3-2-1-153-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-153-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. veebruar 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Õilme Klopetsi hagi Avo Tammeti vastu 309 683 krooni

35 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-87940

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Avo Tammeti kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

19 792 eurot 37 senti (309 683 krooni 35 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Õilme Klopets (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Avo Tammet (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

24. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2010. a otsuse (tsiviilasi nr 2-08-87940)

õiguslikku põhjendust. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Arvata riigituludesse 197 (ükssada üheksakümmend seitse) eurot 91 senti (3096 krooni

65 senti) kautsjonit, mille Advokaadibüroo SORAINEN AS tasus 27. septembril 2010. a Avo

Tammeti kassatsioonkaebuselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õilme Klopets (hageja) esitas 19. detsembril 2008 Harju Maakohtule Avo Tammeti (kostja) vastu

hagi, milles palus kostjalt välja mõista 309 683 krooni 35 senti, samuti viivise 71 312 krooni 16 senti

ajavahemiku eest 15. märtsist 2006 kuni 19. detsembrini 2008 ja alates 20. detsembrist 2008 kuni

kohustuse täieliku täitmiseni põhivõlgnevuselt 235 353 krooni 67 senti võlaõigusseaduses (VÕS)

sätestatud määras.

Hagiavalduse järgi laenas BIGBANK AS (endise ärinimega AS Balti Investeeringute Grupp) (BIG)

kostjale 17. mail 2004 sõlmitud tarbijakrediidilepingu alusel 250 000 krooni. 17. mail 2004 seati

laenu tagamiseks BIG-i kasuks hüpoteek hageja korteriomandile. Kuna kostja oma kohustusi ei

täitnud, taganes BIG krediidilepingust ning esitas 16. mail 2005 kohtutäiturile avalduse

täitemenetluse algatamiseks ja sissenõude pööramiseks hageja korteriomandile. 15. märtsil 2006

müüdi hageja korteriomand täitemenetluses enampakkumisel. Harju Maakohus kinnitas 1. detsembri

2006. a määrusega hageja ja BIG-i kompromissi, mille järgi tasuti BIG-ile kostja kohustuste eest

kokku 264 455 krooni 23 senti.

Hagejale läks üle BIG-i 235 353 krooni 67 sendi suurune nõue kostja vastu. Kostja ei ole seda

vaatamata hageja korduvatele nõudmistele tasunud. Kodu kaotus kostja kelmuse tõttu põhjustas

hagejale raske moraalse trauma, samuti jäid hageja kanda kohtutäituri kulud, mistõttu tuleb kostjal

tasuda hagejale ka 74 329 krooni 68 sendi suurune kahjuhüvitis. Hageja nõudele kehtib

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 3 järgi kümneaastane aegumistähtaeg, kuna kostja

rikkus oma kohustusi tahtlikult. Nõue muutus sissenõutavaks võla tasumisega BIG-ile. Poolte vahel

ei olnud käsundussuhet, mille alusel kasutanuks kostja laenu hagejalt saadud käsundi täitmiseks.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja väitel tegutses ta hageja esindajana ja tema huvides. Käsundi põhieesmärk oli hagejale

kuuluvate erinevate kinnistutega seotud võlgnevuste likvideerimine erinevate kinnisvaratehingute

kombineerimise teel. Laenu võeti ja kasutati hageja juhiste alusel ja tema huvides. Vahe

krediidilepingu järgi saadud raha ja dokumenteeritud väljamaksete vahel on 50 575 krooni 69 senti,

mis on käsitatav käsundi täitmise kuludena. Käsundisuhe lõppes volikirjade kehtetuks tunnistamisega

(käsunduslepingu erakorralise ülesütlemisega) 28. juunist 2004 ja 5. juulist 2004. Koos käsundi

ülesütlemisega pidi hageja VÕS § 628 lg 3 alusel vabastama kostja käsundi täitmiseks võetud

kohustustest, st BIG-i laenust. Alusetu on kohaldada TsÜS § 146 lg-t 3. Krediidilepingu järgi tuli laen

tagastada 13. juuniks 2005. Tagasinõue aegus 13. juunil 2008, käsunduslepingust tulenevad nõuded

hiljemalt 28. juunil 2007. Kostja taotles aegumise kohaldamist ja vaheotsuse tegemist.

3. Harju Maakohus jättis 11. märtsi 2010. a otsusega hagi nõuete aegumise tõttu rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus leidis, et hageja nõuded on aegunud. BIG-i nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks

lepingu ülesütlemisega 25. jaanuaril 2005. Aegumine katkes TsÜS § 159 lg 1 järgi ja algas uuesti

täitedokumendi täitmiseks esitamisega 16. mail 2005. Kolmeaastane aegumistähtaeg möödus 16. mail

2008, kuid hagi esitati 19. detsembril 2008, st nõuded (sh kohtutäituri tasu hüvitamise nõue) on

aegunud. Hagi ei ole esitatud ka kuue kuu jooksul võlgniku kohustuse täitmisest. 3. aprillil 2006

kandis kohtutäitur BIG-ile kostja võla katteks üle 224 455 krooni 23 senti ja 31. jaanuaril 2007 veel

40 000 krooni. Asjas ei kohaldu TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg.

Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool

soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Koos põhikohustusest

tuleneva nõudega aegub TsÜS § 144 järgi ka kõrvalkohustusest tulenev nõue (viivis), isegi kui see ei

oleks eraldi veel aegunud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. augusti 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et kostja sõlmis BIG-iga 17. mail 2004 krediidilepingu

ja hageja seadis samal päeval lepingu täitmise tagamiseks hüpoteegi, samuti et hageja koretriomandi

müük oli õiguspärane ja täitemenetlust ei ole lubamatuks tunnistatud. Ekslik on maakohtu seisukoht,

et hageja tasus kostja võla ja et talle on seetõttu asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 järgi üle läinud

nõue rahuldatud ulatuses. Hageja ei tasunud kostja võlga, vaid hageja kinnisvara müüs täitur. Pooled

ei ole solidaarvõlgnikud ja maakohtu seisukoht nõude aegumise käsitlemisel on ebaõige.

Poolte vahel oli käsundussuhe. Pooled olid kokku leppinud, et hageja koormab oma kinnisasja

hüpoteegiga, tagades kostja võlaõiguslikest lepingutest tulenevad laenud ja nende sissenõudmisest

tekkinud kulud, sh sundtäitmise kulud, ja kostja kohustub laenu tagasi maksma BIG-ile. Hagejal saab

kostja vastu olla käsunduslepingu rikkumisest tulenev nõue, kuna kostja laenu tagasi ei maksnud.

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisest 25. jaanuaril 2005 muutus sissenõutavaks BIG-i nõue kostja

vastu ja hakkas kulgema ka selle nõude aegumistähtaeg. Hageja nõue muutus sissenõutavaks kahju

tekkimise ajast, st omandi kaotamise ajast. Kohtutäitur müüs hageja korteriomandi 15. märtsil 2006

ning sellest ajast muutus hageja nõue sissenõutavaks ja algas TsÜS § 146 lg 1 järgne kolmeaastane

aegumistähtaeg. Seega ei ole hageja käsunduslepingust tulenevad nõuded aegunud. Maakohus ei

rikkunud menetlusnorme, kui ei hinnanud kõiki tõendeid ega vastanud kõigile väidetele. Vaheotsuses

lahendas maakohus aegumise kohaldamise taotluse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

maakohtu otsus.

Kostja arvates kohaldas ringkonnakohus valesti AÕS § 349 lg-t 3. Selle sätte mõttes tuleks lugeda

võla tasumiseks ka seda, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi müüakse sundtäitmisel ja saadud

rahaga tasutakse võlg. Kuna ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja nõue põhineb

käsundussuhtel, kohaldas ta ka vääralt aegumise sätteid. Võlgniku laenu tagamine hüpoteegiga ei ole

võlgnikule teenuse osutamine. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue aegus 16. mail 2008.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu

otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

9. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

BIG laenas kostjale 17. mail 2004 sõlmitud tarbijakrediidilepingu alusel 250 000 krooni ning samal

päeval sõlmitud lepingu alusel seadis hageja BIG-i nõuete tagamiseks BIG-i kasuks hüpoteegi oma

korteriomandile;

25. jaanuaril 2005 ütles BIG krediidilepingu üles;

16. mail 2005 esitas BIG kohtutäiturile avalduse nõude täitmiseks sissenõude pööramiseks hageja

korteriomandile;

15. märtsil 2006 müüdi hageja korteriomand täitemenetluses enampakkumisel;

3. aprillil 2006 kandis kohtutäitur BIG-ile kostja võla katteks üle 224 455 krooni 23 senti ja

31. jaanuaril 2007 veel 40 000 krooni.

10. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et AÕS § 349 lg 3 ei ole kohaldatav olukorras, kus

nõude täitmiseks müüakse täitemenetluses nõuet tagava hüpoteegiga koormatud kinnisasi, mille

omanik ei ole võlgnik. Selle sätte kohaldamisel ei ole tähtis, kas hüpoteegiga koormatud kinnisasja

omanik tasub võla vabatahtlikult või tasutakse võlg kinnisasja arvel toimunud täitemenetluses.

Oluline on vaid, et võlg tasutakse nõuet tagava hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Sarnane

tagajärg nõude üleminekuks tuleneb kolmandale isikule tema vara müümisel teise isiku võla katteks

täitemenetluses VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Nende sätete järgi läheb kolmandale isikule (pantijale)

rahuldatud ulatuses üle sama nõue, st tegemist on seadusjärgse nõude ülemineku (cessio legis)

juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes.

Kuna BIG-i nõue rahuldati hageja korteriomandi müügist saadud raha arvel, läks BIG-i nõue kostja

vastu AÕS § 349 lg 3 esimese lause (samuti VÕS § 173 lg 3 p 1) järgi rahuldatud osas hagejale üle.

Selles osas tuleb ringkonnakohtu seisukohta muuta.

11. Nõude üleminekul kinnisasja omanikule AÕS § 349 lg 3 esimese lause alusel tuleb sama lõike

teise lause järgi kohaldada käenduse sätteid. Võlaõigusseaduse § 152 lg 1 kolmanda lause järgi

kohaldatakse käendaja tagasinõude aegumisele omakorda VÕS §-s 70 sätestatut. Kinnisasja omaniku

tagasinõue aegub VÕS § 70 lg-st 1 tulenevalt ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku

suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Ka VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek

ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see

on, sh aegumise seisukohalt. Erandlikult näeb VÕS § 70 lg 2 ette, et tagasinõue ei aegu enne kuue

kuu möödumist kohustuse täitmise päevast. Kolleegiumi arvates kehtib ka see säte nõude

rahuldamisel täitemenetluses.

Tulenevalt eeltoodust on pantija tagasinõude aegumiseks määrava tähtsusega, millal aegus või aegub

BIG-i nõue kostja vastu.

12. BIG-i nõue kostja vastu tulenes tarbijakrediidilepingust ja oli suunatud lepingu järgi üleantud raha

tagastamisele. Kuivõrd BIG-i krediidilepingute üldtingimuste p 2.1 (I kd, tl 13) kohaselt tuli

tagastada krediidisumma ja maksta intressi lepingule lisatud maksegraafiku alusel (I kd, tl 12), mille

järgi tuli krediit tagastada ja intress tasuda osamaksetena, on tegemist korduvate kohustustega (kostjal

oli kohustus iga kuu tasuda kindlaks määratud summa). Seetõttu tuleb aegumistähtaja ja selle alguse

leidmisel kohaldada TsÜS § 154, mille järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg,

kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil

nõue muutub sissenõutavaks.

Samas tuleb eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Eeldusel et BIG

võis krediidilepingu erakorraliselt üles öelda ja nõuda kogu laenu tagastamist ning kui ei ole võimalik

määrata muud nõude sissenõutavaks muutumise aega, muutus laenu tagastamise nõue VÕS § 399

lg 1 ja § 82 lg 3 ning lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks hiljemalt mõistliku aja möödumisel

lepingu ülesütlemisest, st ülesütlemisteate kostjani jõudmisest. Lepingu ülesütlemisega

sissenõutavaks muutunud nõude puhul ei ole tegemist korduva kohustusega, mistõttu selline nõue

aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks

muutumisest (vt ka Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11).

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus mh hindama hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidet, et

maksegraafiku järgi tuli enne lepingu ülesütlemist tasuda vähemalt üks osamakse ja vähemalt selles

osas ei ole nõue TsÜS § 154 järgi aegunud (vt I kd, tl 160).

13. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks ka notariaalselt

tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele

hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Pooled ei vaidle, et sundtäitmist alustas BIG just sellele

kokkuleppele (nn kohese sundtäitmise kokkulepe) tuginedes. Riigikohus on varem leidnud, et

TMS § 2 lg 1 p 19 hõlmab ka tagatiskokkulepet ning täitemenetluse eeldusena on vajalik

kohtutäiturile esitada ka hüpoteegiga tagatud nõuet ja selle suurust tõendavad dokumendid, kuivõrd

hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu (vt Riigikohtu 5. märtsi 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p-d 10 ja 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 järgi 30 aastat

täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Kolleegiumi

arvates tähendab hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes

sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist

ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise

kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks

TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 alusel 30 a jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See

regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 1451 lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada

oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. Hüpoteegiga tagatud nõude

sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi

nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine.

Täitemenetlusega lõpeb TMS § 158 lg 3 teise lause järgi ka hüpoteek, millest tuleneva nõude

rahuldamiseks kinnisasjale sissenõue pöörati. Seega ei saa hüpoteegist tulenevad õigused üle minna

pantijale. Pantijale läheb AÕS § 349 lg 3 esimese lause (samuti VÕS § 173 lg 3 p 1) järgi üle üksnes

materiaalõiguslik nõue.

14. Väär on aga kostja käsitlus, justkui välistaks AÕS § 349 lg 3 esimese lause järgse tagasinõude

olemasolu või aegumine hageja muude võimalike nõuete esitamise kostja vastu.

Eelkõige ei välista nõude üleminek pantija õigust esitada nõudeid tema ja võlgniku sisesuhte alusel.

Eeldatavasti on kolmandast isikust pantijal ja võlgnikul kokkulepe, mille sisuks on tagatise andmisest

tulenevate õiguste ja kohustuste määramine. Enamasti on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619

mõttes, mille alusel kohustub kolmas isik pantima oma vara võlgniku võla tagamiseks. See leping

võib VÕS §-de 619 ja 627 järgi olla nii tasuline kui ka tasuta, kuid mõlemal juhul peab käsundiandja

(võlgnik) VÕS § 628 lg 2 esimese lause järgi hüvitamata käsundisaajale (pantijale) mõistlikud kulud

käsundi täitmiseks. Selline nõue muutub sissenõutavaks üldises korras, st muude kokkulepete

puudumisel mõistliku aja möödumisel kulutuste tegemisest (vt VÕS § 82 lg 3, lg 7 kolmas lause) ja

sellest ajast tuleb arvestada TsÜS § 147 lg 1 järgi ka nõude aegumist. Kulutusteks saab lugeda

käsundisaaja kulutusi, mida ta kandis võlausaldaja nõude rahuldamiseks, sh kui seda tehti tema vara

arvel täitemenetluse vahendusel. Tähendust ei ole seejuures VÕS § 70 lg-l 4, mis piirab võimalike

VÕS § 69 lg 5 järgsete ja lepinguväliste nõuete aegumist.

15. Ringkonnakohus on leidnud, et poolte vahel oli käsundussuhe, sisustades selle sarnaselt käesoleva

otsuse p-s 14 kirjeldatuga, kuigi ta nägi hageja võimalikku nõuet kahju hüvitamises, mitte kulutuste

hüvitamises.

Ringkonnakohus sisustas poolte suhte erinevalt, kui seda tegid pooled maakohtus. Nimelt väitis

hageja maakohtus vähemalt primaarselt, et tema nõude näol on tegemist tagasinõudega, st et ta nõuab

BIG-ilt talle üleläinud nõude täitmist. Käsundussuhte olemasolule poolte vahel tugines maakohtus

seevastu kostja, kes sisustas selle aga erinevalt ringkonnakohtust, nimelt selliselt, et hoopis tema oli

käsundisaajaks, hageja aga käsundiandjaks ja et käsundi sisu oli hagejale tema võlgade tasumise

korraldamise teenuse osutamine. Sellise sisuga käsundi olemasolu hageja eitas. Ringkonnakohus

poolte suhet sellest aspektist ei käsitlenud ning andis suhtele kvalifikatsiooni, mille kohta ei ole

pooled ka seisukohta avaldanud.

Ringkonnakohtu väidetud sisuga käsundi olemasolu eitas kassatsioonkaebuses kostja, kes varem nii

maakohtus kui ka ringkonnakohtus (sh hagivastuses ja apellatsioonivastuses) oli ise käsundi

olemasolule tuginenud, olgugi et ta sisustas käsundit teisiti (vt nt I kd, tl 40-41, 206).

16. Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine

(selle kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku

hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on

pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2)

(vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Kui hagi ese ja esitatud

asjaolud seda võimaldavad, võib kohus hageja nõude lahendada ka käsunduslepingu sätete alusel.

Siiski ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises

menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja

võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400

lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40).

Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul selgitada teha, kas hageja esitatud taotlusest ja asjaoludest

lähtudes on võimalik hagi rahuldada käsunduslepingu sätete alusel.

17. Kohtud ei ole pööranud tähelepanu hageja 74 329 krooni 68 sendi suuruse kahju hüvitamise

nõude õiguslikule kvalifikatsioonile. Selle nõude õiguslik alus ei ole selge, võimalik võiks olla kahju

hüvitamise nõudmine selle tõttu, et kostja on käsunduslepingut rikkunud (VÕS § 628 lg 5).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kahju hüvitamise nõue kvalifitseerida ja lahendada, samuti tuleb

lahendada hageja viivisenõue.

18. Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemustest.

19. Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4

teise lause kohaselt arvata riigituludesse.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu