu arvates ei olnud sellel asjaolul asjas tähtsust. Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta, kas

ja millega on tõendatud, et trollibussijuht sõitis ristmikule keelava fooritulega, ega toonud selgelt

esile, millise liikluseeskirja rikkumise tõttu trollijuht kahju tekitamise eest vastutab.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et kostja pidi tõendama, et trollibuss sõitis ristmikule lubava tulega.

LE § 167 järgi ei ole tähtsust, millise tulega trollibuss manöövrit alustas. Hageja pidi laskma juba

ristmikul oleval trollibussil manöövri lõpetada.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja ei ole selgitanud, kuidas väidetavad menetlusõiguse normi rikkumised ringkonnakohtus tõid

kaasa ebaõige kohtulahendi. Hoolimata sellest, et ringkonnakohus ei käsitanud trollibussijuhtide

seletuskirju tõenditena, asus ta tõendeid hinnates lõppjäreldusena maakohtuga samale seisukohale.

Põhjendamatu on ka kostja taotlus saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest maakohus on

juba trollibussijuhtide seletuskirju hinnanud. Kostja ei ole senise menetluse jooksul kordagi taotlenud

tunnistajate ülekuulamist.

Ringkonnakohus jagas LKindlS § 7 lg 1, § 44 ja § 46 lg 2 järgi õigesti poolte vahel

tõendamiskoormuse. Ka TsMS § 230 lg 1 järgi peab pool tõendama oma vastuväiteid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 692 lg 2 alusel jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja kui liiklusõnnetuses osalenud trollibussi

omaniku kindlustusandja peab hüvitama hagejale kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki omanikule ja

juhile 22. oktoobril 2007 toimunud liiklusõnnetuse tõttu tekkinud 42 700 krooni suuruse kahju.

Kolleegiumi arvates asusid maa- ja ringkonnakohus õigesti seisukohale, et kostja peab hüvitama

hagejale tekkinud liikluskahju 42 700 krooni.

11. Kannatanu, kellel oli liiklusõnnetuse tõttu tekkinud isiku- või varakahju, võis LKindlS § 40 lg-

te 1 ja 2 järgi esitada kahju hüvitamise nõude kas liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku või tema

kindlustusandja vastu. LKindlS § 7 lg 1 ja § 44 lg-te 1 ja 2 järgi oli kindlustusandjal kohustus

hüvitada kannatanule kindlustatu tekitatud liikluskahju. Seejuures tuli LKindlS § 26 lg 4 järgi

hüvitada liikluskahju vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele ning sõltumata kannatanu osalemisest

liiklusõnnetuses, välja arvatud LKindlS §-s 27 nimetatud isikukahju (sh liikluskahju põhjustanud

sõidukijuhi ravikulu hüvitamine raviasutusele), mis tuli hüvitada olenemata kindlustatu vastutusest.

Kuna praeguses asjas ei vaielnud pooled isikukahju hüvitamise üle, leidis maakohus ülaltoodud

põhjendustel õigesti, et kostja pidi hüvitama hagejale sellise kahju, mille tekkimise eest kostja

kindlustatu kui liiklusõnnetuses osalenud trollibussi omanik ja otsene valdaja vastutab.

LKindlS § 2 järgi on liikluskindlustus üldjuhul suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus.

Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) 53. peatüki

teises jaos, mille § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab eriti ohtlikule asjale või tegevusele

iseloomuliku ohu tagajärjel tekkinud kahju eest ohu allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst

(riskivastutus). VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks,

kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava

hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Mootorsõiduki otsene

valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju

eest. Kolleegium juhib tähelepanu, et kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole

suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks

(vt Riigikohtu 10. veebruari 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-97). Seega vastutab mootorsõiduki

käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses

osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda ka asjaolu, et

liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat. Kolleegium jääb varem

väljendatud seisukoha juurde, et suurema ohu allika valitseja riskivastutus kohaldub ka siis, kui kahju

põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele suurema ohu allika

valitsejale (vt Riigikohtu 24. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12). Seega tekib

VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus ka juhul, kui kahju põhjustakse

mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu

allika valitseja.

VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb,

on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma

nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema

sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud

(vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17). Suurema ohu allikaga kahju

põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale

või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt Riigikohtu

18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja

sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski)

realiseerumise tagajärjel.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kindlustusvõtja trollibussijuht osalesid mootorsõidukijuhtidena

liiklusõnnetuses, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju. Hagejale ei oleks kahju tekkinud juhul, kui

trollibuss ei oleks hageja juhitud sõiduautole ette sõitnud. Hageja sõiduautot kahjustati ja sellest

tulenev kahju tekkis trollibussi käitamisele iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel VÕS § 1056

lg 1 esimese lause mõttes, sest trollibussi kui mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks

VÕS § 1056 lg 2 esimese lause mõttes eelkõige seetõttu, et seda juhtides ei ole juhil võimalik

kõikidel juhtudel vältida kokkupõrget teise esemega, sh teise mootorsõidukiga. Seega oli praeguses

asjas hageja kahju tekkimise üheks põhjuseks trollibussi kui suurema ohu allika käitamisel

realiseerunud risk.

12. Mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 1057 p-des 1-5

ning nende asjaolude esinemise korral vabaneb mootorsõiduki otsene valdaja vastutusest.

VÕS § 1057 p 3 järgi ei vastuta mootorsõiduki otsene valdaja käitamisel tekkinud kahju eest mh

juhul, kui kahju põhjustas kannatanu tahtlik tegu. Kolleegium juhib tähelepanu, et viidatud sätte

mõttes tuleb kannatanu tahtluse all mõista kannatanu tahtlust ennast kahjustada, sest üksnes sellisel

juhul saab rääkida põhjusliku seose ahela katkemisest suurema ohu allika ohtliku mõju ja võimaliku

kahju vahel (vt Riigikohtu 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-05, p 28). Praeguses

asjas ei ole kostja toonud esile VÕS § 1057 p-des 1-5 sätestatud asjaolusid, mille alusel oleks

kindlustatu vastutus välistatud.

Kolleegium jääb oma varasemas praktikas toodud seisukoha juurde, et ka liikluskindlustusandjalt

nõutavat kahjuhüvitist saab VÕS § 139 vähendada, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust

tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (vt Riigikohtu

28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13). Ka LKindlS § 44 lg 2 teine lause näeb

ette, et kui isik vastutab osaliselt liikluskahju tekitamise eest, hüvitatakse talle tekitatud liikluskahju

proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. Kuna kostja ei

ole hagejale üldse hüvitist maksnud ega ole taotlenud kohtult kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139

järgi selle tõttu, et hageja rikkus liikluseeskirja nõudeid, ei olnud kohtutel iseenesest asjakohane

hinnata seda, kas hageja järgis liikluseeskirja nõudeid või mitte.

Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et praeguses asjas saanuks kostja keelduda liikluskahju

hüvitamisest LKindlS § 44 lg 3 p-s 3 sätestatud alusel. Selle sätte järgi ei tule hüvitada kahju

tekitamise eest vastutava sõidukijuhi juhitud sõiduki omanikule või valdajale tekitatud kahju, välja

arvatud isikukahju. Viidatud säte reguleerib kolleegiumi arvates olukorda, kus liiklusõnnetuses

osalenud sõidukijuht on mootorsõiduki käitamisega põhjustanud liikluskahju enda juhitava sõiduki

omanikule või (kaudsele) valdajale. Praeguses asjas ei ole selliseid asjaolusid esile toodud. Küll on

kostja väitel põhjustanud liiklusõnnetuse hageja. LKindlS § 44 lg 3 p 2 järgi ei hüvitata kahju

tekitamise eest vastutava sõidukijuhi iseendale tekitatud kahju, välja arvatud ravikulu. Ka see säte ei

vabasta liikluskindlustusandjat kohustusest hüvitada kahju ka sellisele kannatanule, kes oli küll

liiklusõnnetuses süüdi, kuid kellel on VÕS § 1057 alusel kahju hüvitamise nõue kindlustatu vastu

(vt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).

13. Iseenesest on õige kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus otsust tehes

TsMS § 229 lg-t 1, jättes trollibussijuhtide seletuskirjad asjas tõenditena arvestamata. Viidatud

menetlusõiguse normi rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget lahendit. Kostja soovis trollibussijuhtide

seletuskirjadega tõendada asjaolu, et liiklusõnnetus toimus seetõttu, et hageja rikkus LE § 167 ning

oli seega liiklusõnnetuse toimumises süüdi. Kuna vastavalt ülalmärgitule nimetatud asjaolud

kindlustatu vastutust tekkinud kahju eest ei mõjuta (vt käesoleva otsuse p 11 teine lõik), ei muuda see

asja lõpplahendust.

14. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse ja kassatsiooniastme menetluskulud

jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.

Menetlusosalised võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist

maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu