3-3-1-80-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-80-10

Otsuse kuupäev

21. veebruar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Signe Undi (Unt) kaebus Keskkonnainspektsiooni 6. novembri

2007. a ettekirjutuse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai 2010.a otsus haldusasjas nr 3-

09-1095

Menetluse alus Riigikohtus

Signe Undi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Signe Undi kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2009. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai

2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-1095. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna

Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 6. novembril 2007 tegi Keskkonnainspektsioon Signe Undile ettekirjutuse, mille kohaselt S. Unt on

omavoliliselt, ilma ehitusdokumentatsioonita ja detailplaneeringuta ehitanud talle kuuluvale

Väikejärve kinnistule Ermistu külas Tõstamaa vallas veekaitse- ja ehituskeeluvööndisse

ümarpalkidest sauna, rikkudes sellega looduskaitseseaduse § 38 lg 3 nõudeid. Omavoliline ehitis asub

Tõhela-Ermistu kaitsealal. Ehitise püstitamiseks puudub hoiuala valitseja nõusolek.

Ettekirjutusega kohustati S. Unti likvideerima eelnimetatud ehituskeeluvööndis asuv ümarpalkidest

saun 31. maiks 2008. Ettekirjutus tehti adressaadile teatavaks 7. novembril 2007.

6. novembril 2007 tegi Keskkonnainspektsiooni Pärnumaa osakond S. Undile hoiatuse, mille kohaselt

juhul, kui adressaat 31. maiks 2008 ettekirjutust vabatahtlikult ei täida, rakendab

Keskkonnainspektsioon sunnivahendina sunniraha summas 10 000 krooni. Ettekirjutuse

mittetäitmisel 30. juuniks 2007 kuulub kohaldamisele asendustäitmine. Asendustäitmise orienteeruv

maksumus on 30 000 krooni.

2. S. Unt pöördus 8. septembril 2008 Keskkonnainspektsiooni poole taotlusega pikendada

ettekirjutuse täitmise tähtaega 31. märtsini 2009 ja Keskkonnainspektsioon rahuldas taotluse.

Täiendavalt pöördus S. Unt Keskkonnainspektsiooni poole 31. märtsil 2009 võimalike lahenduste

leidmiseks sauna likvideerimisele. Keskkonnainspektsiooni 8. aprilli 2009. a kirjaga nr LÄR-6-1/125-

2 teatati, et ettekirjutuse täitmise tähtaja järjekordne pikendamine ei ole võimalik. Kirjas märgiti, et

ka teisaldatav saun on ehitusseaduse mõttes ehitis ja kohtkindla ühenduse mõiste sisaldub Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-44-06. Keskkonnainspektsioon teatas, et rakendab

ebaseadusliku hoone likvideerimiseks asendustäitmist.

3. 22. aprillil 2009 esitas S. Unt Keskkonnainspektsioonile taotluse Keskkonnainspektsiooni

6. novembri 2007. a ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks. Taotluse kohaselt ei ole saun enam ehitis

ehitusseaduse mõttes, sest sauna postvundament on likvideeritud. Saun on paigaldatud maismaad

mööda liikumist võimaldavatele "metallsuuskadele", mille abil saun toetub maapinnale. Tegemist on

mobiilse haagissuvila või veoauto järelkäruga, mis ei ole aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud. Kuna

ei ole tegemist ehitisega ehitusseaduse mõttes, ei riku sauna paiknemine ehituskeeluvööndis

looduskaitseseaduse § 38 lg 3 nõudeid. Asjaolude muutumise tõttu pole sauna likvideerimine

6. novembri 2007. a ettekirjutuse alusel õiguspärane. Taotleja palus HMS § 65 lg 3 alusel ettekirjutus

asjaolude muutumise tõttu tunnistada kehtetuks ja kuni taotluse lahendamiseni peatada

lammutamismenetlus.

4. Taotluse lahendamiseks tegi Keskkonnainspektsiooni peadirektor 27. aprillil 2009 otsuse nr LÄR-

6-1/125-5. Otsuse kohaselt kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike

või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, tuleb HMS § 65 lg 3 alusel haldusakt isiku taotlusel

tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates. Otsuses leiti, et kohtkindlus Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse 3-1-1-44-06 kohaselt tähendab, et koht on omaniku poolt kindlaks

määratud ja see püsib tänu ehitise raskusele muutumatuna seni, kuni omanik seda abivahendite abil ei

muuda. Taotlusest nähtub, et sauna on võimalik liigutada kraana abil, st abivahendeid kasutades.

Järelikult on saun kohtkindel ja ta on ehitis ehitusseaduse mõttes. Seetõttu jäeti S. Undi taotlus

6. novembri 2007. a ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.

5. S. Unt esitas 20. mail 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Keskkonnainspektsiooni

27. aprilli 2009. a otsuse tühistamist ja Keskkonnainspektsioonile ettekirjutuse tegemist vaadata

uuesti läbi S. Undi taotlus 6. novembri 2007. a ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks, samuti peatada

esialgse õiguskaitse korras 6. novembri 2007. a ettekirjutuse täitmine.

Kaebuse kohaselt erineb kaebaja olukord Riigikohtu lahendis 3-1-1-44-06 kirjeldatust. Saun asetseb

maapinnal vundamendita või muude maapinnaga kohtkindlalt ühendavate

ühenduskonstruktsioonideta. Saun on paigaldatud maismaad mööda liikuvale alusele, mistõttu ta on

vajadusel lihtsasti teisaldatav lohistamise või kraanaga tõstmise teel. Sauna puhul ei saa olla tegemist

ehitisega ehitusseaduse § 2 lg 1 mõttes. Vastupidine tõlgendus tooks kaasa olukorra, kus ehitisteks

võiks pidada nt haagissuvilaid, sõidukite järelkärusid ja autosid. Ka neid asju ei ole omaniku jõul

ilma abivahenditeta võimalik teisaldada. Lisaks sellele sõltuks asjade maapinnal paiknemisel nende

ehitiseks lugemine või lugemata jätmine omaniku füüsilisest jõust.

6. Tallinna Halduskohtu 26. mai 2009. a määrusega haldusasjas nr 3-09-1095 rahuldati S. Undi

taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja peatati kuni haldusasjas lõpliku lahendi jõustumiseni

Keskkonnainspektsiooni 6. novembri 2007. a ettekirjutuse täitmine.

7. Tallinna Halduskohtu 27. mai 2009. a määrusega jäeti S. Undi kaebus Keskkonnainspektsiooni

27. aprilli 2009. a otsuse tühistamise nõudes käiguta.

Määruse kohaselt on kaebus esitatud Keskkonnainspektsiooni 27. aprilli 2009. a otsuse tühistamiseks,

kuid kaebusest nähtuvalt võib kaebuse esitaja tegelik tahe olla suunatud Keskkonnainspektsiooni

6. novembri 2007. a ettekirjutuse vaidlustamiseks. Kohus leidis, et 27. aprilli 2009. a otsus on

vaideotsus, mille tühistamisega ei kaasne automaatselt esialgse haldusakti (ettekirjutuse) tühistamine.

Kui kaebuse esitaja eesmärgiks on vaideotsuse tühistamine, siis tuleb kaebuse taotlus ka vastavalt

formuleerida ja kaebajal tuleb märkida, kuidas on nimetatud vaideotsusega rikutud isiku õigusi

vaidemenetluse esemest sõltumatult.

8. S. Unt esitas 2. juunil 2009 kaebuse täpsustuse, millega muutis oma taotlust ja taotles tühistada

Keskkonnainspektsiooni 6. novembri 2007. a ettekirjutus. Taotluse muutmist põhjendati asjaoluga, et

Keskkonnainspektsiooni 27. aprilli 2009. a otsus on vaideotsus.

9. Keskkonnainspektsiooni 19. juuni 2009. a vastuses leiti, et kaebus ettekirjutuse tühistamise nõudes

tuleb jätta rahuldamata. Inspektsioon leidis, et 27. aprilli 2009. a otsus on tehtud HMS § 65 lg 3

alusel, sest ettekirjutuse aluseks olnud asjaolud ei olnud muutunud ja õigusliku aluseta püstitatud

ehitis asus endiselt ehituskeeluvööndis. Ettekirjutuse vaidlustamise tähtaeg möödus 7. detsembril

2007. S. Unt ei ole esitanud tähtaja ennistamise taotlust ega märkinud, millised on mõjuvad põhjused

tähtaja ennistamiseks. Kaebaja olukord ei erine ettekirjutuse tegemisel arvesse võetud Riigikohtu

lahendis nr 3-1-1-44-06 kirjeldatud olukorrast. Sauna asukoht on omaniku poolt kindlaks määratud ja

selle liigutamiseks tuleb kasutada abivahendeid. Asjakohased pole kaebaja väited, et haagissuvilad ja

autod peaksid selle tõlgenduse kohaselt olema samuti ehitised. Haagissuvila teatud juhul ongi ehitis,

mis ei tohi paikneda ehituskeeluvööndis. Õigusliku aluseta püstitatud ehitise likvideerimiseks pole

vaja ka ehitusluba. Keskkonnajärelevalve seaduse § 21 lg 2 p 6 alusel võib keskkonnainspektor teha

ettekirjutuse omavolilise ehitise likvideerimiseks kalda ehituskeeluvööndis ning ehitise lammutamine

toimub keskkonnainspektori koostatud ettekirjutuse alusel.

10. 2. juulil 2009 esitas S. Unt kaebuse täiendava täpsustuse. Kaebaja selgitas, et ta ei taotle

Keskkonnainspektsiooni 6. novembri 2007. a ettekirjutuse tühistamist, vaid Keskkonnainspektsiooni

27. aprilli 2009. a otsuse tühistamist. Kaebaja arvates ei ole viimatinimetatud otsus vaideotsuseks

ettekirjutuse suhtes, vaid haldusmenetluse uuendamise otsus HMS § 44 lg 1 p 1 mõttes. 27. aprilli

2009. a otsusest nähtuvalt ei ole Keskkonnainspektsioon ise kõnealust otsust vaideotsuseks pidanud.

Seetõttu kaebaja taotleb Keskkonnainspektsiooni 27. aprilli 2009. a otsuse nr LÄR-6-1/125-5

tühistamist ning Keskkonnainspektsioonile ettekirjutuse tegemist 30 päeva jooksul uuesti läbi vaadata

S. Undi taotlus Keskkonnainspektsiooni 6. novembri 2007. a ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks.

11. Tallinna Halduskohtu 3. augusti 2009. a määruses selgitas kohus, et ta käsitab

Keskkonnainspektsiooni 6. novembri 2007. a ettekirjutust esmase haldusaktina ja 27. aprilli 2007. a

otsust esmast haldusakti vaidlustanud vaiet lahendava otsusena. Kohus konstateeris, et kaebus on

esitatud tähtaegselt ja selle peale ei saa esitada määruskaebust. Kohus palus kaebajal veel kord

analüüsida, kas ta jääb oma 2. juuli 2009. a kaebuse muudatuste juurde, arvestades, et kaebus on

esitatud tähtaegselt ka ettekirjutuse tühistamise nõudes. Selles nõudes on kaebus juba ka menetlusse

võetud. Kaebaja võib muuta kaebuses esitatud taotlust kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või

kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud

menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Määruse kohaselt

ei pea kohus otstarbekaks taotluste muutmist nendel põhjendustel, mis kaebaja 2. juuli 2009. a

kaebuse täpsustustes välja on toonud.

12. Kaebaja teatas 6. augustil 2009, et ta jääb oma 2. juuni 2009. a kirjalikus seisukohas esitatud

nõude juurde ja taotleb 6. novembri 2007. a ettekirjutuse tühistamist.

13. Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1095 jäeti S. Undi kaebus

rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused:

1) nn suuskadel konstruktsiooni kaudu maaga ühendatud saun on ehitis EhS § 2 lg 1 tähenduses;

Keskkonnainspektsioon on põhjendatult viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2006. a

lahendile nr 3-1-1-44-06, milles anti tõlgendus eelnimetatud sättele;

2) kaebaja viiteid sõidukitele ja nende järelekärudele ei saa pidada asjakohasteks; mootorsõidukite

liiklemise kohta ranna ja kalda piiranguvööndis kehtib looduskaitseseaduses eraldi regulatsioon (LKS

§ 37 lg 6);

3) asjakohane pole ka kaebaja esitatud ehitustehniline ekspertarvamus, kuna vaidluse all ei ole

ehitustehnilised üksikasjad, vaid seaduse tõlgendamine; seadust tõlgendab kohus, mitte ekspert;

4) õigusliku aluseta püstitatud ehitise lammutamiseks ei ole vaja taotleda lammutusluba;

lammutamine toimub lammutusettekirjutuse alusel.

14. Signe Unt esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) kohus leidis ebaõigesti, et saun on ehitis; saun ei ole ehitis ehitusseaduse tähenduses; saun asub

maapinnal ilma vundamendi või muude maapinnaga kohtkindlalt ühendavate konstruktsioonideta;

saun on paigaldatud maismaad mööda liikuvale alusele, mistõttu on vajadusel lihtsasti teisaldatav;

2) ebaõige on halduskohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb ehitiseks pidada inimtegevuse tulemusena

ehitatud terviklikku asja, mille asukohta ei suuda selle omanik omal jõul muuta ja mille teisaldamine

on võimalik üksnes abivahendeid kasutades; sõidukeid, nende haagised, järelkärusid jne ei ole samuti

võimalik inimjõuga abivahendeid kasutamata teisaldada;

3) halduskohus jättis kaebaja eelnimetatud väited ümber lükkamata; asjakohased pole kohtu väited, et

sõidukite liiklemist kaldavööndis reguleerib looduskaitseseaduse § 37 lg 6.

15. Keskkonnainspektsiooni vastuses apellatsioonkaebusele leiti, et halduskohtu otsus on õige ja

palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Täiesti asjakohatu on võrrelda "metallsuuskadel"

sauna sõidukiga. Õigusnormi tõlgendamisel ei saa lähtuda ainult grammatilisest tõlgendamisest,

lähtuma peab asja eesmärgist. Kuidagi ei saa väita, et saun muutuks sõidukiks, kui sellele panna alla

rattad või metallsuusad.

16. Apellant esitas ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, et käesolevaks ajaks on saun

paigaldatud pontoonidele ja seega ujuv. Kuna ta on ujuv, siis on teda hõlpsasti võimalik teisaldada

(sama lihtsalt kui aerupaati). Seega on ilmselge, et tegemist ei saa olla ehitisega, sest vastasel juhul

tuleks kõik ujuvad alused lugeda ehitisteks.

17. Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1095 jäeti S. Undi

apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused:

1) ettekirjutuse õiguspärasust tuleb kontrollida selle andmise hetke seisuga; saun oli ettekirjutuse

tegemise hetkel postvundamendil ja ka kaebaja käsitas sauna ehitisena kuni sauna paigaldamiseni nn

metallsuuskadele ning pidas ettekirjutust selle andmise hetkel sisuliselt õiguspäraseks;

2) kaebaja 22. aprilli 2009. a taotlusest võib järeldada, et kaebaja soovis HMS § 44 lg 1 p 1 alusel

haldusmenetluse uuendamist seoses ettekirjutuse andmise aluseks olnud asjaolu ära langemisega;

kaebaja algselt esitatud kohustamisnõue oli kaebuse eesmärgist lähtudes asjakohane ja halduskohus

on ebaõigesti suunanud kaebajat taotlust muutma; samas ka see ei anna alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks, sest ka algselt esitatud kohustamisnõue oleks tulnud jätta rahuldamata;

3) sauna paigaldamisel nn metallsuuskadele ei muutunud vaidlustatud ettekirjutus õigusvastaseks;

halduskohus ei ole materiaalõiguse normide kohaldamisel eksinud ja saun oli käsitatav ehitisena EhS

§ 2 lg 1 mõttes ka pärast sauna paigaldamist nn metallsuuskadele;

4) asjaolu, et kaebuse menetluse ajal ringkonnakohtus paigaldati saun pontoonidele ja on seega ujuv,

ei oma samuti ettekirjutuse õiguspärasuse seisukohast tähtsust; see asjaolu võib omada tähtsust

võimalikus vaidluses ettekirjutuse täitmise üle või võib olla alus uue ettekirjutuse tegemiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

18. Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai 2010. a kohtuotsuse peale esitas S. Unt kassatsioonkaebuse.

Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist samale kohtule uueks

läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnorme. Vaatamata sellele, et halduskohus suunas kaebaja

ebaõigesti kaebust muutma, jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse tühistamata; ringkonnakohus

asus õigele seisukohale, et ettekirjutuse tegemise ajal oli ettekirjutus õiguspärane; esimese astme

kohtu poolt eksitamise tõttu oli kaebaja kaebus algusest peale perspektiivitu;

2) kohtuotsus on olulisel määral põhjendamata; ringkonnakohus ei käsitle, kas saun on ehitis või

mitte, ta nõustus halduskohtuga põhjendusi esitamata; apellatsioonkaebuses esitati mitmeid väiteid,

mille kohaselt halduskohus ei käsitlenud kaebaja väiteid;

3) kohtud on ebaõigesti tõlgendanud ehitise mõistet.

19. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Keskkonnainspektsioon, et kassatsioonkaebuse

väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks; kohus ei ole menetlusnorme rikkunud ega ka

materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud; ringkonnakohus on andnud hinnangu nii halduskohtu lahendi

aluseks olnud kaebusele kui ka kaebaja esialgsele taotlusele ja leidnud, et ka esialgne taotlus oleks

tulnud jätta rahuldamata; vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 ei pea ringkonnakohus otsust põhjendama, kui

ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi;

kohtud on õigesti tõlgendanud ehitise mõistet, tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile

nr 3-1-1-44-06.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et halduskohus on ebaõigesti suunanud kaebajat kaebust

muutma. Halduskohtu 27. mai 2009. a määruses ja 3. augusti 2009. a määruses on väljendatud

halduskohtu selge seisukoht, et Keskkonnainspektsiooni 27. mai 2009. a otsus nr LÄR-6-1/125-5 on

vaideotsus. Halduskohus keeldus 3. augusti 2009. a määruses kaebuse taotluse muutmisest vastavalt

kaebaja 2. juulil 2009 esitatud kaebuse täpsustusele.

Õige on kassaatori seisukoht, et halduskohtu suunamisel muudetud taotluse puhul on kaebus

perspektiivitu. Kaebaja ei ole haldusmenetluses või halduskohtumenetluses väitnud, et

Keskkonnainspektsiooni ettekirjutus oli andmise aja seisuga õigusvastane. Seega puudub kaebaja ja

akti andnud organi vaheline vaidlus ettekirjutuse õiguspärasuse üle selle andmise aja seisuga. Sellise

vaidluse puudumisel oleks halduskohtu poolt menetlusse võetud taotluse lahendamisel olnud

asjakohane tõstatada küsimus menetluse lõpetamisest HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel.

Kolleegium rõhutab, et kaebaja esialgne taotlus oli tühistada Keskkonnainspektsiooni 27. aprilli

2009. a otsus nr LÄR-6-1/125-5 ja teha Keskkonnainspektsioonile ettekirjutus vaadata uuesti läbi

S. Undi taotlus Keskkonnainspektsiooni 6. novembri 2007. a ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks

seoses uute asjaoludega.

Kaebaja selge positsioon on seotud asjaolude väidetavast muutumisest tingitud ettekirjutuse aluse

äralangemisega. Kaebaja soovis, et järelevalveorgan hindaks muutunud asjaolusid ning tühistaks

ettekirjutuse asjaolude muutumisest alates. Asjaolude muutumiseks loeb kaebaja ebaseadusliku

ehitise ümberkujundamist viisil, mis välistab selle käsitamise ehitisena ehitusseaduse tähenduses.

Selline kaebaja nõue tugineb HMS § 44 lg 1 p-le 1 ja § 65 lg-le 3.

Kolleegium leiab eeltoodut arvestades, et kaebaja on haldusorganilt taotlenud menetluse uuendamist

ja uuendatud menetluses ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist. Kohtuvaidluses oli kaebaja algne nõue

suunatud Keskkonnainspektsiooni poolt menetluse uuendamise taotluse kohta tehtud otsuse

tühistamisele ja haldusorgani kohustamisele selle taotluse uueks läbivaatamiseks.

21. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et juhul, kui isik esitab nõuetekohase menetluse

uuendamise taotluse või nõude koormava haldusakti tühistamiseks, on haldusorgan kohustatud

nimetatud taotlust menetlema kooskõlas haldusmenetluse nõuetega. Haldusorgan on kohustatud

tuvastama, kas esinevad asjaolud, mille tõttu on menetluse uuendamine kohustuslik HMS § 44 lg 1

või asjassepuutuva eriseaduse normide kohaselt. Ka siis, kui menetluse uuendamine ei ole

õigusnormist tulenevalt kohustuslik, ei ole uuendamine välistatud, kuid uuendamine ei tohi toimuda

ka kergekäeliselt. Säärases olukorras peab haldusorgan hindama menetluse uuendamise vajadust

kaalutlusreeglite kohaselt. Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2004. a otsuses haldusasjas

nr 3-3-1-36-04 selgitati, et kui isik esitab taotluse haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, milles väidab

mõne HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks

teinud, peab haldusorgan menetluse uuendama. Menetluse uuendamine ei tähenda seda, et vastav

haldusakt tuleb tingimata tühistada või muuta. Uuendatud menetluses vaadatakse haldusakti

tühistamise taotlus läbi vastavalt HMS 4. peatüki 3. ja 4. jaos sätestatule. Haldusakti andnud

haldusorgan võib menetluse uuendamisest keelduda, st jätta isiku taotluse menetluse uuendamiseks

rahuldamata üksnes juhul, kui HMS § 44 lg-s 1 nimetatud asjaolu ei ole tõendatud ega usutavalt

põhjendatud või kui see asjaolu on haldusorgani poolt ümber lükatud. Menetluse uuendamisest

keeldumine vormistatakse haldusaktiga. Käesolevas asjas ei ole kohtud andnud hinnangut sellele, kas

Keskkonnainspektsioon on menetlenud S. Undi haldusmenetluse uuendamise taotlust õiguspäraselt.

Seoses HMS § 44 lg 1 p-ga 1 peab kolleegium vajalikuks märkida, et menetluse uuendamise

nõudmiseks annab aluse vaid sellise asjaolu muutumine, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti

andmisel. Muudatus peab võimaldama teha isiku jaoks soodsamat otsust. Menetluse uuendamise

nõue ei eelda, et esialgne haldusakt tuleks uute asjaolude valguses lugeda õigusvastaseks.

22. Halduskohus on käesolevas asjas menetlusse võtnud kaebaja muudetud taotluse 6. novembri

2007. a ettekirjutuse tühistamiseks. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlustatud ettekirjutus oli

selle tegemise ajal õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub ka

ringkonnakohtu järeldusega, et algselt esitatud kohustamisnõue oli kaebuse eesmärgist lähtudes

asjakohane ja halduskohus on ebaõigesti suunanud kaebajat kaebust muutma. Kaebaja tegeliku tahte

selgitamata jätmisega ja mõjutades esitama ebaefektiivset nõuet on halduskohus oluliselt rikkunud

menetlusõigust, sh HKMS § 11 lg 1 p 3 nõudeid. Kolleegium on korduvalt rõhutanud

halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevat kohtu kohustust selgitada välja

kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel, tõlgendada esitatud kaebust ja taotlusi

sellest lähtuvalt ning juhtida tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise

võimalusele (vt nt Riigikohtu erikogu 26. märtsi 2004. a määrus asjas nr 3-3-3-1-04; Riigikohtu

halduskolleegiumi 5. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-3-04, 13. novembri 2008. a otsus asjas

nr 3-3-1-26-08, 25. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-77-10).

23. Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtu seisukohaga, et nimetatud rikkumised ei tingi

halduskohtu otsuse tühistamist, kuna ka algselt esitatud kohustamisnõue oleks tulnud jätta

rahuldamata.

Kolleegium leiab, et muudetud taotluse alusel ei olnud kohtud õigustatud hindama esialgses taotluses

nimetatud asjaolusid, sh hindama Keskkonnainspektsiooni poolt menetluse uuendamise taotluse

kohta tehtud otsust. Menetlusse võetud tühistamisnõude raames saab kohus vastavat haldusakti

hinnata üksnes akti andmise aja seisuga.

Kohtud on sisuliselt hinnanud ka seda, kas ettekirjutuse aluseks olnud asjaolud on muutunud ja kas

kaebaja osundatud uued asjaolud tingivad ettekirjutuse tühistamise. Sellist kaebust halduskohtus aga

menetlusse võtnud ei ole. Ka kaebaja esialgne kaebus ei sisaldanud nõuet ettekirjutuse tühistamiseks.

Kohtud on oluliselt eksinud HKMS § 19 lg 7 ja § 25 lg 4 nõuete vastu.

24. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et lisaks eelnimetatud olulistele menetluslikele

rikkumistele on kohtud eksinud ka tõendamise nõuete vastu. Juhul, kui kohtud hindavad ettekirjutust

väidetavalt muutunud asjaolusid arvestades, peab kohtuotsus tuginema kohtumenetluses uuritud

tõenditele, millest saab järeldada, kas ettekirjutuse aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis

tingiksid ettekirjutuse muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja

materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud. Ka Keskkonnainspektsiooni 27. aprilli

2009. a otsuses ei kajastu inspektsiooni tegevus muutunud faktiliste asjaolude väljaselgitamisel ja

asjakohaste tõendite hindamisel. Kolleegium möönab, et ettekirjutuse aluseks olevate oluliste

asjaolude (sh asja asukoht, ehituslikud tunnused jne) muutumine toob reeglina kaasa vajaduse

täpsustada ettekirjutust, viies selle vastavusse muutunud asjaoludega. Seda isegi juhul, kui asi on

määratletav endiselt ehitisena.

Kohtud on põhitähelepanu pööranud küsimusele, kas saun, mis on paigutatud vundamendilt n-ö

kelgule (suuskadele), on endiselt ehitusseaduse § 2 lg 1 mõttes ehitis. Sellele küsimusele vastates on

kohtud juhindunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-44-06 toodud ehitise

määratlusest. Halduskolleegium nendib, et ehitise määratlemisel ei piisa üksnes selle tuvastamisest,

kas asi on rajatud inimtegevuse käigus ning kas ja kuidas on see teisaldatav. Oluline on asja ehitisena

määratlemisel arvestada ka selle asja põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi, kestvust

ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest.

25. Kuigi eeltoodud olulised menetlusõiguse rikkumised toovad kaasa kohtuotsuste tühistamise,

möönab kolleegium, et kaebaja huvi Keskkonnainspektsiooni 27. mai 2009. a otsuse vaidlustamiseks

võib olla ära langenud. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et nüüd on saun paigutatud pontoonidele

veekogus, st, et ka Keskkonnainspektsiooni 27. mai 2009. a otsuse tegemise ajal esinenud asjaolud on

muutunud. Sauna väidetav ümberkujundamine ujuvvahendiks ja paigutamine veekogule on oluline

muudatus. Kohtud ei ole nimetatud asjaolu kontrollinud ja hinnanud. Õige on ringkonnakohtu väide,

et see asjaolu ei oma tähtsust Keskkonnainspektsiooni 6. novembri 2007. a ettekirjutuse

õiguspärasuse hindamisel selle akti andmise aja kontekstis. See faktiline asjaolu võib muuta aga

perspektiivituks taotluse, milles vaidlustati Keskkonnainspektsiooni 27. mai 2009. a otsust. Kuna

selles asjas pole piisavalt selge kaebaja tahe ning asja lahendamiseks vajalikud asjaolud on välja

selgitamata, puudub kolleegiumil õiguslik alus menetluse lõpetamiseks. Seetõttu tuleb halduskohtul

esmalt välja selgitada kaebaja tegelik tahe. Asjakohane on ringkonnakohtu hinnang, et muutunud

faktilised asjaolud võivad olla aluseks uue ettekirjutuse tegemisel või omada tähtsust senise

ettekirjutuse täitmise võimalikkuse hindamisel. Kolleegium ei välista, et asjaolude hindamise

tulemusena on võimalik teha järeldus, et vaidlusalune ettekirjutus on täidetud. Selline järeldus aga ei

tähenda iseenesest, et ettekirjutuse täitmine on toimunud õiguspäraselt.

Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et järelevalveorgan peab olema veendunud, et tema poolt

tehtud ettekirjutuse õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud ning puuduvad alused ettekirjutuse

muutmiseks või tühistamiseks. Asjaolu, et ettekirjutuse üle käib kohtuvaidlus ja ettekirjutuse täitmine

on peatatud, ei välista haldusorgani aktiivsust eelnimetatud asjaolude hindamisel ning vajadusel ka

oma varasema otsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist. Haldusorgani selline kohustus ei sõltu

sellest, kas ettekirjutuse adressaat on esitanud menetluse uuendamise taotluse või mitte.

26. Eeltoodust lähtudes tühistab kolleegium Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2009. a otsuse ja

Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-09-1095 ning saadab asja uueks

läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kautsjon

kuulub tagastamisele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann