3-1-1-103-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-103-10

Otsuse kuupäev

14. jaanuar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksei Tšudinovi süüditunnistamises KarS § 214

lg 2 p-de 1 ja 4, § 200 lg 2 p-de 4 ja 8 ning § 136 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-18539

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksei Tšudinovi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ainar Koik

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

15. detsember 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22. aprilli 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2010. a kohtuotsused

Aleksei Tšudinovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 8 järgi ning liitkaristuste mõistmise osas ja

saata kriminaalasi selles osas Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Natalia Lausmaa kasuks välja 76.70 eurot (seitsekümmend kuus eurot

ja seitsekümmend senti), sealhulgas käibemaks 12.78 eurot (kaksteist eurot ja seitsekümmend kaheksa senti)

vandeadvokaat Natalia Lausmaa poolt Aleksei Tšudinovile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 22. aprilli 2010. a otsusega tunnistati Aleksei Tšudinov süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS)

§ 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi vangistusega neli aastat ja kaks kuud, KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi vangistusega kolm aastat

ja kaks kuud ning KarS § 136 lg 1 järgi vangistusega neli aastat. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus A. Tšudinovile

kuritegude kogumi eest liitkaristuseks neli aastat ja üheksa kuud vangistust. Sellele karistusele liitis kohus KarS § 65 lg 1

alusel Harju Maakohtu 12. septembri 2008. a otsusega mõistetud kolme aasta ja kolme kuu pikkuse kandmata vangistuse,

lugedes lõplikuks karistuseks kaheksa aastat vangistust. Sama kohtuotsusega tunnistati KarS § 136 lg 1 järgi süüdi I.E, kuid

tema osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

2. KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi tunnistati A. Tšudinov süüdi selles, et ta varem varguse toime pannud isikuna nõudis

2008. a oktoobris koos tuvastamata jäänud isikuga A. M.-ilt vägivaldselt rahalise kasu üleandmist. Nimelt peksis A.

Tšudinov A. M.-i nõudes viimasele kuuluva sõiduauto Nissan Primera (väärtus 75 000 krooni), auto tehnilise passi (väärtus

900 krooni) ja võtmete (väärtus 500 krooni) ning korteri üleandmist.

KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi mõisteti A. Tšudinov süüdi selles, et ta varem väljapressimise toime pannud isikuna lõi 19.

märtsil 2009. a A. M.-i rusikaga näkku ja ähvardas teda kannatanu poolt tulirelvaks peetud relvaga - signaalpüstoliga

EKOL Dickle. Ta võttis A. M.-ilt ära mobiiltelefoni Sony Ericsson 550i (väärtus 1500 krooni), nelja võtit sisaldava

randmekoti (koguväärtus 500 krooni) ja 100 krooni sularaha.

KarS § 136 lg 1 järgi tunnistati A. Tšudinov süüdi selles, et ta 19. märtsil 2009. a vahetult pärast A. M.-i röövimist võttis

kannatanult seadusliku aluseta vabaduse, pannes A. M.-i kinni maa-alusesse katakombi.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Tšudinovi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kes taotles kaitsealuse

õigeksmõistmist väljapressimises, röövimisena käsitletud teo ümberkvalifitseerimist omavoliks KarS § 257 järgi ja

süüdistatavale mõistetud liitkaristuse kergendamist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on kannatanu järjepidevate ja usaldusväärsete ütluste, aga ka

süüdistatava ütluste alusel lugenud väljapressimise toimepanemise põhjendatult tõendatuks. Maakohus on õigesti jätnud

tõendite kogumist välja tunnistajate E. K. ja S. A. ütlused, kuivõrd need on vastuolulised. Põhjendatult on loetud

usaldusväärseks kannatanu ütlused, et ta ei olnud A. Tšudinovile võlgu ja jäetud tähelepanuta süüdistatava ebajärjekindlad

väited, et A. M. võlgnes talle jalgratta müügi tõttu teatud summa. Seetõttu pole ka alust kõnelda omavolist KarS § 257

tähenduses.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Tšudinovi kaitsja N. Lausmaa, kes kordab juba

apellatsioonimenetluses esitatud taotlusi.

5.1 KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi tuleb A. Tšudinov õigeks mõista vägivalla tarvitamise tõendamatuse tõttu. Süüdistatav

eitab vägivalla kasutamist kategooriliselt. Õige ei ole ka ringkonnakohtu väide kannatanu ütluste järjepidevuse osas, sest

väidetavalt 2008. a oktoobris toime pandud teo kohta esitas süüdistatav politseile avalduse alles pärast 19. märtsi 2009. a.

5.2 2008. a oktoobris ja 19. märtsil 2009. a asetleidnud sündmused on toimunud samade suhete pinnalt ning samadel

asjaoludel. Seetõttu oleks kohus pidanud A. Tšudinovi väljapressimises õigeks mõistma ja lugema kaks episoodi üheks

jätkuvaks süüteoks.

5.3 A. Tšudinovi tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 257 järgi, sest süüdistatava ja kannatanu vahel on võlasuhe. Peale

tunnistajate E. K. ja S. A. ütluste tõendavad võlgnevuse olemasolu ka kaassüüdistatava I.E kohtuistungil antud ütlused.

Nimelt loobus prokurör I.E süüdistusest KarS § 200 lg 2 p 1 järgi seetõttu, et I.E sõnutsi tema kannatanuga ei suhelnud,

viimaselt midagi ei nõudnud ega võtnud ja leidis, et A. Tšudinov peab oma võlaküsimused lahendama iseseisvalt. Järelikult

uskus prokurör I.E väidet võlasuhte olemasolust. Võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt oleks pidanud vastavad

järeldused tegema ka A. Tšudinovi süü kohta.

6. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik, et kassatsioon on

põhjendamatu ega anna alust ringkonnakohtu seadusliku otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus on uuritud tõendite pinnalt

teinud argumenteeritud otsuse ja näidanud veenvalt ära, miks ta jagab maakohtu hinnangut kannatanu ütluste

usaldusväärsuse suhtes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassaatori hinnangul ei ole tõendatud, et tema kaitsealune tarvitas 2008. a oktoobris A. M.-i vastu vägivalda. Kohtud on

tuginenud üksnes kannatanu ütlustele. Ringkonnakohus eksis, pidades A. M.-i ütlusi järjepidevateks, kuivõrd kannatanu

pöördus politsei poole alles 2009. a märtsis, s.o mitu kuud pärast väidetavat kuriteosündmust. Kaitseväide puudutab

faktiliste asjaolude tuvastamist. Lähtuvalt KrMS § 363 lg-st 5 ja KrMS § 362 p-st 2 saab kriminaalkolleegium anda üksnes

hinnangu sellele, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas

kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 17 ja 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09,

p-d 15-16). Kriminaalkolleegium leiab, et kohtute poolt on A. Tšudinovi vägivalla kasutamine 2008. a oktoobris selgesti ja

arusaadavalt tuvastatud. Ringkonnakohus on korrektselt põhjendanud, miks on praegusel juhul tuginetud kannatanu

järjepidevatele vastuoludeta ütlustele (kd 3, tl 105-106). A. M.-i ütluste järjepidevust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et

kannatanu koheselt juhtunu kohta politseile avaldust ei esitanud, vaid tegi seda teise ründe järel. Faktiliste asjaolude

tuvastamisele on rajatud ka kassaatori väide, et kuna kogutud tõenditest ilmneb, et A. M. oli A. Tšudinovile võlgu, tuleb

süüdistatav tunnistada röövi asemel süüdi omavolis. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtud arusaadavalt põhistanud,

miks nende hinnangul A. Tšudinov A. M.-ile jalgratast müünud ei olnud.

8. Kaitsja järeldusega selle kohta, et kuivõrd 2008. a oktoobris ja 19. märtsil 2009. a asetleidnud sündmused on toimunud

samade suhete pinnalt ning samadel asjaoludel, oleks kohus pidanud A. Tšudinovi väljapressimises õigeks mõistma ja

lugema kaks episoodi üheks jätkuvaks süüteoks, kriminaalkolleegium ei nõustu. Jätkuva süüteona saab vaadelda sellist

erinevate tegude kompleksi, kus mitu ajaliselt lähedast sama objekti vastu suunatud ja sarnasel viisil toimepandud tegu (mis

ka eraldiseisvalt on koosseisupärased, õigusvastased ja süülised) loetakse õiguslikult üheks teoks, kuna osateod on kantud

ühtsest tahtest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-31-08, p 7.2). Süüdistatava

tegusid ei saa pidada ei teineteisele ajaliselt lähedasteks ega ühtsest tahtest kantuks. Samuti eeldab jätkuvast süüteost

kõnelemine, et erinevad osateod vastavad ühele süüteokoosseisule. Praegu see nii ei ole, kuivõrd tegu on väljapressimise

(KarS § 214) ja röövimisega (KarS § 200). 2008. a oktoobris nõudis A. Tšudinov kannatanult varalise kasu üleandmist, 19.

märtsil 2009. a aga võttis süüdistatav A. M.-ilt ära võõrad vallasasjad.

9. Seega leiab kriminaalkolleegium, et kassatsioonis esitatud väited kohtuotsuste muutmiseks alust ei anna. KrMS § 352 lg-

st 6 juhinduvalt käsitleb kriminaalkolleegium aga kassatsiooniväliselt relvaga toimepandud röövimisega seonduvat.

10. KarS § 200 lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritakse röövimine, mis on toime pandud relva või relvana kasutatava muu esemega

või sellega ähvardades. Riigikohtu varasemas praktikas käsitati relvana seadeldist või eset, mis on ette nähtud elava või

muu objekti kahjustamiseks. Relvana kasutatava muu esemena mõisteti spetsiaalselt kehavigastuste tekitamiseks

valmistatud või kohandatud eset ning teisi esemeid, millega on võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada (nt

tööriistad ja -vahendid, nagu kirves, saag, vasar, kruvikeeraja ja peitel; spordivahendid - pesapallikurikas, golfikepp, kuul,

oda jne; muud esemed - kivi, metallitükk, kaigas jne). Toodud loetelu oli näitlik ja mitteammendav. Määrav oli, et esemel

on objektiivselt sellised omadused, et seda saab relvana kasutada niisuguse vägivalla mõttes, millega süüdlane ähvardas (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 1998. a otsus nr 3-1-1-10-98). Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub

vajadus väljakujunenud praktika muutmiseks. Ometi tuleb silmas pidada, et viidatud lahendis sisalduvad õiguslikud

hinnangud anti kriminaalkolleegiumi poolt tol ajal kehtinud kriminaalkoodeksi ja relvaseaduse alusel. Käsitletavas

kriminaalasjas tunnistati A. Tšudinov süüdi selles, et ta ähvardas röövimisel kannatanut relvaga - signaalpüstoliga. 19.

märtsil 2009. a toimepandud röövimise ajal kehtinud relvaseaduse § 11 lg 1 kohaselt mõistetakse relvana sama seaduse

paragrahvis 11 nimetatud relvi ja need on: tuli-, gaasi-, pneumo-, külm-, heit- ja elektrišokirelv. Millisesse relvaliiki

signaalpüstol kehtiva relvaseaduse alusel kuulub ja miks nii maa- kui ka ringkonnakohus on signaalpüstolit pidanud relvaks

KarS § 200 lg 2 p 8 mõttes, kohtuotsustest ei nähtu. Kohtud pole sellele küsimusele tähelepanu pööranud ja kohtuotsustes

puuduvad sellekohased põhjendused. Kohtuotsuses põhjenduste puudumine on aga kriminaalmenetluse oluline rikkumine

KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja seetõttu tuleb nii ringkonna- kui ka maakohtu otsused selles osas tühistada. Samuti tuleb

tühistada A. Tšudinovile mõistetud liitkaristus. Tühistatud osas saadab kriminaalkolleegium kriminaalasja Harju

Maakohtule uueks arutamiseks.

11. Kui asja uuel arutamisel leitakse, et signaalpüstoli näol ei ole tegemist relvaga relvaseaduse tähenduses, tuleb siiski

lahendada küsimus sellest, kas signaalpüstol võib endast kujutada relvana kasutatavat muud eset. Relvana kasutatava muu

esemena saab seda aga vaadelda üksnes juhul, kui röövimise tegelik ohtlikkus on tulenevalt signaalpüstoli omadustest

suurem kui röövimise üldkoosseisu või kõlbmatu vahendiga röövimise korral (vt juba viidatud otsus nr 3-1-1-10-98) - nt

kui signaalpüstolist inimese pihta tulistamine võib olla kannatanu jaoks ohtlik ja kahjustada tema tervist või isegi elu.

12. A. Tšudinovi kaitsja on koos kassatsiooniga esitanud taotluse mõista talle kassatsioonimenetluses kaitsealusele osutatud

riigi õigusabi eest kaitsjatasuna välja 1200 krooni (kehtivas vääringus 76.70 eurot), sh käibemaks 200 krooni (kehtivas

vääringus 12.78 eurot). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 21

lg 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused,

maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" p 16 alusel

rahuldada.

Hannes kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi