3-1-1-107-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-107-10

Otsuse kuupäev

17. veebruar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik

Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Valeri Asmuse süüdistuses

KarS § 201 lg 2 p 1 ja

§ 200 lg 2 p 7 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2010. a

kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-21895

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Valeri Asmuse kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Aivar Kello

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Toomas Liiva

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. jaanuar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 30. märtsi 2010. a ja Tartu

Ringkonnakohtu 24. septembri 2010. a otsused Valeri Asmuse

süüditunnistamises KarS §

201 lg 2 p 1 järgi.

2. Tunnistada Valeri Asmus süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, jättes

talle mõistetud karistused muutmata.

3. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

4. Kassatsioon jätta rahuldamata.

5. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo IN JURE kasuks välja

57.52 eurot (viiskümmend kaks eurot ja

viiskümmend kaks senti), sealhulgas

käibemaks 9.58 eurot (üheksa eurot ja viiskümmend kaheksa senti),

vandeadvokaadi

vanemabi Aivar Kello poolt Valeri Asmusele kassatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamise

eest.

6. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Valeri

Asmuselt Eesti Vabariigi kasuks välja 57.52 eurot

(viiskümmend seitse eurot ja

viiskümmend kaks senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 30. märtsi 2010. a otsusega mõisteti Valeri

Asmus süüdi ja teda karistati KarS § 201 lg 2 p 1 järgi

vangistusega

üheks aastaks ning KarS § 200 lg 2 p 7 järgi vangistusega viieks aastaks. KarS § 64 lg

1 alusel mõisteti

talle liitkaristuseks kuus aastat vangistust. Karistusaja hulka arvati

eelvangistuses viibitud aeg. Sama kohtuotsusega

mõisteti süüdi ka V.Y, kuid

tema suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu.

2 V. Asmus tunnistati KarS § 201 lg 2 p 1 järgi süüdi selles,

et varem varguse toimepannud isikuna omastas ta K. S.-ile

kuuluva mobiiltelefoni. Maakohus

tuvastas, et V. Asmus küsis K. S.-ilt kasutada tema

mobiiltelefoni. Olles telefoni ühel

korral enda kätte saanud, V. Asmus helistas ja andis

telefoni K. S.-ile tagasi. Seejärel küsis ta veel korra telefoni

helistamiseks enda

kätte ja lahkus sellega.

2.1 KarS § 200 lg 2 p 7 järgi tunnistati V. Asmus süüdi selles,

et ta tungis grupis koos V.Y-ga kallale ratastoolis liikuvale

K. V.-ile, põhjustades

talle füüsilist valu ja võttes ära kannatanul kaasas olnud sularaha, ID-kaardi,

pensionitunnistuse

ning pangakaardi.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid Tartu Ringkonnakohtule

apellatsiooni V. Asmus ja tema kaitsja.

3.1 Kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja

V. Asmuse õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul ei

omastanud V. Asmus K. S.-i

mobiiltelefoni ning süüdistus selles kuriteos rajaneb kannatanu ja tunnistaja

ebaõigetele

ütlustele. V. Asmusele süüks arvatud röövimine on tõendamata.

3.2 V. Asmuse apellatsioonis taotleti kriminaalasja uut arutamist,

kuna ta ei ole süüdistuses kirjeldatud kuritegusid toime

pannud.

4. Tartu Ringkonnakohtu 24. septembri 2010. a otsusega jäeti

maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Ringkonnakohus märkis, et

apellatsioonides ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitatud mingeid uusi tõendeid, vaid

taotletakse sisuliselt üksnes olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest

tulenevalt õigeksmõistva otsuse

tegemist. Ringkonnakohus ei tuvastanud aga maakohtu

otsuses tõendite hindamisel tehtud vigu, mis annaksid alust

nendele antud hinnangu

muutmiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks. Kohus leidis, et V. Asmuse ennastõigustavad

ütlused on mõlemas talle süüks arvatud kuriteos ümber lükatud kannatanute ja

tunnistajate ühetaoliste ütlustega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Asmuse

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja V. Asmuse õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul on tunnistaja R. V.-i ja

kannatanu K.

S.-i telefoni omastamise episoodis andnud valeütlusi ning tegelikult ei ole

V. Asmus kannatanu telefoni omastanud. V.

Asmus ei ole toime pannud ka talle süüks

arvatud röövimist. Kannatanu ei tundnud V. Asmust ega kaassüüdistatavat

V.Y-d

kohtus ära, mistõttu puudus võimalus ristküsitlusel tema ütlusi kontrollida.

6. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva

kassatsioonivastuses leitakse, et kassatsioon on

põhjendamatu ja ringkonnakohtu otsuse

muutmiseks puudub alus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna kassaatori väited alust

maa- ega ringkonnakohtu otsuste tühistamiseks.

Mõlemad kohtud on tõendeid nende kogumis

õigesti hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et V. Asmus on talle

süüksarvatavad teod toime pannud. Kassaator taotleb sisuliselt tõendite hinnangu

muutmise kaudu uute faktiliste

asjaolude tuvastamist. Kolleegiumi varasemas praktikas on

korduvalt toonitatud, et KrMS § 363 lgst 5 tulenevalt ei või

Riigikohus

kassatsiooni-menetluses tuvastada faktilisi asjaolusid. Riigikohus on faktiliste

asjaoludega seonduvalt pädev

hindama üksnes seda, kas kohtud on enda seisukohti

nõuetekohaselt põhjendanud ja kas nendest põhjendustest nähtuvalt

on tõendeid

hinnatud ja faktilisi asjaolusid tuvastatud kooskõlas kriminaalmenetlusõigusest

tulenevate nõuetega (viimati

kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-70-10, p 11). Kriminaalkolleegiumi hinnangul

ei ole kohtud

käesolevas kriminaalasjas tõendite hindamisel ja faktiliste asjaolude tuvastamisel

kriminaal-menetlusõigust

rikkunud. Seetõttu tuleb kaitsja kassatsioon jätta

rahuldamata.

8. Küll aga leiab kriminaalkolleegium KrMS § 352

lg-le 6 tuginedes ja kassatsiooni piiridest väljudes, et ringkonnakohtu

otsus tuleb

tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

8.1 V. Asmus tunnistati KarS § 201 lg 2 p 1 järgi süüdi selles,

et saades K. S.-ilt helistamiseks telefoni, lahkus V. Asmus

selle telefoniga.

Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on asutud seisukohale, et omastamise ja varguse

piiritlemisel

omab keskset tähtsust, millisel viisil saab süüdistatav enda valdusse

kuriteo esemeks oleva vallasasja. Vargusega on

tegemist siis, kui asi on algselt

süüdlase jaoks võõras valduses, kuid ta hõivab selle senise valduse murdmise ja

asjale

enda valduse kehtestamisega. Senise valdaja nõusolek asja valduse loovutamiseks

välistab süüteo subsumeerimise

vargusena, mistõttu kõne alla võib tulla süüdlase

käitumise kvalifitseerimine omastamisena. Rääkimaks aga senise

valdaja nõusolekust

valduse üleandmiseks, tuleb tuvastada, kas nõusolek oli suunatud valduse lõpetamisele.

Muu hulgas

tuleb vastata küsimusele, kas nõusolek valduse lõpetamiseks oli näiline

või tegelik. Hindamaks, kas tegemist oli tegeliku

või näilise nõusolekuga, tuleb

lähtuda faktilis-sotsiaalsest valdusemõistest, mille kohaselt ei kaota isik valdust

asjale, kui

ta annab selle küll näiliselt vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid

seda üksnes teatud tingimustel. Nii ei ole tegeliku

nõusolekuga valduse

üleandmiseks tegemist ka neil juhtudel, mil valdaja viiakse valduse üleandmise asjaolude

osas

eksimusse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-35-10, p 7).

8.2 Kohtud on tuvastanud, et süüdistatav küsis kannatanult

mobiiltelefoni helistamiseks, s.o lühiajaliseks kasutamiseks.

Seega eeldas K. S.-i,

et telefon tagastatakse kohe pärast kõnet ega soovinud enda senise valduse lõpetamist.

Sel põhjusel

ei tekkinud V. Asmusel valdust talle helistamiseks üle antud

telefonile. Alles telefoni tagastamata jättes ja sündmuskohalt

lahkudes, murdis ta

esialgse võõra valduse ning kehtestas hõivatud telefonile uue valduse. Taoline

käitumine on eeltoodu

põhjal käsitatav võõra vallasasja äravõtmisena ebaseadusliku

omastamise eesmärgil, st vargusena ja tuleb seetõttu

süüdistatava olukorda

raskendamata ümber kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 4 järgi.

9. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 30.

märtsi 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu

24. septembri 2010. a otsused V. Asmuse süüditunnistamises ja

karistamises

KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja tunnistab ta süüdi KarS § 199 lg 2 p 4

järgi, mõistes karistuseks vangistuse üheks aastaks.

10. V. Asmuse kaitsja taotleb kassatsioonimenetluseks

ettevalmistamisel riigi õigusabi osutamise eest tasu

väljamõistmist kaheksa pooltunni

eest, s.o summas 2400 krooni (kehtivas vääringus 153 eurot ja 40 senti), sh

käibemaks.

Kaitsja taotluse kohaselt on ta kassatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks

kulutanud kaks pooltundi vestluseks

süüdistatavaga kassatsiooni esitamiseks ja kuus

pooltundi kassatsiooni koostamiseks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei

ole

tõsiseltvõetav kaitsja väide, et tal kulus kuus pooltundi vähem kui lehekülje pikkuse

ja ilma sisuliste põhjendusteta

kassatsiooni koostamisele asjas, kus ta on

süüdistatavat kaitsnud ka ringkonnakohtus. Lähtuvalt RÕS § 22 lg-s 7

sätestatust

leiab kolleegium, et arutataval juhul on kassatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest

põhjendatud ajakulu

kolm pooltundi ja mõistab kaitsjale RÕS § 21 lg 3 ja Eesti

Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi

osutamise eest makstava

tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega

kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" p 16 alusel kaitsjatasuna välja 57

eurot ja 52 senti.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Lea Kivi