3-2-1-111-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-111-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. detsember 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

BAKT Autotehnika AS-i hagi Peeter Pihelga vastu

179 287 krooni 60 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-14489

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Peeter Pihelga kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

149 287 krooni 60 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja BAKT Autotehnika AS (registrikood 10113076), esindaja

vandeadvokaat Leonid Tolstov

Kostja Peeter Pihelgas (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

1. november 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2010. a otsuse (tsiviilasi nr 2-09-14489) õiguslikku

põhjendust. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Peeter Pihelga kanda.

3. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Peeter Pihelga kassatsioonkaebuselt 20. mail 2010. a tasutud kautsjon 1492 (üks tuhat

nelisada üheksakümmend kaks) krooni 87 senti arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. BAKT Autotehnika AS (endise ärinimega BAKT Kaubanduse AS) (hageja) esitas 30. märtsil 2009

Tartu Maakohtule Peeter Pihelga (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista

kahjuhüvitise 12 160 krooni, põhivõla 167 127 krooni 60 senti ja ajavahemiku 8. jaanuarist 2009 kuni

30. märtsini 2009 eest viivise 24 916 krooni 10 senti ning alates 30. märtsist 2009 viivise, mille

määraks on 0,2% põhivõlast päevas.

Hagi kohaselt sõlmisid hageja ning AS Autoring 9. oktoobril 1997 lepingu (koostööleping), mille

alusel kohustus hageja müüma ning AS Autoring ostma lepingu esemeks olevaid kaupu vastavalt

lepingus märgitud korrale ja tingimustele. Kostja on AS-i Autoring juhatuse liige ja aktsionär.

5. veebruaril 1999 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu koostöölepingust tulenevate kohustuste

täitmise tagamiseks. Käenduslepingu p 1 kohaselt kohustus kostja tagama koostöölepingust, kõigist

selle juurde sõlmitavatest lisadest, kokkulepetest ja protokollidest tulenevate AS-i Autoring

kohustuste täitmise. 2008. a novembris ja detsembris müüs hageja AS-ile Autoring koostöölepingu

alusel 167 127 krooni 60 sendi eest kaupu. AS Autoring ega kostja kaupade eest ei tasunud.

Koostöölepingu p 4.3 kohaselt tuleb kohustuste täitmisega viivitamisel tasuda viivist, mille määraks

on 0,2% võlgnetavast summast päevas. Kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud

nõuete esitamiseks on hageja kandnud õigusabikulusid kokku 12 160 krooni.

2. Kostja tunnistas hageja nõuet 30 000 krooni ulatuses. Ülejäänud osas vaidles kostja hagile vastu ja

palus jätta selle rahuldamata.

Kostja leidis, et koostöölepingu lisa 3 kohaselt on selle lepingu järgi võlgu oldava summa

maksimummääraks sätestatud 30 000 krooni. Tegemist on tarbijakäendusega, kuna kostja ei ole

käenduslepingu kehtivuse ajal olnud AS-i Autoring ainsaks või põhiliseks aktsionäriks, seega ei ole

ta käenduslepingut sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses. Kui leida, et 30 000 krooni ei ole

käendaja vastutuse maksimumsummaks, siis on käendusleping tühine.

3. Tartu Maakohus rahuldas 21. septembri 2009. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 149 287 krooni 60 senti.

Maakohus leidis, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 kohaselt tuleb enne 1. juulit 2002 sõlmitud

kestvuslepingutele kohaldada alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatut. Kuna käenduslepinguga käendati pikaajalisest suhtest tulenevaid

kohustusi, on tegemist kestvuslepinguga ja sellele tuleb kohaldada võlaõigusseaduse sätteid.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku võlausaldaja

ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja

käendaja kohustuste rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette

nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies

ulatuses, sh kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise

ning kahju hüvitamise eest. Kuna AS Autoring oma kohustust ei täitnud, on hagi kostja kui käendaja

vastu õigustatud.

Kostja selgitas kohtuistungil, et hageja küsis käendust, kuna AS Autoring oli varasemate tarnete eest

võlgu jäänud. Samuti kinnitas kostja, et kui tal ei oleks olnud AS-iga Autoring mingisugustki seost, ei

oleks ta käendust andnud. Seega kostja, olles AS-i Autoring juhatuse liige ja aktsionär, tegutses

äriühingu huve arvestades ning selle majandus- ja kutsetegevust edendades. Kostja ülesandeks oli

aktsiaseltsi juhtida. Väide, justkui oleks käendus kvalifitseeritav tarbijakäendusena, kuna kostja

tegutses käenduse andmisel ettevõtte patrioodina, ei ole põhjendatud. AS-i Autoring pikaajalise

töötajana võis kostjal olla ettevõttega tugevam isiklik suhe, kuid tarbijakäenduse kui sellise sisu ning

poolte avaldatut arvestades ei ole siiski piisavalt alust kvalifitseerida kostja antud käendust

tarbijakäenduseks. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 149 287 krooni 60 senti (179 287 krooni

60 senti - 30 000 krooni).

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi jätta rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 20. aprilli 2010 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või

kutsetegevusega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija

füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei

seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli AS-i Autoring

ainus juhatuse liige ja paari protsendiga ka aktsionär nii koostöölepingu ja käenduslepingu sõlmimise

kui ka AS-il Autoring võlgnevuse tekkimise ja hagi esitamise ajal. Kostja ei ole maakohtu menetluse

ajal esitanud tõendeid, mis annaksid aluse pidada tarbijakäenduseks olukorda, kus äriühingu juhatuse

liige annab olulisele ja usaldusväärsele hankijale isikliku käenduse juhuks, kui äriühing ei täida oma

kohustusi nõuetekohaselt. Hageja esile toodud asjaolud, mis annavad aluse tuvastada, et kostja sõlmis

käenduse oma kutsetegevuses, on järgmised:

1) kostja sõlmis põhivõlgniku esindajana olulise tarnijaga koostöölepingu;

2) kostja kuulus põhivõlgniku omanike ringi;

3) kostja oli põhivõlgniku ainus juhatuse liige;

4) kostja oli põhivõlgniku võla tekkimisest ja suurusest kogu aeg teadlik.

Kostjal oli tõendamiskoormus hageja esitatud asjaolude ümberlükkamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja teha

asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kostja leiab, et ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-st 1

ja § 654 lg-st 5 tulenevat põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus tõi esile üksnes hageja väited ning

jättis hindamata kostja vastuväited, sh viited Riigikohtu praktikale tarbijakäenduse ja kutsetegevuse

raames antud käenduse eristamise kohta.

Üksnes asjaolu, et kostja oli AS-i Autoring juhatuse liige ja väikeaktsionär, ei anna alust lugeda

käendusleping sõlmituks kutsetegevuses. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 tehtud otsuses

leidnud, et kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, saab eeldada,

et ta tegutses majandus- ja kutsetegevuses üksnes juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või

peamiseks osanikuks või aktsionäriks. Praegusel juhul see nii ei ole. Seega pidi hageja tõendama, et

käendus anti kutsetegevuses. Hageja ei ole peale selle, et kostja on AS-i Autoring juhatuse liige, välja

toonud asjaolusid, mis viitaksid käenduse sõlmimisele kutsetegevuses. Kostja ülesannete hulka

juhatuse liikmena ei kuulunud käenduste andmine ühingu kohustuste tagamiseks.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692

lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

10. Kolleegium nõustub alama astme kohtutega selles, et praeguses asjas on käenduslepingu puhul

tegemist kestvuslepinguga. Kohtud on aga ekslikult leidnud, et käenduslepingu tühisuse hindamisel

tuleb VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut. Kolleegium leiab, et kuna

käendusleping on sõlmitud enne 1. juulit 2002, tuleb VÕSRS § 12 lg 2 alusel hinnata, kas see on

kehtivalt sõlmitud, enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi sätete järgi. Tsiviilkoodeksi käendust

reguleerivates sätetes ei olnud VÕS § 143 lg-ga 2 sarnast regulatsiooni, mille kohaselt on

tarbijakäendusleping tühine, kui selles ei ole kindlaks määratud käendaja vastutuse rahalist

maksimumsummat. Seega ei ole poolte 5. veebruaril 1999 sõlmitud käendusleping tühine. Kuivõrd

kostja ei ole vastu vaielnud AS-il Autoring käendatava kohustuse olemasolule, on kohtud hagi

lõpptulemusena õigesti rahuldanud.

11. Kolleegium märgib õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et asja lahendus võinuks olla

teistsugune, kui käenduslepingu kehtivust oleks tulnud hinnata võlaõigusseaduse sätete kohaselt.

Riigikohus on 8. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09 tehtud otsuse p-s 13 leidnud, et

ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse

andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Kolleegium leiab, et sama kehtib ka äriühingu

juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja

majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab,

väikeaktsionär.

12. Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt

kassatsioonikautsjon arvata riigituludesse.

13. Kuna hagi rahuldatakse, jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kõigis kohtuastmetes

kostja kanda.

Peeter Jerofejev, Ants Kull, Villu Kõve