3-2-1-168-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-168-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. veebruar 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

SV Capital OÜ hagi Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali

vastu 500 000 krooni suuruse kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-8380

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

31 955 eurot 82 senti (500 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja SV Capital OÜ (registrikood 11315617), esindaja

vandeadvokaat Maksim Greinoman

Kostja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal (registrikood

10221469), esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher

Asja läbivaatamise kuupäev

31. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2010. a otsuse (tsiviilasi nr 2-10-8380)

õiguslikku põhjendust. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kassatsioonkaebuselt 5. novembril 2010. a tasutud

kautsjon 319 (kolmsada üheksateist) eurot 56 senti (5000 (viis tuhat) krooni) arvata

riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ringkonnakohtu otsuse järgi esitas SV Capital OÜ (hageja) 19. veebruaril 2010 Harju

Maakohtusse hagi Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali (kostja) vastu 500 000 krooni suuruse

kahjuhüvitise ja sellele lisanduva seadusjärgse viivise väljamõistmiseks või alternatiivselt

500 000 krooni viivitusintressi väljamõistmiseks või alternatiivselt kasutuseelise ja 500 000 krooni

suuruse tulu ning sellele lisanduva seadusjärgse viivise väljamõistmiseks.

Instmark OÜ ja kostja sõlmisid 29. mail 2006 arvelduskonto lepingu. Hageja väidete kohaselt

kohustas 7. veebruaril 2007 Keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo (RAB) kostjat kehtestama

kasutuspiirangu 23. veebruarini 2007 kõigile Instmark OÜ kontodele. Pärast seda blokeeris kostja

kontod nr 17000984915, nr 17000984928 ja nr 17000984931 enda initsiatiivil kuni 2. oktoobrini

2007, millega kostja rikkus Instmark OÜ omandiõigust rahale. Kui kostja ei oleks kontosid

blokeerinud, siis oleks kontodel oleva raha arestinud kohus prokuratuuri taotluse alusel ja

Instmark OÜ-l oleks õigus nõuda riigilt hüvitist alusetu aresti eest riigivastutust reguleerivate sätete

alusel. Seaduse nõuete rikkumisega tegi kostja võimatuks Instmark OÜ-l kahju hüvitamise nõude

esitamise riigi vastu ning ta peab hüvitama tekitatud kahju. Instmark OÜ-l oleks õigus nõuda riigilt

intressi alusetult arestitud raha eest 6% aastas, millest on lahutatud panga makstud intress. Riigi

hüvitatav kahju oleks võinud olla kuni 4 875 279 krooni 15 senti, kui oleks arvestatud blokeerimise

perioodil saamata jäänud tuluga ja äritegevuse katkestamise kahjuga. Kostjalt hagetav kahjuhüvitis

on 500 000 krooni. 9. veebruaril 2010 loovutas Instmark OÜ oma nõude hagejale. Alternatiivselt

tugineb hageja sellele, et tähtajatu hoius on kui tähtajatu krediidileping, millega klient annab

krediidiasutusele krediiti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt

viivitusintressi vähemalt seadusjärgse määra järgi. Viivitusintressi summa on 2 309 615 krooni

61 senti, millest hageja nõuab riigilõivuga kaetud osa ehk 500 000 krooni. Kolmanda

alternatiivnõudena palub hageja välja mõista kostjalt alusetult käsutatu harilik väärtus (kasutuseelis)

ja rikkumisega saadud tulu VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 alusel. Kasutuseeliseks ja saadud tuluks on

laenuintress, mida kostja sai Instmark OÜ nõusolekuta blokeeritud raha väljalaenamise eest. Kostja

tavaline laenuintress oli 2007. aastal 7,2% ehk 775 845 krooni 10 senti, millest hageja nõuab

500 000 krooni.

Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja eeldas kuni 2. oktoobrini 2007 (maakohtu sama kuupäeva

määruse saamiseni), et kolme konto blokeeringu on kehtestanud RAB. Aegumistähtaeg hakkas

kulgema mõistliku aja möödumisel pärast seda, kui kahju tekitamise lõppemise järel oli võimalik

kahju kindlaks teha. Viivitusintressi nõue hakkas kulgema 1. jaanuarist 2008 ega ole aegunud.

Arvelduskonto toiminguid tehakse Instmark OÜ maksekäsundi alusel ja kohaldub tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 154. Kostja on oma kohustusi rikkunud tahtlikult. Kuivõrd blokeering tehti

ka rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadust rikkudes, siis tugines hageja ka seadusest

tulenevale nõudele, millele rakendub kümneaastane aegumistähtaeg (TsÜS § 149).

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja esitas aegumise vastuväite ning vaheotsuse tegemise taotluse. Kostja

vaidles vastu kümneaastasele aegumistähtajale. Kostja tegevus oli õiguspärane. Hageja

lepinguväliselt esitatud nõuded on aegunud. Tehingulised nõuded kontode blokeerimisest tulenevad

Instmark OÜ ja kostja vahel sõlmitud arvelduskonto lepingust. Seega kohalduvad nõude aegumisele

TsÜS §-d 146 ja 147. Vaidlusaluseid arvelduskontosid puudutavad nõuded muutusid sissenõutavaks

9. veebruaril 2007, kui langes ära kontode blokeerimist kohustav ettekirjutus ja Instmark OÜ-l tekkis

õigus nõuda arvelduskontode kohta antud korralduste täitmist. Nõue hakkab aeguma lepingu

rikkumisest ning kahju tekkimise aeg ei ole tähtis. Kuna nõude aegumistähtajaks on kolm aastat,

aegusid Instmark OÜ nõuded 9. veebruaril 2010. 16., 22. ja 23. veebruaril 2007 toimus kontol vaid

raha konverteerimine. Nõude aegumise algus peaks olema 7. veebruar 2007, kui leidis hageja õigusi

rikuti, ning ei ole oluline, mis õiguslikul alusel kontod blokeeriti.

3. 27. aprilli 2010. a vaheotsusega jättis Harju Maakohus kostja aegumise kohaldamise taotluse

rahuldamata. Hageja saab esitada kostja vastu nõudeid üksnes lepingulise kohustuse rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamiseks. Instmark OÜ ja kostja on 29. mail 2006 sõlminud arvelduskonto

lepingu ning Instmark OÜ nõuded kostja vastu tulenevad sellest, et kostja väidetavalt rikkus

nimetatud lepingut, blokeerides Instmark OÜ kontod õigusliku aluseta. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt,

kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. Hageja ei saa nõuda

kostjalt kahju hüvitamist deliktiõiguse alusel. Hageja kahjunõue saab olla eelkõige otsene varaline

kahju ja saamata jäänud tulu. RAB-i ettekirjutus vaidlusaluse kolme konto suhtes kehtis kuni

8. veebruarini 2007 ning edasi olid kontod blokeeritud kostja initsiatiivil kuni Harju Maakohtu

2. oktoobri 2007. a määruseni, millega kohus vaidlusalused kontod arestis. 9. veebruaril 2007 pidi

Instmark OÜ teadma, et vaidlusalused kontod blokeeris pärast 8. veebruari 2007 kostja.

TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1

kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Teost hoidumise nõude aegumistähtaeg algab kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 ja

VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus

nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostja väidetav lepingurikkumine sai tuleneda sellest, et

Instmark OÜ ei saanud arvelduskontodel olevat raha kasutada ega käsutada 9. veebruarist kuni

2. oktoobrini 2007. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka

võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib

VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja

jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

Enne 2. oktoobrit 2007 ei olnud möödunud võimalikust arvelduskonto lepingu rikkumisest

mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamise nõudmiseks. Kui eeldada, et kostja kehtestatud kontode

blokeering oli ebaseaduslik, siis oli Instmark OÜ-l õigus nõuda kontol oleva rahaga arvelduste

tegemiseks antud korralduste täitmist perioodil 9. veebruar kuni 2. oktoober 2007. Tulenevalt lepingu

üldtingimuste punktist 3.1 oli kostjal kohustus krediteerida kontot kliendi kasuks laekunud maksete

ulatuses ning debiteerida seda vastavalt kliendi korraldustele. Väidetavalt rikkus kostja lepingut kuni

2. oktoobrini 2007. Seega ei saa hageja esitatud kahjunõue olla aegunud, kuna hagi on esitatud

18. veebruaril 2010.

4. Hageja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu

otsuse osas, millega maakohus ei tunnustanud hagejal alusetu rikastumise nõude võimalikku

olemasolu kostja vastu, ja teha asjas uus otsus, millega tunnustada, et asja saab lahendada

alternatiivselt kahel erineval õiguslikul alusel: lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva

kahjuhüvitisnõudena või alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõudena, kvalifitseerida vastavalt

pooltevaheline õigussuhe ning jätta ka alternatiivnõude osas aegumine kohaldamata. Hageja ei

vaidlustanud vaheotsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse kohaldada

aegumist.

5. Kostja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ning

rahuldada uue otsusega apellandi taotlus kohaldada aegumist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. oktoobri 2010. a otsusega maakohtu vaheotsuse ja saatis

tsiviilasja menetluse jätkamiseks samale maakohtule.

Kuigi maakohus leidis õigesti, et hageja saab esitada kostja vastu nõudeid arvelduskonto lepingu

rikkumisest tulenevalt, ei põhjendanud maakohus järeldust, et nõudeid saaks esitada üksnes

lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Selle järelduse osas ei vasta

maakohtu otsus TsMS § 442 lg-s 8 toodud nõuetele. Vaheotsusega lahendas maakohus üksnes hageja

lepingurikkumisele tugineva kahju hüvitamise nõude aegumise küsimuse ega tuvastanud faktiliste

asjaolude kogumit. Maakohus ei ole otsust olulises ulatuses põhjendanud, see ei vasta TsMS § 436

lg 1 ja TsMS § 442 lg 8 esimese lause koosmõjust tulenevale otsuse piisava põhjendatuse ja seadusele

vastavuse nõudele. Maakohus põhjendas hageja esitatud lepingurikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise nõudele aegumise kohaldamata jätmist asjaoluga, et kostja rikkus lepingut kuni

2. oktoobrini 2007, hagi esitati aga 18. veebruaril 2010. Maakohtu otsusest järeldub, et enne

2. oktoobrit 2007 ei möödunud pärast lepingurikkumist mõistlik aeg kostjale kahju hüvitamise

kohustuse täitmiseks ja hagejale selle nõudmiseks. Otsusest ei nähtu, millistel motiividel kohus

sellele järeldusele jõudis, ega ka see, et kohus oleks arvestanud kohustuse täitmise kohta, viisi ja

olemust. Lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude maksmapanek eeldab kostja

lepingurikkumist, hagejale selle tagajärjel kahju tekkimist ja hageja teadlikkust sellest. Kahju

hüvitamise nõude sissenõutavuse üle otsustamiseks tuli kindlaks teha, millal kostja lepingurikkumise

tulemusel hagejale kahju tekkis ja millal hageja sellest kahjust teada sai või pidi teada saama. Konto

blokeerimisega iseenesest ei kaasne alati kahju. Teadmata, millal tekkis kahju, milles see seisneb ja

millal sellest teadlikuks saadi, ei ole võimalik otsustada kahju hüvitamise nõude aegumise üle.

Ringkonnakohus leidis, et tal ei ole võimalik otsuse puudust kõrvaldada, sest asjas tähtsa asjaolude

kogumi olulises ulatuses esimest korda tuvastamisel apellatsioonikohtus rikutaks

kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtulahendi peale asjaolude tuvastamise ja

tõendite hindamise osas edasi kaevata. TsMS § 449 lg 3 võimaldab teha vaheotsust aegumise kohta

ka juhul, kui kohus aegumist ei kohalda. Edasises menetluses peaks maakohus aga vajadusel muu

hulgas kaaluma ka seda, kas oleks otstarbekas ja tsiviilkohtumenetluse ülesannetega kooskõlas teha

vaheotsust aegumise kohaldamata jätmise kohta olukorras, kus nõude aegumise üle otsustamiseks on

vajalik tuvastada valdav osa nende faktiliste asjaolude kogumist, mille tuvastamist eeldab nõude

sisulise põhjendatuse üle otsustamine. Ringkonnakohus ei anna hinnangut apellatsioonkaebuste asja

sisu kohta käivatele väidetele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja maakohtu vaheotsuse ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha

uus otsus, millega kohaldada aegumist ja jätta hagi rahuldamata, samuti jätta menetluskulud hageja

kanda. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse normi, mis tõi kaasa ebaõige otsuse.

Ringkonnakohus on õigesti hageja nõuet käsitlenud lepingulise nõudena. Lepingu rikkumisest

tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh kahju hüvitamist, on võlausaldajal õigus kasutada alates lepingu

rikkumise hetkest. TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks

muutumisega, kusjuures nõue muutub sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus

nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostja rikkus väidetavalt kohustust 7. veebruaril 2007, siis

tekkis ka Instmark OÜ-l õigus kasutada õiguskaitsevahendeid ja samal kuupäeval algas ka hageja

nõuete aegumistähtaeg. Sellest, kas kontode blokeerimiseks oli õiguslik alus või mitte, ei sõltu

aegumistähtaja kulgemine. Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja

algamine ei sõltu rikkumisest teadasaamisest, kahjust teadasaamisest ega kahju suuruse

kindlaksmääramisest. Vaidlus puudutab ainult materiaalõiguse kohaldamist.

8. Hageja leidis, et kassatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692

lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

10. Kassatsioonkaebuses vaidlustab kostja ringkonnakohtu seisukohad tehingust tuleneva nõude

aegumise kohta ja leiab, et hageja nõuded on aegunud. Kostja põhjendab oma väiteid TsÜS § 147 lg-

tega 1 ja 2. Kassatsioonkaebuse kohaselt algab õiguskaitsevahendist tuleneva nõude aegumistähtaeg

TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel hetkest, millal toimub kohustuse rikkumine, mis on aluseks

õiguskaitsevahendi kasutamisele. Kostja väidetavast kohustuste rikkumisest tulenevate nõuete

aegumise tähtaeg on möödunud.

11. Kuna kassatsioonkaebusest tulenevalt on praegu vaidluse all üksnes tehingust tulenevate nõuete

aegumist reguleerivate materiaalõiguse normide tõlgendamine, siis ei käsitle kolleegium hageja

kahjunõuete sisu ja ulatust.

12. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat, TsÜS § 147 lg 1

järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi muutub nõue sissenõutavaks hetkest, mil

õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude

maksmapanek eeldab võlausaldaja teadlikkust nõude sissenõutavusest ning et kahju hüvitamise

nõude sissenõutavuse üle otsustamiseks tuleb kindlaks teha, millal Instmark OÜ kahjust teada sai või

pidi teada saama. Tehingulise nõude aegumise algusaja määramisel ei ole üldjuhul, kui seaduses või

välislepingus ei ole teisiti sätestatud, tähtsust sellel, kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest

teadis või pidi teadma. Oluline tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on üksnes

nõude tekkimine, mis tähendab VÕS § 82 lg 7 järgi selle sissenõutavaks muutumist.

13. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse käsitlusega, et lepingu rikkumisest tulenev kahju

hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks lepingu rikkumisest ja sellest ajast algab ka selle nõude

aegumistähtaeg.

Kohtud on õigesti asunud seisukohale, et seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda

lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud

ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning

võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-3-

09).

Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 709 lg 1 kohaselt oli arveldusleping leping, millega vastavalt

seadusele arveldamise õigust omav käsundisaaja (kontopidaja) kohustub avama käsundiandjale konto

ja tegema käsundiandja korraldusel toiminguid kontol oleva raha või muude õigustega, käsundiandja

aga maksma selle eest tasu. Põhimõtteliselt on kontopidajal kogu võlasuhte kestel mh kohustus

võimaldada kontolt sisse- ja väljamaksete tegemine, samuti korralduse alusel teha ja vastu võtta

sularahata makseid. Kui kontopidaja nimetatud kohustusi rikub, on käsundiandjal õigus kasutada

õiguskaitsevahendeid, mh nõuda rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 127 jj alusel, kui on

täidetud kahju hüvitamise nõuete eeldused (VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115).

Kui kostja rikkus Instmark OÜ konto blokeerimisega nendevahelist lepingut ja selle tagajärjel tekkis

Instmark OÜ-le kahju, siis on lepinguliste kahjunõuete aegumise juures oluline nende sissenõutavaks

muutumise aeg. Lepingulise kahju hüvitamise nõude aegumine ei saa alata enne, kui kahju on

tekitatud. Nõuete aegumise üle otsustamiseks on vaja teada lepinguliste kahjunõuete asjaolusid, nagu

ringkonnakohus otsuses õigesti märkis, ja kindlaks tuleb teha, kas on möödunud mõistlikult vajalik

aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks.

14. Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt

kassatsioonikautsjon arvata riigituludesse.

15. Menetluskulude jaotus otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu