3-2-1-139-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-139-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. jaanuar 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Ralph Bennetti hagi Oxford Investments OÜ ja OPDF

One OÜ vastu makstud ostuhinna tagastamiseks ja

leppetrahvi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-6806

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oxford Investments OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

37 379 eurot 11 senti (584 856 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Ralph Bennett (sünd. xx. xxxxxxxxxx xxxx), esindaja

vandeadvokaat Urmas Kiik

Kostjad Oxford Investments OÜ (registrikood 11140980) ja

OPDF One OÜ (registrikood 11306593), esindaja vandeadvokaat

Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

13. detsember 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-6806 hagi

rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus. Muus osas

jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

2.1 Rahuldada Ralph Bennetti hagi Oxford Investments OÜ vastu osaliselt.

2.2 Mõista Oxford Investments OÜ-lt Ralph Bennetti kasuks välja võlgnevus 14 840 (neliteist

tuhat kaheksasada nelikümmend) Suurbritannia naela.

2.3 Mõista Oxford Investments OÜ-lt Ralph Bennetti kasuks välja leppetrahv 14 840 (neliteist

tuhat kaheksasada nelikümmend) Suurbritannia naela.

2.4 Jätta rahuldamata Ralph Bennetti hagi OPDF One OÜ vastu.

2.5 Tühistada Harju Maakohtu 20. aprilli 2009. a hagi tagamise määrusega OPDF One OÜ

kinnisasjale (registriosa nr 159601) Ralph Bennetti kasuks seatud 42 680 euro 20 sendi

(667 800 krooni) suurune kohtulik hüpoteek.

2.6 Jätta OPDF One OÜ menetluskulud täielikult Ralph Bennetti kanda. Muus osas jätta kõigis

kohtuastmetes kantud menetluskuludest 79% Oxford Investments OÜ kanda ja 21% Ralf

Bennetti kanda.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Oxford Investments OÜ kassatsioonkaebuselt 15. juunil 2010 tasutud kautsjon

373 (kolmsada seitsekümmend kolm) eurot 78 senti (s.o 5848 (viis tuhat kaheksasada

nelikümmend kaheksa) krooni 46 senti) Advokaadibüroo SORAINEN AS-i kontole

nr 221021510387 (Swedbank).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ralph Bennett (hageja) esitas 19. veebruaril 2009 Harju Maakohtule Oxford Investments OÜ

(kostja I) ja OPDF One OÜ (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjatelt mõista solidaarselt välja võla

333 900 krooni ja leppetrahvi 333 900 krooni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 11. augustil 2006 notariaalselt tõestatud vormis

lepingu (leping), mille järgi kohustus kostja I laskma ehitada Tallinnas A. Adamsoni 27 asuvale

kinnistule korruselamu, jagama kinnistu korteriomanditeks ja müüma kinnistu korteriomanditeks

jagamisel tekkiva korteriomandi (korter nr 11) hagejale. Pooled leppisid lepingu p-s 4.1 kokku, et

korteriomandi ostuhind on 74 200 Suurbritannia naela, s.o kokkulepitud fikseeritud kursi

(1 Suurbritannia nael = 22 Eesti krooni 50 senti) järgi 1 669 500 Eesti krooni.

Lepingu p 3.2 järgi kohustus kostja I korraldama jagatavale kinnistule hoone püstitamise vastavalt

ehitusloa saanud ehitusprojektile ning tagama lepingu eseme valmimise hiljemalt 1. septembril 2007.

Pooled leppisid samas kokku, et kostjal I on õigus ühepoolselt pikendada tähtaega kuue kuu võrra,

teatades nimetatud õiguse kasutamisest hagejale kirjalikult ette hiljemalt 1. juulil 2007. Kostja I

pikendas nõuetekohaselt lepingu tähtaega kuus kuud, s. o 1. märtsini 2008.

Hageja tasus lepingu p 4.4 alusel kostjale I 20% ostuhinnast, s.o 14 840 Suurbritannia naela

(fikseeritud kursi järgi 333 900 krooni), hoiustades selle notari kontole. Lisaks tasus hageja lepingu

p 4.5 järgi kostja II väljastatud teate alusel veel 10% ostuhinnast, s.o 7420 Suurbritannia naela, mille

kostja II hageja nõudmisel hiljem tagastas, sest kostja I ei olnud saanud hoone ehitamiseks

ehitusluba, mis oli teise osamakse tasumise tingimus.

21. märtsil 2007 sai hageja kirja kostjalt II, kes teatas hagejale, et on saanud kinnistu omanikuks ja

talle on üle antud kõik hageja ja kostja I lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Kinnistu

võõrandati 2007. a jaanuaris ilma hageja nõusolekuta.

Kostja II saatis 27. juunil 2008 hagejale kirja, milles teatas, et vahepeal kehtestati kinnistu

detailplaneering, kuid ehitustegevust saab alustada tõenäoliselt paari kuu möödudes, mil väljastatakse

ehitusluba. Detailplaneeringu kehtestamine võttis rohkem aega, kuna muudeti parkimiskorraldust. Sel

põhjusel valmib hoone hiljemalt 31. juuliks 2009. Kostja II palus hagejal anda hiljemalt 31. juulil

2008 teada, kas ta nõustub lepingu muutmisega või soovib lepingu lõpetada.

Hageja teavitas 1. augusti 2008. a kirjaga kostjat II lepingu lõpetamise soovist, sest kinnistu

võõrandati tema nõusolekuta ja ehitise valmimise tähtaeg on möödunud. Hagejal oli mõistlik põhjus

arvata, et ehitis ei valmi ka 31. juuliks 2009, kuna projektil puudus endiselt ehitusluba.

Pärast mitmeid luhtunud katseid saavutada kostjaga I kokkulepe sissemakstud ostuhinna

tagastamiseks ja kulude hüvitamiseks, otsustas hageja taganeda kostjaga I sõlmitud lepingust.

16. septembril 2008 esitas hageja kostjale I notariaalse lepingust taganemise avalduse, tuginedes

kinnistu võõrandamisele kolmandale isikule ilma hageja eelneva nõusolekuta (lepingu p 8.2.2) ja

lepingu eseme valmimise tähtaja möödumisele (lepingu p 8.2.4). Hageja palus, et kostja I tagastaks

talle esimese osamakse ja maksaks leppetrahvi.

Hageja esitas nõude mõlema kostja vastu solidaarselt, sest tal on jätkuvalt lepinguline suhe kostjaga I.

Kostja II on tunnistanud kostja I lepingust tulenevate kohustuste ülevõtmist ja ka vaidlusaluse

kinnistu omandiõigus on temale üle läinud, st kostja II ühines kostja I kohustusega.

Kohtumenetluses nõustus hageja sõlmima kostjatega kompromissi, mille järgi kostjad maksaksid talle

500 000 krooni.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Hagi on esitatud pahatahtlikult,

sest kostjad on korduvalt pakkunud hagejale ettemaksu, s.o 14 840 Suurbritannia naela tagastamist,

kuid hageja on keeldunud ja nõudnud rohkem. Kostjad on nõus tagastama 14 840 Suurbritannia

naela, kui hageja kannab põhjendamatu kohtumenetluse kulud. Hageja nõuab ettemaksu tagastamist

84 884 krooni 80 sendi ulatuses alusetult. Pooled leppisid lepingu p-s 4.1 kokku müügihinnas

Suurbritannia naelades. Seega lugesid pooled ettemaksuna tasutuks 14 840 Suurbritannia naela.

Hageja ise on lepingust taganemise avalduses väljendanud samuti kõik summad Suurbritannia

naelades. Hagi esitamise ajal oli ühe Suurbritannia naela kurss 16 Eesti krooni 78 senti. Seega saab

hageja nõuda, et talle tagastataks ettemaksuna tasutud 14 840 Suurbritannia naela, mis on hagi

esitamise aja seisuga 249 015 Eesti krooni 20 senti.

Kostjad soovisid anda kostja I lepingust tulenevad kohustused üle kostjale II, millest teavitati ka

hagejat. Hageja käitumine, sh teise osamakse tasumine kostjale II, näitab, et hageja nõustus lepingust

tulenevate kohustuste üleminekuga kostjale II. Hageja väljendas lepingust taganemise soovi

1. augustil 2008, s.o ca 16 kuud pärast omanikuvahetusest teada saamist, mis on vastuolus hea usu

põhimõttega. Seega, kui hagejal oleks leppetrahvi nõudeõigus tekkinud, oleks hageja selle

võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 järgi minetanud.

Hageja ei saa nõuda leppetrahvi ka ehitise valmimise viibimise tõttu, sest hoone valmimise viivitus ei

olnud tingitud müüja tegevusest või tegevusetusest. Kostjad möönavad, et hagejal on lepingust

taganemise õigus, kuid mitte lepingu p 8.2.4 alusel, vaid lepingu p 8.2.5 alusel, mille järgi võib ostja

lepingust taganeda, kui müügilepingu ese ei ole müüjast olenematutel põhjustel valmis hiljemalt

kaheksa kuu jooksul, arvates lepingu p-s 3.2 sätestatud tähtaja möödumisest. Kostjad teavitasid

hagejat 27. juuni 2008. a kirjaga, et linn on muutnud parkimiskorda, mistõttu tuli detailplaneeringu ja

ehitusloa kavand ja kogu ehitusplaan ümber teha ning viibis detailplaneeringu kehtestamine. Pooled

leppisid lepingu p-s 8.3 kokku, et kostja(d) ei vastuta viivituse eest, mis ei olene kostja(te)st, sh

avaliku võimu tegevusest tingitud planeerimise ja ehituslubadega kaasnevate riskide eest. Kuna

hoone pidi valmima 1. märtsil 2008, on hageja ka sel alusel esitanud leppetrahvinõude hilinenult ja

minetanud õiguse seda nõuda. Mh tuleb ka leppetrahvi arvutada Suurbritannia naelades. Kuna hageja

ei ole kahju kandnud, ei ole alust leppetrahvi nõuda või tuleb seda vähendada.

Kostjad ei nõustunud hageja kompromissiettepanekuga, kuid olid nõus tagastama hagejale

14 840 Suurbritannia naela ning maksma lisaks 4905 Suurbritannia naela.

3. Harju Maakohus rahuldas 7. detsembri 2009. a otsusega hagi kostja I vastu osaliselt ning mõistis

kostjalt I hageja kasuks välja võlgnevuse 292 428 krooni ja leppetrahvi 292 428 krooni. Maakohus

jättis kostja II vastu hagi rahuldamata. Maakohus jättis hagi tagamise abinõud jõusse kuni nõude

täieliku rahuldamiseni ning hageja menetluskulud kostja I kanda, kostja II menetluskulud hageja

kanda ja kostja I menetluskulud tema enda kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole lepingust tulenevad õigused ja kohustused kostjale II üle

läinud, sest asjas ei ole esitatud notariaalselt tõestatud vormis hageja nõusolekut lepingu kostjale II

ülemineku kohta ei kumulatiivselt VÕS § 178 mõttes ega vabastavalt VÕS § 175 mõttes. Seetõttu

tuleb hagi kostja II vastu jätta rahuldamata.

Kostja I vastutus kohustuse täitmisega hilinemise eest ei ole välistatud. Kohus leidis, et lepingu

p 8.2.5 ei jaota avaliku võimu tegevusest sõltuvaid lepingulisi riske teisiti riskidest, mis sõltusid

müüja tegevusest. Lepingu p-s 8.2.5 kasutatud väljendit "müüjast olenematutel põhjustel" saab pidada

eufemismiks, mida on kasutatud tavapärase väljendi "vääramatu jõud" asemel. Oma tähenduselt on

väljendid kohtu arvates kattuvad. Kontekstiväliselt mõistetuna välistab küll lepingu p 8.2.5 müüja

vastutusest absoluutselt kõik äririskid, kuid selline tõlgendamine viiks ootamatu ja ebaloogilise

tulemuseni. Seepärast tuleb lepingu p 8.2.5 tõlgendada viisil, et väljendi "müüjast olenematutel

põhjustel" tähenduseks on vääramatu jõud VÕS § 103 lg 2 mõttes. Riske, mis tulenevad võimalikust

ehitusloa väljastamise või detailplaneeringu kehtestamise viibimisest, ei saa pidada vääramatu jõu

asjaoluks, sest sellised riskid on elamuarenduses tavapärased ning nendega arvestamist võib

lepingupooltelt mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata. Seega tuleb asuda seisukohale, et lepingus

ei ole välistatud müüja vastutus kohustuse täitmisega hilinemise eest, kui see tuleneb ehitusloa

väljastamise või detailplaneeringu kehtestamise viibimisest. Kostjad on hagejat 27. juuni 2008. a

kirjaga teavitanud parkimiskorra muutmisest ja sellest tulenevast detailplaneeringu kehtestamise

viibimisest. Nimetatud kirjast nähtub, et viivituse projektis põhjustas muudatus parkimisega seotud

õiguses, mis on nüüdseks lahendatud. Teistele põhjustele ei ole kostjad kohustuse rikkumise

vabandatavuse väites tuginenud. Kostjate esiletoodud asjaolud ei kujuta endast vääramatut jõudu ning

lepingu alusel kannab selliste asjaolude esinemise riski kostja I.

Lepingu p 8.2 sõnastus annab aluse järeldada, et pooled leppisid kokku, et p-des 8.2.1 jj sätestatud

juhtumid on oluliseks lepingurikkumiseks ning neist mõne esinemise korral on ostjal õigus lepingust

taganeda ilma täiendavat tähtaega andmata. Seda järeldust kinnitab lisaks üheselt mõistetavale

sõnastusele asjaolu, et lepingu p 8.1 näeb müüja taganemisõiguse korral ette täitmiseks täiendava

tähtaja andmise kohustuse, mistõttu võib arvata, et kui pooled oleksid soovinud samalaadset

regulatsiooni p-s 8.2, oleksid nad seda sõnaselgelt sätestanud analoogiliselt p-ga 8.1. Samuti kinnitab

järeldust asjaolu, et lepingupunkti kohaselt ei teki taganemisõigus mitte ehitise püstitamise tähtajast,

vaid kaheksa kuud pärast seda, st pooled on sisuliselt reguleerinud, millist tähtaja ületamist

käsitatakse olulise rikkumisena. Seega tuleneb lepingust, et ehitise püstitamise kohustusega

hilinemine pärast lepingu p-s 8.2.4 sätestatud tähtaega kujutab endast olulist lepingurikkumist,

sõltumata hilinemise ulatusest.

Loogiline on tõlgendus, mille kohaselt sõltub taganemisõigust reguleeriv tähtaeg ehitise püstitamise

tähtajast ning ehitise püstitamise tähtaja pikendamisel pikeneb vastavalt ka taganemisõigust

reguleeriv tähtaeg. Selline tõlgendus tugineb esmajoones lepingu p 8.2.4 sõnastusele. Samuti kinnitab

seda asjaolu, et ehitise püstitamise tähtaja pikendamine on p 3.2 kohaselt müüja diskretsioon ning

sellega ei kaasne müüjale mingisuguseid negatiivseid tagajärgi. Seega on lepingu kooskõlalise

tõlgendamise huvides tõlgendada ka lepingu p 8.2.4 viisil, mille kohaselt tähtaja pikendamisel ei

kaasne müüjale mingisuguseid negatiivseid tagajärgi, st tähtaja pikendamisel ei lühene p-s 8.2.4

sätestatud kaheksakuuline tähtaeg. Lepingu tõlgendamisel selles küsimuses ei ole kohane tugineda

hageja käitumisele pärast lepingu sõlmimist (taganemisavalduse tegemise aeg), kuna hageja huvides

oli kasutada taganemisõigust võimalikult vara, sest sellega muutus sissenõutavaks leppetrahvinõue.

Kui müüja ühepoolselt pikendab ehitise püstitamise tähtaega kuue kuu võrra, tuleb lugeda kuue kuu

võrra pikenenuks ka lepingu p-st 8.2.4 sätestatud taganemisõiguse tekkimist puudutav tähtaeg.

Lepingu p 3.2 kohaselt pidi kostja I püstitama ehitise hiljemalt 1. septembril 2007. Kostja I teatas

kirjalikult tähtaja pikendamisest kuue kuu võrra ning sellega pikenes tähtaeg 1. märtsini 2008.

Lepingu p 8.2.4 järgi tekkis hagejal seega taganemisõigus 1. novembril 2008.

Hageja tegi taganemisavalduse 16. septembril 2008. VÕS § 117 lg-t 1 analoogia korras kohaldades

sai hageja taganeda lepingust enne taganemisõiguse tekkimist, sest oli ilmne, et kostja I ei saa

tähtaegselt hoonet valmis. Kostja II edastas 27. juunil 2008 hagejale kirjaliku teate, et hoone valmib

hiljemalt 31. juulil 2009. Seega eeldas hageja teate saamisel õigustatult, et kostja I ei kavatse lepingut

enne 31. juulit 2009 täita. Hageja oli neil asjaoludel õigustatud lepingust taganema ka enne

1. novembrit 2008.

Kuna hageja on neil asjaoludel lepingust kehtivalt taganenud, ei ole vaja hinnata, kas hageja on ka

mõnel muul alusel lepingust taganenud.

Lepingust tuleneva kohustuse täitmise vääringuks tuleb pidada Suurbritannia naela. Lepingu p-s 4.1

leppisid hageja ja kostja I kokku müügilepingu eseme hinnas Suurbritannia naelades. Müügihinna

kokkulepet Suurbritannia naelades kinnitab ka lepingu p 4.4. Lepingus ei ole ühtki kohustust

märgitud kroonides. Kuna lepingus puudub üldsäte lepinguliste kohustuste täitmise vääringu kohta,

on mõistlik eeldada, et poolte tahteks oli laiendada vääringukokkulepet tervele lepingule. Lepingu

p 4.1 sõnastusest nähtub, et fikseeritud kurssi kasutatakse üksnes müüjale ostuhinna tasumisel. Kuna

lepingu p 4.2 järgi vastas lepingu sõlmimise päeval Eesti Panga päevakursi järgi 1 Suurbritannia nael

23,1321 Eesti kroonile, võib eeldada, et lepingu p 4.1 mõtteks oli soodustada ostjat, ja sel juhul on

mõistlik eeldada, et soodustus on ühekordne ega laiene lepingule tervikuna. Seega tuleb tagastatav

summa arvutada VÕS § 93 lg 4 alusel kohustuse sissenõutavaks muutumise aja seisuga ümber Eesti

kroonidesse. Nii alusetult tasutud ostuhind kui ka leppetrahv muutusid sissenõutavaks

taganemisavalduses määratud ajal. Taganemisavalduse kohaselt on hageja palunud summad tasuda

15 päeva jooksul 11. septembri 2009. a taganemisavalduse kättesaamisest. Seega oli tasumise

tähtpäevaks 26. september 2008. Eesti Panga andmetel vastas 26. septembril 2008 1 Suurbritannia

nael 19,7054 Eesti kroonile. Seega peab kostja I VÕS § 189 lg 1 alusel tagastama hagejale

ostuhinnana 292 428 krooni 17 senti. Kostja I ei mineta sellega õigust tagastada ostuhind

Suurbritannia naelades. Eesti kroonides tasumise korral säilib hagejal VÕS § 93 järgi õigus nõuda

soovi korral maksmise aja vääringust lähtumist.

Hageja ei ole VÕS § 159 lg 2 alusel leppetrahvi nõudeõigust minetanud. Mõistlik aeg

leppetrahvinõude esitamiseks hakkas kulgema lepingust taganemisest, mil hageja esitas ka

leppetrahvinõude. Kinnisvarahindade oluline langus on hinnatav lepingulise riskina ega kujuta endast

erakorralist asjaolu, mis võiks olla aluseks leppetrahvi vähendamisele. Muid aluseid leppetrahvi

vähendamiseks kostja I esile ei toonud. Seega tuleb kostjal I maksta hagejale ka leppetrahvi

292 428 krooni 17 senti (14 840 Suurbritannia naela * 19,7054 Eesti krooni).

Kuna hageja tegi kostjatele kompromissiettepaneku 500 000 Eesti krooni saamiseks ja kostjad sellega

ei nõustunud, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 järgi jätta hageja

menetluskulud kostja I kanda. Kuna hagi jääb kostja II vastu rahuldamata, tuleb kostja II

menetluskulud jätta hageja kanda.

4. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti

temale kuuluva vara suhtes kehtima hagi tagamise abinõu, kuigi hagi jäeti tema suhtes rahuldamata.

5. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi

osaliselt rahuldati, ja oli nõus asja lahendamisega kompromissi teel, mille järgi tagastab kostja I

hagejale tasutud ostuhinna 14 840 Suurbritannia naela, kui hageja võtab osa kostja I

menetluskuludest enda kanda.

6. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus jättis kohaldamata lepingus fikseeritud Eesti krooni ja Suurbritannia naela kursi ning

vähendas seetõttu väljamõistetud põhinõude ja leppetrahvi summat kokku 82 944 Eesti krooni võrra.

Samuti palus hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega kostja II menetluskulud jäeti hageja

kanda. Hageja palus teha uue otsuse, millega mõista kostjalt I hageja kasuks lisaks välja 82 944 Eesti

krooni ja jätta kostja II menetluskulud tema enda kanda.

7. Hageja nõustus kostja II apellatsioonkaebusega, kuid vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu

ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjad vaidlesid vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta

selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas kostja II apellatsioonkaebuse ja tühistas 13. mai 2010. a

otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni p 5, millega maakohus jättis hagi tagamise abinõud jõusse

kuni nõude täieliku rahuldamiseni, ja tegi selles osas uue otsuse, millega tühistas hagi tagamise

abinõu. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning kostja I

apellatsioonkaebuse ja hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja II apellatsiooniastme

menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ning teiste menetlusosaliste menetluskulud nende

enda kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi tagamise abinõuna kostja II kinnistule seatud

kohtulik hüpoteek TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada, sest hagi jäi kostja II suhtes rahuldamata.

Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 alusel korrata.

Hageja ja kostja I on oma kaebustes korranud maakohtu menetluses esitatud väiteid ja vastuväiteid

ning nendele kõigile on maakohus piisava põhjalikkusega vastanud.

Vastuseks apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et ehitusloa

väljastamise ja detailplaneeringu kehtestamise viibimisest tulenevat riski kandis kostja I. Maakohus

leidis õigesti, et lepingu p 8.2 sõnastus annab aluse järelduseks, et pooled on kokku leppinud, et p-

des 8.2.1 jj sätestatud juhtumid on oluliseks lepingu rikkumiseks ja neist mõne esinemise korral on

ostjal õigus lepingust taganeda ilma täiendavat tähtaega andmata. Põhjendatud on maakohtu järeldus,

et ehitise püstitamise kohustusega hilinemine pärast lepingu p-s 8.2.4 sätestatud tähtaega kujutab

endast olulist lepingu rikkumist.

Kuna lepingu järgi pikenes ehitise püstitamise tähtaeg, pikenes selle võrra ka taganemisõiguse

tekkimist puudutav tähtaeg. Seega tekkis hagejal taganemisõigus lepingu p-st 8.2.4 tulenevalt

1. novembril 2008. Kuigi pärast lepingu tähtaja pikendamist pidi korteriomand valmima hiljemalt

1. märtsil 2008 ja lepingu p 8.2.4 järgi tekkis hagejal taganemisõigus 1. novembril 2008, on hageja

16. septembril 2008 tehtud taganemisavaldus kehtiv, sest kostja II edastas hagejale 27. juunil 2008

teate, et objekt ei pruugi valmida enne 31. juulit 2009, s.o pärast taganemisõiguse saabumise

tähtpäeva. Hageja oli seetõttu õigustatud taganema lepingust varem.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ka osas, milles kohus rahuldas hageja leppetrahvinõude

kostja I vastu. Lepingu p 8.3 kohaselt on lepingust taganemisel lepingu p-des 8.2.1–8.2.4 kostja I

lepingurikkumise tõttu kostja I kohustatud hagejale tagastama kõik lepingu kohaselt kostjale I tasutud

summad ning tasuma leppetrahvi 20% lepingu eseme ostuhinnast. Maakohus leidis õigesti, et hageja

ei minetanud õigust nõuda leppetrahvi, kuna ta esitas leppetrahvinõude taganemisavalduses. Samuti

nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega selles, et leppetrahvi vähendamiseks puudus alus.

Kinnisvarahindade langus ei ole erakorraline asjaolu, mis annaks alust leppetrahvi vähendada.

Maakohtu otsus on rahalise vääringu määramise osas seaduslik. Kostja on kogu menetluse kestel

olnud nõus tagastama hagejale ettemaksuna tasutud 14 840 Suurbritannia naela ja õigust tagastada

ettemaks Suurbritannia naelades ei ole ta minetanud siiani. Lepingu p 4.1 sõnastusest nähtub, et

fikseeritud kurssi kasutatakse üksnes ostuhinna tasumisel ostjalt müüjale. Kohustuse täitmise

vääringuks lepingus tuleb pidada Suurbritannia naela. Ekslik on vastuapellatsioonkaebuse väide, et

lepingu p-s 4.1 oli kokku lepitud fikseeritud vahetuskurss kõikide rahaliste kohustuste täitmise jaoks.

Lepingus ei ole fikseeritud ühtegi kohustust kroonides ja pooled on lepingus kokku leppinud

kohustuste täitmises välisvääringus. Kostjal I (müüjal) ei ole õigust tasuda summasid fikseeritud kursi

alusel ning tasumisele kuuluvad summad tuleb Eesti kroonidesse VÕS § 93 lg 4 alusel ümber

arvutada kohustuse sissenõutavaks muutumise aja seisuga. Samas on kostjal I õigus tasuda kas

Suurbritannia naelades või Eesti kroonides. Tasumise korral võib hageja nõuda soovi korral

maksmise aja vääringust lähtumist VÕS § 93 alusel.

Väär on kostja I väide, et maakohtul ei olnud alust määrata Suurbritannia naela ja Eesti krooni

vahetuskurssi 26. septembri 2008. a seisuga. Hagejal oli õigus määrata, kas ta esitab nõude Eesti

kroonides või välisvääringus. Hageja on haginõude esitanud Eesti kroonidesse ümber arvutatuna.

Asjaolu, et kohtuotsuses võidakse nõue väljendada ümber arvutatuna Eesti kroonidesse, ei tähenda

seda, et tasuda ei tuleks välisvaluutas, kui selline kohustus tuleneb VÕS §-st 93.

Maakohus kohaldas õigesti TsMS § 163 lg-t 2 ja jättis hageja menetluskulud kostja I kanda, kuna

hageja tehtud kompromissiettepanek 500 000 krooni oli lähedane hagi osalise rahuldamisega

(584 856 krooni).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

ringkonnakohus jättis kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eksisid kohtud välisvääringul põhineva nõude rahuldamisel

vahetuskursi valikuga. Maakohus leidis õigesti, et kostjate kohustusi saab arvestada Suurbritannia

naelades, kuid rahuldas hagi ekslikult vale vahetuskursi alusel. TsMS § 124 lg 1 ja VÕS § 93 lg-te 3

ja 4 alusel saab järeldada, et võlgnikul on õigus täita oma kohustus välisvääringus, sest pooltel oli

selline kokkulepe. Kuna kostja I nõustus täitma oma kohustuse üksnes välisvääringus, sai kohus

rahuldada hagi üksnes välisvääringus. Ringkonnakohus ei vastanud neile kostja I apellatsioonkaebuse

väidetele ning tegi vastuolulise otsuse, kui märkis kohtuotsuse põhjendavas osas, et kostja ei ole

minetanud õigust tasuda hagejale ettemaks Suurbritannia naelades, kuid mõistis kohtuotsuse

resolutsioonis kostjalt välja ettemaksu Eesti kroonides.

Kohtud mõistsid kostjalt vääralt välja leppetrahvi põhjendusel, et lepingu esemeks olev korteriomand

ei saanud valmis ettenähtud tähtajaks, s.o 1. märtsiks 2008. Maakohtu hinnangul hakkas VÕS § 159

lg-s 2 märgitud mõistlik aeg leppetrahvi nõudmiseks kulgema lepingust taganemise hetkel.

Ringkonnakohus ei ole vastanud kostja I apellatsioonkaebuse väitele, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2

mõttes hakkas kulgema lepingu rikkumisest teadasaamisest, mitte lepingust taganemisest. Hageja

teatas leppetrahvi nõudest rohkem kui kuus kuud pärast kohustuse rikkumisest teadasaamist, mis ei

ole mõistlik aeg.

Kohtud rahuldasid leppetrahvinõude hoolimata sellest, et pooled olid lepingu p-des 8.2.5 ja 8.5

kostja I vastutuse müüjast olenemata põhjustel tekkiva rikkumise korral selgelt välistanud. Pooled

leppisid kokku, et kui lepinguobjekt ei valmi tähtajaks põhjustel, mis ei sõltu müüjast, on ostjal õigus

lepingust taganeda, kuid mitte nõuda leppetrahvi. Hageja ei ole tõendanud, et pooled pidasid lepingu

p-s 8.2.5 silmas vääramatut jõudu VÕS § 103 lg 2 mõttes, kuigi märkisid lepingusse "müüjast

olenematutel põhjustel". Kohtud ei ole põhjendanud, miks ei tule lepingut VÕS § 29 järgi

tõlgendades arvestada asjaolu, et tegemist oli müügiga projektdokumentatsiooni alusel, kus ostja

ühines arendusega juba planeerimisfaasis, võttis suurema riski, kuid sai seeläbi soodsama hinna ning

võitis hinnatõusu arvel. Kuna kostja I ei olnud nõus võtma enda kanda planeerimise ja ehitusloa

saamisega kaasnevaid riske, lepiti kokku müüja vastutuses müüjast olenevatel põhjustel.

Isegi kui pooled oleksid leppinud kokku vääramatu jõu tingimuses, ei ole ringkonnakohus kostja I

apellatsioonkaebuse väidetele vastanud. Kostja I on kogu menetluse kestel väitnud, et viivitus oli

tingitud sellest, et dokumentide kinnitamise lõppfaasis ei vastanud projekt enam nõuetele, kuna

linnavalitsus peatas 2007. a sügisel taotluse menetlemise ja Tallinna Linnavolikogu muutis 6. märtsi

2008. a otsusega nr 42 parkimisnõudeid, mille tulemusena tuli kinnistule 11 parkimiskoha asemel

paigutada 14 parkimiskohta. Sellist muudatust ei pidanud kostja I planeerimise lõppfaasis ette

nägema. Avaliku võimu ootamatu tegevus saab olla käsitatav vääramatu jõuna.

Leppetrahvi tulnuks VÕS § 162 alusel vähendada, kuna kinnistu ostja jääb kinnisvaraturu hindade

languse tõttu lepingust taganemisel rahaliselt paremasse olukorda, kui ta oleks olnud siis, kui ta ei

oleks taganenud.

Kohtud jagasid vääralt menetluskulud TsMS § 163 lg 2 järgi, arvestamata seejuures asjaolu, et

mõlemad pooled tegid kohtumenetluse ajal mõistlikke kompromissiettepanekuid. TsMS § 163 lg 2

mõtteks on lahendada olukord, kus võlgnik pahatahtlikult keeldub eeldatavalt väljamõistetava

summaga samas suurusjärgus kokkuleppe sõlmimisest. Praeguses asjas tuli menetluskulud jagada

TsMS § 163 lg 1 järgi vastavalt hagi rahuldatud osale.

10. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kohtud kohaldasid kohustuse täitmise vääringu ja leppetrahvi määramisel õigesti seadust ning

ringkonnakohus jaotas menetluskulud õiglaselt ja õiguspäraselt. Leping ei välista hageja õigust nõuda

sissemakse tagastamist ja leppetrahvi Eesti kroonides. Planeerimistegevuse risk on tavapäraselt

arendaja risk. Kostja I ei ole tõendanud, et tegi kõik endast oleneva, et detailplaneering saaks õigel

ajal kinnitatud, kuigi just tema sai mõjutada planeeringu kinnitamist ja ehitusloa saamist. Hagejal

niisugust võimalust ei olnud. Linn muutis parkimistingimusi alles pärast hoone valmimistähtaega.

Pooled olid lepingu p-s 8.3 kokku leppinud, et leppetrahvinõue tekib alles lepingust taganemisel.

Hageja ei ole leppetrahvi nõudeõigust minetanud. Leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust.

11. Kostja II ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Tühistatud osas

saab Riigikohus TsMS § 691 p 5 alusel teha uue otsuse. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras

üksnes osas, mille peale on kaevatud.

13. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes esmalt selle üle, kas kostja I on kohustatud maksma hagejale

leppetrahvi ning kui jah, siis kas kohus oleks pidanud hageja nõutud leppetrahvi vähendama.

Asjas on tuvastatud, et lepingu esemeks olev korter pidi valmima pikendatud tähtaja järgi hiljemalt

1. märtsil 2008. Selleks tähtpäevaks elamu ega selles asuv hagejale müüdud korter valmis ei saanud.

Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et hagejal oli õigus lepingust taganeda. Kostja I arvates

oli hagejal küll õigus lepingust taganeda, kuid lepingu p-de 8.3 ja 8.2.5 järgi ei ole hagejal õigust

nõuda kostjalt I leppetrahvi. Kolleegium selle käsitusega ei nõustu ja leiab, et nii maa- kui ka

ringkonnakohus leidsid õigesti, et kostja I peab lepingu p-de 8.3 ja 8.2.4 alusel maksma hagejale

leppetrahvi. Kolleegium nõustub selles osas maa- ja ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ega pea

vajalikuks neid korrata. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele lepingu p-de 8.2.4 ja 8.2.5

tõlgendamise kohta märgib kolleegium, et iseenesest võib avaliku võimu ootamatu tegevus tähendada

seda, et lepingu ese jääb tähtajaks valmimata müüjast olenematutel põhjustel, kuid praeguses asjas ei

ole kostja I toonud esile selliseid erakorralisi asjaolusid, mis annaksid alust teha sellist järeldust.

Kohtud leidsid õigesti, et lepingus ei ole välistatud müüja vastutust kohustuse täitmisega hilinemise

eest, kui see tuleneb ehitusloa väljastamise või detailplaneeringu kehtestamise viibimisest.

Õige ei ole ka kostja I arusaam, et hageja on VÕS § 159 lg 2 mõttes kaotanud õiguse leppetrahvi

nõuda, kuna ei ole teatanud kostjale I leppetrahvinõude esitamisest mõistliku aja jooksul pärast

kohustuse rikkumise avastamist. Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga selles, et praeguses

asjas hakkas mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 mõttes kulgema lepingust taganemisega, mitte lepingu

rikkumisest teadasaamisest, sest pooled olid lepingu p-s 8.3 leppetrahvi nõudeõiguse sidunud

lepingust taganemisega.

Kostja I väited selle kohta, et kohus oleks pidanud hageja nõutud leppetrahvi vähendama, ei ole

põhjendatud. Kostja I ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust leppetrahvi vähendada,

sh esitanud väiteid ega arvutusi selle kohta, et hagejal ei ole nõutud leppetrahvi ulatuses kahju

tekkinud ja et kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega

(vt Riigikohtu 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05, p-d 17-18). Ainuüksi asjaolu, et

lepingust taganemisega jääb ostja kinnisvaraturu hindade languse tõttu paremasse olukorda, kui ta

oleks olnud siis, kui ta ei oleks lepingust taganenud, ei anna praeguses asjas alust leppetrahvi

vähendada.

Ülaltoodut arvestades leidsid kohtud õigesti, et kostjal I on kohustus maksta hagejale leppetrahvi

lepingus kokkulepitud suuruses.

14. Edasi vaidlevad hageja ja kostja I kassatsiooniastmes selle üle, millises vääringus peab kostja I

tagastama hagejale lepingu alusel tasutud 20% ostuhinnast ja maksma leppetrahvi ning millise aja

vahetuskursi alusel saab kostja I rahalised kohustused maksmiskoha vääringusse ümber arvutada.

Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi

tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta

tagastab kõik üleantu. Leppetrahvi tuleb VÕS § 158 lg 1 järgi maksta juhul, kui pooled on lepingus

kokku leppinud, et lepingut rikkunud lepingupool kohustub maksma kahjustatud lepingupoolele

lepingus määratud rahasumma.

Pooled leppisid lepingu p-des 8.1-8.7 kokku lepingust taganemise tingimustes. Lepingu p 8.3 järgi

kohustus müüja tagastama ostjale kõik lepingu alusel müüjale tasutud summad ning tasuma ostjale

leppetrahvi 20% ostuhinnast hiljemalt kahe nädala jooksul arvates taganemise jõustumisest, kui

lepingust taganetakse müüja lepingurikkumise tõttu. Kui lepingust taganeti põhjusel, et lepingu ese ei

olnud müüjast olenematutel põhjustel kokkulepitud tähtpäevaks valmis, tuli lepingu p 8.5 järgi

lugeda, et kumbki pool ei põhjustanud lepingust taganemist, mistõttu kumbki pool ei pidanud teisele

poolele tekkinud kahju hüvitama ega leppetrahvi maksma, kuid müüja pidi tagastama ostjale viimase

tasutud summad. Tagastatavalt summalt ei tulnud lepingu p 8.6 järgi intressi maksta.

15. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal oli ostjana õigus lepingust taganeda ja taganemise tõttu peab

kostja I hagejale raha tagastama. Hageja nõudis raha tagastamist Eesti kroonides lepingust nähtuva

vahetuskursiga, kuid ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsust, millega mõisteti kostjalt I tema

kasuks välja 20% tasutud ostuhinnast ümber arvutatuna Eesti kroonidesse nõude sissenõutavaks

muutumise aja seisuga. Kostja I arvates tuleb tasutud raha tagastada Suurbritannia naelades, st hageja

makstud summat ei tule Eesti kroonidesse ümber arvutada.

Kohustus tuleb VÕS § 76 lg-te 1 ja 3 järgi täita lepingu või seaduse kohaselt ning kohustus loetakse

kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmist vastuvõtma õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja

õigel viisil. Rahaline kohustus tuleb VÕS § 92 järgi täita raha nimiväärtuses, kui seadusest või

lepingust ei tulene teisiti, ning rahalise kohustuse täitmiseks makstav raha peab olema VÕS § 93 lg 1

järgi tasumise ajal kehtiv riigis, mille vääringus makse tehakse. Seega tuleb üldjuhul rahalise

kohustuse täitmiseks maksta summa kokkulepitud vääringus.

Pooled leppisid lepingu p-s 4.1 kokku eseme müügihinnas 74 200 Suurbritannia naela, mille Eesti

kroonidesse ümberarvutamise aluseks lepiti kokku vahetuskurss (1 Suurbritannia nael = 22,5 Eesti

krooni). Lepingu p 4.4 järgi oli ostja 20% ostuhinnast (14 840 Suurbritannia naela) enne lepingu

sõlmimist notari kontol hoiustanud ning notar pidi kandma raha müüja kontole. Ka ülejäänud

ostusumma tasumise vääringuks olid pooled lepingu p-des 4.5 ja 4.6 määranud Suurbritannia naela.

Leppetrahv omakorda oli lepingu p 8.3 järgi 20% ostuhinnast.

Kolleegium leiab, et alama astme kohtud asusid põhjendatult seisukohale, et kostja I kohustuste

täitmise vääringuks on lepingu järgi Suurbritannia nael. Ringkonnakohus nõustus õigesti maakohtu

seisukohaga, et poolte lepingut tõlgendades saab järeldada, et poolte kokkuleppel oli lepingus

kohustuste täitmise vääringuks Suurbritannia nael. Kolleegium järgib selles osas TsMS § 689 lg 5

järgi maa- ja ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata. Lisaks märgib

kolleegium, et lepingust taganemise korral saab kolleegiumi arvates üldjuhul eeldada, et lepingu

alusel tasutud summad tuleb tagastada samas vääringus, milles need tuli lepingu alusel maksta.

Samuti saab ostuhinnaga seotud leppetrahvi kui rahalise kohustuse vääringu määrata üldjuhul

ostuhinna vääringu järgi. Iseenesest saavad pooled kokku leppida, et lepingust taganemisel tekkivad

kohustused tuleb täita Eesti kroonides, kuid sellist kokkulepet ei ole kohtud tuvastanud.

16. Kuigi üldjuhul tuleb rahaline kohustus täita kokkulepitud vääringus, võib võlgnik teatud

tingimustel täita rahalise kohustuse ka muus vääringus. VÕS § 93 lg 3 esimese lause järgi võib

võlgnik täita maksmiskoha vääringust erinevas vääringus väljendatud kohustuse ka maksmiskoha

vääringus, välja arvatud juhul, kui see vääring ei ole vabalt konverteeritav või kui on kokku lepitud,

et tasumine ei ole lubatud muus vääringus kui selles, milles rahaline kohustus on väljendatud.

Sõltumata sellisest kokkuleppest võib võlausaldaja sama sätte teise lause järgi nõuda rahalise

kohustuse täitmist maksmiskoha vääringus, kui tasuda on võimatu vääringus, milles rahaline

kohustus on väljendatud. Seega juhul, kui rahaline kohustus tuleb täita Eestis, võib võlgnik üldjuhul

valida, kas ta täidab kohustuse kokkulepitud välisvääringus või kohalikus vääringus. Võlausaldaja

võib sõltumata kohalikus vääringus maksmist välistavast kokkuleppest nõuda kohustuse täitmist

kohalikus vääringus juhul, kui välisvääringus maksta ei ole võimalik. Samuti võib võlausaldaja

kolleegiumi arvates nõuda kohustuse täitmist VÕS § 93 lg 1 järgi kohalikus vääringus juhul, kui

kokkulepitud vääring ei kehti enam riigis, milles käibel olnud vääringus lepingus kokku lepiti.

Ülaltoodut arvestades nõustus ringkonnakohus õigesti maakohtu seisukohaga, et kuna

lepingujärgseks rahaliste kohustuste täitmise vääringuks on Suurbritannia nael ning täitmise kohaks

on Eesti, võib kostja I VÕS § 93 lg 3 järgi valida, kas täita kohustus Suurbritannia naelades või Eesti

kroonides. Õige ei ole aga kohtute arusaam, et hageja saab nõuda tasutud ostuhinna tagastamist

Suurbritannia naelade asemel Eesti kroonides. Kuna maakohus tuvastas, et lepingujärgseks

kohustuste täitmise vääringuks on Suurbritannia nael, on kostjal I VÕS § 93 lg 3 järgi õigus täita oma

kohustus kas Suurbritannia naelades või Eesti kroonides, kuid hageja saab VÕS § 92 ja § 93 lg 1 järgi

nõuda kostjalt I tasutud ostuhinna tagastamist üksnes Suurbritannia naelades.

17. Ülalnimetatut arvestades leidsid nii maa- kui ka ringkonnakohus vääralt, et kostjalt I tuleb hageja

kasuks mõista lepingu alusel tasutud ostuhinna tagastamiseks välja 292 428 Eesti krooni ning

leppetrahvi katteks samuti 292 428 Eesti krooni. Kuna kostjal I oli kohustus tagastada hagejale

tasutud ostuhind 14 480 Suurbritannia naela ja ka leppetrahv oli lepingu p 8.3 järgi seotud

ostuhinnaga, mis oli kokku lepitud Suurbritannia naelades, tuli ka hagi rahuldada selles vääringus.

Seetõttu tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista 14 480 Suurbritannia naela ostuhinna

tagastamiseks ja 14 480 Suurbritannia naela leppetrahvi katteks.

Lisaks märgib kolleegium, et kostja I saab ka pärast kohtuotsuse jõustumist täita oma kohustuse

VÕS § 93 lg 3 järgi kas Suurbritannia naelades või alates 1. jaanuarist 2011 Eesti kroonide asemel

käibel olevates eurodes. Eurodes maksmise korral saab aga hageja VÕS § 93 lg 4 teise lause järgi

nõuda, et kostja lähtuks eurodes makstes Suurbritannia naela ja euro vahetuskursist maksmise päeva

seisuga. Täitemenetluses arvutatakse välisvääringus nõuded ja muud õigused täitemenetluse

seadustiku § 58 järgi eurodesse ümber Euroopa Keskpanga päevakursi alusel nõude rahuldamise või

tulemi jaotamise või jaotuskava koostamise päeva seisuga.

18. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et asjas on õige jätta hageja menetluskulud

täielikult kostja I kanda.

Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sarnaselt

sellele, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta TsMS § 163

lg 2 järgi menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

Maakohus tegi 29. oktoobri 2009. a kohtuistungil pooltele kompromissiettepaneku 450 000 krooni

maksmiseks ja andis pooltele tähtaja kompromissiettepaneku kohta seisukoha avaldamiseks (I kd,

tl 108-111). Kostjate esindaja edastas 3. novembril 2009 maakohtule seisukoha, et kostjad on nõus

sõlmima kompromissi Suurbritannia naelades, s.o tagastama hageja makstud põhisumma

14 840 Suurbritannia naela ja lisaks 4905 Suurbritannia naela. Hageja kostjate ettepanekuga ei

nõustunud ja tegi 12. novembril 2009 maakohtule kompromissiettepaneku 500 000 krooni saamiseks

(I kd, tl 114-115), millega kostjad omakorda 20. novembri 2009. a vastuses ei nõustunud (I kd, tl 116-

117). Maakohus mõistis 7. detsembri 2009. a otsusega kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 292 428

krooni ja sama suure leppetrahvi, s.o kokku 584 856 krooni, ning leidis hageja

kompromissiettepanekut arvestades, et hageja menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 2 alusel jätta

täielikult kostja I kanda. Õige on kostja I väide, et menetluskulud tuli ülalnimetatud asjaoludel jagada

TsMS § 163 lg 1 järgi vastavalt hagi rahuldatud osale.

Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja teeb selles osas uue otsuse,

millega rahuldab hagi ringkonnakohtust erinevas ulatuses, tuleb asjas TsMS § 173 lg 3 esimese lause

järgi muuta ka menetluskulude jaotust.

Hageja esitas 19. veebruaril 2009 hagi, milles palus kostjalt I välja mõista võla 333 900 Eesti krooni

ja leppetrahvi 333 900 Eesti krooni. Kuna pooled vaidlesid nii rahalise kohustuse täitmise vääringu

kui ka vahetuskursi üle ning kolleegium rahuldab hageja nõude Suurbritannia naelades, tuleb hagi

rahuldamise ulatuse määramiseks arvutada väljamõistetud summa ümber Eesti kroonidesse.

Enne 1. jaanuari 2011 kehtinud TsMS § 124 lg 1 teise lause redaktsiooni järgi arvutati välisvääringus

nõue hagihinna määramiseks Eesti kroonidesse ümber hagi esitamise aja seisuga Eesti Panga

ametliku kursi järgi. Kuigi praeguses asjas ei esitanud hageja nõuet Suurbritannia naelades, mida

saanuks TsMS § 124 lg 1 teise lause järgi Eesti kroonidesse ümber arvutada, vaid kohus rahuldab

hagi Suurbritannia naelades, saab kolleegiumi arvates ka rahuldatud nõude Eesti kroonidesse

ümberarvutamisele kohaldada TsMS § 124 lg 1 teises lauses sätestatut. Kolleegium mõistab kostjalt I

hageja kasuks välja kokku 29 680 Suurbritannia naela. Eesti Panga ametliku kursi järgi vastas hagi

esitamise päeval, s.o 19. veebruaril 2009 ühele Suurbritannia naelale 17,7339 Eesti krooni. Seega

tuleb kostjalt I väljamõistetud 29 680 Suurbritannia naela lugeda TsMS § 124 lg 1 järgi vastavaks

526 342 Eesti kroonile 15 sendile. Hageja nõudis kostjalt I kokku 667 800 Eesti krooni

väljamõistmist. Järelikult rahuldati hagist 79%.

Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et TsMS § 163 lg 1 järgi tuleb kõigis kohtuastmetes jätta 79%

menetluskuludest kostja I kanda ja 21% hageja kanda. Kuna kostja II vastu jääb hagi rahuldamata,

tuleb kostja II menetluskulud jätta hageja kanda.

19. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja I kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon Advokaadibüroo

SORAINEN AS-ile.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa