3-1-1-106-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-106-10

Otsuse kuupäev

14. veebruar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Merve Pajula süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-3335

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Merve Pajula kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. jaanuar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30. aprilli 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri

2010. a otsused osaliselt ja jätta Merve Pajula süüditunnistamisest KarS § 423 lg 1 järgi välja

liikluseeskirja § 178 rikkumine.

2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Merve Pajula kasuks välja 843 (kaheksasada nelikümmend kolm)

eurot ja 63 eurosenti valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Merve Pajula tunnistati Harju Maakohtu 30. aprilli 2010. a otsusega KarS § 423 lg 1 järgi

lühimenetluses süüdi selles, et sõites 5. veebruaril 2007. a kella 07:51 ajal sõiduautoga Peugeot 206

registrimärgiga XXX XXX Harjumaal Saue vallas mööda Pärnu maanteed Saue poolt Tallinna suunas

esimesel sõidurajal, kasutas ta pimeda ajal päevatulesid. Valides kiiruse, mis ei võimaldanud

päevatuledega nähtava ulatuse piires piisava ajavaruga märgata eesseisvat takistust, sõitis ta otsa

esimesel sõidurajal hädapeatunud mootorsõidukile Audi 80 registrimärgiga XXX XXX ja seda tagant

lükanud jalakäijatele K. A.-le ja V. V.-ile, tekitades kannatanule K. A.-le raske tervisekahjustuse.

Oma tegevusega rikkus M. Pajula LE §-des 123 ja 178 sätestatud nõudeid.

Maakohus karistas M. Pajulat ühe aasta pikkuse vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra

vähendas. Lõplikuks karistuseks mõisteti kaheksakuuline vangistus, mis jäeti KarS § 73 alusel kolme

aasta pikkuse katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Lisakaristusena võeti süüdistatavalt ära

mootorsõiduki juhtimise õigus neljaks kuuks. Samuti mõisteti M. Pajulalt kannatanu K. A. kasuks

välja varaline kahju summas 17 394 krooni ning mittevaraline kahju summas 25 000 krooni.

Maakohus tuvastas, et hädapeatunud mootorsõidukil olid sisse lülitatud ohutuled, mis olid vaatamata

sõidukit tagant lükanud inimestele nähtavad ning et M. Pajula sõidukil põlesid pimeda ajal liikudes

päevatuled. Tulenevalt päevatulede võimetusest valgustada pimeda ajal teed piisavas ulatuses, et

mootorsõiduki juht suudaks õigeaegselt reageerida võimalike takistuste ees ning vale sõidukiiruse

valikust, ei saanud M. Pajula piisava ajavaruga märgata eesseisvat takistust - sisselülitatud

ohutuledega hädapeatunud sõidukit. Lisaks pidas maakohus vajalikuks märkida, et kokkupõrget

poleks toimunud või toimumise korral oleksid selle tagajärjed kergemad olnud, kui kannatanud

oleksid hädapeatunud sõiduki piki sõiduteed edasilükkamise asemel liikluseeskirja sätteid järgides

koheselt sõidutee äärde lükanud.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kes

palus maakohtu otsuse tühistada ja süüdistatava õigeks mõista. Kaitsja leidis, et maakohus on KarS §

423 lg-t 1 LE §-i 178 rikkumisega sisustades väljunud süüdistuse piiridest, sest prokuratuur oli M.

Pajulale ette heitnud LE §-des 64, 123 ja 129 sätestatu eiramist. Samuti pidas kaitsja maakohtu otsuse

resolutiivosa järeldusi tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele mittevastavateks, kuna maakohus,

olles eelnevalt tuvastanud, et liiklusõnnetust poleks toimunud või toimumise korral oleksid selle

tagajärjed kergemad olnud, kui kannatanud oleksid liikluseeskirja sätteid järginud, mõistis M. Pajula

KarS § 423 lg 1 järgi siiski süüdi. Viimaks pidas kaitsja kannatanute õigusvastase tegevuse ja

liiklusõnnetuse toimumise vahelise põhjusliku seose tuvastamisest lähtudes M. Pajula süüdimõistmist

KarS § 423 lg 1 järgi materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. septembril 2010. a Harju Maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata. Esmalt leidis ringkonnakohus, et maakohus pole hoolimata süüdistusaktis

märkimata LE § 178 rikkumisele tuginemisest süüdistuse piiridest väljunud, sest süüdistuse kohaselt

rikkus M. Pajula LE §-i 123 muuhulgas sellega, et ei arvestanud valitsenud hämarusega ega valinud

nähtavusele sobivat sõidukiirust ning järelikult on M. Pajulale nii süüdistuses kui maakohtu otsuses

heidetud ette sõitmist kiirusega, mille puhul ei olnud tal piisavalt aegsasti võimalik märgata teel

olnud hädapeatunud autot ja seda lükanud inimesi. Pidades hädapeatunud sõiduki teisaldamist

põhimõtteliselt õiguspäraseks, märkis ringkonnakohus kannatanute tegevust hinnates, et kuigi

kannatanud ei lükanud autot lühimat võimalikku teed pidi sõidutee serva, ei saa nende käitumist

lugeda selliseks, et liiklusõnnetuse põhjustamist neile omistada.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat

Indrek Sirk, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja M. Pajula õigeks mõista. Kassaatori

põhiseisukohad on järgmised.

4.1. Maakohus väljus M. Pajula süüdimõistmisel süüdistuse piiridest ja andis süüdistatava teole

oluliselt erineva õigusliku hinnangu, leides, et M. Pajula on rikkunud ka LE § 178 nõudeid.

Ringkonnakohus leidis aga, et süüdistuse mahtu pole suurendatud.

4.2. Mõlemad kohtud on vaatamata Riigikohtu varasemale sellesuunalisele praktikale jätnud

liiklusõnnetuses osalenud kannatanute käitumise analüüsimata ja õiguslikult hindamata. Kannatanud

ei tähistanud hädapeatunud sõidukit ohukolmnurgaga ega kandnud helkureid ning suurendasid autot

teelt kõrvaldamise asemel piki teed edasi lükates liiklusohtu, rikkudes LE § 89 p-i 3 ning LE §-de 22,

25 ja 13 nõudeid.

4.3. Kohtud pole selgitanud, millise kiirusega oleks M. Pajula pidanud liikuma.

4.4. Ohutulede nähtavus süüdistatava jaoks ei ole tõendatud, mistõttu ei saa seda asjaolu tuvastatuks

lugeda. Ühtlasi on tunnistaja A. T. ütlused ebaõiged ning ohutulede nähtavust kinnitavas osas

vastuolulised, sest vahetult liiklusõnnetuse järel läbiviidud ülekuulamisel ta ohutulede põlemise kohta

ütlusi ei andnud, kuid 2,5 aastat hiljem andis detailseid ütlusi nende põlemise ja nähtavuse kohta.

5. Kassatsioonivastuses nõustub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur

kaitsjaga selles, et kohtud on KarS § 423 lg-t 1 lisaks LE §-le 123 ka §-ga 178 sisustades väljunud

esitatud süüdistuse piiridest ja rikkunud sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Lisaks on prokurör

seisukohal, et kannatanud polnud kohustatud ohukolmnurka kasutama ning hädapeatunud sõiduki

ohutuled olid nähtaval. Viimaks leiab prokurör, et esialgsete ütluste hilisem täiendamine ei kujuta

endast veel iseenesest vastuolu varasemate ja hilisemate ütluste vahel, mistõttu on kaitsja väide

tunnistaja A. T. ütluste ebaõigsuse kohta meelevaldne. Eeltoodust lähtudes palub prokurör tühistada

maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt LE § 178 rikkumise osas ja teha täiendavaid tõendeid

kogumata uus süüdimõistev kohtuotsus, raskendamata süüdistatava olukorda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. M. Pajula anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 423 lg 1 järgi selles, et ta polnud 5. veebruaril 2007

kella 07:51 ajal Harjumaal Saue vallas Pärnu maanteel Saue poolt Tallinna suunas esimesel sõidurajal

sõiduautot Peugeot 206 registrimärgiga XXX XXX juhtides piisavalt tähelepanelik ega ettevaatlik

Pärnu mnt 549 juures seisvat ohutuledega tähistatud mootorsõidukit Audi 80 registrimärgiga XXX

XXX lükkavate vähekaitstud jalakäijate K. A. ja V. V.-i suhtes. Samuti jättis M. Pajula oma sõiduki

kiiruse kohandamata selliseks, mis arvestanuks teeolusid (jäine libe tee), ilmastikutingimusi (hämar)

ning liikluse tihedust (autodega ühtlaselt koormatud tee), et ta oleks suutnud oma sõiduki peatada

eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees, milleks oli

ohutuledega tähistatud mootorsõiduk. Lisaks ei hoidnud M. Pajula vastavalt oma sõiduki kiirusele

sellist pikivahet, et ta oleks olnud suuteline vältima otsasõitu tema ees seisnud mootorsõidukile ja

sõitis eeltoodu tagajärjel otsa esimesel sõidurajal peatunud mootorsõidukile Audi 80 registrimärgiga

XXX XXX ning seda tagant lükanud vähekaitstud jalakäijatele K. A.-le ja V. V.-ile. Liiklusõnnetuse

tagajärjel sai eluohtlikult vigastada jalakäija K. A. M. Pajula rikkus oma tegevusega LE §-des 64, 123

ja 129 sätestatud nõudeid.

7. Maakohus tunnistas M. Pajula KarS § 423 lg 1 järgi süüdi selles, et sõites 5. veebruaril 2007. a

kella 07:51 ajal sõiduautoga Peugeot 206 registrimärgiga XXX XXX Harjumaal Saue vallas mööda

Pärnu maanteed Saue poolt Tallinna suunas esimesel sõidurajal, kasutas ta pimeda ajal päevatulesid.

Valides kiiruse, mis ei võimaldanud päevatuledega nähtava ulatuse piires piisava ajavaruga märgata

eesseisvat takistust, sõitis ta otsa esimesel sõidurajal hädapeatunud mootorsõidukile Audi 80

registrimärgiga XXX XXX ja seda tagant lükanud jalakäijatele K. A.-le ja V. V.-ile, tekitades

kannatanule K. A.-le raske tervisekahjustuse. Oma tegevusega rikkus M. Pajula LE §-des 123 ja 178

sätestatud nõudeid.

8. Eeltoodust nähtub, et kohtud on M. Pajula süüdimõistmisel KarS § 423 lg-t 1 lisaks LE §-le 123

LE §-ga 178 sisustades väljunud esitatud süüdistuse piiridest. Kuna süüdistuses ei märgitud, millised

tuled M. Pajula sõidukil liiklusõnnetuse toimumise ajal põlesid, tugines maakohus M. Pajulale

pimeda ajal päevatuledega sõitmist ette heites uuele faktilisele asjaolule ning rikkus esitatud

süüdistuse piiridest väljudes KrMS §-is 268 sätestatut. Riigikohus on varasemates lahendites

järjepidevalt toonitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses

kirjeldatud faktilised asjaolud, määrates ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning

märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega

kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt nt

Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-05, p 14; Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi täiskogu 12. detsembri 2008. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08, p. 30;

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-08, p. 9).

8.1. Puutuvalt LE §-s 123 ja §-s 178 sätestatu sisulisse seotusesse on kolleegium seisukohal, et

osutatud normides sisalduvad iseseisvad kohustused, millest ühe rikkumise ega täitmise tuvastamisel

pole võimalik teisele toetuda. LE § 123 kohustab juhti loetletud tingimusi ja liiklusolusid arvestades

kohandama sõiduki kiiruse selliseks, millega liikudes jõuaks ta eespoolse nähtavusulatuse piires ning

teel etteaimatavale mis tahes takistusele reageerides selle ees peatuda, ning LE § 178 kohaselt peavad

mootorsõidukil sõidu ajal põlema lähi-, ääre- ja numbrituled. Pidades silmas, et LE § 123 kohaselt

pole sõidukiiruse sobivuse kriteeriumiks eespoolne nähtavusulatus iseenesest, vaid juhi suutelisus

sõiduk selle piires takistuse ees peatada, ei oma asjaolu, et eespoolne nähtavusulatus sõltub

muuhulgas sõiduki tuledest ja nende kasutamisest, LE §-s 123 sätestatud nõude täitmise tuvastamisel

tähtsust.

8.2. Järelikult pole prokurör M. Pajulale LE § 178 rikkumist ka sisuliselt ette heitnud ja kohtud on

KarS § 423 lg 1 objektiivseid tunnuseid LE §-ga 178 sisustades lisaks süüdistuse piiridest väljumisele

andnud M. Pajula teole ka oluliselt erineva õigusliku hinnangu. Süüdistuse piiridest väljumine ja

süüdistatava

teole

oluliselt

erineva

õigusliku

hinnangu

andmine

on

käsitatavad

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mistõttu tuleb KrMS § 362 p-

st 2 lähtudes maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning M. Pajula süüdimõistmisest välja jätta

tema süüdistamine LE § 178 rikkumises.

9. Järgnevalt hindab kriminaalkolleegium M. Pajula süüdimõistmist KarS § 423 lg 1 järgi ja vastab

kassatsiooni ülejäänud argumentidele.

10. Pidades silmas KrMS § 363 lg-t 5, mille kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada,

jätab kolleegium tähelepanuta hädapeatunud sõiduki ohutulede nähtavust, tunnistaja A. T. ütluste

usaldusväärsust ja asjakohasust vaidlustavad ning eeltooduga kriminaalasjas kogutud tõenditele

maakohtust erineva hinnangu andmist taotlevad kassatsiooni argumendid.

10.1. Maakohus on ohutulede nähtavuse tuvastamisel kannatanute K. A. ja R. V.-i ning tunnistaja A.

T. ütlustest lähtumist põhjendanud ütluste omavahelise haakumise ja asjaoluga, et kohtul pole alust

ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ning teadvalt valeütluste andmise eest hoiatatud

tunnistaja ja kannatanute ütluste usaldusväärsuses kahelda. Eeltoodust nähtub, millistele tõenditele ja

miks maakohus ohutulede nähtavuse tuvastamisel tugines. Kuna kaitsja pole varasema

kohtumenetluse käigus tunnistaja A. T. ütluste õigsust kahtluse alla seadnud, peab kolleegium

maakohtu otsuses sisalduvat kannatanute K. A. ja R. V.-i ning tunnistaja A. T. ütlustele tuginemise

kokkuvõtlikku põhjendust piisavaks ning leiab, et käesolevas asjas pole kohtud tõendite hindamisel

kriminaalmenetlusõigust rikkunud.

11. Kuna juht peab LE § 123 kohaselt sõidukiiruse abil tagama selle, et tal oleks piisavalt aega

eesseisvale takistusele reageerida ja sõiduk enne kokkupõrget peatada, on isik sõidukiiruse valikul

hoolsuskohustust rikkunud siis, kui ta pole takistusele reageerimiseks vajaminevat aega või selle

pikkust mõjutavaid asjaolusid õigesti hinnanud ning on seetõttu takistusele otsa sõitnud. Seevastu ei

saa sobimatu sõidukiiruse valikut ette heita juhul, kui takistusele reageerimise aeg lüheneb

ettenägematute ja juhist sõltumatute asjaolude tõttu, milleks võib muuhulgas olla näiteks kaasliikleja

ootamatu käitumine. Võttes lisaks eeltoodule arvesse, et materiaalse delikti toimepanemise eest saab

vastutada üksnes isik, kelle teo tõttu tagajärg saabus, tulebki mitme osapoolega liiklusõnnetuse

uurimisel kriminaalasja erapooletult, igakülgselt ning objektiivselt arutades välja selgitada, kas ja kes

liiklusnõudeid rikkus ning kelle (liiklusnõudeid rikkuv) tegu tagajärje põhjustas. Vajadust analüüsida

kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist just põhjusliku seose tuvastamisel on Riigikohtu

kriminaalkolleegium

varasemas

praktikas

korduvalt

rõhutanud

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-03).

12. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud, et liiklusõnnetuse toimumise ajal oli pime.

Samuti asus maakohus seisukohale, et tulede vale kasutamise ja vale sõidukiiruse valiku tõttu ei

saanudki M. Pajula piisava ajavaruga märgata eesseisvat takistust, hoolimata asjaolust, et teel

hädapeatunud sõiduautol põlesid ohutuled. Jättes otsuse p-des 6 - 8.2 toodud asjaoludel tulede õige

kasutamise temaatikal peatumata, nõustub kolleegium LE § 123 rikkumise tuvastatuse analüüsimisel

ringkonnakohtuga selles, et maakohus on heitnud M. Pajulale ette sõitmist kiirusega, mille puhul ei

olnud tal peatumiseks piisava ajavaruga võimalik eesseisvat takistust märgata.

12.1. Kannatanute käitumist analüüsides tuvastas maakohus, et hädapeatunud sõiduki ohutuled

põlesid ja olid nähtavad, kuid arvas samas, et kokkupõrget poleks toimunud või toimumise korral

oleksid selle tagajärjed kergemad olnud, kui kannatanud oleksid hädapeatunud sõiduki piki sõiduteed

edasilükkamise asemel liikluseeskirja sätteid järgides koheselt sõidutee äärde lükanud.

Põhjusliku seose tuvastamisesse puutuvalt esitas kaitsja apellatsioonis vaid ühe kaitseväite, leides, et

liiklusõnnetuse põhjustasid kannatanud sellega, et ei teisaldanud hädapeatunud sõidukit võimalikult

kiiresti teelt. Ringkonnakohus jäi esitatud apellatsiooni piiridesse ja asus kannatanute tegevust

sõiduki

kõrvaldamisel

liiklusõnnetuse

võimaliku

põhjusena

analüüsides

seisukohale,

et

põhimõtteliselt õiguspärast tegevust ei saa käsitada liiklusõnnetuse põhjusena.

Kriminaalkolleegium, nõustudes ringkonnakohtu hinnanguga kannatanute tegevusele hädapeatunud

sõiduki teisaldamisel, juhib tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohus tuvastas kannatanute käitumise

ja liiklusõnnetuse toimumise vahelise põhjusliku seose puudumise. Siiski peab kolleegium

hädapeatunud sõidukil põlenud ohutulede nähtavust arvestades vajalikuks täiendavalt märkida, et

kannatanud ei vähendanud oma tegevusega ka aega, mil M. Pajulal oleks olnud võimalik eesseisvale

takistusele reageerida ning sõiduk selle ees peatada. Jättes arvestamata hämarusest tingitud eespoolse

vähenenud nähtavusulatuse ja valides takistuse ees peatamist mittevõimaldava sõidukiiruse, polnud

M. Pajula piisavalt hoolas, et tagada liiklusohutust, sõitis otsa hädapeatunud sõidukile ning rikkus

järelikult LE §-is 123 sätestatud nõudeid. Võttes arvesse, et hädapeatunud sõidukil põlenud ohutuled

olid nähtaval, oli kokkupõrge M. Pajula jaoks nii ettenähtav kui ka välditav.

12.2. Pidades silmas, et apellatsioonis ei heidetud kannatanutele ette LE § 89 p-s 3 ega §-s 25

sätestatud nõuete rikkumist, märgib kolleegium kannatanute tegevuse hindamata jätmist ette heitvale

kassatsiooni argumendile vastates üksnes seda, et ka helkurite ja ohukolmnurga kasutamise eesmärk

on enese kaasliiklejatele nähtavaks tegemine. Kuna maakohus tuvastas, et hädapeatunud sõiduk oli

ohutulede tõttu kaasliiklejatele nähtav, puudub kolleegiumi hinnangul nii helkurite kui ohukolmnurga

kasutamisel M. Pajula vastutust mõjutada võiv tähtsus.

12.3. Eelnevale tuginedes leiab kolleegium, et M. Pajula süüdimõistmisel KarS § 423 lg 1 järgi LE §-

i 123 rikkumises on kohtud kohaldanud materiaalõigust õigesti ega pea maa- ja ringkonnakohtu

otsuste täielikku tühistamist kassatsioonis esitatud argumentide alusel võimalikuks. KarS § 423 lg 1

järgi mõistetud karistus jääb muutmata, sest see vastab endiselt M. Pajula süü suurusele ja on

kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

13. M. Pajula kaitsja on koos kassatsiooniga esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale

kriminaalmenetluses kantud õigusabikulud kokku summas 26 280 krooni (1679,60 eurot). Taotlusele

lisatud advokaadibüroode arvetest nähtuvalt moodustab nimetatud summast 7080 krooni (452,50

eurot) kaitsja tasu kohtueelses menetluses ning 6000 krooni (383,47 eurot) maakohtus esindamise

eest.

14. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega

tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema

kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus. Seega, kui

Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt ringkonnakohtu

otsuse, tuleb süüdistatavale mõistlikus suuruses hüvitada see osa menetluskuludest, mida ta on

kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel ja süüdistatava kanda jäävad üksnes

põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari

2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2; 22. mai 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-

08, p 14; 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 61 ja 24. septembri 2009. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). Võttes arvesse kriminaalasja keerukust ja süüdistuse mahtu,

samuti õigusabikulude suurust, mis on seotud maa- ja ringkonnakohtu otsuste vaidlustamise ning

kassatsioonimenetlusega, tuleb ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu KrMS § 186 lg 1

alusel M. Pajulale kriminaalmenetluses kantud õigusabikulud hüvitada osaliselt 13 200 krooni

(843,63 euro) suuruses summas.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg