3-1-1-109-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-109-10

Otsuse kuupäev

18. veebruar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Priit Pikamäe ja Jüri Ilvest

Kohtuasi

Kriminaalasi Marek Lauri süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6

ja § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-11208

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marek Lauri kaitsja vandeadvokaat Mall Saare kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. jaanuar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 5. aprilli 2010. a otsus Marek Lauri süüditunnistamises

KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ja Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2010. a otsus tema

süüditunnistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

2. Jõustada Tartu Maakohtu 5. aprilli 2010. a otsus osas, milles Marek Laur mõisteti

süüdistustes KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks.

3. Saata kriminaalasi Marek Lauri süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi Tartu

Maakohtusse uueks arutamiseks.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Saar & Ko kasuks välja 460.16 eurot (nelisada

kuuskümmend eurot ja kuusteist senti), sealhulgas käibemaks 76.69 eurot (seitsekümmend

kuus eurot ja kuuskümmend üheksa senti) vandeadvokaat Mall Saare poolt Marek Laurile

kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. Laurile on esitatud süüdistus KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi selles, et varem vägistamise

toime pannud isikuna riietas ta jõudu kasutades lahti alaealise J. U., lükkas vastupanu osutava

kannatanu voodile ja kannatanu käsi jõuga seljal hoides astus temaga päraku kaudu suguühendusse.

Veel on M. Laurile esitatud süüdistus KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et pärast eelkirjeldatud

teo toimepanemist, ajavahemikus jaanuarist 2007 kuni juulini 2008, kasutades ära alaealise J. U.

sõltuvust temast kui rallisõidu õpetajast, sundis ta J. U.-d korduvalt tema tahte vastaselt endaga

oraalsesse ning anaalsesse suguühendusse astuma.

2. Tartu Maakohtu 5. aprilli 2010. a otsusega tunnistati M. Laur süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6

järgi ning teda karistati vangistusega kuueks aastaks. Süüdistuses KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

mõisteti M. Laur õigeks.

2.1 Maakohus asus kõiki tõendeid kogumis hinnates seisukohale, et M. Laurile esitatud süüdistus

KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi on tõendatud. Kohtu hinnangul tuli M. Laurile esitatud vägistamise

süüdistust käsitledes analüüsida ka tõendeid, mis annavad teavet M. Lauri ja J. U. käitumise kohta,

mis jääb küll väljapoole süüdistuse ajalisi piire, kuid millel on seos süüdistuses kirjeldatud teoga. Nii

tuvastas kohus väljaspool süüdistuse piire M. Lauri ja J. U. ütlustele tuginedes, et enne M. Laurile

süüks arvatud vägistamist oli M. Laur paaripäevase tutvuse järel katsunud J. U. jalgu ja suguelundeid,

masseerinud kannatanu peenist, kuni J. U. sai orgasmi, ja kutsunud ta enda koju, kus M. Laur võttis

kannatanul riided seljast ja nad rahuldasid M. Lauri initsiatiivil teineteist kätega. J. U. ütluste kohaselt

ta ei soovinud sellist suhet. M. Laur sai aga J. U. käitumisest aru, et J. U. tunneb meeste vastu huvi ja

talle selline asi meeldis.

2.2 Maakohus leidis, et M. Laur astus J. U.-ga anaalsesse suguühendusse vägivalda kasutades ja pani

sellega toime vägistamise. M. Lauri poolt kannatanuga suguühendusse astumiseks temalt riiete jõuga

seljast võtmine, kannatanu voodile lükkamine ja käte seljal kinnihoidmine on hinnatav vägivallana.

Selline tegevus on käsitatav valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõttes,

sest füüsilist üleolekut kasutades teise isiku käte kinnihoidmine ja ka vastupanu osutava inimese keha

selline mõjutamine, mille lõpptulemuseks on tema keha eelkirjeldatud asendisse viimine, põhjustab

isikule valu. M. Laur pani vägistamise toime kaudse tahtlusega, sest ta ei küsinud J. U.-lt

suguühendusse astumiseks eelnevalt nõusolekut ning kannatanu ise ei väljendanud millegagi enda

nõusolekut selleks. Vastupidi, kannatanu osutas vastupanu ja väljendas enda vastuseisu ka

verbaalselt. Ainuüksi asjaolu, et J. U.-l olid ka varem olnud süüdistatavaga seksuaalsed kontaktid, ei

anna alust arvata, et ta oli nõus M. Lauriga suguühendusse astuma.

2.3 M. Lauri süüdistuses KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi märkis maakohus, et suguühendusele

sundimise objektiivne koosseis sisaldab spetsiifilist tegu - suguühendusse astumist, mis toimub

kannatanu tahte vastaselt, ära kasutades tema sõltuvust süüdlasest. Süüdistuse kohaselt seisnes

kannatanu sõltuvus süüdistatavast selles, et süüdistatav oli faktiliselt tema rallisõidutreener.

Maakohtu hinnangul ei ole sõltuvussuhe aga tuvastatav, sest J. U. sellekohased ütlused on

vastuolulised. J. U. ei hoidunud võimaluse korral M. Lauriga suhtlemisest kõrvale, pidas võimalikuks

järjekordse suguühenduse või seksuaalse lähenemise toimumist, kuid suhtus sellesse ükskõikselt. J.

U., kes oma ütluste kohaselt suhtles M. Lauriga vastu enda tahtmist, pidas M. Lauri oma sõbraks ja

asus enda seksuaalsest kuritarvitamisest rääkima alles pärast seda, kui M. Lauril oli tekkinud oma

endise elukaaslase M. P.-ga vaidlus nende ühise lapse hooldusõiguse üle. Sel ajal oli J. U. M. P.

elukaaslane ja süüdistatavaga tal enam seksuaalsuhteid ei olnud. Kohus asus seisukohale, et J. U.

sõltuvuse süüdistatavast seab kahtluse alla ka see, et kriminaalmenetluse käigus tuvastatud

asjaoludest nähtuvalt ei olnud tal enesekehtestamisega probleeme. Kannatanu on sõltuvuses

süüdlasest, kui süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim ja seega reaalne võimalus

kannatanu elu otseselt ja oluliselt mõjutada. J. U. ei olnud aga M. Laurist sellises õigusel põhinevas

sõltuvussuhtes.

3. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni M. Lauri kaitsja vandeadvokaat Mall

Saar, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja M. Lauri vägistamissüüdistuses õigeksmõistmist.

Kaitsja arvates annab kogu süüdistatava ja kannatanu suhe tervikuna alust väita, et M. Laur ei ole J.

U.-d vägistanud. J. U. vastupidised väited ei ole usaldusväärsed. M. Laur ei kasutanud vägistamisena

kvalifitseeritud suguühenduse korral J. U. suhtes vägivalda. Süüdistuses ei märgita, nagu oleks

süüdistatav kannatanule valu põhjustanud, sellekohaseid ütlusi ei ole andnud ka kannatanu. Seetõttu

on maakohus väljunud süüdistuse piiridest. Teisalt ei teinud J. U. võimalusest hoolimata omalt poolt

midagi, et vahekorda vältida. Kuna kohtuistungil avaldas J. U., et tunneb M. Lauri vastu vihavaenu

ning tema M. Lauri süüstavad ütlused on vasturääkivad ja ebaloogilised, siis ei ole need

usaldusväärsed ega vägistamine tõendatud. Subjektiivse külje osas märkis kaitsja, et M. Laur ei

saanud möönda, et paneb kannatanu suhtes toime vägistamise, kuivõrd J. U. oli avaldanud soovi seda

proovida ning kuna anaalvahekorrad toimusid kogu nende pooleteiseaastase suhte jooksul, ei olnud

M. Lauri ütluste õigsuses alust kahelda. Nii J. U. kui ka M. Lauri teojärgne käitumine viitab asjaolule,

et suhet soovisid mõlemad. Ei ole usutav, et vägistatu jätkaks suhtlemist enda vägistajaga, olles suhte

säilitamisel aktiivsemaks pooleks ja minnes peaaegu iga päev vägistaja juurde.

4. Maakohtu otsuse apelleeris ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin,

kes taotles maakohtu otsuse tühistamist M. Lauri õigeksmõistmise osas suguühendusele sundimises

ja tema süüditunnistamist KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Prokurör ei nõustunud maakohtu

järeldatuga, et kuna J. U. jätkas pärast tema vägistamist M. Lauriga suhtlemist, siis pidas ta

võimalikuks järjekordse suguühenduse toimumist ning suhtus sellesse ükskõikselt. Asjaolu, et J. U.

jätkas pärast vägistamist M. Lauriga suhtlemist, ei tähenda, et ta oleks nõustunud seksuaalsuhetega. J.

U. on selgitanud, et ei julgenud M. Lauriga suhtlemist lõpetada ega toimunust kellelegi rääkida, olles

veendunud, et ei saa süüdistatavast nagunii lahti. Kuna maakohus on pidanud J. U. ütlusi vägistamise

toimepanemise kohta usaldusväärseteks, ei ole alust kahelda ka neis J. U. ütlustes, mille kohaselt

toimusid hilisemad seksuaalvahekorrad tema tahte vastaselt. Maakohtu välja toodud vastuolud J. U.

ütluste ja tema internetikirjavahetuse vahel on apellandi arvates ebaolulised. J. U. ja M. Lauri vahel

toimunule hinnangu andmisel tuleb arvestada seda, et kannatanu on laps ning süüdistatav temast

kaheksateist aastat vanem mees. Sellest tulenevalt, eriti arvestades seda, et üks vägivaldne

seksuaalvahekord oli juba toimunud, on mõistetav, et kannatanu ei julgenud M. Lauri ignoreerida.

Samas huvitas teda väga ka rallisõit ja kõik autodega seonduv, mida ta oma pere aineliselt ei olnud

võimeline pakkuma. Kuigi M. Lauril ei olnud J. U. üle seaduslikku võimu, oli tal reaalselt ikkagi

võimalus kannatanu elu oluliselt mõjutada.

5. Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2010. a otsusega tühistati maakohtu otsus M. Lauri

õigeksmõistmises suguühendusele sundimises ja ta tunnistati selles süüdistuses KarS § 143 lg 2 p-

de 1 ja 2 järgi süüdi, karistades teda vangistusega kolmeks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

M. Laurile liitkaristuseks vangistus kuueks aastaks, arvestades karistusaja hulka eelvangistuses

viibitud aja. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati, kaitsja

apellatsioon jäeti rahuldamata.

5.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega M. Lauri süüditunnistamises KarS § 141 lg 2

p-de 1 ja 6 järgi ega pidanud vajalikuks kaitsja apellatsiooni väidetele vastates korrata maakohtu

otsuses märgitut. Täiendavalt märkis ringkonnakohus, et nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, nagu

oleks maakohus väljunud süüdistuse piiridest, leides, et M. Laur tarvitas kannatanuga suguühendusse

astumiseks vägivalda. Maakohus on kvalifitseerinud kannatanu kätest kinnihoidmise, keha teatud

asendisse viimise valu põhjustanud kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõttes. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus M. Lauri toimepandud vägivalda käsitledes süüdistust põhjendamatult

avardanud. Süüdistuses märgitud tegevus olukorras, kus alaealist kannatanut hoiti kinni ja ta

täiskasvanud meesisikule vastu rabeles, põhjustab üldteadaolevalt valuaistingu. Ringkonnakohus ei

nõustunud kaitsja seisukohaga, nagu viidanuks nii J. U. kui ka M. Lauri teojärgne käitumine, et suhet

soovisid mõlemad ja et ei ole usutav vägistatu poolt vägistajaga suhtlemise jätkamine ning suhte

säilitamisel aktiivsemaks pooleks olemine. Seda asjaolu selgitab alaealise kannatanu arengutase ja

tema jaoks tekkinud ebameeldiv käitumissituatsioon, mille tõttu ei julgenud kannatanu vägistamisest

kellelegi rääkida. Kohtukolleegiumi arvates pani M. Laur oskuslikult ja kavalalt J. U. enda isiku

vastu huvi tundma ja temaga suhtlema seoses tema suure huviga rallisõidu vastu. J. U.-l puudusid

rallisõiduga tegelemiseks vahendid ja võimalused. Seetõttu kasutas M. Laur oma elukogemusest

tulenevalt J. U. isiku puhul ära, et ta oli noore kannatanu silmis tõstetud rallisõidu ja tehnikaga

tegelemisest tulenevalt iidoli staatusesse. Asjaolude õigeks hindamiseks ei saa ringkonnakohtu

arvates tähelepanuta jätta ka M. Lauri isikut, kes on varem vägistamise eest kriminaalkorras

karistatud.

5.2 Seoses süüdistusega suguühendusele sundimises märkis ringkonnakohus, et selle süüteo

objektiivne koosseis sisaldab kahte spetsiifilist tegu - suguühendusse astumist, mis toimub kannatanu

tahte vastaselt, ja tema süüdlasest sõltuvuse ärakasutamist. Õigusalase kirjanduse kohaselt on

kannatanu sõltuvuses süüdlasest, kui süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim ja seega ka

reaalne võimalus kannatanu elu otseselt ja oluliselt mõjutada. Selline võim on vastutuse eelduseks

olev eriline isikutunnus KarS § 24 lg 2 mõttes. Sõltuvuse ärakasutamise all tuleb mõista süüdistatava

poolt võimu kasutamist, kasutamisega ähvardamist või sõltlases sellise kartuse teadlikku tekitamist

eesmärgiga mõjutada teda suguühendusse astuma. Kannatanu peaks muutma seejuures mõjutatavaks

asjaolu, et süüdistatava positsioon võimaldab tal tegu näidata legaalsena, ja sellest tulenevalt

põhineks süüdlase võim ja sõltuvussuhe õigusel. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

suguühendusele sundimise koosseisu selline käsitlus, kus süüdlase võim ja sellest tulenev

sõltuvussuhe põhineks ainult õigusel, on liiga kitsapiiriline.

5.3 Arutataval juhul ei olnud M. Lauril tõepoolest alaealise J. U. üle seaduslikku võimu, kuid samas

oli süüdistatav jõudnud suhtluses alaealise kannatanuga reaalselt sellisele tasandile, kus tal oli

võimalus tema elu oluliselt mõjutada ja sõltuvussuhe luua. Kannatanu M. U. ja süüdistatava vahel oli

faktiliselt tekkinud huvipakkuva hobiga tegeleva treeneri ja õpilase suhe. Ärakasutamine ei pea

eeldama tingimata otsest ähvardamist ega suguühenduse sõnaselget nõudmist ja see võib toimuda ka

kannatanut n-ö töödeldes. J. U.-st peaaegu kakskümmend aastat vanem M. Laur mõjutas kannatanut

psüühiliselt, kasutades ära alaealise kannatanu kõrgendatud huvi tehnika ja rallisõidu vastu, ning

rakendas selle oskuslikult enda seksuaalsete ihade rahuldamiseks, millele kannatanu vähesest

elukogemusest tulenevalt allus. Süüdistatav M. Laur kujundas J. U.-st seksuaalvägivalla ohvri alates

nende suhtluse algusest. Ta sai pärast esimest vägivaldset suguühendust aru, et kannatanu ei soovi

suguühendust, kuid ometigi survestas ja sundis teda selleks ning täitis sellega süüteokoosseisu

vähemalt kaudse tahtlusega. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

5.4 Ringkonnakohus leidis, et alaealise kannatanu vastupanu murdis süüdistatav juba vägivaldselt

suguühendusse astumisega ja seetõttu toimusid ka hilisemad suguühendused tema tahte vastaselt.

Pärast vägistamist ei avaldanud J. U. enam aktiivset vastupanu M. Lauri seksuaalse iseloomuga

tegudele, väljendudes ainult sõnaliselt ja mõningase vasturabelemisega, et talle selline tegevus ei

meeldi ja ta ei ole seksuaalvahekorraga nõus. Asjaoludele, miks J. U. jätkas suhtlust M. Lauriga

pärast tema suhtes toimepandut ja oli jätkuvalt M. Lauri survel valmis suguühendusse astuma

oraalselt ja anaalselt, pole võimalik eespool kirjeldatut arvestades lihtsustatult käsitleda, kuid

tuvastamist on leidnud, et J. U. nõustus suguühendusega oma tegeliku tahte vastaselt. Alaealised ei

tavatsegi vastavalt oma sotsialiseerumise astmele alati käituda selliste käitumismudelite järgi, mida

neilt nende suhtes toimepandavate seadusvastaste tegude puhul tavapäraselt oodatakse.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni M. Lauri kaitsja vandeadvokaat

M. Saar, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja M. Lauri õigeksmõistmist.

6.1 Kassaator leiab, et vägistamissüüdistus on tõendamata, põhinedes vaid kannatanu vastuolulistel ja

ebausaldusväärsetel ütlustel. M. Laurile esitatud süüdistuses on vastuolu objektiivse koosseisu

tunnuste ja faktiliselt toimunu vahel. Süüdistuse kohaselt astus M. Laur kannatanuga anaalsesse

vahekorda, hoides teda selleks kinni. Süüdistus ei käsitle ühtki KarS § 120-122 sätestatud

vägivallategu, mis suguühendusega kaasnes, seega ei saa M. Lauri käitumist vägistamisena

kvalifitseerida. Kohus seda siiski tehes väljus süüdistuse piiridest ja rikkus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust.

6.2 Kaitsja hinnangul on M. Laur ka süüdistuses KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ebaõigesti süüdi

tunnistatud. Maakohus mõistis M. Lauri selles süüdistuses õigeks, kuid ringkonnakohus süüdi.

Seejuures ei ole ringkonnakohus asjakohaselt põhjendanud, milles seisnes maakohtu poolt tõenditele

antud ebaõige hinnang. Küll aga on ringkonnakohus ebaõigesti käsitlenud KarS § 143 koosseisu

oluliseks tunnuseks olevat sõltuvussuhet. Kassaator leiab, et M. Lauri ja J. U. vahel ei olnud

sõltuvussuhet, mida ära kasutades M. Laur kannatanuga suguühendusse astus. Ringkonnakohus on

tõlgendanud KarS § 143 koosseisu oluliseks tunnuseks olevat sõltuvussuhet põhjendamatult laialt.

Kaitsja leiab, et J. U. selgitused ja kohtu tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et J. U. oli M. Lauriga

seksuaalsuhetes vabatahtlikult.

7. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör T. Aleksašin esitas kassatsioonivastuse, milles

taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Prokuröri hinnangul ei

ole rikutud kriminaalmenetlusõigust, lugedes M. Lauri poolt J. U.-ga esmakordselt suguühendusse

astumisel jõu tarvitamise vägivallaks, sest suguühendusse astumiseks teise isiku vastupanu jõuga

mahasurumist tuleb igal juhul vägivallaks lugeda. Samuti on prokuröri arvates õigesti käsitletud J. U.

ja M. Lauri vahelist suhet sõltuvussuhtena, mille ärakasutamisega M. Laur sundis J. U.-d endaga

korduvalt suguühendusse astuma.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium käsitleb esmalt kassaatori väiteid, mis puudutavad M. Lauri süüdimõistmisel

KarS § 141 lg 2 p 1, 6 järgi aset leidnud tõendite hindamise minetusi (I), seejärel talle süüksarvatud

KarS § 143 koosseisu sisustamist (II) ning lõpuks võtab seisukoha kassatsioonimenetluse tulemi osas

ja otsustab menetluskulude jaotamisega seonduva (III).

I

9. Arutatavas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et süüdistatav astus kannatanuga süüdistuses

näidatud ajal ja kohas suguühendusse. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on süüdistatava ja

kannatanu riimuvate ütluste alusel jõudnud järeldusele, et suguühendus nende vahel 2007. a jaanuaris

süüdistatava elukohas toimus. Seega on vaidlusaluseks küsimuseks ainuüksi see, kas vahekorraks oli

olemas kannatanu nõusolek või leidis see aset vastu tema tahtmist. Kui kannatanu on kohtuistungil

kinnitanud, et süüdistatav kasutas suguühenduseks tema kallal vägivalda - hoidis jõuga kinni tema

keha ja käsi seljal, siis süüdistatava ütluste kohaselt oli kannatanu vahekorraga nõus ja vastumeelsust

selle suhtes ei väljendanud. Kuna kohtueelses menetluses ei ole kogutud süüdistuse sisuks olnud

sündmuste kohta muid tõendeid peale eelnimetatud süüdistatava ja kannatanu ütluste, siis on

käesolevas kriminaalasjas tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna

vastu olukorra hindamisele. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on süüdistatava ja kannatanu

ütluste usaldusväärsuse hindamisel eelistanud viimaseid esimestele, põhjendades seda mõlema

osapoole varasema, süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jääva käitumisega. Maakohus tuvastas, et

süüdistatava ja kannatanu vahel oli ka enne süüdistuses märgitud sündmuste toimumist ühemõtteliselt

seksuaalset laadi kontakte, kuid pelgalt nende pinnalt poleks süüdistatav maakohtu arvates täisealise

mehena tohtinud teha järeldust, et alaealine kannatanu soovib temaga suguühendusse astuda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu sellekohaste järeldustega, jättes M. Lauri süüdimõistmise KarS §

141 lg 2 p 1, 6 järgi muutmata.

10. Kolleegium märgib, et Riigikohtu senises praktikas on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus

võib tugineda ka vaid ühele tõendile. Seega on kohtupraktikas tunnustatud ka võimalust rajada

süüdimõistev otsus üksnes kannatanu ütlustele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri

2000. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00, p 5.2). Samas on senises Riigikohtu praktikas ka

järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse

põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks

kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus

oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud

kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2004. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04, p 10 ja 7. mai 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-09, p 11).

Käesoleva kohtuasja puhul ei ole kohtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates vaaginud

igakülgselt kannatanu ütluste pinnalt tõusetunud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud M.

Lauri süüditunnistamist üksnes kannatanu ütlustele tuginevalt. Nimelt on süüdistatava kaitsja

kohtumenetluses järjekindlalt väitnud, et kannatanu ütlusi ei saa pidada usaldusväärseiks, kuna asjas

tuvastatu kohaselt jätkas kannatanu süüdistatavaga seksuaalset läbikäimist ka pärast süüdistuses

märgitud vägistamist ega lõpetanud temaga suhtlemist. Samuti on arusaamatu, miks teatas kannatanu

enda väidetavast seksuaalsest väärkohtlemisest alles mitu kuud pärast selle lõppemist. Ühtlasi ei saa

kannatanu ütlusi pidada usaldusväärseiks põhjusel, et kannatanul on käesoleval ajal lähedane suhe

süüdistatava lapse emaga. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsustes puuduvad loetletud

kaitseväiteid ammendavalt kummutavad põhjendused.

11. Kriminaalasjast nähtuvalt teavitas kannatanu politseid enda seksuaalsest väärkohtlemisest alles

enam kui kaks aastat pärast selle esmakordset toimumist ja mitu kuud pärast seksuaalvahekordade

lõppemist. Kuigi toimepandud kuriteost koheselt teatamata jätmine ei ole iseenesest kannatanule ette

heidetav, ei saa tema ütluste usaldusväärsust hinnates jätta tähelepanuta asetleidnud kuriteost

teatamisega viivitamise põhjuseid. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus ei ole kannatanu

vastavaid ütlusi käsitlenud loogilise tervikuna. Nii on kannatanu J. U. maakohtu istungi protokolli

kohaselt andnud ütlusi, et sel ajal kui suhted M. Lauriga veel kestsid, tundis ta süüdistatava

ähvarduste tõttu hirmu ega julgenud seetõttu temaga suhtlemist lõpetada, kuid üritas temast eemale

hoida. Politsei poole ei julgenud ta pöörduda, sest M. Laur ütles, et tal on tuttavaid politseinike seas

(tl 149). Samas on J. U. kinnitanud, et käis iga päev vabatahtlikult M. Lauri juures garaažis ja mitmel

korral ei soovinud teda autoga koju toonud M. Lauri juurest lahkuda (tl 147). Maakohus on

tuvastanud sedagi, et kannatanu oli süüdistatavaga regulaarselt suguühenduses ka pärast süüdistuses

kirjeldatud tegu. J. U. ütluste kohaselt ei lasknud süüdistatav tal kuskile minna, oli kogu aeg autoga ta

maja ees, otsis teda taga linna peal, helistas tuttavatele, pinnis teda niikaua, kui ta ütles, kus ta on, ja

siis tuli autoga järele, sealjuures ka mujale kui koju (tl 147). Kriminaalkollegium nõustub maakohtu

märgituga, et M. Lauri eelkirjeldatud käitumine ei oleks saanud jääda märkamatuks J. U. tuttavatele

ja lähedastele, kuid vaatamata sellele ei ole J. U. nimetanud ühtegi isikut, kelle juurest M. Laur ta

vastu tema tahtmist ära oleks viinud. Samuti on maakohus tuvastanud, et vaatamata süüdistuses

kirjeldatud vägistamisele, ei hoidunud kannatanu võimaluse korral süüdistatavast eemale, pidades

seega ka võimalikuks järjekordse suguühenduse või seksuaalse lähenemise toimumist. Väidetavalt

süüdistatava ees hirmu tundmine ei takistanud kannatanul temaga pikema aja vältel aktiivselt ja omal

initsiatiivil suhelda.

12. Kohtud pole pööranud piisavalt tähelepanu ka kannatanu käitumise motiividele seoses

toimepandud kuriteost hilinenud teatamisega. Nimelt leidis maakohus oma otsuses, et J. U. on

kinnitanud intiimsuhteid süüdistatava lapse ema M. P.-ga. Kuna M. P.-l tekkis 2009. a alguses

süüdistatavaga vaidlus ühise lapse kasvatamise üle, siis otsustas J. U. enda sõnutsi politseisse enda

seksuaalse väärkohtlemise kohta avalduse esitada, kergendamaks M. P. koormat ja aitamaks tal

lapsega seonduvat vaidlust lahendada (tl 148). Ka M. P. on kohtuistungil andnud ütlusi, et J. U.

pöördus politseisse seoses M. P. ja süüdistatava vahelise vaidlusega. Ühtlasi on maakohus lugenud

kannatanu ütlused ebajärjekindlateks ja kriminaalasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega

haakumatuteks osas, mis puudutavad kannatanu pöördumist nõustamiskeskuse poole seoses tema ja

süüdistatava vaheliste seksuaalsuhetega (tl 148). Seega on J. U. enda seksuaalsest väärkohtlemisest

süüdistatava poolt rääkima hakanud alles pärast seda, kui ta sai teadlikuks nimetatud vaidlusest,

seejuures varjamata, et M. Lauri süüdistamise üks eesmärke oleks M. P. temast vabastada. Kuigi

maakohus on pidanud vajalikuks eelkirjeldatud asjaolusid tõsta esile seoses M. Lauri süüdistusega

KarS § 143 lg 2 p 1, 2 järgi, mille osas puudub maakohtu arvates süüdistatava käitumises

kuriteokoosseis, ei ole maakohus hinnanud kannatanu käitumismotiivide mõju tema ütluste

usaldusväärsusele M. Lauri süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1, 6 järgi. Ringkonnakohtu otsuses

märgitakse, et M. Laur pole osanud veenvalt ja eluliselt usutavalt selgitada, miks pidi kannatanu M.

Lauri poolt süüdistuses märgitud tegude toimepanemise välja mõtlema ning teda seeläbi alusetult

süüdistama. Kolleegiumi hinnangul puudub igasugune mõistlik põhjus heita süüdistatavale ette seda,

et ta ei oska selgitada ütluste andja tegutsemisajendeid, veelgi vähem on põhjust kasutada sellist

võimetust saadud ütluste usaldusväärsuse garantiina. Ütluste usaldusväärsuse kontrolliks näeb

kohtuliku arutamise kord ette eeskätt nende andja ristküsitluse (KrMS § 288), mis tähendab, et seda

tuleb teha esmajoones ütluste andja isiku pinnalt, selgitades sel viisil vajaduse korral välja ka ütluste

andmise motiivid.

13. Kriminaalkolleegium leiab, et eeltoodust nähtuvalt ei ole maa- ja ringkonnakohtu vaidlustatud

otsustes kohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse lugejale jälgitav. See on hinnatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, tingides nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsuse tühistamise M. Lauri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p-de

1 ja 6 järgi ning kriminaalasja selles süüdistuses maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Sellega

seoses ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks käsitleda kassaatori väiteid materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise kohta vägistamise süüdistuses.

II

14. Kolleegium on seisukohal, et tunnistades M. Lauri süüdi KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas,

millega M. Laur mõisteti nimetatud süüdistuses õigeks, asudes erinevalt maakohtust seisukohale, et J.

U. oli M. Laurist sõltuv ning süüdistatav kasutas seda sõltuvust ära, astumaks temaga suguühendusse.

Sõltuvussuhet nägi ringkonnakohus selles, et kannatanu J. U. ja süüdistatava vahel tekkinud treeneri

ja õpilase suhe oli jõudnud tasandile, millele tuginedes suutis süüdistatav kannatanu elu oluliselt

mõjutada.

15. KarS § 143 koosseisuga kaitstav õigushüve on kannatanu seksuaalne enesemääramine sellistes

sõltuvussuhetes, kus kannatanul on märgatavalt raskendatud oma tahte kujundamine süüdlasel tema

üle psühhosotsiaalse võimu olemasolu tõttu. Suguühendusele sundimisega kahjustatakse suhtes

subordineeritud positsioonil asuva isiku seksuaalse enesemääramise õigust, mõjutades teda suhtest

tulenevate võimuinstrumentide kasutamise abil astuma suguühendusse võimupositsioonil oleva

isikuga.

16. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb suguühendusele sundimise objektiivse koosseisu

avamiseks see esmalt piiritleda, eristamaks seda KarS §-s 141 sätestatud vägistamise koosseisust,

pidades silmas järgmist.

16.1 Vägistamisega on kehtiva õiguse kohaselt tegemist juhul, kui suguühendusse astumiseks

kasutatakse kannatanu vastu vägivalda või kasutatakse ära tema seisundit, milles ta ei ole võimeline

oma tahet väljendama või vastupanu osutama. Erinevalt vägistamise koosseisust, kus kannatanu

vastanduv tahe murtakse, teeb suguühendusele sundimise puhul otsuse suguühendusse astumiseks

näiliselt kannatanu ise. Selline otsus ei ole aga õiguslikult relevantne põhjusel, et tema tahe on

sõltuvussuhte tõttu allutatud süüdistatavale. Isikute vahelise sõltuvussuhtena tuleb mõista suhet, kus

ühe isiku käitumisotsustused on tingitud teisest isikust tulenevast mõjust. Selline suhe on

asümmeetriline, kuna võim on isikute vahel relevantsetes aspektides jaotunud sedavõrd ebavõrdselt,

et üht isikut saab käsitada teisele allutanuna ja sellest tulenevalt ei lähtu ta käitumisotsustustes enda

vabast tahtekujundusest.

16.2 Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et KarS § 143 järgi suguühendusele sundimise

koosseisu jaoks keskse tähtsusega sõltuvussuhet ei saa sisustada ainuüksi õigusel põhineva suhtena,

kus süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim. Esmalt võib sõltuvussuhe olla tõepoolest

õigusel põhinev. See tähendab, et süüdistataval on kannatanu suhtes mingi juriidiline võim ja sellest

tulenev võimalus tema käitumist olulisel määral mõjutada. Nimetatud juhtudel nähtub süüdistatava

võimu olemus ja ulatus juba selle õiguslikust alusest. Võimalus teist isikut mõjutada ja seega ka

sõltuvussuhe võib aga tekkida samuti õiguslikult reguleerimata suhtluses (nt on süüdistataval

kannatanut kompromiteerivaid andmeid, mille avaldamisega ähvardades suudab ta kannatanut

kontrollida). Sellises n-ö institutsionaliseerimata olukorras tuleb sõltuvussuhte olemus ja ulatus

tuvastada iga kord eraldi. Sõltuvussuhtest KarS § 143 koosseisu mõttes saab süüdistatava ja

kannatanu õiguslikult reguleerimata suhtluses rääkida siiski üksnes juhul, kui kannatanu on

süüdistatava psühhosotsiaalsele võimule allutatuna sellises seisundis, milles tal on enda

seksuaalkäitumise kohta iseseisvate otsustuste tegemine oluliselt raskendatud. Eelnevast järeldub, et

suguühendusele sundimise koosseisu puhul pole oluline mitte niivõrd süüdistatava võimu õiguslik

alus, vaid see, kas tal on faktiliselt kannatanu suhtes selline seisund, mis võimaldab tal kannatanu elu

oluliselt mõjutada. Milliseid kannatanu käitumist suunavaid motiive lugeda tema vaba

tahtekujundusega kokkusobimatuks, on normatiivsele hindamisele avatud kriteerium.

16.3 Seega peab sõltuvussuhtest kõnelemiseks süüdistataval olema mingi reaalne võim kannatanu

üle: loomaks talle kitsendusi, võtmaks ära hüvesid või pakkumaks mingeid eeliseid. Igal juhul peab

sõltuvussuhte näol olema tegemist millegi enamaga kui pelgalt isikliku autoriteediga. Selle üle

otsustamiseks tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu positsioon oli faktiliselt süüdistatava poolt

mõjutatav sel määral, et kannatanult võib tema olukorda silmas pidades eeldada, et ta kaalutletult

süüdistatava tahtele alistub. Sellise normatiivse hinnangu andmisel tuleb silmas pidada kannatanu

isikuomadusi ja tema võimet kujunenud olukorras end kehtestada.

17. Kolleegium märgib, et suguühendusele sundimise koosseisu realiseerimiseks ei piisa üksnes

eelkirjeldatule vastava sõltuvussuhte tuvastamisest, vaid tuvastada tuleb ka see, et süüdistatav on

kannatanuga suguühendusse astunud just oma võimupositsiooni ära kasutades. See tähendab

olukorda, kus süüdistatav kasutab seksuaalsel eesmärgil ära kannatanu sisemist sõltuvust tema suhtes.

Seega ei kvalifitseeru suguühendusele sundimiseks selline iseenesest võimupositsioonil oleva

süüdistatava poolt endast sõltuva kannatanuga suguühendusse astumine, kus süüdistatav ei kasuta

oma võimu ja üleolekut kannatanu suhtes äratuntavalt vahendina suguühenduseni jõudmiseks (nt

süüdistatava initsiatiivi korral mõlemapoolselt pelgalt seksuaalselt motiveeritud juhul).

18. Arutatavas asjas ongi suguühendusele sundimise süüdistuses kujunenud põhiküsimuseks, kas

M. Lauril oli rallisõiduõpetaja staatusest tulenevalt selline võim J. U. üle, mille ärakasutamisel suutis

ta mõjutada alaealist kannatanut astuma endaga suguühendusse. Selleks tuleb esmalt analüüsida, kas

süüdistatava ja kannatanu vahel esines sõltuvussuhe, ja seejärel otsustada, kas süüdistatav kasutas

seda enda huvides ära. Kolleegiumi hinnangul tuleb kohtute poolt tuvastatu pinnalt juba esimesele

neist küsimustest vastata eitavalt.

18.1 Ringkonnakohus asus seisukohale, et süüdistatav oli jõudnud suhtluses alaealise kannatanuga

reaalselt sellisele tasandile, et sai rallisõiduga manipuleerides tema elu mõjutada ja sõltuvussuhet

luua. M. Lauri tegevusest J. U.-d rallisõidu osas juhendava isikuna ei nähtu veel iseenesest

sõltuvussuhet, vaid sellele viitavad asjaolud tuleb kriminaalmenetluses tuvastada. Arutatavas

kriminaalasjas kindlaks tehtust aga ei nähtu, milles konkreetselt "reaalselt sellisele tasandile

jõudmine" seisnes. Seega on ringkonnakohtu seisukoht paljasõnaline. Kolleegiumi hinnangul saab

kriminaalasjas tuvastatu pinnalt järeldada, et rallisõit oli J. U. hobi, millega ta tegeles koos

M. Lauriga, moodustades meeskonna. Asjaolu, et hobi harrastamiseks vajalikud vahendid hankis

M. Laur, ei anna veel iseenesest tunnistust sellest, et tal olnuks enda sõidupartneri käitumisotsuste üle

mingit mõjuvõimu. Selle vastu räägib muu hulgas ka asjaolu, et J. U. on möönnud valmisolekut

rallisõidust loobuda, millest järeldub, et rallisõit ei olnud J. U.-le nii oluline, et ta oli selle nimel

valmis laskma ennast seksuaalselt kuritarvitada (tl 177 prd-l).

18.2 Süüdistatava esimesed lähenemiskatsed J. U.-le leidsid aset juba nende esmakordsel pikemal

koosviibimisel 2007. a jaanuaris, mõni aeg pärast seda oli nende vahel ka oraalne suguühendus

(tl 143). Ometi oli J. U. seejärel siiski nõus M. Lauriga suhtlemist jätkama, käies omal initsiatiivil

korduvalt M. Lauri juures. Kuna kannatanu oli kohe suhtlemise algusest peale süüdistatavaga

seksuaalkontaktides, ei pea paika ringkonnakohtu märgitu, nagu oleks M. Laur kujundanud temas

esmalt psüühilise sõltuvuse ja siis seda ära kasutanud. Kannatanu spontaanne valmisolek juba

esimestel koosviibimistel seksuaalkontaktideks M. Lauriga osutab mitte kujundatud sõltuvussuhtele,

vaid J. U. enda nõusolekule ja huvile. Kolleegium nõustub ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt

seab J. U. sõltuvuse süüdistatavast kahtluse alla ka see, et kriminaalmenetluse käigus tuvastatud

asjaoludest nähtuvalt ei olnud tal probleeme enesekehtestamisega (tl 149).

18.3 Ringkonnakohus on märkinud, et J. U. käis iga päev M. Laurile kuuluvas garaažis autosid

remontimas, sest see oli tema töö, mis talle meeldis (tl 176). Mingit õiguslikku töösuhet J. U. ja M.

Lauri vahel samas tuvastatud ei ole. Pigem saab maakohtu tuvastatu põhjal järeldada, et autosid

remontisid J. U. ja M. Laur partneritena, hankimaks rahalisi vahendeid ühise harrastuse tarvis.

Sellisest kannatanu käitumisest ei nähtu mingit sõltuvust, vaid temast enesest lähtuv soov M. Laurile

kuuluvas garaažis töötada. Ei ole aga ka eluliselt usutav, et seksuaalse ründe ohver otsiks ise iga päev

oma kuritarvitajaga kontakti, teades, et see võib taas päädida soovimatu seksuaalkontaktiga.

18.4 Ka M. Lauri ja kannatanu J. U. seksuaalse läbikäimise lõpu kohta tuvastatu ei toeta

ringkonnakohtu arvamust selle kohta, et kannatanu püüdis suhtlemist M. Lauriga lõpetada, kuid pika

aja jooksul see tal ei õnnestunud. J. U. on maakohtu istungil suhete lõppemise kohta andnud ütlusi, et

need lõppesid, sest ta hakkas käima M. P.-ga ja M. Laur hakkas tegelema J. T.-ga, kelle vanematel oli

rohkem võimalusi rallisõitu rahaliselt toetada ja kes asus tema kohale rallitiimis. Kui M. Laur sai

teada, et J. U. suhtleb M. P.-ga, siis läks ta endast välja ja tahtis lasta kannatanu maha lüüa (maakohtu

istungi protokoll, tl 128). J. U. räägitu põhjal ei soovinud ta M. Lauriga suhtlemise lõppu, vaid selleni

viis ühelt poolt asjaolu, et J. T.-l olid temast paremad rahalised võimalused, ja teisalt see, et M.

Laurile ei meeldinud, et J. U.-l tekkis intiimvahekord M. P.-ga. Jääb arusaamatuks, miks ei oleks

pikaajalise seksuaalvägivalla ohver pidanud soovima lõpetada suhet enda väärkohtlejaga.

18.5 Kokkuvõttes nähtub eelnevast, et M. Laur võis küll juhendada J. U.-d rallisõidu osas, samuti

võisid temale kuuluda sõiduvahendid ja garaaž, kuid tal puudus nii õigus kui ka kohustus kannatanu

elu suunata. Arutatavas asjas ei saa ka rääkida, et M. Lauril olnuks puhtfaktiliseltki võimalik J. U.

käitumist juhtida või mõjutada. Pigem võib väita, et hoopis M. Laur ise vajas teatud mõttes J. U. abi,

sest ühiselt rallit sõites oli autoroolis just J. U. M. Laur ei hinnanud enda sõiduoskusi piisavaks

(maakohtu istungi protokoll, tl 114), vajades rallidel osalemiseks, samuti aga sponsoritelt toetuse

saamiseks J. U.-d oma tiimis. Seega ilmneb kohtute tuvastatust, et J. U. ei olnud süüdistatavale

allutatud, vaid tegemist oli mõlemapoolse suhtega, milles kummagi osapoole võimalused oma

käitumisotsustusi kujundada olid vabad. J. U. ja M. Lauri vahelist suhet saab seega iseloomustada

võrdse partnerlusena.

19. Kuna ei ole tuvastatav, et J. U. ja M. Lauri vahel eksisteerinuks sõltuvussuhe, mille raames

süüdistatav saanuks kannatanu käitumisotsustusi mõjutada, puudub M. Lauri käitumises

suguühendusele sundimise koosseis ja ta tuleb süüdistuses KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks

mõista.

III

20. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 309 lg-st 2, § 361 p-dest 5 ja 7 ning § 362 p-st 1

tuleb M. Laur süüdistuses KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks

mõista. KrMS § 339 lg 1 p-st 7, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 johtuvalt tuleb süüdistuses KarS § 141 lg

2 p-de 1 ja 6 järgi maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata kriminaalasi Tartu

Maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

21. M. Lauri kaitsja on ka koos kassatsiooniga esitanud taotluse kassatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamise eest tasu väljamõistmiseks summas 7200 krooni (kehtivas vääringus 460 eurot 16 senti), sh

käibemaks 1200 krooni (kehtivas vääringus 76 eurot 69 senti). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on

kaitsja taotlus põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse

otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord

ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" p-de 5 ja

16 alusel rahuldada.

Ott Järvesaar, Priit Pikamäe, Jüri Ilvest