3-2-1-110-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-110-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. detsember 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Cranwood OÜ hagi Aktsiaseltsi TKE Grupp (pankrotis) vastu

vara välistamiseks pankrotivarast

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-44887

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi TKE Grupp (pankrotis) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2 072 272 krooni 50 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Cranwood OÜ (registrikood 11222206), esindaja

vandeadvokaat Siim Roode

Kostja Aktsiaselts TKE Grupp (pankrotis; registrikood

10540683), esindaja vandeadvokaat Leon Glikman

Asja läbivaatamise kuupäev

25. oktoober 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-44887 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aktsiaseltsile TKE Grupp (pankrotis) kassatsioonkaebuselt 14. juunil 2010. a

tasutud kautsjon 20 722 (kakskümmend tuhat seitsesada kakskümmend kaks) krooni 73 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Cranwood OÜ (edaspidi hageja) esitas 25. oktoobril 2007 Harju Maakohtule hagi Aktsiaseltsi TKE

Grupp (pankrotis; edaspidi kostja) vastu vara välistamiseks pankrotivarast.

Hageja ja OÜ CRANBROOK (edaspidi hoidja või üürnik) sõlmisid 1. detsembril 2006 hoiulepingu,

mille alusel hageja andis hoidjale hoiule puitu. Hoidja kasutas hoiustamiseks kostjalt üüritud

territooriumi ja laohoonet. Alates märtsist 2007 keeldus hoidja hagejale hoiule antud kaupa

väljastamast, põhjendades seda sellega, et kostja juhatuse liige keelas laole juurdepääsu.

29. jaanuaril 2007 algatas maakohus kostja pankrotimenetluse ning 4. aprillil 2007 kuulutas välja

tema pankroti. Hageja esitas pankrotihaldurile taotluse vara välistamiseks pankrotivarast, kuid

pankrotihaldur ei ole taotlust lahendanud. Hageja sõlmis 20. aprillil 2007 kostja valduses oleva

hageja puidu müügilepingu hinnaga 2 072 272 krooni 50 senti. Lepinguga kohustus hageja müüdud

puidu ostjale üle andma. Kostja ei andnud hagejale ega ostjale puitu välja, mistõttu ostja taganes

müügilepingust. Kuna kostja valduses enam hageja puitu ei ole, on kostjal kohustus hüvitada hagejale

puidu väärtus 2 072 272 krooni 50 senti rahas.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja ei ole hoiulepinguga seotud. Puidu omanik ei ole selge. Hageja

nõue on tõendamata ja ebamõistlikult suur. Hageja ei ole tõendanud väidetavalt kostja valdusesse

jäänud puidu turuväärtust. Isegi kui kostja võõrandas hageja puidu, oli seda inventuuriaktist nähtuvalt

vähem, kui hageja väidab. Kostja on kinnistu võõrandanud, mistõttu kostja valduses ei ole hagejale

kuuluvat puitu.

3. Maakohus rahuldas hagi 5. novembri 2009. a otsusega ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise 2 072 272 krooni 50 senti. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Maakohus leidis, et hageja esitatud tõendid (arve-saatelehed; hoidja õiend, millest nähtuvalt on hoiule

antud saematerjali 330,885 m3 ja pooltooteid 182,856 m3; 6. detsembri 2007. a inventuuriakt, mille

järgi on kaetud hageja esitatud arvetel-saatelehtedel märgitud materjalid) tõendavad hageja

omandiõigust. Asjaolu, et pankrotihaldur keeldus inventuuriakti allkirjastamast, ei lükka ümber

hageja väiteid. Õige ei ole kostja väide, et inventuuriakt on ühepoolselt allkirjastatud dokumendi

väljatrükk ning sellest ei nähtu, et vara on kostja valduses. Kostja ei ole tõendanud, et tema valduses

olnud puit oli mõne teise isiku oma.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 123 lg 3 kohaselt tuleb vara välistamise taotlus esitada haldurile, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt, kui haldur võõrandas

kolmandale isikule kuuluva vara või kui vara ei ole säilinud, on välistamisõigust omaval isikul õigus

saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel PankrS § 146 lg 1 p-s 1 sätestatud korras. Hageja

esitas pankrotihaldurile vara välistamise nõude, mis toimetati pankrotihaldurile kätte. Sellele

vaatamata ei ole pankrotihaldur avaldust lahendanud. Pankrotihalduri pankrotitoimkonnale saadetud

e-kirjast nähtub, et haldur on kontrollinud tema valduses olevaid kostja raamatupidamise dokumente

ja arvelduskontode väljavõtteid ning nendest ei nähtu, et kostja oleks tasunud ajavahemikul

15. novembrist 2004 kuni 4. aprillini 2006 arvelduskontode kaudu puidu eest mis tahes isikule. Seega

ei ole puit kostja oma ning tuleb pankrotivarast välistada. Samas nähtub pankrotihalduri kirjast, et

vara välistamise taotluses nimetatud puit tuleb välistada, sest puuduvad tõendid selle kohta, et puit

kuuluks kostjale, ja ka teised isikud ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja vara välistamise

taotluses märgitud puit kuulub neile. Kuna pankrotihaldur, olles veendunud, et vara ei ole kostja ega

ühegi isiku oma, edastas avalduse pankrotitoimkonnale, võib hageja nõuda vara välistamist.

Kahju suurus on tõendatud, mistõttu on põhjendatud mõista kostjalt välja kahjuhüvitis. Kuigi hageja

oli puidu müügilepingu sõlmimisel teadlik, et puitu ei saa väljastada, ei välistanud see hageja õigust

teha oma varaga tehinguid. Müügilepingus leppis hageja ostjaga kokku saematerjali ja pooltoodete

müügis hinnaga 2 072 272 krooni 50 senti. Kostja vaidles vastu nõude suurusele, kuid ei esitanud

hageja andmetest erinevat arvutuskäiku ega puitmaterjali väärtuse arvestust.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja saata asja

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning

rikkunud menetlusõiguse norme, sh hinnanud tõendeid valesti.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. aprilli 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuigi maakohus ei ole kõiki tõendeid

piisava põhjalikkusega käsitlenud, ei mõjutanud see otsuse lõppjäreldust.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sõlmis hoidjaga üürilepingu, mille kohaselt andis kostja hoidjale

üürile tootmiskompleksi koos seal asuva varaga, ning et hageja ja hoidja sõlmisid hoiulepingu kauba

hoiustamiseks. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas kostja pankroti väljakuulutamise ajal asus

vaidlusalusel territooriumil hageja väidetud puitmaterjal ning kui see seal asus, siis kas see oli hageja

vara. Kostja ei vaielnud vastu sellele, et alates 2006. aastast oli tootmiskompleks tervikuna üürniku

kasutuses.

Kostja pankrotihaldur oli vähemalt kuni novembrini 2007 veendumusel, et territooriumil paiknev puit

ei ole kostja oma, ning ka teised isikud ei ole selle kohta nõudeid esitanud. Kostja puitu vaidlusalusel

territooriumil ei olnud. Kuni oktoobrini 2008 ei ole ka kostja ise vastupidist väitnud ega tõendanud, et

territooriumil asunud puitmaterjal on tema vara. Küll on ta menetluse hilisemas staadiumis, tuginedes

pangakonto väljavõttele, teinud oletuse, et territooriumil pidi paiknema ka tema puitu. Kostja ei ole

tõendanud, et ta ostis välismaisele äriühingule kantud raha eest puitu ja paigutas selle enda üürile

antud kinnistule. Asjaolu, et maakohus ei pööranud sellele kostja oletusele tähelepanu, ei ole oluline.

Maakohus tuvastas õigesti, et ajal, mil kostja võttis territooriumi oma ainuvaldusse ega võimaldanud

üürnikul oma õigusi teostada, asus seal vara, mis ei kuulunud kostja pankrotivara hulka. Seetõttu on

alusetu ka kostja väide, et puidu omandiõigus läks talle üle valduse saamisega. Asjaõigusseaduse

(AÕS) § 92 lg-s 2 sätestatud vallasomandi tekkimise alused ei ole täidetud. Seetõttu ei kohaldu ka

AÕS § 90 lg 1. Asja materjalidega ei ole kooskõlas kostja väited selle kohta, et

raamatupidamisdokumentide hävimise tõttu ei olnud teada, millises koguses ja kellele kuuluv

materjal kostja kinnistul asub. Kostjal, võttes territooriumi otsese valduse üle, ei olnud takistatud

kinnistul paiknenud vara fikseerida. Kostja ei vaielnud vastu hageja esitatud tõenditele, et novembris

ja detsembris 2007 veeti puitu välja. Samas väitis kostja, et välja veetud puidu kogus ja sortiment ei

ole teada.

Maakohus ei jaotanud tõendamiskoormust ebaõigesti ega jätnud seda põhjendamatult üksnes kostja

kanda. Hageja on tõendanud, et tema hoiule antud puit ladustati hoidja üüritud territooriumil. Puidu

koguse ja hinna määramisel võis kohus tugineda hageja esitatud tõenditele,

sh raamatupidamisdokumentidele. Nende tõendite õigsust kinnitavad ka hagiavaldusele lisatud

dokumendid.

Maakohus ei pidanud asja õigeks lahendamiseks tuvastama, kas vaidlusalune vara on praegusel ajal

või vähemalt oli hagi kohtusse esitamise ajal alles. Tõendatud on, et valduse üleminekul oli vara

alles. Seetõttu ei pidanud hageja nõudma puitmaterjali välja kinnistu praeguselt omanikult, sest kostja

on kinnistu võõrandanud. Samuti ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust sellel, et hageja on esitanud

nõude ka hoidja pankrotimenetluses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub nii maakohtu kui ka

ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi läbi vaatamata või saata asja uueks läbivaatamiseks

kas maa- või ringkonnakohtule.

Alama astme kohtud menetlesid põhjendamatult hagi, mis oleks tulnud jätta menetlusse võtmata või

läbi vaatamata, sest hageja ei järginud PankrS § 123 lg-s 3 sätestatud vara välistamise korda. Seega

rikkusid kohtud oluliselt PankrS § 123 lg-d 3 ja 4 ning § 44 lg-t 1.

Apellatsioonikohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud, mistõttu on rikutud TsMS § 669 lg 1 p-s 5

ja § 654 lg-s 5 sätestatut. Motiveerimata on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja valduses olev

puitmaterjal ei kuulunud hagi esitamise ajal kostjale, mistõttu oli see puit hageja vara. Lisaks on

ringkonnakohus jätnud hindamata suure osa asjas esitatud tõenditest. Tõendid, mille ringkonnakohus

vastu võttis, ei saa olla asjasse mittepuutuvad.

Ringkonnakohus kohaldas valesti AÕS § 90 lg-t 1 ja § 82 lg-t 1 ning jagas valesti

tõendamiskoormuse, rikkudes sellega oluliselt TsMS § 230 lg-t 1. Apellatsioonikohus ei tuvastanud

ühtegi faktilist ega õiguslikku asjaolu, miks ei saa kohaldada AÕS § 90 lg-t 1. Kuna hageja ja kostja

vahel ei ole lepingulist suhet, ei saa väita, et see säte ei kohaldu. Isikul, kes peab ennast asja

omanikuks, on kohustus tõendada, et ta on asja omanik. Vallasasja valdaja võib AÕS § 90 lg 1 alusel

tugineda valdaja omandi eeldusele. Kostja ei pidanud tõendama hageja väidet, et kostja otsesesse

valdusse võetud territooriumil asus hageja vara. Kuna omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes

õigusliku aluseta tema asja valdab, on hagejal nõue kinnistu praeguse omaniku vastu. Asjas ei ole

väidetud, et kostja on vara võõrandanud või hävitanud. Hageja õigus nõuda vara või rahalist hüvitist

ei lõppeks ka juhul, kui kostja maksaks talle hüvitise.

Kuna ringkonnakohus leidis, et maakohus ei käsitlenud kõiki tõendeid piisava põhjalikkusega, oleks

ringkonnakohus pidanud maakohtu otsuse tühistama ning saatma asja uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Sellega oleks tagatud menetlusosaliste edasikaebeõigus tunnistaja ütlustele antud

hinnangu peale.

Kohtud rikkusid oluliselt PankrS § 123 lg-t 4 ja jätsid valesti kohaldamata VÕS § 1044 lg 2, sest

hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist hoidjaga sõlmitud hoiulepingu alusel. Ringkonnakohus jättis

hüvitise väljamõistmisel valesti kohaldamata VÕS § 127 lg-d 1 ja 5, mistõttu on hageja alusetult

rikastunud. Lisaks kostja vastu esitatud hagiavaldusele on hageja esitanud sama nõude hoidja

pankrotimenetluses.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Hageja ei rikkunud PankrS §-s 123 ettenähtud vara välistamisnõude menetlemise korda, sest esitas

pankrotihaldurile taotluse vara välistamiseks pankrotivarast. Kuna pankrotitoimkond otsustas jätta

hageja taotluse rahuldamata ning hageja ei jõudnud mõistliku aja jooksul pankrotihalduriga suheldes

selleni, et tema vara oleks pankrotivara hulgast välistatud, sai hageja saavutada vara välistamise

üksnes hagi esitamisega. Hagiavaldust esitamata oleks hageja nõue PankrS § 123 lg 6 kohaselt

aegunud.

Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Samuti on ringkonnakohus õigesti kohaldanud

AÕS § 90 lg-t 1 ja § 82 lg-t 1 ning jaganud õigesti tõendamiskoormuse. Hageja on tõendanud kõiki

enda nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kostja on esitanud üksnes vastuolulisi ja paljasõnalisi väiteid.

Hea usu põhimõtte kohaselt võib tõendamiskoormuse ümber pöörata selle poole kahjuks, kes on

jätnud täitmata seadusest tuleneva asjaolude väljaselgitamise kohustuse. Ka maakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus jättis selle õigesti muutmata ja apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Kohtud ei ole rikkunud PankrS § 123 lg-t 4 ning jätsid õigesti kohaldamata VÕS § 1044

lg 2. PankrS § 123 lg 4 kohaldamisel ei ole oluline, kas vara välistamise nõude esitaja ja võlgniku

vahel on lepinguline või lepinguväline suhe. VÕS § 1044 lg 2 ei piira hageja vara välistamisnõude

esemeks oleva vara võõrandamisel või hävimisel põhinevat nõuet kostja vastu, sest hagejal ei ole

kostja vastu esitatavate nõuete konkurentsi. Hageja alusetu rikastumise välistab VÕS § 67 lg 1.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõlmis 1. detsembril 2006 kolmanda isikuga puidu

hoiulepingu. Kolmas isik kasutas hoidmiseks kostjalt 10. jaanuaril 2006 üüritud tootmiskompleksi.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et kolmas isik ei tagastanud hagejale puitu, sest kostja võttis

tootmiskompleksi oma otsesesse valdusse, ning et puit ei ole enam kostja valduses. Pooled vaidlevad

selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale puidu väärtuse. Vaidluse lahendamiseks pidid kohtud

eelkõige tegema kindlaks, kas kolmandale isikule hoiule antud puit kuulus hagejale ning kas puit on

võõrandatud või säilinud.

11. Esmalt selgitab kolleegium, et PankrS §-d 44 ja 123 ei piira pankrotivõlausaldaja õigust esitada

kohtusse võlgniku vastu hagi vara välistamiseks pankrotivarast.

PankrS § 44 lg 1 järgi võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma

nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Nõuded rahuldatakse

pankrotiseaduses ettenähtud korras. PankrS § 123 lg 1 esimese lause kohaselt ei kuulu kolmanda

isiku esemed pankrotivara hulka. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tuleb vara välistamise taotlus

esitada haldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Neljanda lõike esimese lause kohaselt, kui

haldur võõrandas kolmanda isiku vara või see vara ei ole säilinud, on välistamisõigust omaval isikul

õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel PankrS § 146 lg 1 p-s 1 ettenähtud korras.

Nimetatud sätetest ei tulene, et vara välistamise hagi eelduseks on välistamistaotluse esitamine

pankrotihaldurile. Küll annavad PankrS § 123 lg-d 1 ja 2 välistamisõiguse ka pankrotihaldurile.

Seega oli hagejal õigus esitada kohtule hagi vara välistamiseks pankrotivarast. Ekslik on kostja väide,

et ringkonnakohus oleks pidanud jätma hagi menetlusse võtmata või läbi vaatamata.

12. Kui vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, siis tuleb see lahendada koos vara

välistamise hagiga. Hageja nõudis, et pankrotivarast välistataks puit, milliste omanikuks ta ennast

peab. Sisuliselt on seega tegemist vindikatsioonihagiga (AÕS § 80) pankrotimenetluses

(vt nt Riigikohtu 13. veebruari 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-97).

Kostja vastuväite kohaselt ei kuulunud tema valduses olnud puit hagejale. AÕS § 90 lg 1 kohaselt

eeldatakse vallasasja valdaja omandit, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Praegusel juhul tuvastas

maakohus, et puidu omanik on hageja. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata.

TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 järgi on Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatusel seotud alama astme

kohtute tuvastatud asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud

menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei ole hageja omandiõiguse tuvastamisel menetlusõiguse

norme oluliselt rikkunud. Kuna maakohtu tuvastatud asjaolud võimaldavad pidada puidu omanikuks

hagejat, on AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud eeldus ümber lükatud.

13. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et asja lahendamiseks ei ole vaja tuvastada, kas vaidlusalune

puit on säilinud.

PankrS § 123 lg 4 kohaselt, kui haldur võõrandas kolmanda isiku vara, mis ei kuulu pankrotivara

hulka, või kui vara ei ole säilinud, on välistamisõigust omaval isikul õigus saada vara eest

pankrotivara arvel rahalist hüvitist. Seega on hageja kui kolmanda isiku hüvitisenõude eelduseks

asjaolu, et haldur on puidu võõrandanud või puit ei ole säilinud. PankrS § 123 lg 4 tähenduses tuleb

võõrandamiseks pidada omandiõiguse kaotust. Kohtud ei ole tuvastanud, et haldur on puidu

võõrandanud või et puit ei ole säilinud. Vindikatsiooninõue välistab PankrS § 123 lg-s 4 sätestatud

hageja hüvitisenõude kostja vastu. Kui haldur on puidu võõrandanud või see ei ole säilinud, on

hagejal õigus esitada kostja vastu hüvitisenõue PankrS § 123 lg 4 alusel. Seejuures lasub kostjal

tõendamiskohustus, et ta ei ole puitu võõrandanud ja et see on säilinud. Kostja vastutab vara hävimise

eest PankrS § 123 lg 4 järgi juhul, kui vara hävis pärast pankroti väljakuulutamist. Eeltoodu ei välista

kostja vastutust muul õiguslikul alusel.

Kolleegium märgib, et puit, mis ei kuulunud kinnisasja omanikule, ei saanud olla hõlmatud kinnisasja

võõrandamise kohustusega TsÜS § 57 lg 3 järgi. Küll oli sellist puitu võimalik omandada AÕS § 95

tingimustel heauskselt.

14. Ekslik on kostja väide, et VÕS § 1044 lg 2 välistab kostja vastu nõude esitamise, kuna hageja

võib kahju hüvitamise nõude esitada hoiulepingut rikkunud hoidja vastu.

Kolleegium märgib, et VÕS § 1044 lg 2 piirab deliktiõiguslike nõuete esitamist olukorras, kus ühe

kostja puhul on täidetud nii lepingulise kui ka lepinguvälise vastutuse eeldused. VÕS § 1044 lg 2 ei

reguleeri kahju tekitamisest tulenevat võlasuhet kannatanu ja kahju tekitaja vahel, kellega kannatanu

ei ole lepingulises suhtes, kuid kes võib vastutada sama kahju eest, mille eest vastutab kannatanu

suhtes lepingut rikkunud isik (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08,

p 12). Seega olukorras, kus kahju eest vastutavaid isikuid on mitu ja kus nad vastutavad erinevatel

õiguslikel alustel, ei piira VÕS § 1044 lg 2 deliktiõigusliku nõude esitamist.

Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha, kas hagejal on

õigus nõuda kostjalt hüvitist PankrS § 123 lg 4 alusel.

15. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel kostjale tagastada.

Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu