3-2-1-102-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-102-10

Määruse kuupäev

Tartu, 1. detsember 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Svetlana Loginova hagi Jelena Ošlakova vastu 21 317 krooni

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-

09-52403

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jelena Ošlakova määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Svetlana Loginova (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Jelena Ošlakova (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Vladimir Sadekov

Asja läbivaatamise kuupäev

1. november 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-52403.

2. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Tagastada Jelena Ošlakovale määruskaebuselt 30. juunil 2010 Valeria Reikopi tasutud

kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Svetlana Loginova (hageja) esitas 12. oktoobril 2009 Jelena Ošlakova (kostja) vastu hagi, milles

palus kostjalt välja mõista 21 317 krooni.

Hagiavalduse järgi sõlmisid pooled 26. oktoobril 2007 kasside paaritamise lepingu (leping). Selle

järgi pidi kostja tasuma tõuaretajana hagejale kui kassi omanikule tema kassist põlvneva kassipoja

müügi eest mitte vähem kui 8000 krooni (lepingu p IV.1 ja IV.5), kusjuures omavaheliste arvelduste

aluseks võeti müüdud kassipoegade maksumuse aritmeetiline keskmine. Kostja müüs kõik hageja

kassist põlvnevad kassipojad. Kassipoja keskmine müügihind oli kostja andmetel 7666 krooni.

Hagejale teadaolevalt müüs kostja ühe kassipoja, mille hinnaks ta teatas 6000 krooni, tegelikult aga

14 976 krooni eest. Kostja rikkus sellega lepingu p V, mille järgi peab aretaja omanikule hüvitama

kahjuna summa, mis on toodud lepingu p-s IV, kui aretaja varjab lepingu esemeks oleva kassi

omaniku eest olulist informatsiooni ja müüdud kassipoegade hinda. Seega tuleb kostjal hüvitada

hagejale 21 317 krooni (esimese kassipoja hind 14 000 krooni + teise kassipoja hind 3000 krooni +

kolmanda kassipoja hind 14 976 krooni = 31 976 : 3 = 10 658 * 2 = 21 317 krooni). Hageja teatas

oma nõudest kostjale 10. juuli ja 29. juuli 2008. a kirjadega, kuid kostja ei ole kirjadele vastanud ega

raha maksnud.

Hagi õigusliku alusena viitas hageja muu hulgas võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg-tele 1 ja 3.

2. Kostja hagi ei tunnistanud.

Kostja väitel ei ole ta lepingut rikkunud. Ta on 28. märtsil 2008 maksnud hagejale 8000 krooni,

millega on enda kohustused täitnud. Vaidlusaluse kassipoja müüs kostja oma sõbrannale Valeria

Reikopile 6000 krooni eest. Ostja müüs kassipoja hiljem edasi Riiga, kuid see tehing ega selle hind ei

puuduta ei hagejat ega kostjat.

3. Harju Maakohus rahuldas 12. veebruari 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 21 317 krooni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Kohtuotsuse järgi on tõendatud, et kostja rikkus lepingu p V ja hageja võib nõuda kostjalt leppetrahvi

maksmist. Müügilepinguga on tõendatud, et just kostja müüs kassi Riias elavale ostjale. Lisaks on

24. novembri 2008. a e-kirjaga tõendatud, et ostja tasus kassipoja eest 960 eurot (14 976 krooni).

Kostja on 11. jaanuari 2010. a eelistungil kinnitanud, et tema müüs kassipoja 950 euro eest ning andis

raha V. Reikopile. Ei ole tähtis, kellele on kostja kassipoja müügist saadud raha edasi andnud. Kostja

on lepingu pooleks ja ta on kassipoja müügi eest raha saanud. Lepingurikkumise tõttu on hagejal

õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 21 317 krooni (s.o lepingu p V järgi kahekordne müüdud

kassipoegade maksumuse aritmeetiline keskmine). Maakohus tugines asja lahendamisel mh

VÕS § 158 lg-tele 1 ja 3.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus võttis 5. aprilli 2010. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse ja

andis hagejale tähtaja kaebusele vastuse esitamiseks.

6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

7. Ringkonnakohus teatas seejärel kostjale, et kavatseb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 405 lg-le 1, § 637 lg-le 21 ja § 643 lg-le 1 tuginedes jätta apellatsioonkaebuse läbi

vaatamata, ning andis kostjale võimaluse avaldada selle kohta hiljemalt 24. maiks 2010 oma

arvamus.

Kostja sai ringkonnakohtu teate kätte 20. mail 2010.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. juuni 2010. a määrusega kostja apellatsioonkaebuse läbi

vaatamata ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kostja kanda.

Kohtumääruse järgi puudus ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks alus.

Tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 tähenduses. Samas puuduvad TsMS § 637 lg 21 järgsed

eeldused esitatud kaebuse menetlemiseks. Maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning ei

esine aluseid, mistõttu saaks väita, et maakohus oleks selgelt valesti kohaldanud materiaal- või

menetlusõiguse normi või hinnanud selgelt ebaõigesti tõendeid. Vastupidise väitmiseks ei anna alust

see, et kostja maakohtu otsusega ei nõustu ja sisustab vaidluse lahendamisel aluseks võetud

õigusnorme maakohtust erinevalt.

TsMS § 643 lg 1 järgi jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, kui ilmneb, et

apellatsioonkaebus oli võetud menetlusse ebaõigesti. Ringkonnakohus andis kostjale TsMS § 643 lg 3

alusel võimaluse avaldada kohtu määratud ajaks kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse kohta

arvamust, kuid kostja ei ole seisukohta esitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada.

Kaebuse järgi jättis ringkonnakohus põhjendamatult apellatsioonkaebuse läbi vaatamata ja rikkus

selliselt kostja põhiõigust kaitsta end kohtus. On ebaselge, kuidas sai ringkonnakohus asja sisuliselt

arutamata jõuda järeldusele, et kaebus on alusetu. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsMS § 643, kui

tõlgendas viidatud sätet liiga laialt, andes hinnangu asjaoludele, mida ta ei uurinud.

10. Vastuses määruskaebusele palub hageja jätta kaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 695 (nende

koostoimes) ning § 701 lg 3 esimese lause alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Kostja apellatsioonkaebus tuleb ringkonnakohtul TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel lahendada.

12. Kolleegium nõustub esmalt ringkonnakohtuga, et tegemist on asjaga, mida maakohus saab

TsMS § 405 alusel lahendada lihtsustatud korras (nn lihtmenetlusena). Hageja nõue on varaline ja

hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Seejuures ei ole tähtis, kas maakohus ka tegelikult

tegi üldises menetluskorras mingeid lihtsustusi. Lähemalt on kolleegium käsitlenud selliste asjade

menetlemise põhimõtteid oma 6. aprilli 2010. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10.

13. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et tulenevalt TsMS § 637 lg-st 21 võis

ringkonnakohus jätta varalise nõudega asjas, mille puhul hagihind ei ületa summat, mis vastab

2000 eurole, esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui:

maakohtu otsuses ei ole antud luba otsuse edasikaebamiseks; või

maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud

menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid; või

rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust

asjas.

Selliselt lahendab ringkonnakohus väikese hagihinnaga varalises vaidluses apellatsioonkaebuse juba

menetlusse võtmise staadiumis sisuliselt (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15).

Seejuures ei ole tähtis, kas maakohus tähistas asja lahendades menetluse eraldi lihtmenetlusena või

mitte.

Kolleegium arvab samas erinevalt ringkonnakohtust, et TsMS § 637 lg-t 21 tuleb kaebaja

menetluspõhiõiguste parema tagamise eesmärgil mõista kitsendavalt, st mitte lugeda seal sätestatut

ringkonnakohtu kohustusena keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest, vaid võimalusena jätta

sellises asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Seejuures peab ringkonnakohus olema

veendunud, et apellatsioonkaebusel puuduvad edulootused, st järgnev sisuline apellatsioonimenetlus

ei saaks tõenäoliselt muuta asja lahenduse lõpptulemust. Selle otsustuse õigsust saab omakorda

kontrollida Riigikohus, lahendades määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega keelduti

apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

14. Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu tõlgendusega TsMS § 637 lg-le 21 ja § 643 lg-le 1 nende

koostoimes. Nimelt ei saa ringkonnakohus kolleegiumi arvates TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes pärast

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist jätta seda TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. Seda

eelkõige põhjusel, et tegemist ei ole keeluga apellatsioonkaebust sisuliselt läbi vaadata, vaid

menetlusökonoomiast tingitud võimalusega piirduda kaebuse menetlusse võtmise staadiumiga

(vt ka määruse p 13). Oluliselt erinev on olukord n-ö absoluutsete menetlusse võtmisest keeldumise

alustega, nagu kaebuse esitamisega pärast kaebetähtaja möödumist (TsMS § 637 lg 1 p 2), mille

ilmnemisel tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Kui nn lihtmenetluse asi on juba menetlusse võetud,

tuleb see ka sisuliselt lahendada.

Kolleegiumi hinnangut ei muuda see, et ringkonnakohus teatas kostjale enne oma kavatsusest jätta

apellatsioonkaebus läbi vaatamata, kuid kostja ei esitanud sellele vastuväiteid.

15. Eelnimetatud põhjusel tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada. Seega on kostja

apellatsioonkaebus jätkuvalt ringkonnakohtu menetluses ja tuleb lahendada.

16. Kuna asja sisuline lahendamine jätkub, ei jaota kolleegium poolte vahel menetluskulusid, vaid

jätab selle TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

17. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada. Kostjal tuleb TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause alusel Riigikohtule teatada, kellele ja

millisele kontole tuleb kautsjon tagastada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Villu Kõve