3-2-1-121-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-121-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. november 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

EHITUS SERVICE OÜ hagi Marko Kaldvee vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-8241

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marko Kaldvee kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

75 020 krooni 61 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja EHITUS SERVICE OÜ (registrikood 10636638),

seaduslik esindaja Jaanus Vihand (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Marko Kaldvee (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Anu Pärtel

Asja läbivaatamise kuupäev

8. november 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-8241 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Arvata Marko Kaldvee kassatsioonkaebuselt 25. juunil 2010. a tasutud kautsjon

750 (seitsesada viiskümmend) krooni 25 senti riigituludesse.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulu Marko Kaldvee kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. EHITUS SERVICE OÜ (hageja) esitas 26. veebruaril 2009 Marko Kaldvee (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja võlgnevuse ja viivise.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ POPIDOR (põhivõlgnik; 9. märtsil 2010

pankrotimenetluse lõpetamise järel äriregistrist kustutatud) 15. augustil 2006 krediiditingimustega

müügilepingu nr 2807 (müügileping), mille oluliseks osaks olid mh hageja krediiditingimustega

müügilepingu üldtingimused. Müügilepinguga lepiti kokku hagejalt kauba tellimise ja kauba eest

maksmise tingimustes. Müügilepingu üldtingimuste p 4.2 järgi oli hagejal maksete tähtajaks tasumata

jätmise korral õigus nõuda põhivõlgnikult kuni makse tegemiseni iga tasumisega viivitatud päeva

eest viivist 0,15%.

Hageja ja kostja sõlmisid 4. septembril 2006 käenduslepingu (käendusleping), mille punkti 1.1 järgi

kohustus kostja vastutama hageja ees müügilepingust ja selle alusel sõlmitud lepingutest tulenevate

kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Käenduslepingu p 1.2 järgi vastutas kostja hageja ees

solidaarselt põhivõlgnikuga, kuid mitte rohkem kui 80 000 krooni eest. Käenduslepingu p 2.1 järgi

võis hageja nõuda põhivõlgniku kohustuste täitmist omal äranägemisel kas põhivõlgnikult või kostjalt

või mõlemalt ühiselt ning käendaja pidi täitma põhivõlgniku täitmata rahalised kohustused 14 päeva

jooksul alates selle kohta kirjaliku teate saamisest.

Hageja saatis 19. jaanuaril 2009 kostjale e-kirja, milles teatas, et põhivõlgnik on jätnud hagejale

täitmata müügilepingust tulenevad kohustused 56 334 krooni 55 senti, ning palus kostjal kui

käendajal täita põhivõlgniku kohustused hiljemalt 26. jaanuaril 2009. Hageja lisas teatele

põhivõlgniku tasumata arved. Kostja e-posti aadressilt tuli automaatne kinnitus teate kättesaamise

kohta. Kostja ei ole võlgnevust tasunud.

Kuna kostja oli 15. veebruarini 2009 põhivõlgniku juhatuse liige, oli ta teadlik põhivõlgniku

majandustegevusest ja võetud kohustustest, sh võlgnevusest hagejale. Käenduslepingust ega muudest

kokkulepetest ei tulene, et hageja oleks pidanud kostjat posti teel oma nõuetest põhivõlgniku vastu

enne hagi esitamist teavitama.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Müügilepingu lahutamatuks osaks pidi

olema müüja krediidikomisjoni otsus, mis jõustab lepingu, kuid sellist otsust hagi lisade hulgas ei ole.

Kuna otsust ei olnud, ei ole ka müügilepingut sõlmitud ja kostja ei vastuta hageja ees. Hageja nõude

aluseks olevad arved ei tõenda müügitehingute toimumist krediiditingimustega müügilepingu alusel.

3. Harju Maakohus rahuldas 7. jaanuari 2010. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 48 341 krooni 30 senti ja 10. detsembri 2009. a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 26 679 krooni 31 senti, s.o kokku 75 020 krooni 61 senti, ning alates 11. detsembrist 2009

kuni põhivõla täieliku tasumiseni põhivõla jäägilt viivise 0,15% päevas.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt müügileping kehtib ja kostja vastupidised väited on alusetud.

Müügilepingu üldtingimuste p 7 järgi pidi leping jõustuma allakirjutamisest. Pooled on lepingu

allkirjastanud. Lepingu sõlmimisel taotles põhivõlgnik krediiti, hageja krediidikomisjon vaatas

taotluse läbi ja tegi selle kohta positiivse otsuse, mille järel sõlmitigi krediiditingimustega

müügileping. Põhjendamata on kostja väide, et nõude aluseks olevad arved ei tõenda müügitehingute

tegemist krediiditingimustega müügilepingu alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et hagis arvetel

nr 0281.006236, nr 0282.087248, nr 02801.090590 ja nr 0281.092015 (tl 37-40) märgitud kaubad

müüdi põhivõlgnikule ja anti üle põhivõlgniku volitatud esindajale, kelleks oli kostja. Kostja ei ole

vaidlustanud asjaolu, et nende kaupade eest ei ole põhivõlgnik tasunud. Kostja väide, et kaupade

müügitehingud ei seostu 15. augusti 2006. a müügilepinguga, ei ole kooskõlas asjas esitatud

tõenditega. Olukorras, kus põhivõlgnik kasutas krediidi saamise võimalusi kauba ostmisel, on arve

vormistusele tuginevad kostja vastuväited (arvetel puudub formaalselt viide lepingule) vastuolus hea

usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Seega oli põhivõlgnikul kohustus kaupade eest tasuda.

Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees võlaõigusseaduse

(VÕS) § 145 lg 1 järgi solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab

üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostja ja hageja vahel

sõlmitud käenduslepingu p 1.2 järgi vastutab kostja solidaarselt põhivõlgnikuga ja hagejal on õigus

nõuda kostjalt kohustuse täitmist, sh vastutab kostja VÕS § 145 lg 2 järgi ka kohustuse rikkumisest

tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest.

Põhjendamatu ja vastuolus hea usu põhimõttega on kostja seisukoht, et hageja ei ole tõendanud, et

esitas kostjale 19. jaanuaril 2009 nõude, kuna e-posti aadress, millele hageja teate saatis, ei kuulu

kostjale. Kostja teatas ise hagejale selle e-posti aadressi.

Kostja vastuväide, et hageja ei ole kostjat teavitanud põhivõlgniku pankrotist, ei ole samuti kooskõlas

hea usu põhimõttega. Kohtute infosüsteemi andmetel algatati põhivõlgniku pankrotimenetlus

võlgniku enda avalduse alusel. Kostjal kui põhivõlgniku ainsal juhatuse liikmel ja ainuosanikul pidi

olema täielik ülevaade põhivõlgniku majandustegevusest, sh täitmata kohustustest. Muu hulgas

allkirjastas kostja ise põhivõlgniku esindajana hagejaga müügilepingu. Seetõttu ei anna

pankrotimenetlusest teatamata jätmine alust nõuet vähendada.

Õige ei ole kostja seisukoht, et kohane õiguskaitsevahend olnuks kaupade tagastamise nõue.

VÕS § 101 lg-s 1 sisaldub loetelu õiguskaitsevahenditest, mida võlausaldaja võib kasutada võlgniku

kohustuse rikkumise korral. Krediiditingimustega müügilepingust ei tulene, et maksetähtaja

rikkumisel tuleb müüjal kasutada üht kindlat õiguskaitsevahendit. Hageja võib valida, millist

õiguskaitsevahendit kasutada, ja hageja soovis kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1).

Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks põhivõlgniku tasumata arvetest tuleneva võla

väljamõistmine. Kostja vaidles vastu põhivõla väljamõistmisele, kuid ei ole vaidlustanud viivise

suurust ega arvestust. VÕS § 113 lg 1 ja müügilepingu p 4.2 alusel tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-s 367 sätestatut arvestades mõista kostjalt hageja kasuks välja 10. detsembri

2009. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 26 679 krooni 31 senti ning sealt edasi tasumata

summast 0,15% päevas kuni põhinõude tasumiseni.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt mõistis maakohus vääralt välja põhivõla ning jättis viivise

väljamõistmisel põhjendamatult kohaldamata pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 6, mille kohaselt

lõpetatakse pankroti väljakuulutamisel intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud

nõuetelt. Põhivõlgniku pankrot kuulutati välja 9. märtsil 2009 ja seega lõppes viivise arvestamine.

Hagi rahuldamise korral tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõistetud viivist vähendada.

Müügilepingust ei tulene võlakohustusi, mida põhivõlgnik peaks täitma, seega ei ole ka käendajal

kohustust täita hagejale põhivõlgniku kohustusi.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. mai 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, nõustudes täielikult maakohtu põhjendustega.

Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja põhivõlgniku 15. augusti 2006. a müügileping kehtib.

Lepingupooled asusid lepingut täitma ning hageja esitas arved selle lepingu alusel tehtud ostude eest.

Kostja ei ole tõendanud, et põhivõlgnik ei ostnud pärast nimetatud lepingu sõlmimist hagejalt

ehitusmaterjale või tasus ostude eest kohapeal. Samuti ei ole tõendatud muude kokkulepete

olemasolu. Hageja eitab muul alusel müügilepingute sõlmimist. 50 000 krooni suurust krediidimäära

ei ületatud. Kostja oli põhivõlgniku ainuke juhatuse liige.

Krediidikomisjoni koosseisu ja otsuste vastuvõtmise korda puudutav on hageja siseasi ning otsuse

vastuvõtmise korra võimalik rikkumine ei mõjuta krediiditingimustega müügilepingu kehtivust kostja

jaoks. Pooled asusid lepingut täitma.

Käendajal on iseenesest õigus esitada hagile samu vastuväiteid kui põhivõlgnikul, kuid asja

materjalidest ei nähtu, et põhivõlgnik oleks hageja nõudele vastuväiteid esitanud. Ka kostja ei ole

ümber lükanud hageja väiteid selle kohta, et kostja lubas põhivõlgniku ainukese juhatuse liikmena

arved tasuda ega vaielnud neile vastu. Hageja on hagi aluseks olevaid asjaolusid piisavalt tõendanud.

Kostja esindaja on esitanud vaid paljasõnalisi vastuväiteid ega ole oma väidete kinnitamiseks

esitanud ühtegi tõendit.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamatult tuvastamata

põhivõlgniku ja hageja vahel tekkinud võlasuhte, milleks on VÕS § 401 lg 2 mõttes krediidileping

maksetähtpäeva edasilükkamiseks. Sellest tulenevalt jäid kohaldamata seda õigussuhet reguleerivad

materiaalõiguse sätted.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite, et maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata

PankrS § 35 lg 1 p 6, mille järgi saanuks viivist arvestada üksnes põhivõlgniku pankroti

väljakuulutamiseni. VÕS § 149 lg 1 järgi sai kostja esitada hagile sellise vastuväite ning käenduse

aktsessoorse iseloomu tõttu ei saa kostjalt nõuda viivist pärast põhivõlgniku pankroti

väljakuulutamist.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult võtmata seisukoha kostja väite kohta, mille järgi ei saa lugeda

müügilepingut sõlmituks, kuna kokku ei olnud lepitud krediidi ülempiiri osas. Müügilepingu järgi

pidi hageja krediidikomisjon määrama lepingu krediidimäära ja krediidikomisjoni otsus pidi olema

lepingu lahutamatu osa, kuid seda ei tehtud. Seega ei olnud lepingupooltel lepingu sõlmimise ajal

kokkulepet krediidimäära kohta ja leping ei jõustunud. Pooled ei vaidle selle üle, et põhivõlgnik tellis

hagejalt kaupu, mille eest on tasumata, kuid kaupu telliti müügilepingu üldtingimuste, mitte

krediiditingimustega müügilepingu alusel.

Hageja ei olnud pädev ühepoolselt krediidi ülempiiri määrama, sest selles pidid lepingupooled kokku

leppima.

Kohtud jätsid tähelepanuta, et pooled leppisid käenduslepingu p-s 3.2 kokku selles, et teade tuli

kostjale esitada kirjalikult ning selle sai lugeda kättesaaduks, kui see oli allkirja vastu üle antud või

tähitud kirjaga saadetud, mitte e-posti vahendusel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

saadetud. Lisaks saadeti teade põhivõlgniku e-posti aadressile.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Maa- ja

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtud tuvastasid õigesti, et krediiditingimustega

müügileping oli kehtivalt sõlmitud, seda täideti ja selle alusel jäi põhivõlgnik hagejale võlgu. Kuna

kostja kui käendaja suhtes ei ole pankrotti välja kuulutatud, ei ole alust kohaldada PankrS § 35 lg 1

p 6.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 järgi ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea

vajalikuks neid korrata.

10. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et alama astme kohtud tuvastasid

põhivõlgniku ja hageja vahelise võlasuhte.

Ringkonnakohus nõustus maakohtus esitatud tõendite alusel tuvastatuga, et hageja ja põhivõlgnik

sõlmisid 15. augustil 2006 krediiditingimustega müügilepingu ning selle alusel hageja müüs ja andis

põhivõlgnikule üle arvetel nr 0281.006236, nr 0282.087248, nr 02801.090590 ja nr 0281.092015

näidatud kaubad, mille eest põhivõlgnik ei ole hagejale tasunud. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud

seda tuvastades tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud.

Kostja arvates jätsid alama astme kohtud põhivõlgniku ja hageja vahelise võlasuhte VÕS § 401 lg 2

mõttes kvalifitseerimata, kuid kostja ei ole näidanud, kuidas selle sätte kohaldamata jätmise tõttu

jõudsid kohtud valele lõppjäreldusele. Kohtud leidsid, et põhivõlgnik ja hageja sõlmisid

krediiditingimustega müügilepingu. See, et hageja müüs põhivõlgnikule kaupu krediiditingimustel, ei

muuda olematuks põhivõlgniku lepingu alusel tekkinud võlga.

11. Ekslik on kostja arusaam, et hageja ja põhivõlgniku 15. augustil 2006 vormistatud

krediiditingimustega müügilepingut ei sõlmitud kehtivalt, sest lepingupooltel puudus kokkulepe

krediidi ülempiiri kohta. Ringkonnakohus nõustus maakohtus esitatud tõendite alusel tuvastatuga, et

lepingupooltel oli kokkulepe, mille kohaselt võimaldas hageja põhivõlgnikule 21-päevase

maksetähtajaga krediiti kuni 50 000 krooni. Kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda

teistsugusele seisukohale.

12. Asjakohatu on kostja väide, et ta ei vastuta käenduslepingu alusel põhivõlgniku võla eest seetõttu,

et hageja ei ole talle lepingus kokkulepitud vormis võlast teatanud. Seadusest ega poolte lepingust ei

tulene põhimõte, et käendaja vastutus tekib võla kohta teate esitamisest. VÕS § 145 lg 1 järgi

vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet

põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 146 lg 1 järgi peab võlausaldaja andma käendajale teavet

põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta üksnes käendaja nõudel. Käenduslepingu p 3.2 järgi saab

poole teate lugeda teisel poolel kättesaaduks, kui teade on üle antud allkirja vastu või saadetud

postiasutuse kaudu tähitud kirjaga lepingus näidatud aadressil või poole teatatud muutunud aadressil

ja postitamisest on möödunud viis päeva, kuid käendaja vastutust ei ole teate kättesaamisest

sõltuvusse seatud.

13. Väär on kostja arusaam, et maakohus pidi asjas kohaldama PankrS § 35 lg 1 p 6 ja arvestama

kostjalt väljamõistetud põhivõlgniku võlalt viivist üksnes põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni.

Iseenesest on õige, et PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega intressi ja

viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Viidatud sätte kohaselt saab võlausaldaja

nõuda pankrotivõlgnikult seega lisaks põhivõlale intressi ja viivise maksmist üksnes aja eest kuni

pankroti väljakuulutamiseni. Äriregistri andmetel kuulutati põhivõlgniku pankrot välja 9. märtsil

2009. Seega saab PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi arvestada põhivõlgniku pankrotimenetluses põhivõlalt

viivist üksnes selle kuupäevani.

Praeguses asjas nõudis võlausaldaja põhivõlga ja viivist aga käendajalt, mitte põhivõlgnikult.

Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lg 2 järgi täies ulatuses, sh kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise

eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.

Seejuures võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi üldjuhul esitada võlausaldaja nõudele kõiki

vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, ka siis kui põhivõlgnik neist loobus, välja

arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Samuti ei või käendaja VÕS § 149 lg 2

järgi esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui

käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku vastuväite

esitamise puhuks, sh pärija vastutuse piiratuse vastuväidet ning põhivõlgniku kohustuse lõppemise

või vähendamise vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses ja seltsingu lõpetamisel

õigusjärgluse puudumise korral. Pooled leppisid käenduslepingu p-s 1.2 kokku, et käendaja vastutab

võlausaldaja ees võlausaldaja ja põhivõlgniku 15. augusti 2006. a krediiditingimustega

müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga, sh põhivõlgniku

tasumata võlasumma, intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, sh leppetrahvi, viivise

ja kahju eest, kuid mitte rohkem kui 80 000 krooni.

Kolleegium ei nõustu kostja arusaamaga, et kostja sai võlausaldaja nõude vastu esitada

põhivõlgnikule PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tuleneva vastuväite, et põhivõlgniku pankroti

väljakuulutamise päeval tuli lõpetada põhivõlalt viivise arvestamine. Kolleegiumi arvates ei saa

käendaja VÕS § 149 lg 2 järgi üldjuhul sellist põhivõlgniku vastuväidet esitada, sest käenduse

olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine

põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja sellest tulenevalt kaotab

võlausaldaja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi õiguse nõuda pankroti väljakuulutamisest kuni nõude

rahuldamiseni pankrotivõlgnikult viivist. Seega saab põhivõlgnik esitada PankrS § 35 lg 1 p-st 6

tuleneva vastuväite võlausaldaja vastu, kuid käendajal puudub üldjuhul VÕS § 149 lg 2 järgi sellise

vastuväite esitamise õigus. Käendaja saaks sellise vastuväite esitada võlausaldaja vastu üksnes siis,

kui käenduslepingus oleksid pooled sellise vastuväite esitamise õiguses kokku leppinud. Kostja ei ole

väitnud, et tal oli hagejaga selline kokkulepe.

14. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171

lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda.

Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa