3-2-1-128-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-128-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. detsember 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

AS GLASKEK ALUMIINIUM (pankrotis) hagi

OÜ Combidek Logistika vastu 195 037 krooni 50 sendi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-27416

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS GLASKEK ALUMIINIUM (pankrotis) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

195 037 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS GLASKEK ALUMIINIUM (pankrotis) (registrikood

10614128), esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik

Kostja OÜ Combidek Logistika (registrikood 10889871), esindaja

vandeadvokaat Cardo Soosaar

Asja läbivaatamise kuupäev

22. november 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-27416 muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata AS GLASKEK ALUMIINIUM (pankrotis) kassatsioonkaebuselt 7. juulil 2010. a

tasutud kautsjon 1953 (üks tuhat üheksasada viiskümmend kolm) krooni riigituludesse.

4. Jätta kassatsiooniastme kohtukulu AS GLASKEK ALUMIINIUM (pankrotis) kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS GLASKEK ALUMIINIUM (pankrotis) (edaspidi hageja) esitas Harju Maakohtusse hagi

OÜ Combidek Logistika (edaspidi kostja) vastu 390 075 krooni saamiseks. Menetluse kestel hageja

vähendas nõuet ja palus kostjalt välja mõista 195 037 krooni 50 senti.

Hagi aluseks on asjaolu, et Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus tegi 24. mail 2007

maksuotsuse nr 12-5/318, mille alusel pidi hageja tasuma täiendavalt 330 571 krooni tollimaksu ja

59 504 krooni käibemaksu, kokku 390 075 krooni. Maksuotsuse tegemise tingis asjaolu, et hagejal ei

olnud väidetavalt õigust tollideklaratsiooni ja liikumissertifikaadi alusel deklareeritud kaupadele

rakendada sooduspäritolu ja tariifseid soodustusi. Deklareeritud tooted pärinesid alates 1967. aastast

Iisraeli valitsusalasse kuuluvatest piirkondadest, mis ei vasta Euroopa Ühenduse seisukohalt tariifse

sooduskohtlemise tingimustele. Tollivormistuse tegi kostja, kes märkis kaubale sooduspäritolu ja

tariifsed soodustused. Maksuotsuse tegemise põhjustas kostja tegevus. Eelnimetatud maksuotsuse

peale esitas hageja vaide, mis jäeti rahuldamata. Selliselt on kostja tekitanud hagejale kohustuse, mis

seisneb asjatundjana vale nõuande andmise tõttu tekkinud varalises kohustuses.

Hageja leidis, et maksuotsusest tulenev tollivõla tasumise kohustus on hageja ja kostja solidaarne

kohustus. Solidaarne vastutus tuleneb Euroopa Nõukogu määruse nr 2913/92, millega kehtestati

ühenduse tolliseadustik (ÜTS), artikli 201 punktist 3, mis sätestab, et võlgnik on deklarant, st kostja.

Kaudse esindamise korral on isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik.

ÜTS artikkel 213 sätestab, et kui ühest tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest vastutab mitu

isikut, vastutavad need selle eest solidaarselt. Hageja on täitnud Eesti riigile kogu eelkirjeldatud

solidaarkohustuse.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on maksuotsusest

tuleneva maksukohustuse täitnud. Lisaks on tegemist hageja maksukohustusega.

3. Harju Maakohus jättis 1. veebruari 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Hageja on esitanud hagi võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg-te 1 ja 2 alusel. Hageja nõutud

195 037 krooni on pool Maksu- ja Tolliameti 24. mai 2007. a maksuotsusega nr 12-5/318 määratud

täiendavast 330 571 krooni suurusest tollimaksust ja 59 504 krooni suurusest käibemaksust.

Maksuotsuse järgi ei olnud hagejal õigust deklareeritud kaupadele rakendada sooduspäritolu ja

tariifseid soodustusi, kuna deklareeritud kaubad pärinesid 1967. aastast Iisraeli valitsusalasse

kuuluvatest piirkondadest, mis ei vasta Euroopa Ühenduse seisukohalt tariifse sooduskohtlemise

tingimustele. Hageja kaebuse, milles paluti maksuotsus tühistada, on kohtud rahuldamata jätnud.

Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et maksuotsuses märgitud kaupade Eestisse toimetamisel ei

olnud võimalik rakendada vabasse ringlusse lubamise protseduuril soodustollitariifi määra. Seetõttu

määras maksuhaldur maksuotsusega tasumiseks täiendava tollimaksu ning käibemaksu.

Maksuotsusega määratud täiendava maksukohustuse järgi on võlgnikeks hageja ja kostja, kes

vastutavad selle kohustuse täitmise eest ÜTS artikli 213 kohaselt solidaarselt. Tolliagent ei tegutse

enda eest, vaid esindab suhetes tolliga isikut, kelle nimel ta teeb tollieeskirjades ettenähtud

toiminguid ja täidab tollieeskirjades ettenähtud formaalsusi. Tolliagendi ja tema esindatava vahel on

käsundisuhe. Tolliagent ise ei impordi ega ekspordi kaupa. Seetõttu on kaupade importimisel või

eksportimisel tasumisele kuuluvad maksud tolliagentuuri esindatava isiku eest tasumisele kuuluvad

maksud.

Rahandusministri 26. aprilli 2006. a määrusega nr 30 kehtestatud "Tolliagentuuri tegevusloa ja

tolliagendi tunnistuse väljastamise ja kehtetuks tunnistamise ning tolliagentuuri tegevuse korra" § 5

lg 1 kohaselt väljastab tolliagentuur arve isikule, kelle eest ta tasub tollile importimisel kogutavad

maksud. Seega tasub tolliagentuur kauba importimisel makse esindatava eest ning nõuab need

esindatavalt sisse. Kostja esitas kohtule arved, mis tõendavad, et kostja tasus hageja eest

deklareeritud kaubalt importtollimaksu ja käibemaksu ning hageja hüvitas need summad kostjale.

Maakohus leidis, et täiendav importtollimaks ja käibemaks on hageja maksukohustus, mille tasumisel

ei teki hagejal VÕS § 69 lg-te 1 ja 2 alusel kostja vastu tagasinõudeõigust. Kostja ei teavitanud

hagejat, et hagejale saadetud kaubad ei vasta sooduskohtlemise tingimustele, mistõttu tekkis

täiendava maksu maksmise kohustus, mida ei saa käsitada hagejale tekkinud kahjuna. Hageja kahjuna

saaks käsitada näiteks tollivõlalt arvestatud intressi või muid sanktsioone, kuid selliseid sanktsioone

ei ole hageja suhtes kohaldatud.

4. Tartu Maakohus kuulutas 15. veebruari 2010. a määrusega välja hageja pankroti.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Pooled ei vaidle selle üle, et nad on solidaarvõlgnikud Maksu-

ja Tolliameti 24. mai 2007. a maksuotsuse ja ÜTS artikli 213 alusel. Maksukorralduse seaduse

(MKS) § 95 lg 3 kohaselt, kui maksusumma tasumise eest vastutab solidaarselt mitu

maksukohustuslast, on maksuhalduril õigus teha neile ühine maksuotsus. ÜTS artikli 201 p 3

sätestab, et võlgnik on deklarant (kostja). See tähendab, et esmajoones tekib maksu tasumise

kohustus tolliagentuuril, mitte importööril. Kaudse esindamise korral (ÜTS artikli 5 kohaselt) on isik,

kelle eest tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik. Tollivõla tasumise kohustus oli olemuslikult

kostja kohustus ja seaduse kohaselt poolte solidaarkohustus. Seega jaguneb tekkinud

solidaarkohustus poolte vahel VÕS § 69 lg 1 kohaselt, st võrdsetes osades.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. juuni 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Õige on maakohtu järeldus, et omavahelises suhtes ei pea pooled vaidlusalust kohustust täitma

võrdsetes osades, nagu väitis hageja. VÕS § 69 lg-s 1 sätestatud põhimõtte kohaselt peavad

omavahelises suhtes solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades üksnes siis, kui seadusest,

lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Pooled ei vaidle selle üle, et hagis nõutu on

tollimaksu põhisumma, mis ei sisalda intressi vm. Maakohus leidis õigesti, et pooltel on käsundisuhe

ning et selle olemusest tulenevalt ei pea käsundisuhte pooled omavahelises suhtes täitma tollimaksu

tasumise kohustust võrdsetes osades. Kuna tegemist on imporditavalt kaubalt tasumisele kuuluva

maksuga, käsundisaaja ei impordi aga kaupa, vaid tegeleb üksnes tollivormistusega, siis oleks

tollimaksu tasumise kohustuse nende vahel võrdne jaotamine vastuolus pooltevahelise suhte

olemusega. Selliselt, vastavalt kohustuse olemusele on ka pooled ise oma varasema praktika kohaselt

tollimaksu tasumise kohustust omavahelises suhtes jaotanud.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaebuse väitega, nagu muudaks niisugune käsitlus solidaarkohustuse

olemuse mõttetuks. Solidaarkohustuse puhul tuleb eristada kahte tasandit - solidaarne kohustus

kolmanda isiku ees ja kohustuse jaotus solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. Õige on kostja viide

VÕS § 69 lg-le 1, mille tekstis on juba sõnaselgelt ette nähtud võimalus, et solidaarvõlgnike

omavahelises suhtes jaotub kohustus teisiti kui võrdsetes osades. Omavahelises suhtes tuleb kaaluda

muid asjaolusid kui suhtes võlausaldajaga, kelle ees võlgnikel solidaarne kohustus on.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on solidaarkohustuse täitmisel VÕS § 69 lg 2 alusel

tagasinõudeõigus tollimaakleri vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et tollivõlg oli poolte

solidaarkohustus. Kohtud on asunud seisukohale, et tollivõlg on oma olemuselt hageja kohustus.

Hageja seevastu leidis, et tollivõlg ei ole ainult importööri kohustus. Käsundussuhte olemasolu ei

välista, et käsundisaajal ei teki käsundi täitmisel iseseisvaid kohustusi.

ÜTS artikli 201 p 3 sätestab, et võlgnik on deklarant (kostja). See tähendab, et esmajoones tekib

maksu tasumise kohustus tolliagentuuril, mitte importööril. Kaudse esindamise korral (ÜTS artikli 5

kohaselt) on isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik. Seega tekkis mõlemal poolel

iseseisev kohustus tasuda tollivõlg ning see ei ole olemuslikult käsitatav üksnes hageja kohustusena,

vaid on eelkõige kostja tegevusega kaasnev kohustus.

Tollivõla tasumise kohustus on olemuslikult kostja kohustus ja seaduse kohaselt poolte

solidaarkohustus. Pooled ei ole sõlminud kokkulepet, et tollivõla peaks tasuma ainult hageja. Seega

jaguneb tekkinud solidaarkohustus poolte vahel võrdsetes osades (VÕS § 69 lg 1). Kui tollivõla tasub

üks solidaarvõlgnik, ei muuda see seaduse alusel tekkinud solidaarvastutuse jagunemist

solidaarvõlgnike vahel.

Praegusel juhul esitas tollimaakler tolliformaalsuste täitmisel ebaõiged andmed. Juhul kui

tollimaakler oleks oma kohustused täitnud nõuetekohaselt ja teavitanud hagejat, et imporditava kauba

lähtepiirkond ei kuulu tariifse sooduskohtlemise tingimuste alla, siis ei oleks hageja kaupu

importinud. Poolte kokkulepitud tasu lähtus teadmisest, et imporditavate kaupade lähteriik vastab

kaupade sooduskohtlemise tingimustele. Kui tollivõlg on suurem kui tollimaakleri nõutud tasu, siis

on see tollimaakleri äririsk ega muutu a priori hageja kohustuseks. Asjaolu, et tollimaakler ise ei

impordi kaupu, ei muuda tollivõla tasumise kohustust olemuslikult hageja kohustuseks.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Maksuotsusega määratud täiendava maksukohustuse

puhul on pooled ÜTS artikli 213 kohaselt küll solidaarvõlgnikeks, kuid poolte omavahelises suhtes ei

kehti maksukohustuse võrdsetes osades täitmise põhimõte. Kuna tolliagent esindab suhetes tolliga

isikut, kes kaupu impordib või ekspordib, ei ole tollivõlaks oleva maksukohustuse tekkimise aluseks

tolliagendi tegevus, vaid tolliagendi esindatava tegevus. Maksukohustuse tekkimise aluseks on

kaupade importimine.

Kostja ei nõustu hageja väitega, et tollivõla tekkimise tingis asjaolu, et kostja oli hageja eest

ebaõigesti rakendanud deklareeritud kaupade kohta sooduspäritolu ja tariifseid soodustusi. Täiendava

importtollimaksu ja käibemaksu tasumise kohustus ei tekkinud kostja tegevuse tagajärjel, vaid

seetõttu, et hageja importis kaupa, mis pärines 1967. aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvatest

piirkondadest. See piirkond ei vasta Euroopa Ühenduse seisukohalt tariifse sooduskohtlemise

tingimustele. Hageja ei ole varasemas menetluses esitanud väidet, et kui tollimaakler oleks teavitanud

hagejat, et imporditava kauba lähtepiirkond ei kuulu tariifse sooduskohtlemise tingimuste alla, ei

oleks hageja kaupu importinud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 järgi ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata.

10. Kolleegium selgitab, et VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma

kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti.

VÕS § 69 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelist suhet ehk nn sisesuhet. Solidaarvõlgnike sisesuhte

regulatsiooni eesmärk on välja selgitada, kuidas jaguneb vastutus solidaarkohustuse täitmise eest

üksikute solidaarvõlgnike vahel. Kolleegium märgib, et solidaarvõlgnikel on sisesuhtes osavastutus ja

sellisel juhul võib mõni solidaarvõlgnikest kohustuse täitmise eest ka üldse mitte vastutada. Seda

kinnitab VÕS § 69 lg 1 teine pool, st solidaarvõlgnike omavaheline vastutus võib jaguneda ka teisiti,

kui see tuleneb "kohustuse olemusest". Kolleegium nõustub kohtutega selles, et pooltevahelisest

käsundisuhtest tulenevalt ei pea käsundisuhte pooled omavahelises suhtes täitma tollimaksu tasumise

kohustust võrdsetes osades. Tegemist on imporditavalt kaubalt tasumisele kuuluva avalik-õigusliku

maksuga ja kohtud on õigesti leidnud, et kuna kauba importijaks oli hageja, siis oma olemuselt on

täiendav importtollimaks ja käibemaks hageja maksukohustus.

11. Kolleegium jätab vastamata hageja kassatsioonkaebuse väitele selle kohta, et kui kostja oleks

hagejat teavitanud, et imporditava kauba lähtepiirkond ei kuulu tariifse sooduskohtlemise tingimuste

alla, ei oleks hageja kaupu tellinud. Sellist hageja väidet ei ole kohtud varasemas menetluses

käsitlenud. See väide võiks olla tähtis juhul kui hageja nõuaks kostjalt käenduslepingust tuleneva

kahju hüvitamist. TsMS § 688 lg-test 3-5 tuleneb Riigikohtu jaoks asjaolude hindamise keeld.

12. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

13. Menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi

kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 järgi nõuda asja lahendanud

esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse

alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Jaak Luik