3-4-1-18-10 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-18-10

Määruse kuupäev

22. veebruar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar,

Lea Kivi, Harri Salmann

Kohtuasi

Oleg Ossinovski taotlus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Oleg Ossinovski taotlus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Oleg Ossinovski esitas Riigikohtule 20. oktoobril 2010 individuaalse põhiseaduslikkuse

järelevalve taotluse, milles ta palub:

1) tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 punkt 7 vastuolus olevaks põhiseaduse

(PS) §-dega 15 ja 14 osas, milles see ei sätesta teistmise alusena teistetavas kriminaalasjas tehtud

kohtuotsuse või -määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK) esitatud kaebuse kustutamist

EIK kohtuasjade nimekirjast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(konventsioon) artikli 37 alusel seetõttu, et kaebuse esitanud isik ja Eesti valitsus on sõlminud

sõbraliku kokkuleppe konventsiooni artikli 39 tähenduses;

2) teha Riigikogule ülesandeks sätestada KrMS §-s 366 uue teistmisalusena teistetavas

kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK) esitatud

kaebuse kustutamine EIK kohtuasjade nimekirjast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (konventsioon) artikli 37 alusel seetõttu, et kaebuse esitanud isik ja Eesti valitsus on

sõlminud sõbraliku kokkuleppe konventsiooni artikli 39 tähenduses;

3) tuvastada, et kõigi Euroopa Ühenduste Kohtu lahendite ametlik avaldamata jätmine eesti keeles on

vastuolus PS § 11 esimese lausega, PS §-ga 14 ja PS §-ga 123 nende koosmõjus;

4) kui Riigikohus eelmises punktis nimetatud vastuolu ei tuvasta, siis tuvastada, et eesti keeles

avaldamata Euroopa Kohtu lahendite kasutamine isikule süüdistuse esitamisel ja kriminaalkohtus

süüditunnistamisel on vastuolus põhiseadusega;

5) tuvastada konkurentsiseaduse vastuolu PS §-dega 11 ja 14 osas, milles konkurentsiseaduses ei ole

sätestatud võimalust saada konkurentsiametilt siduvat eelotsust kavandatava kokkuleppe

konkurentsiseadusele vastavuse kontrolliks;

6) tuvastada, et Eesti õigussüsteemis puudub isikul tõhus õiguskaitsevahend õigusnormi või oma

tegevuse põhiseaduspärasuse kontrolliks, kui isikul ei ole "oma kohtuasja" PS § 15 esimese lause

tähenduses;

7) avada kriminaalasjas nr 1-05-689 menetlus ning saata asi läbivaatamiseks Riigikohtu

kriminaalkolleegiumile.

2. Taotlus saabus Riigikohtusse 25. oktoobril 2010.

TAOTLUSE ESITAJA PÕHJENDUSED

3. Punkti 1 alapunktides 1 ja 2 kirjeldatud teistmisaluse puudumise kohta märgib O. Ossinovski, et

kui isik on esitanud individuaalkaebuse EIK-le, siis võib juhtuda, et riik võtab põhiõiguste rikkumise

omaks ja nõustub konventsiooni artikli 39 alusel sõbraliku kokkuleppe sõlmimisega. Isikut võib aga

takistada selle kokkuleppe sõlmimisel asjaolu, et seaduses ei ole teistmisalust, mis võimaldaks pärast

kokkuleppe sõlmimist kriminaalasja menetlust uuendada.

KrMS § 366 punktis 7 sätestatud teistmisalus ei taga parimal võimalikul viisil EIK-sse pöördunud

isiku põhiõigust pöörduda kohtusse pärast seda, kui Eesti riik on konventsiooni rikkumise sisuliselt

omaks võtnud. Riigisisesed tagajärjed ei peaks olema erinevad sõltuvalt sellest, kas konventsiooni

rikkumine tuvastatakse EIK otsusega või valitsuse omaksvõtu kaudu sõbralikus kokkuleppes.

EIK on sarnast olukorda käsitlenud 29. juuni 2010. aasta otsuses Hakimi vs. Belgia. EIK leidis, et

kuna Belgia menetlusseaduste alusel ei ole selge, kas isikul on õigus esitada teistmisavaldust pärast

sõbraliku kokkuleppe sõlmimist, siis tuleb menetlust EIK-s jätkata.

Asjas ei saa kohaldada ka KrMS § 367 lõiget 2, mille kohaselt on teistmisavalduse esitamise õigus

sellise isiku advokaadist kaitsjal, kes on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel esitanud EIK-le

individuaalkaebuse või kellel on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel sellise kaebuse esitamise

õigus konventsiooni artikli 35 lõikes 1 sätestatud tähtaega arvestades. Praeguses asjas ei ole nimelt

"sarnast asja".

O. Ossinovskil ei ole võimalik oma põhiõigusi kaitsta muul viisil kui pöörduda individuaalse

põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusega vahetult Riigikohtusse. Mõistlik ei ole eeldada, et alles

pärast seda, kui EIK teeb ettepaneku sõlmida sõbralik kokkulepe, pöörduks taotluse esitaja

Riigikohtusse. Võimalus, et taotleja saaks pöörduda Riigikohtusse pärast sõbraliku kokkuleppe

sõlmimist, lootes Riigikohtu pretsedendile, ei ole selge ega vasta õiguskindluse ja ettenähtavuse

nõuetele. Teistmisalus peab olema seaduses sõnaselgelt kirjas.

Lisaks teistmisaluse puudumise põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisele palub O. Ossinovski

Riigikohtul kohustada Riigikogu täiendama kriminaalmenetluse seadustikku sellest puuduva

teistmisalusega.

4. Edasi märgib O. Ossinovski, et punkti 1 alapunktides 3–5 nimetatud taotluste aluseks on tema

seisukoht, et EIK-s pooleliolev menetlus, kuigi tal ei ole andmeid kaebuse vastuvõetavaks

tunnistamise kohta, on "oma kohtuasi" PS § 15 tähenduses. Seetõttu on tal olemas pooleliolev

menetlus, kuid ei ole ühtki muud kohut peale Riigikohtu, kus kohaldatava õiguse põhiseadusele

vastavust vaidlustada.

5. Punkti 1 alapunktides 3 ja 4 nimetatud taotluste puhul palub O. Ossinovski tunnistada

põhiseadusega vastuolus olevaks selle, kui isiku süüditunnistamisel tuginetakse rahvusvahelisele

õigusaktile või kohtuotsusele, mis ei olnud isikule eesti keeles kättesaadav. Samuti palub ta

tunnistada Euroopa Ühenduste Kohtu kõigi lahendite eesti keeles avaldamata jätmise põhiseadusega

vastuolus olevaks. O. Ossinovski viitab selle praktika kinnituseks tema kriminaalasjas nr 1-05-689

tehtud Harju Maakohtu 21. detsembri 2007. aasta ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. märtsi 2008. aasta

otsusele. EIK praktika kohaselt on isiku süüditunnistamine rahvusvahelises õiguses määratletud

kohustuse rikkumise eest või rahvusvahelises õiguses keelatud tegevuse eest lubatav siis, kui isikule

oli kõnealune norm või rahvusvahelise kohtu otsus kättesaadav ning viimane vastas õigusselguse ja

ettenähtavuse nõuetele. Kättesaadavuse nõue on täidetud siis, kui norm on isikule kättesaadav selle

riigi ametlikus keeles, mille jurisdiktsiooni all isik viibib. O. Ossinovski tugineb EIK 19. septembri

2008. aasta otsusele kohtuasjas Korbely vs. Ungari, 17. mai 2010. aasta otsusele kohtuasjas Kononov

vs. Läti, 6. juuli 2010. aasta otsusele vastuvõetavuse kohta kohtuasjas Van Anraat vs. Holland ja 31.

augusti 2010. aasta otsusele vastuvõetavuse kohta kohtuasjas Soros vs. Prantsusmaa.

6. Konkurentsiseaduse kohta esitatud taotluse (vt siinse otsuse punkti 1 alapunkt 5) puhul viitab

O. Ossinovski samuti oma kriminaalasjas tehtud Harju Maakohtu otsusele. Ta leiab, et põhiseadusega

on vastuolus see, kui konkurentsiametilt ei ole võimalik saada siduvat eelotsust oma käitumise

reguleerimiseks. O. Ossinovski leiab, et kui Riigikohus ei tuvasta ühtegi tõhusat menetlust, milles

saaks vaidlustada konkurentsiseaduse vastuolu põhiseadusega, siis peab Riigikohus tuvastama, et

isikul puudub tõhus õiguskaitse õigusnormide põhiseadusele vastavuse kontrolliks, kui isikul ei ole

oma kohtuasja.

7. Viimasena palub O. Ossinovski pärast põhiseadusega vastuolu tuvastamist menetlus kriminaalasjas

1-05-689 teista, kuna niisugune vastuolu tuvastamine on vaadeldav teistmisalusena. Riigikohus

saaks siiski teha asjas ise uue otsuse, kuna selles ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. O. Ossinovski on esitanud Riigikohtule individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse, mis

puudutab tema kriminaalasjaga 1-05-689 seotud karistusõiguslikke ja kriminaalmenetluslikke

küsimusi.

9. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) ei sätesta otsesõnu võimalust

esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15

ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda

oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud

tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada kohtulikku kaitset. See tähendab

olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks

õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada

kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata

sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust

kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (PSJK) 7. detsembri 2009. aasta määrus

kohtuasjas 3-4-1-22-09, p 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Eeltoodust lähtudes on Riigikohus

pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole

olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest.

10. Käesoleva otsuse punkti 1 alapunktides 1 ja 2 kirjeldatud taotlused puudutavad

kriminaalmenetluse seadustiku § 366 "Teistmise alused". Taotluse esitaja arvates on põhiseadusega

vastuolus see, et viidatud paragrahvis ei ole kindlat teistmisalust. Tegemist on seega kohtumenetlust

reguleeriva sätte vaidlustamisega.

11. Riigikohus on selle kohta varem sedastanud, et isik saab taotleda konkreetse normikontrolli

algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasuse

hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Nimelt on

isikul PS § 15 lõike 1 teise lause kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu

õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist "oma kohtuasja läbivaatamisel". Kui isiku

arvates piirab mingi kohtumenetluse norm põhiseadusvastaselt tema õigusi, näiteks õigust saada

tõhusat õiguskaitset, saab ta kohtult taotleda, et viimane jätaks konkreetse kohtuasja menetlemisel

selle normi kui põhiseadusvastase kohaldamata. PS § 15 lõike 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja

tunnistab põhiseadusvastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub

põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus. PS § 152

lõikes 1 sätestatakse, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu

õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Nendest sätetest tulenevalt peab kohus kas isiku

taotlusel või omal algatusel tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma

kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise.

Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus (PS § 152

lõige 2; PSJKS § 4 lõige 3).

12. Riigikohtu senises praktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus kohus on kohtuasja menetlusse

võtmisel või selle menetlemise käigus tunnistanud põhiseadusvastaseks ja jätnud kohaldamata

protsessinormi, mis on piiranud isiku õigust saada tõhusat õiguskaitset (vt nt PSJK 25. märtsi

2004. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-04; 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-20-07 ja Riigikohtu

üldkogu (RKÜK) 16. mai 2008. aasta otsus asjas nr 3-1-1-88-07). Lisaks on Riigikohus asunud

seisukohale, et kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku

menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine

põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu

hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (vt RKÜK 2. juuni 2008.

aasta otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 32). Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames –

sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel – ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate

protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadus-vastased menetluspiirangud ja

tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse.

13. Kuna O. Ossinovski ei ole KrMS § 366 puudutavaid taotlusi esitanud menetluses, milles seda

sätet tuleks kohaldada, siis on sisuliselt tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Niisuguste

taotluste lahendamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse (vt ka PSJK 10. juuni 2010. aasta määrus

kohtuasjas 3-4-1-3-10). Taotlused tuleb seetõttu jätta PSJKS § 11 lõike 2 alusel läbi vaatamata.

14. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et ei põhiseaduses ega ka konventsioonis sisaldu

põhiõigust, mis nõuaks, et jõustunud kohtuotsust oleks võimalik teista konventsiooni kohaselt

sõlmitud sõbraliku kokkuleppe alusel. Vastupidist järeldust ei saa teha ka O. Ossinovski viidatud EIK

lahendi Hakimi vs. Belgia põhjal.

15. EIK-le kaebuse esitanud isiku ja riigi vahelise sõbraliku kokkuleppe eesmärk on asja lõplik

lahendamine. Konventsiooni artikli 37 lõike 1 punkti b kohaselt kustutatakse kaebus, kui asi on

lahendatud. Artikli 39 lõike 3 kohaselt kustutatakse asi otsusega kohtuasjade nimekirjast sõbraliku

kokkuleppe saavutamisel. Seega tähendab sõbraliku kokkuleppe alusel asja kustutamine asja lõplikku

lahendamist. Artikli 39 lõike 4 kohaselt kontrollib selle otsuse täitmist, millega kinnitatakse sõbralik

kokkulepe, Euroopa Nõukogu ministrite komitee. See toimub sarnaselt tavapärase EIK otsuse

täitmise kontrollile.

16. Sõbraliku kokkuleppe sõlmimise mõte on just selles, et pärast asja lõplikku lahendamist ei oleks

kaebajal selle asjaga seoses edaspidi riigi vastu nõudeid. Nii on see väljendatud ka EIK otsustes,

millega sõbralikud kokkulepped kinnitatakse (vt nt EIK 7. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas M.V.

vs. Eesti: "The Government and the applicant declare that this payment will constitute the final

resolution of the case and the applicant waives any further claims against Estonia in respect of the

facts giving rise to this application." (Valitsus ja kaebaja kinnitavad, et selle summa maksmisega on

asi lõplikult lahendatud ja kaebaja loobub kõigist edasistest nõuetest Eesti vastu, mis on seotud

praeguse avalduse aluseks olevate asjaoludega.); EIK 2. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas

Pervushin vs. Eesti; EIK 5. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas Nõgisto vs. Eesti: "The payment

will consitute the final resolution of the case." (Summa maksmisega on asi lõplikult lahendatud.)).

Kui kaebaja nõustub kokkuleppega, siis nõustub ta sellega, et rikkumine saab kokkuleppe täitmisega

heastatud. Rikkumise täpne olemus võib aga jääda ametlikult ja avalikult tuvastamata.

17. Eestit esindab EIK-s sõbraliku kokkuleppe sõlmimisel valitsus. Valitsus ei saa sõbralikus

kokkuleppes lubada, et kaebajal tekib alus teistmisavalduse esitamiseks või et tema teistmisavaldust

arutatakse Riigikohtus. Valitsusel ei ole pädevust kohtusüsteemi jaoks sellist kohustust võtta. Kui

kaebaja sõlmib valitsusega sõbraliku kokkuleppe, siis nõustub ta sellega, et tema asja ei vaadata

Eestis uuesti läbi. Sõbraliku kokkuleppe sõlmimise eesmärk on nii riigisiseselt kui ka EIK tasemel aja

ja raha kokkuhoid. Asjas menetluse taasavamine oleks selle eesmärgiga vastuolus.

18. Lisada tuleb veel seda, et konventsiooni artikli 37 kohaselt jätkab EIK asja läbivaatamist, kui seda

on vaja konventsioonis sätestatud inimõiguste järgimiseks. See tähendab, et kui EIK leiab, et asja

lõpetamiseks piisab kokkuleppes lubatust, siis järelikult ei arva EIK, et riik peaks põhiõiguste

tagamiseks lisaks veel midagi tegema (sh asja uuesti menetlema).

19. Siinse otsuse punkti 1 alapunktides 3–6 kirjeldatud taotlused puudutavad kolleegiumi hinnangul

O. Ossinovski vastu toimunud kriminaalmenetlust. Selles kriminaalmenetluses jõustus 21. mail 2008,

kui Riigikohus jättis Tallinna Ringkonnakohtu 11. märtsi 2008. aasta otsuse peale esitatud

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, Harju Maakohtu kohtuotsus kriminaalasjas 1-05-689.

Selles kriminaalmenetluses oli O. Ossinovskil õigus nõuda ka praeguses taotluses esitatud väiteile

tuginedes põhiseadusvastasuse tuvastamist. Taotluse lubatavuse seisukohast ei ole oluline, kas

O. Ossinovski ka tegelikult seda õigust kasutas (vt eespool punkt 9).

20. Punkti 1 alapunktides 3–6 esitatud taotlused on sisuliselt kaebused maakohtu ja ringkonnakohtu

otsuse ning Riigikohtu menetlusse võtmata jätmise määruse peale. Riigikohtu järjekindla praktika

kohaselt ei tähenda PS § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel

mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist

seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova

akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. PS § 15 ja § 152 sõnastuse ning mõtte

kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele

vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka RKÜK 8. juuni 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-

1-7-08, p 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas

kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule.

21. Eespool punkti 1 alapunktis 7 esitatud taotlus eeldab eelnevate taotluste rahuldamist. Kuna need

taotlused jäid läbi vaatamata, siis ei ole alust läbi vaadata ka seda taotlust.

22. Kolleegiumi hinnangul on või oli O. Ossinovskile eelmistes punktides kirjeldatud viisil tagatud

piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtulikku kaitset põhiõiguste rikkumise eest. Eeltoodud põhjustel

leiab kolleegium, et O. Ossinovski taotluse läbivaatamine ei ole Riigikohtu pädevuses. Lähtudes

PSJKS § 11 lõikest 2 tuleb taotlus jätta läbi vaatamata ja tagastada esitajale.

Märt Rask, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Harri Salmann