3-3-1-76-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-76-10

Otsuse kuupäev

14. veebruar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Vjatšeslav Julini (Julin) kaebus Justiitsministeeriumi 30. augusti

2006. a otsuse nr 4-1-04/620 ja Justiitsministeeriumi poolt

seaduses ettenähtud tähtaja jooksul haldusaktist mitteteavitamise

õigusvastasuse tuvastamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-

09-352

Menetluse alus Riigikohtus

Vjatšeslav Julini ja Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Vjatšeslav Julini kassatsioonkaebus.

Jätta rahuldamata Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli 2010. a ning Tartu Halduskohtu 9. juuni 2009. a

otsused haldusasjas nr 3-09-352 osas, millega jäeti rahuldamata Vjatšeslav Julini kaebus

Justiitsministeeriumi poolt seaduses ettenähtud tähtaja jooksul haldusaktist mitteteavitamise

õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Selles osas teha uus otsus, millega rahuldada Vjatšeslav

Julini kaebus. Ülejäänud osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli 2010. a otsuse

resolutsioon asjas nr 3-09-352 muutmata, täiendades otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva

otsuse põhjendustele.

Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla esitas 29. augustil 2006 Justiitsministeeriumile taotluse kinnipeetav Vjatšeslav

Požarski (alates 27. jaanuarist 2009 Vjatšeslav Julin) ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglast Murru

Vanglasse (I kd, tl 142). Taotluse kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks

saavutamiseks vajalik kinnipeetava ümberpaigutamine. Ümberpaigutamise põhjuseks on ka

kinnipeetava probleemid kaaskinnipeetavatega.

2. Justiitsministeeriumi 30. augusti 2006. a otsuse nr 4-1-04/620 (ümberpaigutamise otsus) alusel

paigutati V. Julin justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri"

(VSkE) § 13 alusel vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks (suunamine õiguskuulekale

käitumisele) 31. augustil 2006 edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglast Murru Vanglasse.

3. V. Julin esitas 16. veebruaril 2009 halduskohtule kaebuse, milles palus ümberpaigutamise otsuse ja

Justiitsministeeriumi poolt seaduses ettenähtud tähtaja jooksul haldusaktist mitteteavitamise

õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt sekkus Justiitsministeerium õigusvastaselt

kaebaja era- ja perekonnaellu, kui paigutas kaebaja teise vanglasse ümber üks päev enne pikaajalist

kokkusaamist perekonnaga. Ümberpaigutamisel rikuti kaebaja turvalisust, sest jäeti arvesse võtmata

vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 1 ja § 12 lg 2. Kaebajale tungiti 11. juulil 2007 Murru Vanglas

kallale. Põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel märkis V. Julin preventiivset huvi ja soovi

esitada tulevikus kahju hüvitamise taotlus. Preventiivne huvi seisneb selles, et Justiitsministeerium

kaaluks edaspidi oma ümberpaigutamise otsuseid (halduskohtu istungil, I kd tl 45).

4. Tartu Halduskohtu 9. juuni 2009. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsust põhjendati

järgmiselt:

a) vaidlustatava haldusakti väljaandmise ajal kehtinud vangla sisekorraeeskirja redaktsiooni kohaselt

puudus vanglal õigusaktidest tulenev kohustus tutvustada ümberpaigutamise otsust allkirja vastu ning

vangla võis selle kaebajale teatavaks teha vabas vormis. Ümberpaigutamise otsus oli kaebajale

ümberpaigutamise päeval vanglaametniku poolt teatavaks tehtud. Kui ümberpaigutamine oli

toimunud, veendus kaebaja vaieldamatult ümberpaigutamise otsuse olemasolus ja seega oli tal

reaalne võimalus taotleda sellest koopiat, kuid kaebaja ei ole seda õigust realiseerinud;

b) kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt vanglasüsteemi vajadustest

ja ei sõltu kinnipeetava eelistustest ning kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda, et teda

jäetaks ühte või teise vanglasse. Kaebaja õigusi ümberpaigutamisel ei rikutud. Kaebajal ja tema

perekonnaliikmetel võisid seoses kaebaja ümberpaigutamisega ja kokkusaamise ärajäämisega tekkida

teatud ebamugavused, kuid kaebajale jäi õigus esitada uuesti taotlus kokkusaamiseks Murru Vanglas

viibides;

c) puudub igasugune alus arvata, et kaebaja elu Murru Vanglas oli seoses ümberpaigutamisega ohus.

Ümberpaigutamine ja võimalikud edaspidised intsidendid ei ole kausaalses seoses;

d) alusetud on etteheited kaevatava otsuse motiveerimatusele. Otsus on arusaadav, selles on märgitud

alus ja kaalutlus. Kuna kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist teatud

vanglasse, ei pea vastav motiveering olema mahukas ega detailne. Miski ei viita otsuse ja selle

tegemise aluseks olnud kaalutluste ja järelduste õigusvastasusele.

5. V. Julin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ning rahuldada

kaebus.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29. aprilli 2010. a otsusega V. Julini apellatsioonkaebuse

osaliselt, tühistades halduskohtu otsuse Justiitsministeeriumi ümberpaigutamise otsuse

õigusvastasuse kindlaks tegemise nõude osas ja tunnistades ümberpaigutamise otsuse õigusvastaseks.

Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised:

a) põhjendatud huvi ei saa käesoleval juhul välistada, sest võimalik tulevikus esitatav kahjunõue ei

ole ilmselgelt perspektiivitu;

b) enne ümberpaigutamise otsuse tegemist oleks tulnud kinnipeetav ära kuulata. Justiitsministri

30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" kuni 15. aprillini 2008 kehtinud

redaktsiooni § 16 lg 1 p 3 kohaselt määratakse ümberpaigutamise taotluse lahendamisel vajaduse

korral vanglate osakonna töötaja, kes kohtub kinnipeetavaga ja vestleb asjaomaste vanglatöötajatega.

HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma

menetlusosalisele võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited. Sellest teeb muu hulgas erandi

HMS § 40 lg 2 p 3, võimaldades menetluse läbi viia ärakuulamiseta, kui asja ei otsustata

menetlusosalise kahjuks. Käesoleval juhul ei saanud Justiitsministeerium eeldada, et asja ei otsustata

menetlusosalise kahjuks, st et ümberpaigutamisel ei ole tagajärgi, mida adressaat käsitab enda huve

kahjustavana. Sellest tulenevalt oleks ministeerium pidanud kaebajat teavitama ümberpaigutamise

taotlusest ning andma vähemalt võimaluse esitada kirjalikud vastuväited ümberpaigutamisele, kui

ministeerium ei pidanud vajalikuks vahetut kohtumist kaebajaga. Vastustaja ei ole viidanud ka

muudele seadusega ärakuulamiskohustusest tehtud eranditele, mille kohaldamiseks oleks käesoleval

juhul olnud alust;

c) vaidlustatud haldusakt on põhjendamata. Otsuse üldsõnalist viidet, et kaebajat on tarvis suunata

õiguskuulekale käitumisele, ei saa pidada piisavaks põhjenduseks. Sellise selgituse alusel ei ole

kohtul võimalik haldusakti kontrollida. Otsuses tulnuks põhjendada, millest on tingitud vajadus

suunata kaebaja õiguskuulekale käitumisele. Tegemist on olulise vormiveaga (HMS § 56);

d) ehkki ümberpaigutamise otsus on põhjendamata, on kaalutlused otsuse tegemisel kontrollitavad.

Ümberpaigutamise ajendiks olid kaebaja korduvad õiguserikkumised, mida distsiplinaarkaristustega

ei suudetud ära hoida. Ringkonnakohtul ei ole alust seada kahtluse alla ka vastustaja kaalutlust, et

kuuletumisraskustega kinnipeetava ümberpaigutamine võib anda positiivseid tulemusi tema

käitumise mõjutamisel. Kaebaja väide, et ümberpaigutamise otsuse aluseks olnud dokumendid on

fabritseeritud tagantjärele, on tõendamata;

e) Justiitsministeerium ei pidanud jätma kaebajat ümber paigutamata ainuüksi põhjusel, et kaebajale

oli määratud senises vanglas kokkusaamine ning see lükkus ümberpaigutamise tõttu edasi vähemalt

ajaks, mil kaebaja viibis uue vangla vastuvõtuosakonnas. Ehkki ümberpaigutamine võib sellisel juhul

kaudselt riivata kaebaja eraelupõhiõigust, on tegemist seadusele tugineva legitiimse meetmega, mille

vajalikkuse hindamine on esmajoones täitevvõimu pädevuses;

f) asjakohatud on ka kaebaja viited sellele, et teda rünnati Murru Vanglas. Hilisemat rünnakut ei

pidanud Justiitsministeerium ette nägema ega ümberpaigutamise otsustamisel arvesse võtma;

g) ümberpaigutamise otsuse kaebajale kättetoimetamata jätmise kaebus ei ole põhjendatud. Märkides

ümberpaigutamise otsuses, et see tuleb kaebajale kätte toimetada, tegi Justiitsministeerium kõik omalt

poolt vajaliku, et haldusakt kaebajale kätte toimetada. Asjaolu, et vangla ei täitnud haldusaktis

sisaldunud kättetoimetamiskorraldust, ei muuda Justiitsministeeriumi tegevust õigusvastaseks. Vangla

tegevusetust ei ole kaebaja vaidlustanud. Ehkki Justiitsministeerium teostab vangla üle teenistuslikku

järelevalvet, ei tähenda see ministeeriumi kohustust kontrollida omal initsiatiivil kõigi haldusaktide

täitmist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. V. Julin esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles

tema kaebus jäi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

a) kaebaja ümberpaigutamine Murru Vanglasse on Tallinna Vangla kättemaks selle eest, et tema

kaitses aktiivselt oma õigusi. Justiitsministeerium ei saanud vaidlustatava otsuse tegemisel midagi

sisuliselt lahendada, kuna otsus oli tehtud poole tööpäeva jooksul ning tegemist on

Justiitsministeeriumi ja vangla administratsiooni kokkumänguga;

b) ümberpaigutamine Murru Vanglasse otsuses märgitud eesmärgi (soov suunata õiguskuulekale

käitumisele) saavutamiseks ei olnud asjakohane. Murru Vangla on laager-tüüpi vangla, see on samuti

kõige kriminogeensem vangla Eestis. Tallinna Vanglas oli kontroll tema käitumise üle efektiivsem,

kuna teda hoiti kambris, tema suhtes kohaldati julgeolekumeetmeid ning rangemat käitumiskontrolli;

c) Justiitsministeerium vastutab ümberpaigutamise otsuse tegemisel kinnipeetava turvalisuse eest

ning peab kaaluma erinevaid riskifaktoreid;

d) Justiitsministeerium on kohustatud jälgima ja kontrollima vangla toiminguid, kuna on vangla

järelevalve organ. Vanglas toimuvate toimingute eest vastutab samuti Justiitsministeerium.

8. Justiitsministeerium esitas V. Julini kassatsioonkaebusele kirjaliku vastuse, milles palus jätta

V. Julini kassatsioonkaebus rahuldamata ning V. Julini kassatsioonkaebuse osas ringkonnakohtu otsus

muutmata. Justiitsministeerium tugines järgmistele asjaoludele:

a) V. Julini kassatsioonkaebuses esitatud väited, et kohtud on ebaõigesti hinnanud tema poolt esitatud

faktilisi asjaolusid, ei saa HKMS § 52 lg 1 kohaselt olla aluseks Riigikohtusse kaebuse esitamiseks;

b) V. Julini väited, et vangla ametnikud on teda ähvardanud või et talle on tehtud takistusi

perekonnaga suhtlemiseks, on paljasõnalised ning sisuliselt põhjendamata. V. Julinile oli lubatud

perekonnaga kohtuda üle vangistusseaduses sätestatud miinimummäära. Isegi kui on olnud mingeid

ähvardusi Tallinna Vangla administratsiooni poolt, siis tuleks vastav kaebus esitada vangla ja mitte

Justiitsministeeriumi vastu;

c) õigusaktidest ei tulene kinnipeetava subjektiivset õigust valida paigutamist mingisse konkreetsesse

vanglasse, vangla osakonda või kambrisse;

d) selle vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda 2006. aasta Eesti vanglasüsteemi võimalustest.

Ainukeseks kambertüüpi vanglaks oli Tartu Vangla ning kinnipeetavate arv oli suur, mistõttu

konkreetsele kinnipeetavale koha valimisel tuli lähtuda vanglate täitumisest ja konkreetse vangla

tingimuste (kontingendi) sobivusest, selleks et leida isikule kinnipidamiskoht, kus oleks võimalik

saavutada vangistuse täideviimise eesmärke;

e) V. Julin ei soovinud oma käitumist parandada ka kambertüüpi vanglas, mille tõenduseks on

V. Julini poolt distsiplinaarrikkumiste toimepanemise jätkamine;

f) V. Julin on ka eelnevalt oma ümberpaigutamisi vaidlustanud, tuues välja analoogsed põhjendused

nagu selles asjas. Need on vaidlused haldusasjades nr 3-08-1626 ja nr 3-08-2018.

9. Justiitsministeerium esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus osas,

milles V. Julini apellatsioonkaebus osaliselt rahuldati ja Justiitsministeeriumi otsus õigusvastaseks

tunnistati. Samuti palub Justiitsministeerium jätta V. Julini menetluskulud tema enda kanda ning

mõista Justiitsministeeriumi menetluskulud (kassatsioonkautsjon) välja V. Julinilt.

Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

a) ringkonnakohus on kaebust osaliselt rahuldades rikkunud HKMS § 7 lg-t 1. Ringkonnakohus ei ole

arvestanud, et võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg oli ringkonnakohtu otsuse

tegemise ajaks möödunud. Otsusega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg

möödus 2009. a augusti lõpus. Olukorras, kus kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on

kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud ilma, et vastavat kaebust oleks kohtule esitatud, ei saa kaebuse

esitaja kahju hüvitamise nõude esitamise soovi põhjendatud huvina käsitleda;

b) vangla sisekorraeeskirjas on kinnipeetava ümberpaigutamine reguleeritud ammendavalt ning

haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks puudub alus ja vajadus. Kinnipeetava ärakuulamise

kohustust vangla sisekorraeeskiri või vangistusseadus ette ei näinud. Kohtud on senistes

ümberpaigutamisi puudutavates õigusvaidlustes asunud seisukohale, et kinnipeetaval puudub

seadusest tulenev subjektiivne õigus kanda karistust ühes konkreetses vanglas ning nõuda enda

(ümber)paigutamist konkreetsesse vanglasse. Regulatsioon, mis näeb kinnipeetava ärakuulamise ette

vaid vajadusel, ei riku seetõttu kuidagi kinnipeetava subjektiivseid õigusi;

c) ringkonnakohtu otsus kaebuse osalise rahuldamise kohta on vastuoluline. Olukorras, kus

ringkonnakohus on vaidlustatud otsuse sisulist õiguspärasust kontrollinud ning leidnud, et otsus oli

sisuliselt õiguspärane, ei saanud ta sama otsust menetlusvigade tõttu õigusvastaseks tunnistada.

10. V. Julin esitas Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebusele kirjaliku vastuse, milles ta palub jätta

Justiitsministeeriumi kaebus rahuldamata, põhjendades seda järgnevalt:

a) Justiitsministeerium on takistanud käesoleva asja uurimist, viies kohut eksimusse ebaõigete

andmetega ja seisukohtadega;

b) Justiitsministeeriumi seisukoht, et V. Julinil puudub õigus ümberpaigutamise otsust vaidlustada, on

ebaõige, kuna otsuses endas oli viide selle vaidlustamise võimalusele, samuti sellele, et otsus tuleb

kinnipeetavale kätte toimetada. Ümberpaigutamise otsuse vaidlustamise aluseks toob V. Julin välja

ärakuulamise õiguse rikkumise vastavalt HMS § 40 lg-le 1;

c) Justiitsministeerium ei ole põhjalikult kaalunud V. Julini ümberpaigutamisega seotud riske, selleks,

et tagada kinnipeetavale julgeolekut. Samuti ei ole Justiitsministeerium piisavalt põhjalikult

tegelenud Tallinna Vangla taotlusega V. Julini ümberpaigutamiseks, otsustades asja ära poole

tööpäeva jooksul;

d) ümberpaigutamise otsus ei ole põhjendatud, kuna sellest ei tulene Justiitsministeeriumi

kaalutlused, millest juhinduti V. Julini Murru Vanglasse ümberpaigutamisel. Ümberpaigutamise

otsuse puuduliku põhjendatuse tõttu ei saa kohtulik võim kontrollida selle seaduslikust;

e) ümberpaigutamise otsusega rikuti V. Julini õigust perekonnaelule, kuna Murru Vanglasse

etapeerimise tõttu jäi ära tema pikaajaline kohtumine perekonnaga. Samuti seati ohtu V. Julini elu ja

tervis sellega, et Murru Vanglas teda rünnati ja tekitati raskeid tervisekahjustusi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kassatsioonkaebuste lahendamiseks käsitleb kolleegium esmalt põhjendatud huvi mõiste

sisustamist selles asjas (I), järgnevalt seda, kas kinnipeetaval on õigus käesolevas asjas vaidlustada

tema suhtes tehtud ümberpaigutamise otsust ning kas haldusorgan peab ümberpaigutamise otsuse

tegemisel kinnipeetava ära kuulama (II). Otsuse III osas käsitleb kolleegium ümberpaigutamise

otsuse kättetoimetamise küsimust ja IV osas lahendab kolleegium kassatsioonkaebuste taotlused.

I

12. HKMS § 7 lg 1 teise lause kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. 12. märtsil 2009. a

halduskohtusse saabunud ümberpaigutamise otsuse õigusvastasuse tuvastamise kaebuse täienduses

määratles V. Julin põhjendatud huvina preventiivset huvi ning kahju hüvitamise nõude esitamise

soovi tulevikus (I kd, tl 15-19).

13. Riigikohtu senises praktikas on tuvastamiskaebuse esitamisel piisava põhjendatud huvina

aktsepteeritud kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus (vt nt Riigikohtu

halduskolleegiumi 22. septembri 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-40-10). Kaebaja hilisema

hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui

hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. veebruari

2010. a määrust haldusasjas nr 3-3-1-88-09). Käesolevast asjast ei nähtu, et kahju hüvitamise kaebus

oleks ilmselgelt perspektiivitu.

14. Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud huvi kaebuse esitamiseks on V. Julinil olemas, kuna

võimalik tulevikus esitatav kahjunõue ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Justiitsministeerium

kassaatorina selle seisukohaga ei nõustu, leides, et võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamise

tähtaeg oli ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks möödunud.

15. HKMS § 9 lg 4 kohaselt võib kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks

esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust

teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud avaliku

võimu kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu

sooritamisest arvates. Vaidlust ei ole selles, et V. Julin sai Justiitsministeeriumi otsusest tema

ümberpaigutamise kohta teada hiljemalt 31. augustil 2006, kui otsus täideti.

16. HKMS § 11 lg 1 p 1 kohaselt kontrollib kaebuse või protesti saanud halduskohus, kas kaebus või

protest vastab HKMS §-s 10 sätestatud nõuetele. HKMS § 10 lg 3 sätestab, et kaebuses avalik-

õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise, samuti haldusakti või toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemiseks märgitakse lisaks HKMS § 10 lg-s 1 sätestatule kaebuse esitaja põhjendatud huvi

vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Seega kontrollib halduskohus põhjendatud huvina toodud kahju

hüvitamise nõude perspektiivikust kaebuse esitamise aja seisuga.

17. V. Julin esitas Tartu Halduskohtule kaebuse 16. veebruaril 2009. a. Põhjendatud huvina märgitud

kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg ei olnud veel selleks ajaks möödunud. Samuti ei ole

halduskohus tuvastanud, et põhjendatud huvina märgitud kahju hüvitamise nõue oli ilmselgelt

perspektiivitu. Ringkonnakohtu otsus tehti küll 29. aprillil 2010. a, so ligikaudu kolm ja pool aastat

pärast Tallinna Vanglast Murru Vanglasse ümberpaigutamist, kuid ringkonnakohus hindab

põhjendatud huvina toodud kahju hüvitamise nõude esitamise perspektiivikust halduskohtusse

kaebuse esitamise aja seisuga.

18. Kolleegium leiab, et kohus ei saa V. Julini esitatud tuvastamiskaebuse läbivaatamisel hakata

sisuliselt hindama võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud asjaolusid, sealhulgas ka

selle esitamise tähtaegsust, seda enam, et, tähtaja möödumise korral ei ole välistatud ka kahju

hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja ennistamise võimalus.

19. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et V. Julini põhjendatud huvi haldusakti ja toimingu

õigusvastasuse kindlakstegemiseks ei saa välistada ja võimalik tulevikus esitatav kahjunõue ei ole

ilmselgelt perspektiivitu.

II

20. VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või

ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks,

vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Käesolevas asjas

paigutati kinnipeetav V. Julin 31. augustil 2006. a Tallinna Vanglast Murru Vanglasse vangistuse

täideviimise eesmärkide saavutamiseks (suunamine õiguskuulekale käitumisele) (I kd, tl 5).

21. Kaebuses halduskohtule leidis V. Julin, et ümberpaigutamisega ühest vanglast teise, rikuti mh

tema õigust perekonnaelule, sest ära jäi pikaajaline kokkusaamine perekonnaga, mis pidi toimuma

1. septembril 2006. a.

22. VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada

kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava

sotsiaalsete sidemete katkemist. Tartu Halduskohus oli seisukohal, et VangS §-s 23 sätestatud

eesmärk ei ole prioriteetne vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamise suhtes ning

Justiitsministeerium ei olnud kohustatud ümberpaigutamise otsuse tegemisel eelistama kaebaja õigust

perekonnaga suhtlemiseks. Ka Tartu Ringkonnakohus leidis, et Justiitsministeerium ei pidanud jätma

kaebajat ümber paigutamata ainuüksi põhjusel, et kaebajale oli määratud senises vanglas

kokkusaamine ning see lükkus ümberpaigutamise tõttu edasi vähemalt ajaks, mil kaebaja viibis uue

vangla vastuvõtuosakonnas.

23. Asjaolust, et kinnipeetaval puudub õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat,

ei saa teha järeldust, nagu puuduks kinnipeetaval mis tahes olukorras õigus vaidlustada enda

ümberpaigutamist. Kolleegium on seisukohal, et kinnipeetaval on õigus vaidlustada tema suhtes

tehtud ümberpaigutamise otsust olukorras, kus ümberpaigutamine tingis perekonnaga pikaajalise

kokkusaamise ärajäämise.

Kolleegium on varasemalt selgitanud, et välistatud pole kinnipeetava õigus pöörduda

ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates

vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna

põhiõiguse tagamiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 2. juuni 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-30-

10).

24. Kassatsioonkaebuses leidis Justiitsministeerium, et käesolevas asjas haldusmenetluse seadus ei

kohaldu, sest vangistusseaduses ning vangla sisekorra eeskirjas on kinnipeetava ümberpaigutamine

reguleeritud ammendavalt.

Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt enne

haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada oma arvamus ja

vastuväited. Nimetatud reeglist teevad muuhulgas erandi HMS § 40 lg 3 p-d 3 ja 4, mille kohaselt

haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui asja ei

otsustata selle menetlusosalise kahjuks või arvamuse või vastuväidete esitamise võimaldamisega

kaasnev haldusaktist või toimingust teavitamine ei võimalda saavutada haldusakti või toimingu

eesmärki.

Kolleegium on seisukohal, et kinnipeetava ümberpaigutamine VangS § 19 kohaselt ei eelda

ümberpaigutatava nõusolekut. Samuti ei ole ümberpaigutamine kinnipeetava suhtes üldjuhul

koormava iseloomuga. Seega ei toimu kinnipeetava ümberpaigutamine kinnipeetava kahjuks HMS

§ 40 lg 3 p 3 mõttes. Samas aga olukorras, kus ümberpaigutamisega kaasneb kinnipeetava

perekonnaelu riive, on ümberpaigutamine kinnipeetavale koormav ning ärakuulamine on kohustuslik.

Ühtlasi võib ka vangla julgeolek olla ärakuulamist välistavaks asjaoluks. Teatud olukordades tuleb

tagada, et teave kavandatavast üleviimisest ei jõuaks enne ümberpaigutamist kinnipeetavateni ning

sellistel juhtudel võib ärakuulamine olla ohuks vangla või kinnipeetava julgeolekule. Sellisel juhul

saab kohaldada HMS § 40 lg 3 p 4 ning kinnipeetava ärakuulamist ei pea teostama.

Kolleegium on seisukohal, et V. Julini ümberpaigutamine muutus koormavaks, kuna sellega kaasnes

perekonnaelu riive (käesoleva otsuse p 23). Samuti ei ole Justiitsministeerium viidanud HMS § 40 lg-

s 3 sätestatud eranditele, mis oleksid võimaldanud V. Julini ärakuulamata jätta.

25. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et

Justiitsministeeriumi 30. augusti 2006. a otsus nr 4-1-04/620 on õigusvastane. V. Julinile käesolevas

asjas ümberpaigutamiseks ärakuulamisvõimalust andmata on Justiitsministeerium oluliselt rikkunud

isiku õigust olla ära kuulatud. Kolleegiumi hinnangul on tegemist olulise menetlusveaga, mis toob

endaga kaasa ümberpaigutamise otsuse õigusvastaseks tunnistamise.

III

26. Tartu Ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata

V. Julini kaebus Justiitsministeeriumi poolt seaduses ettenähtud tähtaja jooksul haldusaktist

mitteteavitamise õigusvastasuse tuvastamise nõudes. V. Julin taotleb kassatsioonkaebuses, et

Riigikohus teeks selles osas uue otsuse, millega rahuldaks tema kaebuse.

27. Asja materjalidest nähtub, et Justiitsministeerium on vaidluse all oleva ümberpaigutamise otsuse

adresseerinud Tallinna Vanglale ning otsuses on märgitud, et see tuleb kätte toimetada Vjatšeslav

Požarskile (alates 27. jaanuarist 2009 Vjatšeslav Julin) (I kd tl 29). Kohtumenetluse käigus on

selgunud, et Tallinna Vangla ei täitnud haldusaktis sisaldunud kättetoimetamiskorraldust. Tallinna

Vangla poolt Justiitsministeeriumile väljastatud dokumentatsioonist (I kd, tl 33) on küll nähtav, et

kaebajale on 31. augustil 2006. a ümberpaigutamise otsus kätte antud, kuid tegelikult oli

resolutsioonilehel kinnipeetava allkirja asemel vanglateenistuja allkiri (I kd, tl-d 48 ja 53).

28. Kolleegium on seisukohal, et V. Julini kaebus ümberpaigutamise otsuse kaebajale seaduses

ettenähtud tähtaja jooksul kättetoimetamata jätmise nõude osas on põhjendatud. Asjas pole vaidlust

selles, et V. Julinile ei toimetatud ümberpaigutamise otsust õigeaegselt kätte. Kolleegium leiab, et

Tallinna Vangla tegutses antud juhul Justiitsministeeriumi poolt läbiviidava haldusmenetluse raames,

seega vastutab Justiitsministeerium haldusakti adressaadile HMS § 28 lg 1 ja § 62 lg 2 p 1 alusel

kättetoimetamata jätmise eest.

IV

29. Eeltoodust lähtuvalt tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli 2010. a ning Tartu

Halduskohtu 9. juuni 2009. a otsused haldusasjas nr 3-09-352 osas, millega jäeti rahuldamata

V. Julini kaebus Justiitsministeeriumi poolt seaduses ettenähtud tähtaja jooksul haldusaktist

mitteteavitamise õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Selles osas teeb kolleegium uue otsuse, millega

rahuldab V. Julini kaebuse. Ülejäänud osas jääb Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli 2010. a otsuse

resolutsioon asjas nr 3-09-352 muutmata. Kohtuotsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse

põhjendustega. Seega rahuldatakse V. Julini kassatsioonkaebus ja Justiitsministeeriumi

kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

30. Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvata vastavalt HKMS § 90

lg 2 teisele lausele riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld