3-3-1-83-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-83-10

Otsuse kuupäev

16. detsember 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Tallinna Linnavalitsuse kaebus Rahandusministeeriumilt regressi

korras 6 851 511,86 krooni ja viivisintressi väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a otsus haldusasjas nr 3-

09-1574

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Linnavalitsuse ja Rahandusministeeriumi

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

18. november 2010

Kohtuistungil osalenud isikud

Tallinna Linnavalitsuse esindajad Kelli Ristal ja Priit Lello

Rahandusministeeriumi esindajad Silvi Uljas ja Tiit Rebane

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-1574 osas,

millega jäeti rahuldamata Tallinna Linnavalitsuse kaebus viivise nõudes. Teha selles osas uus

otsus, millega mõista Rahandusministeeriumilt Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja viivis

60 631 (kuuskümmend tuhat kuussada kolmkümmend üks) krooni ja 69 senti ning viivis

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudest 3 425 756 (kolm miljonit nelisada

kakskümmend viis tuhat seitsesada viiskümmend kuus) krooni alates 20. juulist 2009. a kuni

põhinõude kohase täitmiseni. Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a

otsus haldusasjas nr 3-09-1574 muutmata.

Jätta Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebus rahuldamata.

Tagastada Tallinna Linnavalitsusele kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon.

Arvata Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtu 20. mai 2008. a otsusega asjas nr 3-05-1394 mõisteti Eesti Vabariigilt ja

Tallinna linnalt solidaarselt välja 13 277 557 krooni O. Lerenmanile tekitatud kahju hüvitisena ja

425 466,72 krooni O. Lerenmani kohtukulude katteks. Kahju tekitati sellega, et tagastamisele

kuulunud vara anti erastamislepingu alusel AS Suva omandisse, mistõttu muutus vara tagastamine

võimatuks. Kohus leidis, et kahju tekkimine on põhjuslikus seoses nii erastamislepingu sõlmimisega

31. mail 1993 kui ka sellega, et Tallinna Linnavalitsus ei kontrollinud Riigiettevõte Eesti

Erastamisettevõte (EEE) kirjadele vastamisel piisavalt hoolikalt, kas Põhja pst 7/Kotzebue 1 asunud

RAS Suva hoonete osas on esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise taotlusi. Halduskohtu otsus on jõustunud, kuna Tallinna Ringkonnakohus jättis

9. jaanuari 2009. a otsusega halduskohtu otsuse muutmata ning Riigikohus jättis 21. aprilli 2009. a

määrusega asjas nr 3-7-1-3-55 ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmata.

2. Tallinna Linnavalitsus esitas 20. juulil 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse kahjuhüvitise ja

menetluskulude 6 851 511,86 krooni ning viivisintressi väljamõistmiseks Eesti Vabariigilt

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 19 lg 1 alusel regressi korras.

Kaebust põhjendas Tallinna Linnavalitsus järgnevalt.

1) O. Lerenmanile tekitatud kahju eest vastutab täies ulatuses vastustaja ning kaebaja tegevuse ja

O. Lerenmanile kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos ja kaebaja süü. Vastustajale RAS Suva

vara suhtes esitatud restitutsiooninõuete kohta puuduliku informatsiooni edastamine tulenes üksnes

sellest, et EEE kasutas oma järelepärimises vara ebatäpset aadressi (Kotzebue 1). RAS Suva vara oli

registreeritud Põhja pst 7 aadressi järgi, mis oli tootmishoonete põhiaadress.

2) Kaebaja teatas EEE-le 12. märtsi 1993. a kirjas, et on esitatud avaldus Niine 11 asunud vara

kompenseerimiseks. Riik oleks pidanud eeldama, et kui restitutsiooninõue on esitatud Niine 11 asuva

vara suhtes, siis võib see olla esitatud ka AS-le Rauaniit kuulunud ülejäänud vara osas.

3) 26. juuli 1993 kirjas teatas EEE Tallinna Linnavarade Ametile, et viimase poolt 17. märtsi 1993. a

kirjas antud informatsioon restitutsiooni nõuete puudumise kohta Kotzebue 1 asuva vara suhtes oli

ebatäpne. Nimetatud asjaolu viitab sellele, et restitutsiooninõude olemasolu oli vastustajale teada juba

varem. Sellist järeldust kinnitab asjaolu, et EEE vabastas erastamise ostu-müügilepingu §-ga 16 ostja

vara tagastamise kohustusest juhuks, kui lepingu objektiks oleva vara osas siiski on

restitutsiooninõue.

4) Vastustaja oli hiljemalt 26. juulil 1993 teadlik tagastamisnõudest ning järelikult ka sellest, et

erastamisleping on Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 18 lg-s 1 sätestatud keelu

rikkumise tõttu tühine. Samas ei võtnud vastustaja midagi ette tehtud vea parandamiseks ega vara

säilitamiseks sellisena, et seda saaks vajaduse korral tagastada omandireformi õigustatud subjektile.

9. mail 2001 sõlmis EEE lisaks ka hoonete juurde kuuluva maa ostu-müügilepingu, mille tulemusel

muutusid õigusvastaselt võõrandatud vabrikuhooned kinnisasja oluliseks osaks ning erastamiseelse

olukorra taastamine muutus võimatuks. Kaebajal puudus võimalus võtta tarvitusele mistahes

meetmed kahju ärahoidmiseks.

5) Vastustaja on õigusvastase tegevuse ja kahju tekitamise tulemusel rikastunud. Vastustaja sai

erastamislepingu järgi müüdud vara eest 10 200 000 krooni, maa ostu-müügi lepingu järgi 1 328 700

krooni, lisaks intressitulu. Kokku on vastustaja erastamislepingu sõlmimise kaudu saanud alusetult

tulu 14 919 371 krooni. O. Lerenmanile tekitatud kahju tuleb hüvitada esmajärjekorras sellest

summast ning kohaldada solidaarvastutust vaid ülejäänud osas.

6) Vastustaja on kohustatud kaebajale tasuma võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel ka

viivitusintressi perioodi 9. mai kuni 30. juuni 2009 eest 0,026% päevas ning perioodi 1. juuli kuni

20. juuli 2009 eest 0,0219% päevas. Seega tuleb vastustajal kaebuse esitamise seisuga tasuda

viivitusintressi 121 263,37 krooni. Kaebuse esitamisele järgnenud aja eest palub kaebaja viivise välja

mõista protsendina põhinõudest.

3. Rahandusministeerium vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja

põhjendas oma seisukohti järgnevalt.

1) Halduskohtu otsusega asjas nr 3-05-1394 on tuvastatud põhjuslik seos kaebaja tegevuse ja

O. Lerenmanile tekkinud kahju vahel, samuti kaebaja süü. Kaebaja ei rakendanud vajalikku hoolt

EEE teabenõudes esitatud andmete kontrollimiseks. Üksnes Tallinna Linnavarade Ametil oli

informatsiooni tagastatava vara suhtes restitutsiooninõuete esitamise kohta ja EEE-l oleks olnud

võimatu saada seda informatsiooni mujalt.

2) EEE-le ei olnud teada restitutsioonitaotluste esitamine RAS Suva erastamise ajal, kaebaja

vastupidised väited on paljasõnalised. Erastamiselepingu §-s 16 sisalduv oli erastamise ostu-

müügilepingute standardtingimuseks, sest ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 246 kohaselt pidi müüja

teatama ostjale kolmandate isikute kõigist õigustest müüdavale asjale ning hüvitama selle sätte

järgimata jätmise tõttu tekkiva kahju.

3) Tõendamata on kaebaja väide, et erastamisleping on tühine. Samuti on alusetu väide, et kahju

tekkis 2001. a toimunud maa erastamise tõttu.

4) Vastustaja ei ole kahju tekkimise tulemusena rikastunud. Erastamisest saadud raha kasutatakse

seaduse alusel ja kohalikud omavalitsused, sh Tallinna linn, on saanud omandireformi reservfondist

suuri eraldisi. EEE müüs RAS Suva aktsiad, mitte vaidlusaluse ehitise, mille omandiõigust ei ole

võimalik samastada. 31. mai 1993. a erastamise-ostumüügilepingu lisas A on 23 leheküljel RAS Suva

varade nimekiri ning Kotzebue 1 asuv vara moodustas vaid väikese osa erastatud varast. RAS Suva

aktsiate hind oli 10 200 000. Kotzebue 1 asuva hoone jääkväärtus erastamise ostu-müügilepingu lisa

kohaselt oli 135 792 krooni. Tallinna Linnavalitsuse 12. detsembri 2007. a korraldusega nr 2143-k

määrati endisel kinnistul nr 2015 asunud õigusvastaselt võõrandatud ehitiste eest O. Lerenmanile

kompensatsiooniks 2 527 100 krooni ja seega on vastustaja kompenseerinud õigustatud subjektile

õigusvastaselt võõrandatud ehitise maksumuse.

5) Isegi kui vastustaja peaks tasuma kaebajale hüvitist, tuleb tasutavat hüvitist vähendada, sest kahju

tekkimine sai toimuda üksnes tulenevalt kaebaja õigusvastasest teost.

6) Vastustaja ei ole kohustatud tasuma viivitusintresse. Isegi kui ta peaks seda tegema, ei saa viivist

arvestada ajast, mil kaebaja tasus O. Lerenmanile hüvitise, sest vastustaja teoreetiline kohustus tasuda

hüvitist sai RVastS § 20 lg 3 kohaselt muutuda sissenõutavaks alles hetkest, mil vastustaja vastas

kaebaja taotlusele, ning igal juhul tuleks viivist vähendada mõistliku suuruseni VÕS § 113 lg 8 ja

VÕS § 162 lg 1 alusel.

4. Tallinna Halduskohtu 10. novembri 2009. a otsusega asjas nr 3-09-1574 jäeti kaebus rahuldamata

ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Halduskohus selgitas, et 20. mai 2008. a otsusega asjas nr 3-05-1394 on tuvastatud, et vaidlusalune

kahju on põhjuslikus seoses nii vastustaja kui kaebaja tegevusega. Kaebaja põhjustas kahju seeläbi, et

ei kontrollinud EEE 10. märtsi 1993. a ja 12. märtsi 1993. a kirjade alusel piisavalt hoolikalt nõude

olemasolu Põhja pst 7/Kotzebue 1 asunud RAS Suva hoonete kohta. Kui kaebaja oleks oma kohustusi

piisava hoolsusega täitnud, poleks erastamislepingut sõlmitud ja kahju oleks jäänud tekkimata.

Samuti on sama kohtuotsusega tuvastatud, et kaebaja oli kahju tekkimises süüdi. Kumbki pool ei saa

enam väita, et nende tegevuse ja kahju tekkimise vahel põhjuslikku seost ei olnud või et nende süü

kahju põhjustamises on olematu.

RVastS § 19 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitanud avaliku võimu kandja esitada regressinõude avaliku

võimu kandja vastu, kelle eest solidaarvastutuse alusel kahju hüvitati. RVastS § 7 lg 4 järgi

kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka

eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 137 lg-st 2 tuleneb, et kahju hüvitamise eest solidaarselt

vastutavate isikute omavahelises suhtes jaguneb vastutus solidaarvõlgnike vahel, võttes arvesse kõiki

asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti

riisiko astet, mille eest iga isik vastutab. Käesolevas asjas on kaebajal ja vastustajal võrdne osa kahju

tekkimises.

EEE ei pidanud eeldama, et Kotzebue 1 hoone saatus on olnud samasugune nagu Niine 11 hoone

puhul ning seetõttu ei olnud ka alust eeldada, et selle suhtes on esitatud restitutsiooninõue. Nagu

hiljem selgus, ei olegi nende kahe ehitise õigusvastase võõrandamise aegsed omanikud ega

omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikud samad. Seetõttu Niine 11 ja Põhja pst 7/

Kotzebue 1 hoonete vahel tegelikult mingisugust puutumust ei olnud, peale selle, et need kuulusid

mõlemad erastamisele kuuluva RAS Suva varade hulka nagu mitugi muud ehitist ja rajatist.

Kaebaja väited, et EEE oli vaidlusaluse ehitise suhtes esitatud tagastamise avaldusest teadlik enne

RAS Suva erastamislepingu sõlmimist, on tõendamata. Kaebaja väidet ei kinnita ka asjaolu, et

erastamislepingu §-ga 16 vabanes ostja restitutsiooninõude korral vara tagastamise kohustusest.

Usutav on vastustaja seletus, et tegemist oli sarnastesse erastamislepingutesse lisatud tavalise

klausliga, mille eesmärk oli kaitsta erastamise teel ettevõtte aktsiad omandanud isikut kolmandate

isikute poolt tulevikus esitatavate ettevõtte vara puudutavate nõuete vastu ning tagada ostjale

kindlustunne.

Pärast RAS Suva erastamist anti viimase varad 1. juuni 1993. a bilansi seisuga üle AS-le Sukktokk.

Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et AS Sukktokk oleks olnud teadlik Põhja pst 7/Kotzebue 1 asuva

tootmishoone tagastamise taotluse esitamisest. Seega oli AS Sukktokk selle vara heauskne omandaja

TsK § 156 lg 1 mõistes. Hilisemalt on Tallinna Linnakohtu otsuses asjas nr 2/228-4818/03 leitud, et

erastamisleping polnud tühine.

Väited 2001. a toimunud maa erastamise kohta vaidlusaluse ehitise juurde ei ole asjassepuutuvad.

Maa erastamine iseenesest ei mõjutanud O. Lerenmanile kahju tekkimist ega suurendanud seda.

Riigikohus leidis otsuses asjas nr 3-3-1-52-04, et vara tagastamine O. Lerenmanile on võimatu, kuna

AS Suva ei saa olla ühtaegu sama vara osas nii erastamise õigustatud subjekt kui vara tagastamise

kohustatud subjekt ning AS-l Suva oli tekkinud õiguskindluse põhimõttest veendumus, et kui avalik

võim lubas vara tasu eest erastada, siis ei saa avalik võim nõuda sõnamurdlikult sama vara

tagastamist.

Ekslik on kaebaja väide, et Eesti riik sai tehingust kasu 14 919 371 krooni. 10 200 000 krooni, mille

AS Sukktokk tasus riigile RAS Suva aktsiate eest, oli tasu kogu ettevõtte, mitte üksnes vaidlusaluse

hoone eest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid vaidlusaluse ehitise väärtuse osakaalu kohta kogu

erastamismaksumusest. Seetõttu tuleb juhinduda selle ehitise bilansilisest väärtusest, milleks oli

1 330 407 krooni. A. Lerenmanil oleks olnud õigus hoone tagastamisele üksnes 469/1000 suuruses

mõttelises osas. Seega sai vastustaja Põhja pst 7/Kotzebue 1 asunud hoone 469/1000 suuruse

mõttelise osa võõrandamisest kasu 623 960,88 krooni (1 330 407 * 469/1000).

Maa erastamisest on vastustaja saanud tulu 1 328 700 krooni. Ka maa erastamisest saadud tulu puhul

tuleb arvestada, et A. Lerenmanile kuulunuks tagastamisele vaid 469/1000 suurune mõtteline osa

hoonest. Seetõttu saab väita, et kahju põhjustamise tulemusena teenis vastustaja maa erastamisest

kasu 623 160,30 krooni (1 328 700 * 469/1000). Kokku sai vastustaja A. Lerenmanile või tema

pärijatele tagastamisele kuulunud vara müügist tulu 1 247 121,18 krooni (623 960,88 + 623 160,3).

Riigi vahenditest on O. Lerenmanile makstud kompensatsiooni õigusvastaselt võõrandatud ehitise

eest 2 527 100 krooni ning maa eest 235 143 krooni. Kuna kompensatsioon, mille vastustaja maksis

O. Lerenmanile, ületab kasu, mille vastustaja O. Lerenmanile tagastamisele kuulunud vara

erastamisest sai, siis ei ole alust vastustaja vastutust solidaarvõlgnike omavahelises suhtes

suurendada.

Kohtud tuvastasid haldusasjas nr 3-05-1394, et kahju on tekkinud kaebaja ja vastustaja hooletu

suhtumise tõttu oma kohustustesse. Seega on kummagi kahju tekitaja süü vormiks hooletus.

Millegagi pole tõendatud, et EEE tegevus RAS Suva erastamisel oleks olnud tahtlikult suunatud

õigusvastase tagajärje saabumisele. Vastustaja pahatahtlikkust ei kinnita ka maa erastamine AS-le

Suva. Esiteks ei mõjutanud hilisem maa erastamine kahju tekkimist ega selle suurust. Samuti oli AS-l

Suva ehitise omanikuna õigus selle juurde maad erastada ning maa erastamisest keeldumiseks

puudusid alused. Maa erastamise ettevalmistava menetluse viis läbi kaebaja, pööramata kordagi

tähelepanu sellele, kas või kuidas võiks maa erastamine mõjutada tema hilisemaid võimalikke

kohustusi Põhja pst 7/Kotzebue 1 asuva hoone osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud

isiku suhtes.

5. Tallinna Linnavalitsus esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldada.

Kaebaja arvates on halduskohus põhjendamatult leidnud, et juhul kui EEE oleks olnud teadlik Põhja

pst 7/Kotzebue 1 asuva hoone kohta esitatud restitutsiooninõudest, siis ei oleks ta erastamislepingut

sõlminud. RAS Suva vara hulgas oli ka Niine 11, mille suhtes oli samuti esitatud restitutsioonitaotlus

ja millest EEE oli teadlik enne erastamislepingu sõlmimist. Vaatamata sellele sõlmis EEE AS-ga

Sukktokk lepingu ja andis koos muu varaga üle ka Niine 11 asuva vara.

EEE pidi eeldama, et kui restitutsiooninõue on esitatud Niine 11 asuva AS Rauaniit vara suhtes, siis

võib see olla esitatud ka muude RAS Suva varade kohta. Halduskohus ei ole oma vastupidist

seisukohta tõenditele tuginevalt põhjendanud. Vastustajal tulnuks enne RAS Suva vara üleandmist ja

maa ostu-müügilepingu sõlmimist välja selgitada, kas erastatava vara suhtes on esitatud

kompenseerimise või tagastamise taotlusi.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et maa erastamine Põhja pst 7 asuvate hoonete juurde ei

mõjutanud O. Lerenmanile kahju tekkimist ega suurendanud seda. Põhja pst 7 hoonete juurde maa

erastamine tegi võimatuks O. Lerenmanile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise. Juhul kui

vastustaja oleks vahetult pärast erastamislepingu sõlmimist asunud tehtud viga parandama, ei oleks

AS-l Suva tekkinud Põhja pst 7 asuvate hoonete omandi suhtes õiguspärast ootust. Kuna vastustaja

teadis vahetult pärast erastamislepingu sõlmimist, et erastatud vara koosseisu kuuluvate Põhja pst 7

hoonete suhtes on esitatud tagastamise taotlus, siis oli tema edasine tegevus pahatahtlik ja suunatud

kasu saamisele.

Kohus on ebaõigesti arvestanud vastustaja poolt erastamisest saadud kasu. Vaidlusalused hooned on

administratiiv- ja tootmishooned, mis moodustasid RAS Suva varast ilmselgelt kõige suurema ja

olulisema osa, milleta oleks tootmisettevõtte tegevuse jätkamine küsitav. Samuti on kohus arvutanud

valesti hoonete juurde kuuluva maa erastamisest saadud tulu. Ühtlasi on kohus eksinud ka vastustaja

poolt O. Lerenmanile kahju tekitamise tõttu makstud kompensatsioonisummade arvestamisel.

AS-i Sukktokk ei ole võimalik käsitada heauskse omandajana, sest Põhja pst 7 ja Niine 11 asuvate

hoonete osas oli erastamistehing tühine ning tehingu tühisuse tõttu ei saa heauskset omandamist

toimuda (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-95-01 ja 3-2-1-2-02).

6. Rahandusministeerium vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja leidis, et halduskohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud. Ühtlasi jäi vastustaja halduskohtus esitatud seisukohtade juurde.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a otsusega rahuldati Tallinna Linnavalitsuse

apellatsioonkaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu 10. novembri 2009. a otsus, rahuldati Tallinna

Linnavalitsuse kaebus osaliselt ja mõisteti Eesti Vabariigilt Tallinna linna kasuks välja 3 425 756

krooni ja menetluskulud 240 000 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Halduskohtu 20. mai 2008. a otsusega asjas nr 3-05-1394 on

menetlusosaliste suhtes siduvalt kindlaks tehtud, et nii Tallinna linna kui ka Eesti Vabariigi tegevus

oli kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. HKMS § 17 lg 1 kohaselt ei ole kohus küll seotud

haldusasjas nr 3-05-1394 tehtud kohtuotsuse põhjendustega, kuid pärast temalt kohtuotsusega kahju

väljamõistmist ei saa haldusorgan enam vaielda kahju tekkimise ega põhjusliku seose olemasolu üle.

Seega ei kuulu antud juhul hindamisele kaebaja sellesisulised väited.

RVastS § 19 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitanud avaliku võimu kandja esitada regressinõude teise

avaliku võimu kandja vastu, kelle eest solidaarvastutuse alusel kahju hüvitati. Nimetatud regulatsioon

võimaldab solidaarvõlgnikul, kes on välises suhtes kannatanuga nõude täitnud suuremas ulatuses kui

temale sisesuhtest langev osa, esitada regressinõude teise solidaarvõlgniku vastu. Antud juhul ongi

Tallinna linn leidnud, et tema osa sisesuhtes on väiksem kui 50%, kaebuse kohaselt on linn oma

vastutuse redutseerinud nullini.

Solidaarvõlglaste omavahelise vastutuse jagunemise reeglid on sätestatud VÕS § 137 lg-s 2, mille

kohaselt jaguneb vastutus sisesuhtes, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise

raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab. Kui

nende reeglite järgi ei õnnestu iga võlgniku vastutuse suurust kindlaks teha, lähtutakse põhimõttest, et

vastutus on võrdne.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et pole võimalik hinnata seda, kas 31. mai 1993. a erastamise

ostu-müügilepingu sõlmimiseni, millega anti muu hulgas AS-le Sukktokk üle ka Kotzebue 1 asuv

administratiiv-tööstushoone, viis Tallinna linna või Eesti riigi õigusvastane tegevus. Oletuslikud on

kaebaja väited, et leping oleks sõlmitud ka juhul, kui linn oleks riiki teavitanud Kotzebue 1 hoone

osas restitutsiooninõude olemasolust. Asjaolu, et vastavalt käituti Niine 11 hoone puhul, ei tõenda

vastupidist. Linna poolt EEE-le edastatud info kohaselt taotlesid omandireformi õigustatud subjektid

selle vara kompenseerimist ning kuigi taotluse muutmine ei olnud välistatud, ei saa eeldada, et

Kotzebue 1 tagastamisnõudest teadasaamisel oleks erastamismenetlus samasugusel kujul lõpuni

viidud. Erastamislepingu §-s 16 ette nähtud erastaja kaitseklausel restitutsiooninõuete eest ei toeta

samuti kaebaja väiteid. Tegemist oli lepingutingimusega, mis ei saanud kolmandate isikute suhtes

õiguslikku mõju omada.

Vaidluse lahendamisel on ringkonnakohtu arvates määravaks riigi käitumine pärast Kotzebue 1 hoone

osas restitutsiooninõude olemasolust teadasaamist. Kui riigil oli võimalik kahju kõrvaldada, ei pruugi

vastutuse võrdne jagunemine solidaarvõlglaste vahel olla põhjendatud.

ORAS § 18 lg 1 sätestab, et kuni vara tagastamise otsustamiseni on keelatud selle vara võõrandamine

ning vastavat keeldu eiravad tehingud on tühised. Erastamisel ei toimunud mitte üksnes Kotzebue 1

asuva vara üleandmine AS-le Sukktokk, vaid kogu ettevõtte RAS Suva ning selle aktsiate müük.

Nimetatud tehingut tervikuna ORAS § 18 lg 1 alusel tühiseks lugeda ei ole põhjendatud.

Kohtuotsuse tegemise ajal ei ole võimalik üheselt hinnata, kui edukad oleksid olnud riigi katsed

31. mai 1993. a tehingu tingimusi muuta või kogu tehingut kehtetuks tunnistada. Samas saab siiski

kontrollida, kas olid olemas õiguskaitsevahendid, mille kasutamine oleks võinud kõne alla tulla.

1993. aastal kehtinud TsK § 59 nägi ette võimaluse esitada kohtusse hagi olulise tähtsusega eksimuse

mõjul teostatud tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul võis

restitutsiooninõuetest ebaõige teabe omamine viia TsK § 59 mõttes olulise tähtsusega eksimuseni.

Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et riik oleks pärast teabe saamist 26. juulil 1993 üldse

kaalunud tekitatud õigusvastase tagajärje kõrvaldamise võimalusi. Vaidlust ei ole selles, et linnal

31. mai 1993. a tehingusse sekkumiseks õigused puudusid. Vastustaja tegevust ei ole alust pidada

pahatahtlikuks, kuid nõustuda tuleb sellega, et vastustaja võttis teadlikult riski, et Kotzebue 1 hoone

AS-le Sukktokk üleandmise osas võib tekkida õiguslik vaidlus. Riigi kui avaliku võimu kandja puhul

ei ole alust eeldada, et ta lihtsalt ei saanud aru, millised tagajärjed tema tegevusega kaasneda võivad.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kuna Kotzebue 1 hoone on vaid osa erastatud ettevõtte

varast, ei ole alust lugeda riigi tuluks kogu erastamismenetlusest saadud raha. Kohtul ei ole võimalik

objektiivselt hinnata, kas ja mis maksumusega oleks ettevõte erastatud ilma kõnealuse

tööstushooneta. Samuti ei saa hoone bilansilist väärtust pidada näitajaks, mis kajastab hoone

tegelikku väärtust. Kuna aga solidaarvõlgnike vahelises sisesuhtes vastutuse osakaalude määramine

toimub suuresti kohtu kaalutlusõiguse teel, on ringkonnakohtu seisukohast piisav, kui arvestada

sellega, et riik sai vaidlusalusest tehingust tulu, kuid linn mitte. Määrav ei ole, kas ja kuhu fondidesse

erastamisest saadud rahad suunati, vaid tegemist oli reaalse ressursiga, mille kasutamise üle oli riigil

otsustusõigus või oli ta selle juba eelnevalt oma õigusaktidega otsustanud.

Eeltoodu alusel leidis ringkonnakohus, et õiglane on linna ja riigi vahelise vastutuse jagamine

vastavalt 25% ja 75%. Ringkonnakohus ei nõustunud, et linna osa tuleks viia nullini. Linnapoolne

tegevus lõi olulise eelduse kahju tekkimisele. Seega on linnal õigus nõuda riigilt 3 425 756 krooni

tagastamist.

RVastS § 7 lg 4 kohaselt, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike

suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks

riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

VÕS § 113 lg 1 rakendamine läbi RVastS § 7 lg 4 põhjendatud. Viivise nõudmise õigus peaks olema

reguleeritud riigivastustuse seadusega või vastava eriseadusega. RVastS § 23 näeb intresside

nõudmise õiguse ette üksnes alusetu rikastumise nõude puhul. Seadust süstemaatiliselt tõlgendades

võib seega väita, et muude nõuete puhul pole seadusandja avalik-õiguslikus suhtes intresside

(viiviste) küsimist võimalikuks pidanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Rahandusministeerium esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja

jätta jõusse halduskohtu otsus.

Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgnevalt.

1) Ringkonnakohus on asunud väärale seiskohale, et vaidluse lahendamisel on määrav riigi käitumine

pärast erastamise ostu-müügilepingu sõlmimist. Samas on jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-05-

1394 tuvastatud, et O. Lerenmanile kahju tekkimine on põhjuslikus seoses Tallinna Linnavalitsuse

hoolsuskohustuse rikkumisega. Kui EEE-d oleks tagastusnõudest teavitatud, siis ei oleks

erastamislepingut sõlmitud ja kahju oleks jäänud tekkimata. Ringkonnakohus on jätnud vastustaja

sellekohased argumendid ja esitatud tõendid analüüsimata.

2) VÕS § 137 lg-st 2 ei ole tuletatav ringkonnakohtu seisukoht, et kui riigil oli võimalik kahju

kõrvaldada, siis ei pruugi vastutuse võrdne jagamine solidaarvõlgnike vahel olla põhjendatud.

Restitutsiooninõuetest teadasaamine 26. juulil 1993 ei saanud kuidagi mõjutada EEE kohustuste

rikkumise raskust, käitumise õigusvastasuse laadi ega riisiko astet.

3) Ringkonnakohus ei ole analüüsinud vastustaja seisukohta, et isegi kui riik oleks kohtumenetluses

vaidlustanud RAS Suva erastamislepingu, nõudes selle tühisuse tuvastamist, ei oleks see muutnud

asjaolu, et vaidlusalune vara oli läinud AS Sukktokk omandisse ja selle tagastamine oleks osutunud

võimatuks. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus otsuses asjas nr 3-3-1-52-04.

Erastamislepingus antud ebaõige kinnitus RAS Suva varade kohta ei ole käsitatav olulise eksimusena.

Pooled nägid lepingu sõlmimisel ette, et restitutsiooninõuete eest vastutab EEE. Seetõttu oleks

tehingu osaliselt kehtetuks tunnistamise hagi suure tõenäosusega jäänud rahuldamata.

4) Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Otsuse põhjendustes ei ole märgitud, miks riik vastutab

75% ulatuses, kuigi linnavalitsuse tegevus lõi olulise eelduse kahju tekkimisele. Ringkonnakohus ei

ole selgitanud, miks vaidluse lahendamisel on oluline riigi käitumine pärast erastamislepingu

sõlmimist, kuid ei ole oluline linnavalitsuse tegevus enne erastamislepingu sõlmimist. Vastutuse

jagamisel on olulise tähtsusega solidaarvõlgnike süü vorm ja ulatus. Ringkonnakohus ei ole

analüüsinud linnavalitsuse süüd kahju tekkimisel. Ringkonnakohus on leidnud, et solidaarvõlgnike

sisesuhtes toimub vastutuse jagamine kaalutlusõiguse teel. Samas ei ole ringkonnakohus märkinud

neid kaalutlusi, millest kohus otsuse tegemisel lähtus. Ringkonnakohus ei ole vastutuse jagamisel

arvestanud, et riik on tagastamata jäänud vara eest kompensatsiooni maksmisega kandnud kulutusi,

samas kui linnavalitsus ei ole kulutusi teinud.

9. Tallinna Linnavalitsus vaidleb Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohus on analüüsinud erastamislepingu sõlmimiseni viinud asjaolusid ja asunud

seisukohale, et ei ole võimalik hinnata, kas lepingu sõlmimiseni viis kaebaja või vastustaja tegevus.

Kaebaja arvates leidis ringkonnakohus õigesti, et kui riigil oli võimalik kahju kõrvaldada, ei pruugi

vastutuse võrdne jagamine solidaarvõlgnike vahel olla põhjendatud. Juhul, kui riik oleks nõudnud

kehtetu tehingu alusel üle antud hoonete tagastamist, oleks see kaasa toonud õigusvastase tagajärje

kõrvaldamise ning O. Lerenmanile ei oleks kahju tekkinud. Ringkonnakohus on otsuses hinnanud

kaebaja süüd ja tegevust. Otsuses on põhjendatud, millele tuginedes on kohus leidnud, et riigi osa

vastutuse jagunemisel on 75% ja linna osa 25%. Seega on ringkonnakohus järginud

põhjendamiskohustust ja märkinud need kaalutlused, millest kohus otsuse tegemisel on lähtunud.

10. Tallinna Linnavalitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub muuta ringkonnakohtu otsust selles

osas, millega jäeti kaebus rahuldamata ja teha selles osas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgnevalt.

1) Ringkonnakohus ei ole õigesti kohaldanud VÕS § 137 lg-t 2, jättes arvestamata asjas tähtsust

omavad asjaolud. Restitutsiooninõudest teadasaamisel ei taastanud riik erastamislepingu sõlmimisele

eelnenud olukorda, vaid jätkas erastamismenetlust, erastades hoone juurde ka maa. Sisuliselt on

ringkonnakohus leidnud, et kaebaja on vastutav selle eest, et vastustaja ei astunud õigeaegseid samme

kahju tekkimise ärahoidmiseks. Ringkonnakohus on jätnud arvestamata ka selle, et vastustaja oleks

erastamislepingu sõlminud ka siis, kui oleks teadnud vaidlusaluse vara osas esitatud

tagastamistaotlusest. Samuti ei ole ringkonnakohus andnud hinnangut vastustaja käitumise

pahatahtlikkusele ega arvestanud vastustajale langeva riisiko mõju vastutuse jagunemisel.

2) Puudub põhjuslik seos Tallinna Linnavalitsuse tegevuse (ebatäpsete andmete esitamine) ja

A. Lerenmanile kahju tekkimise vahel. Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et asjas nr 3-05-1394

jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolude tõttu ei saa kaebaja enam vaielda põhjusliku seose

olemasolu üle. Ringkonnakohus oleks pidanud viidatud kohtuotsust ühe tõendina hindama

koostoimes asjaoluga, et RAS Suva vara hulgas olnud Niine 11 hoone andis vastustaja

erastamislepinguga üle vaatamata sellele, et kaebaja oli vastustajale teatanud hoone suhtes esitatud

taotlusest. Nimetatud asjaolu kinnitab otseselt, et erastamisleping oleks sõlmitud, sõltumata

vaidlusaluse vara suhtes esitatud nõudest teadasaamisest.

3) Ringkonnakohus on andnud ebaõige õigusliku hinnangu erastamiseelse olukorra taastamise

võimaluste osas. Vaidlusaluse hoone üleandmine AS-le Sukktokk oli ORAS § 18 lg-st 1 tulenevalt

kehtetu. Vastustaja oleks pidanud nõudma AS-lt Sukktokk vaidlusaluse hoone tagastamist. Sellega

oleks vastustaja kõrvaldanud õigusvastase tagajärje ja O. Lerenamanile ei oleks kahju tekkinud.

4) Ringkonnakohus on asunud väärale seisukohale, et viivise nõudmine ei ole antud juhul lubatud.

Solidaarvõlgnike sisesuhtes tekkinud regressinõue on olemuselt võlaõiguslik vaatamata sellele, et

suhte mõlemad pooled on avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Kuivõrd viivisenõue tuleneb

võlaõiguslikust regressisuhtest, ei välista RVastS § 7 lg 4 viivise nõudmise õigust. Sellistele suhetele

kohaldub võlaõigusseadus ja kaebajal on VÕS § 113 lg 1 alusel õigus nõuda vastustajalt viivist.

11. Rahandusministeerium vaidleb Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele vastu. Väär on

kaebaja seisukoht, et tema tegelik osa vastutuses on 0%. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et

kaebaja tegevus lõi olulise eelduse kahju tekkimiseks, mistõttu tema vastutuse osa ei saa olla 0%.

Samuti on ringkonnakohus õigesti leidnud, et asjaolu, et vastustajat teavitati Niine 11 hoone osas

esitatud nõuetest, ei tõenda põhjusliku seose puudumist kaebaja käitumise ja tekkinud kahju vahel.

Niine 11 asuv vara ei puutu kuidagi käesolevasse vaidlusse. Kaebaja etteheide ringkonnakohtule, et

kohus ei ole arvestanud vastustaja tegevuse pahatahtlikkusega, on põhjendamatu, kuna menetluses ei

ole tuvastatud vastustaja käitumise pahatahtlikkust. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et

viivitusintressi väljamõistmine ei ole põhjendatud. RVastS § 23 näeb intressi nõudmise õiguse ette

üksnes alusetu rikastumise juhuks. Kuna õigus viivisele peaks olema reguleeritud riigivastutuse

seaduses või vastavas eriseaduses, siis praeguses regulatsioonis ei ole seadusandja avalik-õiguslikus

suhtes intressi nõudmise õigust võimalikuks pidanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Haldusasjas nr 3-05-1394 jõustunud kohtuotsusega mõisteti Eesti Vabariigilt ja Tallinna linnalt

solidaarselt välja kahjuhüvitis 13 277 557 krooni ja menetluskulud 425 466,72 krooni O. Lerenmani

menetluskulude katteks. Solidaarvõlgnikud on hüvitanud O. Lerenmanile tekitatud kahju ja

menetluskulud võrdsetes osades. Tallina Linnavalitsus esitas RVastS § 19 lg 1 alusel nõude

Rahandusministeeriumi vastu, leides, et solidaarvõlgnike omavahelises suhtes on tekkinud kahju eest

vastutavaks üksnes Rahandusministeerium. Kassatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas

ringkonnakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 137 lg-t 2. Riigikohus käsitleb otsuse I osas vastutuse

jagamise otsustamisel olulisi asjaolusid ning seda, kas ringkonnakohus on andnud kõigile olulistele

asjaoludele hinnangu, ja II osas seda, kas tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu annab ühtlasi õiguse

nõuda viivist kohustuse täitmisega viivitamise korral.

I

13. RVastS § 19 lg-st 1 tulenevalt võib kahju hüvitanud avaliku võimu kandja esitada regressinõude

muu hulgas avaliku võimu kandja vastu, kelle eest solidaarvastutuse alusel kahju hüvitati.

Riigivastutuse seaduses ei ole sätestatud neid kriteeriume, mille alusel jaotub vastutus sama kahju

tekitanud avaliku võimu kandjate omavahelistes suhetes. Kuna seadusega ei ole sätestatud teisiti ja

see ei ole vastuolus avalike suhete olemusega, siis vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 tuleb vastutuse

jagamisel solidaarselt kahju hüvitamise eest vastutavate avaliku võimu kandjate vahel kohaldada

eraõiguslikke kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 137 lg 2 kohaselt jaguneb vastutus solidaarvõlgnike

omavahelises suhtes, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu

käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.

14. Kollegium nõustub kohtute seisukohaga, et vastutuse jagamine solidaarvõlgnike sisesuhtes tuleb

kohtul otsustada, hinnates vastutuse ulatust mõjutavaid asjaolusid kogumis. Sellest tulenevalt

kontrollib kolleegium, kas ringkonnakohus on vastutuse jagamisel arvestanud kõigi asjas oluliste

asjaoludega ega ole arvestanud nende asjaoludega, mis vastuse jagamisel tähendust ei oma.

Kolleegium selgitab esmalt, et VÕS § 137 lg-s 2 ei ole ammendavalt sätestatud neid kriteeriume,

millest sätte kohaldamisel lähtuda tuleb. Vastutuse jagamisel solidaarvõlgnike vahel tuleb kohtul

arvesse võtta kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Seadusandja on siinjuures rõhutanud, et eriti

oluliseks tuleb pidada kohustuse rikkumise raskust, samuti solidaarvõlgnikule langeva riisiko astet.

Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole eksinud ühises vastutuses kummagi

solidaarvõlgniku osa kindlaksmääramisel. Ringkonnakohus on arvestanud asjas kogutud tõenditest

nähtuvate asjaoludega ega ole jätnud kõrvale asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Ringkonnakohtu

põhjendused on loogilised ja otsuse kujunemine jälgitav. Tallinna Linnavalitsuse ega

Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks selles osas.

15. Ringkonnakohus on vastutuse jagamisel arvestanud sellega, et nii EEE kui ka Tallinna

Linnavalitsuse tegevus on olnud O. Lerenmanile kahju tekkimise vajalikuks põhjuseks. Ükskõik

kumma õigusvastase tegevuse äralangemisel oleks kahjulik tagajärg jäänud saabumata. Kaebaja

heidab ringkonnakohtule ette seisukohta, et pärast temalt kohtuotsusega kahju väljamõistmist ei saa

haldusorgan enam vaielda kahju tekkimise ega põhjusliku seose olemasolu üle.

Kolleegium Tallinna Linnavalitsuse seisukohaga ei nõustu. Haldusasjas nr 3-05-1394 jõustunud

kohtuotsusega on tuvastatud, et Tallinna linn vastutab O. Lerenmanile tekkinud kahju eest solidaarselt

Eesti Vabariigiga. Seega on Tallinna linna suhetes O. Lerenmaniga õiguslikult siduvalt tuvastatud, et

esinevad kõik kahju hüvitamise kohustuse alused, s.h ka põhjuslik seos Tallinna linna tegevuse ja

kannatanule tekkinud kahju vahel. Kohtuotsusega on määratud ka Tallinna linna ja Eesti Vabariigi

omavaheliste suhete olemus. Tallinna Linnavalitsus ongi esitanud kaebuse solidaarvõlgnike

omavahelise vastutuse jagamiseks, osutades kaebuse õiguslike alustena RVastS § 19 lg-le 1 ja VÕS

§ 137 lg-le 2. Sellises olukorras ei saa kaebaja enam väita, et puudub kausaalne seos kaebaja

käitumise ja kannatanule tekkinud kahju vahel. Kui eeldada kaebaja väite õigsust, siis ei vastutaks

Tallinna Linnavalitsus O. Lerenmanile tekitatud kahju eest. Vastavalt ei oleks kaebaja ja vastustaja

solidaarvõlgnikud ning kaebajal ei saaks olla alust regressinõude esitamiseks Rahandusministeeriumi

vastu RVastS § 19 lg 1 alusel.

16. Ringkonnakohus on võtnud seisukoha vastustaja ja kaebaja süü küsimuses, leides, et tahtlust ei

esine kummagi käitumises. Kaebaja väited vastustaja pahatahtlikkuse kohta langevad kokku tema

väidetega põhjusliku seose puudumise osas. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus piisavalt

põhjalikult selgitanud, miks ta peab neid paljasõnalisteks.

17. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks ta peab oluliseks vastustaja tegevusetust tekkinud kahju

vähendamisel pärast erastamislepingu sõlmimist. Vastuseks Rahandusministeeriumi

kassatsioonkaebusele selgitab kolleegium, et avaliku võimu kandjal, kelle tegevus on põhjustanud

kahjuliku tagajärje, on hea halduse põhimõttest tulenevalt kohustus rakendada mõistlikke

jõupingutusi kahjuliku tagajärje kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtuga, et vastustaja võttis riski, et Kotzebue 1 hoone AS-le Sukktokk üleandmise osas

võib tekkida õiguslik vaidlus. Vastustaja tegevusetus suurendas seega tema riisikot. Seetõttu tuleb

vastustaja tegevusetust pidada oluliseks asjaoluks vastutuse jagamisel Tallinna Linnavalitsuse ja

Rahandusministeeriumi vahel.

18. RAS Suva vallasvara ja hoonete aluse maa erastamisest tulu saamise ja O. Lerenmanile

kompensatsiooni maksmise kohta leidis ringkonnakohus, et kohtul ei ole võimalik objektiivselt

hinnata, kas ja mis maksumusega oleks ettevõte erastatud ilma vaidlusaluse hooneta. Ringkonnakohtu

hinnangul on piisav, kui arvestada sellega, et riik sai vaidlusalusest tehingust tulu, kuid linn mitte.

Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtuga. Vaidlusaluse hoonega tehtud tehingu asjaolud on

sellised, mis ei võimalda tagantjärele hinnata konkreetse hoone osa RAS Suva erastamistehingu

hinnas. Seetõttu ei ole võimalik ka solidaarvastutuse jagamisel arvestada vastustaja tulu tegeliku

suurusega ja lähtuda tuleb üksnes tulu saamise faktist.

19. Halduskohtule esitatud Tallinna Linnavalitsuse kaebusest nähtuvalt nõuab kaebaja

Rahandusministeeriumilt regressi korras 6 851 511,86 krooni. Nimetatud summa sisaldab

O. Lerenmanile makstud kahjuhüvitist ja O. Lerenmanile haldusasjas nr 3-05-1394 kantud

menetluskulude hüvitist.

Solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutuse jagamisel ei ole kohtud eristanud kaebaja nõuet vara

tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitise ja haldusasjas nr 3-05-1394 väljamõistetud

menetluskulude osas.

Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et O. Lerenmani kasuks Eesti Vabariigilt ja Tallinna linnalt

solidaarselt välja mõistetud menetluskulusid ei saa pidada riigivastutuse seaduse alusel hüvitatavaks

varaliseks kahjuks. Halduskohtumenetluses kantud menetluskulude jaotamine ja väljamõistmine on

ammendavalt reguleeritud halduskohtumenetluse seadustiku 10. peatükis. Halduskohtumenetluse

seadustikus menetluskulude hüvitamisele kehtestatud erikorra tõttu ei saa menetluskulude hüvitamist

nõuda kahju hüvitamise korras riigivastutuse seaduse alusel.

RVastS § 19 lg 1 kohaselt võib esitada regressinõude teise avaliku võimu kandja vastu riigivastutuse

seaduse 3. peatükist tulenevalt kahju hüvitanud haldusorgan. Kolleegium on seisukohal, et RVastS

§ 19 lg-s 1 sätestatud mõistet "regressinõue" tuleb tõlgendada laiendavalt. Seetõttu hõlmab käesoleval

juhul RVastS § 19 lg-s 1 sätestatud regressinõue mõiste endas nii riigivastutuse seaduse 3. peatükist

tulenevalt kannatanule hüvitatud kahju kui ka haldusasjas nr 3-05-1394 O. Lerenmani kasuks

väljamõistetud menetluskulud. Vastasel korral ei saaks kohustuse täitnud solidaarvõlgnik selles osas

regressinõuet esitada, kuna puuduks vastav õiguslik alus. See tooks kaasa õigusselgusetuse

küsimuses, kas solidaarvõlgnikul, kes on hüvitanud kannatanu kantud kulud, on selles osas

tagasinõude õigus teise solidaarvõlgniku vastu.

Vastavalt on käesolevas asjas vastutuse jagamisel haldusasja nr 3-05-1394 menetluskulude osas

kohaldatav VÕS § 137 lg 2. Seega ei ole ringkonnakohus eksinud, otsustades kaebaja ja vastustaja

vahel vastutuse jagamise samal alusel nii menetluskulude, kui ka kahjuhüvitise osas.

II

20. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti Rahandusministeeriumilt Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja

3 425 756 krooni. Tallinna Linnavalitsuse kaebus jäeti rahuldamata viivitusintressi nõude osas.

Ringkonnakohus leidis, et VÕS § 113 lg 1 rakendamine läbi RVastS § 7 lg 4 ei ole põhjendatud.

Viivise nõudmise õigus peaks olema reguleeritud riigivastustuse seadusega või vastava eriseadusega.

RVastS § 23 näeb intresside nõudmise õiguse ette üksnes alusetu rikastumise nõude puhul. Seadust

süstemaatiliselt tõlgendades võib seega väita, et muude nõuete puhul pole seadusandja avalik-

õiguslikus suhtes intressi (viivise) küsimist võimalikuks pidanud.

21. Kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu. RVastS § 7 lg 4 lubab avaliku võimu

teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele kohaldada ka eraõiguse kahju

hüvitamise sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õiguslike suhete

olemusega. Vaidlust ei ole selles, et seaduses ei ole sätestatud keeldu võlaõigusliku viivise instituudi

kohaldamiseks avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes. Seetõttu tuleb VÕS § 113 kohaldamise

lubatavuse üle otsustamiseks selgitada, kas see oleks vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega.

22. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses asjas nr 3-2-1-132-04 selgitanud: "Rahalise kohustuse

täitmisega viivitamisega kaasneb VÕS § 113 kohaselt eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise

aja eest viivist. Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha

maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist." Otsuses asjas

nr 3-2-1-66-05 asus Riigikohtu tsiviilkolleegium seisukohale, et viivis väljendab minimaalset

eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda,

sõltumata tegelikust kahjust. Sellest tulenevalt on viivisel lisaks eeldatavale kompensatsioonilisele

iseloomule ka teatud sanktsiooniline iseloom. Seega on viivis hüvitis selle kahju eest, mis eeldatavalt

alati tekib raha maksmisega viivitamise korral. Samas on viivis suunatud ka sellele, et tagada

rahaliste kohustuste nõuetekohast täitmist.

Kolleegium on seisukohal, et RVastS § 19 lg-st 1 koostoimes VÕS § 137 lg-ga 2 tulenev vastustaja

rahaline kohustus kaebaja ees on olemuselt universaalne ega ole seotud Rahandusministeeriumi

ülesannete täitmise valdkonna või laadiga. Seda laadi kohustus tuleb täita kohustuse täitmise

vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Samasugused kohustused on

isikul eraõiguslikust suhtest tekkinud rahalise kohustuse täitmisel. Seega ei saa haldusorgani vastutust

rahalise kohustuse nõuetekohase, s.h tähtaegse täitmise eest pidada olemuslikult erinevaks

eraõigusliku isiku vastutusest rahalise kohustuse täitmise eest. Haldusorgani rahalise kohustuse

täitmine solidaarvõlgnikust haldusorgani ees ei ole suunatud avaliku võimu teostamisele. Seetõttu on

kolleegium seisukohal, et VÕS §-st 113 ei tulene haldusorganile selliseid õigusi ja kohustusi, mis

oleksid vastuolus avalik-õigusliku regressinõude olemusega. Kolleegium ei nõustu

ringkonnakohtuga, et seadusandja on viivise küsimist võimalikuks pidanud ainult RVastS § 23 p-s 1

nimetatud juhul. RVastS § 23 p-s 1 sätestatud isiku õigus nõuda avaliku võimu kandjalt intressi

alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas ei reguleeri kahju hüvitamisest tekkivaid

regressisuhteid ega piira seetõttu kaebaja õigust nõuda vastustajalt viivist.

23. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlgnikult viivitusintressi (viivis) kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse

protsenti aastas. VÕS § 94 lg-s 1 sätestatakse, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või

lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja

1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Ametlikes teadaannetes avaldatud Eesti

Panga teadete kohaselt oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär enne 1. juulit 2009. a 2,5% ja

alates 1. juulist 2009. a on intressimäär 1%. Seega oli viivise määraks enne 1. juulit 2009. a 9,5%

aastas ja alates 1. juulist 2009. a on viivise määraks 8% aastas.

24. Kaebaja on taotlenud viivist perioodi eest enne kaebuse halduskohtule esitamist, s.o kuni

20. juulini 2009. a 121 263,37 krooni ja kaebuse esitamisele järgnenud aja eest protsendina

põhinõudest vastavalt VÕS § 113 lg-le 1. Asjas ei ole vaidlust viivise perioodi ega kaebuses esitatud

viivise arvutuse osas ning vastustaja ei ole taotlenud viivise vähendamist. Kaebaja põhinõue

rahuldatakse pooles ulatuses ja ülejäänud osas jääb regressinõue rahuldamata. Seega tuleb vastavalt

vähendada ka kaebuse esitamiseni arvestatud viivise summat. Nimetatud ajal regressikohustuse

täitmata jätmise eest tuleb Rahandusministeeriumilt välja mõista viivis pooles ulatuses kaebuses

märgitust, s.o 60 631,69 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-st 367 koostoimes HKMS § 5 lg-

st 1 tulenevalt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole

kaebuse esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb rahuldada

Tallinna Linnavalitsuse nõue viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Rahandusministeeriumilt tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s sätestatud määras

põhinõudest 3 425 756 krooni alates 20. juulist 2009 kuni põhinõude kohase täitmiseni.

25. Eeltoodu alusel tuleb tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a otsus ja Tallinna

Halduskohtu 10. novembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-1574 osas, millega jäeti rahuldamata

Tallinna Linnavalitsuse kaebus viivise nõudes. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, millega

rahuldab kaebuse. Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsusega mõisteti Rahandusministeeriumilt kaebaja kasuks menetluskuluna välja

pool kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust. HKMS § 93 lg 4 kohaselt muudab

kõrgema astme kohus kohtukulude jaotust, kui ta muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb

lahendi asja uueks arutamiseks saatmata. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 2 jagatakse kaebuse osalise

rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesolevas asjas ei muuda

Riigikohus kohtukulude jagamise aluseks olevat kaebuse rahuldamise proportsiooni. Seetõttu jääb

ringkonnakohtu otsus menetluskulude väljamõistmise osas muutmata.

HKMS § 90 lg 2 alusel tuleb Tallinna Linnavalitsusele tagastada kassatsioonkaebuse esitamisel

tasutud kautsjon ja arvata Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon

riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann