3-1-1-3-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-3-11

Otsuse kuupäev

21. veebruar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Hendrik Kurvitsa süüditunnistamises KarS § 344 lg

1 ning § 22 lg 2, 3 - § 209 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-8457

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Hendrik Kurvitsa kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Madis

Mahlapuu kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kretel Tamm

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

2. veebruar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2010. a kohtuotsus Hendrik Kurvitsale liitkaristuse mõistmise

osas.

2. Mõista KarS § 64 lg 1 alusel Hendrik Kurvitsale liitkaristuseks kaks aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel liita

sellele karistusele Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2006. a otsusega mõistetud karistus ja mõista Hendrik Kurvitsale

lõplikuks karistuseks vangistus kaheks aastaks ja üheteistkümneks kuuks, arvates karistusest maha Tartu

Maakohtu 20. oktoobri 2006. a otsusega mõistetud karistuse ärakantud osa, so üksteist kuud vangistust.

3. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2010. a otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2010. a otsusega mõisteti Hendrik Kurvits süüdi KarS § 344 lg 1 järgi ja KarS § 22 lg-te 2

ja 3 ning § 209 lg 2 p 1 järgi. Teda karistati vastavalt vangistusega neljaks kuuks ning vangistusega kaheks aastaks ja

kuueks kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat ja 6 kuud

vangistust. Samuti mõisteti H. Kurvits süüdi KarS §-de 280 lg 1 ja 414 lg 2 p 2 järgi ning teda karistati vastavalt

vangistusega kaheks kuuks ja neljaks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja

liitkaristuseks mõisteti vangistus neljaks aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati nelja-aastast vangistust Tartu Maakohtu

20. oktoobri 2006. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o ühe aasta ja ühe kuu võrra. KarS § 65 lg 1 alusel

loeti H. Kurvitsale mõistetud kahe aasta ja kuue kuune vangistus kaetuks KarS § 65 lg 2 alusel karistuseks mõistetud

vangistusega, mõistes talle lõplikuks karistuseks vangistuse viieks aastaks ja üheks kuuks. Eelvangistuses viibitud aeg

arvestati karistusaja hulka, lugedes karistuse kandmise alguseks 16. detsembri 2008.

2. Sama otsusega mõisteti süüdi ja karistati ka V.L, O.K ja G.A, kuid nende osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

3.1 H. Kurvits tunnistati KarS § 344 lg 1 järgi süüdi sellest, et ta võltsis 2005. a M. P. ja 2004. a O.K-ni tööraamatut.

Võltsitud valede andmetega tööraamatu alusel tekkis M. P.-l ja O.K õigus saada tööstaaži eest töövõimetuspensioni.

3.2 KarS § 22 lg-te 2 ja 3 ning KarS § 209 lg 2 p 1 järgi tunnistati H. Kurvits süüdi selle eest, et täpsemalt tuvastamata ajal

2004. a kihutas ja aitas ta kaasa G.A ning O.K-ni poolt kelmuse toimepanemisele ning täpsemalt tuvastamata ajal 2005. a

kihutas ja aitas kaasa M. P. poolt kelmuse toimepanemisele. Süüksarvatav tegu seisnes kõigil juhtudel selles, et H. Kurvits

pakkus vastavalt M. P.-le ja O.K-le võimalust taotleda töövõimetuspensioni ilma selleks tegelikku seaduslikku alust

omamata. Ta võltsis töövõimetuspensioni taotlemiseks nende nimele tööraamatu, mille toimetas perearst V.L kätte, kes

koostas M. P., G.A ja O.K-ni tegelikku tervislikku seisundit teadmata ja tuvastamata ebaõigeid andmeid sisaldava arstliku

ekspertiisi taotluse püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja töövõime kaotuse protsendi määramiseks. Tegelikest asjaoludest

eelkirjeldatud viisil teadvalt loodud ebaõige ettekujutuse tõttu määras Tartu Pensioniamet M. P.-le, G.A-le ja O.K-le püsiva

töövõimetuse ja töövõimetuspensioni.

3.3 KarS § 414 lg 2 p 2 tunnistati H. Kurvits süüdi selles, et ta soetas ajavahemikul 1992-1994 kriminaalmenetluses täpselt

tuvastamata ajal ebaseaduslikult 10-20 kg lõhkeainet trotüüli, mille toimetas T. E. elamus XXXXXX XX Tartus. Umbes

kaks kuud peale lõhkeaine soetamist viis ta suurema osa sellest (v.a 800 g) ära. Eelnimetatud 800 g lõhkeainet hoidis H.

Kurvits teiste isikute teadmata ebaseaduslikult XXXXXX XX asunud garaaži pööningul kuni 4. maini 2007, s.o

kuupäevani, kui T. E. oma elamu ära müüs ning kõik hooned uuele omanikule üle andis. Kirjeldatud tegevusega rikkus H.

Kurvits lõhkematerjaliseaduse ja Vabariigi Valitsuse 12. mai 1992. a määrusega nr 150 kinnitatud lõhkematerjalide

valmistamise ja kasutamise korra nõudeid.

3.4 KarS § 280 lg 1 järgi tunnistati H. Kurvits süüdi selles, et ta esitas 6. detsembril 2007 Tartu Linnavalitsuse

sotsiaalabiosakonna Nõlvaku Piirkonnakeskusesse valeandmeid sisaldava sotsiaaleluruumi taotluse, kus märkis oma

tegelikuks elukohaks Tartu linna ning eelmiseks tegelikuks elukohaks aadressi XXXXX XX, Tartu, kuigi ta ise Tartu

linnas ja nimetatud aadressile ei elanud. Samuti esitas H. Kurvits suuliselt ebaõigeid andmeid Tartu Linnavalitsuse

sotsiaalabiosakonnale, et ööbib vahel ka aadressil XXXXXXXX X Tartu, kuigi tegelikult seal ei ööbinud. Ametiasutusele

valeandmete esitamisega soovis H. Kurvits saada Tartu Linnavalitsuse poolt tasuta üürikorterit, mis on käsitletav muu

hüvena KarS § 280 mõttes.

4.1 H. Kurvitsa kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja H. Kurvitsa

õigeksmõistmist kõigis talle süüks arvatud kuritegudes. Kaitsja leidis, et H. Kurvits ei esitanud sotsiaalelamispinda taotledes

Tartu Linnavalitsusele valeandmeid. Apellandi hinnangul puuduvad kriminaalasjas otsesed tõendid selle kohta, et H.

Kurvits oleks ebaseaduslikult käidelnud Tartus, XXXXXX XX kõrvalhoone pööningult leitud lõhkeainet või et tal oleks

üldse olnud puutumus selle lõhkeainega. H. Kurvitsa poolt KarS § 344 lg 1; § 22 lg 2, 3 ja § 209 lg 2 p l järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise kohta tõendid puuduvad.

4.2 Apellatsiooni esitas ka süüdistatav H. Kurvits, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist.

5. Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2010. a otsusega rahuldati H. Kurvitsa ja tema kaitsja apellatsioonid osaliselt.

Maakohtu otsus tühistati H. Kurvitsa süüditunnistamises KarS § 280 lg 1 ja § 414 lg 2 p 2 järgi ning mõisteti ta nendes

kuritegudes õigeks. H. Kurvits mõisteti õigeks ka talle KarS § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 209 lg 2 p 1 järgi süüks arvatud G.A

kelmuse toimepanemisele kihutamises ja kelmusele kaasaaitamises. Süüdistuses KarS § 344 lg 1 järgi jättis ringkonnakohus

maakohtu otsuse muutmata. Maakohtu otsus tühistati veel H. Kurvitsale KarS §-de 22 lg-te 2 ja 3 ning 209 lg 2 p 1 järgi

karistuste mõistmises ja KarS §-de 64 ja 65 alusel liitkaristuse mõistmises, samuti temalt menetluskuludena tunnistaja G. S.-

ile makstud hüvitise 380 krooni ja DNA ekspertiisi läbiviimise kulu 76650 krooni väljamõistmises. Nimetatud

menetluskulud jäeti riigi kanda. Tühistati ka H. Kurvitsalt sundrahana 10875 krooni väljamõistmine ja mõisteti talt

sundrahana välja 6252 krooni. Ringkonnakohus mõistis H. Kurvitsale KarS § 22 lg-te 2 ja 3 ja KarS § 209 lg 2 p 1 järgi

karistuseks kaks aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis ringkonnakohus H. Kurvitsale KarS § 344 lg 1 ning KarS

§-de 22 lg 2, 3 ja 209 lg 2 p 1 järgi liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Ringkonnakohus jättis aga H. Kurvitsale

moodustamata liitkaristuse KarS § 65 lg 1 alusel. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2010. a otsuse peale esitas kassatsiooni H. Kurvitsa kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Madis Mahlapuu. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja H. Kurvitsa õigeksmõistmist KarS § 344

lg 1, § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 209 lg 2 p 1 järgi või alternatiivselt uue kohtuotsuse tegemist, millega mõista H. Kurvitsale

liitkaristus ka KarS § 65 lg 1 alusel.

6.1 Kaitsja hinnangul on ringkonnakohus eksinud H. Kurvitsale liitkaristuse mõistmisel. H. Kurvits tunnistati arutatavas

asjas süüdi kelmusele kihutamises ja sellele kaasaaitamises ning dokumendi võltsimises. Teda karistati kuritegude kogumi

eest vangistusega kaheks aastaks. Ringkonnakohus on aga tähelepanuta jätnud asjaolu, et H. Kurvits oli teise kriminaalasja

raames juba Tartu Maakohtu 20. oktoobril 2006. a otsusega süüdi tunnistatud ning praeguses kriminaalasjas käsitletud

kuriteod olid toime pandud enne kohtuotsuse tegemist nimetatud teises kriminaalasjas. Seega tulnuks H. Kurvitsale

karistuse mõistmisel arvestada KarS § 65 lg-s 1 sätestatut, mida pole aga tehtud.

6.2 Süüdistus KarS § 344 lg 1, § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 209 lg 2 p 1 järgi on kassaatori arvates tõendamata ja tugineb H.

Kurvitsa kaitseõigust rikkudes määravas osas kaassüüdistava O.K ütlustele, keda H. Kurvitsal ei olnud võimalik kohtus

küsitleda.

Ühtlasi

leiab

kassaator,

et

ringkonnakohus

on

kriminaalasja

menetledes

rikkunud

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Seda põhjusel, et ringkonnakohus on nõustunud süüdistuses

KarS § 344 lg 1, § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 209 lg 2 p 1 järgi maakohtu järeldustega ja jätnud omalt poolt seda puudutavatele

tõenditele hinnangu andmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassaator heidab ringkonnakohtule ette kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, mis seisneb tuvastatud asjaoludest ebaõigete

järelduste tegemises ringkonnakohtu poolt, kuna ringkonnakohus on nõustunud maakohtu otsuses tehtud järeldustega.

Kolleegium kordab sellega seoses oma varasemat seisukohta, mille kohaselt on olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa

järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks

loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises

kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest

rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.

oktoobri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-09, p 6).

8. Puutuvalt kassaatori väidetesse selle kohta, et kohtud on H. Kurvitsa süüditunnistamisel ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust, sest talle süüksarvatud tegude toimepanemine H. Kurvitsa poolt on tõendamata, märgib

kriminaalkolleegium, et need väited on kohtute tuvastatud faktiliste asjaolude alusel kummutatud. KrMS § 363 lg 5

kohaselt ei või Riigikohus ise faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama

kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise

kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-09, p 6 ja 19. juuni 2008. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 7). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud arutatavas asjas tõendite

uurimisel ja hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud.

9. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse muu hulgas H. Kurvitsale KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel liitkaristuse

moodustamises. Uue otsusega mõistis ringkonnakohus H. Kurvitsale KarS § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 209 lg 2 p 1 ja KarS §

344 järgi kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks vangistuse kaheks aastaks. Ringkonnakohus jättis aga

tähelepanuta, et H. Kurvits oli teise kriminaalasja raames süüdi tunnistatud juba Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2006. a

otsusega ning arutatavas kriminaalasjas käsitletud kuriteod olid toime pandud enne kohtuotsuse tegemist nimetatud teises

kriminaalasjas. Seega tulnuks KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristus KarS § 65 lg-s 1 sätestatust tulenevalt liita H.

Kurvitsale Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2006. a otsusega mõistetud liitkaristusega, s.o kaheaastase vangistusega, arvates

varasema kohtuotsuse järgi osaliselt ärakantud karistus, s.o üksteist kuud liitkaristusest maha. Sel põhjusel tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada ja uue otsusega mõista H. Kurvitsale korrektne liitkaristus.

10. Eeltoodud põhjustel ja lähtudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 1.

novembri 2010. a otsuse H. Kurvitsale mõistetud liitkaristuse osas ja mõistab KarS § 65 lg 1 alusel talle lõplikuks

karistuseks vangistuse kaheks aastaks ja üheteistkümneks kuuks, arvates karistusest maha Tartu Maakohtu 20. oktoobri

2006. a otsusega mõistetud karistuse ärakantud osa, s.o üksteist kuud vangistust. H. Kurvitsa kaitsja kassatsiooni rahuldab

kolleegium osaliselt.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar