3-1-1-68-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-68-10

Otsuse kuupäev

13. detsember 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi S. S. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8, §

394 lg 1 ning § 202 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

22. aprilli

2010.

a

kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-5003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. S. kaitsja ja A. S.-i ning K. S.-i esindaja vandeadvokaadi

vanemabi Andres Veski kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

20. oktoober 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2010. a

kohtuotsused S. S. KarS § 394 lg 1 järgi süüditunnistamises, talle KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud

liitkaristuse, samuti S. S-lt kaitsjatasu väljamõistmise ja K. S.-ilt KarS § 83 lg 3 p 1 alusel kaubiku

Mercedes-Benz 100 D, sõiduauto Audi 100 Avant ning nende juurde kuuluvate dokumentide ja

võtmete konfiskeerimise osas.

2. Mõista S. S. KarS § 394 lg 1 järgi õigeks.

3. Mõista S. S-le kuritegude kogumi eest liitkaristuseks vangistus kolmeks aastaks ja neljaks kuuks.

4. Tagastada K. S.-ile kaubik Mercedes-Benz 100 D, sõiduauto Audi 100 Avant ning nende juurde

kuuluvad dokumendid ja võtmed.

5. Mõista S. S-lt talle maakohtu menetluses riigi õigusabi osutamise eest välja 14 688 krooni ja

apellatsioonimenetluses 2844 krooni.

6. Maa- ja ringkonnakohtu otsuste alusel S. S. poolt riigi õigusabi eest enammakstud summad,

vastavalt 8160 krooni ja 1560 krooni, tuleb talle hüvitada riigieelarvest.

7. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2010. a

kohtuotsused muutmata.

8. S. S. kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

9. K. S.-i ja A. S.-i esindaja kassatsioon rahuldada.

10. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Sirje Must kasuks välja 1920 (üks tuhat üheksasada

kakskümmend) krooni, sealhulgas käibemaks 320 (kolmsada kakskümmend) krooni, vandeadvokaadi

vanemabi Andres Veski poolt S. S-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

11. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks S. S-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 960

(üheksasada kuuskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2010. a otsusega karistati S. S. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi

vangistusega kolmeks aastaks, KarS § 394 lg 1 järgi vangistusega kuueks kuuks ja KarS § 202 lg 2 p 2 järgi

vangistusega üheks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti S. S-le liitkaristuseks kolm aastat ja kuus kuud

vangistust. Kohtuotsust ei vaidlustatud osas, mis puudutab S. S. süüditunnistamist KarS § 202 lg 2 p 2 järgi.

Sama kohtuotsusega tunnistati veel süüdi A. J. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi, K. K. KarS § 199 lg 2 p-

de 4, 7, 8 järgi ja M. U. KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, kuid nende osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

1.1 KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi tunnistati S. S. süüdi selles, et varem vargusi toime pannud isikuna

varastas ta 13. augustil 2007 Tõrvast haagise väärtusega 15 000 krooni; samal päeval tungis ta grupis koos

tuvastamata isikutega sisse Tõrvas asuvasse kauplusesse ja varastas kaks seifi väärtusega 5000 krooni koos

nende sisuga, s.o vara kokku 132 322 krooni väärtuses; 19. novembril 2007 tungis S. S. grupis koos

tuvastamata isikutega sisse Valgas asuvasse kauplusesse ja varastas vara kokku väärtuses 305 057 krooni 30

senti; 14. detsembril 2007 varastas ta sõiduauto väärtusega 80 000 krooni ning sõidukis olnud esemed,

s.o kokku vara 108 750 krooni väärtuses; 14. veebruaril 2008 varastas ta grupis koos tuvastamata isikutega

Valga maakonnas asuvast vanast katlamajast ATV ja sõiduki järelhaagise, s.o vara kokku 165 000 krooni

väärtuses; samal päeval varastas S. S. grupis koos tuvastamata isikutega Rõuge alevikus asuva kaupluse

tuulekojast sularahaautomaadi koos selles olnud sularahaga, s.o kokku vara 426 008 krooni 50 sendi

väärtuses.

1.2 KarS § 394 lg 1 järgi tunnistati S. S. süüdi selles, et eesmärgiga varjata tema poolt toimepandud

vargustega saadud vara ebaseaduslikku päritolu ning tegelikku omanikku ehitas ta kuritegelikul teel saadud

vara eest Võru maakonnas asuvale A. S.-ile kuuluvale kinnistule lisaruumidega palksauna. Sauna

ehitamisega teisele isikule kuuluvale kinnistule muundas S. S. kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara

eesmärgiga varjata selle ebaseaduslikku päritolu. Ehitamise rahastamiseks kasutas S. S. kuritegelikul teel

saadud tulu summas 411 999 krooni.

2. Kuna K. S. lubas S. S-l endale kuuluvaid sõidukeid kasutada ja pidas seejuures võimalikuks, et S. S. paneb

sõidukeid kasutades toime kuritegusid, aitas K. S. maakohtu hinnangul vähemalt kergemeelsusega kaasa S.

S. poolt varguste toimepanemisele. Tuginedes eeltoodule konfiskeeris maakohus KarS § 83 lg 1 ja lg 3 p 1

alusel kaubiku Mercedes-Benz 100 D ja sõiduauto Audi 100 Avant, mille omanik on Autoregistrikeskuse

(ARK) andmetel K. S.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. S. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski, kes

taotles maakohtu otsuse tühistamist S. S. süüditunnistamises KarS § 394 lg 1 ja KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8

järgi ning süüdistatava õigeksmõistmist vaidlustatud tegudes. Kaitsja leidis, et varguste toimepanemine S. S.

poolt ei ole tõendatud. Süüdistuses KarS § 394 lg 1 järgi leidis kaitsja, et ei ole tõendatud rahapesu objektiks

olnud sauna ehitamine S. S. raha eest. Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata A. S.-i ja K. S.-i ütlused,

mille kohaselt rahastasid nemad palksauna ehitust. Süüdistatava M. U. ütluste kohaselt kutsus teda sauna

ehitustöid tegema A. S.. Isegi juhul, kui S. S. kasutas palksauna ehitusel ebaseaduslikult saadud rahalisi

vahendeid, siis olid need vahendid suunatud vahetusse lõpptarbimisse ning seda ei saa käsitada rahapesuna.

4. A. Veski esitas apellatsiooni ka kolmandate isikute A. S.-i ja K. S.-i esindajana, paludes tühistada

maakohtu otsuse osas, millega konfiskeeriti K. S.-i nimele registreeritud sõidukid, ja tagastada need sõidukid

omanikule. Apellatsiooni põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

4.1 Maakohus kohaldas ebaõigesti KarS § 83 sätteid. Kuigi erandina võib kohus konfiskeerida kolmandale

isikule kuuluva süüteo toimepanemise vahendi, on kohus jätnud arvestamata, et suhteliselt suure väärtusega,

kuid vabas tsiviilkäibes oleva asja (nagu sõiduauto või kaubik) konfiskeerimine on materiaalses mõttes

karistus. Kolmanda isiku karistamine pole aga põhjendatud.

4.2 Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et K. ja A. S. aitasid vähemalt kergemeelsusega kaasa sõidukite

kasutamisele kuriteo toimepanemisel. K. S. oli küll teadlik S. S. öistest ringiliikumistest, kuid ei saa eeldada,

et iga öine autoga kodust lahkumine peab tähendama kuriteo toimepanemist. A. S. viibis aga enamasti

lähetustes ega olnud üldse teadlik auto kasutamise aegadest S. S. poolt. A. S.-i puhul on rikutud

põhiseadusest tulenevat õigust oma vara vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

5. Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2010. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised.

5.1 Apellatsioonides vaidlustati tõendite hindamist, samas ei esitatud uusi asjaolusid, mis tingiks neile uue

hinnangu andmist. Kohtu hinnangul on lisaks S. S. süüd kinnitavatele otsestele tõenditele ka suur hulk

kaudseid tõendeid, mis viitavad süüdistatava poolt talle süüks arvatud tegude toimepanemisele. Maakohus on

nende tõendite põhjal üksikasjalikult põhjendanud, miks S. S. kaitseversioon pole eluliselt usutav.

5.2 KarS § 394 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas on maakohus põhjendanud, miks ta peab S., A. ja K. S.-i

ning M. U. ütlusi ebausaldusväärseteks. Palksauna ehitamiseks kulunud summa 411 999 krooni on saadud S.

S. enda koostatud arvestuste alusel. Tõlgendades kõrvaldamata kahtluse tema kasuks, arvas maakohus sellest

maha elektrivõrguga liitumise maksumuse, mille tasus A. S., saades S. S. poolt tehtud kulutusteks 396 823

krooni. Palkehitise püstitamisega oma vanematele kuuluvale kinnistule muundas S. S. kuritegeliku tegevuse

tulemusel saadud vara eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu. Vajalikud ehitusmaterjalid ostis S. S.

sularaha eest. Tellitud tööde eest tasus ta samuti sularahas, kusjuures kuritegelikul teel saadud varal oli

ehitamisel oluline osa. Selliselt toimides panigi ta toime rahapesu, mis seisnes selles, et eesmärgiga varjata

varguste tulemusel saadud vara ebaseaduslikku päritolu ehitas S. S. kuritegelikul teel saadud vahendeid

kasutades oma vanemate kinnistule palkehitise. Tegemist ei ole olukorraga, kus kuritegelikul teel saadud

vara suunatakse vahetusse lõpptarbimisse, nt ostetakse tarbeesemeid.

5.3 Põhjendatud on ka sõidukite konfiskeerimine. Tegemist on kuriteo toimepanemise vahenditega, mis KarS

§ 83 lg 1 ja lg 3 p 1 alusel tuleb konfiskeerida, sest nende omanik K. S. on vähemalt kergemeelsusega kaasa

aidanud sõidukite kasutamisele kuriteo toimepanemisel. Kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistataval oli

piiramatu juurdepääs mõlemale sõidukile, mida ta kasutas kuritegude toimepanemisel, kusjuures kaubaautot

lubas ta kasutada ka teistel isikutel. Emana oli K. S. teadlik S. S. varasematest kuritegudest. Talle ei saanud

jääda märkamatuks temaga koos elava süüdistatava öised äraolekud ning see, et tema kasutuses olnud

sõidukeid polnud kodus. Arvestades tema elukogemust ja teadlikkust poja probleemidest, pidas K. S., nagu

ta ka ise kohtuistungil möönis, võimalikuks S. S. poolt uute kuritegude toimepanemist, kuid lootis

kergemeelselt, et seda siiski ei juhtu. Ringkonnakohus märkis, et A. S.-i õigusi ei ole sõidukite

konfiskeerimisega rikutud, sest sõidukite omanik on ARK-i andmetel K. S.. Kuigi väidetavalt on tegemist

abikaasade ühisvaraga, siis sisuliselt valdas, kasutas ja käsutas neid K. S., sest A. S. oli pidevalt

töölähetustes. Kolmandad isikud olid teadlikud, et S. S. kasutab neid sõidukeid ning nad möönsid, et

süüdistatav võib sõidukeid kasutada varguste toimepanemisel, kuid lootsid, et nii ei juhtu ja S. S. nende

usaldust ei kuritarvita.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonid süüdistatava kaitsja ja kolmandate isikute

esindaja vandeadvokaadi vanemabi A. Veski, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist,

süüdistatava õigeksmõistmist rahapesus ja vargustes ning konfiskeeritud sõidukite tagastamist omanikele.

Kassatsioonide põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1 Ringkonnakohus on S. S. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 394 lg 1 järgi süüditunnistamisel

nõustunud maakohtu järeldustega, jättes sisuliselt vastamata apellatsioonis tõstatatud küsimustele. Kaitsja

jääb apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde ja leiab jätkuvalt, et tõenditele antud hinnang ja kohtute

järeldused on ebaõiged. Süüdistatava süüd kinnitavaks asjaoluks on peetud tema valitud kaitsetaktikat, mis

seisnes selles, et kohtueelses menetluses ta ennast ühegi kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud ja

kohtus tunnistas vaid kuritegusid, mille eitamine oli mõttetu.

6.2 Sõidukite konfiskeerimine on põhjendamatu. K. S. oli küll teadlik sellest, et S. S. liigub öösel ringi, kuid

ei saanud sellest järeldada, et see seondub kuritegude toimepanemisega. A. S. oli teadlik poja varasematest

süütegudest, kuid viibis pidevalt lähetustes ega olnud teadlik sõidukite kasutamise aegadest. Kohtuotsustes ei

ole põhjendatud, milles seisnes A. S.-i kergemeelsus. Kuigi ARK-i andmetel oli sõidukite omanik K. S., on

õiguslikult tegemist abikaasade ühisvaraga. Ringkonnakohtu seisukoht, et A. S.-i õigusi pole rikutud, kuna

faktiliselt kasutas sõidukeid K. S., ei ole õige. Samuti kohaldasid kohtud valesti KarS § 83 sätteid. Sõiduk ei

ole ühiskondlikku julgeolekut ohustav ese, mistõttu selle konfiskeerimine pole põhjendatud. Kuriteo vahendi

konfiskeerimisel tuleb alati täiendavalt tuvastada konkreetse eseme ohtlikkus ümbrusele. Kohus jättis

arvestamata, et suhteliselt suure väärtusega asja konfiskeerimisel on tegemist materiaalses mõttes

karistusega. Kolmandate isikute karistamine ei ole põhjendatud.

7. Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas kassatsioonivastuse, mille kohaselt on maa- ja ringkonnakohtu

otsused seaduslikud ja põhjendatud. Süüdistatava huvides esitatud kassatsioonis vaidlustatakse peamiselt

tõendite hindamist. Kolmandate isikute huvides esitatud kassatsioon ei ole samuti põhjendatud. Sõidukite

konfiskeerimine on kooskõlas KarS §-ga 83.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha ringkonnakohtus tõendite hindamise kohta (I), seejärel

käsitleb S. S-le esitatud süüdistust rahapesus (II) ning kolmandalt isikult süüteovahendi konfiskeerimist KarS

§ 83 lg 3 p 1 alusel (III). Edasiselt käsitleb kolleegium S. S-le mõistetud liitkaristust (IV), lahendades lõpuks

kriminaalasja ja otsustades menetluskulude hüvitamise (V).

I

9. S. S. kaitsja väite kohta, nagu oleksid kohtud S. S. vargustes süüditunnistamisel tõendeid ebaõigesti

hinnanud, märgib kriminaalkolleegium, et KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid

tuvastada, vaid on üksnes KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. See tähendab muu hulgas kassatsioonikohtu poolt hinnangu

andmist ka selle kohta, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-09, p 6 ja 19. juuni 2008. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 7). Arutatavas kriminaalasjas ei ole kolleegium

kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi tuvastanud. Ringkonnakohus pidas maakohtu otsust vargusi puudutavas

osas õigustatult põhjendatuks ega pidanud seega KrMS § 342 lg 3 p-st 1 lähtuvalt maakohtu järeldusi

kordama. Maakohus on üksikasjalikult põhjendanud, millega on tõendatud S. S. süü talle etteheidetavate

varguste toimepanemises. Vastupidiselt kassatsioonis märgitule ei ole kohtud pidanud iseseisvaks tõendiks

seda, et S. S. keeldus kohtueelses menetluses ütlusi andmast.

II

10. Kohtute hinnangul pani S. S. toime rahapesu, sest ehitades oma isale kuuluvale kinnistule palksauna,

muundas ta kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara eesmärgiga varjata ehituseks kasutatud raha

ebaseaduslikku päritolu ja selle tegelikku omanikku. Kriminaalkolleegium leiab, et mõistes S. S. süüdi

rahapesus KarS § 394 lg 1 järgi, kohaldasid kohtud materiaalõigust ebaõigesti, ning põhjendab seda

seisukohta alljärgnevalt.

11. Rahapesu mõiste avatakse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RpTRTS) § 4

lg-s 1 kui kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara 1) tõelise olemuse,

päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise, omandiõiguse või varaga seotud muude õiguste

varjamine või saladuses hoidmine või 2) sellise vara muundamine, ülekandmine, omandamine, valdamine

või kasutamine eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada

kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest.

12. Kuna RpTRTS § 4 lg 1 sõnastus on äärmiselt lai, siis hõlmab see esmapilgul pea kõik võimalikud viisid

kuritegelikult saadud vara kasutamiseks. Seejuures ei sea see definitsioon piiranguid eelkuritegudele ega

välista rahapesukuriteo toimepanijate ringist eelkuriteo toimepanijat. Nii võiks põhimõtteliselt rahapesu

mõiste alla RpTRTS § 4 lg 1 mõttes mahutada ka näiteks tikutoosi varastanud isiku poolt tikkude kasutamise.

Selline lähenemine aga ei peegelda rahapesu kui kuriteo tegelikku olemust, sest hägustub selle kehtestamise

aluseks olev õigushüve ja rahapesu mõistet laiendatakse põhjendamatult kõikidele varalist kasu hõlmavatele

kuritegudele. Niisuguse lähenemise korral ei ole rahapesust võimalik sisuliselt eristada KarS §-s 202

ettenähtud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara käitlemise koosseisu. Seetõttu ei piisa rahapesu

legaaldefinitsiooni mõistmiseks pelgalt RpTRTS § 4 lg 1 grammatilisest tõlgendamisest.

13. RpTRTS §-s 1 määratletakse seaduse eesmärgina Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi

rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks kasutamise tõkestamine. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb just

sellelt lähtealuselt asuda selgitama, mida tuleb kehtivas õiguses rahapesuna mõista. Rahapesu on

kahjustusdelikt. Kuritegelikult saadud vara raha- või majanduskäibesse toomisega moonutatakse

konkurentsi,

soodustatakse

varimajandust,

suurendatakse

kapitali

volatiilsust,

destabiliseeritakse

majandussüsteemi, raskendatakse rahapoliitika kujundamist, kahjustades seeläbi riigi majandus- ja

finantssüsteemi usaldusväärsust. Rääkimaks mingist kuritegeliku vara kasutamisest kui rahapesust, peab

subsumeeritav tegu seetõttu omama ka reaalset potentsiaali majanduse normaalse toimimise kahjustamiseks.

Rahandus- või majandussüsteemi kui terviku toimimist ei kahjusta esmalt kuritegeliku päritoluga vara

käitlemine, mille sisuks on isiklik tarbimine ja mis ei ole suunatud rahandus- või majandussüsteemi

ärakasutamisele, kus puhastatakse vara esmalt selle algsest kuritegelikust taustast ja alles seejärel kasutatakse

seda mis tahes legaalsel otstarbel. Teisisõnu, kui kuritegeliku vara käitlemise viis ei kahjusta riigi rahandus-

või majanduskäivet ülalkirjeldatud tunnustel, ei saa seda pidada rahapesuks ka juhul, kui vara kasutamisega

kaasneb selle tegeliku päritolu varjatuks jäämine. Samuti ei kahjusta majanduse toimimist väiksemahulised

toimingud, mis iseenesest vastavad RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule.

14. Seega on RpTRTS-i loomisel rahapesu puhul eeskätt silmas peetud riigi rahandus- ja majandussüsteemi

kaitsmist kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte igasugust kuritegelikult saadud vara kasutamist,

mille käigus jääb varjatuks vara tegelik päritolu.

15. Eelkäsitletuga haakub ka KarS § 394 lg-s 1 sätestatud rahapesu koosseisu süstemaatiline tõlgendus.

Kuriteokoosseisuna on rahapesu paigutatud KarS-i 21. peatüki (majandusalased süüteod) 5. jakku

(rahapesualased süüteod). Sellest seadustehnilisest paigutusest tulenevalt peabki rahapesu kahjustama eeskätt

riigi majanduse normaalset toimimist. Majandussüüteona määratlemine tähendab, et rahapesu mõiste ei

hõlma üksnes konkreetsete isikute varaliste õiguste sfääri puudutavaid tegusid. Vaid nii on võimalik

omavahel loogiliselt piiritleda rahapesu ja KarS §-s 202 sätestatud varavastast süütegu: süüteo

toimepanemise tulemusena saadud vara omandamist, hoidmist ja turustamist. Seda lähenemist on oma

varasemas praktikas toetanud ka kriminaalkolleegium, selgitades, et mitte igasugune kuritegelikul teel

saadud vara kasutamine ei ole käsitatav rahapesuna. Vara tegeliku omaniku või päritolu varjamise eesmärk

on kuritegelikul teel saadud vara kasutamisele üldomane. Seetõttu ei ole selle tunnuse abil võimalik eristada

rahapesu kuritegelikul teel saadud vara mis tahes viisil kasutamisest (vt Riigikohtu 27. juuni 2005. a otsus

asjas 3-1-1-34-05, p 24). Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle

tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa.

Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga

tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg. Nii ei ole rahapesuga tegemist üldjuhul

olukorras, kus kuritegelikul teel saadud vara suunatakse lihtsalt n-ö vahetusse lõpptarbimisse (vt eelviidatud

otsuse p 25).

16. Eelnevat kokku võttes saab määratleda rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve kui kõige laiemalt

rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe

kindlustamist. Sellest tulenevalt võib rahapesuna KarS § 394 lg 1 tähenduses mõista niisuguseid RpTRTS § 4

lg-s 1 kirjeldatud tegusid, millega suunatakse legaalsesse majandus- või rahakäibesse kuritegelikke

vahendeid sellises mahus ja sellisel viisil, mis käivet kahjustab.

17. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et ehitust rahastas S. S., kasutades selleks kuritegelikul teel saadud

raha. Puudub aga alus väita, et S. S-l oli seejuures ka eesmärk raha ebaseaduslikku päritolu varjata. Raha

päritolu varjamise eesmärki on arutatavas kriminaalasjas põhjendatud eelkõige sellega, et kinnistu, kuhu

saun ehitati, kuulub süüdistatava isale. Samas on aga kriminaalasjas tuvastatu kohaselt tegemist ka S. S.

alalise elukohaga, mistõttu on loogiline, et saun ehitati just sellele kinnistule. S. S. tasus ehitusmaterjalide

eest sularahas isiklikult, samuti sõlmis ta isiklikult ehitajatega kokkuleppeid ja maksis neile töötasu. Hoone

joonised ja osa ehitustöid tegi S. S. ise. Eelkäsitletud asjaolude pinnalt ei ole võimalik kuidagi järeldada, et

S. S. poolt kuritegelikul teel saadud raha kasutamisel ehituse rahastamiseks oleks keskne eesmärk olnud

varjata selle ebaseaduslikku päritolu. Ehitamiseks kasutatud raha ebaseadusliku päritolu varjatuks jäämine on

kirjeldatud olukorras hinnatav üksnes kaasneva asjaoluna, mitte S. S. tegevuse eesmärgina. Seetõttu asub

kolleegium seisukohale, et S. S. tegu ei täida KarS §-s 394 sätestatud kuriteokoosseisu, kuna kuritegeliku

päritoluga vara kasutamise viis ei kahjusta riigi rahandus- või majandussüsteemi normaalset toimimist.

Kuivõrd S. S. käitumine jääb väljapoole rahapesukuriteo koosseisu kaitse-eesmärki, on tema tegu

kvalifitseeritud ebaõigesti ja S. S. tuleb KarS § 394 lg 1 järgi õigeks mõista.

III

18. Kohtud on K. S.-ilt kui kolmandalt isikult süüteo toimepanemise vahendiks olnud autode konfiskeerimist

põhjendanud sellega, et K. S. oli teadlik S. S. varasematest kuritegudest. Talle ei saanud jääda märkamatuks

temaga koos elava S. S. öised äraolekud tema kasutuses olnud sõidukitega. K. S.-i selgitusi autode

kasutamise kohta ei pidanud kohtud tõsiselt võetavaks. Seega on arutatavas asjas sisuliselt järeldatud, et enda

varem karistatud poja kätte sõidukite usaldamisel pidasid K. S. ja A. S. võimalikuks, et ta võib neid

sõidukeid kasutada uute kuritegude toimepanemiseks.

19. Kriminaalkolleegium sellise käsitlusega ei nõustu ja märgib, et vaidlusaluste sõidukite konfiskeerimisel

kohaldasid maa- ja ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Kuigi konfiskeeritud autode omanikuks oli

ARK-is märgitud K. S., nähtub kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest, et tegemist oli S. peres ühises

kasutuses olevate sõiduvahenditega, mida pereliikmetel oli õigus tarvitada vastavalt vajadusele. Ka

vanematega koos elaval S. S-l oli sisuliselt piiramatu volitus neid sõidukeid kasutada. Seega on

konfiskeeritud autod olnud S. perekonnas igapäevased tarbeesemed, mille kasutamisel ühe pereliikme poolt

ei saanud eeldada, et selle tegelik omanik kaalub iga kord, kas konkreetsel juhul võidakse sõidukit kasutada

süüteo toimepanemiseks, ja sellest tulenevalt otsustab iga kord eraldi, kas lubada sõiduki kasutamist.

Vastupidi, sõiduki omaniku poolt süüteole vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamise tuvastamiseks tuleb

tõendada, et ta pidas konkreetsel juhul võimalikuks, et sõidukit kasutatakse süüteo toimepanemiseks.

Edasiselt tuleb aga tuvastada ka see, et kolmas isik pidas võimalikuks konkreetse süüteo toimepanemist ja

lootis põhjendamatult, et süütegu siiski toime ei panda. Niisuguseid asjaolusid maa- ja ringkonnakohtu

otsustes aga tuvastatud ei ole.

20. Seetõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused K. S.-ilt KarS § 83 lg 3 p 1 alusel sõidukite ning nende

juurde kuuluvate võtmete ja dokumentide konfiskeerimise osas tühistada ja nimetatud esemed tagastada

omanikule.

21. Kriminaalkolleegium märgib aga täiendavalt, et K. S.-i kergemeelsusega süüteo toimepanemisele

kaasaaitamine on kohtute hinnangul aset leidnud tegevusetuse vormis. Kuriteole tegevusetusega

kaasaaitamine - ja seda ka kaasaaitamisel kergemeelsusega KarS § 83 lg 3 p 1 mõttes - on põhimõtteliselt

võimalik (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 2002 a. otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-02, p

10). Sellisel juhul peab aga isiku vastutuse tuvastamiseks konstrueerima temalt nõutava käitumise, näitama

selle aluse (isiku garandikohustuse) ning välja selgitama isikult nõutava teo objektiivse eeldatavuse (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-07, p 8). Nimetatud

asjaolusid ei ole kohtud K. S.-i puhul käsitlenud.

IV

22. Kuna kriminaalkolleegium mõistab S. S. KarS § 394 lg 1 järgi õigeks, tuleb muuta ka talle mõistetud

liitkaristust. S. S. toimepandud kuritegudest suurema osa moodustasid grupiviisilised ja suures ulatuses

toimepandud vargused, mille eest mõisteti talle ka raskeim üksikkaristus - vangistus kolmeks aastaks.

Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise eest karistati S. S. vangistusega üheks aastaks.

Rahapesus on kohtud hinnanud aga S. S. süüd varavastaste kuritegudega võrreldes väiksemaks ja selle eest

on teda karistatud vangistusega kuueks kuuks. Liitkaristusena mõisteti S. S-le KarS § 64 lg 1 järgi vangistus

kolmeks aastaks ja kuueks kuuks. Maakohus on S. S-le mõistetavaid üksikkaristusi nõuetekohaselt

põhistanud ning ringkonnakohus on asjakohaselt nende põhistustega nõustunud. Liitkaristuse mõistmisel on

maakohus kasutanud KarS § 64 lg-s 1 toodud alternatiividest küll raskemat, kuid samas on üksikkaristused

liidetud üksnes osaliselt. Arvestades asjaolu, et üks liidetavatest üksikkaristustest langeb S. S. rahapesus

õigeksmõistmise tõttu ära, peab vähenema S. S-le üksikkaristuste osalisel liitmisel mõistetud liitkaristus.

Seetõttu tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse S. S-le KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud

liitkaristuse osas ja mõistab süüdistatava olukorda raskendamata talle uueks liitkaristuseks vangistuse

kolmeks aastaks ja neljaks kuuks.

V

23. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2010. a

otsused S. S. süüditunnistamises KarS § 394 lg 1 järgi, talle mõistetud liitkaristuse osas ja K. S.-ilt KarS § 83

lg 3 p 1 alusel autode konfiskeerimises. Kriminaalkolleegium teeb täiendavaid tõendeid kogumata ise uue

otsuse, mõistes S. S. KarS § 394 lg 1 järgi õigeks ja mõistes talle kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1

alusel liitkaristusena vangistuse kolmeks aastaks ja neljaks kuuks. Kolleegium tagastab KrMS § 126 lg 3 p 2

alusel K. S.-ile kriminaalmenetluses asitõendina ära võetud ja konfiskeeritud kaubiku Mercedes-Benz ja

sõiduauto Audi 100. Kriminaalkolleegium rahuldab kaitsja kassatsiooni osaliselt ja kolmandate isikute

esindaja kassatsiooni täielikult.

24. Viimaseks lahendab kriminaalkolleegium S. S-le kriminaalmenetluses osutatud riigi õigusabi tasu

hüvitamise küsimuse.

24.1 KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale makstud tasu.

Kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi

lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus. Seega, kui Riigikohus tühistab

esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsuse, tuleb

süüdistatavale hüvitada see osa menetluskuludest, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade

esitamisel, ja süüdistatava kanda jäävad üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-26-08, p 14).

24.2 Kuna üks kuritegudest, milles S. S. süüdistati - rahapesu KarS § 394 lg 1 järgi - on majandusalane

kuritegu, siis Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise

eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega

kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi kord) p 5 järgi on arutatavas asjas kohaldatud riigi

õigusabi tasu arvestamisel koefitsienti 2,0. Nimetatud koefitsiendist lähtuvalt on maa- ja ringkonnakohus

kaitsjatasu ka S. S-lt välja mõistnud, vastavalt 22 848 krooni ja 4404 krooni. Kriminaalkolleegium mõistab

aga S. S. rahapesus õigeks. Teised S. S-le süüksarvatud kuriteod on teise astme kuriteod, mille puhul korra

kuni 1. juulini 2010 kehtinud redaktsiooni kohaselt koefitsienti ei kohaldatud ja korra alates 1. juulist 2010

kehtiva redaktsiooni p 4 alusel rakendatakse üldkoefitsienti 1,0. Seega on S. S-lt riigi õigusabi eest

kohtuotsuste kohaselt välja mõistetud suurem summa, kui ta oleks pidanud tasuma juhul, kui ta oleks talle

KarS § 394 lg 1 järgi süüks arvatud kuriteos õigeks mõistetud juba maakohtus. Eelnevast tulenevalt tuleb

maa- ja ringkonnakohtu otsused S. S-lt kaitsjatasu väljamõistmise osas tühistada ja uue otsusega mõista talt

riigi õigusabi osutamise eest maakohtu menetluses välja 14 688 krooni ja apellatsioonimenetluses 2844

krooni. Kohtuotsuste alusel S. S. poolt enammakstud summad, vastavalt maakohtus 8160 krooni ja

ringkonnakohtus 1560 krooni, tuleb S. S-le riigieelarvest hüvitada.

24.3 Kaitsja on ka koos kassatsiooniga esitanud taotluse mõista talle kassatsioonimenetluses S. S-le osutatud

riigi õigusabi eest kaitsjatasuna välja 1920 krooni, sh käibemaks 320 krooni. Taotlusest nähtuvalt soovib

kaitsja

kassatsioonimenetluses

samuti

riigi

õigusabi

osutamise

eest

tasu

koefitsiendiga

2,0.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb kaitsja taotlus rahuldada, sest kassatsioonimenetluse esemeks on

olnud majandusalane kuritegu. Küll aga tuleb S. S-le kaitsjatasu katteks välja mõista üksnes summa, mis

vastab korra p-s 21 sätestatud tasumäärale korrutatuna korra p-st 4 tuleneva üldkoefitsiendiga 1,0, st 960

krooni, sh käibemaks 160 krooni.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi