3-3-1-69-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-69-10

Otsuse kuupäev

21. detsember 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

V. U. kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju 100 000 krooni

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-

08-1376

Menetluse alus Riigikohtus

V. U. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2010. a otsus tervikuna ja Tartu Halduskohtu

30. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-08-1376 osas, millega jäeti operatsiooni

mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Lõpetada selles osas

asja menetlus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. U. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks 100 000 krooni ulatuses. Kaebuse kohaselt paigutati kaebaja 15. veebruaril 2008

eraldatud lukustatud kambrisse ja hoiti seal Viru Vanglasse paigutamiseni 19. mail 2008

õigusvastaselt ning Tallinna Vangla ei võimaldanud õigusvastaselt kaebajale plaanis olnud ja

vajalikku ninavaheseina operatsiooni. Sellega tekitati kaebajale 100 000 krooni suurune mittevaraline

kahju.

2. Tartu Halduskohus jättis 30. oktoobri 2009. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et

kaebaja ei ole Tallinna Vangla direktori 10. märtsi 2008. a käskkirja nr 94-k, mille alusel kohaldati

tema suhtes julgeolekuabinõusid, vaidlustanud ning see on kehtiv. Vabariigi Valitsuse 19. detsembri

2003. a määruse nr 330 ""Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende

osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise

maht, tingimused ja kord" (Kord) lisa 1 esimese peatüki neljanda jao (uuringud ja protseduurid)

punktides 230-236 loetletud riigieelarvest rahastatava raviteenusena ninavaheseina operatsiooni

märgitud ei ole, mistõttu ei ole kaebajal õigust selle operatsiooni rahastamist riigieelarvest ka nõuda.

Seda on kaebajale selgitanud ka Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja 18. juuni 2008. a kirjaga

nr 1-13/5693-1. Kuna Tallinna Vangla ei olnud kohustatud võimaldama kaebajale ninavaheseina

operatsiooni, siis jääb kahju hüvitamise kaebus rahuldamata.

3. V. U. palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega

tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingud (kaebaja inimväärikuse kahjustamine, füüsiliste

ja vaimsete kannatuste tekitamine ning ninavaheseina operatsiooni mittevõimaldamine) ja mõista

Tallinna Vanglalt välja kaebajale tekitatud mittevaraline kahju 100 000 krooni.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 19. märtsi 2010. a otsusega V. U. apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ega pidanud

vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus järgmist:

1) halduskohtu otsuses on põhjalikult käsitletud kõiki kaebaja väiteid ja antud nendele ka

kohtupoolne hinnang. Asjaolu, et kohtu põhjendused ei ole kaebajale vastuvõetavad, ei anna alust

väita, et kohus pole otsust piisavalt motiveerinud. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud

asjaolusid, mida kohus on jätnud tuvastamata ja mis omavad tähtsust asja lahendamisel;

2) vangistusseaduse (VangS) § 491 kohaselt rahastatakse tervishoiuteenuseid ning nende osutamiseks

vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamist riigieelarvest Vabariigi Valitsuse määrusega

kehtestatud mahus, tingimustel ja korras. Seega on halduskohus õigustatult viidanud Korrale. Korras

sätestatud loetelu ninavaheseina operatsiooni ei hõlma, mistõttu ei ole kaebajal ka õigust

ninavaheseina operatsiooni rahastamist riigieelarvest nõuda. Asjakohatu on kaebaja viide Korra p-

le 524, mis näeb ette kaasasündinud, retsideeruva ja vana nihestuse kirurgilise ravi, kuna antud juhul

ei ole tegemist nihestusega. Samuti ei mahu ninavaheseina operatsioon p 510 alla, mis näeb ette

luuplastika;

3) Korra § 3 lg 2 alusel otsustab tervishoiuteenuse, ravimi, meditsiinilise abivahendi vajalikkuse üle

vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja, lähtudes isiku vajadustest, raha otstarbeka

kasutamise põhimõttest ja kinnipeetava karistusaja pikkusest. Kuna Tallinna Vangla meditsiinilise

osakonna juhataja on leidnud, et kaebajal puudub õigus saada ninavaheseina operatsiooni riigi kulul

eraldatud vahendite arvel, siis ei ole Tallinna Vangla keeldumine operatsiooni teostamisest

õigusvastane ja puudub alus kaebaja kaebuse rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. V. U. palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada ja teha uus otsus, millega mõista

Tallinna Vanglalt välja kaebaja kasuks 100 000 krooni. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei

olnud vangla meditsiiniosakonna juhatajal ega halduskohtul pädevust hinnata operatsiooni teostamise

vajadust. See pädevus on üksnes asjakohasel eriarstiabi osutajal. Tallinna Vangla tegevus põhjustas

kaebajale mittevaralise kahju, mis seisnes inimväärikuse alandamises, füüsiliste ning emotsionaalsete

kannatuste tekitamises, millega kaasnes heaolu langus ja nördimus. Ninavaheseina operatsioon on

Korra p-de 510 ja 524 alusel riigieelarvest rahastatav. Samuti on kassaatoril õigus nimetatud

operatsioonile põhiseaduse (PS) § 28 alusel. Juhul, kui Riigikohus leiab, et Korra kohaselt ei ole

kaebaja soovitud operatsioon riigieelarvest rahastatav, palub kassaator Riigikohtul jätta nimetatud

Kord kohaldamata ja tunnistada Kord PS §-ga 28 vastuolus olevaks.

6. Tallinna Vangla vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata

ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. VangS § 49, Tallinna Vangla põhimääruse § 17² ja § 20 ning

Korra alusel on operatsiooni võimaldamise otsustamise pädevus vangla meditsiinilise osakonna

juhatajal. Tallinna Vangla leiab, et Korrast ei tulene vanglale kohustust finantseerida V. U. taotletavat

operatsiooni. Kuna kaebaja soovitud operatsiooni finantseerimist riigieelarvest ei ole õigusaktides

ette nähtud, puudub V. U.-l ka subjektiivne õigus nõuda vanglalt operatsiooni võimaldamist. Kord ei

ole põhiseadusega vastuolus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole kohustuslikus kohtueelses menetluses vaidlustanud Tallinna

Vangla 10. märtsi 2008. a käskkirja nr 94-k, millega otsustati kohaldada kaebaja suhtes ühe täiendava

julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Halduskohtule esitatud kaebusest

nähtub, et kaebaja käsitas eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ühe ning operatsiooni

mittevõimaldamist teise eraldiseisva kahju tekitanud teona. Apellatsioonkaebuses on kaebaja väitnud

küll halduskohtu otsuse tervikuna vaidlustamist, kuid apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtub, et

kaebaja käsitles üksnes operatsiooni mittevõimaldamisest tekkinud kahju. Ka kassatsioonkaebuses ei

ole kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega tekitatud kahju käsitlenud. Kolleegiumi

hinnangul ei ole kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega tekitatud kahju osas

halduskohtu otsust edasi kaevanud ning kassatsiooniastmes on vaidluse all üksnes Tallinna Vangla

operatsiooni võimaldamisest keeldumise õiguspärasus ja sellega väidetavalt tekitatud kahju

hüvitamise võimalikkus.

8. Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste

uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile. VangS § 49 lg 1 ja tervishoiuteenuste

korraldamise seadus (TTKS) § 1 lg 2¹ kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. VangS § 52 lg 1

esimene lause sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla arst on

kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste

piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle

pandud ülesandeid (VangS § 52 lg 2). Sama põhimõte on sätestatud ka VangS § 53 lg-s 2, mille

kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti

poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 täpsustab, et

kinnipeetava suunamine eriarstiabi osutaja juurde toimub arsti saatekirja alusel. TTKS § 2 lg 1

kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse

ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema

terviseseisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine

hõlmab järelikult ka meditsiinilise uuringu teostamist, mis on vajalik haiguse, vigastuse või mürgituse

diagnoosimiseks ning VangS § 53 lg-s 2 märgitust tuleneb seega vanglale ka kohustus teostada

vajadusel ja võimalusel meditsiinilisi uuringuid vanglas või vajaduse tekkimisel suunata kinnipeetav

uuringutele eriarstiabi osutaja juurde.

Seega otsustab kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise üksnes vangla arst

(tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad

meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.

9. Kolleegium leiab, et tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest

keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus

(41. peatükk) ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21

alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja

§ 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline

teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb

tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi

tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. See ei

muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2

tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga

haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega

eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu

pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju

hüvitamise nõuete läbivaatamine.

10. Eeltoodud põhjustel on käesoleval juhul tegemist eraõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei

kuulu halduskohtu pädevusse. Kaebuse esitaja on taotlenud operatsiooni mittevõimaldamisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 100 000 krooni. Kuigi tegemist on maakohtu

pädevusse kuuluva vaidlusega, on halduskohus kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised ei ole

esimese astme halduskohtu ega ringkonnakohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust

vaidlustanud. Kohtud on käesoleva asja lahendamisel andnud aga hinnangu üksnes vangla tegevuse

õiguspärasusele, kahju olemasolu kohtud kontrollinud ei ole.

11. VangS § 49¹ sätestab, et tervishoiuteenuseid ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja

meditsiiniliste abivahendite soetamist rahastatakse riigieelarvest Vabariigi Valitsuse määrusega

kehtestatud mahus, tingimustel ja korras. Nimetatud normi alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse

19. detsembri 2003. a määruse nr 330 § 3 lg 2 kohaselt on tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise

abivahendi vajalikkuse hindamiseks ja otsustamiseks pädev vangla või arestimaja volitatud

tervishoiutöötaja. Justiitsministri 6. detsembri 2001. a määrusega nr 92 vastu võetud Tallinna Vangla

põhimääruse § 17² kohaselt on meditsiiniosakonna põhiülesanne korraldada kinnipeetavatele ja

vahistatutele tervishoiuteenuse osutamist. Meditsiiniosakonna tööd juhib juhataja (§ 20). Seega on

meditsiiniteenuse osutamise otsustamise pädevus meditsiiniosakonna juhatajal olemas.

12. Kolleegium on seisukohal, et nii Tallinna Vangla kui ka kohtud on ebaõigesti leidnud, et Vabariigi

Valitsuse vastu võetud Korra alusel ei ole kinni peetavatel isikutel õigust nõuda ninavaheseina

operatsiooni võimaldamist riigieelarvest. Korra § 2 kohaselt rahastatakse riigieelarvest lisas 1

nimetatud tervishoiuteenuste osutamist. Ebaõige on kohtute osundus Korra lisa 1 esimese peatüki

neljandale jaole. Nimetatud jaos sätestatakse uuringute ja protseduuride loetelu, mida vangla kaudu

riigieelarvest finantseeritakse. Kaebaja sooviks oli konkreetse operatsiooni, mitte aga uuringutel

osalemise võimaldamine. Seega on halduskohus operatsiooni võimaldamisest keeldumist

põhjendanud ebaõige viitega Korra lisa 1 esimese peatüki neljandale jaole. Vangla kaudu

riigieelarvest rahastatavate operatsioonide loetelu on kehtestatud Korra lisa 1 esimese peatüki

kuuendas jaos. Nimetatud jaos on sätestatud otorinolarüngoloogia operatsioonigruppide

operatsioonid. IV grupis punkti 857 all on märgitud septoplastika. "Meditsiinisõnastik: eestikeelsed

terminid koos seletuste ning ladina, inglise ja soome vastetega" kohaselt on septoplastika

ninavaheseina kujunduslõikus (lk 686). Nimetatud operatsiooni on märgitud ka kaebaja tervisekaardil

(tl 159). Seega on kohtud ja vangla ebaõigesti leidnud, et ninavaheseina operatsiooni riigieelarvest ei

finantseerita ja seetõttu ei ole kaebajal õigus vanglalt nimetatud operatsiooni võimaldamist nõuda.

Tallinna Vangla keeldumine operatsiooni võimaldamisest argumendil, et kaebaja soovitud

operatsiooni teostamist ei rahastata riigieelarvest, oli seetõttu õigusvastane.

13. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu asus 10. aprilli 2002. a määruses asjas

nr 3-3-4-2-02 p-s 10 seisukohale, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille

lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning

protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust

vaidlustanud, siis ei pea erikogu, lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul,

mõistlikuks tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele

halduskohtus.

14. Kolleegiumi arvates ei võimalda käesoleval juhul operatsiooni keeldumise õigusvastasuse

tuvastamine asja lõplikult lahendada, sest tuvastamata on nii tervishoiuteenuse osutamise vajadus kui

ka kahju tekkimine. Kahju tekkimise tuvastamiseks tuleb anda hinnang faktilistele asjaoludele, mille

teostamiseks Riigikohtul HKMS § 64 lg 2 alusel pädevus aga puudub, mistõttu tuleks asi saata uueks

lahendamiseks halduskohtule. Sellises olukorras ei pea kolleegium aga mõistlikuks maakohtu

pädevusse kuuluva vaidluse lahendamist halduskohtus jätkata ja tsiviilasja sisuliselt lahendada.

Seetõttu lõpetab kolleegium HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 72 lg 1 p 3 alusel operatsiooni

mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas haldusasja menetluse. Kuna

kolleegium lõpetab asjas menetluse, siis tuleb tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2010. a

otsus tervikuna ja Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-08-1376 osas, millega jäeti

operatsiooni mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann