3-3-1-74-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-74-10

Otsuse kuupäev

20. jaanuar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Tea Poska-Rinne kaebus Häirekeskuse direktori 21. novembri

2008. a käskkirja nr 3.1-2/219 Pp, 24. novembri 2008. a

käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja 25. novembri 2008. a käskkirja

nr HK 3.1-1/135 õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-09-1118

Menetluse alus Riigikohtus

Häirekeskuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Häirekeskuse kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. detsembri 2009. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

16. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-1118 osas, millega lahendati Tea Poska-Rinne

taotlus Häirekeskuse direktori 24. novembri 2008. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja 25. novembri

2008. a käskkirja nr HK 3.1-1/135 õigusvastasuse tuvastamiseks.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Tea Poska-Rinne kaebus Häirekeskuse direktori

24. novembri 2008. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja 25. novembri 2008. a käskkirja nr HK 3.1-

1/135 õigusvastasuse tuvastamise taotluse osas kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata.

Tagastada kautsjon.

Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Häirekeskuse direktori 21. novembri 2008. a käskkirjaga nr 3.1-2/219 Pp määrati avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 84 p 1, § 85 lg 1 p 1 ja § 86 alusel Häirekeskuse Lõuna-Eesti Keskuse

päästekorraldajale Tea Poska-Rinnele (Tea Poska-Rinne) teenistuskohustuste mittenõuetekohase

täitmise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkirja kohaselt avastati pistelise kontrolli käigus,

et T. Poska-Rinne võttis 10. oktoobril 2008 vastu hädaabikõne, kuid ei kasutanud kutsetöötluse

käigus abivajaja seisundi väljaselgitamiseks meditsiiniteadete menetlemiseks ettenähtud

küsimustikke ega lähtunud küsimustikes väljatoodud reeglitest ja tüüpjuhtumitest "Krambid" ja

"Palavik". T. Poska-Rinne tunnistas seletuskirjas oma eksimust, kuid ei põhjendanud oma käitumist.

Häirekeskuse direktori 24. novembri 2008. a käskkirjaga nr 3.1-2/220 Pp määrati ATS § 84 p 1,

§ 85 lg 1 p 5 ja § 118 lg-te 1 ja 2 alusel Häirekeskuse Lõuna-Eesti Keskuse päästekorraldajale

T. Poska-Rinnele teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks

teenistusest vabastamine. Käskkirja kohaselt võttis T. Poska-Rinne 25. oktoobril 2008 vastu

hädaabikõne, milles meeskodanik teatas, et korteris on põlema läinud vana televiisor, korter on suitsu

täis ja põleb. T. Poska-Rinne ei andnud päästemeeskonnale väljasõidukorraldust, vaid soovitas

meeskodanikul televiisor elektrikontaktist välja tõmmata ja tekiga kustutada. Samuti ei esitanud

T. Poska-Rinne esmase informatsiooni väljaselgitamiseks ja väljakutseastme määramiseks vajalikke

küsimusi.

Häirekeskuse direktor 25. novembri 2008. a käskkirjaga nr HK 3.1-1/135 vabastati Häirekeskuse

põhimääruse § 8 p 4, ATS § 112 ja § 118 lg-te 1-3 alusel T. Poska-Rinne teenistusest seoses

distsiplinaarsüüteo toimepanemisega.

2. T. Poska-Rinne esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Häirekeskuse

direktori käskkirjade nr 3.1-2/219 Pp, nr 3.1-2/220 Pp ja nr HK 3.1-1/135 õigusvastasus. Käskkirjade

õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huviks on saada rehabiliteeritud, mis võimaldaks tal tööturul

leida uus töökoht, omamata negatiivset tausta seoses teenistusest vabastamisega distsiplinaarsüüteo

tõttu. Samuti soovib kaebaja tulevikus esitada vastustaja vastu kahjunõude. Kaebaja selgitas, et ei

esitanud tühistamiskaebust, kuna ei soovinud enda teenistusse ennistamist, kuid ei osanud ka arvata,

et töö otsimine nii keeruline on. Arvestades süüteo raskust, oli distsiplinaarkaristusena määratud

teenistusest vabastamine ebaproportsionaalne. Vastustaja rikkus distsiplinaarmenetluse läbiviimisel

kaebaja õigusi. Saades 20. novembril 2008 üheaegselt teada kahest väidetavast distsiplinaarsüüteost

(toime pandud 10. ja 25. oktoobril), vormistati nende kohta kaks eraldi käskkirja, millega omakorda

tekitati tahtlikult ATS § 118 lg 2 rakendamiseks korduva rikkumise fakt.

3. Häirekeskus vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kaebajal puudub

tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi, sest kohtule pole esitatud ühtegi tõendit, mis

kinnitaks, et kaebajal pole õnnestunud leida uut töökohta just kohaldatud distsiplinaarkaristuste tõttu.

Teenistusest vabastamise alust ei märgitud tööraamatusse, mistõttu ei saanud võimalikud uued

tööandjad olla kohaldatud distsiplinaarkaristustest ka teadlikud. Kaebusest ei nähtu, kuidas

võimaldaks käskkirjade õigusvastasuse tuvastamine edaspidi kaitsta kaebaja õigusi. Vaidlustatud

käskkirjad on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärased. Kaebajale süüks arvatava teise teo pani

T. Poska-Rinne toime 25. oktoobril 2008 ning selle teo eest distsiplinaarkaristuse määramise ajaks oli

kaebajal kehtiv distsiplinaarkaristus. Kehtiva karistuse olemasolu on ATS § 118 lg 2 alusel

teenistusest vabastamise formaalseks eelduseks, mis oli teise teo eest karistuse määramisel täidetud.

4. Tallinna Halduskohtu 31. detsembri 2009. a otsusega jäeti kaebuse rahuldamata. Halduskohus

põhjendas otsust järgnevalt:

1) kaebaja ei ole käskkirju eelnevalt tühistamiskaebusega vaidlustanud ega osanud selgitada, mis

põhjusel jättis ta kasutamata enda õiguste kaitseks kõige efektiivsema abinõu. Põhjendamatu on

selgitus, et ta ei soovinud enda teenistusse ennistamist. Esitatud tuvastamiskaebuse eesmärgiks oli

õiguste rehabiliteerimine ja tulevikus kahjuhüvituse nõude esitamine. Kohus ei nõustunud kaebaja

väitega subjektiivsete õiguste rikkumise kohta. Kaebaja vabastati teenistusest distsiplinaarsüüteo

toimepanemise eest. Kaebaja väide, et ta ei soovinud enda teenistusse ennistamist, mistõttu ei

taotlenud ta kohtult ka teenistusest vabastamise tühistamist, on kummastav, sest isikul on õigus

valida, kas taotleda enda teenistusse ennistamist või loobuda ennistamisest, kuid mõlemal juhul oleks

võimalik nõuda rahalist hüvitist;

2) tõendamata on väide, et kaebaja ei leia tööd distsiplinaarkaristuste tõttu. Häirekeskuse kinnitusel

jäid distsiplinaarkaristused tööraamatusse kandmata. Isik on kohustatud astuma samme võimaliku

kahju tekkimise ärahoidmiseks, käesoleval juhul ei nähtu, mida on kaebaja selleks ette võtnud;

3) tuvastamiskaebuse esitamine eeldab isikul põhjendatud huvi olemasolu. Kahjunõude esitamine

tulevikus on küll kohtupraktikas aktsepteeritav põhjendatud huvina, kuid selleks peab olema faktiline

ja õiguslik alus. Käesolevas asjas ei saa kohus hinnata tulevikus esitatava kahjunõude perspektiivi,

kuid kahjuna ei saa käsitada realiseerimata nõudeid, mis tulenevad ATS §-st 135;

4) käskkiri nr 3.1-2/219 Pp anti kaebajale kätte 24. novembri 2008. a hommikul, käskkiri nr 3.1-

2/220 Pp aga sama päeva pärastlõunal. Sellest võib järeldada, et kaebaja oli enne teenistusest

vabastamise käskkirja tutvustamist teadlik temale määratud noomitusest. ATS § 118 lg 2 võimaldab

isiku teenistusest vabastada teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest, kui isikul on kehtiv

distsiplinaarkaristus. Vaidlustatud käskkirjad on nii faktiliselt kui õiguslikult motiveeritud ning

kooskõlas seadusega. Nende õigusvastaseks tunnistamiseks puudub alus. Häirekeskus on järginud

kaebajale distsiplinaarkaristuste määramisel distsiplinaarmenetlusnorme.

5. T. Poska-Rinne esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Halduskohus jättis ebaõigesti analüüsimata 21. novembri

2008. a käskkirja õigusvastasuse. Kohus on teinud järeldusi asjaolu kohta, mille tuvastamiseks

puudusid kohtul tõendid. Kohtul puudus võimalus kontrollida ja veenduda, millises järjekorras

kaebajale kahte käskkirja tutvustati, kohtu järeldused põhinevad oletustel. Halduskohtu otsuse

põhjendavas osas käsitleb kohus peamiselt kaebaja valitud kaebuseliigi puudusi ja põhjendamatust.

Ebaõige on halduskohtu järeldus, et tuvastamiskaebuse esitamine on vale ja põhjendamatu ning

efektiivsem olnuks tühistamiskaebuse esitamine. Kaebuse vorm ei saa iseenesest olla kaebuse

rahuldamata jätmise aluseks. Kaebuse esitamise eesmärgiks oli saada kohtu õiguslik hinnang

vaidlustatud haldusaktide seaduslikkusele. Halduskohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 436 lg-t 1, kuna otsuses ei ole põhjendatud distsiplinaarkaristuse kohaldamise

seaduslikkust.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas T. Poska-Rinne apellatsioonkaebuse osaliselt ja tunnistas

Häirekeskuse direktori käskkirjad nr 3.1-2/220 Pp ja nr HK 3.1-1/135 õigusvastaseks. Käskkirja

nr 3.1-2/219 Pp osas jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas otsust

järgnevalt:

1) halduskohus ei ole analüüsinud vaidlusaluste käskkirjade õiguspärasust sisuliselt. Kohtuotsusest

saab järeldada, et halduskohus on seadnud kahtluse alla kaebeõiguse ja leidnud, et kaebuse esitamise

eelduseks oleva põhjendatud huvi olemasolu on küsitav, aga isegi kui selle olemasolu aktsepteerida,

on kaebus põhjendamatu, sest karistuste määramisel on järgitud seadust ning käskkirjad on

motiveeritud;

2) kuna halduskohus on siiski möönnud kaebaja põhjendatud huvi kaebuse esitamiseks ja

kontrollinud kaebuse põhjendatust ning apellatsioonimenetluses pooled selle küsimuse üle ei vaidle,

siis ei peatu ringkonnakohus pikemalt kaebeõiguse küsimusel;

3) kaebaja on nii käskkirjas nr 3.1-2/219 Pp kui ka käskkirjas nr 3.1-2/220 Pp ette heidetud

distsiplinaarsüüteod toime pannud ehk täitnud oma teenistuskohustusi mittenõuetekohaselt. Kaebajale

käskkirjas nr 3.1-2/219 Pp määratud karistus (noomitus) ei ole ebaproportsionaalne, sest tegemist on

leebeima karistusega. Nimetatud käskkiri on õiguspärane. Käskkirjas nr 3.1-2/220 Pp märgitud

distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud ning distsiplinaarsüüteo näol ei olnud tegemist

formaalse rikkumisega, vaid tõsise ohuga inimeste elule, tervisele ja varale, mille kaebaja oma

käitumisega tekitas;

4) Häirekeskus esitas halduskohtu kohtuistungil seisukoha, et kaebajale tehti käskkiri nr 3.1-2/219 Pp

teatavaks 24. novembri 2008. a hommikul ning käskkiri nr 3.1-2/220 Pp sama päeva pärastlõunal.

Sellele kaebaja vastuväiteid ei esitanud. Seega polnud kohtul antud asjaolu kohta alust täiendavaid

tõendeid koguda, sest arvestades halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 17 lg-t 3 ja TsMS

§ 231 lg-t 4, võis kohus omaksvõttu eeldada. Kaebaja ei vaidle ka apellatsioonkaebuses vastu sellele,

et talle tutvustati käskkirju sellises järjekorras, nagu vastustaja märkis;

5) distsiplinaarkaristusena määratud teenistusest vabastamine ei ole rikkumise asjaolusid arvestades

proportsionaalne karistus. Kaebaja on küll toime pannud kaks rikkumist, kuid teise rikkumise ajaks ei

olnud esimene rikkumine veel avastatud ning kaebajal puudus võimalus oma käitumise osas sellest

järeldusi teha. Vastustaja avastas kaebaja mõlemad rikkumised 25. novembril 2008 toimunud

kontrolli käigus, mistõttu ei olnud kaebaja teise rikkumise toimepanemise ajal veel teadlik asjaolust,

et tööandja kavatseb 10. oktoobril 2008 aset leidnud rikkumise eest karistuse määrata. Seega puudus

esimese rikkumise avastamisel eeldatav distsiplineeriv toime (Riigikohtu 9. aprilli 2009. a otsus asjas

nr 3-3-1-9-09, p 12) ja rikkuja pole korduva rikkumise toimepanekul näidanud oma ükskõikset või

eiravat suhtumist ametiülesannete korrakohase täitmise nõudesse, mis õigustaks range tagajärje

kohaldamist mitme järjestikuse jämedast rikkumisest kergema rikkumise eest;

6) kuna vastustaja on 10. oktoobril 2008 toime pandud sarnast süütegu hinnanud käskkirjas nr 3.1-

2/219 Pp noomituse vääriliseks, on teenistusest vabastamine ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle

toimepanemise asjaolude ja töötaja eelneva käitumisega. Seetõttu on käskkirjad nr 3.1-2/220 Pp ja

nr HK 3.1-1/135 õigusvastased;

7) vastustajal puudus vajadus kolmanda, s.o käskkirja nr HK 3.1-1/135 vormistamiseks. Ühe

sündmuse kohta kahe samasisulise haldusakti koostamine ei ole põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Häirekeskus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas,

millega tühistati halduskohtu otsus samas asjas ning jätta T. Poska-Rinne kaebus tervikuna läbi

vaatamata või teha uus otsus, millega jätta halduskohtu otsus jõusse ning T. Poska-Rinne kaebus

rahuldamata. Kassaator põhjendab kaebust järgmiselt:

1) ringkonnakohus jättis ebaõigesti lahendamata põhjendatud huvi küsimuse. Häirekeskus on

vastuses kaebusele tuginenud põhjendatud huvi puudumisele ning halduskohtu otsusest ei nähtu, et

kohus oleks põhjendatud huvi olemasolu tuvastanud. Vastupidi, halduskohtu otsuse põhjendustest

nähtub, et kohtu hinnangul puudus nii põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks kui ka

subjektiivsete õiguste rikkumine. Põhjendatud huvi olemasolu tuvastamata jätmine ja selle eeldamine

on oluline kohtumenetluse normi rikkumine;

2) kaebajal puudub põhjendatud huvi ja kaebeõigus, mistõttu tulnuks jätta kaebus tervikuna

rahuldamata. Vaidlusaluste käskkirjade õigusvastasuse tuvastamine ei annaks kaebajale mingit

õiguslikku eelist, see ei tekitaks, muudaks ega lõpetaks ühtegi kaebaja õigust ega kohustust.

Tuginedes Riigikohtu praktikale (nr 3-3-1-39-01, p 5) ei olnud põhjendatud huvi puudumisel kohtutel

alust hinnata käskkirjade õiguspärasust sisulisest ega menetluslikust küljest. T. Poska-Rinne kaebus

tulnuks HKMS § 11 lg 3¹ p 5 alusel tagastada või jätta HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata;

3) ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millise materiaalõigusliku nõude on kohus rahuldanud. Kaebajal

oli võimalik esitada ATS §-s 135 sätestatud nõudeid, kuid ta ei ole seda teinud, ometi on kaebus

rahuldatud. Seetõttu on ringkonnakohtu otsus ebaselge ega vasta HKMS § 25 lg-tes 2, 3 ja 5 ning

TsMS § 436 lg-tes 1-3 ja §-s 654 sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele;

4) ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust. Distsiplinaarkaristusena määratud

teenistusest vabastamiseks oli olemas alus ja vabastamine oli õiguspärane. Kohtumenetluses

tuvastatud asjaolusid arvestades on ringkonnakohus ebaõigesti järeldanud, et distsiplinaarkaristusena

määratud teenistusest vabastamine on ilmses vastuolus teo raskuse, teo asjaolude ja töötaja eelneva

käitumisega ja seetõttu distsiplinaarvastutuse seaduse § 8 lg 1 alusel lubamatu. Ringkonnakohus on

otsuses tuvastanud, et kaebuse esitaja on distsiplinaarsüüteod toime pannud ning tegemist on tõsiste

rikkumistega, millele kaebajal õigustust pole. Menetluses on esile toodud, et kaebaja on ka varem

toime pannud tõsiseid distsiplinaarrikkumisi, sh algatatud ka kriminaalasi. Ringkonnakohus on

ebaõigesti jätnud eelnimetatud kaebaja varasemat käitumist iseloomustavad asjaolud arvesse võtmata.

Kaebaja ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud, kuigi selleks on olnud vajadus ning piisav

aeg;

5) Häirekeskuse direktori käskkirjad nr 3.1-2/220 Pp ja nr HK 3.1-1/135 ei ole dubleerivad. Esimene

käskkiri oli karistuse määramiseks, teine täideviimiseks.

8. Tea Poska-Rinne leiab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on

õiguspärane ning kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus ei ole asja

lahendamisel rikkunud kohtumenetluse norme ega kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti.

Häirekeskus ei ole vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatud huvi osas vastuväiteid esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kassatsiooniastmes ei ole enam vaidlust selles, kas distsiplinaarsüütegude toimepanemine on

tuvastatud ja kas Tea Poska-Rinne rikkus teenistuskohustusi või mitte. Häirekeskus kaebas

ringkonnakohtu otsuse edasi osas, millega ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse samas asjas

ehk Häirekeskuse direktori 24. novembri 2008. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja 25. novembri 2008. a

käskkirja nr HK 3.1-1/135 õigusvastasuse tuvastamise osas. Tea Poska-Rinne ringkonnakohtu otsust

edasi kaevanud ei ole. Kassatsiooniastmes on seega vaidluse all üksnes Häirekeskuse direktori

eelnimetatud kahe käskkirja õiguspärasus ning tuvastamisekaebuse esitamiseks põhjendatud huvi

olemasolu küsimus.

10. Häirekeskuse direktori 24. novembri 2008. a käskkirjaga nr 3.1-2/220 Pp määrati T. Poska-

Rinnele teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest

vabastamine ning Häirekeskuse direktori 25. novembri 2008. a käskkirjaga nr HK 3.1-1/135 vabastati

T. Poska-Rinne teenistusest seoses distsiplinaarsüüteo toimepanemisega. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtu seisukohaga, et käskkirja nr HK 3.1-1/135 andmiseks puudus vajadus. Sisuliselt

dubleerib nimetatud käskkiri Häirekeskuse direktori 24. novembri 2008. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp.

11. Kohus saab haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud kaebuse osas põhjendatud huvi

kontrollida alles siis, kui eelnevalt on kontrollitud ja tuvastatud kaebaja kaebeõigus. Ka kassaator on

tõstatanud kassatsioonkaebuses tuvastamiskaebuse esitamise õiguse küsimuse.

Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kaebajal puudus Häirekeskuse direktori 24. novembri

2008. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja 25. novembri 2008. a käskkirja nr HK 3.1-1/135 osas

tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi, kuid leidis, et isegi kui möönda põhjendatud huvi

olemasolu, on vaidlustatud käskkirjad nii faktiliselt kui õiguslikult õiguspärased ning nende

õigusvastasuse tuvastamiseks puudub alus. Ringkonnakohus ei kontrollinud põhjendatud huvi

olemasolu, vaid leidis, et kuna halduskohus on sisuliselt möönnud kaebuse esitamiseks põhjendatud

huvi ja kaebuse põhjendatust kontrollinud ning menetlusosalised selle üle ei vaidle, siis ei peatu

ringkonnakohus enam põhjendatud huvi küsimusel.

Seega on kohtud möönnud Häirekeskuse direktori 24. novembri 2008. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja

25. novembri 2008. a käskkirja nr HK 3.1-1/135 vaidlustamise võimalikkust nende õigusvastasuse

tuvastamise teel. Erinevalt kohtute seisukohtadest leiab kolleegium, et Tea Poska-Rinnel puudus

kaebeõigus vaidlustamaks Häirekeskuse direktori nimetatud haldusakte tuvastamiskaebuse

esitamisega.

12. Ametniku võib teenistusest vabastada ATS § 118 alusel distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest.

Tegemist on ühe teenistusest vabastamise alusega. ATS § 135 reguleerib nõudeõigust ebaseaduslikult

teenistusest vabastamisel. ATS § 135 lg-te 1 ja 2 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud

ametnik õigustatud nõudma vabastamise seadusevastaseks tunnistamist või teenistusest vabastamise

aluse muutmist ning tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest või hüvitust kuue kuu ametipalga

ulatuses juhul, kui ta ei soovi teenistusse ennistamist.

ATS § 160 lg 5 kohaselt võib ametnik kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse

tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele ja selle

toimepanemise asjaoludele ilmselt mittevastava karistusega.

ATS § 160 lg 3 näeb ette, et ametnik võib halduskohtus nõuda käskkirja, korralduse, otsuse või

toimingu täielikult või osaliselt seadusevastaseks tunnistamist.

Kolleegiumi hinnangul on avaliku teenistuse seaduses kehtestatud teenistusvaidluste lahendamiseks

erikord ning ammendavalt reguleeritud, milliseid nõudeid on ametnikul teenistusest vabastamise

korral õigus esitada. Sellele viitab nii ATS § 135 kui ka avaliku teenistuse seaduse teiste normide

sõnastus. Nii sätestab näiteks ATS § 160 teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja

otsuste ning sooritatud toimingute vaidlustamiseks halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtust

erineva tähtaja. ATS § 160 lg 1 kohaselt on ametnikul halduskohtumenetluse seadustiku § 7 1. lõikes

sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes

antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. Kuigi ATS § 160 lg-s 1

viidatakse halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg-le 1, ei reguleeri see säte kaebuste esitamise

tähtaegu. Nimetatud tähtaegu reguleerib HKMS § 9.

13. Kolleegiumi hinnangul on seadusandja teadlikult soovinud koondada teenistusvaidlusi puudutava

regulatsiooni ammendavalt avaliku teenistuse seadusesse, mistõttu tuleb teenistusvaidlusi puudutavas

osas kaebeõiguse kontrollimisel lähtuda avaliku teenistuse seaduses sätestatud nõuetest.

Teenistusvaidluste lahendamiseks eraldi tuvastamiskaebuse esitamise võimaldamist ei pea kolleegium

käesolevas asjas ka vajalikuks. Kaebaja poolt põhjendatud huvina esile toodud ebaseadusliku

teenistusest vabastamisega tekitatud kahju hüvitamise kui ka enese rehabiliteerimise eesmärk on ATS

§ 135 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete esitamise kaudu efektiivselt kaitstav. Nii on ATS § 135 lg-s 1

märgitud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest või sama paragrahvi 2. lõikes märgitud

teenistusse ennistamisest loobumise korral makstav hüvitis käsitatav kahjuhüvitisena. Rehabiliteeriv

eesmärk on omakorda kaitstav teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise või

vabastamise aluse muutmise kaudu.

14. Teenistusest vabastamise käskkirjade vaidlustamisel tuli seega lähtuda ATS §-s 135 ja §-s 160

sätestatud tingimustest ning õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks puudus õiguslik alus.

Kaebaja oleks saanud esitada teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise või käskkirjade

tühistamise nõude, mida kaebaja pole aga teinud.

15. Eeltoodust tulenevalt puudus kaebajal tuvastamiskaebuse esitamise õigus, mistõttu ei võta

kolleegium seisukohta põhjendatud huvi olemasolu kohta ega kontrolli vaidlustatud haldusaktide

õiguspärasust sisuliselt.

Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et tuvastamiskaebuse põhjendatud huvi kontrollimine on

kohtu ülesanne. Põhjendatud huvi olemasolu on tuvastamiskaebuse menetlemise ja ka rahuldamise

üks eeldustest. Seetõttu on kohtutel kohustus põhjendatud huvi olemasolu kontrollida isegi juhul, kui

põhjendatud huvi olemasolu pole menetlusosaline kahtluse alla seadnud.

16. Häirekeskuse kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kuna ringkonnakohtu otsus

vaidlustati üksnes käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja käskkirja nr HK 3.1-1/135 õigusvastasuse tuvastamise

osas, ei saa kolleegium jätta Tea Poska-Rinne kaebust tervikuna läbi vaatamata ega halduskohtu

otsust täies osas jõusse, nagu seda soovib kassaator. Kolleegium tühistab Tallinna Halduskohtu

31. detsembri 2009. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-

09-1118 Häirekeskuse direktori 24. novembri 2008. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja 25. novembri

2008. a käskkirja nr HK 3.1-1/135 osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab Tea Poska-

Rinne tuvastamisnõude nimetatud käskkirjade osas läbi vaatamata. Kautsjon kuulub tagastamisele.

17. Kuna Riigikohus teeb tühistatud osas uue lahendi, tuleb HKMS § 93 lg-st 4 tulenevalt otsustada

ka menetluskulude väljamõistmise küsimus. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja oli vabastatud kohtutes riigilõivu tasumise kohustusest. Tallinna

Ringkonnakohus mõistis Häirekeskuselt välja poole riigilõivust (250 krooni) ning poole riigi õigusabi

tasust (1400 krooni), sest rahuldas kaebuse pooles ulatuses. Kuna ringkonnakohtu otsus nende

käskkirjade osas kuulub tühistamisele ning Tea Poska-Rinne kaebus jääb selles osas läbi vaatamata,

siis pole Häirekeskuselt HKMS § 95 alusel menetluskulude väljamõistmiseks alust. Seetõttu jäävad

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kuna kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, siis ei

kuulu kohaldamisele ka HKMS § 84 lg 4 p 3.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann