3-4-1-16-10 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-16-10

Määruse kuupäev

26. jaanuar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Peeter Jerofejev,

Ott Järvesaar, Lea Kivi

Kohtuasi

Karistusseadustiku § 872 põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Harju Maakohtu 28. oktoobri 2010. aasta otsus kriminaalasjas

nr 1-10-7650

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda Harju Maakohtu 28. oktoobri 2010. aasta taotlus lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valmar Koemetsale esitati süüdistus selles, et tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud

seksuaalse enesemääramise vastase süüteo, püüdis 20. jaanuaril 2010 astuda seksuaalvahekorda

alaealisega viimase tahte vastaselt. Süüdistusaktis kvalifitseeriti Valmar Koemetsa tegu vägistamise

katsena noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes, isiku poolt, kes on varem toime pannud

seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo (karistusseadustiku (KarS) 9. peatükk 7. jagu), s.o KarS §

141 lõike 2 punktide 1 ja 6 – § 25 lõike 2 järgi.

2. Harju Maakohtu 28. oktoobri 2010. aasta otsuse sissejuhatavast osast nähtub, et V. Koemetsa oli

varem kriminaalkorras karistatud viiel korral:

1) Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu 31. jaanuari 1990. aasta otsusega KrK § 117 alusel

(sugukõlvatu tegevus noorema kui kuueteistkümneaastase isiku suhtes) 1 aasta 6-kuulise

vabadusekaotusega, katseajaga 4 aastat;

2) Harju Maakohtu 9. aprilli 1997. aasta otsusega KrK § 115 lõike 1 (vägistamine); § 1151 lõike 1

(sugukire rahuldamine ebaloomulikul viisil) alusel 3-aastase vabadusekaotusega;

3) Võru Maakohtu 8.mai 1997. aasta otsusega KrK § 164 lõike 2 punkti 2 (altkäemaksu võtmine

isikute grupi poolt) alusel rahatrahviga 1500 krooni;

4) Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 2000. aasta otsusega KrK § 115 lõike 2 punkti 1 (vägistamine isiku

poolt, kes on varem toime pannud vägistamise); § 1151 lõike 2 (sugukire rahuldamine ebaloomulikul

viisil teadvalt noorema kui kuueteistkümneaastase isiku suhtes); § 118 lõike 2 (pederastia teadvalt

noorema kui kuueteistkümneaastase isikuga); § 185 (dokumendi, pitsati või stambi riisumine,

hävitamine, rikkumine või peitmine); § 140 lõike 1 (avalik vargus) alusel 6-aastase

vabadusekaotusega;

5) Harju Maakohtu 18. aprilli 2006. aasta otsusega KarS § 142 lõike 2 (sugulise kire vägivaldne

rahuldamine noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes isiku poolt, kes on varem toime pannud

seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo) alusel, kohaldades KrMS § 238 lõike 2 sätteid, 3 aasta 4-

kuulise vangistusega.

3. Harju Maakohus mõistis 28. oktoobril 2010 V. Koemetsa süüdi KarS § 141 lõike 2 punktide 1 ja 6

– § 25 lõike 2 järgi ning karistas teda vangistusega 7 aastat.

4. Prokurör palus kohtul kohaldada V. Koemetsa suhtes KarS § 872 sätestatud karistusjärgset

kinnipidamist, kuna leidis, et esinevad KarS § 871 lõikes 2 nimetatud alused.

5. Harju Maakohus tõdes otsuses, et V. Koemets, olles varasemalt korduvalt karistatud

seksuaalkuritegude eest, on tõenäoliselt ühiskonnale ohtlik ka pärast karistuse kandmiselt

vabanemist. Samas asus kohus seisukohale, et KarS § 872 ja § 873 sätted on vastuolus põhiseaduse

(PS) §-ga 20, mille kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Harju

Maakohus jättis V. Koemetsa suhtes KarS § 872 sätted kohaldamata ning tunnistas KarS § 872

põhiseadusega vastuolus olevaks.

HARJU MAAKOHTU OTSUS

6. Harju Maakohus leidis 28. oktoobri 2010. aasta otsuses, et PS §-s 20 on sätestatud ammendav

loetelu juhtumeist, mil võib isikult vabaduse võtta. Süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse

võtmine tähendab, et kohaldatakse vastavat õigusnormi, mis kehtib teo toimepanemise ajal ja näeb

ette vastava karistusliigi ja määra. Karistusjärgne kinnipidamine ei vasta mitte ühelegi nendest

juhtumitest. Põhiseaduses loetletud vabaduse võtmise aluste hulgast puudub karistusjärgset

kinnipidamist võimaldav erand.

7. Maakohus oli seisukohal, et karistusjärgne kinnipidamine on vastuolus ka inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 5 lõike 1 punktiga a, mille kohaselt on

lubatud seaduslik kinnipidamine pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel. Euroopa Inimõiguste

Kohus on rõhutanud, et süüdimõistmine artikli 5 lõike 1 punkti a mõttes tähendab kuriteos süü

kindlakstegemist ning sellest tuleneva vabaduskaotusliku või muu karistuse mõistmist.

Konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktid a kuni f annavad vabaduse võtmise õigustatud aluste

ammendava loetelu ning õiguspärane on ainult selline vabaduse võtmine, mis rajaneb vähemalt ühel

neist alustest.

8. Maakohus viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17. detsembri 2009. a otsusele kohtuasjas

M. vs. Saksamaa (kaebus nr 19359/04, lahend jõustus 10. mail 2010), kus kohus tuvastas

konventsiooni artiklite 5 lõike 1 punkti c ning artikli 7 lõike 1 rikkumise. EIK leidis, et karistusjärgne

kinnipidamine on oma olemuselt kriminaalõiguslik karistus, sest selle rakendamisel allutatakse isik

peaaegu samasugustele tingimustule kui vangistuses. Isikult on võetud vabadus, mis on seetõttu

raskeimate sanktsioonide hulgas, mida riigil on võimalik kohaldada. EIK rõhutas, et artikli 5 lõike 1

punkti c ei saa kasutada üldpreventiivsetel eesmärkidel. Samuti leiti, et pole oluline, kuidas teatavat

abinõu riigisiseses õiguses nimetatakse, vaid määrav on abinõu sisu.

9. Harju Maakohus leidis, et isikute kinnipidamine pärast seda, kui nad on karistuse toime pandud

kuriteo eest ära kandnud, on riiklik kohtuväline repressioon, mille lõpptähtaeg ei ole süüdimõistetule

teada. Kinnipidamise aluseks on üksnes prognoos, et isik paneb pärast karistuse kandmiselt

vabanemist võib-olla toime uusi kuritegusid. Kohus oli seisukohal, et oletuste ja prognooside alusel ei

ole kelleltki õigust võtta vabadust. Maakohtu hinnangul ei välista karistusjärge kinnipidamise

karistuslikku iseloomu see, kui seda nimetada mittekaristuslikuks meetmeks. Karistusjärgne

kinnipidamine vastab maakohtu arvates vabaduse võtmisele ja sisulisele vabadusekaotuslikule

karistusele.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

10. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et KarS § 872 ei ole iseenesest vastuolus PS §-ga 20.

Komisjoni liikmetel oli kahtlusi, kas KarS §-des 872 ja 873 on isikule on tagatud piisavad

karistusjärgse kinnipidamise eesmärgist tulenevad tugiteenused; samuti selle osas, kas sisuliselt

määramatu pikkusega sätestatud karistusjärgne kinnipidamine on kooskõlas põhiseadusest tuleneva

proportsionaalsuse põhimõttega.

11. Põhiseaduskomisjon käsitles karistusjärgset kinnipidamist süüdimõistva kohtuotsuse täitmisena

PS § 20 tähenduses ning kaalus selle mõjutusvahendi proportsionaalsust saavutatava eesmärgiga.

Põhiseaduskomisjon pidas sätte eesmärki – ohtliku kalduvuskurjategija kinnipidamist ühiskonna

turvalisuse tagamiseks – legitiimseks. Komisjon möönis, et kuigi vangistuse keskne eesmärk on isiku

õiguskuulekale käitumisele suunamine, on isikuid, kes ka peale karistuse ärakandmist on ühiskonnale

endiselt ohtlikud ning suure tõenäosusega sooritavad peale vabanemist uue raske kuriteo. Komisjon

leidis, et seetõttu on karistusjärgne kinnipidamise teatud juhtudel sobiv abinõu turvalisuse

tagamiseks.

12. Komisjon sedastas, et isiku karistusjärgne kinnipidamine piirab kõige enam isiku õigusi ja

vabadusi ning seda meedet kasutatakse juhul, kui teised vahendid ei anna prognoositavalt tulemust.

Lisaks karistusjärgsele kinnipidamisele näeb karistusseadustik ette ka karistusjärgse

käitumiskontrolli, mis on isiku vabadus vähem piirav, kui ei pruugi komisjoni hinnangul alati sobida

KarS § 872 nimetatud isikutele, nt pedofiilidele. Komisjoni arvates võikski karistusjärgse

kinnipidamise regulatsioon kohalduda eelkõige pedofiilide suhtes, kes on küll süüdivad, kuid samas

siiski väga suurte isiksuse häiretega ning keda eelnev vanglakaristus ei suuda suure tõenäosusega

õiguskuulekale käitumisele suunata. Komisjon möönis osaliselt, et isikute loetelu, kelle suhtes võib

kohaldada karistusjärgset kinnipidamist, võib olla liiga lahtine, kuna seda rakendatakse ka "muude

tahtlike kuritegude puhul, mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine". Liiga lahtine loetelu

annab kohtutele liigse diskretsiooni sätte rakendamiseks.

13. Komisjon viitas, et seadusega on karistusjärgset kinnipidamist vajavate isikute väljaselgitamise

ülesanne pandud kohtunikule, kes peab hindama isiku "kuritegelikku kalduvust" ja "ohtlikkust

ühiskonnale" – enne isiku karistuse kandmisele asumist. Komisjon leidis, et selliseid prognoose on

kohtunikul keeruline teha, kuna vastavaid täpseid kriteeriume ei ole ning kohtunikule ei ole ka

kohustuslik saata isik ekspertiisi. Selliselt kerkivaid probleeme võib aidata tasakaalustada isikule

antud võimalus apelleerida kohtuniku otsuse peale.

14. Komisjon leidis, et vaatamata sellele, et § 872 on paigutatud karistusseadustiku mittekaristuslike

mõjutusvahendite peatükki, on karistusjärgne kinnipidamine sisu poolest karistuslik meede.

Karistusjärgne kinnipidamine on – nagu vangistuski – isikult vabaduse võtmine ning selle korraldus

sarnaneb paljuski tavalise vangistusega. Võrreldes pikaajalist karistus kandvate süüdimõistetuga ei

kasutata karistusjärgselt kinnipeetavate suhtes erilisi abinõusid, mille eesmärk oleks selliste isikute

ohtlikkuse vähendamise. Seda hoolimata asjaolust, et vangistusseaduse § 1041 kohaselt aidatakse

isikut ühiskonda tagasipöördumise valmistumisel. Komisjon nentis, et vangistusseadusest ei nähtu, et

isikule pakutaks piisavalt tema rehabiliteerimiseks vajalikke tugiteenuseid. EIK leidis kohtuasjas M.

vs. Saksamaa, et karistusjärgse kinnipidamise puhul on äärmiselt oluline pakkuda isikule erilist

psühholoogilist abi ja tuge. Neile peab võimaldama kõrgel tasemel abi eesmärgiga vähendada nende

ohtlikkust ja teha niiviisi võimalikuks nende vabanemine ja võimalikult kiire naasmine ühiskonda.

Riigil on kohustus karistusjärgse kinnipidamise kestel isikut "ravida" ja mõjutada. Komisjoni

hinnangul ei nähtu karistusseadustikust ja vangistusseadustikust piisavalt selgelt, et eelnimetatud

ülesandeid täidetakse.

15. Komisjon möönis, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioonist (KarS § 873,

kriminaalmenetluse seadustiku § 4262) võib isiku poolt vaadatuna põhimõtteliselt jääda mulje, et isik

paigutatakse karistusjärgseks kinnipidamiseks vanglasse sisuliselt teadmata ajaks.

16. Komisjon viitas EIK seisukohale kohtuasjas M. vs Saksamaa, et kinnipidamise eelduseks olev

põhjuslik seos süüdimõistmise ja vabaduse võtmise vahel nõrgeneb aja möödudes ning võib isegi

katkeda juhul, kui jätkuva kinnipidamise aluseks on asjaolud, mis ei olnud aluseks esmasele vabaduse

võtmisele ja selle eesmärkidele. Sellisel juhul kinnipidamine, mis algselt oli õiguspärane ja

asjakohane, transformeerub omavoliks ja on vastuolus konventsiooni artikliga 5. Komisjon leidis, et

KarS § 872 ja § 873 järgi võib ka selles regulatsioonis esialgne kinnipidamine osutuda hiljem

meelevaldseks, arvestades eriti seda, et isikule ei pakuta karistusjärgse kinnipidamise ajal

tugiteenuseid, aitamaks tal toime tulla pikaajalise, kindla tähtajata vabadusega võtmisega. Osa

komisjoni liikmeid leidis, et karistusjärgne kinnipidamine ei pruugi olla mõõdukas, arvestades

karistusjärgsel kinnipidamisel oleva isiku õigusi ning teiste isikute turvalisuse tagamise vajadust.

17. Riigikogu õiguskomisjon leidis, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon on põhiseadusega

kooskõlas. Karistusjärgne kinnipidamine riivab PS §-s 20 sätestatud vabadusõigust, kuid riivet

õigustab PS § 20 lõike 1 punkt 1. Komisjon leidis, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon on

kohane, vajalik ja sobiv vahend saavutamaks eesmärki – suurendada ühiskonna turvalisust ja pakkuda

ühiskonnale kaitset ohtlike kalduvuskurjategijate eest, keda ei ole võimalik karistusõiguslike

vahenditega mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Selle meetme kohaldamine ei

toimu kergekäeliselt, vaid otsustatakse pika kaalutlemise tulemusena. Meetme vajalikkuse üle on ette

nähtud regulaarne kohtulik kontroll ning kinnipeetaval on õigus esitada määruskaebus karistusjärgse

kinnipidamise põhjendatuse määruse peale.

Valmar Koemets

18. V. Koemets leidis, et KarS § 872 on topeltkaristus ning vastuolus PS §-ga 20, § 23 lõigetega 2 ja 3

ning konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga a. Valmar Koemets oli seisukohal, et põhiseadusega on

vastuolus ka vangistusseaduse § 21, § 762, § 1044, § 1045 ja § 1046.

Õiguskantsler

19. Õiguskantsler leidis, et KarS § 872 lõige 1 ja 2 ei ole vastuolus PS § 20 lõike 2 punktiga 1 ja

§-dega 11 ja 14.

20. Õiguskantsler oli seisukohal, et asjassepuutuvad on KarS § 872 lõiked 1 ja 2 ning selles osas on

Harju Maakohtu taotlus lubatav.

21. Karistusjärgne kinnipidamine riivab PS §-s 20 sätestatud õigust vabadusele. Õiguskantsleri

hinnangul on KarS §-s 872 lõigetes 1 ja 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduslik alus

PS § 20 lõike 2 punkti 1 esimene alternatiiv, mis hõlmab lisaks kuriteo eest mõistetavale karistusele

ka mittekaristusliku kinnipidamise, mis on seotud süüdimõistmisega kuriteos, tuleneb sellest ja mida

kohaldatakse süüdimõistva kohtuotsusega. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine korduvalt

raskeid tahtlikke kuritegusid toimepannud isikute suhtes eesmärgiga vältida korduvkuritegevust, et

seeläbi kaitsta potentsiaalsete ohvrite elu ja tervist, on legitiimne.

22. Süüdimõistetu vabastamisel pärast karistuse ärakandmist, kui vabastamine ei ole toimunud

ennetähtaegselt, on KarS § 871 alusel kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli, maksimaalselt kuni

kolm aastat. Samuti on korduvus mitmete kuritegude puhul karistust raskendav koosseisuline asjaolu,

mis võib kaasa tuua pikemajalise vangistuse karistusena. Korduvalt raskeid kuritegusid toimepannud

isikust lähtuvat jätkuvat ohtu teiste inimeste elule ja tervisele, samuti füüsilisele, psüühilisele ja

seksuaalsele puutumatusele ei ole siiski mõningatel (erandlikel) juhtudel isikult vabadust võtmata

muude abinõudega võimalik sama efektiivselt tagada.

23. Karistusjärgne kinnipidamine riivab väga intensiivselt sellele mittekaristuslikule abinõule

allutatud isiku õigust vabadusele ja isikupuutumatusele. Teisalt on korduv tahtlike kuritegude

toimepanemine, mis on raskelt kahjustanud teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset puutumatus

ja oht, et isiku vabaduses viibides kuritegude toimepanemine jätkub, asjaolu, mida riik peab PS §-st

14 tuleneva kohustuse täitmisel arvestama, s.t teiste inimeste elu ja tervis on kõrget kaitset väärivad

õigushüved, mis sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest võivad kaaluda üles neid õigushüvesid ohustava

või kahjustava inimese õiguse vabadusele ja turvalisusele.

24. Õiguskantsleri hinnangul on seadusandja loonud kohtule alused karistusjärgse kinnipidamise

kohaldamiseks viisil, mis võimaldavad arvestada konventsioonist tulenevate nõuetega.

KarS § 872 lõikes 2 sisalduvad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused võib jagada

formaalseteks (kuriteo iseloom, mõistetava vangistuse raskus, varasemalt toimepandud kuriteod ja

nende eest kohaldatud karistused) ja materiaalseks (arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas

varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik

paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi samalaadseid kuritegusid).

25. Hoolimata kahtlustest seoses määratlemata õigusmõiste "kuritegelik kalduvus" sisustamise või

kohustuslikus korras eksperdi kriminaalmenetlusse kaasamise vajalikkusega, ei välista

KarS § 872 lõiked 1 ja 2 karistusjärgse kinnipidamise kohaldamist kooskõlas põhiseadusest ja

konventsioonist tulenevate nõuetega.

26. KarS § 872 lõiked 1 ja 2 ei seo kohut viisil, mis takistaks sätte kohaldamisel proportsionaalsuse

põhimõtet arvestada. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine ei järgne varasemate karistuste

olemasolul automaatselt ja retsidiivi ohtu tuleb hinnata ja põhjendada ka kuriteo toimepanemise

asjaolude, süüdimõistetu varasema elukäigu ja elutingimuste valguses. See tähendab, et vaatamata

prokuratuuri taotlusele peab kohus oma siseveendumise tulemusel jõudma arusaamisele

karistusjärgse kinnipidamise materiaalse eelduse (kuritegelikust kalduvusest lähtuv oht) esinemisel.

27. Tähelepanuta ei saa jätta ka karistusjärge kinnipidamise põhjendatuse kontrolliga seonduvat.

KrMS § 4262 lõikest 2 tuleneb, et pärast süüdimõistva kohtuotsuse alusel mõistetud vangistuse

ärakandmist peab täitmiskohtunik alati hindama, kas esialgu süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel

õigustatud olnud karistusjärgne kinnipidamine on jätkuvalt põhjendatud ja tuleb reaalselt ellu viia.

See menetluslik nõue tagab kohtuliku kontrolli selle üle, et oleks tuvastatud nõutav seos

süüdimõistmise aluseks olnud kuriteo ja kohtu poolt sellest tuleneva vabaduse võtmise põhjuste ning

jätkuva kinnipidamise vahel.

28. Lisaks tuleb arvestada, et nii karistusjärgset kinnipidamist kohaldav süüdimõistev kohtuotsus

(KrMS §-d 318 ja 344) kui ka karistusjärgsest kinnipidamisest mittevabastamise kohtumäärus (KrMS

§ 387 lõige 2) on edasikaevatavad.

Justiitsminister

29. Justiitsminister on seisukohal, et süüdimõistva kohtuotsuse alusel KarS § 872 kohaselt määratav

karistusjärgne kinnipidamine on kooskõlas PS §-ga 20 ja konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga a.

30. Karistusjärgne kinnipidamine määratakse süüdimõistva kohtuotsusega ja seaduses sätestatud

juhtudel ja korras ehk kooskõlas PS § 20 lõike 2 punktiga 1. Kui kohtuotsusega otsustatakse isikult

vabadus võtta ja samal ajal kohaldada ka karistusjärgset kinnipidamist, siis ongi vabadus võetud

seaduses ettenähtud mõjutusvahendit kohaldades ning see mõjutusvahend on ära toodud

süüdimõistvas kohtuotsuses. Karistusjärgse kinnipidamise täitmine on ühtlasi süüdimõistva

kohtuotsuse täitmine.

31. Kohtu seisukoht, justkui tuleneks karistusjärgse kinnipidamise olemuslik vastuolu konventsiooni

artikli 5 lõike 1 punktiga a eespool viidatud EIK otsusest asjas M vs. Saksamaa, on ekslik ja tugineb

EIK lahendi valele tõlgendusele. EIK ei ole pidanud otsuses M vs. Saksamaa karistusjärgset

kinnipidamist konventsiooniga vastuolus olevaks. Otsuse punkti 93 kohaselt: "On tõsi, et komisjon

on korduvalt leidnud, et süüdimõistva otsuse teinud kohtu poolt vangistuse asemel või lisaks sellele

määratud preventiivne kinnipidamine on põhimõtteliselt õigustatud kui isiku kinnipidamine pädeva

kohtu poolse süüdimõistmise tulemusel konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti a alusel."

32. Mainitud EIK lahendi kontekstis on määrava tähtsusega Eesti jaoks see, et isegi kui EIK

kriteeriumide järgi on tegemist kuriteo eest kohaldatava karistusega (milleks EIK Saksamaa

julgestusvangistust on pidanud), kuid riigisiseselt on meede mittekaristuslik, oleksid tagatud samad

õigused, nagu siis, kui meedet peetaks karistuseks kuriteo eest. Eesti puhul on need tagatised olemas.

Asjaolu, et mõni meede, mida EIK peab karistuslikuks, ei ole siseriiklikult karistusena määratletud, ei

ole määrava tähtsusega.

33. Karistusjärgse kinnipidamise puhul ei ole tegemist riikliku kohtuvälise repressiooniga, mille

tähtaeg ei ole teada. KarS § 873 lõike 2 kohaselt võib üle kümne aasta karistusjärgset kinnipidamist

kohaldada ainult juhul, kui isik on süüdi mõistetud KarS § 872 lõike 2 punktis 1 nimetatud kuriteos,

mille eest ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt kümneaastane või eluaegne vangistus ja esineb

suur oht, et isik võib vabaduses viibides uusi samalaadseid tegusid toime panna. Seega on seadusega

üldiselt karistusjärgse kinnipidamise maksimaalne tähtaeg paika pandud. Selleks on kümme aastat.

KrMS § 4262 tagab karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse võimalikult sagedase kontrollimise

kohtu poolt, süüdimõistetu või kaitsja õigus taotleda kontrolli, samuti vanglale antud õigused.

34. Asjakohane ei ole kohtu argument, et kelleltki ei saa võtta vabadust prognoosi alusel. Võrdluseks

võib pöörata tähelepanu PS § 20 lõike 2 punktidele 3 ja 5, mis sisaldavad endas otseseid näiteid, et ka

põhiseadus peab aktsepteeritavaks vabaduse võtmise eelduseks ohuhinnangut. Nii karistuse kui

karistusjärgse kinnipidamise puhul on objektiivsete tingimuste kõrval tähtis roll hinnangul ja

kaalutlusel, mis on ühtlasi üks olulisemaid aspekte kohtuniku töö juures tervikuna. Ka süüküsimuse

otsustamisel on tõendite hindamise sisuks kohtu hinnang tõenditele. "Oletused ja prognoos", millele

kohus otsuses taunivalt viitab, ei ole midagi muud, kui seesama hinnangu andmise protsess, mis

toimib kohtu töös otsuste langetamisel igapäevaselt. Kohus on ka ise hinnanud oma otsuses

süüdistatava ohtlikkust.

Riigiprokuratuur

35. Riigi peaprokurör oli seisukohal, et KarS § 872 on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses

asjassepuutuv norm. Maakohus oleks pidanud KarS § 87² rakendama, sest jõudis järeldusele, et

süüdistatav, olles varasemalt karistatud korduvalt seksuaalkuritegude eest, on tõenäoliselt

ühiskonnale ohtlik ka pärast karistuse kandmiselt vabanemist.

36. KarS § 872 ei ole põhiseadusega vastuolus. Õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ei ole

absoluutne õigus, riive õiguslikud alused on sätestatud ammendava loeteluna PS § 20 lõike 2

punktides 1–6. Punkti 1 kohaselt võib vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Tähtis

pole seejuures vabaduse võtmise konkreetne vorm või liik, vaid vabaduse võtmine süüdimõistva

kohtuotsuse tagajärjel ja selle täitmiseks.

37. Karistusjärgsel kinnipidamisel on materiaalse toime poolest karistuse tunnused. Vabadusõiguse

seisukohalt on selle toime sarnane karistusena mõistetud vangistusega, samuti saab seda kohaldada

üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Kui karistusjärgse

kinnipidamise otsustab kohus koos isiku süüdismõistmisega süüdimõistva otsuse tegemisel

kohtuotsuse raames, on sellega ajaliselt ja eesmärgiliselt seotud, siis kuulub sel viisil isikult vabaduse

võtmine PS § 20 lõike 2 punktiga 1 lubatud piirangu alla.

38. Peaprokurör selgitas, et Eestis lähtub karistusjärgne kinnipidamine nn dualistlikust süsteemist,

mis võimaldab selgelt eristada süüst tulenevat karistust ja ohtlikkusest tulenevaid karistusjärgseid

mõjutusvahendeid. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise materiaalseks eelduseks on seega isiku

kalduvus kuritegude toimepanemisele, milles väljendub isiku ohtlikkus ja isik on oma varasema

käitumisega näidanud, et tema mõjutamine karistuse raames ei anna tulemusi. Karistusjärgne

kinnipidamine on õigustatud üksnes juhul, kui esineb põhjendatud eeldus, et sellega õnnestub ära

hoida kuritegu tulevikus. Nii seadused kui kohtule jäetud õigus kaaluda asjassepuutuvaid hüvesid,

riivet ja selle eesmärki tagavad selle, et karistusjärgse kinnipidamisega põhjustatud õiguste ja

vabaduste piirang oleks nii üldiselt kui konkreetsel juhul proportsionaalne PS § 11 mõttes.

39. Peaprokurör nentis ka seda, et EIK praktika ei ole karistusjärgset kinnipidamist meetmena

pidanud konventsiooni kontekstis lubamatuks. Kohtuasjas M. vs. Saksamaa ei pidanud kohus

karistusjärgset kinnipidamist kui sellist konventsiooniga vastuolus olevaks, vaid kui kinnipidamist

kohaldatakse kauem, kui seda lubab seadus, mis kehtis süüdimõistva otsuse esemeks olnud teo

toimepanemise ajal. Eesti karistusõiguses välistab sellise võimaluse juba KarS § 5 lõige 3 (mille

kohaldamisala kattub PS § 23 lõike 2 teise lausega), mille kohaselt seadusel, mis tunnistab teo

karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat

jõudu. EIK on kohtuasjas Grosskopf vs. Saksamaa (kohtuotsus 21. oktoobrist 2010, avaldus nr

24478/03) märkinud, et karistusjärgne kinnipidamine ei ole vastuolus konventsiooniga siis, kui see

otsustatakse isiku süüditunnistamise ajal samas kohtuotsuses ning selle hilisemal rakendamisel

soovitakse saavutada kohtuotsuses näidatud eesmärke. Kohus ei tuvastanud selles kohtuasjas

konventsiooni artikli 5 lõike 1 riivet. Lahendis Van Droogenbroeck vs. Belgia leidis kohus, et

kalduvuskurjategijale lisaks karistusele määratud kinnipidamine on käsitatav kinnipidamisena

süüdimõistva otsuse alusel konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses.

40. Eesti karistusseadustiku karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon võimaldab arvestada kõiki EIK

praktikas väljatoodud aspekte karistusjärgse kinnipidamise konventsioonile vastavuse osas. Oluline

on, et isiku kinnipidamine kestaks vaid senikaua, kui see on vajalik. Selleks on ette nähtud regulaarne

kohtulik kontroll.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED

41. Harju Maakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks järgmise karistusseadustiku sätte:

"§ 872. Karistusjärgne kinnipidamine

(1) Karistusjärgne kinnipidamine on mittekaristuslik mõjutusvahend, mille peamine eesmärk on

takistada uute kuritegude toimepanemist teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset puutumatust

raskelt ohustanud või kahjustanud kuriteos süüdi mõistetu poolt, kelle puhul on alust arvata, et ta võib

vabaduses viibides panna toime uusi samalaadseid kuritegusid.

(2) Kohus määrab lisaks karistusele karistusjärgse kinnipidamise, kui:

1) isik mõistetakse süüdi käesoleva seadustiku 9. peatüki 1., 2., 6. ja 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või

22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või muus peatükis sätestatud tahtliku kuriteo

eest, mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine, ning teda karistatakse vähemalt kaheaastase

vangistusega ilma karistusest tingimisi vabastamata vastavalt käesoleva seadustiku §-s 73 või 74

sätestatule;

2) süüdimõistetut on varem vähemalt kahel korral karistatud käesoleva lõike punktis 1 nimetatud

tegude eest iga kord vähemalt üheaastase vangistusega ja

3) arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude

toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses

viibides toime uusi käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuritegusid.

(3) Varem karistamata isiku suhtes võib kohus kohaldada karistusjärgset kinnipidamist juhul, kui:

1) isik mõistetakse süüdi käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud kuriteos, mille eest

ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt kümneaastane või eluaegne vangistus;

2) isik on pannud toime vähemalt kolm käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuritegu;

3) kohus karistab teda vähemalt kuueaastase vangistusega ja

4) arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude

toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses

viibides toime uusi käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuritegusid.

(4) Varem ühel korral vangistusega karistatud isiku suhtes võib kohus kohaldada karistusjärgset

kinnipidamist juhul, kui:

1) isik mõistetakse süüdi käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud kuriteos, mille eest

ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt viieaastane või eluaegne vangistus, mille eest kohus

karistab teda vähemalt kolmeaastase vangistusega;

2) süüdimõistetut on varem ühel korral karistatud käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo eest

vangistusega ja isik on tegelikult kandnud ära vähemalt ühe aasta vangistust ning

3) arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude

toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses

viibides toime uusi käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuritegusid.

(5) Karistusjärgset kinnipidamist ei kohaldata isikule, kes oli viimase kuriteo toimepanemise ajal

noorem kui kaheksateistkümneaastane.

(6) Karistusjärgne kinnipidamine täidetakse pärast vangistuse ärakandmist."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

42. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab vajalikuks anda Harju Maakohtu taotlus

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lõike 3 esimese lause alusel arutamiseks

Riigikohtu üldkogule.

Märt Rask, Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Lea Kivi