3-1-1-111-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-111-10

Otsuse kuupäev

17. veebruar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Verner Paju süüdistuses KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2

ja § 182 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-207

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. Paju kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Raul Heido

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

26. jaanuar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 22. märtsi 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2010. a

otsus Verner Paju süüditunnistamises lõpuleviidud kuriteo eest KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi.

2. Süüdi tunnistada Verner Paju KarS § 26 lg 1 ja § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, jättes mõistetud

karistuse muutmata. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 22. märtsi 2010. a lühimenetluses tehtud otsusega mõisteti Verner Paju süüdi ja

teda karistati KarS § 182 järgi 6-kuulise vangistusega ja KarS § 142 lg-te 1 ja 2 järgi 3-aastase

vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti V. Pajule liitkaristuseks kolm aastat vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks loeti

kaks aastat vangistust.

1.1 V. Paju mõisteti KarS § 182 järgi süüdi selles, et ta täisealise isikuna kallutas alaealisi alkoholi

tarvitama järgmistel asjaoludel.

2009. aasta jaanuarist kuni juunini kohtueelsel uurimisel tuvastamata kuupäevadel pakkus V. Paju

oma elukohas Tartus XXXX XX korteris nr X teadvalt alaealistele J. P.-le ja T. M.-ile õlut ja viina.

Samuti pakkus V. Paju 26. juunil 2009. a alates kella 21.00 kuni keskööni oma elukohas teadvalt

alaealisele V. J.-ile viina.

1.2 V. Paju mõisteti KarS § 142 lg-te 1 ja 2 järgi süüdi selles, et ta 2009. a juunikuu keskel,

kohtueelsel uurimisel tuvastamata kuupäeval ja kellaajal kallutas enda elukohas sugulise kire

rahuldamise eesmärgil J. P. tarvitama kanget alkoholi. Seejärel heitis V. Paju J. P. kõrvale voodisse ja

hakkas viimase tahte vastaselt silitama käega tema keha, libistas käe poisi aluspükstesse ja hakkas

masseerima tema suguelundeid. Kohus leidis, et alkoholijoobe tagajärjel ei olnud alaealine J. P.

võimeline toimunust aru saama ja vastupanu osutama. Siiski lükkas kannatanu V. Paju käe eemale ja

läks kööki ning jäi sinna hommikuni.

Sama paragrahvi järgi mõisteti V. Paju süüdi selles, et olles varem toime pannud samaliigilise kuriteo,

pakkus ta 27. juunil 2009 oma elukohas V. J.-ile kanget alkoholi eesmärgiga suruda maha viimase

vastupanu. V. Paju juhatas joobes kannatanu enda voodisse. Veendudes, et V. J. magab, silitas ta poisi

tahte vastaselt tema keha, asetas käe tema aluspükstesse ja masseeris suguelundeid. V. Paju kasutas

ära alaealise V. J.-i alkoholijoobe seisundit, mille tõttu viimane ei olnud võimeline toimunust aru

saama ja vastupanu osutama. V. J. ehmus V. Paju teost ja lõi teda rusikaga näkku.

2. V. Paju kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni,

milles leidis, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 ja KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 sätteid.

Apellant juhtis tähelepanu maakohtu otsuse resolutiivosas esinevale ebatäpsele kvalifikatsioonile

süüdistuses KarS § 142 järgi. Apellatsiooni kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud ka

materiaalõigust, sest V. Paju tegevus ei vasta KarS § 142 lg 2 p-des 1 ja 2 ettenähtud kuriteokoosseisu

tunnustele. Maakohtu järeldus alkoholijoobest tingitud abitusseisundi kohta ei veena kaitsjat selles, et

kannatanud ei olnud võimelised toimunust aru saama ega vastupanu osutama. Maakohtu käsitlus ei

ole kooskõlas Riigikohtu abitusseisundit selgitava praktikaga.

3. Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2010. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. Paju süüdi

tunnistamises KarS § 142 lg-te 1 ja 2 järgi ja ta mõisteti süüdi KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Mõistetud karistus 3 aastat vangistust jäi muutmata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus

on V. Paju süüküsimust põhjalikult analüüsinud. Kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik.

Kannatanute ütlustes pole põhjust kahelda, need on põhilises osas vastuoludeta. Tõendite valikulist

hindamist ringkonnakohus ei sedastanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et

süüdistava ebausaldusväärsed ütlused tuleb jätta tähelepanuta. Ka V. Paju süüdimõistmisel

KarS § 182 järgi ei tuvastatud ringkonnakohtu poolt kaitseõiguse rikkumist.

Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi arvamusega, et kannatanud ei olnud abitusseisundis

KarS § 142 tähenduses. Ringkonnakohus märkis, et ilmselgelt kasutas V. Paju ära alaealiste J. P. ja V.

J.-i alkoholiuimase oleku. Lähenedes mõlemal juhul magavale kannatanule, sai V. Paju aru, et poisid

viibivad seisundis, milles nad loodetavasti vastupanu ei osuta ning nende kallal saab rahuldada

sugulist kirge suguühendusest erineval viisil. Asjaolu, et kannatanud ei viibinud umbjoobes ja suutsid

osutada vastupanu, ei välista nende viibimist abitusseisundis. Teo toimepanija kasutas tahtlikult ära

tegu võimaldavat kannatnute seisundit, et selle abil ületada nende tahtevastasus.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Süüdistatava V. Paju kaitsja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles palub otsuse

tühistada ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator põhjendab oma

taotlust jägnevalt.

4.1 Kohtud ei ole järginud tõendite hindamise reegleid. Põhjendamatult on eelistatud kannatanute

ütlusi süüdistatava ütlustele. Kohtud ei ole andnud üheselt mõistetavat hinnangut alkoholijoobes

kannatanu V. J.-i ütluste usaldusväärsuse kohta. Tema ütlused tulnuks tõendite kogumist välja jätta,

sest maakohus on sisuliselt lugenud need mitteusaldusväärseteks.

4.2 Menetledes süüdistust KarS § 182 järgi on rikutud V. Paju kaitseõigust, sest kuriteo

toimepanemise aega on kirjeldatud ebatäpselt.

4.3 Kannatanute abitusseisund KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes on tuvastamata. Alkoholijoobest

tingitud seisund võib olla abitusseisund vaid juhul, kui kannatanul puudub üldse võimalus aru saada

temaga tehtavast ja osutada vastupanu. Kõnesolevas asjas said mõlemad kannatanud aru, mida

nendega tehti ja olid võimelised ka vastupanu osutama. Sel põhjusel puudub V. Paju käitumises KarS

§ 142 lg 2 p-des 1 ja 2 kirjeldatud kuriteokoosseis.

5. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Raul Heido esitas kassatsioonivastuse, milles

leiab, et kassaatori väide KrMS § 61 lg 1 nõuete rikkumise kohta on alusetu. Kannatanu V. J.-i

ütlused on põhjendatult hinnatud kogumis koos teiste tõenditega. Kohtud ei ole rikkunud V. Paju

kaitseõigust süüdistuses KarS § 182 järgi. Põhjendatud on järeldus, et alaealised J. P. ja V. J. viibisid

süüdistuses märgitud ajal seisundis, milles nad ei olnud võimelised vastupanu osutama. Eeltoodut

arvestades palub prokurör jätta kassatsioon rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6. Kriminaalkolleegium

leiab,

et

käesoleva

kriminaalasja

menetlemisel

ei

ole

kriminaalmenetlusõiguse norme rikutud. Kohtud on küllaldaselt ja arusaadavalt põhjendanud, miks ei

ole põhjust kahelda kannatanute J. P. ja V. J.-i ütlustes nende suhtes toimepandud tegudes süüdistuses

märgitud asjaoludel. Kannatanutel puudus mõistlik põhjus V. Paju alusetult süüstada ja nende ütlused

haakuvad ka teiste tõenditega. Kohtud ei pidanud õigeks jätta tõendite kogumist välja kannatanu

V. J.-i ütlusi põhjusel, et viimane tajus joobe tõttu valesti V. Paju kummardumist tema kohale.

Tõendiallika usaldusväärsust kontrolliti tervikuna ja leiti, et V. J.-i ütlusi tuleb koos teiste tõenditega

hinnata.

7. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et süüdistuses KarS § 182 järgi ei ole

V. Paju kaitseõigust rikutud. Esimese episoodi toimepanemise aeg on 2009. a jaanuarist kuni juunini.

Kriminaalkolleegium märgib, et kuriteo toimepanemise aeg ei pea olema tuvastatud sekundi või

minuti täpsusega ja asjaoludest lähtuvalt võib see olla määratletav ka mingi ajavahemikuna

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-07

p 10). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et kõnesolevas süüdistuses on teo

toimepanemise aeg küllaldaselt piiritletud ja oma tegu üldse eitava V. Paju kaitseõigust rikutud ei ole.

II

8. V. Paju on süüdi mõistetud KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi lõpuleviidud kuritegude eest,

kusjuures leiti, et nii J. P. kui ka V. J. viibisid nende suhtes sugulise kire rahuldamise hetkel

objektiivselt abitusseisundis. Mõlemad kannatanud olid süüdistuses märgitud aegadel tarvitanud

kanget alkoholi, mille tagajärjel nad ei olnud võimelised V. Paju korterist lahkuma ja jäid viimase

poolt ettenäidatud voodisse magama. Kohtute hinnangul kasutas süüdistatav mõlemas episoodis ära

kannatanute seisundit, milles nad ei olnud võimelised toimunust aru saama. J. P. osas leidis maakohus

ka seda, et kannatanu ei suutnud sündmuse ajal V. Pajule vastupanu osutada. Kriminaalkolleegium ei

nõustu maa- ja ringkonnakohtu abitusseisundi käsitlusega ning märgib järgmist.

8.1 Karistusseadustiku § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 objektiivse koosseisu üks tunnus on abitusseisund, mis

võib väljenduda selles, et kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama oma seisundi või olukorra

tõttu või ka selles, et kannatanu ei saa aru tema suhtes toimepandavate tegude iseloomust või ei taju

neid üldse. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kannatanu võimetuse all vastupanu

osutada mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest

objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures piisab

sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu

lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

15. oktoobri 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-07). Sellises olukorras peab kannatanu ise

tajuma oma abitust ja lootusetust olukorrast pääseda, mida omakorda süüdlane sugukire rahuldamise

eesmärgil ära kasutab. Käesolevas asjas ei ole kohtud selliseid asjaolusid tuvastanud.

8.2 Maa- ja ringkonnakohus on asunud seisukohale, et kannatanud olid abitusseisundis alkoholi

tarvitamisest tingitud joobe tõttu. Otsustes on märgitud, et kannatanud ei olnud võimelised V. Paju

korterist lahkuma ja joobe mõjul jäid nad V. Paju poolt näidatud voodisse magama. Mõlemas

episoodis on tuvastatud, et alaealised kannatanud olid tarbinud kanget alkoholi, mille tagajärjel oli

J. P. alkoholiuimas ja V. J. alkoholijoobe seisundis. Mida mõeldakse termini "alkoholiuim" all,

kohtud ei selgita. Alkoholijoobe iseloomu kohus hinnanud ei ole. Kohtuotsustest nähtub, et V. Paju

pakkus J. P.-le õlut ja viina ning V. J.-ile ainult viina. Tarvitatud koguseid ja sellest tulenevat

kannatanute võimet V. Paju tegevusest aru saada, uuritud ei ole. Kannatanu J. P. selgitas kohtus, et ta

tajus V. Paju tegevust adekvaatselt, kuid see ehmatas teda ja ta lahkus voodist. V. Paju teda rohkem ei

tülitanud. V. J. selgitas kohtus, et ajal, mil V. Paju talle lähenes, teeskles ta magamist. Kui süüdistatav

asus tema kallal sugukirge rahuldama, lõi ta teda rusikaga vastu lõuga. V. Paju eemaldus ja V. J.

lahkus korterist.

8.3 Kriminaalkolleegium ei välista, et kannatanu võib alla abitusseisundis ka oma tervisliku seisundi

tõttu - nt on ta liikumisvõimetu, teadvusetu, tugeva uinuti mõju all vms. Sellise seisundina võib olla

vaadeldav ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik aru ümbritsevast olukorrast ega

suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid. Käesolevas asjas kohtud ei ole

midagi sellist tuvastanud. Tõendatud asjaolud ei viita joobeseisundile, mida saaks käsitada

olukorrana, milles isik oli abitu tervisliku seisundi tõttu KarS § 142 lg 1 tähenduses. Kannatanutel ei

esinenud objektiivselt seisundit, milles nad ei olnud võimelised vastupanu osutama ega toimunust aru

saama. Seega on kohtud kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

9. Konstateerides abitusseisundi puudumist kontrollib kriminaalkolleegium aga seda, kas tuvastatud

asjaolude alusel saab V. Pajule KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüksarvatud lõpuniviidud kuritegu

hinnata kuriteokatse erijuhuna, so kõlbmatu katsena KarS § 26 tähenduses.

9.1 Ringkonnakohus on V. Paju teo subjektiivset külge hinnates tuvastanud, et V. Paju oli teadlik

kannatanute seisundist, mille tingis joodud alkohol ja soov magama jääda. Ringkonnakohus märgib

otsuses, et V. Paju toimis mõlemas episoodis samasuguse plaani järgi - esmalt kallutas ta poisid

alkoholi tarvitama, siis juhatas nad voodisse magama ja seejärel lootes, et kannatanud on joobe tõttu

uinunud ja nende vastupanuvõime on pärsitud, heitis magavate poiste kõrvale ning asus konkreetsete

tegudega realiseerima eesmärki rahuldada oma sugulist kirge alaealiste noorukitega. Ringkonnakohus

märkis, et V. Paju pakutud alkohol ei mõjutanud aga kannatanute arusaama ümbritsevast sedavõrd

nagu seda lootis V. Paju, kes oli teinud enda arust kõik vajamineva, et rahuldada oma sugulist kirge

KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 tähenduses.

9.2 Kohtuotsuste kohaselt oli V. Pajul soov panna toime KarS § 142 lg 2 p-des 1 ja 2 kirjeldatud tegu.

Kuid erinevalt maa- ja ringkonnakohtust leiab kriminaalkolleegium, et süüdlane kujutas endale

ekslikult ette, et kannatanud magavad alkoholijoobe tõttu raskelt ega saa aru nendega toimuvast.

Tegelikult kannatanud sellises seisundis ei olnud. Tegemist on eksimusega koosseisu asjaolus, st

süüdlane arvas ekslikult, et objektid olid koosseisukõlblikud. Sellist olukorda tuleb vaadelda

ebasoodsa eksimusena. Kuigi isik eksib koosseisu asjaolus, on tal siiski olemas kindel soov

kahjustada õigushüve. Kohtud on tuvastanud V. Paju tahtluse rünnata J. P. ja V. J.-i seksuaalset

vabadust nende joobeseisundist tingitud une ajal. V. Paju alustas vahetult sugukire rahuldamist, kui

küsis noorukitelt, kas nad magavad, silitas neid, pani käe püksi ja katsus suguelundeid, kuid ta ei

saanud kuritegelikku käitumist jätkata, sest tema ettekujutus kannatanute abitusseisundist osutus

vääraks. Eeltoodut arvestades peab V. Paju vastutama sugulise kire rahuldamise kõlbmatu katse eest

süüteo eseme ehk objekti kõlbmatuse tõttu KarS § 26 lg 1 ja § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

10. Kriminaalkolleegium leiab, et lõpuleviidud kuriteo ümberkvalifitseerimine kuriteo kõlbmatuks

katseks ei vähenda V. Paju süüd ega muuda karistuse eripreventiivset prognoosi sellisel määral, mis

tingiks talle mõistetud karistuse muutmist.

11. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 22. märtsi 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri

2010. a otsused Verner Paju süüditunnistamises KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kriminaalkolleegium teeb täiendavaid tõendeid kogumata ise uue otsuse, mõistes Verner Paju süüdi

KarS § 26 lg 1 ja § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata. Kassatsioon tuleb

osaliselt rahuldada.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi