3-2-1-132-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-132-10

Määruse kuupäev

Tartu, 2. detsember 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Helin Potteri avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-

07-47387

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Helin Potteri määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Helin Potter (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Lusmägi

Kostja IF P&C Insurance AS (registrikood 10100168)

Asja läbivaatamise kuupäev

15. november 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-47387.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata määruskaebuselt 29. juulil 2010. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni

riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus rahuldas 22. oktoobri 2008. a otsusega osaliselt Helin Potteri hagi IF P&C

Insurance AS-i (endise nimega AS If Eesti Kindlustus) vastu kahjuhüvitise ja viivise

väljamõistmiseks Heiki Kingile. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 95% kostja kanda ja kostja

menetluskuludest 5% hageja kanda.

Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. märtsi

2009. a määrusega apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, sest kostja ei ilmunud ringkonnakohtu

istungile. Kostja esitas ringkonnakohtule menetluse uuendamise taotluse. Tallinna Ringkonnakohus

jättis 7. aprilli 2009. a määrusega kostja menetluse uuendamise taotluse rahuldamata. Maakohtu

22. oktoobri 2008. a otsus jõustus 5. mail 2009.

2. Hageja esitas 20. mail 2009 maakohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Hageja

menetluskuludeks on riigilõiv 78 000 krooni ja lepingulise esindaja tasu 356 360 krooni, millest

kostjalt tuleb välja mõista 95% ehk 412 642 krooni.

3. Harju Maakohus rahuldas 11. märtsi 2010. a määrusega hageja taotluse osaliselt ja mõistis kostjalt

välja hageja menetluskulu 143 602 krooni.

Maakohtu määruse kohaselt määrati poolte menetluskulude jaotus kindlaks maakohtu 22. oktoobri

2008. a otsusega. Ringkonnakohus ei ole poolte menetluskulude jaotust kindlaks määranud.

Maakohtu pädevus piirdub üksnes maakohtu menetlusega. Menetluskulude kindlaksmääramisel saab

lähtuda üksnes asja sisuliselt ja lõplikult lahendanud kohtu lahendi resolutsioonis märgitud

menetluskulude jaotusest.

Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 § 1 lg 1 võimaldab kuni 3 300 000-kroonise

tsiviilasja hinna korral teistelt menetlusosalistelt esindaja kuluna sisse nõuda kuni 400 000 krooni.

Menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas hageja esindaja õigusabi osutamisele 151 tundi,

advokaadi tunnitasu määr on 2360 krooni ja kokku on lepingulise esindaja tasu 356 360 krooni.

Hageja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks on esimese astme kohtu menetluses lepingulisele

esindajale tehtud kulutused 73 160 krooni (31 töötundi). Menetluskulude jaotuse järgi peab kostja

hüvitama hagejale õigusabi kulu 69 502 krooni. Kuivõrd ringkonnakohus ei ole määruses

menetluskulude jaotust märkinud, tuleb nimekirjas märgitud kulude hulgast välistada

apellatsioonimenetluses tehtud õigusabi kulutused ehk 84 960 krooni. Hageja tasus hagi esitamisel

riigilõivu 78 000 krooni. Menetluskulude jaotuse järgi peab kostja hüvitama hagejale riigilõivu

74 100 krooni.

4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada osas,

millega jäeti avaldus rahuldamata. Hageja palus teha uue määruse, millega mõista kostjalt välja ka

menetluskulu rahuldamata jäänud osa 269 040 krooni.

5. Kostja vaidles määruskaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. juuli 2010. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu määruse põhjendustega, ei

pidanud TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt käsitles maakohus hageja lepingulise esindaja tööde sisu ja tööle

kulunud aega ning jõudis järeldusele, et põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks esimeses kohtuastmes

esindamise eest tuleb lugeda 31 tundi. Maakohus arvestas kulutuste hindamisel kohtumenetluse

kestust ning asja mahtu ja keerukust. Tsiviilasja raames lahendati keskmiselt keerukas vaidlus, mis ei

ole kõrge kvalifikatsiooni ja suure kogemusega juristile raske ega mahukas. Esindaja töö mahtu ei saa

seostada kohtuotsuse pikkusega. Tunnihinna suuruse alusel võis maakohus eeldada, et hagi

esitamiseks tehtud esindaja tööd ei olnud vaja hiljem korrata ega hageja märgitud lisatoiminguid teha.

Maakohus kontrollis kõiki andmeid piisava põhjalikkusega.

Apellatsioonimenetluses kantud kulusid ei ole poolte vahel kohtulahendiga jaotatud (TsMS § 173).

Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei ole menetluskulude jaotust võimalik otsustada.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt saab menetlusosaline nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

juhul, kui menetluskulud on kohtulahendiga enne jaotatud. Seega ei ole asjakohased määruskaebuse

väited apellatsioonimenetluse kulude jaotamise kohta. Kui ringkonnakohus jättis menetluskulud

jaotamata, oli menetlusosalisel TsMS § 448 lg 1 p 3 järgi õigus taotleda täiendava määruse tegemist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub menetluskulude välja

mõistmata jätmise osas ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega mõista

lisaks maakohtu väljamõistetule hageja kasuks välja veel 269 040 krooni.

Põhjendamata on kohtute seisukoht, et maakohtus kantud põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks

on 73 160 krooni. Tegemist oli keeruka ja mahuka tsiviilasjaga.

Vale on kohtute seisukoht, et hageja menetluskulude hulka ei tule arvata apellatsioonimenetluses

kantud kulu 84 960 krooni. Kuna ringkonnakohus ei märkinud menetluse uuendamata jätmise

määruses menetluskulude jaotust, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks maakohtu kindlaksmääratud

jaotusest kõrvale kalduda. Seega ei muutnud ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotust,

mistõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramisel lähtuda maakohtu jaotusest. Samas,

kuivõrd TsMS § 171 lg 1 alusel kannab kaebuse rahuldamata jätmise korral menetluskulud kaebuse

esitaja, peaks kostja hüvitama hagejale kõik apellatsioonimenetluses kantud kulud.

8. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et maakohus ei ületanud hageja esindaja kulude mõistlikkust ja

põhjendatust hinnates diskretsioonipiire. Apellatsioonimenetluses kantud kulud on õigesti jäetud

hageja enda kanda. Kohus sai menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda jõustunud kohtuotsusest.

Hageja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude suurus ei ole põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ning

ringkonnakohtu määrus muutmata.

10. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Viidatud sätte järgi on menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse

kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt

Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Praegusel juhul on

ringkonnakohus hageja kasuks välja mõistetud esindaja kulude suurust põhjendanud.

11. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja ei saa taotleda apellatsioonimenetluse kulude

kindlaksmääramist.

TsMS § 173 lg 1 ja 2 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja asja järgmisena menetleva

kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 2 kohaselt tuleb

menetluskulude jaotus kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Seega oleks

ringkonnakohus pidanud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse märkima

kas 9. märtsi 2009. a määruses, millega jäeti apellatsioonkaebus läbi vaatamata, või 7. aprilli 2009. a

määruses, millega jäeti menetlus uuendamata.

12. Kolleegium selgitab, et kooskõlas TsMS § 448 lg 1 p-s 3 sätestatuga võib asja otsustanud kohus

menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui kohus ei ole lahendanud

menetluskulude jaotamist. Täiendava otsuse tegemise avalduse võib TsMS § 448 lg 2 kohaselt esitada

otsuse kättetoimetamisest alates kümne päeva jooksul. See tähtaeg on ennistatav TsMS §-s 67

sätestatud eelduste olemasolul.

Oma algatusel võib kohus teha täiendava otsuse 20 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest alates. TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldatakse otsuse kohta sätestatut ka määrusele,

kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Praegusel juhul ei esitanud ükski

menetlusosaline ringkonnakohtule taotlust täiendava määruse tegemiseks. Samuti on möödunud

TsMS § 448 lg 2 teises lauses ettenähtud 20-päevane tähtaeg.

13. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või

teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus

jääb rahuldamata. Kolleegium leiab, et see säte kohaldub ka siis, kui kaebus või teistmisavaldus jääb

läbi vaatamata. Seega juhul, kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, kannab

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellant. TsMS § 171 lg-s 1 sätestatu ei

vabasta aga ringkonnakohut kohustusest märkida määruses menetluskulude jaotus.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

üksnes lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel. Kuna menetlusosaliste apellatsioonimenetluse

kulusid ei ole kohtulahendiga jaotatud, ei saa hageja nõuda nende rahalist kindlaksmääramist.

14. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel

tekkinud kulusid TsMS § 178 lg 3 järgi ei hüvitata.

15. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause aluse

arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu